Tere, mina olen Reimo Sildvee ja te kuulate Raadio kahe saate ülekuulamine üks juhtidest ETV teletoimetaja Reimo Sildvee on koos Sten Teppanit ka juhtinud erinevate pealkirjadega raadio, lõunasaateid ning sellega seoses osalinega uunikumide tekkimises. Täna on tema kord rääkida oma unustamatut lemmikloost. Mina valisin oma hoolikumiks ühe loo, mis minu kätte jõudis neli-viis aastat tagasi, aga iseenesest pärineb see lugu vähemalt selles esituses, nii nagu mulle ta korda läheb aastast 1967. Tegelikult kuna biitlite lugu, aga tiitlit versiooni esitlus ei ole päris see, mis korda läheks ja kui me uunikumi peale mõtleme, nii et see on lugu, mis aeg-ajalt heas mõttes kummitab. Vähemalt nii olen ma palunud inimestel mõelda, kellega mina ise olen uunikumi küsinud siis vot just täpselt selles versiooni ta kulgumitabki, see pikk lugu, mis ma siin ikka pikalt keerutan, kannab pealkirja ja kui sul help from my friend. Ja see versioon, sest neid esitajaid on ju väga-väga mitmeid olnud, aga seda, mis mulle ta läheb, seda versiooni on esitanud siis Sergio Mendez ja tema ansambel praktiliselt 11, kõik see lugu on nii-öelda väga mitmel plaadil, aga mis kõige esimesena jõudis nende 67. aastal Luceroun kus nad tegid väga mitmeid erinevaid lugusid nii enda omasid, mida siis sellega meelde siseoli kirjutanud, kui ka leiduda keegi teine varem oli, oli valmis, mõelnud ja teinud. Ja, ja kui ma nii-öelda oma plaadiriiuli juurde astun ja selle peale mõtlema, et, et mis võiks olla see lugu, mida hea meel on mul jälle uuesti ja uuesti kuulata, siis vot see on see, see lugu. Ma nimelt alati selline komme, et kui ma välismaal vähegi aega on muude tegemiste-toimetamiste kõrvalt astuma, siis tualetiga plaadipoodi ja lihtsalt jälle sõbrand riiulite vahel vaatan ringi, vot siis täpselt just nende sobramise käigus sattus mul ühel Saksamaareisil näppu üks, üks plaat, mis juhatas mind Brasiilia muusika ja siis eelkõige noh, maailmas ilmselt kõige enam levinum tuntud brasiilia muusikastiili nagu põssa nova juurde. Ja sealt pidi edasi niimoodi kandudes liikudes tekkisid mul sidemed Brasiilia muusikaga ja, ja otseseid jõudsime artiste läbi lapata endale laata toetades ka lõpuks nendega ja tema Brazentikliseksi juurde ja siis tolle loo juurde, mis kannab pealkirja kui sellisel helkamaid. Kall eripäraks on see, et tema kuulamiseks ei pea absoluutselt mitte mingisugust erilist. Kuulge, aga selles mõttes nõudmist, et ta nüüd teeks tuju heaks, oleks mingi peo alustaja või ta oleks see lugu, mis viiks peast mure või kurbus mõttes. Et ta pigem on selline lugumi, mis lihtsalt töötab nagu igas eluhetkes väga hästi, et kuivõrd mulle just selline sinna kuskile bosonove Tropica Taali vahele jääv võti muusika juures meeldib väga siis siis ilmselt lihtsalt biitlite. Vaat nii lugu on, on nii hea, et et kui see veel keerata lihtsalt sellisesse heasse võtmesse nii nagu Sergio Mendez Brasiilias kõige mööduvaid tuntumaid artiste suudab seda teha, siis tegemist on superlooga. Jomengis eestipärasemalt Sergio Mendez on tänaseks juba 68 aastat elanud Brasiilia muusik, kelle loomingus segunevad jazz, funk ja Vossanova umbes nagu brasiillaste oma, Uno Loop. Nooremale kuulajale no on ta tuntud tänu läkatiisiga tehtud uusversioonile oma vanastiitist maske nada. Vanem muusikahuviline teab nendest aga eeskätt päraste kaverite tõttu. Näiteks kukutas tema variant James Bondi filmi tunnusloost Luka flav edetabelite tipust. Springfieldi originaali ja vähemalt Reimo Sildvee jaoks varjutab tema kui lill help from my friends, koguni biitlid.