Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Raudteerege talvel vankrit, kes seda vana rahvatarkust ei veaks, aga kui palju me selle järgi talitama? Saate teema on täna kiik ja kiikumine ja kiikujad eesti kiigekultuur, sest just nüüd on paras mõelda sellele, missuguses korras on teie kodukiik ja kui teil kiike polegi. Nüüd on paras aeg mõelda sellele, kas ei peaks mitte olema olemas üks mõnus kiik, millega taeva poole lennata. Liikumise ajaloost, mis juhtus kiikumise traditsiooniga 20. sajandi alguses Eesti iseseisvumise paiku, kiikumise koha loost, kuhu kiiged tavaliselt ehitati. Kiige, ehitamisest ja kiikumise mõjust inimese kehale ja mõtetele. Asjust räägivad meile psühhofüsioloogia professor. Meile teadaolevalt Eesti kõige noorem kiigemeister ja inimgeograaf Piret Pungas, kelle valmiv doktoritöö käsitleb kiigendust Eestis. Piret Pungas, kas inimestele tegelikult meeldib kiikuda, miks teile endale meeldibki? See tekitab ühe väga mõnusa enesetunde ja teeb hea tuju, see on saada sõpradega kokku, et noh, lähme kiikuma ja see on üks hea ühine tegevus, siis näiteks suurel külakiigel üksi kiikuda isa end selleks peavad sõbrad olema kogu oleks ja ega siis selline väiksem alternatiiv, eriti linnakeskkonnas on siis näiteks kiiged laste mänguväljakutel. Aga noh, eks seda peab kasutama nagu mõistlikkuse piires, et mitte nagu väga pisikestele mõeldud, kiikesid ära kulutada liigselt. Kiikumine ja kiik on üks väga iseenesest mõistetav nähtus tegelikult eestlase elus. Seda, et keegi kiikumisega kiigekultuuriga ka teaduslikult tegeleks, ei saa öelda, et Eestis seda palju oleksite. Jah, teda väga palju uuritud niimoodi väga süstemaatiliselt ei ole, et konkreetsed inimesedki, kellega mina või kelle realidega ma kokku olen puutunud, on Anu Vissel, Mall Hiiemäe ja, ja siis olen leidnud viiekümnendates aastates kirjutatud kas siis on dženny või Jenny langineni poolt diplomitöö, aga need peamiselt need tööd on põhinenud arhiivimaterjalidel ja kirjanduse ülevaatel ja siis selle tulemusena tekkiski mul mõte, et peaks uurima, kuidas siis selle kiikumisega tänapäeval lood on, et kas ikka kiigutakse ja kui jah, siis kus kohas ja ja milliste kiikedega. Ja sellega seoses te uurisite ka kiigeajaloo kohta, kui palju ja millal. Ja kui kaua on Eestis kiigutud. Kui vana on kiigekultuur Eestis? See küsimus on natukene keeruline, sellepärast et ega seda ei tea, millal, millal nüüd esimene kiik eestimaale ehitati ja natukene raske ka seda välja uurida, sellepärast et kiiget ei säili nii kaua, et kuna tegemist on vanal ajal just eelkõige puidust ehitatud kiikedega, siis nad mädanevad ja kõdunevad kiiresti ära. Aga ütleme, need esimesed kindlamad liited jäävad siia 18.-sse sajandisse, seitsmeteistkümnendasse sajandisse. Ja sellised pärimuslikud tõlgendused on märksa vanemad. Arvatakse, et kiigekultuur kui selline kiikumine jääb kristluse-eelsesse aega. Ja sel ajal tõlgendati kiikumist päikese liikumisega üle taevavõlvi. Seega kiiguti eelkõige kevadisel ajal. Ja sellega loodeti, et, et võidetakse see talvine pimedus ja külm ja, ja surm. Ja kõik läheb, kõik läheb paremaks. Siis tuli kristlus kohandas rahvakalendri tähtpäevad ja, ja kas kristlus üritas ka kiikumist ja kiigekultuuri rakendada oma tõekspidamisi? Mist kinnistamiseks arhiiviallikates on siin üks viide, kus viidatakse sellele, et kui Jeesus löödi risti siis kasutasid vaatajad kiikesid, et seda protsessi paremini pealtnäha. Aga tegelikult noh, isegi sellel arhiivi viite allikal on nagu kriitika olemas, et selle on kirja pannud kunagi koolilast ja seda ei saanud väga tõsiselt võtta ja kristluse mõju noh, kindlasti on olemas, sest näiteks lihavõttepühi nimetatakse traditsioonilises rahvakalendris pigem kiigepühadeks ja see on just koht, kus on püütud, siis kata eestlaste arusaama kevade tähistamisest siis selle kristliku tähendusega. Ja nii seda kiik, mis on siis realiseeritud lävi läbi aastasadade ja siin on olemas ka mõningaid regionaalsed erinevused. Et lihavõtete ajal hakati kiikuma just eelkõige Lõuna-Eestis ja ainult lihavõtete ajal kiigutigi kiiged olid selle tulemusena väiksemad, lihtsamad pandi vahel kas või kaheaida ukse vahele, siis talaja sinna peale siis väike kiik või siis näiteks kahe puu vahele. Aga Põhja-Eestis hakati pigem kiikuma suvistepühaajad ja kiiguti suvi läbi. Ja selle tulemusena on need Põhja-Eesti kiiged ka palju suuremad. Ja seal tuleb paremini välja ka see kiikumise sotsiaalne aspekt, kus siis külarahvas tuli kokku ja tähistati sellega nädalalõppusid või peideti õhtuti aega. Põhjaeestlased on suuremad kiikujad kui lõunaeestlased. Niimoodi traditsioonilises rahvakalendris küll aga tänapäeval ei julgeks ma seda niimoodi väita, sellepärast et kiikedega oli ühtlaselt kaetud kõik need testalad, mida ma oma uurimiste käigus läbisin. Ja näiteks kaks kõige suuremat kiike, mida minul õnnestus leida, üks oli Iisakus ja teine oli Hiiumaal. Nii et noh, Eesti kiiged on jälle selle võrra või need on Lõuna-Eesti kiiged on jälle väiksemad, et seetõttu ma ei julgeks niimoodi väita. Kui suured olid need kõige suuremad kiiged? Ma ei oska teile öelda täpselt sentimeetrites, aga, aga ühesõnaga sinna Iisaku kiige peale mahtusid ka kohalik naislaulukoor küll. Mul on üks väga meeleolukas fotogi sellest, kus nad seal peal on, mis on Iisaku kiikide puhul veel hästi vahva ja, ja isepärane võrreldes ülejäänud Eesti kiikidega on see, et neile on tehtud kiige peale ronimiseks kepid. Ja selle tulemusena saab ehitada selle kiikumis aluse või iste palju kõrgema ja nii on see ka turvalisem, et kui juhtub, et keegi kogemata neis kiige pealt maha kukub, siis ei väheneb oht, et keegi saab kiigega haiget ja nii on ka mugavam kiige peale minna. Ja, ja mis näiteks on iseloomulik Hiiumaa kiikidele, on see, et seal kasutatakse päris palju või ehitada on ehitatud päris palju istekiikesid et need on seda tüüpi kiiged ja mis on levinud tänapäeval ka mujal Euroopas ja kasutatakse näiteks aedades või, või kuskil lehtla lehtla kõrval või lehtlas. Et mujal Eestis ütleme selliseid külakogukonna kokkutoojana, nii palju selliseid iste kiige kasutatud ei ole, aga Hiiumaal hakkas see mulle silma. Läheme ajas veel korra tagasi keskaega kui Eesti talurahvas olgu põhja- või Lõuna-Eestis, olgu suurema kiigega või väiksema kiigega kiikuda armastas, siis kas mõisnikud ka? Kusid vaat seda ma ei tea, kas mõisnikud isegi liikusid, vahest käis neil seiga ja prestiiži pihta, aga pigem oli nagu see probleem, kuidas mõisnikud suhtusid sellesse, et talupojalt kiiguvad sest on mitmest arhiiviallikast, mitte nüüd küll keskajast aega siin 19.-st sajandist ja 20. sajandi algusest veel viiteid, kus inimesed said oma kiige, ehitusmaterjali peamiselt mõisnikud ja siis, kui kiiged ehitati mõisa maadele, siis käidki seal kiikumas, aga samas mõni mõisnik oli kangesti kuri selle peale, et keegi oli kuhugi kiige ehitanud. Sest siis, kui noored õige pikalt õhtul kiikusid, siis ei olnud neist hommikul nii usinad töötegijaid. Ja eks see praktiline kaalutlus tingis ka selle, et kõik mõisnikud selle üle mitte ei rõõmustanud. Kui 19. sajandil hakati talusid päriseks ostma, eestlased said endale talud, kas muutus midagi ka kiigekultuuris? Siin on probleem selles, kui tulevad mängu eramaad ja siis tekib kohe küsimus vastutuses, et seesama muster joonistus läbi 20. sajandi lõpus, kui oli nõukogude aeg, siis olid kiiged ühismaal ja, ja kui toimus maade erastamine, siis enam ei tahtnud eramaa omanikud, et nende maa peal kiigutakse. Ja noh, mitte mitte kõik, loomulikult aga aga osad et näiteks kui seal kiigeplatsil midagi juhtus siis maaomanik oli põhimõtteliselt ju see, kes pidi siis vastutama, kas keegi sai seal vigastada või oli, lõhuti või kakeldi või minnes tagasi nüüd 19.-sse sajandisse, siis on oluline see siis väga palju alternatiive. Kiikumisele toimus ka linnastumine, tuli kino, jalgrattad, inimeste liikumisraadius, suurenes, tekkisid raadiod, kuulati neid erineva mängu ja näitemänguseltsid, et see kõik mitmekesistas Ta külaelu ja kultuurielu ja kiigede osatähtsus hakkas tasapisi langema. Aga noh, vaadates tänapäeval Eestimaal ringi, siis ma väidan, et et selliseid laineid kiigekohtade puhkuse osas on küll, aga ikkagi nad täiesti ära igavad. Ja mul on kaasa võetud sinna mõned mõned viited mis on kirjutatud näiteks Karl karp, ülevaade Iisaku vallakohtu tegevusest aastatel 1870 kuni 1917, lehekülg 20 21. Pärivere vallakohus, 1877. aasta talitaja kaebas üheksa mehe vastu, kes varesmetsakülasse kiige ehitasid, kuhu iga pühapäev teisi kokku kutsutakse, kus kisa ja kära tehakse mõistetud igaühele 25 kopikat trahvi. Kommet tar sama kiigeplatsi lähedusse on 29. aastal terve ümbruskonna rahva energiliselt toetusele ehitatud rahvamaja. Et noh, näiteks mõned niisugused 20. sajandi alguses, kui Eesti iseseisvus oma riik tekkis, siis maailma arengus toimus nii kiire edasiminek, et selle tõttu kiigekultuur Vähenes jah, tema osatähtsus vähenes, aga päris ära ei kadunud kuhugi? Ei ma arvan küll, et ei kadunud ja, ja siin ma usun, on oma roll sellel samal kiikumise meeldivus tundel või sellisel füsioloogilisel mõjul, sest väikeseid lapsi ka kiigutatakse, kui nad nutavad või kui nad magama ei jää. Et siin on, ma arvan, saaks ehk abi psühholoogidelt või psühhiaatritel, kes oskaks seda kehalist poolt vast paremini lahti mõtestada. Miks see nii on? Kui kiikuma minna, sissiga suunurgad allapoole selt Kiigelt nüüd küll ära tulla, isa. Heaolutunde juurde tuleme me tõesti saates veel tagasi, aga räägime veel, kuidas läbi ajaloo on Eestis kiigekohti, valiti. Läbi ajaloo kindlasti olid nad küla Vainul vanasti siis külakesksel kohal, kuhu siis kõik said kokku tulla. Mis puudutab seda maastikulist eripära, et näiteks kas tegemist on avatud või suletud kohaga siis oma uurimuses jäid need tulemused üsna mitmele tasandile, et ei olnud ühte selgelt välja eristuvat asukoha eelistust oli kas kuskil metsatukas pargis, järve kaldal, jõe kaldal, et neid kohti oli ka üsna mitmesuguseid, siis ma vaatlesin veel ka reljeefi. Aga siin on muidugi suured eelistused künklikumatel aladel, kus siis taheti kiike panna pigem kiigemäe otsa, kust avaneks ümbruskonnale parem vaade. Aga nagu ma siis ütlesin, on need siis ehitatud ka küla keskel levi küla serva mis on pigem ühine joon neile see, et, et need kiigeplatsid on pigem puhtad, hooldatud, korras hein on niidetud, mida enam tänapäeva poole siis seda rohkem lisatakse sinna juurde ka täiendavaid selliseid ehteid, kriitilisi elemente, noh, lillepeenrad, võilillepotid või nikerdustega istumiskohad loomulikult mängib väga suurt rolli lõkkeplats, mis kiige juures ikka enamjaolt on. Ja, ja tänapäeval on meil olulised ka näiteks võrkpalliplatsid või jalgpalliplatsid on ka tantsuplatsid. Loomulikult ei ole ühtset reeglit, kus kohas seda kiike võib leida, pigem on nii, et kui ma neid kiikesid Eestimaad mööda sõites sisin siis ümbrust tervikuna moodustab vahel sellise tekitab sellise tunde, tekib mõte, et vohh siin võiks olla kuskil kiigekoht ja vahel oli, vahel ei olnud. Teil on kiigekohad kaardistatud, kas te oskate öelda, kui palju võiks Eestis praegu niisuguseid ütleme siis kõik külakiikesid olla? Kõiki koduõuedes ei jõua kindlasti. No minu uurimismetoodika oli tehtud niimoodi, et võtsin igast maakonnast keskmise rahvaarvuga valla kus ma siis püüdsin kõik kiigekohad üles leida taluõue, teist kui ka suuremad külakiiged. Ja ma ütleksin sellise umbkaudse numbri, et ühe valla kohta võiks keskmiselt kolm suuremat kiigeplatsi olla. Aga Ma rõhutan veelkord, et kiigekohad ei säili väga kaua, kui nende eest ei hoolitseta. Nii et Nad on mõneti nagu seened kohati nad on olemas, siis nad tasapisi hääbuvad, tekivad kuhugi mujale, samas ei kao need täielikult ära, sest vajadus kiikumise järgi on endiselt olemas. Niiet et ma ei julgeks ka sellele küsimusele niimoodi väga konkreetse numbriga vastata, aga, aga suurusjärk ütleme kolm-neli suurt kiigeplatsi valla kohta keskmiselt võiks ehk olla see, see kogus missugused on. Kumise või kiigel käimise traditsioonid, noored käisid, lapsed kiiguvad on alati kiikunud ja kiiguvad, ilmselt loodetavasti ka edaspidi, aga, aga ka vanemad inimesed. Mehed, naised põhilisteks kiikujateks, ütleme siis, 19. sajandil siin 20. sajandi alguses olid jah, eelkõige noored, isegi mitte väga väikesed lapsed, sellepärast et kiik, kui tegemist oli seda põhja Eestigi tüüpi kiigega siis ja hoog oli suur, siis väiksed lapsed ei pruukinud jõuda ennast kinni hoida. Ja kuna kiiguti kevadel, siis eks see suhtlemine ja, ja ka meeste-naistevaheline suhtlemine on sinna kiige kiikumise sisse otsapidi põimitud. Ja kui noored olid juba abiellunud ja lapsed saanud, ehk siis võttis töötamine ja laste järgi vaatamine oma aja ära ja kiigele enam nii palju ei jõutud. Kahest ei olnud nii kombekas. Aga siis mõne aja pärast, kui lapsed juba olid suuremad, siis jõuti jälle kiigeplatsi äärde, aga siis pigem istuti seal kiigeplatsi servas ja kommenteeriti kiikujaid. Nii et ma arvan, et see peamine sihtgrupp on ikka noored, ütleme 10 kuni 20 eluaastat. Et see oli ka põhjus, miks minul olid küsitletavad eelkõige noored, need 13 kuni 18 eluaastat, kooliõpilased, kiiguta. Tee tüdrukud omavahel, poisid omavahel segamini. Kas on selliseid? Seaduspärasusi, ja siin ma nende fotode ja andmete põhjal ütleks seda, et kui kiikusid tüdrukud, siis nende hoog oli reeglina aeglasem, rahulikum ja selle kiikumise juures lauldi erinevaid kiigelaulusid. Need on ka sellise ühtlase kõikuva meloodiaga ja eksis poisid, keegi ikka tütarlastele hoogu ja kui poisid kiikuma hakkasid, siis neil oli eesmärk väike võistlus teha ringe üle võlli. Aga seda reeglina ei tehtud selle suure külakiigega, vaid oli ehitatud, et selline väike kiik jäikade aisadega suure külakiige kõrvale näiteks kujutab seda Theodor Kelhaari lito, mille pealkiri ongi kiikujad ja see on tehtud siis 1840. Nii et see meie tänapäevane kiiking on tegelikult päris pika ajalooga ja kiigekombestikus teel. Eks kihkede, et eks olid ka küla ärksamad noormehed, keda siis vanemad vahest võib-olla juhendasid või õpetaja siis, et kust milliseid palke võtta või, või kuidas ja milliseid haisesid paigutada. Kiige külge öeldi tavaliselt seda, et vähemalt üks pakk võid pidavat kiige määrimiseks minema, et siis ta ei kiiksu nii kõvasti. Ja ega siis tütarlapsed ei jätnud poisse tänavate selle eest, et nad kiige ehitasid ja tavaliselt toodi siis poistele kas mune või sukkasid kingituseks. Ja ma arvan, et see munade tekkimine on seotud ka sellesama lihavõtetega, kuna siis noh, meil ju tänapäeval ka munadepühade nime all tuntud püha. Kui kiik oli valmis tehtud, siis jäliks paslik kingitus, selline fakt, et või ennustused, kes siis tüdrukutest kõige esimesena kiige peale jõuab, siis tema saab kõige enne mehele sellel aastal, kui inimesed kiigele läksid, nad püüdsid panna ikka sellised puhtamad ja pühapäevasemad riided päris põllult otse külakiigele ei mindud. Et sellel oli ka mõneti selline eriline staatus ja, ja tähendus. Ja keegi noh, ütleme, et kiigekohtade puhtus ja hoitus räägib enese eest. Aga samas muidugi, kui ma siin Eestimaal ringi käia, kiigekohti, näe siis ega neid, mis on lagunenud või kus kiiged on päris ümber kukkunud, eks neid ole ka homme, millega ma veel kokku puutusin ja millele viidati, oli see, et kui nüüd kiigel midagi juhtus, midagi negatiivset, näiteks keegi kukkus ja sai lausa surma või sissekiigekoht jäeti maha, ehitati ka siis uus kiigekoht rajati kuhugi mujale. Et seda negatiivset aurat peoplatsil vältida. Kiiget. Kiiksuvad, et kus on see sõna kiik tulnud põhjaeesti keeles? Ma arvan, et, Et see kiik tulebki ehki sellest samast häälitsusest, mida kiik teeb ja siis selle järgi on antud ka kiigele siis nimetus, aga Lõuna-Eestis kasutatakse veel mõistet hälli ja kätki riided olid väiksemad ja, ja kiiged tihti väiksemad, kasutatakse mõistet ka töötama. Nii et Neid erinevaid sünonüüme sellele kiikumisele on üksjagu, aga eks nendel mõningaid pääset tähenduse varjundid on olemas, sest noh, kätki ja häll on samas nagu lapse väikse kiigega seotud noh, minu jaoks eelkõige esimese SÕNA kiik erineval moel käänakas tähendab kiigu kiikuja kiigekiike. Nii et, et ka siin on nagu natukene noh, ütleme selle sõna sõna tähenduses on kerge murdeline varjund. Vajadus kiikumise järgi on olemas, kes peaksid kiikuma, kes võiksid kiikuda ka tänasel päeval Eestimaal. Ma arvan, et ma saan jällegi ainult ühtemoodi vastata, et kõik võivad kiikuda ja kõik saavad ja ongi väga tore, kui nad liiguvad. Ja on oluline, et need need kiigekohti hoiavad ja mis teeb mõneti nagu kurvaks. Aga samas on see ka põhjendatud, on see, et nüüd on neid meie, need euronormid ja, ja seesama vastutuse küsimuse. Ja siis, kui pikad ja kõrgeid võivad olla need aisad, et ainult et hoog ei saaks minna liiga liiga suureks või kiik ei saaks ükski tõusta liiga kõrgele või on tehtud üle võlli, kaitsed, et inimestel oleks turvaline kiikuda, aga eks seda, ega ma arvan, et kõige õigem ja õiglasem on panna siis kiige peale siis oma silte, et kiikumine omal vastutusel ja jaga kiikuma peab oskama. Kui on kaheksa suurt tugevat meest, siis ikka ei saa väiksel kiigel väga suurt hoogu teha mõistlikus ennekõike ja siis ei hakka need igasugused seadused ja piirangud seda kultuuripärandit ka piirama. Ei oska, mille 70 aasta needa sess käisime Peetri Pedastikusse. Kiikne hääl oli mitu kinki ülevel. Kiikmen käibki sisenemis tykki pühade ajal ja pühe, Päpi ja Heleri päeva õhtu ka nagu neljapäeva õhtul ja Äripäev muidu ees minna, kus sel päeval mõni töö ära lõppetide, sest tööle põhiementi tiikme tüdruku palju SIas kiigu muidu kui bossi pidime tüdrukuid kiigutama. Aga kõige suurem jant oli ikka liha. Mina tean, siis pidi, ega tüdruk tuumakorviga Muni muidu ess kiigutatagede kõrdagi jagu munes oli, aga siis hakati kohe pilkama. Siis käis munade vahetamine jagaksmine tüdruku jagasime Muni sedaviisi, et kes oli kangi kiigutaja, siis sai rohkem mune. Ja mõni oli veel nõnda kange kiigutaja ollu. Juba kodu, Muni viiegi, kiitmise Mandeki, noh, ringi mängu, viimeesiku nägemist ja tantsimine käisid jutte, lugu, pillimehe olime sel ajal Ärmoonikidega Järviiulidega. Tarvastu kiigekommetest rääkis Mare hargma Kolga ruum on kirjutanud 1980. aastal. Kadrinast, kirjutab niimoodi. Kiik asus Pedassaarinud turi küla piiril mere kaldal. Kiik ehitati külameeste ühisel ettevõtmisel 1910. aasta paiku. Kui mingisugune riik see oli, korrastati ühiselt kiikumas, käidi laupäeva õhtutel pühapäevadel ja pühapäeva õhtutel. Kiige juures mängiti pilli, tantsiti, mängiti ringmänge. Kiigele tuldi Altjalt ligi kuue kilomeetri kauguselt, Bergist viie kilomeetri kauguselt, vihjas pealt kolme kilomeetri kauguselt veel lobilt ja mõned teised lähemalt kiigetasusid Aitjal ja lobil Pedassaare. Kiigele tuldi sellepärast, et et Altja, Vergi lahe lobile oli see vahepealne kiik. Sinna tuldi lihtsalt kokku. Ja Pedassaare külasse tehti vana kiige asemele uus. 1935. aastal. 1940. aasta juunipöörde ajal viisid Vergi kordoni piirivalvurid kiige Vergi kordonisse, kus lagunes samast ajast lõpes kiigelkäimine ja asemele ei tulnud midagi. Siis näiteks on, on selline jutustus Leida Tõnisson sündinud 1914. aastal ja kirjeldab Türi läheduses tehtud või ehitatud kiike. Meie külas oli esimene kiik külapoiste tehtud Paide ja Türi tee Murika metsaserva väikesele künkale. Küla pood asus seal tee ääres. Teise kiige tegid talupoisid rebasme taluõue suurte puude vahele. Kiige juurde läksid noored ja vanad, seal jutustati, kiiguti, mängiti tagumist paari. Lepiti kokku ka mõni tantsuõhtu. Kiigel käimine kadus kohe, kui tulid seltsid ja nendega kaasnev tegevus. Nii et siin, nagu kirjeldab ka siis seda kiigede tausta või, või kadumise põhjuseid, et nagu ma ka enne ütlesin, et see, see, kellele see maa kuulub ja mis selle maaga tehakse avaldab sellistele traditsioonilistele elementidele üsna tugevat mõju. Heino Kaljuste lauluga kutsusid lapsed kiikuma 15. üldlaulupeol 1960. aastal. Sageli ehitasid kiikesid just küla ärksamad noormehed, rääkis Piret Pungas. Lõunaeestlane 19 aastane Martin Vodi on tõenäoliselt kõige noorem kiigemeister Eestis. Ei tea täpselt, aga ei ole endast nooremat näinud kedagi, aga ma ei oska öelda midagi, ta hakkab selle kohta. Sulle meeldib kiikuda ma suure hooga küll. Väikse hakkab pea ringi käima. Üle võlli ei ole ühtegi korda kiikan veel üle võlli. Kas on on niimoodi ehitatud, et ei saa üle võlli või said? Saab ikka, aga ma ei tea, ei ole piisavalt julgeid kaaslaseid leidnud, kes oleks tahtnud üle võlli kiikuda. Sa ütlesid, et väikse hooga hakkab pea ringi käima ja ma ei tea, mul küll hakkab vajama. Igal ju, et suure avaga nagu mõnusam kiikuda. Kuidas see niimoodi juhtus, et sa otsustasid hakata kiike ehitama ise? Ma tahtsin koju põhimõtteliselt kiike teha ja siis tegin kiige ära. Siis mõni tahtis veel, umbes nii saigi hakata tegema, et neid asju pole, see esimene kiik oli Kallas kodus ja tuli päris normaalne välja. Tavaline külakiik põhimõtteliselt nagu nad ikka, tavaline külakiik lahutab kuningat inimesed, too on natuke väiksem ka ütleme kuskil. Mahutab küll 10 ka, jah, aga siis nagu kõik põhimõtteliselt kinni saidi kuuekesi normaalne tallaga, kiikuda kuskil. Umbes nii, et sinna plate peale keskele. Ta oli asi minna, aga üldiselt nii vesti kiiguta. Kuidas sa oskasid kiike teha, kas sul oli? Mingit õpetussõnad kaasas või või olid sa enne näinud, kuidas kiike tehakse või mõtlesid ise oma peaga? No ma ikka käisin vaatamas ka mõnes kohas, et kuidas ta tehtud on, põhimõtteliselt, aga varem kale nagu ehitan ta siis enam-vähem ikka teab kuidas ehitada tuleb asja, et vaatasin kuju järgi umbes ja siis hakkasin tegema. Lihtsalt kuidas tuleb. Kiik ehitada, mis on esimene asi, mis, mis tuleb teha, kui hakkad mõtlema, et nüüd ma hakkan kiike. Tema kui plaan on olemas, siis vaatad kõigepealt enam-vähem maapinna üle, missugune ta on, et kui mõnes kohas kald on kuidagi, siis peavad seal osad jupid pikemad olema kui tavaliselt, kui tasase pinna peale ehitades või midagi üldse üle vaadata, mis pinnas nagu, kui pinnas on mingi selline eriti hea ei ole, siis peab sügavamale panevat püsti ka ikka pisikese niimoodi. Aga põhimõtteliselt tavaliselt ma alustan võlli ehitamisest nulli valmis ära, lihtsalt kõigepealt võlli valmis ja siis materjali paika ja koha peal, siis on esimene asi kaks püsti posti püsti panna põhipostid ja siis läheb põlv nende peale üles. Ja siis tuleb hakata neid sirgu ajama ja igatpidi sinna külge järjest lihtsalt asju lisama. Et põhiasjad ongi siis võljana püsti, postid nagu millest alustada. Kas üksinda saad ühe kiige tegemisega hakkama? Üks ikka ei saa hakkama selles suhtes, et võlli ei saa kindlasti üksi üles viia toni, et kahekesigi on paras kahtlane nende üles viia. Aga kahekesi teeb ära, üldiselt hästi juba. Võll ongi selline asi, mida ei saa üksi teha, muu saab küll enam-vähem üksi ära teha, natuke omavahel abistada missugusest puust sa kiik, reed, männipuu on ikka õige puu, sest et kui kuusest teha, siis näiteks postid madalaks, sealt maapinna äärest nii ruttu ära, et no mingi kolm aastat vast peab vastu, umbes kui hirmutage millegagi teda. Kulina kuusk ei pea hästi vastu, et ümarmänni puua, põhibunens lauad lähevad sinna plate peale ja metalliasjana läheb natukene ikka. Väljaasjad, need on, mis lähevad need võlli otstesse, igasugu vitsad ja värgid ja siis mille pannud kiigub ka nagu need pulgad, mis rulli otsas sees on siis polte asju, millega kogu see asi koos seisab. Kas männipuu tood ise metsast ära, ise ikka? Ja siis ta tahab koorida angu, alter, aga immutada ülevalt ei ole mõtet nagu teha nagu eriti midagi esialgu vähemalt Vena. Ei tea, võib mingi linaõliga üle tõmmata ta nii, kuidas vaja on, parasjagu puudad koju skoorid ära ja lased tal seista mingi aja siis võib põhimõtteliselt ehitama hakata, kui ta natuke kuivanud on. Kui kaua, eks kiige nii kaua aega võtab? Kui kõvasti teha, siis mingi poolteist nädalat ikka on tehtud ära kõik algusest saadik. Kui kiik valmis saab, siis, kes esimese Hoodeekas kiigemeister või, või kiige tulevane omanik? No ikka esialgu ta läheb ise ära proovida, enne üldse, kui ütled, et valmis kiik põhimõtteliselt on, vaatad ikka üle, ta on normaalne ka juba tegemise käigus vaatad, et kuidas käib ja umbes niimoodi. Et põhimõtteliselt ikka ise vaatad algul äsja üle normaalne Alex. Vanarahvas uskus, et kiikumine tagab tervise, elujõu ja õnne. Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro. Ma ei küsi teie käest, kas kiikumine tagab inimesele õnne, sest et see on võib-olla, nõuab pikemat vastust, aga aga kas kiikumine võib anda inimesele parema tervise? Oi, see on veel raskem küsimus, ma arvan, et inimesele, kellele kiikumine meeldib, annab kiikumine nii õnne kui parema tervise. Muidugi kui ta sellega liiale ei lähe. Aga samas, kui te küsiksite edasi, et, et kuidas see käib ei, mis inimesega siis kiikumise ajal juhtub, siis ma ei tea, et selle kohta oleks korralikku uurimistööd tehtud, nii et me võime vaid teatud informeeritud oletusi teha. Kas kiikumine mõjutab inimest ka füüsiliselt? Küllap ta mõjutab. Kiikumine on kõigepealt, et sõltuvalt nüüd sellest, kuidas seda teha kas koguni teatav füüsiline koormus või siis vähemalt keha ümberpaiknemine ruumis tingimustes, kus, kus muutub gravitatsioonivälja mõju veidi. Nii et kindlasti peab seal olema mõju kehale, mis on tuntav. Kiikumine tekitab mõnutunde, mis selle mõnutunde põhjustab. Ja see on nüüd keerulisem. Ei tohi seda ka ära unustada, et päris kindlasti ei tekita kiikumine mõnutunne, et kõikidel inimestel mõni meist ei lähe kiigija lähedalegi ja, ja mõnel läheb seal peal lihtsalt süda pahaks. Mõnel läheb siis süda pahaks, kui hoog liiga väike on. Nii et siin on päris palju ruumi inimestevahelistele erinevustele aga nendel, kellel ta mõnutunde tekitab, noh, ma arvan, et traditsiooniline psühholoogia oleks otsinud vastust helgest lapsepõlvest, kus kiikumine langes kokku muude rõõmudega ja siis inimene justkui õppis selle ära, et kiikumine on hästi tore ja see võib isegi ka ju mõnes ulatuses niimoodi olla. Kui nüüd võtta neurobioloogi vaatenurgast, siis igasuguse mõnutunde ajal peab midagi juhtuma ajus selleks et seda tunnet saada. Ja loomulikult esimeses järjekorras võiks minna mõtte nende Nende ajuprotsesside peale, millest me teame, et, et neid on kindlasti tarvis, et mõnu tunda, ükskõik millest, olgu see siis kiikumine või mõni teine heaolutunnet tekitav. Ja see tähendab siis seda, et arvata võib küll, et nendel inimestel, kellele kiikumine meeldib nendel kiikumise ajal ärgastuvad need närvirakud, mis, mis kasutavate dopamiini signaalainena, aga üsna kindlasti ka need, mis kasutavad endogeensetele Idopioide ehk siis aju enda hoopiaatide morfiini taolisi aineid. Kas see on seotud kuidagi ka adrenaliiniiga? Jah, ja ei, ma kõigepealt ütlen ühe korra veel igaks juhuks, et ma ei tea, et oleks üldse mõistlike uurimistulemusi selle kohta, nii et, et ma praegu ekstrapoleerida lähtub mingitest teistest teadmistest ja püüan neid omavahel kokku sobitada, aga aga me tõesti ei tea, kuidas on, seda oleks ka üsna üsna tülikas uurida, kuigi kuigi võimalik, aga need meetodid, et seda elava inimese peal teha on küllaltki kallid ja ma arvan, et, et need varutakse natukene praktilisemat küsimuste jaoks kui kõikumise mõju uurimine. Mis nüüd adrenaliini puutub, siis ma arvan, et, et see seos on kaudsem, sest et adrenaliin on üks stressi puhul vabanevates ainetest. Ja kui käibepsühholoogia tihtipeale omistab adrenaliini mingisuguse tähenduse selles, et mis inimesele meeldib ja, ja erutuse otsimises siis pigem on nii, et erutuse otsimine käivitub ikkagi peas, mitte neerupealiste. Ja see, et adrenaliini vabaneb, on selle kaasa on selleks et me tuleksime nende väljakutsetega füüsiliselt paremini toim ehk siis teiste sõnadega, inimene ei otsi tegelikult seda, et adrenaliini vabaneks, vaid ta otsib seda, et tal vabaneks ajus hoopis midagi muud. Aga niisuguses olukorras hakkab adrenaliin lihtsalt paratamatult vabanema selleks, et et keha tuleks peale järele. Kas kiikumise protsess võiks vabastada inimesed näiteks muremõtetest mitte ainult psühholoogiliselt, vaid ka kuidagi füsioloogiliselt? Seda võib mõelda päris mitut moodi. Kõigepealt muidugi me räägime ikkagi jälle neist inimestest, kellele kiikumine meeldib, eks ole. Et ma usun, et inimest, kes ei armasta kiikuda, teda ei tohi depressiooni ajal kiige peale panna siis tal võib ehk veel halvemaks minna. Aga need ülejäänud, kellele kiikumine meeldib siin kõigepealt midagi meeldivat teha, see kahtlemata aitab juba depressiooni vastu psühholoogilises plaanis, siis siin võib ka puhas füüsiline mõju olla. Kõigepealt kiikumine on mingis mõttes stereotüüpne tegevus. Liigud edasi tagasi üles alla ja selline pidev kordamine ja ka teatud füüsiline hõivatus, sellega võib moemõtted, mis peas ringi käivad, kuskile tagaplaanile suruda lihtsalt. Ja viimaks igasugune kehaline aktiivsus õigupoolest aitab depressiivsuse ja depressiooni vastu. Ma olin eelmisel talvel külalisprofessoriks vürtsburgi ülikooli psühhiaatriakliinikus ja seal seisis osakonna koridoris. Veloergomeeter ja paljud patsiendid kõndisid lihtsalt mööda koridori edasi-tagasi sest neil otseselt soovitatakse liikuda võimalikult palju. Nii igasugune aktiivne liikumine päris kindlasti aitab, aga samas jälle depressiivsed inimesed ei saa nii lihtsalt liikuma. Tal pole algatust kah selle jaoks palju. Võib-olla küll läheb nüüd tõsisest jutust kaugemale, aga aga mu meelest on see ka väike lubatav ekstrapolatsioon nendes maades, kus korraldatakse niisugust iseäralikku meelelahutust nagu tarakanid. Kahevõitlused pidi olema üks lihtne meetod, kuidas oma eelmises võitluses lüüa saanud taha kan uuesti võitlusmeeleollu saada. Hakkan, pidavat ka muutuma passiivseks, kui ta on alla jäänud. Aga kui järgmine matš on tulekul, siis tuleb võtta tarakan pihkude vahele ja teda raputada. Võib-olla aitaks kiigutamine? Psühhofüsioloogia professor, Eesti käitumis- ja terviseteaduste keskuse juhataja Jaanus Harro rääkis kiikumise mõjust inimesele. Kiigemeister Martin Vodi rääkis sellest, kuidas kiik ehitatakse ja Tartu Ülikooli doktorant Piret Pungas rääkis kiigekultuuriajaloost sellest, kuhu ja kuidas kiikesid ehitati ja ehitatakse. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kuulajatelt ootame vahvaid kiikumis või kiigekoha lugusid. Vikerraadio ERR kaldkriips eesti lugu ja ümbriku kirjaga aadressil Tallinn, Kreutzwaldi 14. Kiikumise kõrghooaeg on teadagi suvi, aga omamoodi elamuse saab kiikudes kindlasti nii sügisel kui ka talvel, kevadest rääkimata. Talvel võib-olla just see õige aeg, millal mõelda kiige peale, et kevadel kiigepühade ajal suure mõistlikult suure hoo saaks teha 70.-te menuansambli kollaaž rahvaliku kiigelaulu saatel. Kiikuge terviseks. Oma milla ta.