Ükskord realid MFFi šampolevanduses kaalamdoori terrassile imestasid juhtis Seraldneffifitš eraldi tähelepanu isa, toored Ancanile. Kesistus koos Sõime mehega lauas sealsamas lähedal. Scott läks ennast tutvustama ja laskunud naise ette põlvili saluteerist ränkanile kõrevolutsioonilisele kunstnikule. Jama memuaaride eest juba avanssi saanud ja kirjastajad nõudsid Pealt valmis käsikirja nõnda paluski kohesco teabe. Kui Scott paistis olemasolevat, andis naine talle oma hotelli nime ja toanumbri sassis käega mehe juukseid ning nimetas teda matsentuurijaks selga Fitzgerald, kes oli kuulnud vaid viimastes vestlusest ärritus tõsiselt. Ta vinnas end üle terrassi piirava madalam vööri. Nik kukkus restorani sissepääsu ees olevat, kelle trepiastmetele. Kuigi tema eesmärgiks oli ilmselt võitlus gooti tähelepanu oleks väga kergesti võinud end ära tappa, kui lei siiski vaid põlve veriseks. Juba lapsepõlvest oli selda unistanud tantsida nagu pavlova ning üritas saada sama kuulsaks nagu ei sädore. See oli Endel Taylori raamatust Wella ja Scott Fitzgerald missugune halenaljakas Tseense küll võis olla. No selles leiduv küll ainult paar nime sadadest omaaegsetest ning miks mitte ka tänapäevastest kuulsustest, kes on nautinud hotelli Colomdoor külalislahkus Lõuna-Prantsusmaal, san pool Evans, siis. Siin me siis nüüd jälle oleme ilusat pühapäeva, mis vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kahe maailmasõja vahelisel ajal lõbutses ameerika kirjanduse ja kunsti boheemlaslik olnd põhjalikult Euroopas, see tähendab Pariisis linna ööklubidesse, jagaba reedesse, saabuse ookeani tagant moekaid, musti muusikuid, šansselise teatrilaval tantsis ja laulis eksootika tütt Josephine eiger seljas vaid banaani testseelik. See ta oli siin peeker. Esimene maailmasõda oli maailma pahupidi pööranud, illusioonid kaotanud. Käes oli too kummaline, meeleheitlik, kliki ja loominguline, kadunud sugupõlve aeg. Kadunud sugupõlv, kirjanik purste ain olevat oma autot garaaži viies kuulnud, kuidas prantslasest garaaži omanik kutsunud niimoodi teooria automehaanikuid, kes millegagi hakkama ei saanud. Gerretz tain andnud sellele tähelepanuväärsele terminile laiema tähenduse jaanist Hemingway tõi tolle kadunud sugupõlve oma raamatute lehekülgedele. Mäletate ja päike tõuseb ning pidu sinus eneses. Lost New Generation. See väljend iseloomustas pärast esimest maailmasõda Pariisis Euroopas elavate väljapaistvate Ameerika kirjanike, kunstnike ja muusikute kadunud illusioone ning lootusi. Hemingway, Scott Fitzgerald, Ezra Baund, Steinberg, Ando spassos, Booter mõned nimed paljudest. Suurbritannias täheldati kadunud sugupõlvena esma mõnes neid, kes tõepoolest esimesest maailmasõjast tagasi ei tulnud eriti eliitklassi niinimetatud rahvuse paremikku kuulunud hukkunuid. Euroopas ja Ühendriikides oli too termin rohkem üldistatud noored inimesed, kes said täiskasvanute, eks vahetult pärast esimest maailmasõda ja leidsid eest laastatud maailma. Elurõõmsal Prantsusmaal, kuhu kadunud sugupõlve ookeani tagant ja mujaltki mõneks ajaks elama ja lõbutsema tuli kutsuti rahvast hoopiski leegitsevaks sugupõlveks. Talvedeedisto kirju boheemiaskond tavaliselt Pariisis, küllaka Sanšerman, Debrees, suvel rändasin need, kes endale seda lubada said mööda Euroopat ringi. Hispaanias käidi härjavõitlusi vaatamas ning suuresti veedeti Mäega maalilise Vahemere rannikul prantsuse Rivieras antiivis san rahva eelis ja sanpoolde vaasis paigas, mis alles hakkas kuulsust koguma ja kus kõige kuumemaks kohaks kujunes üpris lühikese ajaga kuldse tuvi hotell Lagolomdoor. Juba mõnekümne kilomeetrine teekond nišis kooli on tõeline elamus. Teese jõuglebja lookleb ühel pool kaljusein, mitte liiga järsk, teisel Polorg mitte liiga sügav. Tead, majad rohelistel mäekülgedel ja tippudes nagu tikutoosid, lainetab rohetav avarust, kuni silmapiirini, väikesed külad, orgudes punased katused ja kirik kõrgemal künkal. Väikesed linn, Nad, millest buss läbi sõidab maja seinad ja müürid, kaetud lopsaka roheluse ja sügavlillade õitevaibaga kõrget tumedat meest, eetlikud pressid, palmiokste lehvikud, hulk tundmatuid puid ja põõsaid ja õisi ning üle kõige sügisesest ajast hoolimata veel nii suviselt halastamatult kuum romansi päike. Pole siis ime, et Vahemere rannikul prantsuse Rivieras maalinud kunstnike pildid nii eredad järgavad on. See siin on imeliselt värviline, ereda ergava päikesemaa. Eemalt paistab, saan pool, kui üks kõrgel künkal laiuv punakate katustega astmeline kivihoonete kobar kaks torni keskel ja kõrge kivimüüri ümber kaunis kui kangastus rohelisest orust tõusval mäel. Vana ja armas väikelinn, auväärse see aasta tõepoolest ongi. Algus on kaugel juba paleoliitikumi aegseid roopaid on praeguse sajand Pooli mägises piirkonnas avastatud kuid Prantsusmaa Vahemere rannikuasustuse varasemat ajalugu arvatakse aega 1000 kuni 600 aastat enne Kristust siis elanud siinsetel aladel liguurid. Aastatel 500 kuni 400 enne Kristust hakkasid kreeklased praeguse Antyybihnishi ja Monaco kohale oma kaubasadamaid rajama. Põhja poolt saabusid kohale keldid, kes segunesid liguuridega. Aastal 122 enne Kristust jõudsid aga kohale, kes muudkui roomlased, nagu nad ikka peale peaaegu tervesse Euroopasse ja Aafrika põhjarannikule jõudsid. Tollase Gallia Vahemere rannikust sai Rooma impeeriumit Kravitz provints jagalia Narbonensis. Arvatakse, et neist aegadest ongi õieti pärit selle prantsuse piirkonna praegune nimi. Pravans aastatel 58 kuni 51 enne Kristust olnud Julius tseesar ise siinsetel vallutusretkedel oma leegionid eesotsas kelle poole see mees ka ikka jõudis. Kuid kui Rooma riik neljandal ja viiendal sajandil langes ja lagunes, vallutasid Browanssi läänegoodid ja pur kondid ning siinsetele aladele tekkinud frangi riiki jõudis ka ristiusk. Kaheksanda sajandi esimesel poolel algas aastane saratseenide aeg. Nõnda harjuti siinkandis kutsuma nii araablasi, berbereid, Maure, kuid türklasi, kes ründasid siinset ahvatlevad rannikut ikka ja jälle kuni 18. sajandini välja. Pravansis ehitasid säratseenid kindluse, kust võtsid ette rüüsteretki kui nad lõpuks maalt välja suudeti ajada. Kuid nad olevat kohalikele elanikele kõiksugutarkusi õpetanud, kuidas haigusi ravida ning milleks männivaiku ja korgitammekoort käsutada. Keskajal tekkis Browanssi looduslikult kaitstud paikadesse madalamatele, künka tippudele, mäeseljandik astmelistele terrassidele hulk mägikülasid, mis oma kõrgete müüride ning kitsaste tänavatega pigem väikese kindlusi meenutasid. Sissetungijaid võis ju alati karta. Üks selliseid mägi küll see asi oli ka šampoon mida siinsamas lähedal teises künka tipus seisva Vanssi linnakese järgiga šampolevansiks on hakatud kutsuma, et teada, millisesse antolist jutt käib. Sest Prantsusmaal olevat veel vähemalt üheksa seda nime kandvat paika. Sandboldewanssi ümber ehitati kõrge ja tugev kivim, müür. Küla seisis üpris Itaalia piiri lähedal ning piiri tuli kindlustada. Kuningas Francois, esimene, kes valitses 1515 kuni 1547 tahtnud aga ainult piiri kindlustada. Tema otsustas jätkata oma eelkäijate alustatud Itaalia vallutamist ning võitles Habsburgide Kaarel viiendaga ülemvõimu pärast Euroopas. Francois esimene tegi just saanud poolistama kuningliku linna Pravansi Savoia piiril lõhkus Viieteistkümnenda sajandi müürid maha ja laskis ehitada uued, tugevad kogu linna ümbritsevad kaitsevallid, et võimalikele ida poolt tulevatele rünnakutele vastu panna. Nii et 16. Viljandil keeras kohalikus ajaloo muuseumis vahakujuna edasi elav lumivalget, kuldsete tikanditega keepyya, kalliskivide ning sulgedega ehitud musta kübarat kandev Francois esimene seni Niira vooliku saanud pooli elu päriselt pea peale. Väikesest mägikülast sai kindlus paksude kivimüüride vahel ning sajad hooned lõhuti maha, et valle ja müüre püsti panna. Kodutuks jäänud inimesed lahkusid saanboolist, peaasi, et endale lähedusse uue küla. Sant kooli sõjaline tähtsus püsis kuni Napoleoni aegadeni läbi lahingute järevolutsioonide, millest Prantsusmaa ajalugu nii rikas on. Mareževarie eks aeg tegi ka saanud pooldavantses oma laastamistööd, kuid pärast teist maailmasõda loovutas Prantsusmaa valitsus linnakunstnik kele tingimusel, et viimased selle kannatada saanud paiga korda teevad. Ja nii Elapto keskaegne kindlus tänase päevani edasi kui muinasjutt. Paksus pööris on kuninglik kaar, värav hämar, jahe võlv avaneb päikesepaistesse. Kitsad kivised, tänavad juhivad sind mäkke ja mäest alla. Meil on ikka veel kindlust meenutavad kõrged vanade majade seinad, kitsaste väravate võlvkaared, paksudes kivinenud tüürides kõrged luukidega, aknad tillukesed sepis, rõdud lilli täis. Vanad purskkaevud väikestel vanadel väljakutel, mõned kuivemad Rädamforad, mõned vaid kaunistatud taanid väikeste tahvlite küljes, kuid vesi ei voola iial maha. Ikka kivinõusse või väikesesse basseinivesi on siin kallis. Kirgas ja jahe ime kuumal päeval. Tellukestel, kividel, klassidele ja miniatuursete väljakutel seisab varikatuste ja päikesevarjude all kohvikulaudu kuid tänavatele avatud uste taga leidub ridamisi kunstikauplusi. Ateljeesid galeriisid. Tillukesed poed on täis pilte ja skulptuure, portreid, maastikke, tohutul hulgal lillemaale. Stiilide rohkus on päris uskumatu ja põnev. Kunstnikud on saanud pooldewansist tõepoolest kunsti linna teinud kuid kunstimaailm kolis siia tegelikult juba 20. sajandi algupoolel pärast esimest maailmasõda ja linnakese kujunemises just selliseks kunstilinnaks, nagu ta on, mängis märkimisväärset rolli võõrastemaja, mille nimi on lakolambedoor. Kuldne tuubi. Juba tükk aega laugjalt mäkke tõusnud maanteede puhke. Aare, sa leiad end päikeselises väljakult keset õitsvaid põõsaid, kõrgeid puid ning heledaid kivimüüre. Vägev, kivine linnavärav ootab pisut kaugemal madalal künkanõlval suure kindral de kooli nime kandva väljaku ääres paremal pool on triibulise varikatuse all seisvate laudadega kohvik Café Edela plas. Selles vägevate Plata banaanide all laiub päris suur madala kiviservaga piiratud liivane petthanki väljak ning vasakul pool viiki tänav kuldsed huvi võõrastemajast mööda. Nakolon tooron kõrgelt hinnanud nähtud hotell, kuid miskipärast sobib selle hoonega paremini nimetus võõrastemaja. Sest Sampoldewansson õieti ikka veel klassikaline keskaegne linnake, milles enamus kivihooneid sajanditetagusest Rustikaalsest külapildist pärit on ja ka kolanud hoor kujutab enesest tegelikult iidset kividest laotud talu maja, mida muidugi aegade jooksul täiendatud ja parandatud on. Otsehoone kõrval seisab veel üks vaatamisväärsus, vana punane kivikatus toetub nelinurkset telemadalatele samba moodi postidele ja lahtise ruumi keskel kulgeb pikk kivi ääristega veerenn. See on 1850. aastal ehitatud kohalik üleüldine pesumaja. Väga asjalik ja vajalik paika aegadel, mil majades veekraane ei olnud ning lisaks oli pesu naistel ju tore siin ühiselt tööd tehes külauudiseid teada saada ja edasi rääkida. Pesumaja tagasein näib ühinevat võõrastemaja eesõue piirava müüriga. Tuleb öelda, näib, sest kõik on toredasti rohelusse kasvanud. Ja sellel Türil istub ilmselt lahkolomdoorile nime andnud suur kivist tuvi mis võib-olla oli kunagi kuldne. Praegu te seda enam ei ole. Päris salapärane on see kahekorruseline tugevatest kividest lihtne hoone mille akende ja uste kaarja ääristavad kaunid kaartena laotud kiviservad Öelda, et Colomdoor ei paku ennast mingilgi kombel välja. Kivist tuvi, hoone müürid ei pruugi möödudes tähelegi panna ja võõrastemaja silt väärmiselt tagasihoidlik vana kivimaja, üks paljudest siin linnas. Aga teadjad teavad, et imed algavad kohe, kui sa heidad pilgu hoone otsas paikneva suure kivimüüriga ümbritsetud õueväravast sisse. Lopsaka õitsva roheluse keskel. Tohutu vana küpressi varjus seisab siin kivipõrandal kümneid lumivalgete linadega kaetud laudu. Tillukesest veesilmadest tõuseb vulisevaid purskkaeve ning kaarja uksepealist ehib kivist välja raiutud uhkeidne ja otse vasakul pool väravat seisab selles õues üks tohutu inimkasvupikkune pöial. Üks suur kivist pöidlaskulptuur. Eelmise sajandi kahekümnendatel leidus mees, kes selles oma 300 aastat siin seisnud Rustikaalses talumajas tagasihoidliku söögikoha haavas. Õige pea avastas selle paiga Lõuna-Prantsusmaa päikesest säravaid värve ning siinseid maagiliselt kauneid maastikke nautima saabunud kunstnike sõpruskond. Kunstnikud noil aegadel, kuigi rikkad ei olnud ja väike küla võõrastemaja, kus anti lihtsat ehtsat maatoitu ning pandi sind suurde, mugav Ozzy voodisse magama. See oli ju tõeline leid, sest mida sa, hing veel tahad, on viimati, see oli siin juba tavakülaline. Hiljem saabusid modil Jaani Picasso, Miro, Max Ernst Shang all säär ja hulk teisi uue kunsti tegijaid, kes tuli oma rännakutel lihtsalt einestama, kes jäi pikemaks või lühemaks ajaks peatuma ja mitte igaühel ei olnud raha, millega kosti ja öömaja eest maksta. Kuid nad jätsid Colomdoori midagi hoopis väärtust, rikkumat, oma maale, joonistusi ja muid kunstitöid. Kes seda elutoa tõepoolest arukas mees, kes taipas siin Lõuna-Prantsusmaal asuvas väikeses keskaegses linnas 16.-st sajandist pärit talumajas söögikoha ja võõras, sest tema ja avada 1900 kahekümnendatel aastatel kutsutud seda paika Robinson ning Robinson ei ole olnud ka mammoto. Siin on tervitatud kõik külalised saabuvad hobustel jalgsi ning koos oma maalidega. Aastal 1930 Mänd. Kuigi erinevad andmed siin mõne aasta võrra lahku, lähevad tulnud noormees poolruum pärit siitsamast Sand pooldewansist ning muutnud Robinsoni pisut peenemaks paigaks. Kuldsed huvi restoraniks, kus õhtutega tantsida sai. Kuuldused selline lõbus paik olemas on, levis kiiresti samboldewansist kaugemale. Niisiis saabus kohale rahvast, mitte ainult lähedalasuvatest linnakesest saabusid kohale ka Pariisi kõrgkiht, kuulsad kunstnikud ja kurjategijad. Küllap juhtusin nii üht kui teist ja linnavalitsus tegi lõpuks karmi otsuse lõbustuskoht kinni panna. Poolruum sai hiljem loa paik siiski uuesti, vaata aga esmalt vaid väikese kolmetoalise võõrastemajana. Ikka inimestele, hobustele ja kunstnikele, nagu sildil kirjas oli. Viimastest olidki selleks ajaks siin juba tavakülalisteks saanud nii kuulsad mehed nagu Picasso, armaanler, säär ja vrakk. Isane jättis siia Lagolomdoori jaoks valmistatud mosaiigi sääri, seinamaal kaunistab aiamüüri pool roo järeltulijad, kes kuldsest huvis jätkanud on, peavad kõik kõvasti moodsast kunstist lugu ja nii ongi juhtunud, et toda nüüd juba ligi 400 aasta vanust kivimaja kaunistab 20. sajandi põnev moodne kunst kingitused tänulikelt klientidelt. Ja mis lugu on selle inimkasvu pöidlaga aiarestorani värava kõrval? See tuleb välja, on see sari pöial ei, Rooma kuulsa väejuhi, vaid prantsuse skulptori tseesar baldatšiini oma eluaastad 1921 kuni 1998. Tema oli uus realist, kes tõi näitusele muuhulgas ka kolm eri värvides pressi alt läbi käinud autovrakki ning armastas metalli jäätmetest prügist ja vahtkummist skulptuure teha. 1960.-te keskel laiendanud oma tegevusvälja, plastmasside ja metallisulamite valdkonda. See sari töid leidub nii Pariisis seospon, pidukeskuses, mitmetes moodsa kunsti muuseumides isegi Barnast kalmistul. Tema haualgi seisavad tema kummalised raudmehed. Prantsusmaa parima filmi ees tähendab iga-aastane auhind, tseesar on samuti valdatsiini töö. Seesari Päidleidki leidub mitmel pool ja erinevates suurustes. Üksis Vägolomdoori õuel Sampoldewansis ma Illimama suur. Et läegolondooril on eriline hingus ja ainult sellele paigale omane võlu selle tabasid õige pea ära mitte ainult kunstnikud, vaid kirjanikud, näitlejad, ikka kuradi mässulised, boheemlaslik loojad. Kahe maailmasõja vahelisest niinimetatud kadunud põlvkonnast oli meie loo alguses juttu. Need olid siis teistpoolt ookeani, Vana-Euroopa kultuuri juuri ning veini ja seiklusi otsima tulnud sõpruskonnad Scott Fitzgeraldi ja tema selga esireas. Elu siin Prantsusmaal on kirjeldatud lõputu pidudega arussellina mis kohati ka siis kuldses tuubis keerles. Hemingway nimema pikast Kalamdoori külaliste nimekirjast küll ei leidnud. Aga teise maailmasõja lõpp tõi kaasa uue, kadunud põlvkonna ning kuldsed huvi uued külalised siin vaid nimelt paljudest Simon Debovaar Jean poolsaator, Kreeta karbatan näha Sand pooldewansi muuseumis välja pandud linna kuulsate külaliste fotogaleriis ja Sophia Loren ning noor Shan palvel Mondo lamamist roolil võõrastemaja basseini ääres Lino Ventura Kätrindenev, Roger Moore ja Donald Sutherland ja poeet Jacques Brewer. Oli neid, kes tulid, nautisid kalandust, koori pisut talupoeglik luksus ning iidsete aegade sala pära ja kunstilinna sümbol, revanši, kirjeldamatut võlu ning lahkusid. Väga paljud tulid uuesti, tulevad teinekord ikka ja jälle veel praegugi. Kuid oli ka neid, kes hakkasid siin igal võimalusel käima. Bowitžak pre väär olnud nende hulgas ja vahest kõige enam Brewer ja kus maalaule laulnud Montaan. A. La? Reeta? Üksi Mothani kuulsemaid Brewer ja kus maa sügislehtede laul on arvatud, see olevat üks kaunimaid armastuslaule prantsuse keeles üldse kunagi lauldud on mandaani enda elu suur armastuslugu on aga Lagolombeda uuriga lahutamatult seotud. Kuidas ta kirjutabki mälestusteraamatus ühest täiuslikult kaunistada päevast 1949. aasta suvel šampol devansis? On eredas päikese helgiskiskavou vanad majad, mille kivikatused läigivad nagu soomused ja künkad ümberringi. Seal Browaans, kus tuul puhub nii vaikselt, nagu kardaks ta midagi liigutada. Keset õue seisab noor naine ümbritsetud huvidest. Tema juuksed on uskumatult heledad. Ta kannab pikki siniseid pükse ja lahtise kaelusega pluusi. Ta naeratab nagu naeratavad tüdrukud vanade Itaalia kunstnike maalidel. Tean, et tema nimi on On siniore. Ma ei tunne teda ega pole näinud ühtki tema filmi. Ometi tean, et lähen kohe tema juurde, et öelda talle kaks-kolm, ükskõik millist tähtsusetut lauset püüdes tuvisid mitte eemale peletada, kakskolm lauset, et ta minu poole pöörduks. Eks ole kaunis armastuse algus, näib, et Iiessimaan polnud armunud mitte ainult teineteisesse Aedge Provansi värvidesse ja päikesesse Punase saanud pooldavanssi edu viidesse. Igatahes tähistati nende pulmi. Kuldsed huvi võõrastemajas on üks foto, millel see on ja ilmselt toimumas on vapustava välimusega noor Iiv mustas pidulikus ülikonnas ja nii kaunis Simon mustes Christian Diori lõikelises sipelgapihaga kostüümis. Ja on veel teine efektne ja dramaatiline foto, millel mõlemad istuvad korvtoolides ja vaatavad üle õlafotograafi poole. Nende ees avanevad uksepooled rõdule. Seal omakorda avanevad madalad sepisväravad ja puu võradest raamistatud vaade kaugetele Pravanssi küngastel. Küllap vaade lahkolomdoori kõrgeima korruse rõdult. Laulja ning näitleja Montaan ning näitleja Simon Siniore. See paari ei saanud pooldavanssile truuks aastakümneteks võiks öelda, et isegi lõpuni. Oskaks vaid kujutleda, kui rõõmsalt näed, siin oma suvesid, veetsid kuldsed huvi võõrastemajas, elasid aiarestoranis maski ära naljakaid kübarate pidusid, pidasid realisi vastu, võtsid linna maalilises ümbruses ringi, rändasid ja Santoldewanssi keskaegset muinasjutu meenutavatel, kitsastel tänavatel, treppidel ja müüri väravate all jalutasid vaid paar sammu Liivil Colomdoorist petanki väljakule heade tuttavate ja sõprade seltsi kus seda kummalist tall kuulide viskamise mängu ilmselt tundide kaupa mängitud sai. Jälle on olemas ka fotopik, üleni valges valgel kübaraga Montaan väljakul iidsete plate taanide all koos teiste mängijatega haru pidamas. Pilvitud õnne päris kindlasti olemas ei ole. Ei läinud ka selle paari eluraskuste ja katsumuste ette. Kuid võistlusele Te arvate, et kui nad siin Sand pooldewancisama filmitööst ja kontsertidest puhkasid oli kõik täiuslik. Õnneks on maailmas paik, kus lihtsalt ei tohi õnnetu olla. Kuldne tuvi ja saanud poolewans ja võrratu Browaans ning prantsuse Vahemere rannik keset kogu seda ilu õnnetu olla oleks küll üks väga suur patt.