See oli, kõlab kusagil 70.-te aastate lõpus või 80.-te alguses, ma olin siis veel nooremate klasside õpilane, ütleme nii, kui nägin Tallinnas, mäletan, et see oli kinos kosmos, filmi Ameerikasse, New Yorgist, Vessaid storyt. Ja ma pean ütlema, et mul ei olnud see alguses mitte kõige meelepärasem film, sest olin näinud ka varem ühte suurt Ameerika filmi. Selle nimi oli helisev muusika ja see film oma magusaga meeldis mulle väga või Zaits toorile, kuidas öelda nii muusikaliselt kui ka selle ekradiseeringu poolest tunduvalt nurgelisem sakilise modernsem mitte lihtsalt ilus ja magus sil. Kõige enam on selles filmis aga saanud kiita just muusika, kuid siiski ka koreograafia ja, ja ma arvan, et seda paljuski tänu Raumrabindile tseraum Robinsoni just see mees, kes võttis stsenaariumi kätte ja küsis, aga millest nad tantsivad. Nii et tema pidas seda tantsu osalo jutustamisel sama oluliseks kui dialoogi. Ja see andis filmile muidugi oluliselt juurde. Aga praegu olemegi mäe haigiga siin New Yorgi Vessaidil Manhattani saare läänepoolses osas 53. tänava ja 10. avenüü nurga peal linnajaos nimega Hels kitsen põrguköök, kus see lugu kahe noorte gängivaheline võitlus ja suur armastus selle taustal aset leidis. Põrgu köögiks hakati seda linna jagu kutsuma, sellepärast et siinsetes väga väikestes korterites, kuhu paljud, ennekõike just latiino immigrandid kolisid, oli suvekuumuse ajal põrgulikult palav. Vähemalt linnalegend räägib nii. Aga kõik need immigrandid olid siiski siin New Yorgis oma tõotatud maal. Tänases unetus linnas meenutamegi seda ehk kõige kuulsamat New Yorgist valminud muusikali Messaid. Mille esietendusest möödus eelmisel aastal pool sajandit ja mida peetakse seni noh, kuidas öelda uueks, sõnas tollases Ameerika muusikaliteatris. Räägime selle autorist, legendaarsest Yorklasest heliloojast ja dirigendist Lena konstanist, kelle üheksakümnendat sünniaastapäeva tähistavad tänavu mitmed Manhattani mainekamat kontserdisaalid. Palju on saates sellist muusikajuttu, aga Me põikame täna sisse ka eesti kunstniku Cristiano Pärna Brooklynis asuvasse stuudiosse, kus pühade ajal, kui seal käisime, oli väga kiire aeg. Nii palju tänasest saatest ette rutates sellises pikas ja korralikus sissejuhatuses mina olen Aigi Vahing. Ja siis juhatust oli tõepoolest, mina olen Neeme raud ja ees ootab saatetund, nagu ikka. Unetus New Yorgis. Ma arvan, et üks põhjustest, miks Messaid staarist selline hitt sai, on see nii noortele kui New Yorgi linnaelanikele omane ootuse segune meeleseisund, pidev ootusärevus, mille helilooja Leonard Bernstein väga hästi suutis ära tabada, ma arvan, see nagu äsja kõlanud laulus kuulsite. Miski on kohe-kohe juhtumas, midagi ootab ees. Kes täna ongi see õhtu, kui linna miljoni võimaluse seas naeratab just sulle see sinu jaoks ainuõige. Siinkohal võiks öelda, et tuleva aasta alguses tuuakse Vessaid stoori, muusikal vest said stoori siis üle pika aja taas proovile tagasi, esmakordselt hakatakse seda mängima kahes keeles. Puerto Rico laste jõugu liikmed on latiino näitlejad, kes oma rolle mängivad hispaania keeles ja kohalike kehastavad siis Ameerika näitlejad. See saab ilmselt olema päris huvitav eksperiment, mida siin New Yorgis juba pikisilmi oodata takse. Siinsed lehed on sellest korduvalt kirjutanud, märkides muuhulgas, et muusikali autorile alati eksperimenteerida armastanud tähendab Pöstinile oleks selline uudne lähenemine ilmselt vägagi meelepärane olnud. Aga meie siirdume siit Manhattani slaidist, mis on viimastel aastakümnetel oma varasema suhteliselt vaese immigrantliku kuue maha heitnud ja muutunud vägagi trendikaks. Suundume täpselt linna teise serva Ape viis slaidi, et rääkida Leonard Bernsteini elust ja loomingust. New Yorgi tuntud muusikakriitiku Benjamin Aivariga. Muusikakriitik pendiumine Aivari käest küsisime esmalt, miks tähistatakse Bernsteini sünniaastapäeva just tänavu, kui möödus 90 aastat tema senist mitte just kõige ümmarguse aastapäev. Kogu Bernsteini elu oli üks suur sasipundar loogikale ei vastanud vist seal küll mitte miski, nii et see on väga sobilik, et ta muusikale pühendatud festival suur või väike toimub just ta 90. sünniaastapäeval. See festival on kantud pigem ta ande imetlejate soovist teda pidevalt meeles hoida mitte mingist põhjendatud tähtpäevast, leiab kriitik. Edasi kuuleme aju, kes bonstani isiklikult tundis tema kohta ka üsna mahlakaid fakte. And so hey mõtteliselt, just nii nad sampiib, kui keegi oleks näiteks sind noort nägusat blondi meest talle omal ajal esitlenud, oleks ta sind esmalt kallistanud ja siis suudlema kukkunud, ütles muusikakriitik siinkõneleja poole noogutades. No tänan komplimendi eest, kuid kriitik jätkas. Minu arvates oli Pöstain relvituks tegev inimene, kuid paljudele oli ta käitumine otse vastukarva. Kes ikka tahab, et teda ootamatult näiteks suudeldakse ja sinult veetlevat noorelt naiselt pöördus ajevrize järel haigi poole oleks ta ilmselt ehteid laenanud, su kaelakee omale kaela riputanud ja sellega siis ringi promineerinud. Nägin oma silmaga, jätkas kriitik, kuidas skandiidi proovis. 25 aastat tagasi, kui sopran loo lõpetas, küsis ta, kus mu teemantkee on, mille peale selgus, et see on juba ammu lennata. KSH samad piisamutki Aadeek that's just me oleme. Kõik temas oli kaootiline ning selline ta iseloom oligi see, mis võis tema puhul teistele tunduda korratu ja lohakas oli lihtsalt ta käitumismaneer ja ta olemus mingi in that like Yorkshire'i Gioonik inveni võis USA väed küll nii ja mingi New York märgi vahele, et oli siis mõnes mõttes nagu New York ise väga kaootiline. Võimalik, vastas kriitid, sest oma loomult oli ta jah, täpselt klassikaline New Yorgi tegelaskuju, teisalt aga ta õppis Fritz Raineri käe all Philadelphias, kes oli väga kontrollihimuline vanakooli dirigent. Temal oli selline enesekontroll, et olevat oma dirigendikepiga vaid niinimetatud väikesi šokolaadi ruudukesi joonistanud. Nojaa, Bernstein oli ju risti vastupidine, hüppas poodiumil ringi terrigeerides, kukkus sellelt paaril korral isegi maha, muusikuid ajasse muidugi naerma, kuid kui nad end uuesti kogusid, mängisid nad kuidagi uuel ja elavnenud moel edasi. Kuid hilisemas elufaasis uppus Bernstein kergelt vihahoogudest ning vahel olid suhted orkestriga. Niinimetatud ülahuule nalja, see tähendab, matkida neid, kel on sündides lõhkine, ülahuul, jänesemokaefekt ja ta oligi sedasorti huumorimeelega mees, et ta siis laua ääres rääkis, kuidas need efektiga inimesed omavahel asju arutavad. Ta võis ka ootamatult lauast püsti karata ja balleti Pljeesid tegema hakata ning see, kes pole näinud seda, kuidas Leonard Bernstein maisitõlvikut paljaks järab, polegi elus midagi näinud, ütleme nii, see oli üsna äkiline vaatepilt. Bernstein maisitõlvikut söömas. Te ise nägite seda, küsin vahele kriitikult jah, olin tal mitmel korral külas ja seal käis alati mingi psühhodraama või ütleme siis tragikomöödia ümber tema isiku ja tal oli oma saatjaskond, kes seda imetles. Kui sageli pidas iseenesestmõistetavaks ka seda, et saatjaskond võib temaga igale poole kaasa tulla, näiteks kui mu sõber, kiiv Eestis elanud poed, see, mis Meryl kutsus Bernsteini enda poole lõunat sööma, siis ta tuligi, aga koos oma 15 saatjaga, kelle tulekust ta võõrustajale polnud ette teatanud, kuid sellega arvestati, kuna tal olid ju tohutud sotsiaalsed vajadused. Ta ju ei maganud, ta jõi kogu aeg viskit ning suitsetas vahetpidamata pärast abikaasa surma lubastanud suitsetamisega, tegelikult Tapa, tal kulus küll 12 aastat aega selleks, kuid see lõpuks ka õnnestus. Kolm last, ta oli ka väga pühendunud juudi mees, toetas Iisraeli riiki, samal ajal aga nautis seda täiel rinnal ka väga vabameelset geimehe elu siin New Yorgis. Ta ise ei näinud neis kahes rollis pereisa ja abikaasa rollis ning õhtul linnas ringi tuiskama Key Casanova rollis mingisugust vasturääkivusi. Ta oli muidugi piisavalt arukas, et säilitada diskreetsust, kuid hiljem, kui ta juba väga tuntud, oli Saise kõigile laialt teatavaks, et ta gei on. Ta ei pidanudki kapist välja tulema, sest kui keegi tollal üldse kapist väljas oli, oli see Leonard Bernstein. Talle meeldis teha võimatut. Teeme nüüd jutus väikese vahe ja kuulame siinkohal Bronstani fännide jaoks ühtema vaieldamatut tähtteost, avamängu ooperlikule, muusikalile kandiid, millest seejärel ta pikemalt räägime. See oli avamäng Bronstani ooperlikule muusikalile kandiid, mis on muusikakriitik Benjamin Aivari sõnul väga raske tükk lavastada. Graniidist on tehtud palju versioone ja ma arvan, et selle tüki puhul ongi huvitav see, et see lihtsalt nagu kameeleon, et kõik inimesed tõlgendavad seda erinevalt. Samas peab tunnistama, et see on üsna kohmakas ristand, see etendus ja pakub sageli vähe rahuldust, isegi kui avamäng alguses võib tunduda väga võlu, vana, sest kogu see lugu on väga keeruline kuid armastas luua muusikat tõelistele Virtoosidele. Kartlaseta kaldub muusikuna liialt populaarsesse sfäär ja seepärast tegigi keerulisi teoseid. Kirjutades nii meloodiaid, mida on väga raske esitada ning neile, kes sellega tõepoolest hakkama saavad võib see kaasa tuua suure õnnestumise tunde. Kuid räägime pikemalt ka Bernsteini ilmselt kõige kuulsamast teosest Vuessaid storist, ka sellele ei saa aimri sõnul ühest hinnangut anda, et oleks tõesti väga vapustav ja erakordselt õnnestunud muusikal. Paradoksaalne tükk esiteks juba seepärast, et mis saaks olla veel pretensioonikas, kui taaskord Romeo ja Julia lugu jutustada ja seda kaasaegses võtmes ja selle libreto autor Other Lorenz, kes saab varsti 90 aastaseks, on siin elus ja on väga aus ning otsekohene mees, mille tõttu on tal palju vaenlasi, kes peavad tema ausust lihtsalt kibestumiseks. Minu arvates on küll tegemist andeka ja aruka mehega, lisab omalt poolt. Lorenz ütles ausalt, et selle tüki lõid ju tegelikult viis juudi geimeest. Lugu räägib justkui gängi sõjast, kuid tantsud on seatud kenade lepepsidele balletipoistele. Ma arvan, et inimesed Eestiski saavad aru, kui absurdne see tegelikult on. Mis gängimehed need Piroiditajad seal laval või ekraanil tegelikult on? See on ju täiesti naeruväärne ega ole kindlasti mingi tõeline Ameerika lugu selles mõttes, kuid muusika on muidugi iseenesest lüüriline, võluv ja see võib inimesed ära petta ning tekitada tunde, et see on mingi päris asi ja seda on võimalik tõsise näoga vaadata. Kuid mina soovitaksin teil omalt poolt, lisab kriitik, kuulata just nimelt plaati, kuulata neid ilusaid laule ja võib-olla etenduse ja filmivaatamisest hoiduda. Ja siinkohal räägib Aibri meile veel ühe väga põrnstani rikku loo. Tueni geene leidub. USA instori meigin, hapuaineid, kroom või kui Pöstan püüdis plaadistada Vessaid stoori tooperina just nimelt ooperinamite muusikaline, temalt küsiti, et keda ta siis lauljaks soovib panustaja tenorit José Carreras ning kui too esimesse proovi ilmus, karjatas Bernstein, ei, mitte teda, mitte teda, ta oli hoopis Francisco raisat mõelnud, kes oli noor, hea välimusega latiino tenor tollal, kuid siis oli juba liiga hilja. Karerrasega oli leping tehtud ja tüki tegemises tehtud dokfilmis ongi näha tulivihast Bernsteini proovide ajal sest talle lihtsalt ei meeldinud, et Hozee Carreras laval kohal oli. Ilmselt vihastas teda välja see, et ta ise ajas peaosalist, valides lauljate nimed lihtsalt sassi. Nii et see näide sobib selle Bernsteini elu kaose kirjeldamiseks väga hästi. Ajakiri lisab omalt poolt veel sedagi, et tänases saates rääkisime ehk väga värvikalt Leonard Bernsteini kuid loomulikult on tema suures loomepagasis ka väga imetlusväärseid töid nii sümfoonia vallast kui ka dirigendina plaadistusi, nii et üheselt ei saa Pöstenile kindlasti hinnangut anda. Selge on see, et tegemist oli väga värvika isiksusega. Ennad Brightoni muusikat kuulame tänases saates veel, aga nüüd oleme jutuga jõudnud haigi sinu kodulinnaossa Brooklynisse. Me oleme jah, tulnud Brooklynisse sellisesse linnaossa nagu prospekt haids külla ühele Eesti päritolu kunstnikule joonistajale, kelle nimi on Cristiano Pärn. Tere, Cristiano tere kõigepealt küsin su nime kohta, kas see on su kunstniku nimi, Cristiano või paniti vanemad sulle sellise nime? Ma ei ole vist kunagi kuulnud ühtegi sellist eesti nime. Minu vanemad panid selle nime isa, täpsemalt Krist ja pärisnimi. Kuidas sa üldse New Yorki sattusid, see oli päris huvitav lugu. Kuidas sa tulid New Yorki elama ja sinust sai siin kunstnik, kes ennast kunsti loomisega ja müügiga ära elatab ja Eestis tundus, et kunstnikust ei saaks. See sai alguse 10 aastat tagasi, nüüd kui ma proovisin sisse saada Tartu kunstikooli Vot vot seda lugu, ma tahan kuulda, see on minu meelest väga põnev lugu. Ma proovisin esimese aasta ei läinud hästi, siis käisin kunstnike juures õppimas, lugesin raamatuid ja ikka ei läinud hästi, midagi täpsemalt ei öeldudki, lihtsalt anti number, palju puudu on, siis ma mõtlesin, et proovin kolmanda aasta ka, aga ma õppisin raamatupidajaks, vahepeal on kaks aastat ja siis mõtlesin niisama ei istu ka, et lähen, lähen, reisin kusagil, teenin raha, õpin keelt ja siis juhtusingi siiani Yorki lapsehoidjaks ja see, siit see kõik alguse saigi. Sündisid sa ju tegelikult kasvasid üles väga-väga väikeses kohas. Ma kasvasin üles Juurus Rapla lähedal väikeses maakohas. Kunstnikuna New Yorgis on ju teatavasti väga-väga raske läbi lüüa. Kuidas see teekond siis pihta hakkas? Sa ütlesid, et tulid lapsehoidjaks ja, ja mis siis juhtus? Meil on leping aastaks läbi kompanii mulle alati vabad nädalavahetused, siis ma käisin muuseumites galeriides, käisin džässi kontsertitel ja ma arvan, et vaadates teisi loovaid inimesi ja nende nende julgust ja nende pealehakkamist tuli endal tahtmine midagi sarnast teha. Ma vaatan, läksin oma esimesele näitusele, soli pann Ko omas moodsa kunsti muuseumis vaadata, mismoodi õed maalid hüppasid seinast välja, kurgesid, need lilled kargasid minu peale, et mul on selline hea tunne. Ometi lõpuks nägin seda tõelist pilte, et muidugi ma olen näinud neid raamatutest õppinud kunstitundides. Seal oli selline pöördepunkt, kus ma tundsin, et mulle meeldib siin linnas ja siin on, siin on nii palju võimalusi, on nii palju inimesi ja vastuvõtul hästi soe Miorklased, ma arvan, on väga sellised toredad inimesed ja väga väga targad. Ma arvan, et sellest alguses tuleb veel üksikasjalikumalt rääkida, aga New York muidugi nõuab ka palju ja muidugi muuhulgas näidata seda, et sa pead rääkima inglise keeles ja kuna sa arvatavasti suhtled inglise keeles rohkem kui eesti keeles, terane eesti kuulaja, nagu meie siin kuuleb, et eesti keelel on natuke aktsenti juurde tulnud. Ära räägi, natuke laulva läinud, aga mitte palju. No natuke laulu pole paha. Sa käisid seal, sellel näitusel hoidsid lapsi, kuidas hakkasid siis tegema seda kunsti, mis nüüdseks on välja jõudnud nagu täiesti sinus žanrini? Minu suureks eeskujuks Eestis oli loomulikult need multifilmi Priit Pärn, olete sugulased? Ei ole, vähemalt ma ei tea, et oleks, ma sain inspiratsiooni oma lasteraamatutest. Kõigepealt otsustasin, et ma jään siia New Yorki, lähen lähen kooli, võtan paar kursust. Et siis vaata, mis, mis siis edasi saab. Ma õppisin animatsiooni ühe kunstnikuga, kelle nimi on valt äär, tema tegi Merbifax astmes Timbolütoniga. Mulle on alati selline animatsiooni väike selline pisik sees olnud, et tahaks midagi liikuma panna, midagi ise luua ja käisin seal koolis kaks semestrit kuuluv pesule. Tuntumaid kunstivoolu ja väga tuntud hea kunstikool sellel ajal ma töötasin igal pool väikestest kohvikutest peaid maksin kooli eest, õhtuti sai vaikselt joonistama hakatud ja siis ükspäev mõtlesin, et ma paneks oma kriisaldused raamidesse ja panen ülesse kuhugi kohvikusse. Parasjagu töötasin ühes kohvikus siin alllinnas ja. Ja siis korraga toimus pööre. Võttis aega nädal enamus töödest oli müüdud ja ma olin väga üllatunud, šokeeritud, rõõmus. Sealt see alguse saigi. Asi võib-olla sa kirjeldaksid natuke Cristiano töid, meil siin ümberringi on neid päris palju, sest et käekiri on väga huvitav Su tööde keskseteks kangelasteks on väikesed jänkukesed ja, ja karud, kes on siis erinevates situatsioonides nagu multifilmides natuke, aga situatsioonid on kohati väga tõsised. Cristiano on jah, täiesti oma eriline käekiri tänaseks küll juba välja kujunenud ja esimest korda, kui ma nägin neid siis nagu sa ütlesid, jääb mulje, et, et seal peal on sellised armsad natukene kergelt unelevad karud, jänesed ja esimese hooga tunne seal kujutatav naivistlik. Kuid teine pilk, mille sa nendele töödele heidad, sellest järsku tuleb tagasi lainena sulle arusaamine, et seal läbi selle karu ja jänesetegelase on kujutatud just täpselt seda, mis toimub inimeste vahel ja võib-olla kõige tõsisemaid ja keerulisemaid asju, mis on inimsuhtluses inimeste vahele, võib-olla lähen liiga kaugele, aga, aga mulle tundub, et see on hea, et need karu ja jänes võib olla nägigi omavahel ühte keelt ja võib-olla ei räägi omavahel üldse, sest need vaikivad, tummpildid, elu-olukorrad, situatsioonid nende loomakeste vahel või, või kui nad siis karu ja jänes on otsustanud linnukestega rääkima hakata. Puu otsas rippuvad, et neid tuleb kohe täitsa vaadata ja, ja et ei ole nii naivistlik midagi, et seal on elukohta päris toredad tõed kirjas, ma arvan, kuidas sa ise oma kunsti kirjeldaks. Ma püüan mitte kasutada inimest, kena inimene on väga keeruline, vähemalt mina arvan meie inimesed olema väga keerulise teemaga, satun loomiast. No ma tan lihtsad, läbi nende on palju lihtsam ennast väljendada nende ilmeid, joonistades nende tegevusi, joonistades. Kas sa lood seda kunstilastele, täiskasvanud? Rohkem iseendale ma arvan, et see läheb peale nii lastele kui täiskasvanutele, meestele, naistele. Sest ma tean, et su pilte on müüdud just näiteks lastepoodides. Palju lastepoodides ja see on küll tõsi. Mida tähendab siis New Yorgis olla kunstnik, nüüd, kui sa oled selle pika tee läbi käinud ja tõesti end elatud kära sellest, mida sa loodad? Minu jaoks on see õnn, ma tunnen ennast väga õnnelikuna, ma lasen inimestel teha otsuse, inimesed valivad, mida nad osta tahavad. Mulle meeldib pilt, oleneb aastaajast, oleneb, oleneb ajast. Enne pühi on kindlasti, läbimüük on suurem nädala kohta võib-olla 10 pilti originaali siis hästi palju printe postkaarte. Jõulukaarte. Ühelt poolt sa pead pidevalt looma, teiselt poolt seda tegelema ka turustamisega. Ma otseselt turustamisega ei tegelenud, ma arvan, kontaktide leidmisega juba tekkinud, need tekivad, ise, ma tavaliselt ei otsi, vahel ikka käin mööda mõnest väikesest kohvipoest nimata. Väikesed jänkud, näeksin nii kenad siin välja. Lähen ja ostan sisse, kesin, näitan, mis ma teen ja öeldakse ja, ja siis panen pildid üles ja see on üks põhilise viise, kuidas ma ennast tutvustan, enda tööd näitan, et ma panen end üles, kus inimesed käivad istumas ja kohvi joomas ja siis neil on aega kaotav, sellesse seina peale seal seina peal ripub ja no tagasiside on olnud väga hea. Sa elatud sellest kunsti tegemisest täiesti ära. Ja nüüd viimane aasta on olnud ainult illustratsioonid ja joonistused, mis ma teen. Kas sa mõnda raamatut Khaled illustreerinud? Olen küll tegelikult töötana pildiraamatu kallal, ainult enda töödest, detaile rohkem ma ei saa praegu anda, aga see on selline tulevikuplaan, võib-olla nii poole aasta pärast kunagi mingi aasta aega tagasi illustreerisin Hispaania Westmiko väikeste selliste illustratsioonide kartuunidega seal oli selline nagu töö rohkem, mitte oma omalooming. Kas sul Eestiga seoses unistusi on? Näiteks näituse korraldamine Tartu kunstikoolis Ma ei ole otseselt plaane teinud või unistanud, aga ma tunnen, et minu juured on seal ja ma tahan kindlasti tagasi tulla ja midagi korda saata. Et Eesti on andnud minule väga head tugevad juured ja mul on hea meel, et ma olen Eestist. Kus sa siin kunstiringkondades räägid, et oled Eestis, kuidas sellele reageeritakse? Oled suuteline? Väga eksootiline, positiivselt, alati positiivselt. Oma elukohaks oled sa valinud pruukinud, mitte Manhattani, selle New Yorgi epitsentrid. Ma elasin, ma ei mäleta neist kolm aastat ma kolisin Brooklynisse, kolm aastat tagasi, meeldivad mõlemad Brucklynan kodusem Brooklyn on sõbralikum, soojem linnaosa kui me, noh, et ma arvan, et Brucklindaan, mis New York oli kunagi mõnikümmend aastat tagasi. Manhattan täna ei olegi see, mida New Yorgi ajal tuntakse. Manhattan on selline rahvusvaheline kiiruse, hullumeelsuse. Jah, olen nõus sellega. Ja see YORK, mis on nagu romantiline, New York on siis taandunud siia jõe taha. Ütle, kas sul on nüüd aastatega juba tekkinud mõned sellised suuremad kliendid ka, kes pidevalt tõid, ostavad või erakliendid või kindlasti? Tean paar fänni ja neid tuleb ikka iga päevaga juurde. Suurt klienti ei ole ja ma püüan olla selline nii-öelda väikese klienditeenindaja, mulle meeldib tegeleda eraisikutega inimestega, nendega rääkida mul ei, mulle eriti ei meeldi teha tehinguid läbi suure galerii või mingi suure vahendajafirma. Enamus minu töid läheb ikka perekondadele üksikinimestele. Kas selliseid tellimusi ka on, kus kas siis sõber tuttav või klient tuleb sinu juurde ja dikteerib veidi, millised meeleolud soovib pildil näha või millises olukorras neid loomakesi omavahel suhtlemas? Neid ikka tuleb, eriti need pühade ajal, tellivad igasuguseid põnevaid asju. Kui sa neid pilte joonistada, on sul tänavu teistest aastatest erinev teemaga. Kindlasti iga aasta mingisugune teema, mis tuleb läbitööde ja ma püüan paremad pildid sellest teemast panna kaartide peale ja ja neid neid müüa. Ja mis see teema tänavu on? Teema on rahulolu, kirjeldab su enda seisu täpselt nii. Nii et soovime sulle Cristiano edu. Loodame, et järgmine aasta tuleb veelgi parem meie oma unetu linna saates peame sinna hullumeelselt tagasi pöörduma. Ja loodan seda ka, et Cristiano töid saab ükskord Eestis ka näha minaga. Meil on siin juba kaheksas saade käimas. Ta nimi on justkui unetu linn, aga kus me veel käinud pole, on ju need öö veetmiskohad, mille tõttu on New York ka ühe oma paljudest lemmiknimedest saanud linn, mis mitte kunagi ei maga. Sügis 2008. Ma arvan, jääb New Yorklasi jaoks võib-olla alati tähistama aega, mil linn siiski oma loo tahaks maha võttis. Kulutati ju vähem, ehitati vähem, rahvastati vähem sest poed ja restoranid Polnudki, nii inimtäidetud kui harilikult, peeti vähem nõupidamisi kontorites ja mõned kolleegid ei tulnudki enam tööle. Märksõnadeks olid sel sügisel ja on veel praegugi finantskriis ja majanduskriis. Ma sattusin ka ühel varajasel hommikutunnil Manhattanile ja seisin tänaval kohvijärjekorras, kui üks vanem härrasmees mu ees. Selliste paksude prilliklaasidega lasi mind järjekorras ette ja seda, et keegi su järjekorras varajasel hommikutunnil ette laseb New Yorgis peaaegu et ei juhtugi. Nii ma küsisin härra käest, et miks ta seda teeb ja, ja vanahärra vastas häbelikult, et kaotas just töö, kuid ostab hommikuti kohvi ikka edasi inertsist. Et rütm on niimoodi sisse harjunud, kuid kiiret tal enam kusagile pole. Ja sedasama inertsi näib ka New Yorgi linnal hoolimata seisakuaegadest ikka veel jätkuvad, sest lugesin hiljuti New York Timesist, et äritegevuse langus pole sugugi halvasti mõjunud New Yorgi ööelu kõige kummalisemale osale ennustatakse lausa uut laohoonete pidude lainet, kuna omanikel pole raha, et oma laohooneid välja arendada ja need seisavad tühjalt. Näiteks Queensi linnaosas toimus hiljuti vastu rääkivuste kiriku patust puhastamise pidu. Ega keegi ei tea, mis seal täpselt toimus, nii et igasugu veidraid pidusid, imelikke sündmusi, absurdiüritusi toimub siin kõige muuhulgas ka osalemiskunstiks nimetatakse neid üritusi ja selleks, et seda kogeda, tuleb lihtsalt kohale minna. See on siis neile, keda ainult meelelahutus ja pealtvaatamine ei rahulda. Näiteks toimus siin hiljuti üks Hispaania-teemaline pidu, kus professionaalne ooperilaulja laulis Carmeni aariaid samal ajal kui poksiringis võis osa võtta heiminguist inspireeritud poksimatšist et just veidi seda imelikumad ja põrandaaluse mad töökultuuri. Tahame ka tuleval aastal oma saates kajastama hakata. Aga täna õhtul kõlab meie saates ainuüksi Leonard Bernsteini muusika jätkamegi öise looga dünaid. Ja enne kui selle loo mängima paneb haigi peredest huvitavast vaatepildist, mis meile avanes just täna mõned tunnid tagasi, kui seda saadet salvestamas käisime, nägime Times Square'il jõuluvana, kes palus, et inimesed teda peksaksid. Vana oli seal ennast ja küll riietunud punasesse nagu jõuluvanad ikka, aga sellisesse see ei olnud küll raudrüü, mis tal seljas oli, aga, aga plastikust selline roboti kostüümi ja inimesed võisid tõesti jõuluvanale kolki anda, et oma viha selle majanduslanguse ja seisaku pärast kõige süütuma vanahärra. Peal välja elada tõepoolest inimesed läksid ja peksid seda jõuluvana, videokaamerad salvestasid seda ja kõik need jõuluvana abilised ühest heategevusorganisatsioonist, muide mis tegeleb linlaste vaimse tervisega, soovitasid, et minge ja andke talle kolki, sest et nii saate oma pingetest ehk lahti. Ega need peksjad enne järgi jätnud ka jõuluvana allika kõnniteel pikali. Nii et kui sa rääkisid osalemist kunstis, siis see on just see, mida ma oma silmaga nägime. Tuleval aastal kajastame seda veelgi rohkem ja nüüd siis laul tsunamit muusikalist. Selline oligi meie tänaõhtune hiline uitamine, unetus linnas kus justkui alati tundub, et just täna on see õige õhtu seiklemiseks. Aga nii tundub see tõesti peaaegu igal õhtul ja meie seiklused siin New Yorgis jätkuvad ka tuleval aastal, sest vaadata ja rääkida paljustki ja ikka neil samadel hilistel saate aegadel Eestis. Täna aga soovime teile siit rahulikku ööd ja selle järele väga toredaid selle aasta viimaseid päevi. Ja kohtumiseni siis jah, juba tuleval aastal, mina olen Neeme raud. Ja mina, Aigi Vahing ja lõpetuseks veel üks laul, Uuessaid story muusikalist. Ma pean ütlema, et sõnade poolest meeldib see lugu mulle vast kõige rohkem. Loo nimi on sammue kusagil ja räägib sellest lootusest, et kusagil maailmas võib ka see kõige võimatum armulugu võimalik olla. Et kusagil on ka selline koht olemas. Ilus ja hingamine soov siit aastavahetuseelsest New Yorgist.