Inimene aina õpib näiteks seda, miks on teinekord mõtet pildikastist suuri spordivõistlusi vaadata, olgugi et sul pole sooja ega külma sellest, kes seal võidab või kaotab mängu ilustki, pole põhjust rääkida, sest mida ilusat on kasvõi mitmekümne kilomeetri käimises või kurnav asja higises maratonist, kus mõni jooksja finišis kokku langeb. Aga näiteks Barcelona olümpial viis maratoni jooksjate tee mitmel korral imepärasest kaudi kirikust mööda, millele kaamerate tähelepanu jagus. Ja Tour de France leppes Pariisis, kus jalgratturid mitmeid kordi Concordia väljakul tiirutasid ning üks kaamera oli nutikalt kõrge Luxury obeliski kuldse tipu kõrvale pandud vaade, mida sa muidu eales ei näeks. Ja hilissuvel kogemata nähtudeta Hispaania velotuurilt. Just see Hispaania velotuuri etapp ühest linnast, mida ümbritseb tohutu pikk kõrge ümarate, sakiliste tornidega pikitud kivine müür. Linna nimi tuleb välja, on Avila ja tahaksid jääda, mis saladused seal müüri taga peidus and. Nii et ilusat pühapäeva jälle kord. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kus asub siseabile linn suures Hispaanias polegi Madridist kuigi kaugel. Pealinnast loodes laiub kaks mägimassiivi seeerrade kreedos ja Serrade raama ja esimese lamedavõitu, kuid kõrged lumised tipud kaitsevadki müüride vahele peitunud seda villat peaaegu keset Ibeeria poolsaar, kus asub Kastiilia ja Leoni maakond seal selline seisab vahest tunni tee kaugusel pealinnast Madridist. Need, kes käinud ja näinud, on kirjutanud, et kõigepealt hakkab lõuna poolt saabuval siinkandis üpris jahe sest ka linn ise seisab mägedes 1130 meetrit merepinnast. Hilissügisel ja talvel veel olevat siin kasukat vaja. Lõuna-Hispaania suvekuumusele võib siin leevendust leida. Abile Bellaskavalieros kõige kõrgemal mäel käädes seisev provintsi pealinn terves Hispaanias. Kaljusele tasandikul rajatud linna ümbrus olevat päris troostitu ja metsikuvõitu. Pruunikas kuiv Kõlle ja viljatu kivine maa kus puid peaaegu ei kasvagi. Maa, mis on määratute hallide rändrahnudega üle puistatud ja kõrgete väärikate mägedega piiratud. Siit siis k Avila pikad ja külmad talved ning lühikesed suved. Kellel ja miks oli küll tarvis sellisesse karusesse kohta üks linn rajada. Hispaanias on ometi piisavalt rohelusse ja päikesesse uppuvaid paiku. Kaugemas ajaloos lähevad asjad teadagi keeru lisaks palju uurijaid, palju erinevaid arvamusi. On ajaloolasi, kes on veendunud, et tänane Aavella oliidne abula, mida kreeka astronoom, matemaatik ja geograaf, tolle maias oma teoses geograafia maininud on, oleme aias, elas umbkaudu aastatel 90 kuni 160. Ja see asetaks Aavila küll õige kaugesse minevikku, aga mine sa tee kindlaks, kas talle maiuse mainitud abula ikka oli toosama Aavile või oli tegemist hoopiski Aabla linnaga ja Avila võiska iidne mobiila linn alla, see on juba ladinakeelne nimi. Osa ajaloolasi on väitnud, et paigas, kus praegu Avila asub, oli vanade kelti Ibeeria hõimude pühamu juba ammu enne roomlaste ja kristlaste tulekut. Teatavasti Araabia Mauridel Hispaanias pikkade sajandite jooksul päris palju tegemist ja on pakutud välja kindel aastaarv 714, siis vallutanud Maurid Aavile. Maurit küll, kuid aastal 1065 Leoni maakonnakuningaks, tollal 25 aastane Alfonso, kuues tema isal, Lando esimesel olnud kolm poega ja vana kuningas, jaganud oma kuningriigipoegade vahel ära. Mauride mõju all elavas riigis, teinud aga Alfonso kuues oma venna järjest nii-öelda kahjutuks vallutanud nende alad ning kuulutanud end aastal 1077 Hispaania kuningaks aegsete poeetide värssides ja truba. Tuuride lauludes on Alfonso suur kangelane saanud. Teda hakati kutsuma Alfonso Elbraavo. Julge tugev kuningas, kes juhtis oma rahva võitlusse Mauridest vallutajate vastu. Alfonso olnud uhke, väärikas hispaanlane, kes alati oma sõna pidas moslemite iidsest pärandist on leitud lugu, millel ilmselt päriselt ajaloolist tõepõhja all ei ole, kuid Alfonso loomusest jutustab see ameti Alfonso ning see vilje muhameedlased valitseja all mutamiidi sõber IBAN Ammar, mänginud kord malet, Ivana Maarile kuulunud ilmatu kallija kaunite nuppudega malelaua taga. Kokkuleppe kohaselt Refonsa võidu korral väärtusliku laua koos malenditega endale saama. Ivana mar pidi oma soovi pärast võitmist teatavaks tegema. Mar võitiski ja ütles oma tingimuse. Kristlik kuningas ei tohtinud vallutades viljat. Alfonso pidas kokkuleppest kinni nii ja täitis vastase soovi. Milline võis ka olla tõde selliste kristlaste ja muhameedlaste suhetest jutustavate romantilisevõitu lugude taga. Igatahes on teada, et kuningas Alfonso esindas neid Hispaania olemust ja tsivilisatsiooni arengut kujundanud kaht suurt mõjuallikat. Aastal 1086 kaotas Alfonso araablastele Sagrahase lahingu kuid kaks aastat hiljem võtsid kristlased Mauridelt abile linna ning 12. sajandil ehitati ümber linna Se pruunist graniidist välja raiutud kividest laotud uskumatum müür, mis mõnel fotol lõputuna tundub kaks ja pool kilomeetrit massiivset, täiesti kinnist nööri ümbritseb kogu iidset linnasüdant müüriga tähendab sakiline kaitse rinnatis. Sellest ulatub välja 88 kaariat sakiliste äärtega, müüritorni ja tornide vahelt viib linna üheksa rasket kaar ära avat madalate kivivõlvide all. Need on tõelised kindluse müürid, mis kaitsevad 12.-st 14. sajandini rajatud tõelise kindluse sarnast gooti katedraali, romaani ja Mauri segastiilis kirikuid, kloostreid, sammaskäikudega ümbritsetud väljak, kuid paleesid iidset Avila linna. Usk on Hispaania ajaloos ka fanatismi jõudnud, kui kasvõi inkvisitsiooni kohtuid meenutada. Aabile ajaloolistest elanikest ongi kuulsaimaks saanud kaks tugevasti usuga seotud tegelast. Neljandal sajandil elanud teoloog Priscilian, kes keetserluse pärast hukati ja 12. Sajand, et hiljem elanud A Villa Santa Teresa pühade Reesa kuulus pühak terves kristlikus maailmas. Theresa Sanchez gepeeda Ahumaada sündis A villas tollases kotarren tuur, kuidas aastal 1515. Väga usklikud perekonnas on teada, et teda vaimustasid pühakute elulood ning seitsmeaastasena jooksis ta koos venna Radrigoga kodust ära et mauride juures märtrisurma leida. Tüdruku onu leidis lapsel linnamüüride tagant ja tõi nad koju tagasi. Kahekümneselt astus Teresa Avile lähedal asuvasse Carmeliitide kloostrisse. Carmeliitidel on jälle omad lood. Carmeliitide traditsioon saanud alguse Palestiinas Karmeli mäel elanud eremiitide kogukonnast umbes aastal 1155 sellest erakute kogukonnast kujunenud ka ordu jõudnud 13. sajandil Euroopasse ja sellest arenenud suur kerjusmunkade ordu mis jaguneb kaltsiaatideks ja discaltsiaatideks ehk paljas jalgseteks. Ordu naisharu loodud umbes 1460. Karmi liitide ordu spirit tavaline olemus kujutab enesest pühendunud mõtisklevad palvetamist. Kirikus kaitseb seda ordut. Neitsi Maarja ja ordu liikmed olevatki Maarjale pühendunud 14 10.-ks 15.-ks sajandiks olnud Carmeliitide paremad päevad juba hädas. Nagu ka paljusid teisi kloostri ordusid ähvardanud neidki allakäik ja vaja oli reforme. Kuid alles 16. sajandi teisel poolel saadi ordu reformeerimisega hakkama ja seda tööd juhtis ei keegi muu kui Havilast pärit Nun Teresa. Therese jäänud pärast Carmeliitide kloostriga liitumist väga haigeks, lugenud palju hingelisi, usulisi ja müstilisi raamatuid tajunud nende mõjul nii sügavat pühendumust, hardumust, kiindumust ja andumust, et saavutanud religioosse ekstaasi tundnud jumala lähedust ja pisarat õnnistust. Paar aastakümmet hiljem leidnud mõned Teresa sõbrad, et naiste uued teadvus, kogemused pärinevad saatanast, mitte jumalast. Theresa hakanud end liha suretamisega piinama, kuid tema pihiisa rahustanud naist öeldes, et tema mõtted on ikka jumala inspireeritud ja Therese näinud järgnevad aastate jooksul mitmeid nägemusi jumalast enesest. Ühte on ta oma eluloos järgmiselt kirjeldanud. Ma nägin ta käes pikka kuldset ootama ja mille otsas näis olevat tilluke leek. Tundus nagu torkaks ta selle minu südamesse ja tõmbaks taas välja, jättes mind otsekui lõputu jumaliku armastuse leekidesse. Valu oli nii tohutu, et ma pidin oigama ja ühtlasi nii imeline, et ma soovisin selle jätkumist. Sellest nägemuse kirjeldusest sai innustust tuntud itaalia skulptor Jaan Lorents. Berniini roomas kunagise Carmeliitide kabeli kohal seisvas barokk, sest Santa Maria della Vitoria basiilikasse altarist vasakul pool tumedate sinakades toonides marmorsammaste vahel paiknevas kõrges nišis seisab üks Verniini paljudest meistritöödest. Pühaderiisa ekstaas. Kõrgelt ülalt langeva kuldse kiirguse all on kaks lumi valget marmorist rait kuju püsti seisev ingel hoiab käes kuldset, toda põrgatud istuva püha Teresa südamesse. Naise näos on üheskoos kirjeldamatu rõõm ja valu. Valgete raidkujude lainetavat lehvivat kivist rüüd. Kuldne kiirtevihk nende kohal viis hiigelkõrget küünlajalga nishi ees põrandal. Valged küünlad, keskel kuldne riststseen, dramaatiline, kirglik. Mõni kunstihindaja on sellega seoses isegi meelelisest transsi langemisest kõnelnud. Mälestus sellisest kogemusest innustanutereisad kogu tema järgneva elu jooksul ja andnud talle ka moto, mida religiooni ajaloos just temaga seotud on. Jumal, lasemal kannab teda või lase mul surra. Millised olid siis reformid, mida Theresa Kaaemmeliitide kloostris läbi asus viima? Oma põhiprintsiibid olid kloostrite absoluutne vaesus igasugusest varandusest loobumine, kindlad reeglid valveteenistuste kohta ja lisaks pidid nad ka paljajalu käima. 1563.-le aastal asus Teresa elama uude kloostrisse, kus ta esimesed viis aastat igas üksinduses veetis ja kirjutamisele pühendus. 1567 sai ta Carmeliitide juhilt Robeodera vennalt loa omaenese reeglite järgi uusi kloostreid asutada ning võttis ette pika teekonna mööda Hispaaniat. Ühes oma raamatus töödest kirjeldab ta seda rännakut lähemalt. Teresele anti lubaga kaks mungakloostrit rajada oma põhimõtteid järgides ja pühendunud munkade abiga. Nii tekkis Hispaaniasse hulk reformeeritud Carmeliitide kloostreid kuni ordu vanemad liikmed 1576. aastal Theresa ja tema reformide vastu välja astusid. Ordu juhtkonnad kindlal soovil pidi Teresa vabatahtlikult oma tööst loobuma ja ühte oma rajatud kloostrites elama asuma tavalis Püha Joosepi kloostri Toledas. Kuningas Felipe, teine teatas vastuseisu protsessi. Paavst Gregorius 13-st lubas Carmeliitide reforme küll pehmemal kujul jätkata. Kolmel viimasel eluaastal jõudis Teresa veel neli uuelaadset kloostrit asutada, nüüd oli neid kokku 17. Kuid Theresa oli juba kas ning haige naine, kes lahkus siit ilmast oktoobris 1582 40 aastat hiljem kuulutas paavst Gregorius 15. Avila Teresa pühakuks. Teda on kutsutud ka palvetamise doktoriks ning tema teoste Moody salakultust väljendav Mistid. Sism on paljusid järgnevate sajandite ideolooge innustanud. Abile Santa Teresa elas oma elu vaid religioosses maailmas palvetades usulisi doktriini uurides ja oma usulisi põhimõtteid kirja pannes ning levitades. Polegi siis ime, kui ta pikalt peale omamoodi religioossesse müstitsismi kaldus. Tema usu põhituuma moodustavad neli vaimset tasandit millestama auto graafias põhjalikult, kirjutab lihtsalt lahti seletades on need neli, siis järgmised esimene tasand. Mentaalne siis vaimne mõtteline palvetamine milles keskendutakse Kristuse kannatustele ja patukahetsusele. Teine tasand, palvetamine vaikuses, jumalik karisma on inimtahte vallutanud. Mälu ja kujutlusvõime pole maistest ahvatlustest veel päriselt vaba. Kolmas tasand, ühendunud pühendumus. See on sisuliselt juba ekstaasi tasand. Õnnistatud rahu, mille täidab piiritu jumala armastus. Ja neljas viimane tasand. Tõeline ekstaasi ja õndsuse tasand, passiivne seisund, milles inimene oma keha ega teadvust ei tunneta, sest see on õndsas alusvaimuga ühinenud ning vaimne ekstaas võib inimese kaalutuna tunduva keha isegi õhku tõsta. Pärast sellist pooletunnist ekstaasi jääb inimene mitmeks tunniks minestuse sarnasesse olekusse. Ainus, mida ta tunneb, on ühinemine jumalaga. Siis järgnevad õnnepisarad ja müstilisest kogemusest tingitud transtõepoolest mitmemissa ajal olevat nähtud pühade Reesa keha salapärasel kombel õhus hõljuvat. Santa tereeset peavad asjatundjad meistitsistliku teoloogiat harrastanud kirjanike seas täiesti unikaalseks. Taan kümneteks, raamatuteks ainet andnud ja ka kunsti teostaks. Armorisse dema ekstaasi prantslase Francois Sheraari tehtud portree näitab teda lausa ähvardavalt kirglikku ja süvenenud palvetajana. Kuid Peeter Paul Luubensi maalitud lihtsal portree-l on mitte enam noor nunnarüüs naine mõtetes omaenese maailmas. Nüüd teadis temast üht-teist. Tundub seda pilti vaadates, et see pole hoopiski toosama maailm, milles meiesugused lihtsurelikud oma elukest elavad. Väike-Avila linn seeerrade kreedose mägimassiivi jalamil on oma religioossetest sfäärides kuulsaks saanud tütre üle päris uhke. Pühaku aupaiste, mis keskajast peale ka Theresa sünnilinna kohale jäänud on, tõi siia hulgaliselt palverändureid. Neid meelitas muu hulgas just kirik selles tohutute kivi vallidega ümbritsetud linnas kirik, milles Antade reise oma nägemusi näinud ning eks ta see kogenud ja sellesama kiriku lähedal leidub ka maja, milles pühak kunagi elanud. Polegi täpselt teada, millal Aavile katedraali õieti ehitama hakati, on kaks teooriat. Ühe kohaselt alustas ehitustöid arhitekt Alvar karssi, jah, aastal 1091 samas paigas varem seisnud, kuid muhameedlaste rünnakutes purunenud lunastaja kiriku varemetele ja meile juba tuttav kuningas Alfonso, kuues eraldanud uue pühamu rajamiseks vajalikud summad. Teise teooria järgi ehitanud katedraali meister frutsel 12. sajandil, kuidas lood 15. sajandil oli too hiigelhoone valmis ja olgugi, et seda on peetud esimeseks gooti kirikuks Hispaanias meenutab Aavella katedraal pigem kindlust kõigi rikat. Algselt moodustanud Keeaa villa katedraal osa vanast linnamüürist, hoone vägevi, Marapsi ide ehitatud üheks linnamüüritorniks, mis seisis vanalinna idaosas ning kõige vanem osa kogu ehitisest on otsekui romaani stiilis kindlus, sakilised, akendeta müürid, laskepilud ja kitsed. Valvurite käigud müüridel. 12. sajandil olevat piiskop Sancho just siin leidnud varjupaiga noorele Alfonso üheksandale enne kui viimasest kuningast sai Hispaania keeruline ajalugu. 13. ja 14. sajandil tõusis kirikuehituses valitsevaks gooti stiil kui kõige efektsemad kootikat, nagu näiteks Prantsusmaa kirikutes kohata võib abile katedraali välisilmes kuigi palju ei leidu naid taevasse tõusvaid, kõrgeid teravaid saledaid torne ja marmorist Kiviibitsi lugematuid kaunistatud tornikesi ja terava kaarelisi saledaid. Aknaid ei paista siin juustu olevat. Graniitkivist katedraal plaanitud küll kahe torniga ehitada, kuid valmis saadi üksainus. See on läänefassaadi põhjapoolne torn. Samal fassaadil seisab ka kiriku vägev peasissekäik. Torn ise pole kuigi kõrge ta nelinurkne ja massiivne sakilise üla. Torni esiküljel on näha vaid neli ümar kaarealist akent, mis seisavad paarikaupa erinevatel kõrgustel. Suure ümara kaarega ukse kohal kõrgub astmeline peente reljeefiga kaunistatud ümpanal. Selle kohal tõuseb kogu fassaadikeskuse täitevkaaraken ja siin on juba gooti kaari näha. Ümber kirikuhoone jalutades märkab vaataja, et range fassaad annab siin gooti elementidele juba rohkem ruumi. Näha õhulisi tugikaari, roos, aknaid ja teravaid tornikesi, natuke kivipitsiga aga mõlemaid tugevaid nelinurkseid torn, ehitisi, mis ei lase unustada, et tegemist on kindlus, katedraal iga. Avila katedraali sisemus tundub fotode ja kirjelduste järgi helgem kui selle kindluskiriku väline ilme. Siin olevat veelgi paremini näha, kuidas varasemast romaani stiilist gootika välja areneb. Romaaniaegne interjöör olevat valgetest tänastest graniitkividest koodi osa ainult valgetest, mistõttu gootiaegsed osad tunduvad avaramad ja õhurikkamad. Kuigi ruumide suurus on üks ja sama. Ja nagu see kaua ehitatud ja aegade jooksul täiendatud kirikutes ning katedraal reaalides tihtigi on Aavella katedraali kooriosa ning kaks kabelit vasakus löövis kuuluvad juba renessansiaega väga kaunilt nikerdatud kooripinkide looja, on ka teada. See oli Hollandi skulptor Cornelius. Kadel reali lõunaküljel viib romaani ajastu uks Neljateistkümnenda sajandi ristikäiku katedraali muuseumis paljude religioossete liiklejate seas üks, mille kas lausa omaette ruum on antud. See on imeilus, hõbedane, monstrans armuleivaastja praegu kaks meetrit kõrge kunstitöö, mille autor on samuti teada Oande Arphe ja valmimise aeg 1571. Ja kõige kaunim ruum suures katedraalis olevat ime uhkete gooti võlvidega käärkamber. Katedraali sees leidub toredaid tugikaari, mis ehituse, lööve, ühendavaid ja toetavad kauneid kõrgeid gooti võll hulk reljeef, skulptuure, ingleid ja pühakuid, palju kunsti, milleta maailm hoopis vaesem oleks. Küllap tänu sante Teresaleja Hispaaniat pikki sajandeid valitsenud tuge olevale katoliku usule on mägedes asuvas väikeses Aavellas veel õige mitmeid kirikuid, basiilika, idia, kloostreid. Neil kõigil on teadagi oma ajalugu, kuid ikkagi näib neid ühendavat. Ja mis muud see olla saakski, kui paik, kus nad asuvad Hispaania ja mõjutab paik ikkagi ka erinevatel ajastutel rajatud ehitisi nagu mõjutab siin kõike linna kaitsepühak, Santa Teresa. Linnakeskne ja suurim väljak see on, mis te arvate, Santa Teresa väljak. Selle ääres seisab taas üks vanimaid San Pedro kirik aastast 1100 kivine romaani fassaa ümarkaarega uks, suur ümaraken ja selle kohal kolmnurkne viil. Aukartust äratav vana hoone, mille kõrval toredate sammaskäikudega palee taolistes teadis, on kohvikuid ja kauplusi. Uuem Avila linn laiub juba paksudes keskaegsetest müüridest väljaspool kuid ajalooline müüriga piiratud vanalinn on ilma igasuguse kahtluseta hoopis põnevam. Pühadereise ei saa siin meelest minna, ikka ja jälle võid mõnes saagiliste müüridega piiratud nurgas teda kujutavaid raidkujusid kohata. Siinsamas on tema loodud konvent jäiga sel aastal. Oktoobris peab linn Santa Teresa mälestuspidu. Leedus ja üht kui teist vägevate keskaegsete müüride taga, mis keset Hispaaniat seisvat Taavile vanalinna piiravad. Uus ja vana, eilne ja tänane kõrvuti koosnaga ajaloolistes paikades ikka ravilas pühade Reesa, too väga naine, kelle väidetavalt väga heas, lausa kraatsilises stiilis kirja pandud raamatute mõte ja sisu tema kaaslastele tänaseni jõuduandvat üks tema värsse, mis ka lauluks tehtud, kõlab vabast tõlkes nii. Naadate turbe, ära muretse, millegipärast, ära karda midagi. Kõik läheb mööda kannatusega, saavutad kõike. Jumal ei muutu kunagi ja peale tema ei vaja sa midagi. 16. sajandil elanud Aabile Santa Teresa jäetud sõnum, mis ongi kõik just niisama lihtne. Mehike.