Tervist algab eelviimane keelekõrv ja taaskord pühendame ennast koodivahetusele. See tähendab, et taas kord on võimalik vaadata Eesti elu poole kõrvalt veidi hõõrama pilguga ja võrrelda eesti keele elukogemusi muu maailma omaga. Alustame tervist, mina olen maris, Johannes jama, palun. Tutvustaksid ennast ja teeksite seda norra keeles. Häirin ranna Nosk, essampro, Aavere Aponurgas, klann mällu mulle Christian sünt harvudi Lann nivoole, MINA OLEN õilinud range olen norralane pärit Kesk Norrast tähendab Norra läänerannik ühelt saarelt seal Molde ja Kristiansundi linna vahel, kui see peaks kellelegi midagi ütlema, aga Eestis elan juba nüüd, üheksa aastat. Ja see Eestisse tulek, mis selle põhjustas? Üks konkreetne põhjus on mu naine, kes on eestlanna ja kellega ma tuttavaks sain. Ras, kui me elasime samas ühikas, tema oli siis aasta aega Norras, ma hakkasin sõnu küsima ja kui see aasta oli lõppenud, siis ma juba teadsin oluliselt rohkem Eestist ja eesti keelest kui varem. Aga ma tahtsin siis mingit keelt õppida ja mõtlesin, et miks mitte siis Eesti juba, miks mites kombineerida seda keelehuvi ja ütleme see fakt, et võib-olla mu lapsed ja lapselapsed peavad just nendes kahes keeles rääkima, võib olla umbes nii. Ja selge on see, et kurameerimine on alati soodustanud keeleõpet ja see on hea moodus. Aga kui te tulite siia õppima eesti keelt võõrkeelena, see teie eriala aine ju oli selledega lõpetasite Tartu. Oli see just naine otsis Tartust võimalusi, et kuidas ma saaks eesti keelt õppida ja nii see juhtus. Samuti pidasin kirjavahetus tüürid Farblektiga, kes Soomes elab. Ja tema muidugi ka julgustas mind, see oli kindlasti ka üks selline mõjutegur seen. Kuidas siis see Eesti Norra elu välja näeb, teil täna siin Eestis Põltsamaal? No ütleme, varem oli, oli piire, väga konkreetne olid kas ühes või teises riigis. Nüüd on piirid väga ähmased, sest meil suhtlus käib ju kogu aeg, internet on sama kiire, samas minu kodukoha suhtes tundub Oslo sama kauge vähemalt kui Eesti. Nüüd on meil ka need IP-telefoni, nii et me räägime perega ja teiste Norras iga päev. Samas oleme siin Eestis ka ütleme, et kui ma üheksa aastat tagasi siia kolisin, siis oli juba väga suur muutus, kui ma olin Eesti, siis ma olin kaugel ära nüüd enam nii ei ole. Kuidagi minu jaoks on kokku sulanud. Tegeleme samade asjadega siin ja Norras, kui me käime, tegeleme siin päevast päeva tõlkimisega, eelkõige see on siis, millega ma nüüd oma elatusteen Ja tõlkimine toimub siis eesti keeles norrakeelne. Loomulikult on emakeelde kõige parem tõlkida, aga naine on mul eestlanna ja teeme ju palju koos, niiet tõlgime mõlemat pidi. Eesti Norra suunal olen vanded vana süsteemi järgi maanteedelt, mul on eksam Berginist tehtud, selles osas on mul väike monopol üldse seda, et ma olen esimene. See puudutab dokument pilte ja tekste, kus täpsus ja õige tõlge on oluline. Saate pitsati alla lüüa ja öelda. Nii see on täpselt nii otseses kui kaudses mõttes, aga loomulikult mulle on väga südamelähedane ilukirjanduse tõlge, olen veel üsna noor, nii et loodetavasti jõuame sellega tegeleda, aga ilmunud on mulle jääva pargi romaan norra keeles lõks lõpmatuses samuti olen luulet tõlkinud näiteks Kristiina Ehin on üks selline, millega ma ise olen rahul. Olete ise ka kirjutanud, luulet? Oleme me ei ole kunagi kunagi ilmunud luule tal kindlasti sahtlisse, nagu öeldakse, kusjuures see, et tegelikult ei ole päris õiget, pole ilmunud, sest üks luuletus oli, ma osalesin mingis internetifoorumis, Norra ajalehed tahab laada luulekoda. No see on niisama katsetamine, eks ole, luulehuvilised. Ja siis üks luuletus valiti väga ootamatult kuu luuletuseks, nii et ma olin seal ajalehes. Enne kui me sinna Norra poole läheme, vaatame veel Eestis veidi ringi ja seda eesti keele elu ja peate ka pisut jälgima, sest selle keele sees te siin elate ja, ja see teile ka leiba annab. Kuidas teile tundub see meie keelekorralduslik pool, kui te võrdlete ka näiteks oma kodukeelega kodumaal, et kas me reguleerime liialt üle või, või võime kardame liialt, oleme oma selles väiksuse krampis vaid. No te olete juba kõik ise ära, norralasena on mul üsna palju ühist Eestiga, aga samas on väga olulisi erinevusi. Üks asi, mida ma kohe tähele panin, on see, et aga kus on murded, Eestile on omapärane see, et kõik räägivad kirjakeeles, kõik KEKi räägivad kirjakeeles ja et kas seal praegune keelekorraldus või pigem minevikku keerage keelekorraldus ei tagajärg, eks ole. See on iseküsimus, aga see oli ka põhjus, miks ma hakkasin huvituma lõunaeesti keelest või lõunaeesti keele murretest võru keeles. Aga muidu keeled, korraldus Eestis? Jah, mind huvitab tegelikult see, et eestlane kipub vähemalt alateadlikult samastama eesti keelt ja kirjakeel, et see tähendab loomulikult teab, et kõnekeel kõnekeel. Aga ta ei taju siiski seda, et kõnekeel ja kirjakeel on põhimõtteliselt täiesti erinevad asjad. Taas on, on see hoopis teisiti teadvustatud, kuna Norras ei ole kõnekeele normeerimise traditsiooni, on isegi välja öeldud, et seda ei tohi olla. Nii et see on väga markantne erinevus, mis mulle kogu aeg Eestis meelde tuletatakse. Mis puudutab kirjakeele normeerimist, siis jah, Eestis on vähemalt võimalik määratleda, et, et üks norm on eesti keel, Norras on keerukam, sest meil on kaks kirjakeelt, kaks varianti. Me oma keeles võime öelda norralane ja norrakas, kas sellel on teie jaoks ka mingisugune stiili vahe, suhtumise vahe, seletage? Kas mina olen nüüd norrakana õige? Võib-olla pigem eestlane peaks vastama. Teil on diplav eesti keeles pole teinud midagi kõrvale põigelda, ma ise ju tarvitan mõlemaid sõnu ja ma tajun, et norrakas on natuke selline ebaformaalse, aga eelkõige on, on minu jaoks nagu kõlajastiili erinevus. Ja mõnikord, kui ma ütlen, et mina olen see norrakas, siis see on pigem kõla, ta lihtsalt kõlab õigesti, niimoodi. Reipalt seal härra Laane on ju neutraalne, see igavam sõna nii-öelda, aga kindlasti korrekt. Mina ei ole tajunud, et ma kasutan pleedukas või norrakas, et selles oleks halvustav varjund, aga mulle on seda öeldud, et ära kasuta seda, enne, kui ma siiapoole sõitsin, siis ma võtsin, ma küsin. Kõige tunnete ei halvustavaks ma seda kindlasti ei, ei, ei pea, võib-olla on kontekste, kus ei sobi, sest ta natuke liiga vaba family family, Aarne aga ei kindlasti, mida halvusta nii läänest siis norralaste ja peegele juurde. Teil on kaks kirjakeelt, kuidas kujuneb, 19. sajandi keskel ei olnud veel mingit norra kirjakeelt olemas. Oli küll olnud kunagi viikingite keel nii-öelda vana norra keel, aga kuna me sattusime personaaluniooni nii-öelda, et kõigepealt see kalmaariliit ja siis hiljem taaniga, siis 1814, kui Norra läks kanti Rootsile üle siis loomulikult rootsi keelt me ei hakanud enam kasutama. Kirjakeel oli taani keel, kõnekeel on ikkagi oma norra keel, kõnekeel olid needsamad norra murded, mitte igal pool, räägiti jah, ja need murdelt olid muidugi päris norra omad, aga veel 19. sajandi keskel ei olnud siis muudkui Taani kirjakeelt ja siis norra murded ja Ivar koossena oli Kesk-Norra poiss, ta oli nii-öelda autodi takt keelehuviline ja juba üsna noore mehena oli talle idee, meil oleks vaja oma kirjakeelt ja see võiks põhineda Norra keelel, sest just norra talupoeg on ju olnud keele hoidja ja, ja selle päästja üsna selline suurejooneline, see on ta kirjutanud noore mehena, aga ta tegi selle enam-vähem ise ära ka, et ühe normita kogus murdematerjale süstematiseerida ja selle tulemuseks oli, on Smuuli esimesed tööversioonid, võiks öelda, ehk maakeel on selle otsetõlge, sellest on hiljem tulnud Niinusk ehk uusnorra keel, aga see on paraku päeval väiksem variant, sest oli ka teine tee. Nimelt olemasolev taani keel. Ta oli juba tugevasti juurdunud eriti linnades. Linnades oli tekkinud teatud haritud kõnekeel, nagu öelda, mis olid tegelikult sisuliselt taani keel, norra hääldusega ja selle aluselt tekkis kaat teine liikumine, need, kes tahtsid küll, et Norral oleks oma kirjakeel, aga leidsid, et see võiks toimuda olemasoleva Taani kirjadele reformimise tee. Et me hakkame norra sõnu tarvitama. Isegi grammatikat oli vaja muuta, sest norra keeles on kolm sugu, aga taani keeles on kaks ja sellepärast öeldakse tänapäevalgi, et see keel, mis selle tulemusena sündis bukmol, raamatu keel otsetõlkes, et sellel, kellel on kaks ja pool sugu. Sellepärast, et kas naissugu on seal tugevasti olemas või ei ole, sõltub stiilist, sõltub stiil ideaalist. Aga kui teie nüüd tõlgita ühelt poolt ilukirjandus ja teiselt poolt nii-öelda vannutatud tõlgi ametist, siis kumba norra keelde velgite, kas need on jagatud ka valdkonniti, et kus üks või teine keel on kombeks pruukida? Ametlik vastus on see, et mingit vahet ei ole, sest mõlemat on norra keele normeeritud keelekujud nagu öeldakse, aga praktikas loomulikult, kui üks on suurem, üks väiksem, ütleme kasutajaskond võiks olla bukmol 80 protsenti miinus 20 siis loomulikult on, on bukmol levinum ja on ka valdkondi, kus paraku enam-vähem valdab, aga samas on väidetud varemgi. Ma olen ise ka seda väitnud, et mõnes valdkonnas on suurem kirjakeel bukmol rohkem kohus, sellepärast et need on just need valdkonnad, kus inglisekeeldu. Samas on niin, usk, uus Norra on rohkem kasutusel kultuuris, kirikus ja sellised kohad, kus, kus see inglise keel niikuinii ei ohusta. Aga kui ma ise tõlgin, siis ma pean niinovski Juusnuda, seda väiksemat varianti pean oma kirjakeeleks. Kui ma kirjutan isiklikke kirju, siis ma kasutan seda. Ja kui ma tõlgin ilukirjandus, noh, siis ma eelistan ka seda kasutada, sest siis ma tunnen ise, et olen loomingulisem ja loomulikum. Aga vandetõlgi amet? No põhimõtteliselt ei tohiks vahet olla, aga siis on ikka klient, kuningas, võiks olla ja tihti on mul ka lihtsam tõlkida siis Mukmoli suuremasse varianti, sellepärast et seal on nii palju stampväljendeid ja kui kantseliiti kirjutada, siis siis on juba kõik valmis, kusjuures väga huvitav teema on see, mõned juuratudengid ja isegi õppejõud on väitnud, et kui juura, et õppida ja nii ilmuski kasutades siis on tulemus parem. Sest siis sa oled sunnitud mõtlema. Et muidu lihtsalt nagu automaat töötab jah, soe ja räägivad valmis mustris. Tekstia kartul norskab. Loomingulisem jah, kuna stampväljendite ja kantseliidi traditsioon ei ole nii tugev, siis on keelekasutaja sunnitud mõtlema, et mida sõnad tähendavad ja siis ei teki, ei teki nii palju tühje sõnu. Kui te üritasite sellisele jumala võhikule selgeks, kuidas see vahe on või kui palju üks see norra keel teisest erinev on minu käest küsitud. Et kas ta erineb sama palju kui, kui põhja ja lõunaeesti keel ja ma olen siis vastavalt nii et erines umbes nii palju 100 aastat tagasi, aga hiljem on norra kirjakeeled üksteisele lähenenud. Muidugi, põhistruktuur on samas säilinud, mõnel väga vanad süstemaatilised erinevused on olemas, aga see Need on lähenenud. Võiks äkki öelda, et, et neid, et nad on ka lähendatud, oli, kui kaua, 70 aastat vähemalt oli teadlik poliitika, et kaugem siht on üks keel ja see peaks toimuma kahe kirjakeele sulandamise tee, mis on muidugi väga huvitav, kuna just selliseid keelestrateegiaid on üsna vähe. Et tavaliselt ikka üks võidab. Algusest peale oli, oli nii, et et keegi ei tahtnud, et oleks kaks, sest ma olen muidugi kõik leidsid, et nende variant on õigem. Aga tulemuseks on tulnute olukord, kus, kus kumbki ei ole lõplikult võitnud, teiega kaotanud. Mulle isegi meeldib see olukord, sest see on jätnud sellise pingevälja, mille tõttu ütleme, variatsioon on suurem ja mille tõttu murdeid on rahule jäetud. Mujal räägitakse murrete taaselustamisest. Norras ei ole seda vaja, sest nad ei ole kunagi tulnud. Ja alates 70.-test tekkis just selles pingeväljas, kuna oli kaks kirjakeelt, tekkis murrete revolutsioon, mis laiendas, nende kasutusvaldkond on nii palju, et nüüd Norras ei räägi keegi normeeritud kee. Kus on siis murrete kasutamise koht köögilaua taga, lapsed koolis? Kus kõikjal parlamendi kõnetool, näiteks ametkondades, tööl, koolis, nii õpilaste kui õpetajate poolt, igal pool oleks õigem küsida, et kus on siis normeeritud kõnekeelekoht, sest seda ju praktiliselt ei ole. Tegelikult on küll rahvusringhäälingutöötajad täites tööülesandeid nii-öelda kasutavad normeeritud kõnekeelt lihtsalt raadio, uudised, delegaadi uudised, teleuudised ja nii edasi, aga loomulikult nende külalised räägivad juba uuret samas saates, aga samas isiklikuna räägivad seda normeeritud kõnekeelt, siis nad leiavad stiili, mis sobib enam-vähem nende keeletaustaga. Häälduse normeerimiste ei ole, et murde põhilised hääldusjooned jäävad alles ja keegi ei üritagi painutada või muuta oma intonatsiooni või midagi sellist. Kui see toimub, et kellelgi selline keelevahetus toimub, siis, siis on pigem alateadlik, et seotud kolimisega või väga huvitav on laste puhul vaadata. Kui laps kolib koos vanematega, siis ta võtab väga kiiresti köögis klassikaaslaste või mängukaaslaste murdekasutuse, nii et üldiselt on lapsel mitte vanemate murde, vaid selle koha, keskkonna, keskkonnalurri. Norra murrete erinevus või sarnasus, et tihti Eestis on ju nii, et kui sa ära harjutanud kõrva, siis sa ei pruugi aru saada, mis lõunaeestlane räägib, kui sa just ise parajasti põhjaeestlane oled kuivõrd seal see murdekirju, pilt, seda suhtlemist ja kommunikatsiooni, kas siis pärsib või vastupidi, soodustama. Muidugi üks küsimus on see, kui erinevad murded on, kas nad on siis sama erinevad, kui näiteks Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti. Ja minu seisukoht on, et praktikas ikka on sama erinevad. Kuigi põhjaeesti ja lõunaeesti hõimukeelte vahel väga vanad väga sügavad erinevused, siis need ei ole need, mis, mis arusaamist häirivad. See on ikka see, et põhjaeestlane eriti ei ole lihtsalt harjunud ja selles ongi põhiline vahe, et norralane on pidanud oma kõrva harjutama ja sellepärast saab ja aru nii, et see ei ole probleemiks. Loomulikult toimub ka ja selline alateadlik üksteisele lähenemine ja soomlane ei taha just teistele paha siis ta lihtsalt alateadlikult roogi välja need päris oma külasõna, mille puhul ta teab, et nendest aru ei saada, sest loomulikult on ka väga kohalikud väljendid olemas, aga kollane lihtsalt saab kohe aru, et millistest sõnadest saadakse aru muutmata oma murdekeele põhistada. Aga kuidas siis üldse on õnnestunud seda murdepilti või balleti nii värvikana hoida, sest mure ju teatavasti siis, kui inimesed hakkavad suhtlema ja vahetavad elukohti ja kui lõpeb see nii-öelda see paikne elulaad, siis on ka murded kadunud, näeme me ju siin Eesti pinnalt praegu lõunaeestlased, noh, müts maha nende ees, eks ole, mis nad seal teevad ja vaatad, varsti saavadki piirkondliku keele staatuse kätte. Et, et kuidas norra lastel on siiski õnnestunud see värvikirevus säilitada. Siin mängib kindlasti rolli see, et kirjakeel ei põhine ühel murdel, sest ütleme, bukmol puhul oli ta kogu aeg taani keel ja on alati tugev opositsioon. On olnud sellele niinovski puhul on samas väga selge ideoloogia olnud, et ükski murre ei ole teistest parem vaid nad kõik koos. Nende, see abstraktne ühine süsteem on kirjakeele aluseks ja kirjakeel kirjutatud keel. Nii et et selle järgi ei pea oma kõnekeelt muutma. Eesti puhul on siiski minu meelest eriliselt tugev selline ühtlustamise traditsioon. Kui hakati seda ühtset esiidentiteeti otsima, siis sellega keelele paljuski Ehinud. Ja loomulikult on Norra olukord ka eriline, aga see, et murded on ellu jäänud, ei ole selles suhtes mingi ime, vaid ta on lihtsalt nende meetmete puudumise tulemus, millega murded välja juurutati. Mujal arvan suuresti. Loomulikult need inimesed suhtlevad, kolivad ja Norras näeme ka teatud murrete ühtlustamist. Regionaliseerumine ei ole niivõrd iga küla keel, aga võib-olla iga valla või iga maakonnakeel, aga see ei tähenda, et variatsioon kaob. See protsess on ikka palju-palju aeglasem ja palju dünaamilisem Norras, et eestlane ei saa üle sellest, et ma räägin kas kirjakeelt või siis hoopis midagi muud, et ei ole vahepealset varianti. Eestlastel on isegi see hirm, et vaat, kui me teeme endale selle piirkondliku keele, et siis see meie kirjakeel nii-öelda satub ohtu või mina ta ise ei taju, aga, aga keele Istikud kõnelevad ja mina küll ei suuda seda ohtu kuskilt näha, ma tean, et eesti keel on ohus olnud, loomulikult on ka potentsiaalseid ohte olemas, aga see ei ole minu meelest üks ja see, et räägitakse näiteks Lõuna-Eestis, regionaalkeeles. No ma igati toetan seda strateegiat. Aga ma leian samas, et see on vajalikuks muutunud just sellepärast, et see on ainuke väljapääs muul moel ei ole võimalik ütleme, oma omapära oma keelt säilitada. Mulle tegelikult meeldiks, kui kogu eesti keeleruum oleks variatsiooniks rohkem avatud. Nii et see on võib-olla iga inimese hoiakute küsimus. Et kui keegi räägib teistmoodi, kas ma leian, et see on kuidagi naljakas anomaalia või on see hoopis loomulik ja huvitav? Vainu murdeid Norras praegu on, kas need koguga loetakse? Murre murrak igal külal, igal talul, igal perekonnal on oma ja ma arvan, et on võimatu kokku lugeda. Teil ei ole sellist klassikalist kaarti, nagu meil joonistatakse, et siin on kirdemurre ja finantslääne, meil on loomulikult teatud põhimurda piirkonnad olemas. Eristatakse ida ja Lääne-Norra murde, et see on see põhiline piir, kusjuures kõige idapoolsem geograafiliselt põhjal olla aga see murdekaardil huvitaval kombel jälle lääne. See on muidugi tingitud sellest, et ida ja lääs ei ole niivõrd geograafiline määratlus, kuid teatud tunnusjoonte järgi ütleme, et on öeldud näiteks niinovski kohta, et see on liiga palju Lääne-Norra murrete mõjul mõjul, aga see on selline vaidlusküsimus, sest kindlasti ei ole see ainult Lääne-Norra murrete põhjal üles ehitatud. Ma ise elan just ida ja Lääne murdpiiril praktiliselt Norras. On väga huvitav selline siirdepiirkond. Kui ma siin Tartu Ülikooli lõpetasin, siis kirjutasin aktsentidest intonatsioonist tooniaktsentide st ja eesti väldetest ja just sellega seoses oli huvitav oma kodumurret uurida, kuna see on põhiklassifikatsiooni järgi on ta ikka ida norra murre, aga Lääne-Norra intonatsioonisüsteem. Eestlase jaoks on see keel ikkagi selline identiteedi tunnus või selline väga jõuline marker, mis teeb. Norrakas norrakas, mis teeb norrakas norraka? Jah, ma arvan, keel on kindlasti kindlasti väga oluline ja huvitav on ka see, et norralane ei ole, ei kahtle üldse, kuigi murded erinevad, siis ei ole kahtlust, et tegu on norra keelega. Samas rootsi keel on juba midagi muud, kuigi võib-olla norra ja rootsi keel. Kummalgi pool piiril on sama lähedased kui norra murded omavahel. Nii et jah, huvitav on see, et kuigi variatsioon on suur, siis on kindlasti ühine identiteet olemas ja keel loetakse ja keel toetab seda. Aga noh, kuidas norrakas ennast vaatab? Ennast näen, kindlasti oleme maailma parimate hulgas ja teistmoodi. Loomulikult oleme väga õiglased. Me toetame igal pool rahu ja demokraatia loomulikult ja aitame teisi. Noh, seal on muidugi oma iva sees, samas on see väga ülespuhutud, kohati narrasse. Räägime nüüd eestlastest ka, millised teile tunduvad? Enne kui ma vastan siis suuresti oleme samasugused, väga-väga palju ühist, aga kui ma väga kaua siin olen, siis hakkan muidugi rohkem analüüsima, et mis on ka need negatiivsed asjad. Ütleme, et eestlasel on hirm, mis on seotud ajalooliste kogemustega ja see mõjutab väga palju. Võib-olla on eestlane selle tõttu rohkem kahtlustav, aga samas on eestlane uskumatult töökas. Jah, loomulikult on. On igal pool igasuguseid, aga võrreldes Norraga siis jah, Norras ei saa keegi midagi tehtud, seal saadakse Balkani, seal käiakse, Ta räägib. Ta tegelikult ju see on ikkagi nii, et rohkem lõunamaalased saavad lubada endale seda luksust siin põhjamaal peab ikka rohkem rabama ja ma nüüd loomulikult liialdan, aga hakkame teie norralasi kaitsmine. Ja kas seda on eestlased kommenteerinud, et, et kui nad Norras tööl käivad, siis on ju muud kui kohvitamist kogu aeg ilma tööta. Kus teie kodu on? Meie kodu on kindlasti kahes kohas, üks on Eesti ja Põltsamaa ja teine on range Aavelay Norra maja Põltsamaal on kindlasti oma kodu ja jääb ka nii, aga nüüd varsti hakkame ka rohkem Norras elama, kus on oma talu, kuigi seal talupidamist seda enam, aga seal on vanematel turismikoht, need konverentsi võimalus ka. Loodame, et me saame kunagi sinna ka eestlasi kutsuda. Aga jah, kaks kodu ja nii see ilmselt ka jääb, aga olete mõelnud selle peale, et kui lapsed tulevad, mis keeled lastel võiksid olla, oleme kindlasti mõelnud? Pole kahtlust ka Eesti ja Norra mõlemad ma arvan, et see tekiks ka iseenesest, sest me ju kodus räägime kahte keelt, koodivahetus käib ju lakkamatult. Oleme küll mõelnud, et võib-olla oleks vaja jälle vahetust teha, sest need on välja kujunenud nii, et mina räägin rohkem eesti keelt ja naine jälle norra keelt. Aga nii ei ole mingis valdkonnas, et vaat see on just nii-öelda norrakeelne või kui süda täis läheb, et vaat, mis keeles siis ütled. Olete poliitiliselt korrektsed või mis? Arvan, et pigem on küsimus sõnades, mida ühes või teises keeles ei leidu näiteks kohupiim ütlengi ikka eesti keeles, sest seda norras eriti ei ole, nüüd on juba midagi sarnast tulnud, aga ikka räägin eesti kuhugi. Siis on see kohupiim võib-olla nii ongi, et seda koodivahetust vallandab see, et teises keeles ei ole tavaliselt vaja sellest asjast rääkida ja noh, kas ma nüüd räägin rohkem norra keelt, kui ma olen väsinud või mitte, aitäh? Ei, ei oska kommenteerida, see on vahetamine käib täiesti alateadlik, aga mis keeles mõtlemine toimub? Ma arvan, et seda ma ei tea, enne kui ma rääkima kandma, vaja midagi kirja panna, sest Ma olen jälginud, et kui ma lihtsalt teen mähkmeid midagi vaja meeles pidada, niisiis on küll segamini niuksed Mõtminega. Kuidas te tajute, issand, teie eesti keelt kõige rohkem mõjutanud või kes, kes või mis, ma arvan, et, et ma ei suuda ühte sellist tegurit, et välja tuua, välja tuua, loomulikult, kui me kodus oma peres räägime eesti keelt ja sõprade hulgas, siis see minu isiklikku eesti keelt kindlasti mõjutab. Aga muidu on kõik allikat kokku kirjandus, ajakirjandus, kust iganes ja ilmselt ka igasugused dokumendid. Vähemalt päevad tõlgin, nii et ma võin ilmselt hakata rääkima nagu notariaalne leping. Vaba Eesti kantse liitide valdad muugnorkate tõlkimisel jah, ja te ütlesite, et teil on ka huvi Eesti murrete vastu. Te olete tõlkinud loetade murret. Murdeloen ju keelealast, kirjandust, erialast kirjandust, jah, aga ma ise räägin võru keelt mingil määral kõnega. Ma arva, et ma ole Annugene norrakas, kõneles võru kiilt. Ma ei tea, Ma areli kõht, kõneleja, võro kiilt, õnne siis oma lõunaeestlased seal ma pole kunagi proovinud ka Tartul bensujaam on kõnelda võru keelt, läks käest. Kas Norra Eesti asja ajamine tähendab ainult perekonnaelu ja eesti-norra armastust kodus või tähendab see midagi muud? Kindlasti erinevaid asju. Üks näide on Eesti ja Norra suhted näiteks selleks loodud ühingu kaudu. Olen ajakirja Estlansnitti toimetuses, mis ilmub kolm-neli korda aastas, kus on hästi palju materjali Eesti kohta norra lastele, mida on nad kuskil mujal ei leia ja praegu on meil ilmumas varsti ka juubeliajakiri selline paksem raamat, kus meem, võtame seda, et selle ühingu eelkäija asutati aastal 84, see on juba 25 aastat tagasi, see oli siis kindlasti enne minu aega eesti-norra suhetes nendel suhetel on oma ajalugu, mida ma praegu uurin ka, kuidas seda elu on seal elatud, on see rohkem eesti tiib, et vaadata Norrat või teistpidi Norra poolt vaadata? Kindlasti nii ja naa, osaliselt koos osaliselt ka eraldi, et Eestis on kindlasti protsentuaalselt rohkem norra sõpru, kui on Norras Eesti sõpru, ma arvan, sest Norra on ikka paljude eestlaste hulgas väga-väga tuntud ja armastatud, kas või norra kirjandus on ju üsna tuntud, väga mõjutanud eesti kirja ja tulekul on jõulud. Me oleme eetris nädal enne jõule, kus te jõule veel jõule, Edame sel aastal Eestis Põltsamaal ja kuna me läheme varsti Norrasse pikemaks ajaks, siis loomulik, et on jõulud siin ka oleme neid vaheldumisi pidanud Eestis ja Norras, nii et kõik perekonnad saavad oma osa. Kas noored on midagi teistmoodi, Kagu-Eestis on midagi, on kindlasti teistmoodi. Loomulikult on palju ühist jõulupuu ja, aga võib olla, mis mind šokeeristest loomulikult oleme harjunud, et kõik peab olema nagu meie enda lapsepõlves, eks ole, see on normaalne. Ja mind šokeeris see, et eestlased mõnikord avavad kinki enne jõululaupäeva, kui nad saavad meid jälle kätte. Et Norras on väga range kordajad, on ikka ühine avamine ja see on üks konkreetne tseremoonia. Rituaale ja meie krabame laagri tahame teada, mis teeb. Just mitte, panete nad siis kuuse alla ootama või? Täpselt, aga kustkaudu jõulumees teie juurde jõuab, kustkaudu inglastel tuleb korstnat kamina kaudu ja meil, eestlastel, vahel paneb koti ukse taha. Seal korstnas tulek on ilmselt lihtsalt uuem import, ma arvan, tegelikult on meil Norras huvitav lugu, et, et jõuluvana, see nii-öelda rahvusvaheline variant seguneb Norra taude muuda päkapiku ka, kes seal oli mingisugune vähemalt nii palju, et meil on mingi troll, tal oli ka habe ja see sõna ongi sama, mis on ka jõuluvana, see tüvi on seal selle norra jõuluvanasõna sees, ei ülenisse Janisse, need on tegelikult väga erinevad kujud, aga nad osaliselt on nagu sulandunud. Kust siis jõuluvana tuleb tavaliselt. Kui, kui ei ole oma perest, siis naaber. Meie tänane saatekülaline oli norrakas villangoi, kes elab Põltsamaal Eesti elu lõpuminutid kuulugu luulele, Norra luulele katkenud meie raadioarhiivist eestikeelset teksti loeb Andres Raag. Tõlkes üles leitud, lõpetame põhjamaiselt Doris Kareva tõlkes, autoriks Jan Erik Volkja. Norra luulet tõlgib omakorda kõmri ja inglise keelde Merit Davis. Sest just sellised need meie tänased keelemängud on. See, et ükski lind ei laula. Kui tuleb kurbus, tuleb ta ilma keeleta. Kurbus on must pimedus puudumine, igatsus, palju nimesid. Kurbusel on antud. Ükski neist võrdu kurbusega. Kui valitseb kurbus, ei ole tahtmist hommikut. Kui üles tõusta ei ole jõudu jalga maast tõsta ei leia pääsu, sest samast torkest südames, mis tabas eile üleeile üle üleeile iga kord, kui möödud linnas teatavaid paikadest meeles teatavad stseenid teatavad nimed sellele, mida sa kaotasid keha, naeru. Ta kerguse silmapaari kohtumas sinu omaga. Ons neil silmadel nimed? Kas Neid hüütakse Oscariks? Kas neid hüütakse Katingaks? See, et oo või ka on läinud, on arusaamatu. Arusaamatu arusaamatu on sellele nimi. See, et ka või oo ei aseta eal enam rahustavat kätt su laubale teeb haiget. Sõnulseletamatult on sellele nimi. See, et ükski lind ei laula. Must pimedus, mida hüütakse kurbuseks. Harva, kestab seal vähem kui seitse aastat. See oli norra luule, mis lõpetas meie tänase saate aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.