Täna sai 85 aastaseks Eesti korvpallilegend Ilmar Kullam, Olümpiahõbe kolmekordne Euroopa meister, N Liidu meister, legendaarse korvpalli Kalevi arhitekt, teenekas pedagoog, ühte liitsõnasse kokkuvõttes korvpalliprofessor. Kullam on kogenud kahte iseseisvusaega okupatsiooni raskeid sõja aastaid pikki aastaid Nõukogude režiimi. Täna läheb eetrisse usutluse esimene pool. Jätkame siinsamas keskööprogrammis järgmisel reedel. Niisiis, kuidas see kõik algas? No see oli mul tegelikult ju koolis käimise periood, sest seitsmeaastaselt ma läksin algkooli, Tartu 15.-sse algkooli ja kui ma selle kuueklassilise algkooli ära lõpetasin, siis Tartu poeglaste gümnaasiumi ja poeglaste gümnaasiumi lõpetasin just 41. aastal. Ja, ja paar nädalat hiljem algas sõda ja siis kutsealusena mind kutsuti Nõukogude armeel Jesse. Ja, ja sinna ma ka läksin siis kutsealusena ja seal siis algas juba nii-öelda teine periood ja väga raske periood. Tegelikult alustasite jalgpalliga, et miks jalgpall just esimene spordiala oli, lihtsalt oli selliseid entusiaste, kes teid tõmbasid kõigepealt jalgpalli juurde? Jah, nii see asi oli, et meie perekonnas oli kolm last. Minul oli siis vale mõtte. 19. aastal ta oli sündinud 1919 vend 1920. aastal ja vend läks kaks aastat siis nii-öelda enne mind kooli ja siis mina seal seal viie-kuueaastase poisikesena hakkasin temaga kaasas tilkuma ja ja, ja Tartu Viieteistkümnes algkool, see oli kõva spordikool. 15-st Salcon Riia tänavast siinsamas vastas poeglaste gümnaasiumi kõrval poeglaste gümnaasium Puškini nimeline kool ja seal oli 15., võib-olla see oli siis peale sõda, nõukogude ajal oli sõjaline kateeder ja, ja 15-l salkul olid niisugune kõva spordikool, sest seal kehalise kasvatuse õpetaja oli Artur Kink. Sel ajal muidugi ise noormees ja spordimees oli, tegeles erinevate spordialadega põhiliselt mängisest, jääpalli ja, ja muidugi selle tõttu, et ta on niisugune kõva sportlane oli ja, ja selle juures hea organisaator, mootor siis seal koolis oli sport tõesti väga hästi ja väga mitmekülgne oli. Ja seal oli nii võrkpall ja korvpalli ja jääpall. Hiljem kui hakkas üle mindi rohkem jää okile, siis jäähokisuusatamine ja tagasi kooli oma meistrivõistlused olid erinevatel spordialadel kooliga rekordid olid ja, ja selle tõttu peab ütlema, 15.-st algkoolist on pärit küllalt üle Eesti tuntud spordimehi, võtame Johannes Kotkas, õppis ka kunagi seal vennalt, Rämmallid olid seal ja, ja palju palju teisi mehi. Aga kes teeb siis vali juurde oli see, et no vend läks ka siis selle tammeväljale käis see põhiline spordi tegemine sel ajal suveperioodil välisperioodid, kui väljas tegeleda spordiga, siis mina läksin sinna kaasa ja temaga ja üks niisugune põhiline mäng oli just jalgpall sellel ajal. Nii et ma hakkasin seal jalgpalli mängima ja tutvusin seal nende nii-öelda agulipoistega. Ja seal meil niisuguseid kampat kujunesid pärast nendes kampast juba võrsus välja noortevõistkond, millegiks, noortevõistkond, tulevik, Rudolf redel, ta ise, elukutselt aednik, aga raiskas palju oma ressursse ja siis energiat noortevõistkonna ja üldse jalgpalli edendamiseks. Tulevikku kuulus Tartu jalgpalliklubi alla ja seal ma nii-öelda alustasin selle jalgpalliga. Ja minu unistus oli muidugi jalgpallimängijaks saada ja aga saite hoopis korvpallikorvpallimängijaks ja et kasvasin pikaks ja ja kui koolis olin, siis eriti gümnaasiumis poeglaste gümnaasiumis juba tasapisi ikka tähtsamaks jäi korvpall. Nojaa, sellel ajal korvpallitreening oli selline, eriti koolis puu ilusti Gümnaasiumi viieteistkümnendas algkoolis. Teil oli treeningud, meil väike, saalikenegil oli aga vaevalt võrkpalliväljaku suurune, aga seal me oma esimesed nii-öelda sammud tegime, et enne mängisime võrkpalli ja pärast korvpalli ja muidugi eriti suveperioodil mängisime põhiliselt jalgpalli, aga jalgpallis tulevikuühiskonnas oli jah, seal oli need noh teiste koolide õpilasi oli palju ja nii, et oli niisugune, võib ütelda seal agulipoistekampa ja mina ka seal kampas ja ja, ja meie mängisime teda hommikust õhtuni, eriti suveperioodil ja samas hiljem treenerina, ta ei ole ju oma mängijatele keelanud kunagi erinevalt näiteks kadunud Freet kodust jalgpalli mängida, vaid kasutasite seda ka ühe elemendina, korvpallurite treeningusse ja jalgpalli oleme me pidevalt kasutanud treeningule nii-öelda komponendina. Ja, ja Meie vähem jooksime nisukest tühja jooksu. Väga palju katsetasime jalgpalli treeninglaagrites ettevalmistusperioodil ja ja, ja kui me olime kuskil Viljandis või Pärnus või mõnes teises väikses kohas, siis mängisime kohaliku võistkonnaga ja me mängisime ikka võrdselt võrdsega, nii et meil võistkonnas oli suhteliselt häid jalgpallureid saada. See aitas meid väga palju. No ja ma olen alati ütelda, et et jalgpalli ja korvpalli vahel on väga palju ühist. Mõtlemine on ikka, peab olema nii samu nagu pallimängudes on ikka vastase katmine ja kohavõtt, mine ja rindele minek ja enda vabastamine palli saamiseks ja nii edasi ja, ja eriti, kui neid valdad juba neid põhilisi tehnilisi elemente, nagu minu korvpallurid olid valdasid enamasti noorpõlves olid ka palju jalgpalli mänginud siis jalgpall oli meil ja üks põhiline niisugune vastupidavuse arendamise vahend ja me mängisime väiksemate koosseisude vahel, kui me omavahel mängisime ja panime põhiliselt siis rõhku just sellele niisugusele, et palju joosta ja palju liikuda mängu kaudu. Ja, ja see on niisugune, too mängijale nii vastumeelseks tühipaljas jooksmine kilomeetrite kaupa, see ei ole mängijale nii omane hulkade korvpallur või mõne teise ala sportlane, mängija kui on vastupidavuse arendamine, ütleme jooksu kaudu palja jooksu kaudu ja arendab ühtlasi väga palju osavust ja osavus, on ju korvpallis ka üks väga oluline komponent. Kui te nüüd vaatate tagasi sõjaeelsele Eestile elule sõjaeelses Eestis sõjaeelses Tartus, siis milline aeg see oli teie elus? Noorusaeg on alati ilus, aeg on ja ja sellest on põhiliselt ikka ainult head mälestused jäänud ja kui 37. nii 38. aastal naaritsa Edgar naaritsa ka korvpallitreener kuulus korvpallitreener oli ja eestvedamisel organiseerisime selle Tartu Kalevi korvpalli võistkonna võistkond koosnes põhiliselt koolipoistest ja kõikidest Tartu koolidest oli seal paremad korvpallurid, osavõtjad. Ja seal me hakkasime juba nii-öelda natukene nii teadlikumalt treenima ja osa võtma Eesti meistrivõistlustest. Ja just 39. aasta hooajal. Me saime juba nii kaugele, et saime sinna niinimetatud liidu klassi. See oli siis selle Eestis, kus parimad võistkonnad tulid koos. Aga siis seda süsteemi põhjalikult muudeti, kui tuli nõukogude kord ja, ja kaotati muidugi Kalev ära, nagu me mäletame spordiajaloost. Aga seevastu okupatsiooni algus ja sõja-aastad, need olid rasked aastad. Need olid jah, väga rasked aastad, sest kui me kutsealusena Läksime siit ja nende hulgas oli ka korvpallureid küllalt palju. Tartus siin oli Kivastik Trapido. Tuntumad korvpallurid ja, ja siis meid viidi alguses Slobodan skoisse ja viidi läbi nii-öelda valmistati meid ette, ikka räägiti, et varsti lähete rindele sätta ja, ja kui me küsisime, et kuidas me sinna sõtta läheme, meie püssigi saad katsuda veel nii paljugi. Gümnaasiumis olid ainult sõjaline ettevalmistus nii-öelda seal meil olid laskeriistad saime nende lasta püssi ja nii edasi, aga et me ei olegi lasknud Sõerdi toob meile lähevad kõik nii rindele. Teel rindele, saate relvad kätte, õpite tundma ja ei ole midagi hetkel hakkama saate noaga. Tegelikult see olukord läks hoopis teisiti ja rindel ja see meile meid saadeti, tee Patti. Ühesõnaga Stahli meid ei uskunud. Ja kui Star Russa juures seal Eesti nii-öelda Regula haara armee, kas löödi puruks või andsid ennast vangi. Igal juhul eestlased ja palju teisi rahvusi, ka sakslased, Volga, sakslased, leedulased, lätlased ja need tõmmati 100-lt sõjaväest välja. Ja kes saadeti suurema osa, saadeti debatti ja nii meiega läksime debatti ja ja meie esimeseks kohaks oli seal kaamensk. Uralsk. Vaat see oli niisugune, nimetati seda jaama, see oli seal Sverdlovski taga, kusagil võtsime siis selle, selle, nende kaigaste ja mis pidi kujutama endas püssi ja nende kaevikuid kaevamise asemele hakkasime tööl käima. No see töö võib-olla ei olnud eriti raske, aga need elamistingimused olid ka viletsad. Ja nendes viletsates tingimustes muidugi pesemata ja kasimata ja hakkas tekkima täiad. Nii et novembris kusagil me olime juba täiu täis ja kui tulid juba suuremad külmad, siis ei olnud jalga midagi panna. Söök oli veelse, koosnes põhiline söögiaine oli leib ja leiba, kui normi täitsid, said 700 grammi, vahel 807 800 grammi normi täitnud said 500. Ja kui olid nii-öelda pärast ei saanudki tööle minna, ei olnud jalga midagi panna, siis oli 250 grammi ja ülejäänud seda suppi, lörtsi, mis oli, see seda ei saanudki nimetada, mitte millegiks. Nii et ja põhiliselt just see, need täiad ja see mustus ja niisugune hakkasid tekkima igasugusest haiguse epideemia epideemiad, verine kõhutõbi hakkas möllama, nende seas siis pleki hiline soetõbi ja ja see röövis väga palju neid noori elusid meil tööpataljonis. Ja võib peab ütlema, et kes selle tööpataljoni üle elas. See enamus neist tulid juba Venemaalt tagasi ka kuigi muidugi iga lahingutesse lüliti lukke ja seal olid eestlastel suured kaotused. Ja jälle üle ülejooksmised olid vastase poole. Aga elu on jah, selle aga väga raske. Jaa. Mul oli ka nii, et sellest vaasist. Me läksime pärast edasi. Mitte edasi, võib-olla tagasi paarsada kilomeetrit. Kiiruv kraadi. Ukrainas on vist kiiruv kraad ja seal oli vist seal Uural liitlaskus, meid viidi, see oli kiirRovo kraatrist. Seal oli elu võib-olla natukene viisakam, aga aga mina just seal haigeks jäin. Eriskõhutõppe ja kui Eesti diviisi taas moodustamine oli, see peab ütlema, päästis küll palju inimelusid ära, sest muidu seal tööpataljon oleks peris meid puhtaks puhtaks nii-öelda. Ja kui pärast noh, me siin olime rääkinud nendega, kes mujal tööpataljonides olid ja, ja nii edasi teistes kohtades siis see meie tööpataljon so aasis ja oli üks halvemaid, võib-olla teisel kohal, kõige hullem oli Kotlases Kotlasesi suri palju spordimehi, võtame sulekuuse. Roolaidid, need ujujad, vennad vaja, seal oli seal ikka palju teisi jalgpallureid oli seal ja nendes rasketes tingimustes vastu ei pidanud. Aga kui tuli taas jälle ja käsk Eesti diviisi loomaja koondama hakati, siis mina olin parasjagu seal laatsaretis nii-öelda meil pataljoni juures oli nii palju haigeid, mujal ei saanud enam panna, siis tehti ise üks suur niisugune parrak nii-öelda kohandati haiglaks ja ja ma olin siis seal ja Käärati rohkem linade vahel, kui ma iseennast suutsin, Käärata. Nii, ja siis, ühesõnaga komisjon tunnistas seal mind ja jagab Grupp teisi noori poisse sõjaväkke mittekõlbulikuks andsid niinimetatud valge passi ja siis antivõimalused. Valige koht, kuhu saate, et kirjutame komandeeringu välja ja natukene moonaga kaasa ja tee peale. Kuna me olime nii seal külmetanud ja külmas kehvas riietuses, külmas nii-öelda, siis valisime muidugi lõuna kanti ja sinna Taskendi suunas me saime selle komandeeringu. Saatsin sinusse. Aga nüüd, kui me hakkasime siis sõitma sellest oaasist kirograadist ja klaasist ja säärt läbi sinna Taškenti poole, Schibidid Tšeljabinski linnas pidi läbi sõitma ja, ja seal jääb Minskis, me kohtasime eestlasi seal vaksalis, nüüd ütlesid, et et minge sinna seal järgmistes Eesti esindusse ja et ütelge, et midagi süüa ei ole, nad annavad süüa tegeleda. No ja no meil vähe moona kaasa anti, aga meie muidugi kasutasime selle ära selle nii-öelda võimaluse selle pakkumise ja, ja läksimegi siis Eesti esindusse, meid oli üks seitse, kaheksa poissi. Sinna selle, meie töö patist sinna ühes sõitsime lõunaga kanti pidime minema. Aga seal Eesti esindusest öeldi, et minge sinna Eesti kolhoosi Siberi, Omski oblastisse ja, ja et varsti lööme sakslased puruks ja lähme tagasi Eestisse ja nii edasi, see oli siis 42. aastani, veebruari lõpp märtsi alguses. Ja, ja et siis on ühiselt organiseeritud, saame kiiremalt nii-öelda tagasi. Oli kui ta oli nii, et meile kirjutati uus komandeering välja sinna Omski oblasti Kalaczynski juba esinduses Eesti esinduses ja anti natukene moonaga vehes sõitsimegi sinna Eesti esindusse ja selles eesti kolhoosis ja mitte ainult selles kolhoosis, vaid ümberkaudsetes rajoonides oli teisigi eesti kolhoose ja vene kolhoosidest rääkimata. Nii et seal ma elasin ligi kolm aastat. Mina olin nii-öelda põllutööline ja tasapisi hakkas jõud tagasi tulema ja, ja esialgu magasime nagu kolhoosivalvuri. Onni oli niisugune tehtud sinna kolhoosi esinduse õue peale, seal magasime koos. Aga kui algas juba kevadine hooaeg, siis kes suutis, kes oli võimeline, see hakkas juba tasapisi töötama ja saime ühesõnaga oma jõu tagasi. No mul on mõned niisugused situatsioonid hästi meelde jäänud, et näiteks märtsikuu sees hakkasid Siberis siis kolhoosnikud, noh, need olid põhiliselt naised, sest mehed olid sõjaväes suurem osa ja eesti keelt nad rääkisid kõik rahuldavalt. Küll väikse niisuguse vene oskussõnad olid püksikuid, neil kasutuses aga aga eesti keelt muidu rääkisid hästi. No need siis hakkasid vilja nii-öelda puhastama, külviks külviks ette valmistama ja nisu ja rukist ja nii edasi, põhiliselt tuli seal nisu ja, ja, ja siis käsitsi olid niisugused masinad, tuulasid neid ja puhastasid nendest aganatest ja igasugusest värgist need puhtaks. Siis nad lõuna ajal läksid koju sööma, siis nad jätsid kotid sinna lahtiseks ja ühesõnaga andsid meile märku, et nüüd poisid, olge kiired ja võtke võtke palju jaksate palju jaksate viia. Ja nii me siis hakkasime, see oli meil siis vähemalt nisuteradest tehtud pudru, see oli meil esialgu garanteeritud piiramatult määral ja hiljem juba kuivatasime seda nisu via käsikividega jahvatasime ja nii, et elu läks lõbusamaks ja tasapisi hakkas nagu tervis kaob paremaks minema, nii et kusagil juunikuul ma vaatasin ses metsa all seal kuskil servas, kui käisime seal oma asju õiendamas, siis juba oli see see vedela asemel tuli juba paksemat, saaks Emmat ja, ja tervis ühesõnaga paranes ära. Kui hakkaski see kevadine hooaeg juba põllutöö hooaeg peale siis minust sai siis traktori briga paadi, seal oli kolm-neli traktorid ja selle brigaadi kuulusel kaks hobust ja selle briga taadi veevedajaks nii-öelda veevedaja valvur, need, need traktorid väga palju kasutasid seda nii-öelda vett, jooksid läbi, aga nii, et vesi pidi neil kogu aeg käes olema ja see oli minu ülesanne. Ja hiljem siis juba hakkasime seal, kui tuli heina tegemise aeg siis Eina Rõugutama ja kokku vedama ja nii edasi ja lõpuks siis oli sügisel juba ja peksma ja ja nii järk-järgult seal see elu seal siberis läks ja tervist oli ka nii-öelda tagasi, noored olime ja ja, aga korvpalliplats seal seal ei olnud, korvpalli seal sporti seal, sellest ei kuule midagi, sport oli raske niisugune kehaline töö. Süüa saime korralikult, nii et tervis tuli tagasi. Ja, ja siis korvpallijuure sõja ajal siis oli nii, et et no komisjonid muidugi sõjakomissariaadi tseli Kalazzynski rajoonis me olime. Neetika käisid lollimasse, et kas nüüd kutsuti, tähendab meid sinna komisjonid, kas tervis on paranenud ja et saab sõjaväkke võtta. Aga mõnes komisjonis olid jälle eestlased olid jälle pahandust teinud, no võtame, enne Veliki Luki oli, oli just komisjon, kuskil 42. aasta kuskil septembris sai midagi, mind siis ei võetud, ma ei tea, mis viga nad leidsid, kopsud ei ole veel korras ja ja ühesõnaga mind ei võetud. Aga sellest meie grupist võeti seal õige mitu meest ja need juba olid 42. aasta lõpus olid juba Velikije Luki all sõjas ja aga mind ei võetud ja mina jäin siis sinna kolhoosi edasi töötama. Leviliiki Lukid olid jälle oli, tuli jälle komisjoni käia, siis käisin ka seal rajoonikeskuses komisjonis ülevaatusel. Aga siis oli jälle eestlasi, oli palju Veliki Luki alt üle jooksnud ja, ja eestlasi jälle momendil ei võetud. Nii et mind saadeti jälle, minge. Kolhoosi tööle. Kutsutakse, kui vajalik on nii ja 43. aasta kuskil juulis või saabus ootamatult meie kolhoosi selliseid kolhoos, Energia, Ivanova külas oli see ja, ja kressi allkiri ja ka ministrite nõukogust Kresselise mees, kes spordi eest vastutas ja abistas sportlasi väga palju selles suhtes, et teid kutsutakse Moskva. No nüüd mul oli, oleks olnud nagu suurepärane võimalus Moskva linna, aga ma ise vaatasin, et ma olen nii palju juba sellest mängust eemal olnud, et mis mängima umbes olendajad ja jätkas, must enam saab ja nii edasi ja ja kuidas seal see elu on, aga siin on, vähemalt on, kõht on täis ja ja, ja et see elu on nii-öelda nagu kindlam. Ühesõnaga, ma jätsin selle tagavara variandiks ja ei hakanud oma dokumente vormistama. Ja dokumente hakkasin alles siis vormistama, kui oli 44. aasta ja mind võeti uuesti Patti. Aga siis ma olin juba seal Tatarski rajoonis Novosibirski oblastis, seal kõrval, lehels venelaste kolhoosis, fašviisingu, kolhoosis ja muidugi täie jõu juures ja nii olin. Ja nüüd kutsuti komisjoni ette muidugi kooden ja tugev ja noormeest. Ja näitasin oma paberi ette sõjakomissarile, et vot mind kutsutakse sinna. See komissar vaatas seda lehte, see ei loe mitte midagi. Mul ja. Ja need eestlased, Nendega on ikka üks häda püksijama jama ja eestlased hullematki, sakslased, mul on just meeles sakslased ja siis see oli tähele nende Veliki Luki lahinguid, eestlased olid seal seal Velikije Luki all, kuidas palju seal üle jooksesse muidugi käsi suhteliselt palju üle, aga lõppude lõpus nad said sakslaste käestike, just eestlased võtsid Veliki Luki alla ära Velikije Lukit sakslaste käest ära. Ja Velikije Lukis oli see olukord oli nii, et esialgu oli siiski sakslaste veel üks niisugune külg oli vaba ja, ja ülikooli vaba ja selle vabaküljega sakslastel tagalaga oli ühendus. Aga siis nõu koguda, armee piiras sisse ja nüüd need sakslased jäid sinna keskele koti ja ühesõnaga just Eesti korpuse, need eesti korpusest põhiliselt tegi selle nende olukorrani raskeks selles mõttes, et piiras nad sisse. Ja nüüd osa eestlasi, kes siis üle jäid, need jäid pärast, siis jäid sinna nimelt ta tribunali alla süüdistati neid üle jooksmises vangi andmises. Aga no ma ei tahtnud mitte sellepärast seda just seda episoodi rääkinud vaid just et meil oli üks Tartu poiss, oli, ekssanitar oli ja ja see sanitar jooksis nii-ütelda õigel ajal üle just selle pääle, kui sakslased kutsed juba teadsid, et eestlased on seal, vastas eesti poisid, tulge üle, jõuludeks saate koju ja 42. aasta jõulutad. Nojah, ja tema oli üks nendest, kes sai ka koju ja nüüd hakkasid siis need, ta oli Tartu poiss ja hakkas tema juures muidugi massiliselt käima neid, et noh, laste vanemaid, kas minu pojas ka midagi teha või sellest sellest ja nii edasi ja muidugi minu emaga jooksis kiiresti tema juure ja ja huvitav oli see, et tema ütles ja Ilmarrid, ma tunnen hästi ja nii edasi. Aga kahjuks ma panin ise ta silmad kinni. Ja sellise teate andis ka edasi ja ja, ja nüüd muidugi ema oli mitu päeva nutnud ja ja ütled oi, Ilmar, surnud ja nii edasi, siis peeti kirikus hingepalvust ja ja selles ja mälestati mind ja nii edasi. Ta tegelikult asi oli selles kaugem, aga mispärast ta nii rääkis mai tea ajas võib-olla kellegagi segamini. Ei ta tundis mind enne sõda ja mina tundsin ka juba. Tähendab selle Eesti vabariigi ajal deta, teadsin ja mis mõttega, kas tal kästi nii või igatahes ta ütles seda. Ja, ja nii, et ema ja isa arvasid, et ma olen nüüd seal Venemaa lagendikel kuskil auku aetud, aga, aga tegelikult minu elu läks ja siis teisiti. Ja, ja selle, kui mind siis 44. aastal seal Tatarski rajooni sõjakomissariaadis taheti uuesti tee pati võtta. Ja, ja, ja kui ma selle Kressi telegramme ette näitasin, siis ütles nii, et eestlased ei taha sõdida ei taha, ei taha sõjakomissarid Huuzetzemnempsi, Estontsi Huuzetzemnempsi ja mõtlesin, kuidas ta seda rääkis, saatel rääkida, et mis need 10000 eestlast Velikije Luki all hauas ringi, kui nad kuulevad. Sest ta tõmbas vähe tagasi. Aga igatahes jättis selle minu. Võeti dokumendid ära ja tööpatipaar nädalat seal olin ja vaatasin, et kui ma siia jään, siis ma olen varsti jälle nii vilets nagu Molitad. Ühesõnaga, jooksin minema ja ilma dokumentideta dokumendid jäid sinna tööpataljoni kuskile ja hakkasin oma käe peal siis Moskva poole laveerima. No vahepeal sõitsin veel jänes, sõitsin sinna Novosibirski, käisin Eesti esinduses. Seal ma ei saanud muidugi rääkida, et ma tööpataljonist olen ära jooksnud. Mis ta oli siiski amet, valitsuse nii-öelda nõukogudeesindus ja ja seda nii rumal ma ei olnud, ma ütlesin, dokumendid on ära varastatud. Telegram jäi mul alles siin esinduses, mulle öeldi siis, ütles et ja ei, me ei saa midagi teha, et neid on nii palju juhuseid, viimasel ajal neid varastamise juhuseid, et ma julgegi sellega välja minna. Ja siis ma hakkasin oma käe peal sinna Moskva poole sõitma. Jõudsin kuni Tšeljabinski nii välja. Sel jääb Minski linna lääne poole ja kuna teadsin seal, kus Eesti esindus on nii edasi eelmisest korrast seal läksin eesti esindusse, rääkisin jälle seal sedasama juttu, näitasin telegrammi, varastatud paberid ja ja kas te saate mind aidata, nemad sind aidata ei saa, telegramm vana juba ja seitse-kaheksa kuud vana umbes ja ja ühesõnaga, nad panid mind siis eesti sel jääbiski õppetootmiskombinaadi paati tööle ja, ja meie minu ülesanne oli seal koos grupi eestlastega siis tehaned mürskude jaoks kaste. Nii, ja seal ma olin siis kuni maikuuni ja sealne leivaga seal muidugi jamatut leiva oma portsjoni sain kätte, aga nuh, see üldine oli ikka need täiad ja lisaks veel lutika tulid, nii et jaa, ja siis maikuu sees kusagil kutsuti mind sinna siis ülemuste juure õppetootmiskombinaadi ja öeldi, et teid kutsutakse Moskva ajame paberit, nüüd hakkame pabereid ajama ja kutsutakse Moskva. Ja nii ma maikuusest kusagil jõudsingi Moskva siis. Ja, ja seal on need suur pööre, see oli jah, see oli suur perre ja Eesti seal Moskvas oli eestlaste grupp oli võrdlemisi rohkearvuline, ma ei oska seal küll ütelda, palju seal oli, aga seal neid ikka oli. Paljude spordialade esindajad. Korvpallureid oli peaaegu kahe võistkonna jaoks. Kalev vahepeal oli jälle Kalev loodud tagalas ja 40. aastal keelati ära, aga sõjaaega siis lubati uuesti Kalev luua ja Spartak. No ja üks kutsus, et tule ikka sina meile ja tule meile ja nii edasi. Ja aga see jutt ja kutsumine nii-öelda oma klubisse järgi kohe ka anti mulle pall kätte proovinud palliga ja proovisin vabaviskejoone juurest esialgu visata kahe käega, meie noh, võib-olla ei pannud täit jõudu sisse, pall kukkus enne korvi ja ei puudutanud rõngalauda rauda. Ja no siis panin, võtsin jõu kokkuikka jõudnud visata, aga selle seiklemisega sinna sinna Moskva poole ja siis küllalt see niisugune raske rasked elutingimused, kas seal jäämees, kes olid mind uuesti teinud, niisugused nõrgaks ja jalad olid paistes? Ja sihuke endine kehaline niisukene Tubidus, mis muuseas oli, sellest ei olnud enam midagi järgi, nii et siis mind enam keegi kutsunud. Siis tahad nulli, siis oli Aleksander Illi oli Spartaki treener ja jaa, jaa. Tema siis SKT ei ole midagi, Jani lohutas tule Spartaki ja küll me töötame uuesti üles, nelja-viie aasta pärast oled jälle kõva tegija segi. Läksingi sinna Spartaki sisse ja, ja ja hakkasin uuesti palli mängima ja ja isegi murre oli seal ka enam-vähem murtud, ikka nii, et siia saime ja ja tasapisi hakkasin kosuma, aga, aga noh muidugi see võttis tõesti õige mitu aastat, aga aga nii järk järgult aeglaselt, nii et sai uuesti spordi juurde ja eriti korvpalli juurde. Millal ta Eestisse tagasi jõudsite? Eestisse Me jõudsime tagasi augusti lõpus, septembri alguses, nii, mul ei olegi täpselt meeles. Ja see Eestisse tagasitulek oli nii, et ühel päeval öeldi, homme sõidate lennukiga Eestisse ja, ja et see eestisel need lõunapoolsed osad ja Võrru ja ja Petseri kant ja need on juba avastatud ja sõidate tagasi. No ja siis me sõitsimegi lennukiga kuskile sinna Pihkva kandis ja Pihkvast edasi sõitsime juba rongiga ja ja, ja jõudsime siis Võrru Võrus lahinguid käisid veel Tartu piiri pääl, seal lahingud olid seal. Selles Tartu oli põhiliselt juba venelaste poolt ära võetud ja, ja Tartu ligidal seal paarkümmend kilomeetrit särgelsidel kõvad lahingud. Need just need soomepoisid ja need tulid sinna ja ja tegid sealt kõva madinat veel, nii et et üks üksikuid, kes käisid, ma mäletan puusse, maadleja Puusepp oli armi, Raivo farmi kolmikhüppaja, need käisid esimestena nii-öelda jättes oma käe peal juhuslikud autodega sõitsid selle veoautodega, sõit õnnestus ette sööta ja siis rääkisid seal meile, hiljem tulid tagasi, rääkisid seda olukorda. Kõva tulistamine käib ja, ja neid oli linnas tagasi aetud, et me ei tea, kas me jõuame käes hoida või jõuagi Tartut, et need, sakslased no need olid põhiliselt siis need eestlased, need ja, ja nagu ma ütlesin Soomest, kes tulid, need soomepoisid need andsid sealsed viimased nii-öelda lahingud. Ja meie tulime siis karmi ealse puussepp, kes seal grupigrupp, kes käis seal Tartus vaatamas, tulid tagasi, siis muidugi meil seal oli ka. Kivastik ja Naarits ja tundsime huvi ka, et kuidas kas meie vanemad ja kui ta, kas need majad on terved ja nii edasi läbi meid, käime meiega kaera. Käisime meiega seal Tartus ära ja ja mul on hästi meeles, kui nad, kui me käisime, siis igaüks proovis muidugi esimesena oma nii-öelda kodupaika ja sünnipaika vaadata nii-ütelda, kui ma elasin enne sõda seal Kesk tänaval ja et kas see elukoht olles kas vanemad ja, ja vend ja mis nendest on saanud siis kui ma sealt tulin, sellest Lootuse tänavalt hakkasse see kant paistma, see oli terve, see kant oli ära põlenud. Läksime ikka edasi edasi, vaatasin seal selle meie kõrvalmajas juba hakkab või kes, kus olid majad meie kõrval, seal need kantsi rajoon oli kõik ära põlenud. Meie maja oli terve. Siis mul oli nii hea meel, läksin sinna vaatama, seda oma koduenamus, inimesi oli, muidugi olid kõik olid minema jooksnud ja rappa käinud põgenenud nii-öelda sõja eest ka üksikuid seal veel elasid. Ja säält ma leidsin isa kirjaga, isa kirjutas kirja, sirutas vennale justatavat, arvasid, vend tuleb võib-olla läbi veel sealt kodust. Sõitsime Viljandi ja, ja ja seal see oli Taal kuskil augustikuu lõpus. Vanemad teadsid, et elus olete või olid nad ikka arvamuses, et te olete surma saanud. Mina olen, ma arvan, nad juba teadsid. Mul on raske ütelda nüüd kuna nad teada said, aga teada nad olid saanud nii, et kui Venemaalt hakkasid need eestikeelsed päevauudised anti ju Venemaalt Daci eestlaste jaoks ja ja spordiuudiseid oli ka seal. Ja, ja me Venemaal ju võtame, me käisime ju kuskil augustikuul, me käisime ju Nõukogude Liidu meistrivõistlustel korvpallis Eestist kaks võistkonda veel, oli seal Kalev Spartak ja, ja muidugi, eks Nendes uudistes siis kajastus minu nimi ka. Ja üks olid ainult, et kuule, et üks Ilmar Kullam, et kas see on nüüd sinu poeg või et see ju Venemaal mängib korvpalli. Ja vot siis nad hakkasid ise ka jälgima terrasemalt ja said teada, nii et nad arvatavasti juba sel ajal teadsid. Jätkame usutlust, korvpalliprofessor Ilmar kullamiga. Järgmisel reedel keskprogrammis.