Ta paistab kõige hinda, kuid ei mõista millegi väärtust. Nii on Merkantiilset inimest iseloomustanud inglise kirjanik Oskar Vaildi ja see on paha iseloomustus. Meie tänane juubilar Voldemar Miller on oma olemuselt niisugusest inimesest võimalikult kaugel. Ta on lausa niisuguse inimese vastand. Kuigi ta asjade hinda tunneb Voldemar Miller küllaldaselt hästi. Ta on seda pidanud tegema juba oma ametikohtade tõttu. Aastate jooksul on tal olnud neid aga õige mitmeid. Kuid üks tema töökoht tõuseb teiste hulgast märgatavalt esile. See on Baltika ja haruldaste raamatute osakond Teaduste Akadeemia raamatukogus. Ametlikult moodustati osakond küll alles 1968. aastal. Voldemar Miller töötas seal aga juba alates 1952.-st aastast, nagu ka tema kauaaegne kolleeg Kiira Robert. Selle koha peal Toompeal Kohtu tänav kuus keldris oli raamatukogu olnud juba 1911.-st aastast peale ja nii ta siis jäi ka sinna, kui ta tuli üleakadeemia raamatukogu valduses faktiliselt Londonis oma õlut peremees, ainult peremees muutus, fond oli kogu aeg sama. Tegelikult läheb raamatukogu tagasi väga kaugesse aega, vist 16.-sse sajandisse. 16. sajand läheb ainult üks tema koostisosa, raamatukogu isi asutati 1825. Püüame nüüd meenutada seda, mis olukorras oli sisse Raamatukogu 52. aastal, kui teie sinna tööle läksite. Raamatukogu paiknes kahte tänav kuus keldris, see on see maja, kus Teaduste Akadeemia presiidium praegu asub. Ja kelder oli raamatukogu tarbeks välja ehitatud just sellel 1911. aastal, kui raamatukogu sinna toodi. Keldriruumid olid jaotatud vahelagedega niisugusteks pool korrusteks, aga nagu ikkagi keldriruumid, oli ta küllalt niiske, kuigi keskküte oli tal sees juba 11-st aastast alates. Mis tuli siis teha, et olukord hakata parandama? Kõige halvem oli see päris keldriosa millel ei olnud aknaid ja kus ka ei olnud keskkütteradiaatoreid. Aga keskkütte, radiaatorid asetsesid esimesel poolkorrusel või tähendab, teisel poolkorrusel nii-öelda ja soojus ja alla ei läinud. Ja siis meie nad võite, seltsimees Miller nuputas välja sellise noh, omaloomingulise tuulutamise süsteemi, et kasutades suuri pappi juhtisime nagu seda radiaatori soojust keldri poole ja kimbu allapoole ja, ja keldrisse lasksime teha niiskus, ventilatsiooniluugi, kus kaudu siis nagu siis õhu tsirkulatsioon toimus tekkimas Miller tegi seal igasugu arvutusi, relatiiv see õhuniiskuse ja absoluutse õhuniiskuse kohta. Ja siis selle järgi siis seda klappidest tehtud ventilatsioonisüsteemi, siis rakendasime teataval määral testi tulemusi andis. Mis asjaoludel üldse, Voldemar Miller sattus sellesse raamatu koostööle. Tema oli omal ajal Tartu riikliku keskarhiivi direktor ja seal lahkudes ta töötas mõni aeg Kohtla järve kaevanduses ja sealt Kohtla järve kaevandusest kutsus akadeemia raamatukogu tolleaegne direktor Leo Tiik. Ta siis sinna hilisema Baltica osakonnatöötajaks videograafina alguses ja alles siis, kui valmis uus maja ja me kolisime sinna Lenini puiestee 10 siis moodustati praegune Baltika ja haruldaste raamatute fond ja seitsme miljoni oli siis selle juhataja, mis teil oli südamelähedasem kasse, kohtu tänav aeg või see, kui ta need kesklinnas äratavat seonit kaunis kaval küsimus. Raamatutele oli kindlasti parem ületoomine, aga lugejaskond oli vähesem ja selle tõttu tekkis seal kuidagi eriti nisugune, kodune miljöö. Ja lugejad olid kõik Mil isiklikult tuntud lugeja tundsid 11 omavahel ja kujunes niisugune olukord, et nad jätsid sagedasti üksteisele sõna, palusid näidata, kuna teise jaoks midagi huvitavat olid leidnud. Midagi niuke klubi taolist peaaegu tekkis ja see oli kuidagi väga-väga-väga uurimist tööd soodustav ergutav. Nii et sellest seisukohast töö seisukohast ma pean ütlema, et mulle isegi Toompeal meeldis rohkem. Missugune oli Voldemar Milleri osa selle tööatmosfääri kujundamisel Baltika osakonnas? Tema osa oli tohutult suur, sest see muutus juba linnapea, nagu kõne käänuks, mindi Milleri juurde mõnda asja küsima või saama soovitati kaasuurijale minguse Milleri juurde, seal peab olema nagu teatavat otsitavat raamatut. Ja see Milleri juurde kestis veel aastaid pärast seda, kui seltsimees Miller oli Baltika osakonnast ära läinud, tuldi ikka veel Milleri juurest raamatuid otsima. Nüüd see muidugi pikapeale nagu, nagu vaibub, aga ikkagi on veel neid, kes Baltica osakonda tulevad, nagu Milleri juurde tullakse Elleri osakond, Mülleri osakonda ja. Kuidas te iseloomustaksite tema tööstiili kuidas tema liikus seal teeosakonnas ja, ja kuidas ta seal töötas? Nii tavaline raamatukogutöötaja lugejaga otseselt sisuliselt peaaegu ei suhtle, tema saab lugejalt tellimise, telli toob talle raamatu välja ja sellega on nagu see suhtlemine lõppenud. Konsultant aitaks tal otsida seda materjali, aga seltsimees Miller huvitus alati lugeja probleemidest. Küsis, millega lugeja tegeleb ja püüdis teda aidata mitte ainult seda materjali leida, mida lugeja ise teadis vaid leida ka seda materjali, milles lugejal võib-olla aimugi ei olnud. Just seltsimees Miller oli selle nagu juhtis, sellises suhtlemises. Mul on meeles üks ilus kevadine hommik, tuuline ja päikesepaisteline, kui Miller tuli meile kateedrisse. Ta oli kuidagi väga elevil, silmad särasid, juuksed olid tuulest räsitud ja ütles, et nüüd hakkame peale, nüüd on saadud luba kirjas meilt tellinud käsikirja ja hakkame peale. Jutt on kogumikust Eesti raamat 1000 525975 mis ise ilmus aga aastal 1978 kõneleb Tallinna Pedagoogilise Instituudi bibliograafia kateedri juhataja Marelot. Mina olin siis veel väga roheline teaduses ja üldse veel kohmetu neis asjus esialgu ehmatasin väga ära, mõtlesin, kuidas ma siis nüüd kirjutan, et vastutusrikas asi ikka ja suur töö ja ma olin ikka üpris ehmunud küll ja pärast hiljem küsisin miljonilt, kuidas ta üldse söandas noorele inimesele, kes veel peaaegu midagi ei olnud kirjutanud niisuguse vastutusrikka ülesande usaldada, siis ta muigas kelmikalt ja ütles, et noh, aga kirjutasite ju ära. Ma arvan, et me kõik mingil moel saime temalt mitte ainult tarkust ja nõu, vaid ka innustust. Ja ma võin öelda, et sealt vist algaski see minu õpipoisi. Aeg, sest õieti õpetas tema mind teaduslikku teksti kirjutama. Üks põhinõue. Ta oli niisugune, et ei tohi kasutada palju omadussõnu, et kipuvad ikka noorel autoril tulema võib-olla sellest, et oled veel nii abitu situatsioone kirjeldama, tahad nagu kõige rohkem ära seletada, tema ütles, et ei, omadussõnu peab olema hästi vähe, et tekst peab iseenda eest rääkima. No ja selle nõu järgi siis ma püüdsin ka käia. Ja eks tema käsi oli ka muidugi teiste materjalide puhul alati tunda. Ta ise kirjutab kuidagi imelise elegantse kergusega ka nagu näiliselt, ilma igasuguse pingutuseta, sama vabalt, kui ta räägibki. Muidugi on temaga väga huvitav koos töötada. Ja, ja ma sain eluks ajaks nagu mingi niisuguse väga põhilise kooli sellest sellest samast sai alguse ka minu teadlase staatus, hilisemate väitekirjade kaitsmised ja kõik olid seotud selle esimese koostööga. See oli nagu kõige algus ja kõigeks edasiseks impulsse. See oli teie jaoks tähtis etapp, aga kui meenutada seda situatsiooni, miks järsku tekkis vajadus välja anda eesti raamatu ajalookogumik? Vajadus oli väga suur, sellepärast et raamatuid on ju palju ja nendes raamatutes orienteerumine polegi nii lihtne. Pealegi oli selleks ajaks saanud alguse raamatuühingu liikumine oli saanud alguse biblio fiilne liikumine, tähendab kogu sellele läbitud etapid oli vaja nagu õiglast hinnangut anda. Ning niisugust Nõukoguliku marksistliku käsitlust kogu eesti raamatu ajaloole seda ka ei olnud kusagilt võtta. Ja nii nagu Miller alati on teinud asju, mida on vaja, nii asusta siingi väga innukalt selle Ideest võitlema, kõigepealt oli vaja ju üldse saada nõusolekut selle väljaande vajalikkusest ning meile mingil moel siin tuli appi ka ajalooline seik. Nimelt Eesti raamatu 450 aastaseks saamine oli see niisugune ümmargune daatum, mis puhul ka seda väljaannet sai nagu hakata kirjutama ja noh muidugi. Ma arvan, et tal on, sellel raamatul on küllalt suuri puudusi ja me ise ja ka millel on sellega alati nõustunud, kuid tema on seda meelt, et tuleb ikka asi ära teha ja küll siis hiljem tulevad uued tegijad teevad jälle parema. Et oma põlvkonna kohustus on ikka ära näitleja Jah, et see põlvkond, kes parajasti uurikas parajasti teeb, peab siiski oma kreedo kirja panema. Edasi on võimalik jätkata. Millel on ise öelnud, et vanemaraamatualal on võimalikud veel suured avastused, mis on teie seisukoht ja kus oleks võimalik neid avastusi otsida? Ei mõtet otsida. No meil on küllalt niisugusi seiku vanema raamatuloos, mis on veel siiski udused, kasvõi näiteks kiibeli katekismuse lugu 1500 seitsmeteistkümnendast aastast, mis võiks meie raamatuvanust veelgi pikendada, mis on seni siiski jäänud veidi segaseks ja seal on veel teisigi momente üsna üsna olulisi. Nii et ma arvan, et seda Pilti võiksid ehk vast täiendada edasised arhiiviuuringud. Kuid nagu mulle tundub, on siiski põhiline, võib-olla see, et me paremini ja üha rohkem üha täielikumalt oskame avada neid fakte, mida me juba teame. Ja just nende olemasolevate faktide interpreteerida. Ana ongi Miller asendamatu olnud, sest tema mõistus ja mõtlemine on selline. Ta oskab alati fakte üldistada ja süstematiseerida ja sellisena kahtlemata on ta asendamatu meie raamatu ja üldse kultuuriuurimises. Voldemar Miller on avaldanud ka oma artiklite kogumik. Eks tema põhiline kogumik on minevikust tulevikku, mis ilmus, kui ma õigesti mäletan, 72. aastal. Selles kogumikus on mitmed tema artiklid erinevatest perioodidest, aga neil on kõigil üks ühine tunnusjoon. Nimelt näete, annavad meile uut informatsiooni tihti juba üsna teadaolevatest tuntud asjadest. Näiteks on seal väga huvitav artikkel Hertzen ja Eesti, kus ta toob välja inimesed, kes olid hertsinikkolokoli autoriteks Eestist. Oti väga huvitav, minu meelest väga põnev artikkel on rüütelkonna Janseni suhetest, kus ta esimest korda toob tõepäraseid andmeid või tõeseid andmeid selle kohta, mis tegelikult juhtus Jannseni Eesti Postimehega. See kultuuriloost tuntud seikesele esimeseks valgustajaks teaduslikuks oligi Voldemar Miller, kes juba üliõpilaspõlves leidis üles rüütelkonna kassaraamatut ja nende põhjal siis esitas ka tead, täiesti teaduslikud andmed selle vana ja, ja küllaltki valusa probleemi kohta. Samuti on seal muide väga huvitav artikkel Grybojedowi üllatavast seigast Gryboeedwi Loomingu loos nimelt sellest, et mine väljaanne tema kuulsast näidendist häda mõistuse pärast ilmus ju Tallinnas. Te olete selles mõttes õnnelik inimene, et te tunnete Millerit veel ka niisuguses isiklikust kevadisest küljest te tunnete teda ka inimesena rohkem kui, kui enamik neist. Kui ta majja tuleb, siis leiab ta kiiresti kontaktid kõigi perekonnaliikmete ja kõigi generatsioonide esindajatega. Ta on väga oodatud külaline lastele, lastega oskab ta väga toredasti suhelda, neile huvitavaid lugusid rääkida, panna neid mõtlema asjadele näiliselt lihtsatele, aga tegelikult põnevatele asjadele, mis neid ümbritseb. See on niisugune muinasjutuvestja oskus ja kõik nad ootavad, on miljonit väga. Aga väga tore on ka see, kui ta suvel näiteks alustab oma Saaremaa turneed väike, suhteliselt väike kompsuke näpu otsas reisib ta paigast paika ja iga kord, kui ta majja tuleb, on temast rõõmud, oskab kuidagi väga märkamatult, väga kiiresti ja ilma igasuguse pingutuseta sulada. Ühte perekonna suvise elurütmiga leiab alati endale tegevust. Ta on ju maapoiss, ta oskab kõiki maatöid, võib heina niita ja katkise uksepakku ära parandada ja ja muidugi armastab ta merel ja metsas käia, aga ta ei ole ei kalamees ega jahimees tema merele metsaskäigud on niisugused teistsugused nagu loodusvaatleja ja mõtleja, võib-olla filosoofi käigud temaga neil käikudel väga huvitav kaasas käia ja seeni korjata, suure innuga ja maju ja kõike muud. Aga niisugune väga niisugune väärne lähenemine merele ja metsale on talle nagu võõras. Väga mõnusad on õhtused vestlustunnid temaga, kui ta mõnda lihtsat tööd teeb ja siis sealjuures vestleb vestlus võib ükskõik millest alguse saada, alati jõuab see välja suurte tõdedeni ja huvitavate seisukohtadeni. Nii et noh, ma ei ole kunagi elus kohanud ega kohtagi arvatavasti põnevamat vestluskaaslast, kui seda on Voldemar Miller. Nüüd, kui tema juubel möödus, saab, kas teil on teada, mille kallal töötab edasi? Meie Voldemar Miller. Millel on viimasel ajal tegelenud paljude probleemide kõrval ka sellega, et lahti mõtestada niisuguseid põhilisi protsessi meie raamatuarengus, mis ei ole iseloomu mitte ainult Eestile, vaid on ühised ka mõnedele teistele rahvastele näiteks Meile ja Lätile, ühiseid jooni tähendab üldse niisuguseid jooni, mis on iseloomulikud paljudele maadele ja rahvastele ühistes ajaloolistes tingimustes ja vaat nende niukseid põhimõtteliste probleemidega. Väga tahaks loota, et ta tegeleb ka edaspidi, sest siin on tema juuresolek, tema ideed vast kõige olulisemad. Sest ega ta ju kunagi ise faktograafia ei ole olnud ja fakte hindab ta ainult sellest seisukohast, mida nad ütlevad, kuidas neid kõnelema panna. Nii et ma loodan, et ka raamatu ajalugu ikka veel temalt tuge ja nõu ka edaspidi saab, selles osas. Voldemar Miller, teie tööst ja tegevusest ta nüüd rääkinud, teie kolleegid ja õpilased. Aga kui nüüd delt endalt küsida pärast seda, kui te töötasite Teaduste Akadeemia raamatukogus, olete te nüüd viimase aja töötanud riiklikus raamatukogus, Kreutzwaldi nimelises raamatukogus ja tegelenud ka seal vanade raamatutega. Mis on teie ülesanne, searannad? Mina olen ju Baltica osakonna kogemustega, mina olen kaasa aidanud selleks neist reservidest välja selgitada toonikat ionist käsitlevat võõrkeelset materjali. Ja sealt välja tulnud Estonica hulk on väga suur ja sealjuures terve rida väga huvitavaid, väärtuslikke, mullegi täiesti uudseid asju. Nii et praegu võiks ütelda, et mõnda pidima natukese nukralt isegi mõtlen selle peale, et eriti uuemaid tuunika tsoonis alates möödunud sajandi 80.-test aastatest. Nüüd selles osas on praegus riiklik raamatukogu palju rikkam kui nii üldtuntud ja kõigi poolt kasutatud Baltika osakond Teaduste Akadeemia raamatukogus. Ma võitlesin seal selle eest, et sellel teha eraldi kataloog. Aga see ei saadud nii kaugele, et oleks minu käsutusse antud. Kaks tüdrukut, kelle ma oleksin välja õpetanud oleksid hakanud kalist hoolikat siis korralikult tundma. Sest selle tundmine ei olegi nii lihtne. Seks, pead tundma Eesti ajalugu. Ja mitte lihtsalt Eesti ajalugu ka sa pead tundma eesti niisugune perekondade lugu. Eesti olnud baltisaksa ja teiste perekondade nimed peavad sul nagu kuidagi peas olema. Et see nimi äratab sinus kahtlust, kui sagedasti on ka nii, et, et koha nimi lihtsalt tuleb ette kohanimi. Harilik inimene läheb temast täiesti kõrvalt mööda, sest Meie kohanimed on ju saksa keeles kõik täiesti teistsugused. Inimene vaatab ja pole meie asi, aga minule härg äratab kadu kohe tähelepanu. Oi, see on ju Eesti kohanimed, järelikult ta räägib Eestist. Ja see on nüüd olnud, peale selle olen ma seal pidanud kaasa aitama vanemate eestikeelsete hindamisele. Ja ka nende väärtuse väljaselgitamisele üks osa, mida ma olen kogu aeg väga juba ennem hakanud tegema ja mida ma seal neljale olen rõhutanud. See on nõndanimetatud ametkondlikud pisitrükiste väetuse. Nimelt paremal perioodil raamatukogud üldse ei kogunud näiteks niisuguseid nagu aruandeid ja reklaam. Riiklik raamatukogu neid väga suure hoolega kogu aeg kogub, sest faktiliselt on see originaal dokumentaalmaterjal paljude asutuste ja organisatsioonide kohta. Ja seda ei teadnud nagu keegi teine nii palju tähele panna, kui mina, kes ma olen, vana arhiivitöötaja üks tegevuse tahk on olnud ka kodu-uurimisring, millele te olete väga palju aega ja energiat pühendanud. See on niisugune tegevus, millest kõrvalseisjad võib-olla ei oma ettekujutust, kui meie sellega, et ligi 25 aastat tagasi asutasime siis koondusid sinna kõik, kes vanast Tallinnast midagi teadsid. Seda uurisid ja selle tulemusi, kui see nädal oli sel ajal väga suur kaal. Ja kui seda ringi niisugusel kujul oleks tekkinud, see oleks vana Tallinnat hakatud kindlasti hindama vähemasti kümmekond aastat hiljem ja sel puhul ei oleks paljud tänam olnud, mida me nüüd väga kõrgelt hindame. Seal ainulaadne ring selles mõttes, et kuskil ei ole olnud nii pidevat, järjekindlat tööd nodeeringist ja see on tõepoolest Eesti ajaloos ei ole ühtki teist niisugust organisatsiooni olnud, mis on nii nagu meil juba 23 aastat iganädalane ettekandekoosolek, kusjuures keegi hereist puid ei tasu, ei ole veel saanud. Ja nüüd ettekandekoosolekutel ei ole ka kunagi olnud kuulajatest puudusi, keskmine on ikkagi üle 40 40 50 kuulajaid. Ja sel kombel on väga paljud teemad saanud ehma käsitlusi. Paljudel ei ole, uurivad, uurivad, aga ja oli, jäi algul võimalusi kusagil avaldada ja sagedasti on niisugune asi, et uurija, kes tuleb selle ettekandega see saab sealtsamast koosolekul väga palju uut, nüüd vastu mitte enam nii palju kui varem, kui meil oli väga palju neid, kes ise hirmus palju Tallinnast mäletasid, aga ometigi nende tulemusena on ilmunud ka väga palju trükis. Ju oli just nüüd aastaaruande koosolek. Seal oli jälle järjekordselt, igal aastal ilmub meie ringi liikmetelt umbes 200 250 tööd. Need on enamasti mitmesuguseid artikleid, aga on ilmunud eraldi raamatuid ja osa selle töö tulemustest on läinud ka kirjandusse ja mujale, tähendab praegu on meil olemas Tallinna ajalugu, isegi selle väljaande saamisloosung, kodu-uurimisringi suur osa ja Tallinna haru väljaandmine oli meil otseselt kavas kohe, kui me ringi asutasime. Ainult kirjastus alguses pakkus meile ainult 10 poognat. Ei mõistetud, et ka kõik meie linnad, vaatamata sellele, et siin oli baltisaksa juhtkond, olid lõppude lõpuks ikkagi Eesti linnad, põhielanikkond olid eestlane, aga üks lõik, mis mind muidugi kõige rohkem seal häiris, see oli see, et jäi väga nõrgalt esile tõstetud see suur murrang, mis toimub Tallinna elus sellega kui likvideerib vana raevõim ja selle asemel tuleb valitav. Valitsus sellega alguses jääb küll baltisaksa võim püsima sinna, aga sellega hakkab ka eeslinna Eesti majaomanik juba kaasa rääkima linnavalitsemisse ees ja mis peaasi sellest ajast alates alles on Toompea ka Tallinna linnaosa, muidu tema kuulus maati teda valisid ei, täiesti teiste seaduste alusel. Kui te nüüd vaatate käidud teele tagasi, mis te loete iseenda kõige suuremateks saavutusteks ja mille üle ta kõige rohkem iseloomu tuleb, ma arvan, et kõige suuremat, eks ma pean tihti neid, mis mina olen teinud selleks, et säilitada eesti kultuurivarasid. Ja üks esimesi oli muidugi praeguse riikliku ajaloo keskarhiivifondide säilitamine. Mind määrati selle arhiiviülema kohustes juba 1000 944. aasta lõpul. Ja see oli sõjajärgne aeg, kus vanadest asjadest väga vähe hooliti. Kui mina oleksin täie sõnakuulmisega kohe võtnud käsu täitmisele, mille järele kästisi maja vabastada ja kolida, arhiiv, fondid üle pärastisesse tiigi intrisse, mis sel ajal oli üpris lagunenud siis oleksid tähendanud vähemasti poolte fondide hävinemist. Et see maja oli lagunenud ja siin ei oleks nad ka ära mahtunud. Ja siis muidugi Baltika osakond ja uurimine. Teine niisugune asi on jah, tõepoolest see, et säilitati täielikult endina Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu mis on väga suur teaduslik raamatukogu ja sellest välja kujunes Baltika osakond, mis on olnud nüüd juba paarkümmend aastat kõigi uurijatele kõige tähtsam. Vanema trükise kogu. Seda pean ma küll ka kindlasti oma teeneks, kusjuures mina pidin ka alguses nüüd uurijaid õpetama neid materjali kasutama. Sest nad, esiteks teadnud nüüd hiljem õppinud Jul midagi sellest vanast kirjandusest. Ja teiseks mõnikord oli neilgi keelega raskusi ja kolmas veel üks väga oluline, mida harilikult ei teata. Et Meie sel ajal meie inimesed ei osanud kasutada teatmeteoseid. Sest teatmeteosed sünnivad igale rahvale alles siis, kui seal on tekkinud omakeelse hariduse saanud kesk- ja kõrgema haridusega intelligents. Meil tekkisid teatmeteosed selle tõttu alles kolmekümnendatel aastatel ja ei olnud siiski meil õiget ülevaadet vil teatmeteostest ja nende süsteemist. Ja pärast sõda ei olnud ju meil üldse ühtki teatmeteost ja ma pidin näinud nii-ütelda kättpidi piimaga teatmeteoste juurde. Üks lõik oli veel ka teie ilukirjanduslik tegevus, ma ise ei ole sellest suurt lugu pidanud. Aga mul on üks halb harjumus. Ma pean mõnikord, mõni asi hakkab mind kiusama ja ma pean temaga ülesse kirjutama. Ma olen väga palju asju kirjutanud, mida ma üldse ei ole kunagi avaldanud lihtsalt selleks, et endale asja selgeks teha. Ja mõnikord tulevad niisugused jutud ka näiteks lastejutud tulevad mulle vägisi kallale ja nad tulevad mulle kallale ja nad ei lase meid ennem magada. Nad on harilikult kõik nii väga lühikesed, sellepärast et. Nad ajavad mind kell üks või pool kaks ülesse ja siis ma kirjutan lühidalt ülesse ja nii ma olen siis kaks lasteraamatut ja üks kaks 30 laste juttu ka avaldanud, kuigi mul on neid veel, aga ma ei ole nendele ka nii suurt rõhku pannud, sest nad erilist väärtust ei oma. Välja arvatud see viimane merehundi jutud, mis mul ilmusid. Selle väärtus seisab selles, et meil selle laadseid ealiste poiste jutt praegus, juuni kui inimene tohib endale oma 75. sünnipäeval midagi soovida. Mida teie endale sooritab see seeme näiteks, mis mina olen püüdnud inimestesse istutada. Et minevik, olevik ja tulevik on üks. Ja mõnes osas ka seda, et loodus ja inimühiskond ei ole lahutatavad, sest et meie kultuur on tekkinud ju meie looduses ja geograafilises keskkonnas. Kui me sellest täiesti eralduma, siis kaob ka kultuuril nagu põhi ära. Teiseks ma nagu endale veel, nagu sooviks, et mul oleks veel mõningal määral, tuleks energiat ja jõudu mõningate pooleliolevate või peaaegu lõpetatud, aga senini avaldamata asjade lõpule viimiseks. Üks, mida ma ise pean väga oluliseks mis on nagu rahvusvaheliselt Ki oleks oluline, keegi ei ole sel kombel seda kirjutanud seal kirjas trükist, raamatust, rahvaste arenguks milles ma näitan, kuidas kirja- ja trükiareng on muu nud rahvaste positsiooni, kuidas keegi on kirja parajasti üle võtnud rahvaste positsiooni ilmas, mille tõttu üks või teine rahvas saab juhtivaks näiteks Lääne-Euroopa juhtivaks kujunemine. On täiesti kohe seotud trügiga. Sest esimesena võtab tema selle tarvitusele ja niipea, kui võetakse tarvitusele trükk hakkab Lääne-Euroopast teistest üle käima, sest nüüd kõiga asjale tekib sadu ja tuhandeid kaasa teadjaid ja kaasamõtlejaid areng hakkab sellega tohutult kiirenema. See ilmakirjad ja trükita ei oleks ju tänapäeva kiiret arengut mõelda. Võimud on teine niisugune asi, see on geograafilisi ja loodusliku keskkonna osa rahvaste ja nende kultuuri kujunemisel kus ma näitan näiteks, et et iga rahvakultuur on suurel määral mõjunud kujunenud vastavas looduslikus keskkonnas. Ja see ei ole kultuur mitte lihtsalt nii kitsalt, vaid ma võtaksin kuultuuri sel puhul laiemalt. Kultuuri moodustavad nii hästi tootmiskultuur, olmekultuur kui see kultuur kitsamas mõistes. Ja nüüd kõik on vastavas looduslikus keskkonnas välja kujunenud. Ja ka seal on niisugune noh, täitsa uued võiks ütelda rahvusvaheliselt uued seisukohad ja natukese mütsi mulle siiski kipitab ka see, et et ma olen pika aja jooksul kirjutanud väga palju miniatüüri ja liud nende hulgas on, muidugi oli ma nagu ma ütlesin, neid, mis vägisi kallale tulnud on ja mis on viimistlemata, aga selle hulgas on ka mõningaid päris häid asju. Et ma ükskord suudaksin jõu Kokootja neist ühe kogu teha. Ma leian, et niisuguse kogu järele on praegu just selle tõttu väärtus. Et need on lihtsad luud. Need on väga lihtsad luud ja meie praegune lihtne inimene, muuseas meie tänapäeva kirjandusest ei leia kuigi palju. Ma olen pidanud rääkima külaraamatukogujuhatajatega ja nemad ütlevad, et eesti kirjanikud ei kirjuta midagi, mida rahvas loeb. No ja sellepärast ma mõtlesin, et et kui mina olen kirjutiKina nüüd oma lühikesed, niisuguseid väga lihtsad lood välja annaksin, need oleksid vist need, mida siis teravus ka loeks.