Kirjanduse. Tere taas kuulama meie kirjanduse tähestikku ja ütlen kohe alguses ära, et täna me otsime tähte u võime, õieti oleme ta juba leidnud. Peeter Olesk, mis Uuse on? Või õigemini, kelle ohu see on kirjanik, kes tuleb jutuks. Mati Unt. Ja me võtame temast rääkimise aluseks tema romaane, sügisball, mis on kirjutatud mustamäel 1977. Mati Unt oli muidugi pööraselt viljakas algusest peale. Ja kuigi ka tema kuulub rahaliselt kasseti põlvkonda on ta ikkagi ülejäänutega võrreldes erinev selle tõttu et Taali pööraselt universaalne ei tohi unustada nimelt ka seda, et, et aasta oli püssist esimene, kes sai väljaõppe just nimelt ajakirjanikuna. Kuid ta ei kirjuta oma asju mitte kui ajakirjanik, vaid ta kirjutab. Kui inimene, kes on jõudnud tähele panna ääretult palju ning ta teeb seda kõikides žanrites, eks ole. Tähenduses novell novellide ja romaanide autor. Aga ta oli ka põlvkonna kaaslanna, tähendab siis isik kelle käitumist pandi tähele. Ma ei mõtle seda, kui palju ta oled seltskonna hing. Ma mõtlen seda, et küllalt varakult vaadati talle pisut alt üles, ta debüteeris väga noorena. Üheksateistaastane hüvasti, kollane kass. Ta võttis sealt hiljem mõned kriipsukesed maha öeldes, et see on kirjutatud lugejatele meelepärast, see võib nii olla, aga ei pruugi. Lõppude lõpuks on see tagantjärele arvamuse kirjanikud ise ei ole oma teose suhtes sugugi mitte mõlemad kohtunikud. Aga ta oli varakult viljakas kuni lõpuni, hoolimata sellest, et Stahli lõpus ikkagi inimesena pisut väsinud. Ja ma ei ütleks, et väsimust tähendas tingimata alkoholi. See, see võis tähendada ka seda, et Eesti vabariigis on asjad teistsugused kui sel ajal. Kui Mati Undi looming sündis kõige intensiivsemalt temaga ja ikkagi 60.-test, kuni 90.-teni juhtiv autor võib olla. Küll ta jõuab veel kirjutada, sest ta on ikkagi veel noor ja oluliste autoritena peeti silmas hoopiski vanemaid inimesi. Aga alustas Mati Unt ka avangardist line nagu Paul-Eerik Rummo. Kuid mis on oluline see, et ta muutub väga kiiresti ja üsna rohkem jäägitamat kõhklejaks. Tema ei ole manifest, infitseerija, ta fikseerib selle, mida ta näeb. Nagu ka muide Paul eelikul on dusi, mis rajanevad nägemismuljel täpselt niisamuti ka Mati Unt näeb, näebki Ma sügispallis. Mida võib tõlgendada kui sonaati? Viivi Luige poolt ette antud teema, sest kogu romaan algab Viivi Luigest tema ühest tähelepanekust, mis on väga hoiatav luuletajal, peab olema ohutunne. Ja lõpeb sellega, et kuna maailm on irratsionaalne, sisse ohutum, on sisuliselt Viivi Luik nii otseselt ei ütle omal kohal. Kuid kui me tuleme tagasi eelmise saate tegelase juurde vats taadi juurde, siis on tähelepandav. Et Mati Unt kirjutab Sügisballiteosena, kus õpetaja puudub, õpetab keskkond ja selle keskkonna looja. Oletatavasti siis Mustamäe autor arhitekt Maurer saksa keeles tagasi tõlkides müürimees elab omaenda linnas. Aga kõik need, keda hunt kujutab, on selles linnas üksinda ja mitte keegi ei õpeta neid välja aetud. Neli seina. Kui Mustamäe sündis. Ta sündis tuisk liivale ja ainult üks tee, mida praegu nimetatakse ehitajate tööd. Siis oli see hoopiski teine tee, Järvis Haabersti kolmnurgana. Aga inimesed, kes sinna said oma elamise, olid tegelikult õnnelikud sellepärast, et nad said üldse koha, kus oma korter tekib. Ja teiseks olid õnnelikud need, kes pääsesid nõmmelt puude kandmisest, seos ahjudega, jändamiseste korstnapühkimist ja kõigest muust. Ka need olid õnnelik. Mustamäe oli ka nagu mingisugune niisugune uue ajastu kommunis ideaalne kehastus, nagu me oleme siin ka varem rääkinud näiteks krossiluulesse usk tulevikuvõimalustesse, progressi ja nii edasi, aga hundil, see on siiski mitte niivõrd positiivne, vaid see on mingil määral ahistav. Jah, sest ühtegi inimlikku suhet ei ole. Skemaatiline niisugune külm, aga pane tähele, nii nagu see ilm, mis seal vaheldub kogu aeg. Et Mati Undi ei ole inimlikke suhteid õieti kuskil, tan inimlike suhete edasiandmisel väga napp. Tema tegelane on tihtipeale Jaan pommere õpetussõnade täitse ehk näitleb või Milose õpetuse ellu viia. Milleks, kui, kui saab olla ka loomulik, aga kas on võimalik Kolla loomulik mustamäel? Kas on võimalik olla loomulik Lasnamäel? Minu arvates ei ole näiteks selle tõttu, et nii mustamäel kui Lasnamäel puudub see millele oli Pommeri elutöö rajatud, puudub aed. Kerstin eemal on kirjutanud, et tegelaskujud nagu andmekogud See ei ole mitte tegelaskuju iseärasus vahetuse on Mati Undi iseärasus ta ta pikki teksti vahele, seda, mida ta on ise lugenud, mis oli need tihtipeale Raara väga raskesti kättesaadav. Seda on tunda, eks ju kusagilt saanud need andmed, mida võib-olla tavapärases ajakirjanduses dollale ilmunud. Kas välisajakirjandusest tollal internetti ei olnud, eks? Tegelane, eks ole, meestejuuksur August Kask. Väga markantne kuju, kes muide lõpuks viib ka need tegelased kokku, nagu me teame selle liiklusõnnetuse kaudu Kas me anname endale aru, kui tark on üks juuksur, kõige planeeste juuksur veel? Ta võib lõigata kettad tahes, aga mõtleme nüüd, mida ta kõike näeb? Läbi inimese, kolpa, kõõma, jonovi, rasvane see on. Mis haavad seal on? Kogu inimene kõige tähtsama elundi kaudu, mis teeb inimesest inimese erinevalt loomast. Kõik see on tal käes. Teiseks, mida üks juuksur kuuleb? Ta kuuleb kõike, sest see, keda ta lõikab, ei saa mitte midagi muud teha kui rääkida täpselt niisamuti nagu vanamutt läheb apteeki ja räägib proviisoriga segada mingit väga head rohtu. Aga peab vanamutile seletama mingisuguse tavalise tableti ehitust, kas üks kord päevas või kaks korda päevas ja mis see maksab? Ja kas see on ikka originaal või ei ole ja nii edasi ta vanamutti, õpetaja, aga mitte proviisor kellel on käes ja igasugused mensuurida, muud riistapuud, täpselt niisamuti. On juuksuril käes palju rohkem kui käärid. Habemeajamispintsel habemeajamisnuga vaht siis nahkrihm, mille peal nuga tervitatakse. Pluss veel hunnik deodorant, lõhnalised postpeegel Brush Tool, mille pea seistud juuksed on käes kõiku. Kui inimene jah, aga ma ütleksin küll, et August Kask ei ole just kõige tavapärasem inimene, tal on sellised väga sügavale minevat kired. Tal on niisugune võõrandunud isiksus, kõik need, ta jälgib kõiki pikksilmast või noh, ütleme läbi akna, ta üritab näha teiste elu, aga tal endal ei ole elu, tema elu on teiste elu seiramine. Nii ka tema on selles mõttes piiluja. Tuleme tagasi selle tähelepaneku juurde, mille sa võtsid süles seoses Pommeri ja Treffneri ka. Aga kõik need Mati Undi tegelased sügis pannes ei ole. Tavaliselt ei ole tavaline Šveits Dio. Naistekütt Harrektsionaals võiks öelda. Ei ole tavaline luuletaja euro. Kelles võib muidugi ehk näha mingisuguseid autori oma või arvestades grammati hunti, ise elasime mustamäel ja mõnda aega. Ta on ju tegelikult maapoiss, see aspekt üldiselt jääb täiesti varju. Ta sai varakult linlaseks. Ja ta ei ole kunagi saanudki olla see, kes on mustamäel sündinud ja mustamäel sureb. See on tema jaoks, vaheta. Aga need, keda ta kujutab, ei kujuta elu väljaspool Mustamäe üldset. Nad on nagu mustamäel vangis. Ja see ongi ebaloomulik, kui linn sind vangistab, nii et sa tunned oma korterit, mõned kirjeldused on Mati Undile äärmiselt täpselt ja samal ajal sa ei tunne naabrit. Sa, sa ei tunne kedagi siis see on ebaloomulik, sest see, keda sa tundma pead, on sinu praegused sõna. Üldiselt armastab ta ligimene. Aga neist kellelgi ligimest ei ole. Kas selle puhul kasutada sõna võõrandamine? Võõrandumine või mitte, see on midagi muud. Sest võõrandumine on esmaselt sees, noorel Valtonel hoopiski radikaalsel kujul. Kuigi Mati Unt jäädvust väga kaugele maha. Umbes samal ajal on ju kirjutatud Mati Undi võlg. Ja ka võlg on alati võõranduslik protsess. Miks ma sellest võõrandamisest hakkasin rääkima, nüüd uuesti jälle üle lugedes seda, kes palju omal ajal sai seda ülikooli järel vahetult loetud ja siis see mõjus väga värskelt uue sõnana varasema kirjanduse taustal, tänasel päeval ma ei oleks nii vaimustunud sellest enam lihtsalt sellepärast, et aeg on muutunud. Aga lugedes neid Laura siis selle naistegelase-ga seotud välismaa seriaali kirjeldusi seal vahel siis mulle tundub, et nagu hunt natuke nagu mängib oma tegelastega nii nagu nende seriaali tegelastega. Et need, pealtnäha see kanninghami mingi pesakonna seriaali lõigud tunduvad täiesti asjakohatud need kuidagi noh, sisuliselt ei seondu selle romaani tegevusega, kuid see on nagu mingisugune võrdkuju sellele, mis tema enda tegelastega toimub. Et ta nagu näitab selle kaudu, et ega siis reaalne elu mustamäel ta, ta on samasugune seriaal ainult märksa nukram ja muidugi märksa argis. Aga aseta ennast meil Mustamäe elanikku. Olen elanud seal kaua aega. Tean. Aga sa ei ole tüüpiline, sest sa ei ole sealt pärit saad seal teinud ühe vahepeatuse, aga aseta ennast põlise mustamäelase olukorda. Esiteks oleks sul seal siis sel juhul sektsioonkapp mis standardiseerib. Nojah, ta on ju eero, kui ta kolib sisse piki eredas, kuidas kogu tuba täitus kappidesteks. Sul ei ole seal mitte midagi individuaalselt sa ei saa mitte ühtegi pinda muuta individuaalselt. Kujuta ette, et sa tahaksid muretseda endale Mustamäe korterisse korraliku maali. Suuri pindu teeb näiteks Ilmar Kruusamäe. Kuhu sa selle paned, sa saad selle panna sektsioonkapi taha, viskad selle sektsioonkappi minema ja kus seesama püksi särklajad lahtiselt diivanil põranda peal või kausis. See musta Mäelik ruum on erakordselt diktaatorliku Lasnamäe veelgi rohkem. Ja mitte ilmaasjata. Ta ei tulnud laulva revolutsiooni künnisel. Motiiviskased, peatage Lasnamäe. Ega siis ei mõeldud sellele otseselt, kes seal elab, vaid mõeldi sellele et Lasnamäe, seal on mõned Mustamäe rustikaalseid elemendid ära kõrvaldatud, et oleksid tõesti täiuslik ruumi diktatuur. Inimese üle ja pane tähele. Arhitekt Maurer ei vaevle üldsegi selle üle, et äkki on see kõik täiesti vale. Tema näeb seda ikkagi progressinase tohutu muutusena võrreldes varasema äärelinnaeluga, selle niisuks, suletud kuidagi sellise kopitanud vana vana eluviisi ja tema jaoks seal midagi uut, puhast avarat, mida ta päris algul, kui milles ta muidugi ise ka lõpuks ju selgelt pettub, eks ju. Jah, aga mitte nii, et muutuks terroristiks. Päris algul muide, oli Mustamäe pisut inimlikum, kui ta ei olnud nii tihedalt neid jurakat täis. Aga mis on oluline? Mitte ühelgi sügisballi tegelastest ei ole enesekriitilist meelt, nagu paljudel praegustel poliitikutel see puudu. Lepivad sellega, sest mis on alternatiiv, nad ei oska sellest ruumist väljaspool elada. Labitud ta piltlikult öeldes tunneb ennast kõige vabamana seal, kus ta on kõige suurem vang. Aga just paradoksaalne ikkagi, ma tulen tagasi selle seriaali juurde, see kanningham, mida see laura, selle Peetri ema ja mahajäetud üksikema, kes siis lõpus nagu seriaalis häppi endina saab siis kokku selle õnnetuse juures sellesama luuletaja Eeroga, mis nagu tõepoolest nagu oleks mingist Mehhiko või Ameerika seriaalist, siis tema ju jälgides seda seriaali peaksime nägema nüüd seda noh, teistsugust elu, eks see, mida Mustamäe paku, aga tegelikult see elu tundub veelgi naeruväärsemad võrreldes selle eluga, mida nemad seal mustamäel elavad, et see selles mõttes nagu hunt ei anna meile mingit positiivset sellist. Ja kui talle lahendus enam mingi positiivset elumalli või elumudelit Kui see oleks positiivne, siis see oleks kõige labasem, sotsialistlik realism umbes nagu kuidas karastus, teras või mingi muu taoline rämps. Et sa arvad, et ikkagi hunt oli ühiskonnakriitiline oli seda muidugi kasutab näiteks see, et tema oli ka 40 kirja allakirjutajate seas nagu Paul-Eerik Rummo. Et temas oli ikkagi see, see oli vahetult pärast sügisballi ilmumist või noh, praktiliselt peaaegu samal ajal, eks samale ja mis näitab, näitab seda, et noh see tema romaan ei ole lihtsalt mingi selline abstraktsioon või noh, aga seda ju kirjeldatud nagu mingisuguse tehiskeskkonnakirjeldusele, vaid see oli ikkagi väga selgelt just nimelt Mustamäe eesti tegelikkusse paigutatud kriitika mitte kriitika, selle sõna otseses mõttes valmiski, kujutus elukujutus, millest lugeja võib mingisugune äng, tabab teda, eks, selle ängi peale muidugi ehitatud hiljem lavastatud film, eks ju, mis on mõnevõrra nagu teises võtmes, eks ju, kui see hunditeos tolles ajas, kui ta ilmus Aga nüüd mängime pisut. Oletame, et kellelgi meest Mustamäevastast oleks olnud. Maamaja maaelamine Hiiumaal nagu krossidel või Saaremaal või põhjarannikul Lõuna-Eestis ükskõik kus. No me teame, mida maale minek seal romaanis kaasa tõi ja äraeksimist Ja selle päästet, nagu öeldud kõik need tegelased oleksid maal võõrad, aga mida on vaja, inimesel on vaja kindlustundeks just nimelt seda et see võõrusel olemise tunne kaoks, et see on, see on sinu. Küsime niimoodi, et mis on selles romaanis mõned tekilasse enda oma? Ainukene, kes võiks öelda, et see on minu oma, on seesama arhitekt, aga mis ta selle omaga peale hakkab seal temast võõrandunud, nagu iga loominguga juhtubki. Aga seal võõrandanud ka mehe temast endast. Võõrandamine oli Mati Undile üldisem asi, kui nüüd mingi absurdne situatsioon. Pane tähele, pommer ei võõrandu, ei võõrandunud tegelikult ka ükski Jaan Krossi tegelastest raske, kuni surmani. Aga, aga see, et sa oled vales maailmas, seda ei ole. Sul on võimalik oma maailma muuta nendest tegelastest siin ei muuda maailma keegi, isegi nii väike, kui see tegelikult on. Jaganud ausalt öeldes ise ka ei muutu. Kui nüüd ikkagi kõrvale jätta selle Eero ja Laura kokkusaamine, mis on puhas juhus. Ma arvan, et see on mingil määral ka kondilik tahtmine lõpetada teose ära. Jah, et nagu sai otsa. See tahtmine sai otsa. Ma ma toon võrdluseks tõe ja õiguse viienda köite. Kui Indrek ja Tiina tulevad vargamäelt alla siis mitte sellepärast, et Tammsaarel sai villand vaid et see on loogiline asjade käik olukorras, kus ei saa elu lõpuni elada vargamäel. Sest see ei ole õnne allikas. Nii nagu Andres seda lootis. Piltlikult öeldes Indrek tahab, et tema aadress oleks midagi muud kui Vargamäe Poskasse Jesse. Me oleme nüüd käsitlenud tõesti vaid ühte Mati Undi romaani Sügisball, mis on nüüd taas aktualiseerinud tõesti selle filmi kaudu Missoni palju tähelepanu ja tunnustustki rahvusvaheliselt saanud, järelikult seal on midagi sellist, mis ületab mustamäe fenomeni. Neid musta mägesid on ka mujal kui ainult Tallinna. Veelgi enam, Mustamäe on ju tegelikult tagajärg, mustamäel olid eeskujud soomes? Mustamäel, teaduslinnak tekkis Espo ja odanieeme alusel puhtalt. Mustamäel alla oma eeskujud. Tal on oma eeskujud Moskvas, kui me mõtleme niisugusele linnaosal nagu Chevjõuamuski või neid on teisigi. Siberi akadeemilise linnaku, Novosibirski arhitektuur on, on seesama suletud ruum, kunstiteadus, avaavarat ruumi lõpmata pikkusega ruumi Mustamäe all siin üks, teiste hulgas. Olukord muutus, aga niipea, kui tekkis konkurents Mustamäe ja Lasnamäe vahel oli olemas, sellest oli, kui oleks meil ka juttu konkurents Nõmme ja Mustamäe. Aga see minu arvates ei ole enam kuigi uuelt terav, võrreldes sellega, mis on Mustamäe ja Lasnamäe. Missuguse mõtlemisviisiga inimesed seal elavad? Mitte ükski mustamäelane kujutavad ette, et tema hakkab Eesti NSVs valitsema. Aga Lasnamäelane, võib-olla Tallinna linnas äärmiselt tugeva poliitilise osakaaluga. Kas me oleme sellele mõelnud? Ma arvan, et, et kui, siis alles 12. tunnil ja ma usun, et enamikes sellele oleks pidanud mõtlema, ei ole Mati Unti selle külje alt küll lugenud seda filmi vaadanud. Kahjuks, Mati Unt on meie seast lahkunud, meil jääb loota ja oodata nooremast põlvkonnast mõnda kirjanikku, kes kirjutaks sellest fenomenist juba läbi. Lasnamäe. On seal teine võimalus. Me oleme täna rääkinud kolmest kirjanikust seoses paralleelidega me võtsime eelmisel saatja juurde tagasi Mats Traadi, meil oli jutuks ka üle-eelmine Paul-Eerik ja Jaan Kross. Mitte ühestki neist ei ole korralikku nii-öelda väikest katekismus selle kohta, kes nad kirjanikena on. Aga hundist niisuguse kirjutamine eeldab paratamatult jõudmist romaanis mustamäele ja filmis Lasnamäele. No mõneti sarnane on olnud ka hundi saatus mats traadiga, ka tema ei jõudnud kuigi suurte tunnustusteni. Ilmselt ajastu märk. Ma ei arva seda vahet, ma arvan seda, et mõnikord on need žüriid uskumatult tuimad ja on veendunud, et midagi vanem on kirjanik, seda rohkem on selle preemiaga äratiinenud. Nii et peab olema ikka väga rauk. Vähemasti ta sai siiski kolmanda järgu Valge Risti teenetemärgi ja ka ühe Eesti kultuuripreemia. Nii et ei saaks öelda, et ta päriselt jäi ilma tunnustuseta. Aga oleks tore olnud küll näha, kui selle sügisballi stsenaariumi oleks temas ise kirjutanud, missugune film siis oleks sellest tulnud? See võib olla täiesti nii ja naa. Sa ei pruugi olla omaenda teose edasi arendada, suhtes kõige parem. Osaline Ma olen kindel, et Luts ei oleks saanud ühegi oma hilisema lavalahendusega või balletiga või filmiga hakkama. Ei, mitte sellepärast, et ta oli alkohoolik, vaid sellepärast, et, et autoril ei ole seda distantsi, mis on sellel, kes tuleb hiljem juurde. Ma arvan, et siinkohal nüüd tõmbame joone tänasele saatele alla veel kord, meenutame, et kuni aasta lõpuni saate vastata küsimusele. Kes ja millal on kirjutanud luuletuse vilepuhuja mõeldes Paul-Eerikule. Meie järgmine saade on juba uuel aastal, sest järgmisel pühapäeval on juba Meie programmis aastalõpusaade lõpp hea, kõik hea ja seda teevad teised mehed. Aga meie kohtume siis uuel aastal ja Peeter, mis sa arvad, kuhu me siis uuel aastal siirdume oma tähestikuga? Selle L tähega, siis alustame uuel aastal kõigile kuulajatele, kes meid tähelepanelikult jälginud. Kena aastavahetust, jõule ja häid jõule samuti, need on ju alles järgmise nädala lõpul meiega kohtume siis kolmandal jaanuaril. Tänagi olid stuudios Peeter Olesk ja Mart Ummelas. Kirjanduse.