Tere päevast, tänane stuudiokülaline on keeleteadlane, Tallinna Ülikooli õppejõud Reili Argus, mina toimetaja maris Johannes. Ja teema, mis meid täna ühendab ja kokku on toonud, on lastekeel lastekeeldu. Kaua teie sellega tegelenud olete? Ülikooli kolmandast kursusest saati? Ma olin Tartus, see oli vist 91. aastal, kui tulid meile kaks Soome lastekeeleuurijad, Kirsti ja Jorma, Toivanen ja otsisid filoloogilist emasid. Ja, ja toona oli väga paljudel filoloogidel juba juba kolmandal kursusel perekond ja nii me siis läksime, lindistasime oma laste kõnet ja analüüsisime, käisime esimestel seminaridel ja sealt sakas ja praegu, millega siis on päädinud see uurimine, kuhu te jõudnud olete? Akadeemilises keeles akadeemilises keeles. Oma lõputöö kirjutasin ma oma esimese lapse lausemoodustuse arengust ja magistritöö teise lapse kõne arengust. See teema on natukene laiem kui lause. Ja doktoritöös oli vaatluse all juba terve hulk lapsi. Viis, kuus last, need kõik ei ole muidugi mitte minu omad. Aga kui ma alustasin, lindistasin regulaarselt, esialgu, siis enda lapsib hiljem kolmikuid. Et siis nüüdseks ma olen jõudnud sinnamaale, et ma viimased kaks aastat olen tegelenud eksperimentidega, teeme kindla eesmärgi saavutamiseks kindla struktuuriga katse 30 40 vahel 50 lapsega eri vanuses. See on see uus suund, kuhu ma olen jõudnud. Algus oli ikkagi selline, et lihtsalt pandi magnetofon mängima, mikrofon küljes ja siis elu elu käis selle asja ümber ja esialgu oligi, et kõigepealt tuli lapsisele diktofoniga harjutada, sest et üldiselt väike laps, kui ta diktofoni näeb, siis ta esimese asjana tahab katsuda. Siis esimesed tunnid olid sellised, kus laps katsus ja diktofon veel ei käinud. Lõpuks siis pandi diktofon käima, siis laps harjus sellega, et teda lindistatakse ja vanemad harjusid. Vanemate puhul on seal hullem tegelikult, sest laps ei saa enamasti aru või unustab vähemalt viie minuti pärast juba unustanud, et teda lindistatakse, aga vanem säilitab teatava krampliku kirjakeelsuse. Päris tükk aega, ütleme pool tundi, esimesed pool tundi on kramplikke, siis hiljem vanem unustab kaerasele diktofoni, aga no kõige ekstreemsema juhtumid on meeles sellest ajast, kui kolmikuid lindistasin, et kolm last on ikka kolm last ja kui panna diktofon käima, siis seal juhtus ka kõik, et sel ajal, kui mina vestlesin ühe lapsega teine laps, panin diktofoni sisse plastiliini. Ja ükskord kukkus diktofon kempsupotti. Et selliseid asju juhtus, et kui oli kolm last ühe lapsega oli lihtsam. Aga sellele lindistatud materjalile juurde tuli koguda kogu aeg kirjalikke märkmeid, lindistused ei tule kõik esile, mida laps oskab, teab. Oli periood, kus meil oli märkmik vannitoas, magamistoas, köögis, kabinetis ja eriti kasulik oli see, kui märkmik oli öökapi peal, sellepärast et kui hommikul laps ärkas, siis sealt tuli kõige paremaid asju, kõige paremaid pärleid, toredaid ütlemisi, käändevorme, mida eelmisel päeval veel ei olnud. Ja siis unise peaga. Mäletan väga hästi, et unise peaga sai kirjutatud rutt ruttu sest kõik läheb meelest. Et mõtled küll, et ma hoian meeles, et hoidena ütles nii toreda asja. Aga tegelikult see läheb nii ruttu meelest, et kohe on vaja kirjutada. Aga selleks, et see süsteemse tekiks WC arenguetapid, oleks fikseeritud terroridele nii-öelda oma rütm sellele, et kui tihti te seda salvestasite, millise ajavahemiku järel üldiselt öeldakse, mis mõtet on salvestada siis kui laps on umbes pooleteist aastane, siis kui ta juba kahtlasena kokku paneb, siis on midagi, mida lindile püüda. Ja enamasti tehakse seda vähemalt kord kuus ja vähemalt tund aega korraga, kui laps on veel väike ja ütleme, et tema repertuaaris on 20 30 sõna. Et siis sellest tunnistajast piisab, aga just sel hetkel, kui hakkab vormimoodustus arenema, samal ajal hakkab kasvava sõnavara ja väga kiiresti tavaliselt eesti lapsel juhtub see umbes pooleteistaastaselt või aasta seitsme, kaheksa kuuselt igal juhul enne teist sünnipäeva ja, ja siis oleks hea lindistada üle päeva, kui mitte iga päev. Aga mitte mitte lõpmata kaua, vaid ütleme, kahe poole aastani niimoodi et siis saab sellise väga hea üleval, vaata sellest, mis tegelikult lapse kõnes on, üldse on ju keeruline see arusaadav millase lapsis rääkima hakkab, millal on see nii-öelda see lalina periood ja mida siis rääkimise periood emale tundub ju kogu aeg, et muudkui räägib, sest me ju suhtleme. Eks ta ongi problemaatiline, aga emad interpreteerivad nii ühte kui teistpidi. Et ma olen läinud lindistama nii, et ema ütleb, et oi ei, tal ei ole veel ühtegi sõna, ainult Plaliseb. Ja kui jõuan kohale, siis selgub, et et selle tunni aja jooksul, mis ma kohal olen, on lapsel vähemalt kümmekond sõna. Ja, ja vastupidi, ema interpreteerib vahel sageli üle, ütleb, et oi kui palju sõnu, aga tegelikult tuleb välja, et need ei ole, et see sõltub sellest, mida sõnaks pidada. Et enamasti on lepitud kokku, et häälitsus on sõna siis, kui laps kasutab seda kindlas situatsioonis, nii et vähemalt üks partner temast aru saada. Ja kui ta on teinud täpselt sama, et rohkem kui üks kord, et see selline teadlik jäävus regulaarne näiteks näitab näpuga laua peale, ütleb memm, sulaselge sõna tähistab sööki muidugi tan laiem, ta tähistab söömist ühtlasi mitte ainult sööki. Aga ta on sõna, mis ta siis muu onud. Või siis näiteks näitab aknast välja ja ütleb võrra, mis tähendab autot või bussi või mingit lipp mürisevad tassi, et selge see, et see on sõna. Esimesena ilmuvad lapse keelde nimisõnad. Võiverbid tegelikult vaat sellised asjad, mille kohta keeleteadlased ütlevad, et need on personaalsotsiaalsed rutiinid, nii, need on need sõnad, millega saab midagi teha. Ja, ja tihti on see selline pool lalina laadne sõna silbijada, millega saab näiteks öelda ta kellegile head aega mõttes. Võsisandad täh, täh, täh, aitäh sõnast üks silp, millega saab midagi küsida, saada, anda. Enamasti on just need sõnad ja oioi nei, mida ikka väga vaja läheb, just nimelt enamasti eesti lastel, jah, tulevad tegelikult ikkagi enne nimisõnad. Ja tulevad nad juba enne esimest sünnipäeva lihtsalt sellepärast, et, et vanemad mängivad tihti selliseid mänge lapsega laps osutab millelegi ja vanem siis ütleb, et vot see on kell. Laps näitab lakke vanemateks lamp. Et sellised mängud on hästi-hästi tavalised, nendega tulevad siis esimesed nimisõnad ja sõna esialgu on ikka selline lühike ja pigem kahesilbiline, nii et see annab rütmi sisse ja et pigem on ta selline reduklikatiivne, ehk siis ühte silpi korratakse mitu korda. Ja miks just sellised kahesilbilised struktuurid, et et ühe keeleteadlase väitel tegeleb laps terve esimese eluaasta sellega, et saada aru, kust mingi tähenduslik üksus algab ja kust lõpeb täiskasvanu kõne tundub esialgu üks jada, me ei peapause sõnade vahel. Me peame pause vahel siis, kui kopsumaht otsa saab. Või mõtte otsese mõte otsa saab. Aga lapse ülesanne leida sealt need tükid, mis, mis tähendavad midagi. Ja nii ta siis otsib neid tükke ja hean seda tükki tajuda, nii et kui üks tükk kordub näiteks seesama täht täht. Et siis saab laps ära taha, nüüd sealt hakkab uus samasugune, paneb need piirid sellega paika. Ja need esimesed sõnad ongi tihti sellised heli, jäljenduslikud ja neil heli jäljenduslikel sõnadel on oma kindel mõte see just see, et laps saab silbi piirid selgeks. Ja teiseks neid on kerge öelda, selline loomulik kõne Rütt on ju tegelikult kahe silbil, ses sõnadega lapsele suunatud kõnes on tegelikult uuritud seda, et millistest üksustest meie sõnad koosnevad, kui me lapsega räägime. Ja, ja kõige rohkem ongi meie kõnes kahesilbilisi sõnu, selliseid, mis lõppevad vokaaliga. Kala pesa, ema, isa, et me teeme isegi ühesilbilised kahesilbilised, eks lutt asemel luttu. Kas asemel kiisu ja koer asemel kutsu ja et see on kõige loomulikum kõnetakt. Jah, ja sellel ei ole lõppu kinnist silpi. Kinnine lõppsilp tundub olema eesti lastele esialgu raske. Nonii, näiteks vannis lõpus s. Et tal on kergem öelda vanni, aga mitte vannis. Sellepärast esialgu need käändelõpud puuduvadki eesti lastele halba öelda, millal ja kuidas need käändelõpud siis tekkima hakkavad, siis kui on vaja ja miks neid vaja on, kui ma ka? Jah, aga nimetavas käändes sõna aga ei saa hakkama ühel hetkel enam nimetavas käändes saab sõnaga hakkama siis, kui me näitame midagi. See on lamp või see on kell. Aga kui me tahame midagi, kui laps tahab midagi, siis ta peab ütlema, mitte kombeid, kommi, saia, Piima õue tulevad esimesed sisse, ütlevad ja tulevad, esimesed osastavad. Neid on tavaliselt sagedustest, sõnadest ja üldiselt ilma käändelõputa. Tüvevormid. Ja mõne aja pärast tulevad siis sisse, ütlevad pika lõpuga. Ja järgmisena tavaliselt kaasaütlev, mis on miskipärast lapse jaoks hästi oluline kääne. Võib arvata, et see on sellepärast, et see kaasolu on tähtis, keegi su kõrvale ka koos tahan minna vennaga koos kirjutan pliiatsiga, söön lusikaga. Sõidame, aga need tulevad ka teise sünnipäeva paiku pärast teist eluaastat, tavaliselt tulevad ülejäänud käändevormid. Aga umbes kahe ja poole-selt on siis eesti keele käändesüsteemi tuumik olemas. Lapsel on käändevorme, mida ei esine lapse kõnes kolmeaastaselt ka, aga nende puhul võib arvata, et ega neid ei ole ka täiskasvanu kõnes kuigi sageli, et sellised väga harvad käändevormid nagu rajakääne või siis saab kääne, kelleks, milleks kelleni, milleni. Et neid vorme on lihtsalt nii harva et lapsel ei ole neid vaja ja seetõttu võib oletada, et need omandab laps alles kolmeaastaselt või hiljem. Aga kuidas ta tajub seda, kui midagi on rohkem kui üks ehk mitmes mitmes tuleb hiljem, kui ütleme, need esimesed ainsuse omastav osastava vormid. Aga ta tuleb varem, kui, kui mõned sellised haruldased vormid nagu Saavia rajav kääne umbes teise sünnipäeva paiku eesti lapsel esialgu anda lõputa, et seda kinnise silbi, kinnise järgsilbi lõpphäälikut on tal raske öelda, et ei ütle mitte marjad, vaid ütleb Maria õige tüvega. Aga see viimane tee on sealt puudu. Herned asemele Erneilma selle viimase teed, see on üsna tavaline, et mingi selline periood on lapse kõnes, kus need lõpphäälikut tal ei ole. Enamasti tulevad siis mitmuse nimetav vormid seejärel mitmuse osastava vormid ja ülejäänud vormide kohta. Mina ausalt öeldes ei teagi väga, millal tulevad, sest et lingistustes on neid väga vähe. Nüüd praegu teeme ühe üliõpilasega ühte katset, kus me tahame teada saada, kuidas lapsed omandavad selle hirmus raske mitmuse osastav, mis eesti keeles võib-olla kord nii ja kord naa, et huvitav teha võõrkeeletaustaga inimesele selgeks, et miks on nii, et kingi. Mul ei ole kingi, aga kive miks ühel juhul on iid, teisel juhul e mõningatel juhtudel abitsiid lõpp. Et seda on nii raske õppida, täiskasvanud õppijal võõrkeelsel jah, aga et kuidas siis laps ameti selle selgeks saab selgeks, tema saab, kuigi vigu teeb. Teeme praegu sellist katset, kus on tegemist pildivaliku testiga. Et lapsel on mitu pilti ja tema peab valima õige talle öeldakse lause ja tema otsib siis õige pildi. Ja, ja seal me proovime seda, et kas sellest mitmuse käändevormidest, kas On oluline lapse jaoks see, et see objekt oleks elus või on ta elutu, kas ta on selline objekt, mida tavaliselt on palju nagu marjad või siis on selline objekt, on tavaliselt üks no mingi suur asi maja või inimene. Või on hoopis palju olulisem see, kas me vormistame siis selle mitmuse osastava nüüd ütleme mingisuguse täishäälikuga nagu kingi i'ga või siidlõpuga näiteks patareisid. Et kuivõrd mängib selle käändevormi enda keerukus rull, aga tulemusi me veel ei tea. Kõigile suur probleem, väldete probleem, kuidas lapsel selles maailmas ujumine läheb? Väga hästi läheb, lapsel ei ole väldetega üldse mingeid probleeme, tekivad hiljem alles järele ja tekivad hiljem, et me kuuleme televiisoriekraanilt ikka seda, et meil on läänetuul, aga mitte läänetuul. Aga lastel ei ole neid probleeme ilmselt sellepärast, et neid välte eristus ja on lapsele suunatud kõnest lihtsalt väga palju ja see on väga oluline lapse jaoks, et kas vanni või vanni. Ühel juhul on tegemist sisseütlev, aga teisel juhul omastavaga, et need on funktsioonilt nii erinevad, et tal on vaja kohe alguses eristada seda kas vanni sisse või võtan vanni kaasa, midagi taolist või siis kommi ja kommi. Et täpselt samamoodi, et need välteeristused on hästi tähtsad. Peale selle nendega saab laps hakata juba kohe rääkima, nii-öelda lauseid tegema kohe lauseid, mõtegaid laused on juba siis, kui tal ei ole veel käändelõppe. Esialgu need käändelõpp ei ole ja need on rasked. Aga välteerisused tunduvad eesti lastele küll olema väga kerged. Ainukesed vead, mida lapsed teevad väldete omandamisel, on pigem mitte vält omandamine, vaid laadivahelduse omandamine. Seal vahel juhtub, et laps ei ütle mitte et vihma sajab, vaid ütleb vihma sadamad, et see on hästi sage. Aga vältevigu ei ole mina küll leidnud kogu sellest materjalist, mis mul kasutada on olnud. Mitte ühtegi küll huvitav nii, aga nüüd meil on juba see sõna ja vahel tähendab sõna tervet lauset ju lapse maailmas ja keeles, millal teie siis selle sõna lauseks loete või, või kuidas selle asjaga on, millal nad neil üldse lausete kaupa rääkima hakkavad, eks ka täiskasvanul võib vahel mõni sõna tähendada tervet lauset, et see on seesama kõneakt, kõneakti teooria järgi ongi kõige lühem lause, ongi üks sõna. Aga millal see lause klassikalises mõttes tuleb, et millal me saame öelda, et vot nüüd on lause ühe sõna puhul me ju ei tea veel. Et tavaliselt siis kui ikka kaks sõna kuus. Ja mitte ainult kaks sõna koos lihtsalt, sest 200 koos võib ju pähe õppida. Tule siia, võime tervikuna pähe õppida ja ega me ei tea, kas laps võtab seda kui ühte sõna või kahte. Aga kui ta ütleb, tule minuga, või ära tule. Et kui seesama sõna kombineerub teistega, vot sellest hetkest me saame öelda, et vot nüüd on lausemoodustus hakanud arenema. Aga kui ma ikka nõuan kommi, see on täiesti lause korralik lause lause, aga me veel ei tea, kas lausemoodustus on hakanud arenema lihtsalt sellepärast, et et me ei tea, kas see on sõna või lause, kuna ei ole olnud kombinatsioone veel, ei saa öelda lihtsalt, aga lapse jaoks kindlasti ta on lausa keeles, on palju sõnu, mis tähendavad eri asju, aga ühtemoodi kirjas homonüümne homonüümne, mõtlete. Homonüümne on selline omamoodi nähtus, mis keelelises arengus mingil etapil aitab ja mingil etapil segab. Kõigepealt algusest aitab, ta on justkui ökonoomia, et üks sõnaselge ja saan palju asja, saan paljude asjadega hakkama. Just eriti vormi ökonoomia selles samas meie eesti keelepesatüübis, kus meil on kolm käänet ühtemoodi pesa, pesa, pesa või saba, saba, saba ei saa aru, kas on nimetav omastav või osastav ikon saba, aga alguses on lapse kõnes hästi palju neid sõnu, mis kuuluvad sellesse samasse muud tüüpi ja kus on vähemalt nimetav ja omastav ühesugused ja siis ühel hetkel, kui tuleb vastava tee, kui ta on omandanud esimesed osastava tee-lõpulised vormid, tavaliselt tuleb see eesti lapsi sõnaga autoautot. Ja pärast seda läheb süsteem sassi, täiskasvanud mõttes sassi lapse, mitte laps hakkab tajuma, et ahaa, see osasta käiteega seega ei ole mitte saba saba saba, vaid saba, saba, sabat, muna, muna, munad, ja siis ta hakkabki käänama, tee abi, see on reeglipärasem sn, loogilisem, tegelikult. Hiljem mõne kuu pärast läheb see süsteem jälle täiskasvanul päraseks tagasi, aga ühel hetkel on selline üle üldistus. Aga see on siis ikkagi see küsimus on nüüd selles, kas mängib mälu või mängib juba süsteemi loome, et siin on vist see ja seal mängib ühel hetkel ikka süsteemi loome, et kuidas saab ühe käändetunnuse hakkab sellega tegema teisi vorme, mis sest, et neid ei ole täiskasvanu kõnes. Siis me võime öelda, et ahaa, nüüd ta omandas reeglija, nüüd ta teeb selle reegli järgi vorme. Nii kaua, kui ta kordab täpselt seda, mida täiskasvanud ees. Nii kaua me ei tea ju. Me arvame, et seal on mälu, puhas mälutöö, omandab tükkidena valmis tükkidena ja kasutab. Aga siin sõltub ka lapse eripärast, et noh, mõni on lihtsalt vanu idi ju, teame parema mäluga ja teisel on see mälu kehvem, et nagu lapseeas ilmneb. Tundub, et ilmneb küll mingil määral, pigem ei ole see vist mälu eripära, aga pigem õpistrateegia, selline üldisem õpistrateegia see puudutab just nimelt keelte õppimist. Üks õpib tervikutena pikkade tükkidena ja teine konstrueerib, võtab Tüve, paneb tunnused lõpud külge, see, kes konstrueerib, sellel läheb see esimene keele omandamise etapp tavaliselt raskemini. Ta alustab rääkimist hiljem ta läheb tükk aega, enne kui vormid tulevad, sest ta ei omanda jo tervikutena, ta peab iga kord algusest lõpuni valmis tegema maailma, eks ole. Kõigepealt sõnavormi ja siis sõnavormidest lause, aga teisalt on see tüüpiale huvitav, sest et tema teeb ise vorme, selliseid, mida täiskasvanu kõnest ei kuule ja ta teeb ise sõnu. Ta on täheldatud, et seda tüüpi lapsed on hästi loovad. Et näiteks hiljuti märkasin, et et üks laps kasutas väljendit, et see ei ole suur raha raise raise teha tuletis e-tuletis raiskamisest või siis et et ta issi tolmu imeerib. Ühesõnaga, kasutab tolmuimejat. Et, et selles mõttes on need lapsed loovamad, teised on muidugi väga sageli koolisega edukamad. Need, kes tervikutena õpivad, neil on lihtsalt kergem, õpivad tükkide haaval pähe ütlevat juba pooleteistaastaselt lauseid, nagu, et leian siin mõndagi taunimis väärsem või midagi sellist, sellise väikese ahvipärdiku kordamise pealt. Aga te olete ju omale nii-öelda neid mudeleid, uurimismudeleid konstrueerinud ju niimoodi, et teil on kolmikute pered ja kaksikud ja üks-ühe kaupa lapsed, et et kas ühe perele laste puhul võib ka olla see erinevus, et ühed on siuksed, mälu, lapsed ja teiste süsteemi lapsed. Just nimelt ongi minu enda perest on see kogemus, et esimene oli just mälulaps ja teine süsteemile. Ja, ja on praegu üks on 19 ja teine on viis testi ja ikka on selgelt üks see, kes omandab suurte tükkidena, on võimeline pähe ajamas lehekülgede kaupa materjali. Aga teine, kes peab süsteemist aru saama, enne kui ta üldse midagi suudab meelde jätta. Mõlemal tüübil on oma eelised kolmikute grupis võib-olla ka nii, et üks laps on ühte tüüpi teineteist tüüpi. Et kui vahepeal tähtsustada natukene üle seda lapse sotsiaalmajanduslikku keskkonda ühesõnaga seda perekonda, kus ta kasvab siis praegu tundub, et arvamused on läinud natukene liberaalsemaks, vabamaks. Et on leidnud tõestust ka selle, et perekonnast ei sõltu mitte kõik, et ikka oluline on see konkreetse lapse keeleomandaja natuur, see tema õpi. Sest ma ütlen, õppi tüüp, kolmikute peres oli just niimoodi, et üks tüdruk oli tükkide kaupa õppija kes mehaanilise mälu peal õppis kõik vormid häirinud kunagi vigu. Aga, aga teine tüdruk oli selline, kes konstrueeris pani tükkhaaval kokku, tegi vigu, aga samas jälle, et tema sõnavara oli suurem, kombineeris rohkem, kasutanud selliseid valmis ütlemisi, valmis valemeid, et nii võib-olla ka ühes peres, aga kuidas tundub, et kas vanemal oleks mõistlik siis nii-öelda toetada seda lapsest geneetilist soodumust, eks ole, kas siis mälulapsele edasi arendada seda mälu poolt või vastupidi tuuetes süsteemi kõrval raske öelda, enamasti vanemad ei mõtle üldse sellele, kuidas nad lastega rääkima, nii lihtsalt ei tea. Aga nüüd, kui me oleme seda asja juba pisut uurinud, kõneleme sellest, et siis me teadvustame, tegelikult oleks hea seda õpistrateegiat võib-olla tasakaalustada just et selle mälu lapsele rääkida vaheliga, midagi süsteemist. Öeldi, et vat kui tuleb see lõpp, siis saab teha nii mingile rohkem sõnadega ja, ja siis sellele samale süsteemi lapsele õpetada rohkem selliseid valmiskujuliselt väljendeid, sest tegelikult konstrueerimine on omamoodi vaevaline protsess. See võtab aega, kui sa pead iga kord iga keeletüki valmis tegema otsast peale. Täiskasvanudki me kasutame ju palju valmis tehtud nagu muster on ees ja siis me kuidagi paigutamine mingit valemit, mingid sellised tervikud ütlemised, väljendid, mida iga kord ei looda uuesti, vaid võetakse sahtlist, vajaduse korral kasutatakse kombineeritakse. Et eks oleks hea muidugi, kui vanemad suudaksid tasakaalustada neid eriõppi tüüpe, aga samas jälle. Kas see nii väga tähtis on, ei teagi täpselt, aga lapse keelt analüüsides tuleb ikka vaadata, kes temaga kõneleb või milline on siis hoidjakeel, et kui palju siis temast sõltub? Väga palju sõltub enamasti lapse varane kõne on hoidjakeele hästi tugev peegeldus. Et see on hämmastav, kui palju on samu nähtusi, mis on hoidjakeeles lapsekeeles. Kui näiteks hoidjakeeles on mingi sõna väga sagedane, siis on see lapsekeeles väga sagedane. Kui mingi struktuur on sagedane, ütleme mingi käändevorm, tegusõna, mingi kindel vorm näiteks oleviku, kolmas pööre teed, käib see hoidjakeeles hästi sagedane ja samamoodi lapse kõnes hästi sageli on üks esimesi vorme samamoodi käskiv kõneviis, seda kahjuks on meie vanemate kõnes ikka liiga palju. On ju isegi öeldud, et, et just eestlaste kõnesuseda käskiva kõneviisi rohkem kui tarvis just nimelt palju rohkem kui näiteks soomlaste ja rootslaste kõnes. Meie emad on direktiivsemad ja, ja see djektiivne kõnepruuki ei pruugi muidugi lapse keele arengule kõike hästi mõjuda käsu ja saabki reageerida mitteverbaalselt, kui sulle öeldakse, et see ilusti kas sa siis ei hakka selle peale rääkima, sa hakkad sööma? Või kui sulle öeldakse, et ära tee siis enamasti ei vasta sellele repliigile mitte kõnega vaid vastavalt mitteverbaalse mingi käitumisega. Ja, ja ega see käskimine lapse kõnet küll tõesti mitte kuskilt kuskilt pidigi ei arenda, aga vanaemakeeles on palju huvitavaid nähtusi selles mõttes, et see on ka üks uurimata ala siiamaani siiski suhteliselt uurimata. Et on kindlad vormid, mis on sagedased näiteks omastav, kääne, osastav kääne, seesama kaasaütlev, millest oli enne juttu tegusõnadest diskäskiv kõneviis ja kolmas pööre. Ja needsamad samad vormid tulevad siis lapsekeelde kõige varem. Peale selle on teatud struktuuriga sõnu vanema kõnes kahesilbilisi vokaaltüvega, et needsamad pesa tüüpi ema tüüpi sõnad, mida on siis lapse-le suunatud kõnes, kui me võtame kõik nimisõnad, kui siis umbes pool nimisõnadest kuuluvad kõik sinna ühte muud tüüpi, mis on täpselt ühesuguse struktuuriga. Nii et me tegelikult kogu aeg õpetame last kõnelema, ilma et me ise ilmselt sellele mõtleksimegi minu arvates palju ohtlikum on see kui emana-isana hoidjana. Me oleme lihtsalt vait. Meile tundub, et vastas olev väike olevus, et ta ei mõtle ja ei saa nagunii millestki aru. See on muidugi kõige ohtlikum, et ühelt konverentsilt mäletan, kuidas räägiti sellest et milliste rahvuste ja milliste keelte esindajad omandavad oma emakeele varem ja millised hiljem. Ja siis selguski, et näiteks jaapani lapsed hakkavad hiljem rääkima lihtsalt sellepärast, et jaapani kultuuris ei ole väga tavaline väga väikeste imikutega rääkida. Et neid hellitatakse, paitatakse ja nii edasi, aga ei räägita miskipärast ja hakatakse rääkima alles siis, kui nad kahele jalale tõusevad. Aga ka seetõttu jääb nüüd keeleline sisend esialgu üsna napiks. Et sama on leitud taaniskus. Lapsed pannakse väga vara lasteaeda ja seal ei ole kasvatajal võimalik kõigiga korraga nii palju rääkida. Ja ka seal omandavad lapsed keele natukene hiljem kui mujal, aga kui laps on omasuguste keskel, kus neil kõigil pilt seda keelekogemustega kommunikeeritud nad ju lõpuks saavad ka seda mõju on uuritud, kuidas need lapsed omavahel üksteise keelelist arengut kas siis takka lükkavad, pärsivad, ei ole, kahjuks tegelikult oleks huvitav, muidugi mul tuleb enda elus selline juhtum meelde kus me olime laevas ja oli pallimeri. Ja minu laps oli kahepoolene, mängis ta seal pallimeres ühe poola tüdrukuga ja selle poola tüdruk isaga. Me olime seal klaasseina taga ja rääkisime juttu, vaatasime lapsi, rääkisime ka minu laps tuli sealt välja ja ma küsisin, et mis keeles sa selle tüdrukuga rääkisid. Vaatas mulle imeliku näoga otsa, ütles eesti keeles muidugi. No selge oli see, et ta ei saanud rääkida selle tüdrukuga eesti keeles. Meie ei kuulnud, mida nad rääkisid, rääkisid ja paljus, viskasid teineteisele palle, rääkisid kogu aeg. Aga mis keeles ilmselt rääkis üks poola keelt, teine eesti keelt, aga ta isegi ei pannud tähele, võõras keel, et nad ei saanud aru, sest nad said kõigest aru, et mitteverbaalne tegevus aitab nii palju, et seal ei olegi võib-olla vaja seda konkreetset keelt osata. Jah, see ärinäide selle kohta on ju ka öeldud ja ka meie saadetes üldkeeleteadlastega oleme sellest rääkinud, et et kui laps ei omanda keelt teatud vanuses, siis seal see nii-öelda see aken, mis kauduse keel temani jõuab, et see pannakse kinni. Jah, see on täiesti dokumenteeritud kõikide nende niinimetatud mauride peal, kes on leitud kuskilt ja hiljem on hakatud neile siis keelt õpetama ja selgub, et nad ikkagi ei suuda omandada keelt sellisel tasemel nagu teised inimesed. Bioloogiline küpsus on see, millest rääkis juba omal ajal enne Berg, et lapsel on mingi aeg mingi vanus, kus keele omandamine toimub kergelt vaevata kiiresti ja, ja pärast seda on see aken tõesti tõesti kinnisem, bioloogiline inimese, ilmselt ajutaju eripära ja hiljem toimub lihtsalt mehhaanilise õppimisena ja ta ei anna enam tulemusi. Kas te olete jõudnud võrrelda oma kolleegide töid Soomes mujalgi? Kas keele eripära, meie oma emakeele eripära ka kuidagi mõjutab seda keele omandamist või, või nii-öelda neid keelelisi arenguetappe, näiteks meil on ühtemoodi, nende juures teistmoodi ma olen kahes rahvusvahelises uurimisprojekt nii ja seal on väga palju huvitavat rahvast. Ühes projektis on näiteks 28 Euroopa keelt esindatud ja keele enda eripära mõjutab päris palju. Üldiselt võib öelda, et keele omandamine hakkab pihta umbes samas vanuses kõikidel lastel. Ja enam-vähem samamoodi, aga erinevused tulevad mängu siis, kui hakkavad lapsed vormi moodustust omandama. Mõnes keeles lihtsalt on palju vorme ja mõnes teises keeles ei ole lihtne võrdlus inglise keele käänded ja eesti keele käänded või ungari keele käänded. Kas need käänded on veel poole rohkem kui eesti keeles? Selge on see, et kui keeles on palju vorme, siis laps pöörab neile varakult tähelepanu ja omandab nüüd väga varakult et ühes projektis võrreldi vormi rikaste ja mitte nii vormirikaste keelte omandamist, leiti vormimoodustuse, omandavad lapsed kõige kiiremini näiteks türgi keeles siis soome keeles ja vaat siis eesti keeles. Pärast need tulevad siis sellised keeled nagu nagu prantsuse ja vene ja inglise lapsed omandavad vormimoodustuse suhteliselt hilja, ütleme kuus-seitse kuud hiljem kui, kui teised, lihtsalt sellepärast, et neil ei ole palju vorme moodustada ja need ei ole nii tähtsad, et pole vaja, pole vaja, neil on sõnajärg palju tähtsam. Eesti lapsele on vaja teada, mis on objekt juba üsna varakult, kui ta tahab midagi saada, midagi küsida, inglise laps teeb objekti ja subjekti ehk tegija ja siis selle asja vahel vahet sõnajärjega esimesel kohal lauses on see, kes teeb ja kolmandal kohal on see, kellega tehakse või millele see tegevus on suunatud. Ja eesti lapsel piisab sellest, et ta omandab osastava ja tal on sama funktsioon kohe käes. Nii et kui nüüd mingit nähtust on keeles palju, sisse omandatakse vara ja see on tähtis vältevaheldus, aga samamoodi ungari keeles on sellist traditsioonilist või meie mõistes vältevaheldust ei ole, on pigem sellise pika lühikese hääliku vastandus vokaalide puhul just ja omandavad need lapsed selle vastanduse suhteliselt hilja eesti keeles, jälle vastupidi varakult, meil on see oluline, kas piima või piima. Aga ungari keeles ei ole ta nii oluline, keelesüsteemist ei väljenda olulisi suhteid tähendussuhted ja seetõttu lapsed ei pööra sellele kuigivõrd tähelepanu. Igastahes Mul on ikkagist ökonoomia printsiip. Mängusime võimalikult väikse vaeva. Ökonoomia printsiip paistab ikka päris mitmest kohast, et esimeste vormide valikul saaks lühemini, saaks kiiremini lausete moodustamisel samamoodi kõik, mida hädasti vaja ei ole, jääb esialgu välja. Näiteks tegusõna jääb tihti lausest välja, lapsel. Et seda ei ole vaja. Kui ta ütleb, et mina kommi, siis on täiesti enesestmõistetav, et ta tahab kommi või mina õue. Siis me saame aru, et ta tahab õue minna. Seda tegus nädal esialgu ei olegi üldse vaja. Ja alles hiljem, kui lause läheb keerulisemaks, et siis tuleb see tegusõna, mis hakkab siduma kogu kogu struktuuri lause struktuuri. Kui palju üldse selline lapseekeel annab märku sellest, milline on olnud meie keele evolutsioon või ehk siis meie oma inimese lapsepõlvest, inimkonna lapsepõlvest. Eks need mõned vormid näitavad küll selliseid vanu moodustus mehhanisme. Vahel võib tunduda midagi nii kahtlaselt keele ajalooline, mul tuleb enda lapsed kõnest meelde selline näide, kus ta ütles, et maa Mõki lähes sõite õue. Või siis teine sarnane oriet, tädi Üki tuleb multifilm. Mõkja Üki tundusid mulle sellised hirmus sellised vanad soome-ugri asjad. Aga tegelikult oli asi lihtne, tema mõtlesin, võtsin kõik tema minevikuvormid, mis talt selle hetkeni olid omandatud. Ja nägin, et kõik minevikuvormid olid moodustatud, i'ga tegi, oli, nägi. Siis ta lihtsalt tegi selle malli põhjal. Keeleloome hakkas tööle, jah, ei olnud seal midagi. Hirm peente. Aga eks need ajaloolised asjad paistavad kas või sealtki, et et laps teeb nii, kuidas on lihtsam. Nii, kuidas on loogilisem? Ja sellest, kas vahepeal on toimunud mingis vormis sisekadu või lõpukadu kombinatsioon või mingid muud keerulised nähtused sellest laps midagi, laps teeb nii nagu süsteemi järgi peaks vorm tulema. Kas ta tuleb vist õige või ei tule, õige vahel ei tule ja sealt me näeme seda algset süsteemi. Ega lapsel ei ole seda õiget ja valet, seda neid kategooriaid vist tema jaoks ei ole, ei ole. On sellised kategooriad, et on keeranud, millega saab hakkama, mida teised aktsepteerivad, saavad aru ja on need, millega ei saa, siis tuleb proovida parandada. Kui ema aru ei saa, siis peab ütlema mitu korda ja nii kaua, kui saab parandama oma vormi. Niikaua kui lõpuks saadakse aru, siit tuleb ketserlik küsimused, et kui see oli ikka nii loomulik, et siis ühel hetkel koolis ometi tuleb välja, et meie lapsed ei oska enam ei rääkida ega kirjutada, et kuhu selle loomuliku, seega on siis kuhugi nagunii kaugele mindud, et otsa saanud see, mis hakkab koolis toimuma. Hoopis teine ooper, hoopis teine asi lihtsalt sellepärast, et koolis eeldatakse teistsuguseid, oskasid kirjalikku oskust. Ja vahel käib lihtsalt selle kooli lapsepeasse, need lõkseta tunneb, et ta peab kuidagi teistmoodi väljendama ennast, et nii nagu peab. Mul tuleb meelde, et kuuendas klassis oli minu vanem poeg, kes pidi kirjutama kirjandi ja enne seda ei olnud neile öeldud, mis on kirjand, nad olid kirjutanud jutukesi. Ja nüüd järsku kirjand, käib tema ja hädaldab, et oskaja pea ja kuidas ja tegelikult oli asi lihtne, tal tuli Pal-tänavapoistest kirjutada. Põhimõtteliselt sel teemal kiri, kuidas feeriaid sai oma poistega peksa ja kirjutab siis oma sõbrale, et vot sellised asjad juhtusid. Ja see kiri, kui ta selle valmis oli kirjutanud ja mulle ette luges, siis hämmastas mind ikka hirmsasti. See oli umbes sellises stiilis, et käesolevaga teatan, meil leidsid aset sellised sündmused, mis viisid sellise sellise konfliktini, mille tulemusel täielik liider. Aga miks see tekkis, et see oli lihtsalt see tunne, et kirjand on midagi erilist, ei ole tavaline kõnepruuk seal midagi niisugust, mis, mis ei ole jutuke. Kui ma küsisin, et kas oma sõbrale kirjutaksid sellise kirja? Ta ütles, ei, muidugi ei kirjutaks. Aga kirjand ja vaat seal tulevad mängu teised tegurid, see, kuidas õpetatakse, mida õpetatakse. Vaevalt tal koolis seda asja oli niimoodi õpetatud, kindlasti talle lihtsalt öeldi, et tuleb kirjand teha. Et see oli siis segadus, keeleline segadus tekkis pigem sellest nii-öelda ülesande segadus. Seisneb psühholoogiline pinge mingi mingi asja pärast, mis tegelikult ei olnud üldse nii raske ja nii oluline, aga eks seesama krõps käib ju täiskasvanu peas ka. Minu tuttav ütles ühel päeval, et ma ei saa kirjutada majavalitsusse, et minu naaber rikub öörahu või lärmab öösel. Ma pean ju kirjutama sellises stiilis, et teatan, et minu naaber teostab öörahu rikkumist. Siis võetakse mind tõsiselt, kui ma kirjutan, ta lärmab, siis keegi ei võta kuigi tõsiselt. Et ilmselt sarnaseid asju juhtub lastega ka. Ja võib-olla koolis tihtipeale unustatakse loomulik omandamismall ära või õpetatakse liiga keeruka reegli järgi või, või kuidagi teistmoodi, et see algne tõdevi algne tarkus kaob kuskile. Kauge selle mõttega. Täna lõpetame, aitäh Reili argusele, kõnelesime lastekeelest ja kuidas seda uuritud on? Mina olen toimetaja maris Johannes. Jätkame saadet etümoloogia minutitega ja stuudios Udo Uibo, kes täna räägib nõiast, võlust ja Kunksmoor-ist. Seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest kümnendist pärit Tallinna püha vaimu koguduse õpetaja Georg Mülleri jutluste seisab kirjas jumalast ära taganevad ning see ebausu sisse langevat abi ning armu nende lausjat ning nõiad juures otsivad need samad omad ära niidetud kotkas jumala ähvardanud Don Mülleri jutlustas esineb sõna naid eesti kirjakeeles teadaolevalt esimest korda. Kuid see sõna tuleb Rootsil aegsetes tekstides tihti ette, sest nii tõusev luterlus kui ka seda toetav kroonuvõim võitlesid ebausuga innukalt. Ja nõndanimetatud vana hea Rootsi aeg on ühtlasi suurte nõiaprotsesside aeg. Eriline edu seda võitlust ilmselt ei saatnud sest igasugu posijad, imearstid, tulevikukuulutajad ja muud imetegijad on eestlaste hulgas ja nagu uuringutest on selgunud ka Eesti haritlaskonna hulgas seniajani populaarsed. Pole ka imestada, sest soome-ugri hõimudel on juba vanast ajast olnud naabrid seejuures nõiarahva kuulsus. Vaat õnne siis täna lähemalt kolme nõida tähistavat sõna. Need on nõid, võlu ja Kunksmoor. Neist kolmest on meie keeles kõige vanemsõnana õid. Kui uskuda analoogiat, mida ajaloolisel keeleteadusel on kombeks pakkuda, võiks see sõna meie keeleliste vanemate keeles olla vähemalt 5000 aastat vanu. Tõsi, siin tuleb teha mööndus, et ega seda vanusemääratlust ülemäära tõsiselt ei maksa võtta. Sest kui vanu kirjalikke mälestisi pole olemas, nagu see soome-ugri keelte puhul paraku on siis puuduvad ajaloolisel keeleteadusel kronoloogiliseerimiseks usaldusväärsed vahendid. Keelelise võrdluse põhjal võib aga öelda, et nõid kuulub meie keelesugulastega ühise sõnavara kõige vanemasse kihistus soome-ugri ühissõnavarasse. Nonii, tunnevad meie keelelised lähisugulased läänemeresoomlased näiteks soome isuri ja karjala noida lüüdinoide Vepsa noid vadja nõida. Seda sõna tunnevad laplased näiteks norra-saami noide aga seda tunnevad ka soome-ugri keeleala teises servas asuvat mansid kujul, näit või neid, mis tähendab nõida või šamaani. Sõna on igal juhul huvi ei paku, sest see on üks väheseid vaimse tegevuse valdkonda kuuluvaid vanu, ühissõnu. Teine nõida tähendab sõna, meie keeles on võlu. See väide võib panna kuulajad kulmu kergitama sama, sest tänapäeva eesti keeles tähendab võlu ju hoopis paeluvus, lummust, kütkestav, kust need on siiski kirjakeeles kujunenud. Uued tähendused. Veel 1893. aastal on Wiedemanni sõna raamatus antud sõna võlu tähenduseks üksnes ekse ehk siis nõid. Niisamuti on 1896. aastal ilmunud Karl August Hermanni eesti-vene sõnaraamatus võluv vastaks Kaldoonia ehk siis samuti naid. Ja isegi 1921. aastal esitab Johannes Aavik sõna võlu oma uute ja vähetuntud sõnade sõnastikus üksnes tähenduses nõid. Asi on selles, et sõna võlu oli suhteliselt piiratult levinud Saaremaa murdesõna ja sai kirjakeeles laiemalt tuntuks alles 20. sajandil. Kirjakeeles on aga selle sõna tähendus mõnevõrra nihkunud. Tema vana tähendus kumab läbi tuletisest, võlur, samuti liitsõnadest võlujõud ja võluvägi. Seesama sõna on mõnevõrra teisel kujul säilinud lõunaeesti murretes, kus sõnab õhn või võhlu tähendab tigedat halba inimest. Tähenduse üle kanda. Alused peaksid olema arusaadavad. Ütlema ju ka ise vastiku vanamuti kohta igavene nõid või vana nõiamoor. Aga siingi tasub tähele panna, et veel Wiedemanni sõnaraamat. Ta annab sõna võhl esimeseks tähenduseks nõid eesti võlule ja võhlule vastavalt lähisugulaskeeltes soome ja karjala Velho. Vepsa vool veel liivi võll will. Need kõik tähendavad nõida või ravitsejad liivi sõnaga kratid. Selle sõna vanust meie keeles võiks hinnata umbes 1000 aasta, aga ja see on laenatud muissetelt idaslaavi hõimudelt. Vana vene keeles esines nõida tähendav sõna kujul Wulfo. Tänapäeva vene keeles on seesama sõna saanud kuju Wolf ja sellega on seotud praegu märksa tuntum sõna- Osseebnik võlur. Vene sõnal on vasted lõunaslaavi keeltes näiteks Bulgaaria sloveeni keeles. Samuti on see dokumenteeritud vanades kirikuslaavi teeks sides, kuid slaavi sõna kaugem päritolu on teadmata. Indo-Euroopa tüvedega pole seda usutavalt ühendada õnnestunud. Seetõttu ei saaks isenesest välistada võimalust, et hoopis slaavi sõna on läänemeresoome keeltest laenatud ja mitte vastupidi. Kuid häälikulistel põhjustel ja sõna esinemise tõttu lõunaslaavi keeltes ei näi see võimalus kuigi usutav. Kolmas sõna Kunksmoor on üldtuntuks saanud Aino Perviku 1973. aastal ilmunud populaarse lasteraamatu Kunksmoor ja selle järje Kunksmoor ja kapten Trumm kaudu. Tõenäoliselt on see enamiku keeletarvitaja Ta silmis konkreetse ilukirjandusteose tegelastähistav isiku nimi. Ent ka Kunksmoor tähendab tegelikult nõida nõiamoori. 20. tarandil pole seda sõna eesti murretest kirja pandud ja nagu Aino Pervik on mulle öelnud, avastas ta selle keelanud Andrus Saareste mõistelist sõnaraamatust, kus sõna Kunksmoor tähenduseks on andud nõiduja varaid. Seejuures on Saareste sõnaraamatus selgelt viidatud, et sõna pole kirja pandud elavast rahva keelest, vaid on üle võetud Wiedemanni sõnaraamatust. Kogu sõna Kunksmoor üürike ajalugu. Tänapäeva kirjakeeles näibki lähtuvat Wiedemanni sõnaraamat. Nähtust, kus sõna Kunksmoor on nimetatud lõuna-eestiliseks ja selle tähenduseks on antud nõidusega tegelev Vanoi. Vormilt on tegu liitsõnaga, mille põhisõna on moor tähenduses eit, mutt ning täiendsõna Kunks näib olevat vormilt ja tähenduselt häma. Otsi saab aga selgeks, kui vaadata teisi Saareste sõnaraamat artiklites, nõid nõiduma ja nõidust leiduvaid sõnu. Kuntsi mees, Kunscop, nõid, huntsakas, nõid, kuntsi, mees kunstitama ehk vuntsima. Tembud Ma kusjuures temputama on nõiatempe tegema nõiduma kunst või kunst ehk kunst. Nõidus, nõiavärk, Kunscop, nõiavärk. Nii nagu kunst, mis erineb samuti Wiedemanni sõnaraamatust pole ka konks midagi muud kui variant sõnast kunst ehk vuntse. Kunst, mis vanemas rahvakeeles tähendab muuhulgas nõidust ja nõiavärki ning selles tähenduses fikseeritud ka Wiedemanni sõnu raamatus nagu mitme muugi Wiedemanni sõnaraamat leiduva sõna puhul jääb aga küsitavaks, kas siin on ikka tõesti tegu tõelise rahvakeelerikkusega või hoopiski juhusliku hääldushälbe või üleskirjutusveaga. Sõna Kunksmoor foneetiline ilme, ühekordne, dokumenteeritud hilisemate teadete puudumine kipuvad vist vihjama viimasele võimalusele näidet. Tõelise elu on sellele pool olematule sõnale eesti keeles andnud ikkagi alles Aino Pervik. Aitäh Udo Uibo-le ja Eesti Rahvuskultuuri fondile, kes raadio etümoloogiasõnastiku koostamist toetab kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.