Tere taas kõigile filmihuvilistele. Täna on meie huviorbiidis filmimaailma üks olulisemaid sündmusi nimelt Khani rahvusvaheline filmifestival. Stuudiosse ongi saabunud kaks kino turisti Lõuna-Prantsusmaalt ärina sildas ja Karlo Funk ja hea meelega jagaks teiega järgnevat pool tundi oma muljeid, mis omandatud just Khani filmifestivalilt hiljuti siis eelmisel nädalal. Festival kell sai oma lõpu pühapäeval, mil siis pärjati kõige olulisemad filmid ja olulisemad filmitegijad, kes sellel aastal pääsesid pjedestaalile Kuldsete palmiokstega. Ja mõneti üllatuslikult sai Kuldse palmioksa Roman Polanski film Pianist mis tegelikult kriitikute tabelis just esimest kohta ei omanud. Selleks oli hoopis agi Kauris mäe film mees ilma minevikuta. Ja võib arvata, et on, on siiski nii suur filmisündmus maailmas, et seal midagi juhuslikku ei toimu ja kuldne palmioks määrati mõningal määral võib-olla ka poliitilistel kaalutlustel. Roman Polanski läheb külma on väga isiklik talle endale. Ja seal on juttu teise maailmasõja sündmustest ja sellest, kuidas üks noor pianist Varssavi getos tunneb ennast nii poliitiliselt kui füüsiliselt ahistatuna ja üks saksa ohvitser aitab tal sellest situatsioonist välja tulla. Ja, ja päästab ta agi. Kaunis mägi oli oma tuntud headuses ja kui me nüüd hakkaksime rääkima nendest filmidest, mis sellel aastal särasid võistlusprogrammis neid oli tavapäraselt kuskil 22 sest filmid, mis üldjuhul kanni festivali avavad, lõpetavad konkurss, programmi ei kuulu siis Roostal avas Khani festivali Ameerika film kannel ja tuntud ka selle poolest, et üritatakse võimalikult palju hea reklaami Euroopa filmidele. Sul õnnestus ära näha esimene Filmsele uudialani film Hollywood ending ja kas publik võttis hästi selle ameerikalikku filmi? Noh, muudi jälle, neil on tegelikult oma koht ju kanis festivalil olemas, selles mõttes, et pea kõik tema viimased filmid on seal esilinastunud, vähemalt Euroopa esilinastus on seal toimunud vähemalt kaua, kui on tema filmid olnud, festivali programmis on üritatud teda ka festivalile kohale saada ja nüüd ilmselt ei tulnudki, ei jäänudki enam muud varianti, kui anda talle elutöö preemia ja sellega siis viimaks sundida filmirežissöör korraks ka Ameerika pinnalt lahkuma ja viimaks ometi kannis esimest korda ära käima, sest varasematel aastatel ta seda au nagu öeldud, teinud ei ole festivalile. Ja tegelikult oli, see võib olla üks paremaid selliseid võimalusi tema jaoks nagu filmi promoda ühelt poolt teiseks, see klappis suurepäraselt ka filmi sisuga, mis siis räägib stressis filmitegijast, kes pole 10 aastat saanud lihtsalt tööd teha, reklaame väntama ning saada viimaks ometi oma suure šansi tänu oma eksabikaasale, kellest on saanud produtsendi elukaaslane ning otsekui saatuse irooniana jääb ta vahetult enne filmivõtteid pimedaks. Seda üritatakse varjata ja siis sellest hoolimata tundub kõigile, kes kohal viibivad, et režissöör teeb väga omapärast ja huvitavat filmi ja kellelegi ei tule pähe tambime. Ning loomulikult need situatsioonid lahenevad ühel, ühel või teisel viisil kuid mõneti ka sümptomaatiline sellele filmile on just ja üldse tegelikult Euroopa ja Ameerika filmisuhetele on selle filmi lõpp kus Ameerikas on film täielik läbikukkumine, saab hävitava kriitika osaliseks ja seevastu Prantsusmaal kiidetakse seda taevani kui viimast Ameerika kinokunsti suurepärast näidet ja nii-öelda fiktiivsed režissööri, siis helistatakse kui viimast Ameerika suurt autorit ning loomulikult annab põhitooni sellele filmile ja üldse see selgitab ka põhjust, miks silmitsi Canivalitise hüüatas, mille ta peategelane kuuldavale lõbust kaotad Francheksist. Nii et see on omamoodi antoloogia ameerika kinost, kuidas filme tehakse ja Ameerika-Euroopa filmi suhetest läbi võib-olla isegi aastakümnete. Aga nüüd pöördus tagasi kas või Polanski pianisti poole, mis festivali võitis, siis tegelikult on ju klaveriteemalised filmid viimase kümnendi jooksul seal ennegi tähelepanu äratanud ja see tundub olevat, vaatate isegi kindlam kui mingisugune poliitiline skeem. Me eelmine aasta lihtsalt klaveriõpetaja, minu arust on ka siin Kambjani piana seal saanud mingisuguse preemia. Või vähemalt on ta seal tähelepanus. Nii et. Ei maksa otsida poliitilisi põhjuseid puhtalt kunstilised ja instrumentaalse põhjused tuleb lihtsalt teha film klaverist. Ja nii lihtne see ongi, aga ma arvan, et tegelikult siiski vast mitte, vaatame üldse neid võimalusi, kuidas pääseda kanni filmifestivali võistlusprogrammi, siis nende nimede järgi otsustades, kes sellel aastal seal osalesid siis tegemist on ikkagi ütleme raskekahurväega, et need nimed ehk siis ütleme näiteks Mike Lee Winter Boot on või siis 94 aastane Portugali lavastaja Manuel de Oliveira või sisa baski juures daami kes on saanud Kuldse palmioksa ja, ja samuti David Cronenbergi. Moldova Sanders on, kellel on küll see Panstrand, lav neljas film, aga siiski et on kindel ringautoreid, kelle linateoseid juhul kui on kuskilgi mingi informatsioon, et asja nagu tootmisse läinud, siis nagu praktiliselt on kindlustatud koht võistlusprogrammis. Et eelmisel aastal räägiti seda kannis, 2002. aastal on kindlasti võistlusprogrammis ka taas viideberg oma uue filmiga räägite varju uuest filmist. Aga Anoduaari film üllatuslikult ei linastunudki kannis ja Toomas Vinter päri uue filmi kohta oli kuulda, et see ei rahuldanud kani valikukomisjoni liikmete huvisid. Ma tea maitset, et, et see film sinna peale ei pääsenudki. Liiga meelelahutuslik, aga sellegipoolest on väga palju tuntuid, nimesid ja samad Jaagi Kauris mägis suutis üllatada oma soome triloogia teise osaga nii publikut, žüriid kui ka kriitikuid. Tema puhul on samamoodi tegemist siiski jäävategraafia korrupheega juba 20 aastat, ta on vaieldamatult art house'i üks säravamaid tähti. Selliste nimede nagusilmse armus ja ütleme Saksamaalt mind Menders. Nii et selles mõttes ei olnud jällegi üllatuslik see võistlusprogramm. Teisalt jällegi see näitab seda, et väga paljud vanemad ja, ja ütleme kuulsuse ära teeninud tegijad siiski oma filmidega pakuvad selliseid ohoo, üllatusi siiski vähe. Et nad pakuvad nii-öelda tuntud head taset ja üldiselt ringlevad ikka nendes samades teemade ringides, kus nad väga hästi kodus on. Et kui me räägime näiteks maik liist või kell jõudis, siis selline inglise sotsrealism on neil nii-öelda veres, et mai kli vahetevahel teeb kõrvalepõikeid sellest, kuid selle filmiga, millega ta osales nüüd kani filmifestivalil siis ta võiks tõlkida kõik või ei midagi. Ta keskendub kolmele inglise perekonnale, kes elavad slummis töötavad kes taksojuhina supermarketis kassapidajana ja nende inimestevahelised suhted on siis selle filmi nii-öelda keskpunktiks, kus vanemad ja lapsed omavahel suhtlevad. Dialoogis. Kuidas tänane päev läks, siis öeldakse selle peale, kas hästi ja pigem öeldaksegi hästi siis sellega lõpeks dialoog ära või noh, et kuidas läheb, noh okei ja siis siis nagu ei toimugi rohkem midagi. Inimesed on üksteise peale vihased, nad on raevus, nad ei suuda omavahel normaalselt kommunikeerida, et tegemist on selliste, ütleme, murtud hingega inimestega ehk siis luuseritega nii-öelda, nagu meile armastatakse öelda inimestega teisest eestist. Aga samas oli ka loomulikult, kahjuks ei õnnestunud ära näha kelleutschi filmi magus 16, mida kriitikud ka väga kõrgelt siiski hindasid. Üllatuslikult oli esimest korda üle 46 aastaga filmifestivalil dokumentaalfilm maaklamuurilt keegel kolm pannile või siis originaalpealkirja Moulin folkolon vaen Öeldi, et koolivägivallast aga film terroriaktist kalenbanis väikeses koolis, kus õpilased ise võtsid relvad kätte ja surmasid 12 oma kooli õpilasi. Jah, see oli siiski nagu lähtekoht madin murjas, et hakata uurima üldse Ameerika kummalist imetlust jooksessiooni relvade suhtes sest et noh, nagu üks ka selles filmis kajastatud faktere äkki see on vist need linnad Vancouver ja kui ma ei eksi, siis Detroit mis asuvad teine teisel pool piiri. Igal juhul on Detroit eks, või siis Ameerika poolel üks suurema kuritegevuse linnu Ameerika Ühendriikides samal ajal kui üle jõe asuvas Vancouveris on kuritegevus nagu praktiliselt väga, väga madal ja peaaegu olematu. See toodi näitena, et tõestada seda, et miks ameeriklased on nii vägivaldsed, kanadalased, mitte, et kui kaks linna asuvad nagu ühe sama jõe kallastel, siis noh, küsitleti nii ameeriklasi kui kanada lasi ja, ja, ja seesama saan kuuveres oli täiesti normaalne see, et inimesed jätsid nii päeval öösel uksed lahti, eks ole, toodiga arvuliselt, kui palju inimesi hukkub läbi tulirelvade, siis Ameerika Ühendriikides hukkub neid üle 11000 aastas ja samas Kanadas on selle arv kuskil 600 millegagi ja seal toodi tõesti välja ajaloolisi põhjusi, et millest võib olla tingitud relvahullus nii-öelda ja need traagilised tagajärjed, mis sellega kaasnevad. Nii et samas oli see jällegi väga huvitav nagu ameerika hingeuuring, et kust see vägivald ja kust see vereiha tuleb? Nagu ma aru saan, oli see siis lavastatud tegelikult samas võtmes, nagu on teinud oma filmida nik pruumphild kes on samuti jõudnud väga erinevate provotseeriva teemadeni ja kajastab neid suhteliselt väga isiklikult, nii et mingis mõttes oli see ka ilmselt võitlev filmi ja seisukohta võttev film väga selgelt. Vaieldamatult ja mina kannaks tõesti võib-olla kuskil 60.-te aastate poliitilise dokumentaalfilmi konteksti, sellepärast et väga selgelt filmilavastaja, kes oli ka produtsent ja stsenarist, glamuur, võttis väga selgeid seisukohti ja Monteeris ka selle filmimaterjali vastavalt siis oma soov ja oma nägemusele, et nii, et, et see materjali esitus oli muidugi äärmiselt manipuleeriv, mis tänapäeva meediale ka üsnagi omane on, aga noh, kohati võib-olla see nagu isegi häiris, sellepärast et üritati patuoinaks teha ka üht suuremat Ameerika filmitähte, kes on siis ühe relvaühingu spiiker lihtsalt, et leida mingisugust kuju, kelle kaudu võiks ka süüdistada, ütleme seda vägivalla õhutamist ja nii edasi, aga sellegipoolest oli huvitav märgata tervest programmis tekkis kaldumist, ütleme selle dokumentalistika poole isegi täispikkades mängufilmides, et me mõtlesime sinuga isegi termini valmisid paar aastat tagasi oli väga populaarne steik dokimenterid, mis tähendab siis võlts dokumentaalfilme, mis. On lavastatud nagu dokumentaalfilmid ja ka sisult tunduvad olevat tõesti aset leidnud. Nii et vaadates neid täiesti uskuma, et see sündmus on aset leidnud ja aga nüüd on hoopiski märgata, et suurt populaarsust on võitmas nii-öelda feik fish ehk siis täispikad, mängufilmid, mängufilmid on tehtud nagu dokumentaalstilistika seid. Jah, aga mitte ainult selles mõttes, et olulisem on tegelikult see, et nad ongi tegelikkus. Taaslavastused võib öelda samade inimestega, kes on elus mingid sündmused läbi teinud, lavastatakse silmi, nad mängivad maha uuesti oma elu ja põhiliselt on just aasia poolt märgata mitmeid selliseid filme, nagu näiteks ühe Hiina režissööri filmima paar aastat tagasi, mis rääkis töökoha kaotanud inimestest, kes võidavad loteriil, kes kõik mängisid seal filmis iseennast ja mängisid nagu oma elu uuesti läbi. Ja nüüd siis ja Lõuna-Korea film liiga noor, et surra, mis räägib siis 70 aastase vabaabielupaari intiimelust? Ja, ja see oli väga huvitav, lausa šokeefilm kohati, et meie lausa mõtlesime, et see kindlasti levib vanadekodu tasulistes kanalites telekanalites. Et oleks seal kindlasti väga populaarne, aga. Ütleme jah, olulisem on see, et et need ideed on nagu ümberringi, kuidas keegi need lahendada. Ma arvan, et sellest suunast ühel hetkel tuleb nagu midagi haaravat välja edaspidi, aga praegu on nad ikkagi väga paljud need asjad eksperimendijärgus. Ja võib-olla ka sellepärast, et nad vormiliselt on ka, nad kasutavad siiski dokument Statistika statistikat selles mõttes, et nad kaameraga on võetud üles mitte 35 siis kinokaameraga, vaid on üles võetud videokaameraga ja see on muidugi koheselt märgatav, et et pilt on auguline ja vibreeriv ja ja esteetiliselt ta võib-olla ei olegi muidugi nii nauditav ja puudub see sügavus, mida annab just siis kinokaamera filmilindile ja ma võiks võib-olla esile tõsta huvitavama linateose Abaski juures daami 10, mis koosnes sellisest 10-st lühidokumentaalfilmide lühinovellist, kus ühe päeva alguses kaamera jälgib, kuidas naine, autojuht, siis vestleb oma kaassõitjaga, kes istub tema kõrvalistmel ja kaamera on asetatud siis Valdur lauale. Ja dialoog toimub ema ja poja vahel ja, ja kogu see film on, ütleme end, ema ja poja suhted, aga need 10 erinevat lugu on erinevate tegelastega, siis naine, tema õde, naine, juhuslik möödakäija, naine, poeg taas, et sealt tuleb välja selline inimsuhete kronoloogia. Ja, ja ütleme, on veel päris huvitav ja kena tervik siiski on selle filmi puhul nenditav, kuigi peab ütlema, et esteetiliselt ja, ja filmikeeleliselt ta ei ole nii üllatusi kui nii huvitav kui Jerozdaami senised tööd on olnud, et tema selline vaikne minimalism on olnud märkimisväärne siiani. Paistis, et tegelikult see žürii mitte žürii võitis pigem korraldajate poolt välja lausutud märkused. Seekordne kan saab olema nagu elurõõmsam ja ja nii-öelda elu harvem kui, kui mõnigi varasem pidas võib-olla osalt paika ja osad mitte paika, aga kindlasti oli näha programmi valikus konservatiivsust võib-olla selles suhtes, et nagu ajaloolisi filme kaudselt oli suhteliselt päris päris palju ja see on alati nagu mängimine nii-öelda turvalisel poolel nagu näiteks Iisraeli riigi tekkimise ühest olust toppis rääki hammas kiita, keetma või 19. sajandi Korea kuulsamast maalikunstnikust. Rääkivusi vahesse on või siis kas või kuurovi vene laegas ja neid filme oli oli veel. Ja kas Biden tegevust enamik oli nagu minevikku paigutub, nii et. Ajaliselt kindlasti samamoodi tegelikult nagu kaagi Kauris mees ilma minevikuta, mis justkui nagu toimuks tänapäeval, aga on täiesti puhtal kujul lahendatud 50.-te aastate filmiesteetikat. Aga enne, kui me jätkame magi, Kaurisime aga kuulame ühe loo tema lausa suurepäraselt. CD-plaadilt kus ongi salvestatud selle filmimuusika. Nonii sellist suurepärast muusikat oli kuulda siis agi Kauris mäe filmis mees ilma minevikuta. Filmis pakkus tõelise üllatusena põleni. Võib-olla jah, nab jällegi koorisimegi oma. Seni promo materjalis, ütles filmi selles filmis on dialoogi, värve ja väga palju muid kangelaslike omadusi. Ja, ja see oli tõesti filmitud nagu väga sellise valge valgustundlikult otse, võib-olla isegi mingist teatrialikkuse värvigammas, kui nii saab öelda jah, tõstnud esile just selle puhul tekkinud mingi tehnikolori värvitooni. Ja mitte mind üllatas võib-olla isegi mitte niivõrd temaatika, mis noh, või siis. Või siis see, et oleks läinud selle oma musta huumoriga, et oleks sellega kuhugi kaugemale läinud vaid see, et ta oli vastupidi, teinud nagu sammud tagasi sellise kerge kesti mõistetavuse või lihtsuse ja selguse selguse suunas. Sellepärast et tegelikult me ju tunneme soomlaste konteksti ja me saame aru, et mingisugused situatsioonid sealt on naljakad, sisimas annad koomilised. Ent kui, nagu ma kuulsin, millise pilguga oli seda filmi vaadanud jaapanlased noh, kes ei ole kino otseselt seotud, lihtsalt Lähevad reede õhtul kinno vaatama filmi siis nende jaoks oli see maailm, mis on, oli tõenäoliselt pärit mõnest 90.-te esimesel poolel, kaunis mägi filmist oli seal nagu väga masendav ja sünge. Ja tõepoolest see huumor nagu ei jõua kohale ja nüüd oli dialoogiga ja värvidega ja kogu selle muusikaga saavutatud see, et see huumor, mis on nagu inimlik lähtekoht tegelikult Kaurisime endas sees ka olemas on saanud selgema kuju. Ja ütleme, vaatan, on võimalik selgemalt eristada, mis asi on mis. Ma olen suga nõus, selles osas küll, et tundub, et kooris mägi oli seekord keeranud kõik nupud põhja värvi heli- ja kuigi sedagi juures vist ei eksisteeri, aga sellegipoolest ka näitlejatööd, et nad olid küll väga selgelt nagu korrigeeritud, aga samas on nagu tunda kaunis mängija on tõesti astunud sammu edasi, et on tunda ka tema eelneva siis triloogia esimese osa kaos, pilved kargavad, et kui kaugele pilved lähevad, võiks seda tõlkida. Tegelikult need osatäitjad on needsamad, keda ta alati kasutab, kõik see keskkond, see aegruum on, on sama, ta justkui toimub praegusel hetkel, aga samas see mööbel, riietus, muusika, et see kõik on kuskil viiekümnendad 60-ni. Ja samas on ta andnud oma hinge sellele filmile, sest see on niivõrd siiras, niivõrd humanistlik ja tegelikult need karakterid kirjutatud ikkagi nii sügavaks, et isegi kui nad kasutavad karikeeritud minimalistliku dialoogi, mis on kohati väga naljakas, on see väga sügav, sellepärast et, et seal on ka selliseid piiblimotiive. Paraku on nagu tsitaadid piiblist otseselt. Et Kauris mägi suutis üllatada ka sellepärast, et ta tekst on niivõrd mitmekihiline ja samas ta on ka meelelahutuslik, et ta on nauditav väga mitmel tasandil. Paarismaja vastuvõtt, meil õnnestus käia, kaunisime pidulikul esilinastusele, marssida enne teda punasest trepist üles, siis ta saali ovatsioonid olid ka ennenägematud, et, et autorit plaksutati mitmeid kordi tagasi ja inimestel olid pisarad silmas, nii et ma usun, et, et vääris täiesti auhinda kraam. Ja, ja samuti Kadioodineni parim naispeaosatäitja auhind oli asi täie. Aga kui me vaataksime võib-olla veel mõnda huvitavat filmi Ama nägemuses keriksime tagasi, siis väga huvitav noor tegija pool tema Sanderson, kelle filme on võimalik olnud vaadata ka Eestis magnoolia ja pornokuninga piinad tema siis tegelikult teine film, aga Eestis esmakordselt ja magnoolia, mis pärjati ka mitmesuguste rahvusvaheliste väga oluliste auhindadega siis tema, neljas Panstranc, see oli ka päris huvitav omaette eksperiment Andersoni lamajas, filmikeelega, kuid võib-olla ütleme selliseid kergemaid tüüd, omamata sellist sügavust siiski kui magnoolia ja, ja, ja võib-olla ka pornokuninga piinad, aga see on mu isiklik arvamus. Ei, tegelikult oli tunda jah, et oli tagasi läinud selles mõttes nagu võib-olla mingi kino juurde, et seal on nagu väga palju on selliseid Ameerika filme, mis püüavad nagu psühholoogilist pinget luua sellises tramm nimega iha vaimus dramaturgiat kasutades, aga see ei tööta enam väga hästi, see tähendab kogu see tegevus ja dialooge, inimsuhted lähevad natukene nagu hüsteeriliseks ja nad ei ole nagu enam võib-olla realistlikud ja sündmused filmis hakkavad toimuma võib-olla nagu natuke kunstnikult, see tähendab kogu see vaataja tähelepanu nagu hajub teises pooles. See on tõsi, aga sellest hoolimata ma arvan, et lähtekohti nagu karakterite nagu tutvustamine ja kogu see esimene pool oli siiski suhteliselt paigas ja ja pakkus mingisuguse uue uue vaataja sellisele Ameerika rikkusele. Aga ma usun, et tegelikult kõik need filme, millest me rääkisime just hetkel teile, et neil õnnestub näha Pimedate Ööde filmifestivali ajal kani filmifestivali ajal, on väga oluline muidugi kabiini turg, mis toimub festivali sees ümber igal pool seal linnas. Et seal sõlmitakse kõikvõimalikke erinevaid lepinguid ja seal toimuvad kaks eraldi maailma. Ühest küljest Ameerika suured kompaniid esitlevad oma filme ja teevad levilepinguid ja samas on olemas tegelikult festival, mis näitab, ütleme selliseid art house filme ja on ka oma levitajaskond olemas. Need eksisteerivad koos väga sõbralikud, kaks erinevat maailma. Jah, tegelikult nagu märgata oli, siis põhiliselt nagu müügi sellised artiklid räägiti, olid siinid, mis olid juba olnud näiteks Berliinis, see tähendab, et see on ikkagi nagu tunduvalt aeglasem protsess, kuidas filmi jõuab nagunii-öelda ostjate teadvusesse ja kinno ja telekanalitesse. Selleks peab filmil olema nagu seal mingi pikemaajalisem potentsiaal, ta ei saa olla lihtsalt meelelahutuslik. Ühel ühel hetkel. Ja teine huvitav asi on ka see, et tegelikult filme ja väga häid filme oli ka filmiturul väga palju, et tegelikult on võimalik siis ikkagi selle aja jooksul haara maailma paremik ja ütleme, selliseid autori tugevad autorifilmid leiavad levi ja leiavad ka ülemajanduse levi. Nii et selles mõttes ma arvan, et ka Eesti filmil on tegelikult ju tulevikku. Kindlasti noh, nagu öeldud, igal pirukale on oma ostja kusagil vähemalt kannis olemas. Pinnin turul näidati kaht eesti filmi Agent Sinikael, mis oli kinnine linastus ja karu seda, et kas Karu süda vastu oli ka mingit huvi. No huvi omal sellisel abstraktselt moel kindlasti kindlasti oli ja just oli seekord olid kohal mitmed Aasia ütleme siis, potentsiaal esialgu siiski potentsiaalsed ostjad. Noh, ma ei tea näiteks taiwani hiina jaapani levitajate esindajad ja seda, milleks see huvi nagu edasi areneb, seda saab ilmselt teada märksa, märksa hiljem tunduvalt olulisem kui see kas keegi ostab mingi filmi hetkel või mitte, on siiski see, et seal on nagu pildi mingisuguse pildi eesti kinematograafiast ja ka sellest, mida sealt oodata on. Ja selles mõttes see kohalolu on nagu tunduvalt olulisem kui üks film ja ütleme hetkel nagu sinikaelast, kui valmis silmist veel rääkida ei saa, sellepärast et see versioon, mida näidati, on ikkagi lõpetamata versioon ja seal on vähemalt helis ju tegelikult ära kui palju võimalik veel. Ent just see, kuidas see võeti vastu nagu, ütleme, rahvusvaheliste festivalide esindajate poolt see annab pildi, mis sellest filmist võib jagu saada ning andis lõppude lõpuks ka eesti poolele kinnitust, et tegemist on täiesti korraliku debüütfilmiga rahvusvahelisest aspektist. See tõestab taas, et kanna nii-öelda kõikide võimaluste maa filmi alal ja loodan, et need filmid, millest teile rääkisime selle poole tunni jooksul jõuavad sügisel ka üsna pea meie kinodesse ja võib-olla ka Pimedate Ööde filmifestivali programmi. Nii et siis juba lähemalt sügisel uuesti, kohtume teiega samal ajal ja samal lainel täname kuulamast, stuudios olid Riina sildas ja Karlo Funk.