Brent nukras sinises meeleolus Missouri poole teel ja siin aga meie aga rõõmsamal meelel. Kuigi muuseas, teiste seas ootab meidki ees pluus. Iga linna sinu jutus on midagi, mis selle paiga teistest erinevaks teeb või mitte, kõigi teiste siis tollesama linnarahva jaoks kindlasti. Maailm on muidugi ka laiemalt tuntud sümboleid täis, aga ainult Pariisi siluetis tõuseb Eifel ainult Roomas Colosseumi hiigelvaremetega uhkustada. Ainult tall on, meil on meie jaoks. Ma ei armasta Toompea, ainult New York Citys tõuseb taevasse hambuline Manhattan, ainult piisas, seisab mõistatuslik viltune torn. Ja ma arvan küll, et ainult ühendriikides, mis Sõõruis asuvasse anud luulinnas seisab 192 meetrit kõrge lihtne Helle teemant ebamaine ja habras, lähedalt vägev ja haaramatu poolringi kujuline kivikaar. Või aas väravakaar, sest sant, lõvi linnangutsutud kah läände avanevaks väravaks. Hiigelkaarele lisaks on siin linnas mõndagi muud avastada, kaasa arvatud kuulus Santrolluus. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid Raimošeli oma ja. Mis suuri, kui osariik sai föderatsiooni liikmeks 1820 ja nimi, mis suuri tähendab algangiini keeles suurtega Nuude jõgi? Algongiinid oli esimesi indiaani hõime, kes Atlandi rannikul puutusid kokku Euroopa kolonistide ka kellega võideldes enamus neist hukkus. Ühendriikide ajaloos on märksõna, mis suuri kompromisse. Lahtiseletatult. Selle eesmärgiks oli kehtestada üha arvukamaks muutuvas Föderatsioonis mingigi tasakaal vabade ja orjanduslike osariikide vahel. Kuna ühisele meelele jõudmine oli sama hea kui välistatud otsustati edaspidi migratsiooni täiendada ikka kahekaupa. Nii et üks vaba riik, teine orjanduslik, Ühendriikide kolmas president Toomas Cheverson, kellelt on nime saanud ka osariigi, mina olen Jefferson City nimetas Missouri kompromissi häirekellaks öös kui mitte lausa matusekellaks, föderatsioonile ja õigus. Tal oli leppe, mis sisuliselt kehtestas üheföderatsiooni raames kaks erinevat ühiskonda. Kärises ja asi jõudis kodusõjani. On teada, et sealkandis, kuhu hiljem Saint Loui linn tõusis, osati varasematel aegadel väga hästi muldvalle ehitada. Seal seisnud kunagi ammu isegi niinimetatud muldvallide linn. Kuid 1673 rändas Mississippi jõe orus ringi kaks prantsuse maadeavastajad. Louis oli e-ja Jacques market. Viis aastat hiljem jõudis Kanadast kohale järgmine kuulus maadeavastaja Renee. Sulgudes Mississippi jõgikond Prantsusmaa valduseks ja nimedes selle kuningas Louis Neljateistkümnenda järgi Louisiana üks koloniseerimine oli alanud. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, 18. alguses rajati Mississippi saadele mitmeid prantsuse asundusi ja 1763 alustas New Orleansis teekonda mööda Mississippi ülespoole. Grupp prantslastest kaupmehi eesotsas pea äärelakad, liigestiga eesmärgiks leida sobiv koht suurema asula peamiseks, kus siis mööda jõgesid ja Ohaajo veeteed liikuvad kaubalaevad saaksid randuda. Paike leitigi. See asus Mississippi ja Missouri ühinemiskohast mõned miilid lõuna poole. Siia rajati niinimetatud Lakvaari küla ja tekkis teisigi asundusi Missis Sand Lui linnaks kokku kasvasid. Nime sai linn pühakuks kuulutatud prantsuse kuninga Lui üheksanda järgi siis Saint Louis ja juba 1765 kuulutati saanud või ülem Louisiana pealinnaks. Saint Loui ajalugu kujunes üpris kirevaks kaubateede, õieti siis kaubajõgede ristumiskohas seisva linna pärast võitlesid ka meretaguseid, asumeid ihkavad hispaanlased ning britid. Nii sant, lüülin kui tulevase Missouri osariik. Lähed saidki mõneks aastaks Haanja meretaguse impeeriumi osaks. Oli aastal 1800, võitis Prantsusmaal mõned alad mingi salajase lepingu tagasi ja kolm aastat hiljem müüs Napoleon kogu piirkonna Ameerika Ühendriikidele maha. USA president oli noil aegadel, nagu me juba varemgi kuulsime, Thomas Jefferson, kellel Prantsusmaaga juba aastakümneid soojad suhted olid. Leidis aset uhke tseremoonia on ja mida kolme lipupäevaks hakati kutsuma. Kaheksandal märtsil 1804 langetati Hispaania lipp. Selle asemele tõusis Prantsusmaa lipp. 10. märtsil asendati Prantsusmaa lipp Ühendriikide omaga. 1820 Xaimis suurist USA osariik, aasta hiljem kuulus sellesse osariiki ka juba Saint Loui linn. Aurikute ajastu algas Saint Louis 1817 suvel ja need laevad olid muidugi hoopis kiiremad kui senised jõel seilanud alused. Sant Loi kujunes kümnekonna aastaga suureks kaubakeskuseks jõesadamaks, mille kaide ääres võis korraga aga vaata et oma 150 aurulaeva seista. Ja vanast maailmast, eriti saksa ja Böömimaalt, Iirimaalt, hiljem kaid. Itaaliast saabus siia laevatäite kaupa üha uusi parema elu otsijaid. Lõuna poolt voolas lisaks kohalike mustanahalisi, nii et paarikümne aastaga kasvas elanike arv kaheksa korda 1000-ga 800 kuuekümnendail ulatus linnaelanike arv juba üle 160000. Ameerika kodusõjast ja Saint Loui linn peaaegu et puutumatuks. Küllaga kannatas muidugi kaubandus ja kõvasti ning lisaks blokeeris põhjaosariikide armee Mississippi jõe ja seda kuni kodusõja lõpuni. 19. sajandi jooksul sant lõi, kasvas ja õitses linna, tekkis hulk äriettevõtteid ja patrioodid väidavad kindlalt, et just siia kerkis Ühendriikide ja kogu maailma esimene pilvelõhkuja arhitekt Louis allivani projekteeritud kümnekorruseline vein, raid. Perling ehitati 1892 ja seisab Praeguseni omal kohal ning on Missouri osariigi valitsushoonena kasutusel. Aastaks 1900 oli Saint Louis saanud suuruselt neljas linn Ühendriikides. Sant lõõrid on nimetatud suurimaks spordilinnaks Põhja-Ameerikas ja siin on palju legendaarne marsid klubisid Saint Louis pluus. Sellist nime kannab kohalik NHL-is mängiv hokiklubi ja meloodia klubi hümniks küll tempokamaks töötluses kui algvariant. Vähemalt sama populaarne on 1882 asutatud pesapalliselts sant Luiga kaardinaals ja neist ei jää sugugi maha populaarne marsuselt. Ameerika jalgpalliklubi Saint Loui Rans kolmandad olümpiamängud 1904 pidid toimuma koos, kuid nende korraldamine anti siiski lõpuks Antipovile tänu seal samal aastal toimuvale maailmanäitusele. Et linnal puudus olümpiastaadion ja suuri ettevalmistusi jõutud enam teha. Peeti enamik võistlusi Washingtoni nime kandva ülikooliväljakuid esimestel väljaspool Euroopat toimuvatel mängudel osales kauge maa ja kalli sõidu tõttu vaid 39 Euroopa sportlast. Kokku oli osalejaid 554, neist kaheksa naist. Kui sa tantsid sheiki või Twisti kargletiksinandi saatel või kiigud õõtsub pluusis, ei mõtle sa kordagi mehele, kes kõik selle käima lükkas. Kõigi nende uute tantsude ja uue jazzmuusika isa on härrasmees nimega William Christopher Handy keda kutsutakse bluusi isaks. Ohte bluus, ütleb Jacques Perrin. Ja lisab. Pill händi kuulas oma rahvamuusikat, kostelit kirikus ja kodus. Isa oli jutlustaja ja töölaule karja paarides tänavail. Nii muutus muusika üha enam lahutamatuks osaks tema olemisest ja olemusest kuni jõudis kätte aasta 1912 oma kitsukeses üürikorteris piilstriidile, Memphises esimeste paberile pandud lugudes. Taas oli Memphis pluus, piilstrid, pluus ja 1914 sant Lui pluus. Praegu seljaga publiku poole seistes ja baariletile toetudes tema taga baaris istub laudades hulk tumedanahalist rahvast, uksest tuleb inimesi üha juurde ja paljud laulavad koorina kaasa. Paarimees hoiab testil silma peal, sest lauljatar näib ümbruse päriselt tunnustavat võtmefraasi, korrates mu mehe süda, see on otsekui kivi keset merd. Kas see nüüd lausa video, on see 1925. aastal filmitud mustvalge laulu esitus aga midagi sinnapoole küll mingeid trikke laulis ja kõige tähtsam džässimeeste Hamletiga on kutsutud seda Villem händi kergelt Tangoliku säänd Loi bluusi, millest hiljem Velfokstrati tantsusammud välja arenenud. Sans lööbluusi instrumentaalvariandi salvestas esmakordselt Kalambia plaadifirma orkester 1915. Tekstiga variandi esmasalvestusele on olemas kaks pretendenti. Oli see nüüd grupp Ameerika musti muusikuid Klubi orkester, kes teinud seda Inglismaal juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal või ameeriklane all Werner 1918. Nendest aegadest peale on sajad muusikud nüüd siis varsti juba terve aastasaja jooksul seda köitvad meloodiat mänginud. Ka meil on siin täna valida, õigemini Tõsanud pluusi varianti erinevatest ajastutest. Kuidas oleks Raimo Liina Horni esitusega nõus? Saint Loui ei olnud muusikutele kaugeltki mitte vaid lühike vahepeatus teel põhjatšikk Laagose, nagu vahel räägitud, nii mõnedki siit suurt kaugemale üldse jõudnudki. Öeldakse, et just sant Lui Memphis olid keskused, kus linnabluus kuju hakkas võtma kus uusi ideid testiti. Uute küladega mängiti Saint Loui, mustade getod. Kutsuti nimega Välli. Org on nimetatud sõjaeelse bluusihällipaigaks. Ja eriti lopsakalt õitses siin klaveripluus. Klaveripluusi hea käekäik oli eelkõige võlgu legendile Kaarsele säänd, Lui klaveri bluusiloojaks nimetatud muusikule Black maus, Must suu, kes ise plaadi stuudiosse kunagi ei jõudnudki, mis aga pole mingi ime terves linnas sellist asutust üldse ei olnudki. Aga jutud Saint Loui bluus muusikute vabadusest levisid kähku ja kohale ilmusid suurte plaadikompaniide esindajad. Nii et äsjakuuldud Roosevelt Saixil või teisele sant Lui ülipopula arsel klaverimehele piidi ots trool läks paremini. Tõsi ehk kuradi väimees ehk põrgu, sherif, sellised olita hüüdnimed. Oma 39. sünnipäeval laval toimunud autoavariis hukkus. Ja nii õpetab nühkima puhastama Lonnie Johnson oma kitarrimänguga sügava jälje mitte ainult saanud Lui bluusi jätnud mees. Unustamata siinjuures Henry Tounsendi ja Ahku paljusid kitarrimehi veel. Nüüd siis jälle natuke linnast, kus sellist uhket muusikat tehti. Sant lööb anaraamis, tõuseb kõigepealt esile, toome päratu kõrge, otsekui linna kohal õhus hõljuv köitva aaž linna sümbol ja selle kõrval ning ai oleneb kust vaadata, seisab hulk kõrghooneid nagu igas tänapäevases linnas. Kuid ajaloolisest Saint Louisis on üht-teist järel, näiteks pilvelõhkujate vahel päris madalana tunduv vana kohtuhoone ümar kuppel teeb südame soojaks. Ehitustööd algasid 19. sajandi keskel. Projekte tehti mitu korda ümber, hoone tiibu laiendati ning fassaadile kerkis hele uusrenessanss liks sammastik. Kohale tõusis sepisrauast jama, eelmiste vasega kaetud kaunis kuppel. Loomisel on olnud eeskujuks Püha Peetri kirik Vatikanis. Arhitekt William Ramboll tegi selle kauni kupliprojektid ja kuppel Valmis 1864. See oli umbkaudu 65 meetrit kõrge. Seega kõige kõrgem ehitis nii Saint Louis kui Missouris. Kuni aastani 1896, kui linna kerkis Union Station. 1900 kolmekümnendatel ehitati linna uus tsiviilkohtuhoone ning vanast kohtuhoonest sai suured Jeffersoni memoriaalkompleksi osa ka läänevärav too hiigelsuur paar sandli sümbol kuulub sellesse tahutusse kompleksi. Ja tore on vaadata erinevaid fotosid, millel mõlemad pealand oleneb vaatenurgast. Mõnel fotol kõrgub hiigel paar kõigi linna pilvelõhkujate kohal ja vana hele kohtuhoone oma kupliga tundub selle all õige tilluke. Mõnel teisel fotol on kauni kopli ja klassikaliste sammastega kohtuhoone esiplaanil. Ja kauge kaar selle taga ei ulatu kuplibi ponigi. Hoone sammastiku ees seisab aga kivist Thomas Jeffersoni ise kahel pool monumenti, võimsad purskkaevud. Nii lendab koju Saint Louis Jacques Berry, Fling hõõm aga linna nime kohtame ka lennunduse ajaloos ja mitte ainult seoses lennukitööstusega. Ebamugava, kuid töökindla ja mis eriti oluline mahuka kütusepaagiga Ryanair Linzi lennuki pikem katselend oli marsruudil San Diego New York. Sponsorite abile hangitud lennukiküljele. Masin maksis 10580 dollarit. Oli selle uus omanik Charles Augustus Lindbergh kirjutanud nime, spirit, ohte sant Lui. Ja selle katselennu ainus vahemaandumine oligi Saint Louis. Lindberghi sihiks oli hoopis pikem ja vahemaandumiseta lend. Lend New Yorgist Pariisi ja 20. mai hommikul 1927 kell seitse 54 tõusis rind koma sant Lui vaimuga õhku. Et 33 tundi ja 30 minutit hiljem Pariisis maanduda. Pariisi politseil oli kõvasti tööd, et meest, kes esimesena üksi ja vahemaandumiseta ja üle Atlandi ookeani lendas, vaimustunud rahvamassi käest ära päästa. Hiljem ütles. Muidugi, olen kindel, et kõik nad tulid sinna parimate kavatsustega. Ainult tundus küll, et keegi ei teadnud, mis see parim võiks olla. Ja nende paljude Auda rusude ordenite seas. Misteloni hiigelüksildane kotkas, hüüdnime saanud mees oma pioneeri lennuessay äratas vaata et kõige rohkem tähelepanu ja paksu verd. Saksamaa õhujõudude ülemjuhataja Hermann Göringi käest saadud medal ja pahameel ei vaibunud, kuigi lint kandis selle otsekohe edasi ühele sant Lui muuseumile. Nii et vähemalt seekord sant Luivaim appi ei tulnud või mine tea, äkki päästis hoopis hullemast. Igal pool on omad kummitused Saint Louisis. Saint lööbluusi vaim käib Lion rep kannul otse taas pimeduses. Otsekui halvad uudised kummitab Kesk-Eestis varjudesse hirmuäratav 1000 saksofonihäältena kõlav meloodia, tootja, mis on kõikjal ega jätawaest Reedpeoni iial maha. Ja muidugi kõlab ka siinse fraas heitusi. Teeniks sangevdoun. Päikese loojumist ei taha kohe mitte näha, sest siis ta tuleb ta sant, lõi bluusivaim. Saint Louis olevat siiski ka hullemaid kummitusi kui üks pluusi vaim. Nemad elavat Lentnanssonis hõljemlemp ning tema naine Giulia kolisid sellesse äsja valminud majja Saint Louis aastal 1876 Lempide perekonna esiisa Johan Adam lamp. Riikidesse vanast Euroopast Saksamaalt asus elama sant Luisse, kus avas, toitub õemees siin ka omatehtud õlut. Hiljem hakkaski lamp jääb ainult õlle tootmisega tegelema. Kui isa Aadam siit ilmast lahkus, võttis poeg William õllevabriku juhtimise üle ja sellest sai kogu Ühendriikide suurim õlletootja väljaspool New Yorki. Williams seenior lootis, et kunagi saab tema suure õllekompanii omanikuks Neva neljas 8873 sündinud Frederick kes oli aga nõrga tervisega ning suri aastal 1901. Williams seenior ei suutnud sellest löögist toibuda ja laskis endale 1904. aasta veebruaris kuuli pähe. Kompanii presidendiks sai vanim poeg William Lemp juunior. Abielu lavendli leediks kutsutud Lilian hänlaniga ebaõnnestus. Juunior läks oma maamajja elama ja kaotas igasuguse huvi õllevabriku vastu. William juuniori õde Elsa lamp abiellus rikka ärimehe Toomas Raitšiga kuid seegi elu ebaõnnestus ning märtsis 1920 laskis ebastabiilne Elsa endale kuuli südamesse. Elsa vend, kes keeluseaduse ajal Lembi jälle kompaniid juhtis, proovinudki noil rasketel aegadel oma tehaseid töös hoida ja kõik müüdi võileivahinna eest maha. Depressioonist tabatud pilli laskis endale 1922. aasta lõpul oma kontoris kuuli südamesse. William seeniori kolmas poeg Charles oli viimane Lempide perekonnast, kes perekonna majas elas. Ta tegeles panganduse, rahanduse ja poliitikaga, elas suures majas üksi ainult kaks teenijate abiks. Mais 1949 laskis ALS endale kuuli pähe, jättes maha kirja, palun minu surmas mitte kedagi süüdistada. Ja ainus enesetapukiri lampide perekonnaloos, kus leidis aset siis kokku neli enesetapu. Lempide maja seisab praegu kuulge omal kohal, tõeline kummituste maja, mis oma kummituste aktiivsuse poolest kogu Ühendriikides lausa esikohal olevat. Ühesõnaga siin kummitavad päris koledal kombel uksed paiskuvat lahti ja kinni. Mine vaata iseenesest lukku ja lukust lahti, küünlad hakkavad iseenesest põlema. Baaririiulilt kukuvad klaasid iseenesest põrandale puruks ja külalised tundvat, et keegi neid pidevalt jälgib, tajuvad siinsetes ruumides seletamatut kurbust ja mõned olevat kallempi perekonnaliikmete vaime näinud. Vaimude päralt olevat ka hoone all paiknevad salajased tunnelid. Valikuvõimaluse korral oleks ehk ikkagi ohutum Sand pluusi vaimuga kohtuda. William Fox oli põhimõttekindel mees avalikkust kui vähegi võimalik, vältiv oma ettevõtmistes briljantne, energiline, kergesti süttiv takistused teelt pühkiv, kirjutab meedia. Kõva käsi, kes rõhutab, kõige olulisem on õige ajastamine ja et aeg paigal püsiks, olid ta kontoriakendel alati kardinad ees ja ta ei kandnud kunagi kella. Küll aga oli tuntud tõsi, peaasi, et kõige väiksem rahatäht, mida William Fox endaga alati kaasas kandis, oli 100 dollarit. William Fox oli üheksakuune, kui ta vanemad Ungarist New Yorki tulid aastal 1808 kümmend. Et äritegemise üldtõdesid, õppis ta alates 11.-st eluaastast, mil ta sõpradega tsentraalpaagis odavaid maiustusi müümas käis. Ja siitpeale Foxy edu ja varandus aina kasvas ja kosus. Foxy stuudiod kolisid New Yorgist Hollywoodi ja 1923 kas Fox film Corporation ligi 40 ja poole hektari suurusele alale rajama kuulsaid oksil stuudioid ja see polnud veel kõik. Ettevõtlikule Fox'ile kuulus ka patent, mis viis helisalvestuse tehnika uuele tasandile. Seoses sellega hakkas ilmuma seeria Fox movitav News reals. Ja igati ülesmäge alga siiski alla mäe alguseks osutunud 1929. Ette oli võetud foksteatrite ketti rajamine. Saalides võis näidata filme ja tänu modersele tehnikale oli neid võimalik muuta nii teatri kui balleti ja kontsert saalideks Saint Luile. Lisaks avati Fox teatri uksed ka Brooklynis, Atlantas, Detroidis ja San Franciscos. Aga. Esimeseks löögiks oli autoõnnetus, juulis pereautojuht hukkus, Fox ise sai raskelt viga. Ja siis 29. oktoober 1929 suur börsikrahh kirjutati. Filmid Saar on jäänud 91 miljoni võrra miinusesse, siis dollari tuli pankrot, tulid maksu ja kohtuvaidlused, mis lõppesid kuue kuu vangistusega. 1952 William Fokk suri küll kaugeltki mitte vaese mehena, kuid nagu öeldi, filmid tööstuse unustatud mehena. Foxy ilm Corporation, neil läks paremini. 1935 FOX ja tunti Eeessengheri Petchers ühinesid. Ja uue stuudio nimeks sai tondi Essengheri fox. Aga tagasi Fox teatrite ajaloo juurde. Arhitekt haavad kraini meelest algas pidulik teatrielamus ilmselt juba esimesest pilgust teatrihoonele. Tema ei kujundanud hooneid, vaid muinasjutu paleesid. Sant Luifax teatrist jääb vähemalt küll selline mulje sant Luisse ja tiitrite ehitati tema projektide põhjal siiami kaksikud, nagu neid kutsuti kaks täpselt ühesugust faks, teatrit alati 1929 ja mille kohta tollal kirjutati, et need meenutavat imelisi rikkalikke vanaindia templeid mis avavad oma ülifantastiliste kaunistustega uue lehekülje. Nii arhitektuuri kui teatrivallas. Katri Ehituspaigaks valiti tollane Saint Luige rände häven ju. Ja terve ehitajate ning meistrite armee sai teatrihoone. Poolteise aastaga valmis. Saint Luifax avad Äärmise pidulikkusega 1929. aasta alguses. Tol ajal olnud see suuruselt teine kino teater Ühendriikides, kus oli 5060 istekohta. Praegune FOX teater olevat restaureeritud nii originaalilähedaselt kui võimalik. Siis püüdkem ehk pisut kujutleda naid. Teatrimaja imesid nii palju kui võimalik, sest sulg on selle jaoks liiga nõder küll ütlema, et William Foxi abikaasa fantaasia. Ilmselt ületas kõik tollased kujundusalased arusaamad, sest just toda malevat loonud teatri interjööri oma reisidelt kaasa toodud mööbli, maalide ja skulptuuride, ka Iiv Leostael öelnud William Fox hoone sisekujunduse kohta. Väljaspoolt on saanud Luifax teater madalate tiibehitistega lihtne kõrge helehoone, lameda katuseääri kaunistavad raidkujud ning fassaadi kõrge sügavgaara. Tugevat ketid hoiavad klaasuste kohal suurt massiivset varikatust, millel vägevate tähtedega kiri, faks, teater ning kahel pool kirjatähti istub kaks suurt kuldset lõvi sarnast looma. Siit algab muinasjutt. Fotod ei ole selle muinasjutu kirjeldamisel küll kuigi suureks abiks, aga tuleb proovida. Niisiis ümber on idamaine fantaasiamaailm, igal pool seintele nišides eksootilisi olendeid. Lõvide, Moody ja elevantide moodi ja kaamelite moodi loomi. Särab punased kalliskivid silmadeks. Suuremad ja väiksemad tuhmimad ja säravad hõbedased, kuldsed vasksed, fantaasialoomad, linnud ja liblikad. Kõikjal. Tõepoolest, kõikjal on idamaiseid, ornament, kauneid eksootilisi tundeid, heledat filigraanne, pitsi tumedal laki tõtt taustal. Maskid Egiptuse vaarao kuldmask india maha, Ratsjade näod naeravad ja nutvat teatrimaskid. Kogu deklaratsioon on ameti väga tagasihoidlik taunides kujud ja kujundid ise on juba nii mõjuvad, et närvid oleksid teenuselt lausa liig. Jahe elevandiluutoon, hall, valge ning muidugi metall, kuldne, hõbedane Vaskne tumedad taustad ja piirjooned ning teatri põhivärv, teadagi punane. Aga sant, lee Foxis on see sügav, särav, kirjeldamatult kaunis, roosakas punane või tuleks Põlda roos, punane saali ja fuajee, toolid, vaip, Pädev, põhitoon, eesriided. Kõik on roos, punased. Ei oskagi rohkem. Aga ehk tekkis ometi mingi ettekujutus sant Loyfox teatri sisustuse olemusest. Argipäev läheb siin päris kindlasti mõneks tunniks meelest. George kössweenia pool vaetmani orkester Rhapsody in Blue Fox teatris toimunud pikas kontsertidele taas on tahtetgena nimetatud Rhapsody in Blue ettekannet just pool Wikmani orkestri esituses. Unustamatuks tegi selle kontserdi Vaitmani idee, et rapsoodia ei kõla mitte ainult saalis. Vaided, klaverid mängiksid seda üheaegselt nii rõdudel kui koridorides vahekäikudes kokku 21 klaverit. Kas või näiteks klaverit võis õhke olla aga räima me ei tohi unustada, kaart, sant Luigaart meie aeg on varsti läbi ja ma tahaksin seda siiski mainida. Seda 192 meetri kõrgust tohutut heledat saledat hiigelkaart, millega ainult linnuuhkeldada võib selle Ühendriikide kõige kõrgema monumendi Saint Louisi sümboliks saanud Kaarel. Soojaks oli. Tahan uhkusega öelda Soomest pärit arhitekt Eero Saarinen. Plaanid valmisid 1947. Monumendi pidulik avamine oli 1967 ja kaarega kõrgeima tipu vaateplatvormilt saab näha, milline on sant luu ja selle linna ümbrus. Ja nüüd lõpuks veel üks tähtis sündmus Fox teatri ajaloos linna oma poisi Jacques Berry 60. sünnipäeva legendaarne kontsert.