Tere kena hommiku jätku kõikidele vikerraadiokuulajatele. Jätkame saatega, milles räägitakse, jutt ja siit ka nimi. Jutusaade jutusaade koosneb sellest, et kaks inimest on tulnud stuudiosse rohkem küll külalisest rääkima, aga vahele mängime ka muusikat ja, ja nii ta ongi. Täna hommikul on mul suur rõõm tervitada siin vikerraadio stuudios draamateatri näitlejat ja lavastajat Uku Uusbergi. Tere, Uku. Tere. Sa oled suur mees, Uku, oled sa eesti teatri kõige suurem mees? Hetkel? Ei ole, ma ei, ma ei tea, kes on, aga ma arvan, et ma ei ole, aga ma olen suur küll ja noh, kasvul mõttes loodan, et kunagi vaimumates ka Oled sa rohkem näitleja või lavastaja hetkele? No ma ise ei, ei hoia neid enese jaoks ega ole ka kunagi hoidnud lahus, et ma rohkem olen lihtsalt. Teatri kaudu oma mõtteid avav inimene ja teater, teater võrdub siis mäng, et ütleme, mängu inimene oled selles mõttes jah, aga ise olen nagu päriselt olemas. Ta kunagi olla rohkem üks või teine. No mida ma praegu tunnen, on see, et ma tahaksin praegu väga mängida, kuna ma olen aastal 2009 lavastanud juba kolm lavastust ja saanud teha ühe rolli, et, et ma tegelikult tahaksin, et need asjad oleksid natukene rohkem nii-öelda parlanksis. Oled sa olnud lapsest saati selline lapstäht, keda kooliteatrit kõik vaatasid, et näe, kus Raplast tulnud selline vahva, suur, tore ümmargune poiss, et nii nii lahe k ja silm särab ka algusest peale on olnud niimoodi. No niimoodi nagu ütleme niimoodi räägitakse tagantjärgi, tol ajal, kui ma kooliteatris olin, siis siis ma ei olnud kaugeltki ise seda kuidagi väga tajuma, lihtsalt olin noh, ma ei mõelnud kuni kuni 12. klassi lõpuni, ma arvan, et ma ei olnud elus üldse mitte kunagi mõelnud, ma lihtsalt olin. Ja noh, eks tükike sellest on mul siiamaani säilinud. Ma usun, et see võiks pigem olla vooruseks, aga kohati ta ei ole vooruseks. Aga, aga see kooliteatriaeg seda jah, tagantjärgi nüüd on nagu meenutatud kuidagi, et ma olin väga-väga pikalt ja väga kaua foonil, aga mina noh, see on sama asi, et kui sa vaatad filmist New Yorki, siis New York tundub tõeliselt ahvatlev ja täiesti võimatu linn. Aga kui ma ise käisin New Yorgis nüüd kaks, kolm aastat tagasi, siis ta ta oligi väga ahvatlev ja võimas linn, aga ikkagi see tunne ei ole. Ei ole kuidagi. Noh, ikka on see, et mina seisan siin maa ja taeva vahel maa peal ja noh, samamoodi kooliteatriaeg, et ma olin, ma olin, olin seal, tegin omi asju kogu aeg lihtsalt, ma tõesti olin seal väga kaua. Kuna saatus mulle keerutas sellise võimaluse, et ma et ma juba seitsmendast klassist läksin nii-öelda sinna peamisesse kooliteatriaega ehk siis gümnaasiumiealiste sekka, ehk siis ma olin, olin seal suurtel festivalidel ja žüriiliikmetel, kes korduvad festivalilt festivalile meil ma olin tõesti niimoodi juba vist siis seitsmes, kaheksas, üheksas, 10. 11. 12. klass, kogu aeg olin, olin nii-öelda kohal, et ilmselt sealt see kuvand on kuidagi tekkinud jah, et ma. Et ühesõnaga, ma ise ei ole selle peale niimoodi. Tol hetkel ma igal juhul olin täpselt sama ebakindel kui praegu, et et kui sa ütelda lapstäht, siis, siis seda ma kindlasti ei olnud. Aga laval on olnud sul kogu aeg tore olla. Jah, ilmselt. Et ilmselt see neid inimesi, kes seal laval on, viibki sinna, et nad tunnevad, et nad seal saavad hakkama. Või noh, et elus on, on võib-olla mingisuguseid segajaid või, või mingisuguseid muid asju või siis noh, see on juba pikem, et võib-olla sinna kuidagi jõuame, aga et ühesõnaga laval reaalselt on mul küll juba lapsest saati väga meeldinud. Mis ajast sina hakkasid aduma, et teater sellises nii-öelda suures mõistes on midagi enamat kui selline pilli ja pullitegemine ja naljategemine lava peal? Ma tahaks loota, et madusin seda juba väikse poisina, aga, aga eks tegelikult seesama aeg, kus ma ei mõelnud nii-öelda siis see oli suuresti seotud ikkagi ka sellega, et teised vaatavad. Ma arvan, et kusagil kümnendas klassis ma juba jõudsin selleni. Et tähtis isegi pole see, teised vaatavad, vaid palju ägedam on see, kui mina vaatan oma kaaslasele, kellega koos ma laval olen, otse silma ja meil silmis särab mingisugune teist teistmoodi säde ja et see on hoopis võlu. Ehk siis see, mis nüüd ongi nii-öelda partnerlus, millest ma näitlejana kõige rohkem lugu peal ja mille pealt on siiamaani sündinud ja jäävad elu lõpuni sündium, kõik rollid, noh, oma peas ka, aga ikkagi nagu partneriga koos partnerite pealt võttes. Aga kindlasti siis, kui ma kümnendas klassis lavastama hakkasin, siis ma ka algusest peale mitte kunagi. Vot ma ei teagi, kuidas keegi mind ei suunanud ja ratsionaalselt ma seda nagu ise ei otsustanud, aga mingil põhjusel, kui ma lavastama hakkasin, siis siis esimesest lavastusest saadik olen ma kogu aeg mingisugust asja sellega ajanud, mitte mitte lihtsalt nii-öelda vaatemängu loonud või, või pilli ja pulli. Et ma olen kogu aeg kogu aeg kuidagi juba juba jah, siis 10-st klassist saadik olen ma lavastamis kasutanud võimalusena midagi millestki rääkida või midagi öelda. Ja siis ühel hetkel läksid teatrikooli ja siis hakkasid seda asja nii-öelda süvendatult õppima. Kas see sinu asjaajamist kaan kuidagi seganud, et sa oled teatritegemist õppinud, mitte ei ole niisuguse puhta kunstnikuna puhta valge lehena lihtsalt asja saanud ajada? Ei, ei. Teatrikool on ikka, on väga-väga hea asi igale teatritegijale ja, ja ma usun, et muidugi oleks, oleks võimalik inimestele ka ilma ilma teatrikoolita jõuda teatrini, kes selle jaoks määratud on, aga teatrikoolist sa harjud ühe väga olulise asjaga ära harjunud sellega, et sa ei ole üksi ja et su ümber on väga palju teisi andekaid inimesi kellega koos saab luua ja, ja ja kellel ka on mured ja rõõmud ja asi ajada. Ja kui sa oled seal hommikust õhtuni nendega koos tihti seitse päeva nädalas, siis see on siis see vot mina nagu noh, teatrikool ise kõik need ained, mis seal õpetati ja, ja kõik see, kuidas see käis systega lavastamist, seal siiamaani keegi väga ei õpeta, seal lihtsalt öeldakse, et sa tee ja siis eksamiks tood selle lavastuse välja, siis antakse tagasisidet, et noh, et see on noh, see on teada asi ja nii ta ka on, et lavastajaks tõesti saab õppida ainult lavastades, teistmoodi ei ole võimalik. Aga näitlejana, maju seal ka õppisin ja, ja ütleme, kõik need muud üldained, mis seal olid ja et need kõik on igal juhul kasulikud ja ma arvan, et ilma nendeta ehk oleks ka kuidagi võimalik, aga mina ei tahaks, aga põhiline, mis kogemuse sa sealt teatrikoolist saad? Mida ma ei tea, kui palju inimesed on ise mõelnudki? Teatrikoolides on käinud siis, aga ma arvan, et enamus seda mõelnud, et on ikkagi seesama, et sa saad nagu mingisuguse sisemise distsipliini, mis sind sest edasine elu teatris, sa pead kogu aeg sellega tegelema, et, et sa, et sa ei ole üksi ja, ja tegelikult võimalikult vara peaks nagu aru saama, et et see on hea, et sa ei ole üksi. Teatrikooli lõpetanud tuttav rääkis, et teatrikoolis noored inimesed võetakse väga hästi lahti koost, aga et kokku neid väga ei aidad, ei aita keegi panna. Kas sina tundsid mingil hetkel, et sul sinust on? Et siin on tehtud algosadeks ja nüüd sa pead ise hakkama saama, et mis edasi saab? Jah, seda juttu olen mina kuulnud teatrikoolis võetakse kõik lahti ja, ja siis kokku ja aidata panna ja et ja, ja minul on suur, mul on suur respekt sellise jutu vastu, aga ma ise seda otseselt kogenud ei ole küll ma olen seal väga palju valusid kogenud, mis jäävadki minule teatrikooli vahele. Aga, aga need ei ole kuidagi seotud nagu lahtivõtmise ja mitte kokkupanemisega, vaid pigem sellega, et lihtsalt, et noh, tihtipeale mind nagu tõlgendate või mõisteti valesti. Noh siin ma olen päris kindel, et ja siis tänu sellele ma olen pidanud elama mõnesuguseid selliseid läbielamisi, mida võib-olla muidu tegelikult ei olekski olnud vaja, kui keegi oleks tulnud ja küsinud minu käest, et kes ma olen, sest ma arvan, et et mina ja ma arvan, et üldse meie põlvkond on võimeline suhteliselt adekvaatselt hindama iseennast ka. Ja selge see, et, et seal noorte idealism, et nad arvavad, et nad võivad ennast analüüsida, aga mine tea, äkki äkki äkki äkki nüüd võivadki ei tea. Kuivõrd raske on teatrikooli ütleme siis, neljanda kursuse algus juba, kui see alguse asi on, kõik möödas elul hakkab terendama see, et kool varsti läbi ja tea, kas mind keegi tahabki. Siin on jälle, minul oli erandlik, sest minul oli juba kolmandal kursusel selge, kuhu ma lähen ja, ja mina seda valu ega seda raskust ei kogenud, milles ka kõik paljud räägivad, sest minul oli see kuidagi selge, mina pigem olen isegi kurb, et mul see selge on, et oleks tahtnud ka seda seda tunda, aga nüüd tagantjärgi kuna isegi mitte tagantjärgi, vaid nüüd selles ajahetkes, kus me oleme, minul väga paljud väga lähedased inimesed, õpivadki praegu lavakunstikooli neljandal korrusel, minu kõige lähedasem inimene samuti. Ja nüüd ma olen sunnitud seda valu nendega koos läbi elama, sest sest see, see, mis praegu langeb osaks praegustele lõpetajatele, noh, ongi see seis, et ega seal ei teagi. Ja mul on see praegu lõpetav 24. lend, on, on hästi kallis, hästi armas ja, ja ühesõnaga, et nüüd ma nii-öelda saan selle kogemuse täie täie raha eest. Sul on siis kuidagi vedanud siin elus hirmus palju on see nii? Ei ole. Ei ole nii, mul on mõnede asjadega läinud võib-olla kergemini kui mõnedel teistel, aga mul on väga paljude asjadega läinud palju raskemini kui mõnedel teistel. Kui tihti sa oled kogenud seda, et sina, kes sa oled selline suur ja noh, paistab kaugele välja, mis seal salata, et sul pakutakse, et oh, tule tee selles tulnuka filmis mingit väikest jupikest või siis maleva filmis tee mingit kolli ja nii edasi. No nende kahe filmiga on täitsa eraldi erinevad lood ja üks asi, millega minu hinnangul mul ei ole tegelikult vedanud, on just seesama, et et isegi kui ma tahaksin olla natukene Rahu rahus, siis just tänu sellele, et ma olen nii suurt kasvu, siis ma paistan välja ja, ja kui ma olen mures, siis paistab välja ja, ja, ja kui ma olen selles seisundis Parema meelega ei kommunikeeruks maailmaga, siis ka see paistab välja ja siis ikkagi tullakse uurima, et mis viga, et kui siin vedamisest rääkida, siis seal seal tegelikult üks hirmus raske koorem, mida kanda on see, kui sa nii nii-öelda nagu füüsiliselt väljapaistvad. Aga, aga filmidega on, on mul ka läinud kuidagi kõik väga noh, ühesõnaga, et, et mul on tunne, et, et siiamaani mul ei ole. Ei ole nagu noh, et kõik filmid noh, näiteks seesama tulnukas, et sellega. Et sellest filmist, et noh, tegelikult on selle režissöör Rasmus on lihtsalt minu minu hea sõber ja koorikaaslane, kellega me seda ma olen ka mõnedes intervjuudes öelnud, kuigi ma intervjuusid olen väga vähe andnud, aga aga kuidagi on see jutuks tulnud, tulnukas on ikka jutuks tulnud, et ühesõnaga Rasmusega me olime ju laulsime ühes kooris ja, ja me laulsime koos passis ja, ja me kumbki ei ole ei filmi ega teatriteel ja, ja teineteisega lihtsalt rääkisin, kuna passirühm tihtipeale ei pea laulma, sest neil on kõige lihtsam. Ja siis me tihtipeale rääkisime asjadest ja oma plaanidest ja soovidest ja siis tegime pakti omavahel, et kui Rasmus filmi juurde ja mina saan kunagi mängimise juurde siis mina mängin igast tema filmis ja noh, peaaegu niimoodi on see ka läinud, mis peaaegu ongi niimoodi läinud, et, et see see ei ole niimoodi, et, et mind on nii-öelda märgatud tänu suurele kasvule ja siis kutsutud, et, et see on ka kõik kuidagi nagu selliseid inimsuhteid pidi. Mulle tundub, et lavakunstikoolis üldiselt, kui lavastajaks õppida, siis sa saad teha enam-vähem seda, mida sa tahad. Siis sa lähed teatrisse ja kas sa siis saad ka teha seda, mida sa tahad või siis sa teed seda, mis, mida nõuab kassa. No see on ka põhjus, miks ma töötan näitlejana ja loodan tegelikult töötada näitlejana nii kaua kui ma saan et sellist kohustuslikus korras lavastamist mina kindlasti ei valda, sellepärast et, et minu minu lavastamise impulsid tulevad kusagilt mujalt. Noh, ma arvan, et kõikidel lavastajatel tulevad nad kusagilt mujalt, aga, aga see koht, kus nad tulevad, on kindlasti kõikidel väga erinev. Ja minu lavastamise impulss on kindlasti väga vastuolus selle sellega, mida võib nimetada nii-öelda peab kohustuseks ja seetõttu olengi ma tööl näitlejana, aga põhimõtteliselt mina usun seda, et nii koolis kui kui teatris kui kooliteatrisse, kus iganes on vaja lihtsalt nahaalsust ja pealehakkamist, et teha, mida sa tahad ja tegelikult Ta on Eesti selles mõttes, või noh, mis Eesti Maran, et kogu maailm on, on selles mõttes väga avatud sellistele mõtetele, kuni sa ise ei karda, senise senise saadki teha seda, et see minu meelest selline nagu kuidagi üle ülepaisutatud hirm, et sa ei saa teha, mida sa tahad, et see ikkagi ma arvan, kui nüüd enda sisse vaadata, jääb alati rohkem nagu enda taha. Et su enda hirm ületab selle nahaalsuse, et minna ja öelda, et ma nüüd teen seda. Et, et see on ka asi, millesse ma tegelikult ei usu, eriti praegusel ajal, mul on tunne, et kõik Eesti teatrid tegelikult ootavad kas oma teatri näitlejatest või või siis külalislavastajatele, kellelt iganes neid samu impulsse. Et tuldaks jutule ja öeldakse, et ma tahaks nüüd teha seda ja seda ja siis ma arvan, et Eestis igas teatris on võimalik teha seda, mida tahad, lihtsalt kahjuks ei juleta nii palju. Mida tunneb üks noor lavakooli lõpetanud inimene, kui ta läheb esimest korda, siis oma töökoha teatrisse? On see selline hirm, on see ootus, on see selline põlemine või midagi kuuendatel? Hirm hirm, ta ei, ta ei ole. Aga siin hakkan juba vastava, kui ma olen, tegelikult ei tea ju, noh, mina olen üks sadadest lausa võib-olla rohkem kui sadadest, et et minul hirmu ei olnud, mul oli küll lootus. Ja, ja, ja kuidagi ei, põnev oli, aga see muutus käis ka kuidagi hästi loomulikult, sest seal draamateatrisse, kui ma läksin, siis ma juba päris paljusid seal tundsin. Ja kuidagi see teatrikoolis käimine, ega see, selles mõttes ta nagu need nurgad teebki nagu ümaramaks, et sa ju ikka tasapisi tutud näitlejatega osadega lausa sõbrunenud ja ja siis lähed teatrisse, ega sa siis ei halda seda, et nüüd ma tulin siia teatrisse, kus töötavad need ja need ja need inimesed ja siin on need institutsionaalsed positsioonid ja need ja need asjad, sa ikkagi lähed sinna oma paari sõbra juurde ja nende vaatad sõbrale otsa ja sa oledki temaga koos nüüd sellest teatrimajas ja ja lihtsalt Sa vaatad, kuidas hakkab asi edasi loomulikumalt arenema. Proovile panemine on ka teatris, et hakkame testima, mida siis see noor lavastaja nagu oskab ja. Ei, minul küll seda ei ole olnud, oma koduteatris ma ei ole veel lavastanud küll oma diplomilavastus, aga, aga et nüüd kui ma nii-öelda olen teatrikoolist väljas lendu tõusnud siis, siis minul ei ole küll olnud, seda mul vist isegi ei ole ühegi tüki. Tähendab, mul on ikka, on peanäitejuhid on ikka käinud vaatamas paar päeva enne esietendust, aga et mitte kunagi ei ole olnud mul kuidagi sellist noh, ühesõnaga enne proovide algust ma ütlen, mis ma tahan teha ja mul on ikkagi öeldud, et jah Ma pigem mõtlen seda, et noor lavastaja tuleb, ütleb, et teeme niimoodi, kogenud lavajõud ütleb, et nonii, ma küll tegema. Sa mõtled, et näitleja ahah vot minul seda ka ei ole olnud, aga kasu siis üldse olnud, aga siin mul on olnud, et väga palju muid asju, millest me võime ka rääkida, aga ma mõtlen, et näitlejatega on ka see, et kui näitlejale ikkagi läheneda selle empaatiaga, et ma väga hästi mõistan, mis seal olla, näitleja, mida ma ka mõistan, sest ma selles mõttes oma sisimas olen ikkagi näitleja. Siit vastus esimesele küsimusele, millega saate saade algas. Et aga noh, minu jaoks nagu lavastaja ei olegi eraldi lavastaja, ongi näitleja mingisugune kvintessents või midagi taolist, aga et kui näitlejale läheneda niimoodi, et sa austad tema tema näitlejaksolemist sealjuures tema kapriis või mida iganes, kui see tõesti seda orgaanilise taustad, mitte teeseldud, vaid kui sa tõesti saad aru, et, et see, see, mis kõlab täiesti jabura õigustusena, mida ta ütleb ja ta ei taha teha, kui sa tõesti saad sellest aru, et, et see võibki nii olla. Ja sa püüad talle lihtsalt seda selgitada või siis püüad, et leida kompromissi, siis, siis ma arvan, et ei saa neid vastuolusid väga tekkida, pluss siis mina alati kui ma lavastan, siis ma püüan alati rollid ehitada lähtuvalt selle näitleja isiksusest, mitte kunagi hakata nii-öelda vägistama, aga sealjuures ka mitte teha nagu allahindlust ja lasta näitlejal nii-öelda vana rasva pealt teha, et alati midagi kuidagi uue nurga alt avada, aga ikkagi, et see on nagu seotud selle näitleja enda isiksusega. Kui sa oled oma tükiga kuhugi maani jõudnud, siis millal sul hakkab tekkima see hetk, et ei tea, kas ma ikka suudan ajada seda asja, mida ma tegelikult tahan? Eks ta ikka tekib kord rohkem, kord vähem, aga ei ole olnud lavastus, millega ma ei oleks selle küsimuse ees olnud. Kas just selles sõnastuses, aga aga see tunne, et ma nüüd vist teen midagi muud, kui ma tegelikult heaks või õigeks pean, et see, see tunne on, on tahes-tahtmata alati alati mind saatnud. Et sellel ei ole sellist prognoositavat või sellist matemaatilist täpsust, millal see tekib, et see võib tekkida esimeses proovis, see võib tekkida. Kümnendas proovisse võib tekkida enne esietendust, päev enne esietendust võib tekkida peale esietendust. Said tekkida siis, kui tükk mängukohast maas, seda mul ei ole veel tekkinud, pigem olen ma ikkagi nagu, kui tükke on mängitud, olema nagu hakanud oma tükke alati rohkem armastama, aga aga et, et sellel ei ole jah, sellist ühest vastust, aga et, et see, et see tekib, seda ma olen kogenud küll ja küll. Kas sa mingil hetkel kogesid seda tunnet, et teater on töö ja mitte selline selline tore kunstipanemine? Ma iseenda, nii palju, kui ma olen ise tegutsenud siis ma ei ole teda kunagi niimoodi võtnud, aga kõrvalt ma olen seda küll näinud päris palju noh õnneks mitte liiga palju, et üldse loobuda, aga, aga kohati natukene liiga palju, et mind kurvastada küll olen näinud seda, et ta on, on järsku kellegi jaoks ühel päeval tõesti ta ongi nagu töö, et ja näitlejana ütleme tükki mängides proovides küll mitte kunagi aga tükki mängida, siis ma olen seda ka nagu tegelikult vist ise kogenud ka, et ma. Et kas ma nüüd tõesti lähen siia olukorda alati esimest korda sisse, aga Ma tahaks loota, et mul seda probleemi ei ole, sellepärast et et ma tõesti ei näe nagu näitamisele mingit muud mõtet, kui see, et ma lähen sinna olukord igal õhtul esimest korda sisse ja ma ja ma lasen sündida kõigel, mida ma tegelikult ei saa ega tahagi kontrollida vaid vaatan oma partnerile otsa ja mõtlen omi mõtteid ja, ja vaatan, kuidas see kõik kõik, noh, ega ma ei vaatagi ka mina ei vaataja lihtsalt, et olen seal situatsioonis elanud selle elu ära ja et nii-öelda minna elama ühte elu, mille ma olen ära õppinud ja siis näidata seda elu, vot selleni ma ei ole veel jõudnud, näitlejana ka mitte. Ja lavastajana arvan, ma ei jõua kunagi selleni, et et hakata lavastama sellepärast, et näidata inimestele, kui hästi ma lavastan või näidata inimestele kui, kui, kui lahe mees ma olen jah, või kuidagi. Et kui noh, mis on kummaline, sest ma ise kirjutan ja kindlasti paljudele inimestele tundub, et kui ma ise kirjutan, et siis see on, kui ta käest eneseimetlus, eks siis see tegelikult on vastupidi, see on noh see on ka väga pikk jutt, aga see on pigem austus. Ma ei teagi, mille vastu ka kindlasti mitte enda vastu suhtes, siis mitte vastu vastu nagu vastu enda suhtes. Jutusaates on muusika kuulamise koht mõistagi ka sul on kaks lugu kaasas ja esimese saatesõna ütleb Uku Uusberg nüüd. Jah. Esimese esimeseks looks ma paneksin nüüd ühe ansambli, mis käis just Eestis, mis minul on olnud südames juba üks, kuus-seitse aastat ansambel r või Air, kuidas seda inimene iganes tahab hääldada. Ja ma küll nende kontserdil ei käinud, sest see oli minu sünnipäeval. Aga, aga selle ansamblile, ansambli muusikale ma olen juba ammu tahtnud luua lavastust, mida ma loodan järgmise lavastusena teha, millal iganes see ka juhtub. Ja selle loo, mis ma valin, see on küll inglise keelne, mis mind alati lugude puhul segab, aga samas nende, nemad on ise ka prantslased, minu meelest nende inglise keel on ka natuke nagu naiivselt irooniline aga see võib olla minu enda juurde poogitud ja minu jaoks on see lugu, mida, mida ma nüüd siis hea meelega lasen kuulajal kuulda on väga selline ilus linna armastuslaul, mis seal nagu kuidagi linnastunud inimese armastuslaulud on hästi elektrooniline, aga samas hästi-hästi ilus ja selle loo pealkiri on ran. Läheme jutusaatega edasi, Kuusberg draamateatrist on meil täna hommikul tulnud rääkima. Ütle, kas sinu jaoks, kui sa oled näitleja ja tuleb kutse, tule tee üks reklaam, on see kuidagi väheväärtuslik või töö nagu iga teine või tulejuhi üks õhtu ja nii edasi. Õhtujuhtimine on küll raske ja õnneks mulle seda ei ole, ei ole ka pakutud väga, ma olen seda kunagi nooremana üldse enne teatrikooli teinud Raplast lihtsalt initsiatiivist ja see on alati siis olnud ka raske. Aga et need hiljem ma olen ka teinud vahepeal selliseid, et asju, et, et see on tõesti raske, sest see positsioon, kuhu sa ennast siis asetad, on lihtsalt nagu hästi ebainimlik taluma väga palju sihukest sihukest asja, mida ütleme, hella ja veel veel mitte nii paksu nahaga inimesele on raske tajuda. Aga, aga reklaam on, see sõltub sellest klipist enesest, et kui seal vaimukas, siis, siis miks mitte, kui ei ole vaimukas, siis on, siis on need, miks, miks üldse, et ja selge on, miks neid mõlemat üldse vastu võtta vaja on see tõesti, sa teenid sellega palju rohkem, kui sa teenid ühe kuuga teatris, et ta nagu rahateenimise mõttes ongi ta töö nagu iga teinegi, et ma ei ole. Mul ei ole kaugeltki mingisugust põhimõttelist, et sellist vastuseisu selles osas, aga, aga et lihtsalt õhtu juhtimine on väga ebamugav, et kui vähegi ots otsaga toime tulla, siis ma pigem neid asju ei teeks. Ja ka ja reklaam on, on selline, et neid ka mulle nagu liiga palju. Et, et et ta on lihtsalt väga-väga kergesti teenitud raha, aga et see, mis sa, mis sa sellega nii-öelda oma elule teed, seda ma ei kujuta ette, et see minu meelest sõltubki sellest, mida reklaamitakse ja kuidas reklaamitakse. Sa tundud olevat hästi positiivne inimene, on sul seda varem ka öelnud? Tõsiselt? On jah, aga see on ka mul selline, see on üldse üks selline pikem, pikem jutt võib-olla kunagi sel teemal midagi lavastada või ma ei tea, kuidas lavastada posid? Ei, ei vaata et ega see positiivsus ei ole ka selline et positiivsest rästi lihtne rünnata, mistõttu mind on ka nagu kuidagi nagu päiksepäikese poisilikuks kujuks tituleeritud ja noh, las ta olla, sest see nagu ei olegi minu rida, kuidas, kuidas mind nähakse. Ma küll hea meelega peaksin sellega rohkem tegelema, aga et et ma lihtsalt, et noh, näiteks praegu ka, kui me oleme nii-öelda avalikus eetris ja kui me räägime, siis ma küll ei, ei vali sõnu otseselt. Ja ma noh, ma ei, ei ole strateegiliselt positiivne. Aga et mind tegelikult väga rõõmustab see, et ühesõnaga see see, et meil on intervjuus väga kontsentreerib mind ja see toob esile mingisuguse minu pärisosa, mul on tunne ja mind ennast rõõmustab see, et see on positiivne. Sest tegelikult nii-öelda sõpradega koos olles ja kodus olles või kus iganes on, on minu minus ka mitte mitte kuidagi kuri pool, aga et ma tegelikult, et saan maailma asjadest, ma arvan, päris päris nagu miinusmärgiliselt ka aru, lihtsalt ma ei pea vajalikuks seda seda nii-öelda näkku paisata inimestele ütleme küünilisust ja et, et ma arvan, et mu lähedased sõbrad võivad öelda suhteliselt julgesti, et ma võin olla ka kõige küünilisem inimene, kes, kes peaks olema. Sa ise ütlesid, et ei ole andnud väga palju intervjuusid, samas üht-teist oled andnud ja mis seal salata, päeval saab ju arvuti kaudu enamikke neist lugeda. Lugesin ka mina enne saadet ja paar asja, mis torkasid väga sinu puhul silma, sa kiidad väga oma vendi ja perekonda. Ja sa kiidad väga rappa. Noh, tobe on küll küsida, et miks su perekond on sulle tähtis, aga, aga sa ise tood seda alati nii, nii, nii välja, et miks isand. Noh, ma kiidangi neid oma elupäevade lõpuni, et mul on, noh, mul ongi võrratud ema ja isa ja mul on võrratud kaks venda. Et siin ma ei ole seda kunagi ise intervjueeri ja talle öelnud, et küsige mu pere kohta ka, et ma saaks neid kiita, vaid see on alati kuidagi jutu sees niimoodi lipsanud. Et sina oled esimene, kes on sellise asja kuidagi nagu väljunud, pinud. Et ma ise seda kuulen esimest korda, et see kuidagi on niimoodi jäänud ja ma nagu kohese teeb mu korraks ettevaatlikuks, et sest et siis jälle võib ju jääda mulje nagu üldiselt jääb kui trükimustale midagi lugeda, et, et see on nüüd tema mingi manifest ja ja ei, ei usuta sellist puhast, ausat ilma tagamõtteta juttu, aga. Vastupidi, see torkab silma sellepärast, et enamik inimesi millegipärast nii ei tee, kartes näida kas naiivsena või käik, kartes näida liiga heana. Nojah, just puht sellepärast tõin maalsele välja. Jah, see nii nii ongi, aga ma ei, ma vot sellest ma ei saa hästi-hästi aru siin maailmas, see on veel, ma arvan, see, miks ma pean elama siin maailmas, et mis miks see on nii, et kardad, takse olla see see, kes sa oled või kardetakse olla? Noh, mina ei ütle, et see on naiivne, vaid kardetakse rääkida headest asjadest, kardetakse öelda, et midagi on hästi, et vot sellele ma tegelikult pihta ei saa ja see, et kardetakse üldse. Ma ei tea, mida jäetakse ütlemata ja tegemata mingid asjad, sest teised inimesed äkki arvavad nii et sellele ma ei ole pihta saanud küll, aga ma olen väga palju peksa saanud tänu sellele, et ma olen, olen seda kõike teinud. Et, et ja, ja siis ma ei ole ka pihta saanud, miks ma peksa saama. Puberteedina, sa ütlesid ka kõik otse välja, mis sa arvasid või kuidas sul puberteet üldse möödus? Viis, 15 ütlesin jah, ma arvan, puberteedi, no ma olin tõesti kavastik selles mõttes, et ma, vaat siis ma ei mõelnud, see on seesama aeg, kus kohas ma veel ei olnud jõudnud mõtlemisega see, mida ma pean silmas mõtlemise all, on see, et ma mõtlen selle üle kuidas mina paiguta on siia keskkonda, ma analüüsin ennast ja keskkonda ja noh, et enne ma ei analüüsinud ega, ega teinud seda üldse. Ma lihtsalt olin, ma lihtsalt ütlesin ja noh, tagajärgi ega, ega ette mõtlemisi ma nagu väga ei analüüsinud. Ettemõtlemise analüüsinud jah, see, see ei ole nüüd korrektne keel, aga olekski olla. Aga puberteedis puberteedi eas, mis mitte. No vot, miks ma ütlen vist, ma ei ütle seda poosi pärast, vaid ma tõesti, ma olen tõesti aru saanud, et mul vist kuidagi olnud, kas nii tihe, tihe elu või ma ei tea lihtsalt, aga et, et ma väga hästi ei mäleta tegelikult seda aega. Kuidas, kuidas, milline ma olin siis, kui ma olin, ütleme, põhikoolis või isegi keskkoolis. Ma mäletan väga palju erinevaid momente, aga sellist üleüldist olemist ma ei, ma ei mäleta, et ma mäletan, et ma et ma olin, jah, noh, see, mida ma justkui nagu olen kuulnud ja see pilt, mis mul endal tekib, on küll, et see oli üks väga ebasümpaatne kuju. Et ja olin, olin küll vist selline, kes ütles, ütles asja otse välja, aga mitte kunagi elus, vähemalt tahan loota, et ka see aeg, kui ma käisin, käisin keskkoolis, põhikoolis ma mitte kunagi elus ei vähemalt ei tahtnud öelda, sellepärast noh, praegu ma tean, et ma seda ei tee, sellepärast et nii nii palju ma ikka mõtlen. Et öelda lihtsalt sellepärast, et oleks öeldud, et vaadake, kui hästi ma nüüd asjad paika panema või kui hästi ma ütlen või questi ma ründan või mitte, kuna alati on minu nagu eesmärk olnud, see tekiks kõnelus, tekiks dialoog. Sa alguses ütlesid, et sajad mingit asja ja jällegi lugedes sinu antud intervjuusid ja paari lavastust, mis ma olen näinud, siis mulle tundub jällegi seda, mida sa ise väidad, et sajad, mingit põlvkondade asi, et kas sul kuidagi on hinge peal, et põlvkonnad ei saa läbi või ei taha üksteisest aru saada või mis asja. See on, ütleme, see, see oli nii, see on praegu ka nii, aga ma saan aru, et seda niimoodi ajada ei saa, nagu ma olen seda ajanud, et ma olen selle kuidagi noh ilmselt peab alustama sellest samast jälle ütlen minu kodus, kus kohas olid mul või noh, on siiani, aga et ma seal ise ei viibi enam nii sageli, on äärmiselt tark kui ema äärmiselt tark isa, kes on vanema põlvkonna esindajad, kellega mind selles mõttes nagu hellitati ära. Et ma sain nendega rääkida sugustest asjadest ja elust ja maailmast ja saan siiani ja, ja kuidagi nad kuulasid mind ja ja, ja mina rääkisin ja nemad rääkisid ja mina kuulasin, kuidagi tekkis selline tõeline tihe mõttevahetus, kus kohas juba sai aimu sellest, et küll küll on ikka erinevad ajad, kus kohas me oleme elanud ja siis siia nii-öelda Tallinna tulles. Ja teatrikooli tulles üleüldse siia nii-öelda kultuuriruumi vaikselt imbudes. Ma näen, et see tegelikult ei ole nagunii elementaarne vanema põlvkonna puhul, nii nagu talitsid minuga minu vanemad ja võib-olla mitte võib-olla vaid ka mõned õpetajad seal Rapla ühisgümnaasiumis. Et, et see ei ole nagu kuidagi kaugeltki elementaarne ja siis ja siis see mind ilmselt, et see sealjuures morjendas, aga et üks hetk, kui ma hakkasin sellel teemal rääkima oma eakaaslastega, siis, siis ma olen see, miks ma olen hakanud seda teemat käsitlema oma lavastustes. Ma olen kuidagi aru saanud, et see on mitte minu mure, pritsungi põlvkondlik mure on see, et noorem noorem põlvkond on valmis, on valmis tegelikult rääkima ka noh, ütleme ka iseendast või on nagu analüüsivõimelisem, kui vanem põlvkond eeldab. Ja see on noh, see suuresti sellel teemal see teema käsitletud seal ühes lavastuses mille teksti maga ise kirjutasin, on see nood no 99 teatris peavahetus, kus kohas ma neid asju sõnastasime, palju parem, kui ma praegu oskan, ma arvan, et lihtsalt noh, need ajad on nii tohutult erinevad, kuskohas oleme meie kasvanud inimeseks ja kuskohas on meie vanemad kasvanud inimeseks? Et see on täiesti iseenesestmõistetav, et me et ühesõnaga, et vanem põlvkond ei saa meid kasvatada harjumuspäraselt, et noh, nii nagu neid on kasvatatud, sellepärast et need keskkonnad, kus me viibime, on, on lihtsalt nii totaalselt erinevad, et, et see, see on teema, mis ka tegelikult väärib väga rääkimist. See on sellepärast, et kui vanem põlvkond ei jõua noorema põlvkonnaga, siis siis kes meid, kaalikaid, hari. Aga mis sa arvad, et kui sina oled kuuekümneaastane Uku Uusberg ja keegi järjekordne kahekümneaastane siis yks Uusberg, et sa suudad teda paremini kasvatada või sa arvad, et sa saad temast paremini aru? Ma ei tea seda, ma usun, et sa ei tea. Ma arvan. Arvan seda, et üks, mida ma kindlasti olen, mis mul jääb meelde, ma, ma arvan, et see on täitsa reaalne, tekib elu elamisega, tekib selline noh, selline noh, teatav, ma ei teagi, mis asi noh, aga, et, et üks hetki ei viitsi või ei jaksa või sa juba tead ja see noh, sa saad aru, kus ta on omadega praegu sa tead, et läheb aastal kaks mööda lasta, kannatab, selle ära, läheb. Aga, aga ma tean, et ma ikkagi laseks tal tal korraks ka ise ise nii-öelda arutleda sel teemal rääkida ja korraks kuulaks teda. Ja ma usun end teadvat, et et ma, sest mul on, see üks kogemus on, on olemas siis kui ma tegin endast kaks aastat noorematega, tegin lavastust sellesama 24. lennuga. Et, et see hetk, kui see noorem yks hakkab minus kahtlema, et see tegelikult on. Kui sa, kui sa, kui sa ise sellele niimoodi väga puhtalt ja ausalt lähened, siis see on tegelikult väga nauditav. See noh, et, et selles on mingisugune ilu, et, et ma, ma, ma tahaks uskuda, et ma, et ma ei muutu selliseks inimesed, kes hakkab ennast kaitsma, et vastupidi, ma pigem pigem äkki ikka veel nagu õpin edasi. Oled sa loomult maailma põranda noh sa ju tahad muuta maailma paremaks või ei taha oma selle asjaajamisega läbida. Jah, see ongi aga see aeg, kus me loomulikult väga rajuaegses, kui sa ütled loomult maailmaparanduse, kõlab hästi-hästi sellise noh, nagu ilusti kõla. Kõlab ilusasti, aga mitte üks inimene enam ei kuule selle asja ega selle fraasi päris ilu. See fraas muutub kui öelda jah, ma olen maailmaparandaja küll siis siis see, ma ise oleksin ka väga irooniline selle suhtes, et ma ei saa sulle niimoodi öelda, et kui sa küsisid, et kas ma tahaksin maailma paremaks muuta, siis jah, muidugi tahaksin maailma paremaks muuta ja aru saanud juba mõnda aega tagasi, et tegelikult see valitud tee ehk siis teatritee on ikka väga-väga selles mõttes niuke tänamatu, et ega sellega sellega äkki nii palju ei muuda maailma paremaks, aga, aga et vähemalt võib-olla proovida, sest see kui see hetk ikkagi toimub seal sellest sünergia, mis tekib saali ja näitlejate vahel selles lavastuses, siis see hetk on, see hetk on kuidagi seda väärt, aga laias laastus ma arvan, ma ei, see on täitsa. Ma ei tea, kes seda maailma üldse saaks paremaks muuta, sest kui ma mõtlen poliitikute peale, siis ma olen nüüd ka kuidagi saanud aru, et ma olen nüüd vanemaks saanud, kui, kui mind mõnda aega tagasi veel nagu väga ärritas see, mis Eesti poliitikas toimus, see täiesti varjamatult mängitakse mängitakse suurte teemadega ja, ja tegelikult ta on nagu selline omavaheline mingisugune noh, et see kõik on nagu mäng, et mind ärritas siis nüüd ma nagu saangi aru, et äkki see nii peabki olema, et kas poliitika peabki olema mäng, sest mina üks aasta aega tagasi veel mõtlesin täitsa tõsiselt, et minu meelest poliitika peaks olema, noh, ma arvan, et seda mitte arvan, vaid arvan ma ei tea veel, aga kindlasti on seda paljud mõelnud enne mind. Et, et poliitika võiks olla lihtsalt andekate inimeste kohtumispaik ele enese nagu teostus toimub kusagil mujal, kelle eneseteostus ei toimu poliitikas. Aga nüüd ma olen aru saanud, et poliitika ongi nagu omaette mingisugune mäng, et, et see oli, et noh, nemad, nemad ka nagu ei ole maailma parandajad või samas muidugi Eestis on poliitika on, on jube, jube, jube, jube kurvaks. Kurvaks teeb tegelikult mind ka see, et saade hakkab läbi saama teada. Ja meil on üks lugu veel vaja ära mängida, ütle palun Uku selle loo sissejuhatuseks, miks sa valisid just sellise loo? Noh, ennekõike ma mõtlesin, et on pühapäeva hommik ja, ja võib-olla on ta selline selline mõnus ja mahe ja muusikapala mis siis on sellesama sama tükki üks selline tüki saatev teemakene, mis on seesama tükk, mida mainisin seal peavahetus kus peamiselt kõlab minu, minu venna koorimuusika, minu venna kirjutatud koorimuusika see üldse, mille pärast ma selle kirjutasin, oli minu enda nii-öelda armastus ja austusavaldus vennale ja tema muusikale tema koorile. Aga et seal on üks lugu, Claude Debussy on heliloojaks ja tema klaveripala, mis siis on seal tükis leidnud sellise omaette looga ehk siis narratiiviga sellise koha selles näitemängus. Ja see klaveripala on eesti keeli siis kuuvalgus ja BNS keeles, ma ei oska hääldada. TLÜ igal juhul, enne kui me kuulama hakkame. Ma ütlen aitäh sulle, Uku Uusberg, et tulid täna hommikul rääkima sellest, kuidas sina, maailma näed, mida sina maailma asjadest arvad? Ma ma tänan ka ja kindlasti on ikkagi asju, mida ma nüüd rääkides saame aru, et, et oleks vaja veel põhjalikumalt rääkida ja rääkida, aga et ilmselt see ongi paratamatult ega ei saagi ei saagi kõike selgeks rääkida, et igal juhul kui, kui keegi noh, kui küsimusi tekib siis enne, kui kui sildistada või hinnanguid anda võib ju inimestelt endilt küsida. Igal juhul aitäh tulemast veel kord ja kuulame Klootilissid.