Seekordses keskööprogrammi luulekavas kuulete vene kirjaniku Valeri priost sovi luulet, tõlkekogust nägemise ülistus. Luuletused on tõlkinud Kalju Kangur, Loeb Aarne Üksküla. Muusikalise kujunduse, milles on kasutatud Aleksander Scrabini klaveriprelüüdi tegi Jaan koha. Sonett vormile mingi hõrk ja majesteetlik seos mis õite kuju ning aroomi liidab. Hulk öid ja päevi meister tööga viidab Ed sädeleva lööks briljantne teos. Nii heitlik mõttepilt, mis alles eos koost hajub pilvena. Ent meistrit kiidab ta, saades sõnaks raviku piidad. See suudab avada, kui vägiteos. Ja minagi, kui unelmaid siin loon, kus küpson, viimane silp ning värvitoon. Nüüd õigete vormi otsides pean jahti. Et lummaks sõber, kuid et köite lahti soneti sulnis rangus salamahti sind sõna tüüne veetlusega koos. Mustusse vaatab ristid rohuvall maasikas, ental valgeid õisi laotab. Ja luste parv tolmurüüga katus, Mõtteid rohtumatus, loendamatu arv. Aga ikka aina keset kalmumaid. Noori unelmaid õitseb maasikaina. Hall Ragnustik on tummal kõrberajal vaid hõõguv nukrus. Tuulte tusameel. Keskpühi märki kerkib kaljult teel kaks kivist kuju loodud teadmise ajal. Kaks deemonit vend seismas venna najal. Üks, kus on neist justkui huku eel kaeb kõrgilt teine pilt, kui vallutajal. Kiilkirjas read on kulumata, veel. Koht on maailmas headusel ja pahel. Neil üks on, tee on sama liisk, neil kael. Jääb mõistmatuks, mis varjavad need read. Vaid ööbikud laksutavad vahel ja tiiger vaid teeradu siia, teab. Grahn vaikib saladust kõik endas peidab. Tagasitulek. Jäid maha suured söömaajad jäid, neitsid ihar tantsulust kus tühjad kurvad kõrberajad. Seal elasin, kes kasinust prii. Metsik, kogesin ma paljut. Mäekoopaid varjasin end. Mind tervitasid üksnes kaljud. Mu kohal hõljus kotkalend, mu jõude, päevi kandsid tujud. Mu mõtteid juhtis pühaind ja rõõmsad tiivulised kujud, Türk, seintelt silmitsesid mind. Nii. Veetsin kõrbes pikki aegu ja truuksma unelm Ale jäin. Ent kõlas hääl ja jälle praegu keskkära rahvasumma, käin taas, võtsin nagu vanas müüdis Mapurpurrüü ja võitsin juust. Jääkuningaks. Peorahvas hüüdis mu ilmudes, kui ühest suust kesktanud seki Viius rahvasummas Mamuretoiska muudkui veeta. Helitustel lummas kink, koman, noored kevadkuud. Ja sina, oru õis, sa toetud mu najale, sa köidab mind kui müüt, mis pooleldi loetud siin ilmsi näen. Näen unes sind. Kui aga pühal tunnil pasun taas kaigub lahti, rebin siis su kätest end. Ja teele asun siit jälle. Kõrvus, kutsub viis. Kauged hõimud kui leiaksin ennast korte seast kesklihtsust ja karmust. Küllap peaksite lugu kaasa vennast minu pilkumis tabav armuks. Kerge mulle on õpetust anda, kuidas küttida, metsikuid siin vibunud, kust ma tajun ning kanda pantri nahka võin, kui on. Õnne. On kui tappuseks loodud mu õlad. Olen steppides vapper, mingi visa, hästi kokku, mu häälega kõlab kõrvulukustav lahingukisa. Suudan ujuda nagu ei keegi. Jooksus näitan ma parimat taset. Teie piigas, Massütitan leegi öösel vankris, ta jagab Muhazett küla keskel puust jumalakuju altkulmu ja rangelt. Mind vaatab. Ja ma austan ta palet ning tuju talle nõus, olen andegi saatma. Ent kui ringis näen vestlema säte tantsuväljakul noorsugu viibib ränikillu, siis võtan makett. Uued jumalad endale kriibin teiste sarnaseks saam jäädes endaks. Manatargad mind peavad pojaks. Loits loon neile katseks ning lendan jälle kaugele siis nende kojast. Häide, Vabade, huntide parved. Kuulge kutset, mis kõlab ta hinges. Lakad lehvivad, rõkkavad sarved, saagiretkele uuesti mingem. Mulle meeldivad kitsad kõnniteed ning suured majad täislahendust. Neil päevil, mil talv ei saabu veel, kuid sügis toob juba jahedust. Ma armastan linnaväljakuid, mida müürid tihedalt piiravad. Sel tunnil, mil laternaid pole kuid juba tähed ähmaselt müüa. Armastan linna, kus kivised. Teed kuskil müriseb, keeb ja sumiseb. Sellviivulmil laul minus magab veel kui ta viis juba kõrvus kumiseb. Arg pilk meil tolmust kerkib harva end lohistame ligi maad kes köiteid, olles elus, hallis Me elame toa uksel, riiv. Ja meile väeteile on kallis vaid üksiksõna üksik viiv. Kuid mul kõrvus kauged kajad. Näen unes tapp, pluusi ning värd. Mu aeg on viikingite ajad. Mu vennad, need, kes sõitsid merd. Sel tunnil, mil tapma mu, pead end üleni valgesse, rüütad laiba juurde enda valvama, sead ja küünlad mu sängi süütad. Su mõte käib tundmatuid maid ja kõik on nii vaikne ja kauge. Ja väänlevad heli kiitvaid. Mul puutuvad elutuid lauge. Ja kui verre kaob aknaruut, kui jao kiired valguse laitsid. Naerdes tervitab päeva uut ja surud end vastu mu päitsit. Meel armastab mul tuulte nuttu, kes korvunud ja nukraid maid, kus suletult on vihmaautu veel jäänud tühje suvilaid. Klaasustetel lauad taotud aed, laokil raagus iga puuterrassid Ligedad ning paatub kui hauavõlv vaid keldri, suu. Naaberaiast tühjast kurvast veab lehti lendu tuuleil. Ja nagu valus aimus surmast veel lendleb õhus viimne kiil. Kui hukkub maailm ja me linnas haudu vaikus valitseb ja hääb vist möödu ja seal nukrus rinnas, nii ükskord mõtisklema jääb. Veel kaua rõõmu tundes teest maapealseid vagusid, madal on niipea veel raske adra ees teie rakendama. Harrega valla unistus, muustav härg. Kui puudub lust, käib piitsa sunnil. Veel ka siin on Me künnijärg on omad hooled igal tunnil. Meil iga hetk on kallis veel käigeera kuiva mulla Rahka päev ruttab lõppu pole teel Veeaa vea üht järgema sahka. On keskpäev, kuum on päiksekiir. Veel varimeid niipea ei paita. Nurm laiub lage, silmapiir ei lausu keegi. Jumal, aita. Kas mäletad, millal algas töö? Au värskuses? Kõik näis, kui ime siin laulda, kuni laskub öö koos teistega. Me mõtlesime, kõik unusta, las mõtteist kaob aeg ja öö, mis kerkib ainult. Kes kuumust astu, künnivaol mustav härg. Meika kas on, ainult, on keegi määranud meie töö, kes kõrgem meist, kes aru nõuab. Näe vaeva, kuni pole ööd. Meil on rohkem teha, on kui jõuab. Ent tunnil, mil kõik piirid suleb ööbimedik, mis laskub alla mu unistus siis tema tuleb. Ja adra eest päästab valla. Müürsepp müürisse müürissepp, milleks praegu kive, laod? Pidasin teed. Eierasega meid ilmaaegu. Vanglamüürid on, need. Möliseb mühiseb, kes jendamatma peab. Kas sa ei tea? Ei, siia panda küll sind ja su venna näppama, rikkad ei pea. Mühiseb müüs punetult, keegi veedab siin lõputu tööd. On ju võimalik seegi? Raske on seal, kes teeb tööd. Müürisep Müürisep, kas ta siis need müüride loojad ei peaks? Ei hoia jalust ja käia oma teed, ma just nagu ise ei teaks. Suur põlgus minus võtab maad, ma põlgan isend ja tervele maailmale Ma olen viha, vend. Ma armastaksin, aga seob ükskõiksus mind kui kett. Mõlemad on kui kojused, mu ihad, enda bet. Kas avab tõde oma näo või vale juurdub meis kas elama, mu nimi jääb veel kauges sajandis. Ja sina keeles mõtlen ma, kas armastad mind veel? Ja kas on kaua käia mull või samm vaid rännuteel? Ükskõik, ükskõik, on see mu pilk, näeb varjumängu, vaid ma kaua elu jälgisin. Ning tean ta tagamaid. Kui leht jõevoolus, usaldan ma saatusele end. Ent põlgan ja maailmale. Ma olen viha, vend. Laulab aisakell, nii paljust minevikku viib mind see tõustes kaldal kõrgemale möödunu Send vaatab kuu kahestuke koldne pale. Kordan seda. Kordon mu jälle õhtu ärev kuljus, kaerapõld ja kauge reis. Aeka mälestusi, muljus vähe on, mis säilis neis. Luitus maha jäi nii mõnda aastatele variva, kaob kaugeid küla aknaid, nõnda vilgub teel jälle kaob. Pimeneb. Kes kella hääles piinleb, tundes igatsust. Kuu, mis kerkib kalda ääres minevikku, paotab ust. Tänases luulekavas kuulsite vene luuletaja Valeri prussovi loomingut. Luges Aarne Üksküla.