Kuna siinolijatest hetkel vist päris alguse juures splindi puhul on olnud ainult Joe läks siis sissejuhatamise au. Joel kuulub sulle, väga lahe. Mäletad sa seda hetke ja seda päeva aega kohta ja joobeastet, millal sai kokku lepitud tulevase poprock menuki klinditegevuses? Kuulge, kui aus olla, siis sihukest kokkuleppimise värki ma küll ei mäleta, aga ma mäletan. Meil oli esimest proovi, mäletan. See oli kuskil seal, mustamäel? Ma ei tea, mis tänav, see on seal kuskil mingisugune tehas. Ja seal me tegime esimese proovi täpselt. 15 aastat tagasi. Teid oli tookord kolmeks. Lisaks Joeyle, kes praegu rääkis, olid Urmas vool, Priit ja Andres Ahu vastavalt laulja kitarrist ja siis Andres trummar. Kuidas te 11 tundsite? Me käisime hooga nagu ühes ühes klassikaga olime nagu paralleelklassides tegelikult voolikuga me hakkasime nagu ennem nagu tegema siukest nagu süldimuusikat ja siis ohu sattus olema õigel ajal õiges kohas. Võtsime temaga kampa. Et ühe koolipoisid, põhimõtteliselt olime. Mõte oli teha lihtsalt bändi, jah, tegelikult me tegime ohuga ennem tegema mingisugust siukest tobedat hard rock'i ja siis lagunes ära ja siis Urmas tulija oma värskete ideedega ja siis sealt hakkas asi arenema. Kuidas te need ideed kokku leppisite või leidsite, mis, mis need Urmase ideed olid? No eks see oli, põhimõtteliselt oli Nirvana never mainud album. Küsisin tei. Päskmise esimene oli pääsket case, veel see lugu, halloo. Mis Tuukjalise lagunemisest ja põhimõtteliselt komplekt sellest nagu žanrist, nagu oligi need ideed põhimõtteliselt veidike viiserid ka juurde. Kui palju tookord sellele klindikolmikule kaasa oli antud kas ainult see, mis looduse käest vanematelt päritud või midagi midagi koolist ka muusika tegemiseks? Pigem ikka see. Vaatame, kuidas need pilli mängimine peaks välja hakkama tulema selles suhteliselt, ega, ega seal suurt midagi koolist ei, mina ei olnud eriti kõva kuramuse noodikirjutajana. Televiisoris on ju iga päev näha, kuidas mehed pilli mängivad, et mis seal siis järgi teha, loomulikult võtad kätte, hakkad otsast proovima, külla tuleb, vaatasime seda kunagi, vaatasin meelslektinspiriti videot ning 39 korda järjest, et seal väga hästi mängisin. Vaatasin üks käsi käib skaala peale, teisega teed üles-alla ja tuleb, nii ta nii ta otsast pihta hakkab. Sujuvalt sekkus meie vestlusesse mallarbrandi, kes pandi alguse juures ei olnud, küll aga liitus kusagil siis, kui blind oli tegutsenud mitu aastat teatris või? Ma ei tea aastanumbritest jaga täpsetest faktidest, ei mäleta oma suurt mitte midagi, aga see, kui ma kampa tulin, juhtus siis, kui Jolly kuud plaati arvestati. Urmast ilmselt sain siinsamas raadios või siin lähedal, kuskil me teed ristusid ja siis Urmas teadis, et ma nikerdan klahvpille mängida ja ütles, et meil parasjagu selline plaadi salvestamine, käibed äkki oleks lahe, kui saaks sinna midagi juurde mõelda, ma istusin oma stuudios, mõtlesin need asjad juurde ja siis salvestasime plaati ja siis hakkasime tegema kontserteid ja ühesõnaga, et ehk siis see, mis plaadi peale juurde mängiti, oli vajaga kontserditel juurde mängida ja siis siis siis lahe juba. Joel, mis hetk tookord blindis valitses, mäletad sa neid kõnelusi või arutelusid, et kas ühte pilli ehk siis klahve on bändi juurde vaja, miks see vajadus tekkis? Pigem oli niisugune positiivne meelestatud ja siis 33 pluss 30. Kell 99 protsenti mängi Lindsay nõus sellega. Allar tuleb juurde ja sellepärast, et salvestuse käigus selgus huvitav tõsiasi, et sündi seest tuleb igasugu huvitavaid hääli, mida kitarride sellest üldse ei tule. Kokkuvõttes sai päris lahe, minust oli jah punt, kui kõva või hea bänd mallarat tol hetkel blind sinu meelest oli, mäletad sa seda hetkeolukorda, noh, nii-öelda neutraalse juurde Astojana kesta Eestis oli tol hetkel mina tegelikult Blaidis suurt väga palju midagi ei teadnud külma eest olin kuulnud juba jupp aega varem, siis kui me siis kui ma veel koolis käisin ülikoolis korraks, siis mingit peda üritusel mina ise kohal ei käinud, aga kursaõde Anu Välba ütles, et niukene bändonsaic kujuta ette just oli siis peda rock või mingi peda polk või mingi vahepealne selline üliõpilaspäevade üritus, kus blind oli peal olnud ja sealtmaalt ma teadsin aga et mis muusikat teevad, kes seal on ja kui lahedad tüübid seal tegelikult on, et seda ma ei olnud ennem tähele pannud. Urmas vool, Priit, kui palju sina mäletad? Plandiga saamise loost, mis sinu elus tol hetkel toimus ja miks otsustasite bändi tegema hakata? See oli minu mingi keskkooli lõpp, eks ole. Teised olid must aasta vanemad ja nad juba tegid ansamblit nimega hangover. Isegi Nooruses ilmus üks artikkel ja siis ma vaatasin, kuidas kõvad poisid veel kahe minuga koolis siin ja, ja siis hakkasin kitarri mängima niimoodi õppima, üksinda ja siis koolipeol mängisin niisama akustilise kitarriga, laulsin mingit lolli laulu ja siis siis Äncoverist üks põhitüüp, kelle nimi on Kalle Veesaar, kes on praegu kuulus fotograaf, et tema nagu ei viitsinud enam teha ja siis, kuna mul olid enda tehtud Rootsis. Joel Berg, Andres ohu ütles, et teeme, teeme noore poisiga edasi. Kuidas esimesed lood sündisid või mille ajal või näiteks, kui hästi sa tol hetkel kitarri mängisid, et noh, ma eeldan, et nagu mingi eriline Brow tol ajal vähemalt veel ei olnud, et aga tahtmine oli piisavalt suur. No ma pole praegu ka professor kasuks, et meid on nii kiidetud kui jätte heidetud ju sellise faktiga, et me oleme siuksed kas siis heas mõttes või halvas mõttes primitiivsed, eks ole, ja siis oligi, et kuna ma oskasin ainult nagu mõnda tuuri, siis tulidki sihukesed vahvad lood nagu lihtsad ja, ja löövad. No see oli niuke, heavy metal'i lõpuaeg ja selleks, et mingit korralikku hevi metalit mängida, nagu nad alguses teha tahtsid, siis selleks jäi nagu oskustest vajaka ka ja siis ma olin vist õige päss õigel kohal. Mida sa ise kuulasid või keda tol ajal, kes sind mõjutasid? Ma kuulasin mingit siukest suhteliselt ila muusikat ikka, aga ikkagi ma kuulasin niisugust vanemat nagu 60.-te staffi ja mitte siis mingit väga psühhedeeliline loomulikult vaid ikka biitleid ja muid asju, onju. Ja siis noh, kui ma 13 ja 12 olin, siis ma kuulasin Vanilla Ice-i ja niisuguseid asju. Aga siis noh, sel hetkel hakkas tulema ju see väga tore Seattle'i nagu laine ja siis loomulikult seal ei kõvasti kõrvade vahele ja noh, kui me hakkasime juba bändi tegema, siis, siis ma ei saanudki aru, miks järsku nagu Läänes hakati tegema samasugust mussi nagu meie, et et kui ma kuulsin esimest korda kriim, täid siis ma mõtlesin, et johhai-d nüüd keegi ei usu, et me ei tee neid nii-öelda järgi. Et mul olid ammu juba umbes taolises stiilis lood nagu varrukas olemas. Ja siis noh, loomulikult tegime seda selleks kõigile peale ja siin suuremat spetsialistid raadiosse juba sattusime, siis sealt tuli ikkagi ikkagi laviinile niimoodi, et noh, meil on väga tore noor bänd, aga noh, et liiga Green Day moodi ja siis see ajas mind natuke närvid. Ma tean oma südames, et mina olin essa. Jah, sa oled tegelikult ise jalgratta välja mõelnud, aga idee varastamises muidugi Remound siukseid asju kuulasime ka, aga meie stiil oli ikkagi natuke nagu teistmoodi. Kuidas Blind üldse tol hetkel eesti muusikasse sobitus oli teil alguses seetõttu raske, et, et valitsesid ju ikka totaalselt, valitsesid tsenter. Tornid valitsesid, mootori taga, oli ka olemas niisugune nagu underground süsteem nagu Erkki tüübid ja seal oli niisugune asi nagu häbene pooraks ja häbi, Keilia, mingeid siukseid bändid, aga nad olid ka ikka tükk maad nii-öelda, kuidas öelda nagu sügavaga meelestatud kui meie. Aga nad võtsid meid niimoodi enda hõlma alla, selles suhteliselt me olime selles suhtes erinevad, et me ei teinud siukest tavalist trash-metalit, mis oli ka väga kõva. Loomulikult mitte raadiojaamades, aga üritused ja asjad toimusid ja bänd oli palju. Ja siis need niisugused, see on vist nagu tänapäeva mõistes, nagu indi või underground inimesed võtsid meid nii-öelda oma hõlma alla, et kui kuskil niisugune üritus toimub, siis me saime sinna mängima kenasti. Ja mingil hetkel siis kui meid hakati raadiost laskma, siis ütlesid nemad ka meist lahti. Liiga popiks läksid poisid mis sind lükkas tagant tol ajal? Igavus noh, võib-olla see, et, et ikkagi see nagu realism keerimis tahe, et, et see ei ole niimoodi, et ma nüüd ükspäev mõtlen välja nii, nüüd ma hakkan, ma ei tea, lugusid kirjutama, prooviks seda teha, et nad ikkagi tulevad ise ja, ja kui ei ole väljundit, siis on nagu jube paha inimesed on isegi ennast ära tapnud selle pärast. Aga mul oli väljund olemas, nii et see lükkaski Kuidas selle 15 aasta jooksul plahindi teha on olnud? Räägi koosseisu muudatustest paar tükki, neid on teil ette tulnud. Noh, põhinagu öeldakse, tuumik on ikka sama, et ohu ja Joel Berg ja mina see, et Malle Frandi tuli süntesaatorid mängima, ei olnud alguses üldse planeeritud, et ta täiskoosseisu tuleb, vaid me mõtlesime, et võiks ju stuudios proovida ühe plaadi peal teda kasutada, et lihtsalt, et oleks võib-olla põnevam plaat oleks, aga siis noh, nii talle kui meile sobisse, et jäigi nagu ansamblisse, rohkem nagu peale selle Tarmo valminud hiljem tuli teist kitarri mängima, et rohkem nagu mingeid sihukseid muudatusi ei ole tegelikult toimunud ja mõned külalisesinejad, ütleme, mingi Simu vasarcin trompetikaja. Kuidas ta selle aja jooksul näiteks põhituumiku mõttes omavahel toime tulite, kas algus oli lilleline? Põnev ja kõik oleks nii kiiresti ja meil oligi see asi, et kõik läks jube kiiresti, esimene kontsert üldse veel elus oli festivalil nagu rock in, kus oli siis mingi loodetud oli vist, ma ei tea, mitusada temat, eks ole. Ja siis mitme päeva jooksul võistlesid siis, kui ma ei eksi, siis mingi 50 bändi, siis meie saime kuue hulka ja kõige paremini siis pääses rock summerile. Aga noh, meie ei olnud õnneks, pääses niisugune bänd nagu Preinud aster hilisem super Slinki. Aga noh, see on ikka jube kiired, et teine kontsert üldse maailmas oli juba ja selle suure festivali finaalkontsert, et no ja siis kutsuti igasugustes stuudiotes Rainariantsis andis, andis mingit underground kogumiku välja, siis ta kutsus meid sinna ja siis tulid juba esimesed nii-öelda sutenööri ukse taha, et anname kassetiga siis välja. Jube kähku läks, et seal ei olnud aega veel meil riidu minna, ütleme nii. Meiega vahepeal on liitunud Andres Ahu plandi, elupõline trummar, kõik need 15 aastat. Ma olen kuulnud, et sina oled bändi kroonik mingis mõttes mees, kes peab regulaarselt päevikut või vähemalt on seda teinud aktiivselt. Seal aegadel on Mike jah, pidasin seda ja algusaegadel, aga lõpus on see väheke soiku jäänud siis, kui ka nii-öelda tegevus ja materjali nii-öelda hõredamaks jäi. Ei viitsinud enam kirjutada igapäevaselt, et täna jälle midagi. Ei mitte sellepärast, aga eks see oli siuke nagu noh, alguses entusiasm ja, ja noh, see sai nagu läbi, et aga, aga jah, ma panin ikka kõik kirja, mis vähegi nagu tegelikult sai lõpuski juba määravaks, et alguses oli artikkel nagu oli sündmusi jaa, ajama vahelisele nagu kirja, millal misse, kes kirjutas ja aga siis mingi hetk hakkasid artikleid nagu palju tekkima ja siis ma nagu enam ei jõudnud pidada ei jõudnud enam ja noh, ja ei olnud ka noh, nii-öelda see, see artikli või see nii elda kirjutise väärt saaks nagu alla minevast, noh, kas need on juba liiga palju? Mis olid esimesed asjad, mis sa kirja paned, kas sa mäletad üldse, mis esimene asi Playndiga seoses kirja sai pandud, et näed, tuli üks selline mõte, et ei ole kindel, kas oli hea. Mis paningi selle esimese proovikirja, kus me siis nii-öelda esimesed, et tema lood salvestasime, siis ma kirjutasin kohe või ma kirjutasin selle võib-olla siis, kui ma nägin, et hakkas nagu asjaks minema nagu tagantjärgi mingi paar nädalat. Ma tegin selle sisusse siis lühidalt ja lakooniliselt nagu üsna detailselt pikka romaani kirjutanud sinna, kuidas sa aru said, et hakkab asjaks minema. Et need on, mida kirjutada, et kes, kes seda kõike nii täpselt mäletan, siit 15. Taaste tagant laulukirjutamise jäme ots läks kohe algusest pealevool Priidu kätte. Nii ta oli jah, ja eks ta suhteliselt lõpuni niimoodi välja ta kujunes suhteliselt nagu poisil olid nagu täitsa pandavad ideed, et miks mitte. Kui palju teie ma tea vaidlustasid või kaasa rääkisite blindi imidži koha pealt ja saundi koha pealt ja lugude koha pealt, et kas Urmas oli ikkagi selline noh, autoriteet ja autoritaarne kuju, kes ütles, et nii on ja mina teistsuguseid lugusid ei oska kirjutada ja siis teie läksite kaasa, tean inimesi koha pealt, ma ei tea midagi, mina olen mallar vallarvikul, pea, imagoloogia olen kõik selga pandud, mis kästud. Aga kui sa seda saundi osa mõtles, siis tehniliselt nägi. Meil on niimoodi, et Urmas tuli proovi, ütles, et näe, mul on üks selline ülejäänud vend rändvot, selline asi. Et mis te arvate. Siis läks kolm, neli igaüks hakkasin enda osa juurde mõtlema ja ongi lugu, et nad, see vist ei ole eriti unikaalne stoori, et niimoodi need lood tulevadki, et et ja noh, kuivõrd Urmasel oli praktiliselt üle proovi üks või kaks asja varrukast välja puistada, siis noh, ega me keegi üritanudki põhiliselt sellega võistelda, eriti et kui päris copy ja teist mõnest teisest loost õppinud, siis siis läks. No see on seal ei tekigi sellist tühja kohta. Et saaksime üksteise otsa vaadanud hädasi looderile, kuvadki nii-öelda riiulilt, isegi kirasest, nagu. Et ja tõesti, mina mäletan ainult üks või kaks korda, kus noh, lugu on nii-öelda tagasi saadetud, aga ka siis selle põhjusega nagu Joel ütles, et meil selline lugu on juba Nii oli muide, kas sa praegu Urmas laule kirjutad pärast seda, kui blind ei ole aktiivselt enam kolm-neli aastat publiku ees käinud. No ei ole konkreetselt niimoodi, ei ole, ma ei ole kunagi, kirjutan neid lihtsalt mul meeles. Seda ma tahtsingi küsida, kas sa tegelikult mõne looga kirjutanud oled? Sõnad panen kirja paberile. Aga kui viisijupp tekib, siis sa püüad seda meeles hoida ja siis mängib teistele ette ja siis. Aga mul ongi niisugune teooria, kui, kui mul tuleb mingi viisijupp, eks ole ja kui see viisijupp mul on nädala aja pärast meelest läinud, siis järelikult ei olnud väärt lugu. Ja leida on muidugi sadu ots, uhke ka oma lauludele. Muidugi olen loomulikult olen. Et minu arust on, röövis mehedal ära tehing, ütleme nii, kunagi mul ema küsis, et kuule, sa ei tunne üldse nootigi, et et kuhu need lood sul niimoodi jäävad, talle ei mahtunud see vähem, mõtlesin, et mis mõttes, et need jäävad meelde, jäävad esiteks inimestel eino jaajaa, aga ikkagi vaata moodsardil noodid. Et need on kuskil raamatukogus olemas, nooti ei tunne, kuidas siis kuidas kuurortisse jäävad, mõtlesin, et vaata, sul on endal ka siin plaadid ja kassetid, siis ta ütles, et ahjaa ja siis noh, nii ongi, et ega nad ei kao ju kuskile. Noh, nii palju kui ma olen kuulnud läbi eluigasuguseid inimesi, kes kes nagu kiidavad ja kellel on kahju, et me enam ei tegutse, et see teeb nagu südame alt soojaks selle pärast nagu ongi seda kõike tehtud. Kliendiga on läbi aegade, no vähemalt siis, kui see bänd aktiivselt tegutses, kaasa liikunud, selline kütt või või legend, millest vähemalt osa oli ka ju tõene, et et te sattusite neetult tihti esinema näiteks Ameerika ühendriikidesse? Ei olnud müüdme tõesti, käisime seal müütada, et raske uskuda. Et sai rääkida jälle hästi läbimurret tegelast eesti bändist. Mida teie nendest Ameerika retkedest, mis vist ilmselt on bändi ajaloo kõige kihvtima treisid, olen, ma kujutan ette. Mäletate. Eks seal meil on nii head kui ka halba etega jälle puhas meelakkumine ei olnud veel reisidele. Nii alguses lennud ikka hurraaga peale ja siis mingil hetkel avastad, et ikka ei olegi nii kerge ja ikka lõbus oli, noh, selles mõttes reis kui selline ja kontserdid ja kõik, mida me tegime, oli äärmiselt lõbus ja vahva ja eriti lõbusaks tegi selle asja, kui sa tuled Eestisse tagasi ja siis mõni ajakirjanik midagi küsib või siis kirjutab ka ilma küsimata vaadata hoogu ägeda asja me oleme teinud tegelikult ja noh, jõhkralt Ameerika poole pealt vaadatuna siis mingi teine või noh, peaksid juba esimene kord oli selge, et on nagu üsna lootusetu, aga samas on küll selliseid bände, kes taas mööda selliseid väikseid klubisid nagu meiegi mängisime, mängivad elu lõpuni, on väga rõõmsad ja teevad väga kihvti muusikat ja võib olla tallinnast riigist rääkimata, välja ei jõua mitte kunagi, aga samas on väga õnnelikud selle juures, et et noh, mingit maailma vallutamisest või isegi USA vallutamisest väga palju juttu ei olnud ja ei olnud ka lõhna sinnapoole. See plaadifirma, kelle alt meil tuli siis kaks heliplaati välja, on umbes suuruselt sama suur. Ma ei teagi, millega praegu võrrelda Eestis nagu meie enda väike plaadifirma Ellagee oli, aga ütleme nii, et tegelikult oli see juba suur asi. Absoluutselt, absoluutselt ei see tuli lambist ja kahtluse alla ei ole mõtet mitte ühtegi võtke panna, et aga see, mismoodi sa siit ajakirjanduse voolavalt välja paistis, see oli hästi naljakas ja üleüldse näiteks mina olen tagasi mõelnud, et nii palju, kui me Playndiga ringi rändasime noh, kas ilma plaanita üldse oleks nii, paljudesse kohtadesse mitte ainult USA, aga ka siit kõik ümberkaudsed riigid sattunud, et hakkame otsast tugevamaks. Venemaa, Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Poola, Leeduga ka mina ei ole Leedus mänginud. Aga äkki see Läti piir väga Lätis väga Leedu piiri lähedal? Noh see on päris tegelikult aga, aga miks tookord Ameerikas sai selgeks, et seda suurt kala ei tule? No võtame needsamad klubid, kus meie mängisime, seal on iga jumala õhtu on viis bändi peal. Me oleme üks bänd nendest viiest, selliseid klubisid, kus on viis bändi peal, on mitte tänavate, vaid kvartalite kaupa ja nii palju, kui me seal noh, ma kõrvalt bände jälgisin, siis noh ega meist kehvemaid suurt ei olnud meieni, pluss äkki oli siis äkki vaid päris kindlasti oli see see vau moment, et idabloki ja kust need siia said, ei mängigi päris black sabati suhtuja. Et meil ei olnud niisugust nagu favoriidi kohustus ka nagu kohe nagu kes peavad, kelle jaoks väga paljude jaoks ongi see nagu elu nagu businessplaan, nagu rokkstaariks saada, aga me meie jaoks nagu raha ikkagi oli, veitsa mitte, võib veel nii palju. Aga jah, kandidaate oli oluliselt rohkem kui superstaari saates. Kuidas Urmas ennast laval tundnud oled, kui ikka põhihitid publiku totaalselt üles kütavad, rahvas lõugab kaasa laulda? Noh, põhimõtteliselt bänd võib asja näinud, võib ära minna lõdva kummiga lava peal võtate, eriti pingutada pole vaja, sest publik teeb töö ära. Mida sa tol hetkel tunned, kui sa rahva peale vaatad? Ei noh, loomulikult tunnen hästi ennast, ma ise olen tegelikult imestunud, et paljud ei tea seda, aga ma põen rämedalt kaamera krampi näiteks isegi isegi raadius mulle ei meeldi intervjuusid anda, aga mitte kunagi vist elus ei ole, võibolla võibolla nendest sadadest või 1000-st kontserdist võib olla üks või kaks korda, olen tundnud mingit sihukest väikest ärevust enne kontserti. Ma ei saa, ma ei saa sellest ise ka aru. Mul ei ole üldse vahet, kas saalis on kuus inimest või 6000, et mitte mingit vahet ei ole, ma olen nagu kuidagi oma omas elemendis ja see on imelik, imelik sellise inimese puhul, kellele tegelikult esineda ei meeldi, et see on võib-olla lihtsalt, see on nii minu asi. Blind 15, sünnipäev minu teada teist ainsana on vahepeal regulaarselt pilli mänginud Joel, keda on siin-seal lava peal näha olnud. Mallaresti Andresest ma ei tea, et oleks olnud mõne bändiga laval. See on tõsi ja mis tunne on võtta süntesaator välja pärast neid aastaid, mida vist on vahele jäänud vähemalt kolm, neli? Selles mõttes on see märkus väga õiged. Ütles aatori, ma võtsingi kastist välja pärast. No kolm aastat on ta julgelt olnud nurgas püsti oma kasti sees. Muide enne kui me hakkasime proove tegema selle kontserdi jaoks ma lasin ka korda teha, sest selgus, et sinna aegade jooksul sisse tilkunud valatud erinevad vedelikud on oma töö teinud klahvi talle kõikjal on väga hästi töötanud, õnnestusid korda. Aga mis tunne on tunne, et esimeses proovis oli mul täiesti ultra positiivne üllatus see, et nagu nagu polekski aega seda läinud, et otseselt ühtegi lugu tuuri ega mitte midagi ei mäleta, keerad pea kõrvale ja autopiloot peale ja kõik tuleb, et ja Liidundus teistel poistel ka, et näiteks esimene proov, mis me tegime, oli keskeltläbi võttes varem kui sellised vanaaja keskmised laivid kuskil tuuri keskel, kus kõigil on kopp ees ja võib-olla natuke paha olla ja niimoodi Täitsa nõus, Mallory, käid tunnelil täpselt siuke, nagu oleks nüüd kaks nädalat tagasi kontserdile jäliteks värskendaks proovi, et et ei olnud küll siukest tunnet, nagu oleksin mingi kaks kolmast vahetanud. Väga mõnus ja Urmas on hea laulukirjutajaks võtta plandi, ükskõik milline album siis selliseid lugusid, mis jäävad meelde, mis on minu meelest kõige olulisem ühe laulu juures ja selle toimimise juures selliseid lugusid on seal paatide peal alati täiesti kindlasti töö. Milline nendest on teie jaoks põnevaim olnud? Me rääkisime sellest siin varem, et, et mis on läinud hitiks. Aga mis on teie jaoks põnevamad lood olnud, läbi aegade kihvtima teha? Ma ei tea, sundi käiku sinna välja mõelda. No minule ma olen selle meie juubeli või sünnipäeva kontserdiga, kuulasin ka, mõtlesin vanu plaate üle tüki aja ilmselt esimest korda peale seda, kui nad nagu salvestatud, siis mulle hakkas meeldima. Reidio. Kui sa nende partiide kohta küsid, siis mulle meeldivad ka sellised lood, mis on nagu piiri peal, et kuhu ma olen endale parasjagu nii keerulise partii välja mõelnud, mida on endalgi huvitav mängida, et näiteks mingit uut lugu tehes mäletan, vanasti olin kahe vahel, et kas teeks sellise pigem lihtsam maa sellise sirge seljaga lati alt läbijooksmise, mis igas asendis iga kell alati välja tuleb või teeks midagi sellist, mis on nagu nüüdsest võimete piiri peale natukene keerulisem, et mille jaoks on vaja pingutada, et mulle meeldivad ka sellised lood, kus on mul natukene keerulisemad osad. Michael. Raske öelda võib-olla jah, ma mallariga ühtegi siin, et, et need lood, mis päriselt jooksa nagu Üks kolm-neli lõpuni välja, nimetades lõpus muidugi läheb veidi üks, kaks, kolm, neli kiiremaks, eks ju. Et kus sa nagu veidikene nagu teemaarendusi on sees nagu selles suhtes. Et noh, sellised lood, mida sa näiteks mingi pikema tuuri keskel, selle palju kontserdid järjest, et keset kontserdi ei eksi ära, et mõte läheb kuhugi mujale, et see lugu ja selles mõttes, kus ma olen. Mis lugu see on, et nad selliseid lugusid on ka plandile, aga just sellised lood, kus sellist olukorda teki on lahedad. Kus kogu aeg põnev, vaatad, et see sai ka täna tulla kontserdile. Kui palju selles rock n roll elustiilis klindi tipphetkedel oli neid kõike kohustuslikke komponente mida on siis teadupärast kolm. Sa mõtled verd, higi ja pisaraid või? Lakei Sekstraaks ja nii edasi, nüüd kus ta kõik pereinimesed kindlasti olete, nüüd on sellest eriti tore rääkida. Ma arvan, et ainult rock n rollis Tallinna. Jah, sest et pereinimene olema sisulised terve selle aja olnud ja draakside koha pealt ei tea mina praegu veel mitte midagi sellest patustaja ööl ainult puhas olnud. Aga seda rock n rolli osa oli päris kõvasti ja rokenrolli alla käib muidugi verd, higi ja pisaraid oli ka, ütleme otse välja, aga eriti töötuid fänne tuletan meelde, midagi ei tule. Ma hakkasin mõtlema, et kas keegi nuttis siis vahepeal pisarate kohapealses. Kui ülekantud. Andres ohuna. Ei, seda, äkki sa pead Urmase käest küsima, selles suhtes võib-olla kodus nende nende üle annetute fännide koha pealt ränne on üldse selline nõme sõna, ütleme niimoodi, et siuksed Urmas ja selle muusika ja talendi ja mis muusika, nagu siiski need inimesed, kellele meeldib see muusika, et noh, et võib-olla see oleks nagu parem väljendav. Jah, et pann on liiga leierdatud ja sellega seoses devalveerunud väljendatud. Pigem siis selliseid inimesi, keda võis kohata enamusel meie kontserditel seemned, definitsioon seal läheb korda, läks korda, mis me tegime just muusikahuvilised, näiteks püsikülastajad ja püsikunded. Aga väga tore, aitäh teile.