Tervist siin toimetaja maris Johannes, täna tuletame keele kõrvas ühte tähtpäeva meelde. Nimelt möödub 80 aastat keeletoimetamise algusest. 29. novembril 1929. aastal saatis akadeemiline emakeele selts kõikidele eesti ajalehtedele üleskutse et nad ajalehe keele ühtlustamiseks korraldaksid. Keelelist eelkorrektuuri sai alguse uus elukutse. Keeletoimetaja oma. Võtan abiks keeleteadlase Raimo Raagi raamatu talurahvakeelest riigikeeleks. Ja loen, et sellele üleskutsele reageerisid algul suuremad ajalehed. Hiljem ka kirjastused. Hakati avaldatavaid tekste keeleliselt ühtlustama. Aluseks võeti muidugi veski Eesti õigekeelsuse sõnaraamat, edaspidi ka muugi väike õigekeelsuse sõnaraamat. Mõned autorid keeldusid järgimast ametlikuks tunnistatud norminguid ega soovinud, et nende kirjatööde keelerüüd muudetaks selliste autorite kaastööle. Kirja tööle tehti toimetaja või toimetuse märkus autori kirjaviis muutmata Ta või keel toimetuse poolt ühtlustamata ja samast Raimo Raagi koostatud monograafiast mõni rida allpool. Järgmine tsitaat, keeletoimetaja onysi, kelle ülesanne on viia käsikirjakeel vastavusse normi keeles kehtivate nõuetega. Selleks parandata käsikirja grammatilised vead ja sõnajärjestust kõrvaldab parasiitsõnad trafaretselt ja paberlikke väljendeid ja muid stiili. Halbusi kontrollib, et laused oleksid omavahel loogiliselt seotud ja muudab vajaduse korral sõnastust selgemaks, täpsemaks ladusamaks. Keeletoimetaja ei ole korrektor. Korrektor parandab teksti korrektuuri tõmmisel uuemal ajal välja trükil ning kõrvaldab sealt käsikirja ladumisel ja küljendamisel tekkinud vead. Eelkõige trüki ning kirjavead, aga samuti toimetaja poolt märkimata jäänud vead. 1920.-te ja 30.-te aastate kontekstis tähendas keeletoimetajatöö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist. Vähemal määral puudutas see õigekirjasõnade järjekorda, lausestust ja stiili. Tsitaadi lõpp. Aga milline on keeletoimetaja roll tänases ajakirjanduspildis? Kutsun stuudiosse ajalehe sirp, keeletoimetaja Aili küntsleri oma tähelepanekuid ja töökogemust jagama. Kui kaua sa oled olnud selle ameti peale? Mäletad, kus ma mäletan? Sellist toimetamise tööd ma alustasin tegelikult kunagises Vesmese filmi kontoris, kuhu mind võeti tööle filmi subtiitrite toimetajana ja eks see on seesama toimetamiste, siiamaani on ametis filmiasjanduses kalligarise, kelle nime on kõik näinud subtiitrite toimetamise puhul ja tõlkimise tema võttis mu tööle. Tuli teha proovitööproovitööks andi tõlkimine ega toimetada ei saa mitte keegi mitte midagi, kes ei oska ise tõlkida või kirjutada, ta ei saa teha mitte midagi muuta, peab selle teksti uuesti looma ja esitama endale täpselt needsamad küsimused, mis on esitanud endale autor. Esiteks, et miks ta seda asja üldse kirjutab või tahab sellel teemal midagi öelda, siis tuleks silmas pidada, millises väljaandesse ilmub, kellele see on suunatud see tekst. Ja sellest lähtuvalt valida siis stiil. Ja täpselt samad küsimused tuleb esitada endale nii toimetajal kui keeletoimetajal, vastasel juhul ei ole võimalik sellel tekstiga mitte midagi teha. Milline on see stiil, mis vastab sinu jaoks sellisele sirbi normile, kas on olemas selline asi nagu sirbi nor? Oli ajakirjanduskeeleteemaline seminar. Kas sina olid ka seal? Olime koos ja seal oli sellest ka juttu ja oli jutust väljaannete stiili raamatutest ja siis ma just mõtlesin, kas sellisel väljaandel nagu sirp oleks vaja ka stiiliraamatut. Ja mina jõudsin järeldusele, et ei ole vaja. Nagu on Peeter Päll väljendanud, et enesest lugupidav väljaanne järgib eesti keele ortograafia reegleid eesti vene transkriptsiooni ja koha- ja isikunimede originaalkuju. Seda peaks siis tegema iga enesest lugupidav väljaanne. Ja sealjuures keeleteadlane möönis, et kui väljaanne on vähenõudlik siis ta võib ilma kõige selleta läbi ajada. No ja tead, nii lihtne see asi nüüd ka ei ole, siin tuleb kohe mänguse stiil ja stiiliga koos see, kus on piir siis sellise argikeelsuse ja ajakirjanduskeele vahel. Kui tekst on jõudnud minuni ja minu meelest selle stiil kõigub, siis tundub vist, et see on siis minu ülesanne see ühtlustada ja nüüd stiili ühtlustamise alus saab olla ikkagi selle teksti kirjutamise eesmärk miks seda on kirjutatud, kui see tekst on probleemikeskne, siis peaks stiil olema siiski niisugune neutraalsem, et see mõte jõuaks paremini kohale. See väljendus ei sega, et väljendus ei segaks, ei eksitaks. Kui stiil on valitud SC-laadne, seal on iroonia elemente, siis tuleb jälgida, et, et selle irooniaga öelda labasustesse ja mahutustesse ei langetaks asja huvides, sest on juhtunud ka seda, et, et kõik on ilus, kõik on kena, artikkel on täiesti arusaadav ja siis lõpulausega tõmmatakse vesi peale. Kõigepealt muidugi iseendale. Sest kui see on põhjusetult irooniline või võib-olla alusetult, ega siis kogu selle jutu, mis, mis enne seda oli teatud määral tühistab. Aga sellisel juhul loomulikult, kuna see on ikkagi rohkem justkui sisukesimus, siis kui on olemas ka osakonna toimetajad, siis seda nüüd ma tõmban, võib olla küll selle maha, kui see tundub tõesti olema väga ebakohane. Aga ma teen sinna küsimärgi juurde ja juhin tähelepanu, et ma olen seda teinud. Nonii, pidutsina toimetamist põhimõtetest. Aimu saime, aga ütle nüüd seda suurt tekstimassiivi nädalast nädalasse läbides. Millised on need rängemad, vead või rumalad? Tüüpsituatsioonid keeles, kuhu pahatihti see autor komistab, kui tohib, ma tooksin siin ühe sellise lause mille ma välja mõtlesin ise iga näide kaunistab saadet. 1900 üheksakümnendatel roolis see nägemus täiega. Hiljem muutus see mitteatraktiivseks näiteks niisugune lause kõige silmatorkavam on sõna muutus mida leidub tänastes tekstides väga palju. Ja tundub, et kirjutajad ei mõtle enam sellele, mis muutuma tähendab, kas tõesti miski muutus või oli asi milleski muus. Põhiline viga, mis puutub ka täpselt, samuti sisu, toimetajasse või keeletoimetajate mõlemasse? Lause tähendus on ebamäärane ja on ebamäärane just selliste trahwaret sõnade ja väljendite tõttu. Teine asi, mis siin silma torkab, selle lause juures on see, et esimene pool on madalkeelne ja teine pool on laviga pigem kantseliit ja sellised justkui kantseliidi väljendit on tegelikult kõnekeeles väga levinud. Ja inimesed räägivadki nii. Ja ma arvan, et see on ikkagi sellesama ajakirjanduse teene. Mulle tundub Kui inimene tahab olla tähtis, ta tahab ennast kehtestada, aga võib-olla mõtteke ei ole ta nii särav ja hiilgav, siis ta kehtestabki ennast sellega liidiga. Inimene, kes muidu tavaolukorras räägib täiesti normaalselt, ühel hetkel ajab ennast nagu Buffy sabasuled turri ja hakkab sulle pritsima seda ja siis sa saad aru, ta varjab oma mõtte Mannetus mõttepuudust just sedalaadi baroki taha, minule see mõnes mõttes nalja teinud, vahel vihaseks ajanud, aga, aga no ma olen seda nagu tajunud niipidi. Nojah, kui nüüd seesama lause võtta, mille ma siin ise tegin 1990.-te ruulist, see nägemus täiega hiljem muutus see mitteatraktiivseks, kusjuures niisugune lausemoodustus on üsnagi tüüpiline. Ja siin tulebki vaadata nii toimetajal kui keeletoimetajal seda, kas selline teksti esitamise viis on kohane ja vajalik. Kas miski just nimelt muutus ja, ja ütleme, see stiil on nüüd küll siin niisugune, mis sellisesse probleem artiklisse ei sobi, siis ma tegin siin paar paar varianti, üks on selline, 1900 üheksakümnendatel valitses nimelt seesugune vaatekoht vaatenurk vaateviis on võimalik. Nimelt on siin rõhulisena sellepärast lisatud, et oli sõna täiega, kus taheti midagi väga rõhutada, ütleme see ahendab siis selle ja edasi läheb lause niimoodi. Kuid enam see nii atraktiivne pole. Üks asi, mis väga on levinud, nüüd on see jaatavas lauses eitav variante muutus see mitteatraktiivseks. Ja loomulikult on nii venelasele kui inglastele raske see asi, see ei ole atraktiivne, tuleb öelda, mitte see on mitteatraktiivne. Just eile vestlesin ühe venelannaga, aga igale selle loomulikult seda õpetatakse, et nii ei öelda, eesti keeles. Aga eestlased, tekstides on see väga levinud, kust tulevad need sellised konstruktsioonid või mis sünnitab seda, mida igale venelasele õpetatud eesti keeles nii ei käi, ometi me seda ise kasutan, ma arvan, et see on ikka nende keelte mõju, mis põhiliselt meie keelt kujundab halbade tõlgete tõttu. Indoeuroopa keeled, nii vene keel kui inglise keel mall on sama. Ja ütleme nüüd, see oli niisugune minu meelest enam-vähem neutraalne lause ja siis on võimalik teha sellest veel keerulisem lause, et üheksakümnendatel valitsenud vaateviis on nüüdseks toonase atraktiivsuse ehk köitvuse kaotanud võiminetanud. Kui nüüd neid kolme varianti võrrelda, siis sisu on ju täpselt sedasama väga õpetlik. Kui muidu korralikus artiklis on ainult paar niisugust lauset, siis selleks peaksidki olema paigas nii toimetaja kui keeletoimetajaid, kõrvaldada üksikuid vigu. Tegelikult ei tohiks nende ülesanne olla autori asemel kirjutada. Minu meelest ongi imelik, et kogu aeg räägitakse toimetajate ja keeletoimetajad. Ei tea veel kelle vigadest tegelikult need kõik on ju autorivead, mis on jäänud parandamata, ärge seda unustage. Meie ajalehed on kõik keeletoimetajate nägu või nad räägivad seda keelt, mida keeletoimetaja parajasti kõneleb. Ta kirjutab seda küll. Kui ma sellise positsiooni võtaksin, et ma teen need lauset niisuguseks, nagu minu meelest on kõige-kõige mõttekam, ma tahan just rõhutada mõttekust. Tihtilugu räägitakse ilusast eesti keelest või millestki niisugusest, et keel võib ju ilus olla, aga kas läng on ilus? Küsimus on selles, kus, mis sorti keel on mõttekas mitte sellest, kas ta on ilus või kole. Täitsa jagan seda seisukohta, et võib-olla see ilujutt natuke eksitab inimesi. Kui palju sa usud keele normeerimise võimalustesse? Teatavasti, kui me hakkame mingisugust võõrkeelt õppima kas sa kujutad ette, et seda keelt on võimalik õppida, kui ei ole reegleid? Õpin seda nii-öelda elu elu käigus, eks ole, suhtlemisel nii nagu lapsed õpivad emakeelt. Ma ka suhtlemise käigus on aia need, kellega sa suhtled, need on ja seda keelt õppinud enne neile on selle keele reeglite alusel moodustatud tekste, mida nad on seal lugenud terve eluaeg. Nad on lõpetanud kooli, nad on kirjutanud kirjandi ja siis nad suhtlevad sinuga. Nii et need reeglid on seal olemas. Aga vaata, reegleid ju muutuvad, reeglid muutuvad, aga siin on jälle seesama küsimus, et kas on mõtekas või ei ole mõttekas, no ütleme, ma toon niisuguse näite. Kas nüüd reegel, aga, aga viimasel ajal on levinud selline väljendusviis, et ma küsin küsimusi. Eesti keeles ei ole mõttekas küsida küsimusi, sellepärast et see küsimus on seal küsima sõnast sees, see on selge, kust see on tulnud. Loomulikult, seal on Aask ja hoopis teine sõna. Normkeel teatavasti ongi tarvitusel ikkagi ainult teatud sfääris ühiskonnas, see ei ole kohustuslik kõigile ja igas situatsioonis loomulikult mitte aga seaduste tekstides või, või ütleme ka koolis, kus inimesele õpetatakse mingit, sest mingitest asjadest arusaamist, see peab olema arusaadav. See tekst. Küsimus on ikkagi mõtlekuses, mitte milleski muus ja kui, kui nüüd keelekasutus on tõesti kas teiste keelte mõjul või või kõnekeele surve või mille muu tahes mõjul, kui see taju on muutunud ja inimesed ei saa enam mõnest keelendist aru nii nagu sellest saadi aru 20 aastat tagasi siis võib-olla on mõttekas muuta seda reeglit. Nüüd viimane, mis tehti, oli see peale ja pärast oled sellest kuulnud jah, et nad on nüüd vabaks lastud, et ei ole enam jagatud imeldamis ütledki vabaks lastud ei ole vabaks lastud. Nii, küsimus on selles, et normikeele kohaselt sellel tasandil ei ole see enam nii-öelda veakaaluga küpsuskirjandit, see ei tähenda seda, et see on vabaks lastud või seda vahet ei oleks enam olemas, et sina parandab ikkagi ära Emoiva kirjutan peale ja pärast küsimus on selles jälle selles samas mõttekas. Kas on mul mõttekas kõik pärast sõnad tekstis ära kaotada ja nüüd jääb ainult seepeale, mis domineerib kõnekeeles ja, ja mida tõesti on palju. Aga kui on tegemist kirjaliku tekstiga, rääkimata sellest, et see ilmub ajalehes, kus on tööle võetud toimetaja, keeletoimetaja, korrektor, terve kari inimesi sellele, kes saavad ka ju millegi eest palka, eks ole. Kas on mõttekas jätta nüüd see asi kõik nii nagu inimene juhtus kirjutama kõnekeele mõjul? Loomulikult, aga kui see vahe on olemas pärast ja peale siis miks seda mitte teha? Igal juhul on see tekst selgem. Küsimus on loomulikult ka selles, mis stiilis tekst on, kui, kui see tekst on täiesti niimoodi teadlikult kõnekeelne ja tahetudki niisuguse kõnekeelsena peaaegu et ilukirjandusena kirjutada, seal ma ei pruugi seda parandada. Aga kui see on asjalik tekst, mis edastab informatsiooni, siis ma leian, et seda on põhjust parandada ja ma tahan just rõhutada seda, et see ei ole mingis mõttes nii-öelda vabaks lastud, vaid küsimus on tõepoolest selle väga suures levikus kõnekeeles, mida ka kõik meediaväljaanded ja kõik kohad on seda täis. Nii et kui nüüd laps töötab kirjandi ja kirjutab seal pärast tasemel peale ja see on seal viga, täiskaaluga viga, ma ei tea, kas just päris täiskaaluga ma ei ole ise kirjandeid hinnanud kunagi. Aga no igatahes viga loetud veaks siis sellega läheb tema hinne ju kohe väga kapitaalselt kohe läheb alla, eks ole, see on see koht minule. Jääb alati see mitmekesisus, et alati ühel sõnal on väga suur koormus, ta nagu semantilised ülekoormatud ega keelele kasuks ei tule, aga mõni kirjutaja ja ma ise vahel ka mõtlen niimoodi, et et ma võin neid reegleid küll teada ja see on mu kohus, need teada. Tänu sellele ma saan neid rikkuda, mis nendele kostad või kas need. Su kõige suuremad vaenlased, kes rikuvad teadlikult, need on ju kohe ära tunda esimese paari lausega, kui Karl Martin Sinijärv rikub reegleid, siis ei saa keegi talle seda pahaks panna, sest ta teeb seda äärmiselt süstemaatiliselt. On muidugi üksikuid, võib-olla kohti kunagi ühe tema artikli puhul, kuna ta oli saadaval, sirbis käepärast, siis ma läksin ja küsisin, et mis sa arvad, et äkki teeks selle sõna ikkagi niimoodi? Vaatas korra peale, ütles jah. Et meistril juhtub sõnumis võib-olla ei ole nii teadlikult läinud viltu, vaid on lihtsalt läinud. Aga ma tahtsin tuua siin veel ühe näite uuest eesti keelest. Keskus võimaldab tegeleda erinevate tegevustega. Siis tuleb mõttekriips, siis tuleb näiteks mõtleme joonistamisega, tantsimisega ja muu seesugusega, erinevad tegevused Madembackile maha. No just nimelt hakkan ka, et siin on jälle seesama asi, et miks üldse Eesti inimene niisuguse lause teeb. Miks ja viimasel ajal järjest sagedamini? No ma arvan, et ta ikkagi näeb niisuguseid tekste igal pool ja mulle tundub, et need ikkagi on siginenud halvast tõlkija tööst. Ja selle peale ei tule enam mitte keegi, et võiks öelda, et keskus pakub mitmesugust või mitmekesist tegevust. Seal saab joonistada. Või teha selline lausekeskusest, saab õppida igasuguseid asju, joonistamisest, pottsepatööni variante on palju, aga minu meelest esimene lause on ikkagi kaunikesti kurvameelne ja kui kuulata kas või telesaates hiljuti opoligus, räägiti PÖFFi filmifestivalist, üks kena noor inimene teise järel küll tegelesid ja küll võimaldasid igasugused asjad seal nii ja naapidi sõnavara, lauseehitus, äärmiselt kesine, kõigile ühtemoodi. Väga kurb, väga kurb. Ja kõige kurvem on see sellepärast, et kui neid lauseid nüüd ikkagi vaadata, ta siis minu meelest need, mis mina pakkusin, need on tunduvalt konkreetsemad. Selliste lausetega kaob sisu võimaldab tegeleda erinevate tegevustega, mida siis meile öeldi. Mitte midagi. Ega keskus ei võimalda ka ise suurt, mitte midagi, kes seal tegutsevad, see on muidugi nüüd teine asi, mis on ikka üldlevinud ja mis minu meelest on ka suurest inglise keele mõju, sest seal niisugune väljendusviis on normaalne. Tegelikult see paatos, mida sa räägid, on väga hea, sest alati meile tundub, et kui üks või teine keel meid ähvardab, siis ta ähvardab mingi ühe sõna kaupa. Et kui see sõna võetakse, laenatakse meie keelde, siis pole mingi ja siis on see keelesurm, aga et just need lausekonstruktsioonid, mis, mis imbuvad ja mis tulevad ja mida me isegi ei taju ära, et see on sealt tulnud, et vot see on see koht. Need, üksikud sõnad need nagunii lähevad, tulevad ja lähevad ja kui kodunevad, siis kodustada ei pane enam üldse tähele, et keegi tahaks. No rääkimata sellest, et kampsud nüüd kirjutada inglise keeles ja kursiivi panna. Või siis üldse kompuutris rääkida. Arvuti, arvuti ja nüüd on see sülearvuti ka täiesti, kas see on nüüd õnnestunud sõna või mitte, aga igal juhul seda tarvitatakse. Ja ei ole see läptop enam sugugi nii ainuke sõna, mida pruugitakse sõna, mida sul iga päev on vaja, seedub lõpuks ikkagi mingisuguse vormi, leiab üks muidugi, mis sirbis on alailmne, on see perifoomes, millele on küll pakutud igasuguseid performance ja, ja mantsee ja, ja perfonkse ja igasuguseid sõnu. Aga need kõik kõlavad selliselt Slangiliselt, need ei ole niisuguse asjaliku stiilisõnad ja tegevuskunst. Tegelikult on ju õige ka väga pikk selle asemele ühtegi ilusat sõna ei ole tekkinud. On sul veel näiteid? Raadiost ma olen kuulnud klassikaraadiost järgnenult, kõlab. Ja võib-olla saan lapsus lingva, kas järgne, vaat see on ka üleproduktiivne, kui miski asi järgneb, siis eelneb, järgneb. See on justkui liiga spetsiifiline, et niisugune asi, et järgmised asjad on mitte järgnevad ja eelnevad, see on ära kadunud, pole enam sellist väljendit, kõik asjad on järgnevad. Millegipärast aga üldiselt kena kuulata ja siis on, mängib meile plaat. Aga see on nüüd sellest samast rubriigist. Hinnad tõusevad, film näitab, raamat, jutustab meelelahutus, müüb. Raamat müüb, ajalooga tegelev lavastus. Näitus uurib, film maalib pildi kaasata kõik näitleja kõik, seesama asi, et ei ole enam tegijat, kõik justkui iseendast toimub. Aga selline keeleline valik või keelekasutus tegelikult muudab ka inimese mõtteviisi. Kaob ära, tegi, kaob ära see, kes vastutab selle eest. Ma ei ütleks ma ikkagi. See, sa ei näe seda, iga päev lõpeb. Ma ei ütle, et sellist varianti pole üldse võimalik pruukida, aga produtseeritud, see on üleproduktiivne, kuid ka lõputult artikkel artikli järel kogu aeg film maalib ja lavastus tegeleb siis, see on just seesama selline keele vaesus. Lavastus tegeleb Accessis. Tähendab, jälle on seesama asi, et kõik läheb selliseks ebamääraseks ja miks peab üldse jälle tegelema. Seal on võib-olla tõesti, et see mõtleja veidi udus ta ise on nagu siil udus ta veel kompata vaata vahel, kui sa mingit nähtust üritad kirjeldada, sa ei saa ju päris täpselt ise ka veel aru nende kirjutamisprotsessi käigus ise justkui avastad, siis päästab sind kirjutajana, räägin ma nüüd ainult see, kui sa, ta jätad sinna natuke laagerdama ja siis kirjutata uuesti läbi, aga, aga kui sul seda aega ei ole toimet ja seal ka siis, siis kus sul seda aega ei ole, sul lavastus räägibki? Minul on väga palju kordi rääkinud tegelikult, kui, kui nüüd hakata mõtlema, lavastus räägib, aga mis siis tegelikult räägib? See on veel ilusti, tavaliselt veel etendus, räägi. Mitte lavastas, vaid etendus, räägib, peab küll küsima, et huvitav siis, mil moel see konkreetne etendus, millest siis need rääkis. Ja teisipäevane etendus rääkis sellest kolmapäeva neljapäeva. Teine jõud, mis ei ole võimatu, vaat siin on jälle seesama asi, et kui me sellesama väljendi nii-öelda rikume sellega ära, et me kasutame seda ebamääraselt, siis kaob meil võimalus öelda, et see etendus rääkis sellest ja teine etendus sellest võib-olla tänapäeval on võimalik improvisatsioonilised etendused ja ongi nii, et ühel õhtul on võib-olla keskmes mingi üks probleem ja teisel õhtul hoopis teine. Aga kui meil pidevalt etendus räägib lõputult ja mõeldakse tegelikult seda, et teatritükk oli mingisugusel teemal, siis meil pole seda öeldud. Kui kirja on pandud etendus, räägib et ei saa, ei kirjuta ja toimetaja ka keeletoimetaja vaadata nüüd ainult mingisugust formaalset keelereeglid ja öelda, et vot nüüd nüüd teemisele ringi siis võib väga kergesti juhtuda ka viga. Mitte ühtegi parandust ei saa teha niimoodi, et et nüüd lihtsalt tõstana nii ei tehta, et vat panen selle sinna ja selle sõna vahetan ära. See lause võib olla täiesti vale selle tulemusel. On sul veel näiteid, seal oli talvenäiteid, on mul veel siis üks, mis on väga üleproduktiivne, on v ja tav variandid, et laulude hulk on hämmastamapanev. On võimalik öelda, et paneb hämmastama või on hämmastav, aga miks hämmastama panev peab olema seal massiline massiline riigiarhiivis hoitavate kaustades. Kui on arhiiv, siis mis nendega autodega seal tehakse, siis miks neid hoitavaidsin vaja? No rääkimata sellest, et iga kord, kui niisugused ülearused sõnad tekivad, siis kui hakata täpsemalt mõtlema siis need ei ole päris kohased sõnad Mismõttes hoitavad, mõnesid ei aita. Või, või siis, kui tuleb siia taha see, et hoiame 11, kusjuures tihtilugu selliste väljendit ja ja keelendite tulemusel kaob ära selline keeletaju, et ei saagi enam aru, võib ka olla, et et hakkab kujunema niisugune variant, selle praegu lihtsalt mõtlen välja, mul ei tule ükski meelde paremini. Aga et see Ta on tegelikult mõeldud hoopis tähenduses väärtuslik, selliseid asju juhtub, seesama sõna, et no ma hoian sind või ma pean lugu ja need ja need asjad hakkavad niimoodi väänduma ja pöörduma ja tähendusväljad hakkavad nihkuma, see mõte täpsus lihtsalt kaob. Küsimus ei ole selles, et oi, siin on nii inetu, eesti keel asi, ilus või inetu, see ei ole tõesti väga oluline nähtus. See on tõepoolest stiilitasand, võib-olla kus ju ka saab öelda, et maitse asi ikkagi, ma tahan rõhutada seda mõtet. Et kas on mõtet, kui on väga normaalne öelda, et riigiarhiivikaustades või riigiarhiivis hoiul kaustades heal juhul ainult seda on mõtet siis öelda, kui on mingi muu koht ka või, või ütleme, ühed asjad on siin, teised on seal. Aga kui jutt käib ainult sellest samast riigiarhiivist, siis ei ole vaja öelda, et seal midagi hoiul. Kui me räägime arhiivist siis on riigiarhiivi korrastamisel olev isikufond. Miks olev ongi korrast korrastamisel see fond. Võib-olla oleks informatiivsem rääkida sellest, et praegu korrastatakse riigiarhiivis isikufondi ja oleks kõigel palju selgem? Võib-olla on sinna võimalik veel lisada see konkreetne aeg, millal seda tehakse või või kaua seda tehakse, sinna lausesse on, saab lisada palju rohkem informatsiooni kui sellise lause puhul, nagu nagu siin on valitud korrastamisel olev isikufond ei ole vaja sellist üldse teha niisugust lauset siis üks väga levinud asi on nüüd see, et selleks, et teha muuseumi Mati Undist Jälle seesama asi, et mis muuseum on kõneks, Mati Undist, mis ela, tuleb tema isik, tema teosed, või mis asjad? Noh, ma ei tea, et selleks, et teha liivast maja ja ka Mati Undist muuseum et võib-olla oleks ikkagi mõttekam olla täpsem ja väljendada siis selgemalt, mida see muuseum endast kujutama hakkab. Ma veel kord rõhutan, kogu see jutt käib selliste informatiivsete artiklite kohta. Kui tegemist on kõnekeelse tekstiga või spetsiaalselt niisuguse natuke võib-olla Tügava tekstiga või ükskõik millisega siis loomulikult need lauset sobivad kõik väga hästi. Jutt on mõttekusest, kui tahetakse edastada informatsiooni. Informatsioon peab olema nagu üheselt arusaadav ja nüüd on siin jälle see D-variant, see on mittehierarhiline struktuur. Sellised laused on väga tüüpilised Tartu filosoofiateaduskonna leivanumber nii-öelda teaduskonna väga tarkade inimestele. Muidugi on osa seal juba termini staatusest sedasorti sõnum, mis võib-olla ongi vajalikud mõne filosoofia edasiandmisel, aga kui seesama konstruktsioon imbub kogu teksti igale poole, et siis siis ei ole justkui see kõige-kõige parem variant ja ei osata enam öelda, et see on Siierarhiata struktuur. Seda varianti enam ei tunta, pannakse mitte ette ja see on mitte ilus. Selle aja jooksul, kui sa oled seda toimetajad teinud, milliseid muutusi sa oled tähele pannud, oskad sa seda meie aega iseloomustada? Praegu sa tõid neid näiteid väga värvikaid, aga mingite nii-öelda üldtendentsi, tänavuse sooviksid. Vaat, pöörake tähelepanu, kuulake vaadake tänasel päeval noh, see on ju üldteada, et sellises reglementeeritud ühiskonnas loomulikult seal on kord majas ja Kerberosed valvavad ja tehakse nii, nagu kästud, on. Aga kui, kui igaüks võib teha nii, nagu ta ise tahab, siis tuleb tulla jälle tagasi selle juurde, mida ütles. Olgu, tegu siis väljaande kirjutaja, toimetaja, keeletoimetaja või kellega tahes kas peetakse endast lugu, kas peetakse oma lugejast lugu ja mis on eesmärk, kui eesmärk ongi hämada ja juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, mis on tegelikult oluline nagu ajakirjandusest tihtilugu juhtub? Pealkirjad, mis pannakse artiklile võib-olla toovad esile mingisuguse pikantse üksikasja või vihjavad millelegi, mida tegelikult ei ole, aga kus suitsu, seal tuld, inimene hakkab mõtlema igasugust ja võib-olla see tegelik probleem ja põhjus ka selle varju ära, kelle huvides see on, on raske öelda, võib-olla väljaandja huvides, kes teda rahastab, ei või teada, aga üks endast lugupidav ajakirjanik võiks sellele mõelda, mis informatsiooni ta edastab ja mis on selle tulemus Est lehelugejal, kelle töö ja kelle tööriist ei ole keel ei ole temal kerge sealt vahelt üles leida seda tegelikku sisu ja mõtet. Tuletan veel kord meelde, et 80 aastat tagasi jõuti Eestis äratundmisele, et keel vajab toimetamist. Sel puhul oli stuudios sirbi keeletoimetaja Aili küntsler. Aga ega raadiogi ilma keele nõustamiseta sa siin teeb seda tööd. Einar Kraut õpetab meile hääldust, kuulab saateid ja teeb niinimetatud järel retsensioone. Ühe sellise loetad ära meie kuulajatele ette. Loetud päevad ja kordades rohkem. Ei oska arvata, kui suur hulk eestlasi on jõudnud taaskasutusse tulnud väljendiga loetud päevad harjuda ja selle omagi igapäevakeelde võtta. Rikastumine on ju tore asi, ma ütlen, et esimese hooga. Tore oli asja juures, on aga minu meelest kaks, aga esiteks tahaksin sel puhul alati küsida, mis on uue väljenduse sügavam mõte, tema sisemine loogika ja psühholoogia. Kas see toetab minule omases mõtlemises juba olemasolevat maailmapilti ja väärtuste vara. Teiseks, aga see on juba hoopis konkreetsem käegakatsutavam küsimus. Iga keelest hooliv inimene on kuigi palju kogenud kui suur osa argikeelde sugenevatest väljenditest on tegelikult primitiivse halvast keele tundmisest kantud tõlkimise viljad. Õieti muukeelne kõne eesti sõnadega selline uudiskeel peale selle ta lihtsalt elab ja õilmitseb ka laiutama kippuv. Põliseid oma väljendid välja sööma asub, aga seda ta nimelt teed, siis ei ole see enam meeldiv. Kust ikkagi tuleb see loetud päevad? Avame vene-eesti sõnaraamatu, vaatame märksõna Siitan, mõni vähene üksik. Siit on nii, et siis see mõned tunnid sitane tinitsi, mõni üksik sitane, kaliidsestva vähene hulk popväljendiks kippuva loetud minutite asemel soovitab ka uss mõni minut. Ja muidugi pole head ka loetud päevadega loetu tunnid, mis pärast grammatika ei seisa lahus keelementaalsusest ehtsast rahvakeeles kristalliseerunud hoiakutest, hinnangutest. Umbisikulise väljendumisel, mis tegija nimetamist väldib on meie mail olnud küljes kahtlasevõitu keerutava sohi jutumärk. Ausmehe sõna ütleb otse, mis vaja. Mina ütlen otse neid väljendust trumpe kuuldes jääb küll vägisi mulje, nagu oleks mainitavad ajaühikud ära lugenud, keegi mõjuvõimas ja tähtis ei tohi aga öelda, kes sedaviisi dikteerida asjade käiku hooletumas vaates lane, aritmeetiline salastatus isegi kujundlik tunduda. Tegelikult pole kujund ei enamat ega vähemat kui toores tõlge vene keelest. Seega lihtne russitsism nii oma vormilt kui ka ajaloolis mentaalses mõttes, nagu äsja nägime, oma keelevaimust lugupidav eestlane nii ei väljendu. Meil on teised tavad ja hoiakud. Teine aritmeetika seonduv argiväljend on kordades, mida kasutatakse võrdluste puhul kordades rohkem, kordades suurem. On küll tõsi, et erinevust saab matemaatiliselt väljendada kas siis protsentides, kui ta on väiksem võrdades, kui ta on suurem. Siin sobib kõik. Viimasel puhul, kui erinevus on kordades väljendatud, siis peaks ta ulatuma ilmselt mitmekordseks, selsamal puhul sobib tabel ulatub kordadesse. Siin on sisseütleva aluseks mõtteline ruumi kujund ulatuma, kuhu seesugust eesti keele loogikaga sobivat ruumilist kujundi põhja ei leia, aga kuidagi väljendites on kordades suurem erinevad kordades. Miks need mõnelegi kõlavad toorelt Jermilt ebameeldivalt, on see, et nendele loogika ei lähtu eesti keelest. Kui võrdleme vene keelt, soojembolš tro ješ, George Bush kaks korda enam kolm korda rohkem neli korda kõrgemalt. Neis on eesliide v, mis väljendab meie sees ja sisseütleva analoogiat kõigiti omal kohal. Meie teatavasti loendame osastava abil kaks korda kolm korda mitu korda rohkem, eriti suure erinevuse puhul ka palju kordi rohkem. Sellest viimasest lähtugendi kus tahes peaks suhtluskontekst tingima tunder jõulisemat ütlemist ehk emfaasi emfaatilist väljendust, nagu spetsialistid ütlevad, seal on õieti eestipärane mõjuv jätta hulga sõna palju ütlemata kordi rohkem, mitte aga kordades rohkem. Lõpetuseks ka üks täpsustus. Kui ehitasime õigekeelsussõnaraamatut, leiame oma üllatuseks, et kahest viimasena toodud väljendist kordi rohkem ja kordades rohkem on tegijad taunivate looksulgudega märgendanud mõlemad otse järgimist väärt juhiseks sobib see ehk neile, kes kirjutavad suulises kõnes, mis oma loomult on vahetum suhte küllasem pole väljendil kordi rohkem, küll mitte midagi viga. Ei ole mingit alust karta, nagu oleks kuidagi halb või ebastiilne sest panime tähele hulgasena väljajätt lakoonilise tunderõhu loomiseks on põline ja tavaline siitkandi keelte väljendusvõte. Võime öelda hulk inimesi vooris mööda, aga võime öelda ka inimesi vooris mööda. Tal on tohutu palju mõtteid, tal on mõtteid ja suguvend, soomlane, ütleb. Maks saamann Sigoida, kui tahab öelda, et miski on eriti kallis ja väärt. Einar Kraut jõudis juba kujundkeele valda, siit on hea edasi minna Asta Õimu kommentaariga ehk peatükiga tema kujunudki aabitsast, mis tutvustab eesti keele fraseoloogia võimalusi. Väljendid nagu sõnadki tahavad üsna sarnast elu igas keeles, ühed sõnad on vägagi kasutatavad, mõned vähem kasutatavad, ühed tulevad, teised lähevad, mäletame hästi, kuidas me kasutasime üha ja ainult sõnaparteilane, samas kui keeles oli olemas erakondlane või erakonna liige. Nüüd on otse vastupidi, parteilane on peaaegu et unustatud ja muutunud spetsiifiliseks tekstisõna oleks, kui me tahame rääkida punasest võimust ja erakondlane domineerib on aga muidugi ka vastupidiseid näiteid, eriti praeguses keeles, kus just nimelt võõrsõna on võtnud ülemvõimu näiteks fänn ja fännama. Ega neil sõnadel siis midagi häda ei ole, küllap nad õiges kohas kõlavat hästi. Aga nii mõnigi kord sobiks ehk asendada neid juba meie ammu tuntud väljendiga pöialt hoidma või liitsõnaga pöidlahoidja või miks mitte ka mõnikord öelda liitsõnaga, mille järelosis on haige näiteks jalgpallihaige või näiteks shoppama asemel sobiks kasutada ehk mõnikord mööda poode käima või ühest poe uksest sisse ja teisest välja jooksmist ja mõnikord lihtsalt võib-olla ka soovitatud bootlemist. Üksluses ei ole kunagi nii hea kui mitmekesisus. Olav keel on pidevas arengus ja muutumises eeskätt just seetõttu, et muutub keskkond eelpool nimetatud näiteid, seda just demonstreerisidki. Koos sellega kaovad ja tekivad mitte üksnes sõnad, vaid ka pikemad keeleüksused väljendid igal püsiühendid oma sünd, kasutusaeg aktiivsest käibest, taandumise aed ja unustaminegi. Enamasti on küll püsiväljend Ecrosologis pikaajaline, kuid on ka hetkeks tõusvaid komeete, mida me nimetame siis kildudeks ja mis iseloomustavad enamasti mingid põletavat päeva probleemi või aset leidnud seika. Aga miks siis ikkagi sõnad ja väljendid unustatakse või tõrjutakse nad aktiivsest kasutusest tagaplaanile? Enamasti sellepärast, et nende sisu ei ole enam eluliselt tähtis. See on üks põhjus, näiteks kui tänapäeval öelda, et hea, kui või pehmel leiva peale seal siis tänapäeva inimese seisukohalt pole see nüüd teab mis hea asi sugugi või magus nagu katse kak enamasti ei teatagi. Mis asi see katsega con? Vanem generatsioon kindlasti teab, kuidas seda ahjupaistel küpsetati. Või hea, kui nisuleivasisu sageli just sellised väljendid, mis sisaldavad endisaegse olmega seotud sõnu kipuvad kaduma kohaliku koloriidiga väljendit hakanud püsivamad näiteks viib keele alla või sulab suus, kus ei ole meil mainitud Ei õidega leiba, katse, kakkuge, muud säärast. Või kui mingi vana keelend ei ole saanud uut sisu, siis seegi võib kaduda näiteks südame järgi olema tähendas veel 19. sajandil seda, et mingi toit oli maitsev ja meelepärane, tänapäeval aga kasutatakse seda väljendit hoopiski meeldiva inimese või tegevuse kohta ja see esmane tähendus on nagu unustatud. Aga väljend ise on tarvitusel. Mõni kordan, üldse raske arvata, miks tänapäeva keeles mõni väljend on kadunud ja üsna selle sarnane, aga elab edasi näiteks see või see nii maitsev, et see või see. Aga samas ei ole ma kohanud enam see või magades mis mu meelest on veelgi ilmekam. Suur osa tänapäeva linnainimesi enam ilmselt ei teagi, mis asi on uudsevili. Hea, kui ta teab sedagi, mis asi on vana kartuli, värske kartul kui sedagi, miks muidu võib poodide suve hakul kohata silti uus scart tul saati siis ei teada enam ega saa arugi, mida tähendab selline väljend nagu saab peri karvast lahti või saab hiirega Narvast ära või saab paastust lahti ja need kolm väljendit just seda tähendavadki, et inimene saab uudse saagist esimest korda maitse suhu. Olgu selleks uudse saagiks kasvõi näiteks aiamari. Leidsin esimese maasika sain paastust lahti või näiteks selline väljend nagu viisakuse veerand, see on mulle jäänud just meelde selle tõttu. Ega ma isegi seda ei tuntud. Vene-eesti sõnaraamatut ees olime väga hädas, et leida ja sellele toidupalale, mis on viimasena jäänud vaagnale ja mida keegi söanda võtta. Ja Henn Saari ristis tookord selle häbi ainukeseks. Alles hiljem leidsin vanemast Eesti Kirjandusmuuseumi kõne käändude kartoteegi sellise väljendi nagu viisakuse veerand kõlab vägagi hästi. Mitmel põhjusel ongi selle unustamisega, et hädaga tehakse uus sõna, samas kui on tegelikult keeles sõna või väljend olemas. Väga hea väljend sobib tänapäeva piitspeenikeste tüdrukute iseloomustuseks on nägu nagu serviti kopikas, globki võib-olla natukene liiga kõnekeelselt, aga iseloomustab hästi-hästi, teatakse väljendid õnnesärgis sündinud ja, ja ka hõbelusikas suus sündinud, aga vähem teatakse väljendit seliti maailma tulnud vastupidine siis inimene, kellel siis ühte lugu millegipärast ei vea. Praeguse elu iseloomustamiseks sobiks ehk elule äratada nii mõnigi väljend, millest mõne ma tahaksin teile siin ette lugeda. Oli mis oli, aga solin oli midagi Säälik soli kas susi või jälje, peenike kaup, võime hüppenikest kaupa lõbunaiste kohta või ei anna kopikale öömaja. Meie säästuaega arvestatakse, sobiks meelde jätta. Võib-olla tasub popikale öömaja anda, pääl mine, pini on olla kõik, me teame hästi kirjanduslikku päritolu väljendid kordadest vestmann peal ja piibeleht all, kord piibeleht peal ja vestmann all, aga tegelikult on põhjust arvata, et selle aluseks on võrukeelne väljend. Pelmeline pini on oll peniauk rohkem kui peremees käsk meie euroseaduste kohta. Või kui kurdetakse selle üle, et meil on tarku päid vähe, olgu siis valitsuses mujal sobiks öelda mõne mehe kohta kyll, et seda pead on kahju ühe kehaga mata üks huvitav, ülejäänud, mis on üsna minu arust põhjendamatult kuidagi väga uinowaks olekus, on koes lõimes või siis koes, lõime sidekriipsuga ühendatult kude ja lõim kuuluvat kanga kudumise valdkonda, nagu te kõik hästi teate. Ja mitte ainult koduse kanga kudumise paikades, tööstusliku kanga kudumise valdkonda ja täna Päevalgi pole kangakudumine kuhugi kadunud, aga millegipärast see väljend enam sageda kasutusega küll ei ole. Mul ei ole õnnestunud tunud vähemalt sti viimase paari-kolmekümne aasta üleskirjutustest seda leida. Aga ehk tasub siiski see väljend uuesti ellu ratada? Pangem tähele selle kasutust, see tegu, mis sa tegid, on küll selline, et pole ei koes ega lõimes, see tähendab ei kõlba kuhugi. Ei sünni enam koessega lõimesse. Sama tähendus ei kõlba kuhugi. Jutt on koest lõimest väljas, tähendab segane, arusaamatu eriti viimast soovitaksin kasutada veel tähendusi, teab, kus koes lõimesse on, mitte keegi ei tea, kus on. Sellised asjad, pole mul koes lõimes olnud, ma pole neist kuulnudki, ei saa neist aru ja pole asjast aimugi. Isekude ise lõim, kui keegi on kahepalgeline või kahekeelne, teda saab koesse ja lõime, öeldakse väga kärme inimese kohta, keda jätkub igale poole. Näete, kui huvitav. Meil on väljendit küllaga, olgem mehed nad üles otsima ja õiges kohas kasutama. Asta Õimu kujundkeele aabits valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele. Aga siinse keeleõpetuse lõpetuseks tahan anda teile ka teada, et hariduse ja teaduseministeerium on välja kuulutanud 2009. aasta parima eesti keelt väärtustava teo ja selle tegija selgitamiseks. Konkursi kandidaate 2009. aasta keeleteo auhinnale võib esitada kaheksanda jaanuarini. Tuleval aastal oodatakse teateid toimekuse kohta eesti keele õpetuse kasutamise ja levitamise alal. Hinnatav on eesti keelt käsitlevate seisukohtade avaldamine trükisõnas, raadios, televisioonis esitatud seisukohtade sea keelelisus osavõtt eesti keelealastest, arutlustest, konverentsidest, keelepäevadest, kodu- ja välismaal samuti ka eesti keele alaste uurimistööde kirjutamine. Kaasalvatud õpilasuurimused. Tingimuseks on, et esitatav tegu oleks olulises osas alanud ja lõpule viidud. Käesoleval aastal eeldatakse, et keeletegijateks esitatakse eelkõige üksikisikuid. Keelekonkursile ei saa esitada neid tegusid, mis on tehtud riigi rahastamisel. Seega ei saa konkursile esitada näiteks eesti keele seletava sõnaraamatu väljaandmist ja koolidele jagamist ja oma kandidaate. Keeleteo auhinnale saavad kõik asjahuvilised välja pakkuda kas haridus ja teadusministeeriumi, Eesti emakeeleõpetajate seltsi, Eesti keelenõukogu või Eesti keele Instituudi kodulehel. Täpsemalt saab sellest lugeda ka äsja ilmunud Õpetajate lehest. Niisiis tegu ootab tegemist ja keeletegu kuulutamist. Sellega täna lõpetame aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.