Tere, ma olen Elle kulli ja te kuulate uunikumi. Tõenäoliselt Eesti filmiajaloo üks tuntumaid ja hinnatumaid näitlejaid Elle Kull on nende pärast selle karjääri lõppu pühendanud poliitikale. Jalastele vähestest inimestest on ta jaganud lava Michael Jacksoniga viimase Tallinna kontserdil, kus valitseda eestlased. Songajaks publiku ette pääsesid hallide sõltides ja kindlat rolli täites aga ikkagi legendi enda vahetusse lähedusse. Elle muusikaga seotud mälestus on aga hoopis muust maailmast. Vanast ajast üks laulja, kes mulle toimis, oli Leonhard Goen ega ma temast mitte midagi rohkem ei tea, kui lihtsalt tema hääl nooruses kuidagi väga-väga köitis ja alati pidin kuulama, et just väga madal, väga maagiline, niisugune suhteliselt monotoonne esitus ega seal, jah, võib-olla muusikaliselt väga keerulisi käike ei olnud, aga, aga kuidagi tema hääl nagu võlus. Ja see oli vähemalt laulja, keda ma jäin alati kuulama, kes küttis mu tähelepanu. Aga mul ei ole ka muusikas nii erilisi konkreetseid valikuid, lemmikut võib olla ka, see on teatud mõttes juhuslik, aga vähemalt omapärane meeldiv hääl väga erinev muusika mõjuda vahel harva elus kontserdile sattunud, siis ma võin olla väga vaimustunud ja ja avastada meil nii uusi häid muusikuid, mõne uue pianisti ja siis tulen ära ja mõtlen harva, seal käin aga kuidagi jälle, elu kulgeb nii ja siis minu õed mõlemad tegelevad muusikaga. Nemad siis ikka veavad mind vahel kas mõnel kirikukontserdile või kuhugi ja siis ma olen väga tänulik, aga kuidagi elu kulgeb teist rada, et ma vist olen nagu elus kõigesööja suhteliselt nii toiduga muusikaga ilmselt vaistlikult halva muusika vahet teed, tegelikult muusika öeldakse, olla hingevalda kuuluv sõnum ja ta tõesti nagu toimib inimesele väga tugevalt. Aga ma olen selles harimatu, võiks öelda, et ma ei ole selle poolega püüdnudki väga tegeleda. Kooliajal ja tõesti, ma isegi mingis naiste Riias laulsin seal väiksel lapsena, kui esimeses klassis viidi mind esinema ja laulsime, nii nagu lapsed ikka. Aga põhimõtteliselt pärast seda, kui ma oma hääle teatrikoolis ära rikkusin, ma ei ole üldse laulnud. Jäi ükskord Endrik Kerge sundis mind kaasa tegema kabaree ees ja seal oli ka paar laulu numbrid ja selgel hirmude hirmul laval laulda paar korda elus on seda tulnud, aga ma ei tunne ennast hästi ja kindlalt sellises asjas. Miks siis laulda? Leonard Go on 1934. aastal sündinud Kanada muusik, helilooja, poeet ja kirjanik, leedu juurtega mees õpise teismelise eas kitarr. Mängima sattus laulma folk ansamblisse. Luule vastu tundis ta huvi juba enne salvestuskarjääri algusest 1967. aastal. Ehkki tema esimest albumit Songs of Leonard õue suureks läbimurdeks lugeda ei saa, pälvis mõningates ringkondades arvestatavalt sooja vastuvõtu. Inglise albumite tabelis pidas plaat vastu üle aasta. Huvitaval kombel on mitmed Goani lood saanud tuntuks kellegi teise esituses, näiteks sellesama avaalbumi lugu Susan mida on väga palju kaverdatud. Seekordse uunikumine hakkab aga mängima. Nüüd on ta vaie, mis pärineb tema 69. aasta plaadilt Songs from ruum. Goen ise on kirjutanud oma kontserte. Alustan alati lauluga, tööl on vaja. Mõte sellest loost tuli kreekas pala lõpetasin aga Hollywoodis aegade jooksul olen mõningaid ridu sellest muutnud, kuid tundub, et päris valmis ma seda ei saagi. Kris Christopher son andis mulle teada, et jupikese loomeloodiast olen varastanud ühelt teiselt Nashville'i autorilt. Christopher son lubas, et laseb selle laulu esimesed read enda hauakivisse raiuda.