Alustagem seekord vaapist. Seda katab kuldne pärlitega ehitud kroon iseseisvuse märk. Krooni tipus suurel Pärlil seisab kulmerist krooniga. Pall on kuldses ümbrises peaaegu südamekujuline kilp. Selle meresinisel taustal on reas kolm rohelist mäge. Mäelt tõuseb hõbedane torn, mida kaunistab jaanalinnusulg. Vappi vasakut poolt piirab roheline loorberioks paremat roheline tammeoks. Vapi alumises tipus hoiab neidristuvaid oksi roos valkjas lint, millel mustad tähed moodustavad sõna libertas. Mis riigi vapsee küll olla võiks? Ah jaa, selles riigis räägitakse itaalia keelt, aga tegemist ei ole teps mitte Itaaliaga. Ja jõulud on seal teinekord valge. On veel viiteid vaja sel juhul legend kristlasest kiviraidur Marina olevat neljandal sajandil dalmaatsia striimini sadama ehitusele tööle tulnud. Kuid keiser diakleid laenuse seadused ei andnud noil aegadel veel kristlastele asu ning Marina, kes oliga jutlustaja põgenes riimini lähedal seisvale Titana mäele, kuhu järgnesid teisedki kristlased. Inimene, ei peapiiskop, kaudentsia nimetanud Marino diakoniks ristiusku astunud, rikas Rooma patriitsiter Annefelist sissima kinkinud, aga kogu titaan Marin, ole sinna ehitatud väike kirik ning asunud elama kristlik kogukond. Selle juhil Marina, viimased sõnad oma rahvale enne siit ilmast lahkumist olnud järgmised jätan teid vabaks kõikidest valitsejatest pärast surma pühakuks kuulutatud Marina jätistitana mäe kiriku ümber kujunenud asulale ka oma nime Marina vabaks kõikidest valitsejatest. See tähendas vabariiki ametlikult ajaloolased kindlaks teinud ka San Marino nime kandva vabariigi loomise aja. Või pigem selles kokku leppinud. Kolmas september aastal 300 x. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid. Esimene kirjalik tõend titaano mäel elavast kristlikust kogukonnast on pärit viienda ja kuuenda sajandivahetusest. See on jutustus kohaliku munga liitsi aelust. San Marino riigiarhiivis hoitakse ka niinimetatud Fered Ivano lepingut aastast 885. Selle kohaselt elas siin uhke ja organiseeritud kogukond ning mitte kellelgi Camite kirikul polnud õigust titaani mäe elanikke üle valitseda. Siinse rahva juhtmõtteks olnud enesekindel fraas. Meie tunneme ennast ja teised meid ei tunne. Kuid Nendel sajandil pidid San Marino elanikud ometi oma vabadust, kindluse, tornide ja nööridega kaitsma hakkama. Juba aastal 1371 on kardinal ang liiko kirjutanud, et linn seisab väga kõrgel mäel ning linna kohale tõuseb kolm massiivset kindlust. Titaano mägi ongi oma 750 meetrit kõrge ja küllap oli siia kindluste rajamisega noil ammustel aegadel päris kõvasti tegemist. Kindluste ümber ehitati veel tugevad kaitsemüürid, mille lähedusse paigutati suuri veetsistern vihmavee kogumiseks et linnarahval vee tagavara alati olemas oleks. 11. sajandil oli San Marino Velvaid linnriik oma seaduste ja konsolitega, kuid elanikke sai üha rohkem ja riik laienes pikapeale ka titaanomäe. Ümber olevatele kaladele maad ei vallutatud, seostati Itaalia käest. Kummaline lugu siis Aadria mere rannikulinnas Streami, neist paarkümmend kilomeetrit sisemaa poole seisval titaana mäel ja selle ümbruses asuva tillukese San Marino riigi rahvas elas täielik, kus vabaduses keset Itaaliat, mille linnriike valitsesid julmade türanni tänavanadrikad ja võimukad perekonnad. Muidugi ei jäänud väike San Marino suureid Itaalia sõdadest ja sisetülidest puutumata. Sedasi sinisilmselt eloodetudki. Niisiis oli väikeses riigis vabaduse kaitseks suurepärane sõjavägi välja õpetatud. Kaks suurt ja vägevat suguvõsa, kes keskaegses Põhja-Itaalias omavahel võimu pärast võitlesid, olid Guelfid ja kibel liinid. Enamus San Marino elanikke toetas viimaseid ja väike vabariik sõlmis 13. sajandil kibel liinidega liidu. Otsustati üheskoos välja astuda Guelfide linnriigi Rimini vastu, mida malatesta kand julmalt ja ülekohtuselt valitses. 1291 püüti San Marino riikiga paavstile allutada ning sundida selle elanikke kirikule makse maksma. Sajanditepikkusele, vabadusele ja sõltu matusele viidates keeldus San Marino rahvas sellest aust. Õiglase meele poolest tuntud kohtunik Palameede tegi tol ajal otsuse San Marino kasuks. See otsus aitas vabariigil veel mitmelgi korral oma iseseisvust alles hoida, kuid näiteks aastal 1320 Marino tubli sõjavägi ikkagi tegutsema hakkama. Eriti agaralt püüdis San Marino oma võimu alla saada Riminit valitsev kurikuulus malatesta perekond. Aeg, mil Itaalia linnad vahetpidamata omavahel võimumaade järikuste pärast sõdisid. Ju siis ei võinud malatestad näha, et otse nende kõrval ja õitseb üks tilluke vabariik kus ta ometi nii palju võtta oleks. Nii, näed siis muudkui ründasid, san marinat, Nende jultumus nende eneste vastu tõusis. Malatestan nimelt petnud Naapoli kuninga Alfonso käest suure rahasumma välja. Asi tulnud ilmsiks ning malatestelt lõppenud seejärel nii Alfonso kui viimase liitlase paavst pius teise toetuse seda ära kasutades sõlmis San Marino 1461. aastal paavstiga liidu ja sõdamalatestadega lõppes 1463, kui San Marino vägede kätte langes kolm malatestadele kuulunud maakonda. Neljas maakond. Phartaana sai vabatahtlikult San Marino vabariigi osaks. Ja see oli ka viimane kord, kui San Marino suurt sõda pidas. Pika ajaloo jooksul on vapral San Marino vabariigil siiski veel päris mitmel korral oma vabadust kaitsta tulnud. Kuidas ka ei püütaks, näib küll, et sõdadete siin maailmas hakkama ei saa. 1503 tungi Surbiino hertsog Valentiina oma vägedega marinasse. Õnneks hakkas hertsogkonna rahvas paari kuu pärast mässama ja San Marino elanikud tegid sedasama Valentiina piri taganema. Tihe udu aitas Marina 40 aastat hiljem Piano Monte sansaaminna oma väega Waba riiki vallutada püüdis. 1631 suri, viimane vaenulik kurvano hertsogkonna valitseja ning San Marino ja paavsti vahel alla kirjutatud kaitseleping jõustus lõpuks täielikult. San Marino oleks võinud nüüd rahus areneda ja õitseda, kuid ometi läks kõik vastupidi. Tillukese vabariigi majandus oli alla käinud ja kultuur maandumas vabadusvõitlusest osa võtnud patriitside perekondi ja õpetatud mehi lahkus hulganisti riigist. Ju siis oli olukord nii hull, et siin polnud neil suurt midagi peale hakata. Õnnetu paigalseis kestis kuni aastani 1739. Selle aasta oktoobris tungis romania maakonna kardinal Alberooni oma vägedega San marinasse kauaoodatud ette käändeks saanud kahe San Marino niinimetatud salakuulaja tabamine kirikus. Vabariigi kõige väärikamad elanikke, vanad rüüstati, rööviti paljaks. Valitsus saadeti laiali. Kuid San Marino rahvas ei kavatsenud sellise asjaga leppida. Läkitati salajane sõnum paavstile ning nõuti kaitse lepingu täitmist. Roomast saabus titaanmäele kardinal Enrico Henry, kes uurib, mis seal jälle lahti on. Pärast sõnumitoojate sõelumist San Marino ja Rooma vahel sai kardinal Alberooni paavstil selgesõnalise käsu Sämmerinost lahkuda. Rearist 1740 oli väike vabariik taas vaba. San Marino elanikud olid oma õppetunni saanud. Uus vabadus äratas rahva seas lausa uskumatu uhkuse ja patriotismitunde apaatia oli kadunud, tilluke riik, elas, hea, arenes. Üks tähetund saabus siis, kui Napoleon Bonaparte Itaaliasse jõudis ja oma vägedega San Marinos möödus. Sealse rahva uhkus ja vabadusearmastus vaimustas suurt väejuhti nii väga, et ta teatas, me peame hoidma San Marinos kui vabaduse kantsi. Napoleon läheduses titaan Mäele oma saadiku sõprust ja tunnustust avaldama. See oli suurima au ja tähelepanu, mis väikesele San Marino-le seni osaks lisanud. Pärast Napoleoni surma tunnustati ja kinnitati San Marino sõltumatust Viini kongressil 1815 ja vabariik sai Euroopa riikide nimistus oma kindla koha. Ümberringi laiuva suurena Paberi, Itaalia ühtsuse ja vabaduse eest võitlejatele on San Marino alati varjupaika ja kaitset pakkunud. Eriti uhke oli väike riik selle üle, et võis vastu võtta kuulsat Giuseppe Garibaldi. Ennast. Austria Itaalia sõjas juhtisite Itaalia rahvuskangelane kindral Garibaldi puna särklasteks kutsutud Itaalia vabatahtlike tema ettepanekul kuulutati veebruaris 1849 välja Rooma vabariik, kuid prantsuse Naapoli ülekaalukate vägede vastu Garibaldi. Ja pärast Rooma vabariigi langemist jõudis kindral oma 2000 ellu jäänud sõjamehega San Marino piirile. Ta palus oma meestele ja endale peavarju ja seda ta ka sai. Tema sõduritele anti süüa ja nende haavad seoti kinni. Vastutasuks palus San Marino valitsus, et sõda ja seda väikest vabariiki ei puudutaks. Ja 31. juulil 1849 pöördus kindel Real Giuseppe Garibaldi kaputsiinide kloostri kiriku trepilt oma leegioni poole ja saatis selle laiali. Sama päeva õhtul asus Austria paavsti sõjavägi San Marino vabariiki piirama, et kindral Garibaldi tabada. Viimase hetkeni oli Garibaldi San Marino sama surmhaige naise niita voodi kõrval. 15 minutit enne piiramisrõnga sulgumist lahkus seal 250 ustava sõjamehega. San marinast. Paavst süüdistes San Marinos. Väldi varjamises ja tahtis kättemaksuks Waba riiki vallutada. Kuid Prantsusmaa pakkus väikesele riigile kaitset ja oht oli taas kord möödas. San Marino vabatahtlikud võitlesid Itaalia vabadussõdades ja ka esimeses maailmasõjas, kui rindel töötas San Marino. Välihaigla. Maailmasõja aastatel oli vabariik näit reaalne kuid võttis vastu itaallasi, kes peavarju ja kaitset vajasid. Riiminist San Marinos see on 22 kilomeetrit laia maanteed enam-vähem madal, roheline, väikeste küngaste ka maa Kõni eemalt suur sellest kaugusest laugjate nõlvadega titaanamägi paistma hakkab. Pealinn San Marino asub Titano edela ning ligi 61 ruutkilomeetri suurusesse riiki mahub veel kaheksa väikest maalilist maakonda. Igal oma pealinn ja puha itaalia keel tüüpilised itaalia punaste kivikatustega majad, viinamarjaväljad, siis hakkab buss 750 meetri kõrgusesse, titaan õmmeke ronima ja kõik see jääb üha madalamale. Silmapiir muutub üha paremaks ja vaated on üha vapustavamad. Kaugele on näha Aadria mere sinav triip ja teisel pool orgudesse peitunud väikeste külade, põldude ja viinamarjaväljade taga tõusevad ise ähvardavalt Apenniini. Jalad taas maas, märkad end seisvat ühe sakilise müüriserval ja alla põhjatusse sügavikku vaatavat. Pole ime, et San Marino sajandite jooksul vallutamata jäi. Mäe üks külg langeb sama hästi kui püstloodis metsas kaljuseinani alla teisele poole lasku pastangutaja terrasside linn. Mäge kaitsevad vägevad kõrged sakiliste äärtega kivimüürid üksikute kaar väravate ja müüritornidega. Kolm punaste kivikatustega kindluse torni, sest titaan veel on õieti ka kolm esile ulatuvat Pipu vabariigi sõltumatust kaitsvad kindluse tormid, mida ükski vägi vallutada pole suutnud. Tornidele on nimed ka, kui aita Chesta ja Maltale. Päris täpselt pole teada, millal San Marino elanikud oma esimest mäe tippu kindlust ehitama hakkasid kuid ajaloolaste arvates võis see 10. sajandil toimuda. Kui aite on nelinurkne mass siivne heledates kividest madala katusega torn. Umbes keskosas ümbritseb teda terrass või rõdu otsekui öö. Selle alaosa kaunistab väike ümar kaaristu ülemisele järelon. Laske pilude teravad sakid. Sellest veest kasvab välja ülemine pisut kitsam torniosa, mille väikesed aknad jäävad otse kaitsva katuse ääre alla. Torni jätkab tugev sakilise äärega kindlus, müür ja torni ümber madalamal astmel kõrgub vägev väline kaitsevall sakiliste äärde massiivsete müüritornidega kõrged kitsad kivised, pid, tillukesed laskeavad nööridest. On teada, et kui aita peavärav seisis kunagi mitme meetri kõrgusel ning tornis sai sisse vaid tõstesilla abiga. See oli siis, kui San Marino tala lõpmata vallutama kipoti. Kaete tornist viib pikk kitsavõitu kivine trepp otsekui sili teise torni Chesta juurde käänuline trepp kohati sügaviku kohal, tõesti nagu sild, madalad kivised, piirded alguses päris järsult mäest alla, siis jälle üles. Passodellest reegie, nõidade tee, Chesta, teise nimega Fratta torn kujutab enesest siis teist San Marino kindlust ehitatud 13. sajandi algupoole. Sellel seisab ta Titana mäe kõige kõrgemal, järsult alla langeva kaljumüüri tipul. Tohutu kuristiku kohal. Sest ta tundub kui Aitast isegi vägevam olevat. Sest selle müürist tõuseb veel kaks võimsat torni, mis peatornist siiski madalamaks jäävad. Jäika, toredad ümargaaristud, nelinurkse torni laieneva ülaosa all ja toredad sakid, mis siinsed müürid ja tornid nii stiilseks muudavad, kuid millel teadagi oma kindel otstarve oli nagu kogu kindlusel kaitsta läbi aegade San Marino vabariigi vaba rahvast. Pikapeale ehitati Titanium, kolmandale tipule ka kolmas kindluse torn Montaale. Millal seda pole isegi põletama hakatud. Aga seal ta seisab nelinurkne heledast kivist ülaosas taas too sakiline kaitsevee. Montaale restaureeriti 1743 arvatud õnnet Montaale. Kõrgest tipust jälgisid valvurid vaenulikum alatesta perekonna lossi orientiinas ning hoiatasid. San Marino lasi, kui sealtkandist ähvardavat liikumist hakkas paistma. Vaid minevikku jäänud aegu võib tänapäeval vaid kujutleda, vaadeldes kõrgeid vägevaid, keskaegseid kindluse torne ja kohati juba kolm ühekordseid sisemisi keskmisi ja väliseid kindluse müüre mis salapärasena tunduvat väikese San Marino vabariigi pealinna sajandite jooksul vaenlaste eest kaitsta on suutnud. Ja tuua tooni. San Marino linna kitsavõitu käänulised tänavad ronivad mööda mäekülge ülespoole. Kõige põnevam osa vanast linnast ongi seal kõrgel, iidsete tornide ja müüride keskel armsad miniatuurne, lõpmata väärikas ja üllatusi täiskaar. Väravad paksudes müürides võivad kitsavõitu terrassile avaneda ja enne näe, siia päikesevarjude all on väike kohvik mahtunud otse müüri määrde kõrge järsu kuristiku servale. Vaate avarus paneb hinge kinni. Kauguses mäekünkad põldudele, appidek orgudes nukukülad, peotäis punaseid katuseid. Lõpmata kaugel udusevõitu silmapiir. Well alaviite tõesti maa peal on paiku, kus elu on lihtsalt ilus. San Marino vabariigi valitsushoone on ehitatud 19. sajandi lõpul ühe kaitsemüüri nurga tornina ja täpselt kindlused tornidest stiilis. Kõrge helehoone, mille lameda katuse sakilise servaga kohale tõuseb ühest nurgast nelinurk nähtutavatesakkidega, kelladoran fassaadil, sammas eeskoda, kolme vägeva kaar uksega hoone kesksel korrusel, kolm kõrget kaar akent, keskmise ees pitsiline rõdu, San Marino sinivalge lipuga, millel täna juba kirjeldatud San Marino vapp. Valitsushoone ees. Ahto väljakul seisab kõrgel postamendil valge vabaduse sümbol. Tugev raud, turvises naisekuju, sakiline kroon peas ja lipp käes. Tegu on skulptor Stefano kalleti tööga annetes San Marino-le krahvinna diilia eirad vaagener aastal 1876. Peatse della liberta Vabaduse väljak selles mäetipu linnas, mida San Marinos ka peanelloks kutsutakse, pole tõepoolest kuigi suur, kuid pidulik ja vabariigi jaoks pidulikel päevadel näiteks iga aasta septembrikuu kolmandal leiab siin aset uhke ja väärikas paraad, kui kellelgi veel meeles on. Ajaloolased on kindlaks teinud, et San Marino vabariik on loodud kolmandal septembril aastal 301. Nii et Sinditaano mäel on see juba rohkem kui 1700 aastat. Uhkelt seisnud. Sa võid kujutleda, kuidas sõjaväeorkester läbi siinsete kitsaste käänulist igavate marsib ikka mäest alla ja jälle üles. Orkestrimehed on mustades vormides kaunistused lipuvärvides valge ja sinine, kuldsete termiidipaguneid ning vägevat sinivalged suled, kiivreid ehtimas. Võib-olla tehakse väikesel Garibaldi väljakul peatus. Siin kõrgub kuulsa kindrali monument ümara lillemere kohal mille ümbert kitsas tänav end taas allapoole kerib. Madalad kivimajad, trepid, terrassid, rõdud, kaarjad, sammaskäigud, võlvitud ümarga, realised väravad, tillukesed muruplatsid ja lilled, lilled igal pool, kus vähegi ruumi leidub. Ajalooline San Marino vest ruumipuuduse üle Eigurdagi. Ta näib rahulikult oma elu kõlavatega tunne vajadust kõrgusse kasvada, nagu näiteks teine, särav küll uuem, tilluke riik, toretsev ja ülirikas, kuid väiksem. Monaco. Ainus põhjus neid kaht võrrelda olekski vaid see, et mõlemad on vaprotellukesed riigid ja kummalgi on oma eripärane võlu. San Marino seisab keset Itaaliat ja räägib itaalia keelt, kuid on ometi täiesti omaette vabariik. Tundub isegi uskumatu, et selle riigi väikeses pealinnas titajana mäeküljel nii palju avastada on. Pühakute monumente võid sa siin avastada ja tornikesi pühakujudega iidse väikese San Francisco kirikusammaste ning roos aknaga portaali kirikus 15. sajandil maalitud jumala emad, pühakud ja mungad köisraudteejaama seina arvas itseb linn San Marino enese kuju. Su teele jääb uhkeid palatsasid. Tony palees on raamatukogu hindamatute 16. sajandi köidetega. Kõikjal võib Vabadusvõitluse ohvrite mälestusmärke leida. Basiilika del Santo pühaku basiilika uus klassikaline sammastega fassaad vaat seisab samal kohal, kus kunagi San Marino riigi aegade alguses iidne kristliku kogukonnakirik oli seisnud ja basiilika son hoiul. Pühaku eneseSan Marino reliikvia aastal 1602 valmistatud eriti püha kullast ja hõbedast laegas, milles olevat pühaku pealu altaril manip Püha Marina marmorkuju. Rännak San Marino linna kitsastel tänavatel titaan on mäel, on üks imepärane ajalooline avastusretk esevaid avastada päris ootamatuid asju. Nixon väikeses läbi oma ajaloovabadust tehanud San Marinos äkki piinariistade muuseum. Praeguseni linnarahvas arvelt, et oskaks sellele küsimusele vastata. Ta lihtsalt on siin hulk üpris jubedaid esemeid välja mõeldud ja valmis tehtud selleks, et omasugustele kohutavaid piinu valmistada ja nad lõpuks teise ilma saata. See on küll täiesti ainulaadne väljapanek, teist sellist maailmas ei ole verd tarretama panev väljapanek asjadest millest midagi teada Ta ei tahakski. Ja ega ma neid vaatama ei läinud, aga et tegu on nii Läätse ekspositsiooniga, siis mõnede piisavalt võigaste fotode abiga püüan sellest natukene ikkagi kõnelda. Kiri ütleb, et siin on väljas üle 100 originaalse eseme mis on loodud, et tekitada valu ja piina ning ka tappa. 16.-st kuni 20. Islandini ulatub Too kollektsioon kruvide klambrite kettidega, piinariistad tall, varbadest, puurid, piinamistoolid, giljotiin selliste asjade kõrval tunduvad tänapäeva elektritool või mürgisüst Lausainimlikena. Ja aitab sellest. Kummalisel kombel leidub väikeses San Marinos teisigi ootamatuid arme, muuseume, vanade relvade muuseum, keskaegne kriminaalmuuseum, uusaegsete relvade muuseum ja kurioosuste muuseum. Viimane väärib ehk pisut tähelepanu. Kurioossuste Sis kummalist asjade muuseum. Siin on väljas kõiksugu kummalisi asju 80 sentimeetri pikkune eelajalooline muna. See saurus jäi ilmale tulemata. Sees inglase Wilfried haadi, kehakuju ja too inglane on 96 protsenti oma kehast tätoveeringutega katnud. Seal õitseb kõigis värvitoonides eksootilisi lilli ja lendleb tohutuid lohesid. Omaenesenahk katab vaid nägu, kuid selle eest olevat tema keel, igemed ja põskede siseküljed. Tätoveeringuid täis. Seid võis veel leida rohkem kui kolme meetri pikkuse krabi maailma kõige laiema krinoliini, mida samuti meetrites saab mõõta. Nii et loodusevääratused ning inimeste tähelepanu vajadusest või igavusest tekkinud kummalised asjad San Marino kummaliste asjade muuseumis keset valgusmängu ja peegleid. Sämmerinal poleks tegelikult küll vaja kõiksugu imepäraste muuseumidega turiste kohale meelitada. Siia tullakse nagunii, sest paik ise on piisavalt fantastiline siin maa ja taeva vahel. Yana mäel. San Marinos elab rohkem kui 28000 inimest, kuid igal aastal käib siin üle miljoni turisti. Lisaks kõigile imelistele elamustele on San Marino lastel neile omatehtud juustu ja veini pakkuda. Maailma kõige vanemas vabariigis. San Marinos kehtib aastal 1600 vastu võetud konstitutsioon. Kõige vanem Tuul on jahe, siin kõrgel titaanamäel värvid, heledad suved, kuumad talved, tihti killumised. Talvine maastik on suvisest uskumatult erinev, aga seda teeme meie siin omast käest. Pärast suvesooja külaskäiku poleks küll osanud kujutleda valitsushoone ees seisvat vabaduse kuju mütsiga peas ja suure koheva valge salliga õlgadel siis Marina oma pühaku kaitse all elav maailma kõige vanem ja kõige väiksem vabariik. Uhke, salapärane, üllatusi täis ja kirjeldamatult taunis.