Tere, mina olen Sten Teppan ja te kuulate uunikumi. Täna tutvustab oma unustamatut lemmiklugu mees, kes tavaliselt just teisi inimesi uunikumide teemal pillid. Tema nimi on Sten Teppan, kuuldel. Raadiuse ergaks laivi ja paljude teiste raadiosaadete ja projektide pealik. Oma isikliku lemmiklaulude edetabeli top kolme olen ma tegelikult valmis mõelnud juba mitu aastat tagasi ja öelda kolm esimest oma lemmikut ei oleks mingisugune probleem. Üks nendest on välismaa laulja, kaks neist on eesti lood. Aga konkreetselt üks välja valida on tiba keerulisem lugu ja ma teen seda puhtalt detsembrikuisest, pimedusest, hingedeliikumise ajast ja meie hulgast lahkunut inimestele mõeldes. See tähendab, et valik saab olema kurvavõitu. Selline, mis mulle isiklikult alati igas olukorras, kui see lugu ette satub, silma märjaks teeb. See on vaieldamatult kõige ilusam meloodia, mida mina kunagi kuulnud olen või vähemalt mu enda muusikast arusaamine seletab koodi kuidagi teistviisi või eriliselt lahti, et mõnes mõttes seda laulu kuulates tunned ennast jube ebamugavalt ebamugavalt selles mõttes, et see kisub ikka hinge nii paljaks. Teisest küljest, mis sellele häbeneda on, eks olnud ise päris minu absoluutsete lemmikute hulgas kunagi olnud ei ole, ehkki lugusid neilt häid on ju teisigi. Aga eestlastele hästi tuntud grupp, kelle kõrgajat 90.-tesse põhiliselt jäid sel ajal avastasin ka mina selle bändi. Ehkki laulu, mida te kohe kuulma hakkate, noppisin ma üles hoopis mingitel muudel põhjustel põhilise osa vennaskonna muuseas, seda enda jaoks ma avastasin 90.-te keskel siis, kui nad kõige popimad olid oma usk, lootus, armastusplaadiga, insenerkond, Lenin, hüperpoloid ja kõik need teised laulud, aga selle konkreetse loom, mille ma pakun välja kui oma kõigi aegade lemmikloo leidsin ma märgatavalt hiljem täpselt konteksti või ajalugu ei mäleta, mis põhjusel või kust. Aga ma arvan, et see juhtus raadiotööga seoses, kui tuli mängida kellelegi seda laulu sooviloona ja siis ta mulle ette sattus, sellepärast et tõele au andes ei ole ma terve selle plaadiga, mille pealt lugu pärit on, siiamaani põhjalikult viitsinud või vaevunud tutvuma ja sellepärast ilmselt juhtusse tänu soovile küsimusele tänavamat tööl olen ma saanud natukene selle loo tausta kohta ka teada, sellepärast et Allan Vainola aga on olnud juttu nii mõnestki tema loodud vennaskonna loost ja mis mängima hakkab, on tema tehtud lugu ja asetab Allan Vainola vaieldamatult Eesti pop või rock heliloojat absoluutsesse tippu minu jaoks. Ja laul, mis minu jaoks number üks on, on eleegia selle laulus vees kujutan ma ennast väga hästi ette, kuigi ma ei tahaks olla selles olukorras või mõelda neid mõtteid või tunda neid tundmusi, millest juttu on. Eleegia pärineb vennaskonna kaheksandalt albumilt reis kuule, see ilmus aastal 97 ja paljude austajate popmuusikasõprade jaoks, märkis kahjuks vennaskonna pea kuueaastase kuulsuse perioodi. Lõpuplaadilt võtab osa rekordiline arv muusikuid. 12 inimest lugesin ma siit üles. Üllatustena, nende seas mister Lorentsi trummar Toomas Leemets ning lõõtspillimees Henn Rebane tuli appi, kui bändist lahkus traagiliselt Ülari mätas Ollik. See on ka viimane plaat, kus vennaskonna ridades teeb kaasa Kamil Kamil. Siin teeb kaasa ka Allan Vainola, kes ongi eleegia autor kirjutanud selle kahasse oma abikaasaga, kes varjab end pseudonüümi Marje Mürk taha.