Tänavuse aasta isa tiitli pälvis kunstnik ja poliitik, kolme tütre isa ja üheksa lapselapse vanaisa Heinz Valk. Mees, keda me austame, mees, kes ja siinjuures enam tutvustamist niimoodi ütles aasta ise välja kuulutades naisliidu esinaine Siiri Oviir. Tal oligi õigus. Tere päevast. Tere hommikust. Tervist. Mida see tiitel aasta ise tähendab, teie jaoks? No see oli mulle omamoodi üllatav austuseavaldus. Ja teisest küljest ma hindan seda kõrgelt seetõttu et minu isikuga ruudu vast lisatakse midagi Eesti ühiskonna teadvusse väärtuste kohta. Sest nagu te juba sissejuhatuses mainisid, mul on päris suur pere. Ühtehoidev pere abistame 11 kõigi võimalustega, suhtleme rõõmustav me ühe või teise pereliikme õnnestumiste ja saavutuste üle. Nii et ma tean, mis tähendab pere, mis tähendab perega kaasnevad küll mured, küll õnnehetked. Ja seetõttu ma usun, et võib-olla ma siis saan ka selle aasta vältel, kui ma seda tiitlit kannan. Mõningaid plusspunkte korjata. Eesti Eesti inimeste hinnangutele pere kohta. Meil käis siin aasta naine Aet Maatee külas ka paar nädalat tagasi ja tema käest me küsisime ka seda, et kus kohas ta parajasti oli, kui ta kuulis sellest, et ta on sellise tiitli pälvinud. Kuidas teie sellest teada saite? Toosta isa mulle helistati naise liidust, öeldi, et pean olema sel sel kuupäeval Estonia kontserdisaalis kogu oma perega. Ja noh, esialgu ma kui mulle helistati, ma mõtlesin, et see on niisugune väikene nali või ega ma esimese hooga seda nagu ei uskunud, aga aga siis, kui mul ilusti ära seletati, et miks see tiitel just mulle anti, siis noh, siis oli muidugi hea meel. See tiitel tähendab ka vastutust. Eks see toob ka mingisuguseid kohustusi. Jah, nii üht kui teist. No mis puudutab vastutust, siis minu elukombed 73 aastasena on sellised, mis vist isa tiitlit kuidagimoodi ei kahjusta ega määri. Aga teisest küljest kohustusi jah, see on, see on paratamatu ja loomulik, minu arvates. Et see periood, kui ma seda tiitlit kannan ja loomulikult ka edaspidigi. Ma püüan ikkagi seda tiitlit õigustada oma oma esinemistega ühiskonnas, avalikkuses, oma muude tegudega, see ei ole mulle koormav. Tiitel. Eile saime teada, et võib-olla juba järgmisest aastast on meile ametlik vanavanemate päev. See on praegu arudele all, aga ikkagi, kuidas suhtute sellesse? See on väga meeldiv ettepanek, sest vanavanematel on päris suur roll peres laste laste kasvatamisel. Ma tean, selliseid relsid juba oma noorusest, kus ei olnud vanavanemaid ja seetõttu tean, kui raske on neil noor abielupaar, kes on äsja lapse saanud. Nad tahavad elada ka oma loomuliku noore inimese elu väga mitmesuguste huvidega soovidega. Küll on vaja või soov minna kontserdile, teatrisse, kellelegi sõbra sünnipäev lavale või lihtsalt mingisugusele kenale koosistumisele, seda kõike noor inimene vajab. Ja kui pole last kellelegi jätta ei ole vanavanemaid, ei ole kedagi nihukest, vabalähedast sugulast, kes on nõus oma aega selleks ohverdama. Kui ei ole ka isegi lähedal mõnda head tuttavat, kes oleks nõus seda tegema, siis on, siis on ikka keeruline. Ja see lisab tarbetuid pingeid. Sest noh, ma saan aru, noore inimesena ma tahaks minna seltskonda, tahaks midagi teha, aga ma ei saa. Ja siis need pinged võivad, võivad kanduda üle ka sellele õnnetule, lapsukesele, kes milleski süüdi ei ole ju, eks ole. Seda ma olen ise oma kõrvadega kuulnud, kus, kus seda last mõttetult niimoodi prantsutatakse ja, ja tema peale karjutakse. Ja mis see kõik endaga asi kaasa toob? Ei ole võimatu, et ühel hetkel on see pere purunenud, eks ole. Üks läinud ühte teed teineteist teed, sest laste kasvatamisega kaasneb ju palju muresid ja vaeva kõik need unetud ööd, kui laps karjub, või on ta haige, mis tal kõik võib viga olla. Kõik need hommikused enne tööle minekut lasteaeda, koksimised, laps süles, trolli peale, kõike seda ma olen oma elus elus kogenud ja tean väga hästi. Nii et seal on, seal on väga palju sellist, mis käib noorele perele natuke üle jõu. Ja kui siis on tõepoolest, kas kohe omas kodus keegi vanavanematest elab või on nad nii lähedal, et sa saad neid appi kutsuda on kasuks kõigile. Milline vanaisa olete teie? Üldiselt lapselapsed on minuga väga rahul. Me oleme suured sõbrad. Minu põhimõte on niisugune, et juba väike laps on ainulaadne isiksus. Nad ei ole mingisugused nukukesed, keda tuleb ühtemoodi kohelda ja, ja neid ainult hüpitada ja mängitada. Ei, mul on ääretult huvitav nende arengut jälgida, kui ma ise olin isa siis oli aega vähe, sest töö tohutult igasuguseid ühiskondlikke kohustusi, seltskonnaelu ja kõik, mis seda aega haarasid. Lastele jäi rohkem tähelepanu ainult pühapäeval või siis kui see ajal, kui me kogu perega alati koos olime ja seetõttu jäi palju laste arenemisest ja, ja selle jälgimise võlust mul olemata. Nüüd pensionärina vanaisana, ma saan neid tähelepanelikult jälgida ja nautida seda iga kord, kui me kohtume, sest mu mudilased on kõik kõige noorem, pole veel aastanegi ja kõige vanem on kümnene. See on just see eluiga, kus laps väga kiiresti areneb ja pidevalt midagi uut omandab ja ja sellega ka vanaisale uusi üllatusi ja rõõmu valmistab. Ja, ja seetõttu Ma suhtun neisse nagu võrdsetesse, mitte kui mingitesse alamat järgu olenditesse selle tõttu me olemegi saavutanud niisuguse vastastikuse usalduse ja suhtluse, et nad tahavad alati hea meelega minu juurde tulla, see on neile lausa rõõmuks päev, kui öeldakse, et vot täna viiakse teid papa juurde või või isegi mitmeks päevaks või siis ei taheta sealt ära tulla. Sest noh, me koos mürame, mängime, ajame juttu. Tegemisi on, on väga palju ja kuigi see nüüd 73 aastasena natuke võtab, kuigi ma vahetevahel ega siis hundi ja kolme põrsakest mängimine, mina pean loomulikult hunt olema. Ja neid taga ja kus nad ennast riidekappi ja igale poole peidab. See vahel võtab ikka hing pakile, aga noh, see läheb üle ja külaelu läheb jälle edasi. Kerge füüsiline koormus ja. Emaks saamise rõõmudest praegu räägitakse hästi palju, aga kas isaks saamise rõõmu propageerimine oleks vajalik? No ikka sest ega enne ei kujuta ette, mis asi tähendab sõna isa, mis on selle sõna tagasi mõiste tervikuna, kui sul on laps. Ma mäletan, kui mul esimene tütar sündis perre, maalin veidi niimoodi närvis ja ja mõtlesin ja kujutasin endale ette igasuguseid asju ja ja kui siis see hetk saabus, kui me sünnitusmajas kohtusime ja mulle see sünnitusmaja õde ulatas pisikese kompsukese seal teki sees roosani, mina seest väljas siis läks üle kogu keha, mingisugune niisugune sõnulkirjeldamatu tunne. Ma sain aru ühelt poolt, et ma olen millegiga heaga hakkama saanud iga uus elu väärtus meile kõigile teisest küljest Stahli, nii pisikene ja abitu. Ma tajusin, et vot nüüd on minul ka lisaks sellele isa rõõmule mingisugused erilised kohustused, vastutused, pisike nääpsuke olend ükskord suureks täiskasvanuks kasvatada. Ja niimoodi see asi arenes ja kui laps esimest korda mulle issi ütles, ta oli siis juba niukene ja ma ei mäleta, kaheksa, üheksa kuune. See tegi kogu kogu hinge ja südame eriti soojaks, sest lapse suust kuulda, et sina oled tema issi. Võiside olemise väärtust vajaks samuti rohkem rohkem tutvustada ja propageerida. Esiteks, et isad ei võtaks seda mingisuguse noh, nihukese ajutise nähtusena, et noh, mis see lapse tegemine lõppude lõpuks on ju rõõm, aga ja nauding, aga kõik pärast sellele järgnenud nagu see polegi enam oluline, et küll emad ja vanaemad küll need hoolitsevad ja nii edasi. Vot tahaks, et selline suhtumine, mis ei ole küll valdav, aga siiski meie ühiskonnas esineb, et selline suhtumine kaoks. Tartus homme peaks toimuma heteroparaad, veel kord rõhutame heteroparaad, homme ehk siis 26. novembril kell kuus õhtul Tartu raekoja platsil ja kui ma ei eksi, siis üritust toetab igati ka aasta isaks valitud Heinz Valk on muljeid. Ja tähendab, ma ei teadnud, et see on heteroparaad, vaid mulle Tartust helistati ja räägiti, et nendel on kavas mingisugune üritus peredele väärtuste toetuseks, et kas ma oleksin nõus selle ürituse toetuseks oma allkirja andma ja, ja kas nad tohivad kasutada minu ajalehes avaldatud artiklitest ja teleesinemistest mõningaid ausaid, mõningaid mõtteid seal ilmselt siis kas oma mingi manifesti koostamisel või, või sealsete imedepidamisel, millega ma soostusid, sest ükskõik mis, mis nime all mingi mingi niisugune algatust toimub mille kaudu tere, Väärtusi jälle ühiskonnale teadvustatakse? Ma hea meelega toetan niisugust asja. Teistpidi kuidasmoodi te suhtute sellesse probleemi, mis hiljaaegu Viimsis tekkis, kus kahel koos elaval naisterahval olid lapsed kasvatada ja siis nad tahtsid vallalt toetust saada. Ka vald ütles, et kuna nad ei ole perekond, siis neile seda ei anta. Kuidas te suhtute sellesse samasooliste paaride lapsendamise teemasse? Ei, samasooliste paaride lapsendamise eriti mis puudutab, kui on tegu naistega, mul ei ole mitte midagi selle vastu. Kahe mehe puhul ma natukene kahtlen, sest midagi parata. Lapsed oma arengus vajavad ema tähendab naispoole soojust, mida ükski mees kunagi asendada ei saa. Maailma sellise naiseliku olemised lapse lähedal. See laps jääb millestki olulisest ilma, mis võib hakata tema tema edasist arengut, tema olemist, kõike tema tema psüühikat ja nii edasi mõjutama. Siin on veel ka üks moment selle juures mille puhul ma natukene tahaksin teistsugust arvamust avaldada. Hea küll, omasoolised võivad koos elada, mul pole selle vastu mitte midagi, see on nende isiklik asi, tehku kuidas tahavad. Kuid selle nimetamine abieluks, vaat siin on mul väikene tõrge, sest me oleme ikka oma inimkonnas ja pika arengu jooksul omaks võtnud tõdemuse, et abielu on kahe erineva soo kooseluliit võiks. Kuidas me seda nimetame ja sellega me oleme harjunud kõik omaks võtnud kõik, mis, mis seostub mõistega abielu. No minu arvates omasooliste kooselule võiks leida mingi teise nimetuse mitte abielu, vaid midagi muud ja lõppude lõpuks kogu aeg, meie keel täieneb uute mõistete sõnadega. Miks mitte siin ajud tööle panna, leida sellele üks teine nimetus, siis ei tekiks mingisugust segadust, siis ei tekiks proteste, mis aega Pealt välja purskuvad, et miks, miks ikas seda nimetatakse abieluks ja nii edasi. Kõike saab lahendada tsiviliseeritult ja, ja mõistusega asjasse suhtudes. Aasta isa käest kindlasti tahaks küsida, millised ühiskonnas olevat naised eriti paistavad silma või siis milliseid naisi te võite praegu öelda, et nad on justkui ideaalid. Vaat siin on nüüd ju meedia rank mõju meie kõigi kõigi ajudele ja psüühikale, sest see, mille ega nüüd meedia meid lakkamatult uputab, seal ju domineerivad naised, kes kannavad sageli mitmesuguseid niisuguseid väärtushinnanguid, mille taga nüüd ma noh, väga-väga nõus ei ole, sest seda nihukest tühisust ja tühisuse propageerimist ja labasuse propageerimist kaasneb sellega hirmus palju mis minu arvates meile kasuks ei tule, aga see on meedia võimuses ja tuleb aru saada sellest, et et see kõik on äriraha ja, ja tähtis, mis müüb. Ja seetõttu ju sellistest naistest, kes on üheaegselt tegusad ühiskonnas oma töös ja samas ka kannavad perekonnas Väärtusi kelledel on lapsed, vot selliseid naisi satub meedia fookusesse kahjuks nii vähe. Et noh, Ma tean, on räägitud mitmeid kordi, ma olen ka telesaateid näinud suurtest peredest, kus on tõe poolest nauditav üksmeel, vastastikune abivalmidus, hoolivus vot niisugused asjad, mille najal üks suur pere ainult eksisteerida saabki. Sest kui ühes suures peres valitseb valitsev usaldamatus ja, ja igasugused intriigid ja nii edasi ja nii edasi. Ääretult kahetsusväärne. See ei ole küll nüüd mul minu poolt massimeediale mingisugune etteheide, aga niisuguseid eriti just selliseid peresid, kes, kes kõige kiuste saavad elus hakkama ilma selleta, et nende pangaarvel oleksid sajad tuhanded või miljonid ronid vaid vaid oma oskusliku ja püüdliku kombineerimisega ja, ja kõigega arvestamisega. Et vot vot selliste perede ja pereemade teadvustamist ühiskonnale on minu arvates liiga vähe. Te saite tuntuks, karikat turistina, kas joonistada ka praegu ja üldiselt, kuidas elate, mida teete, millega tegelete praegu? Karikat turistina ma sain tuntuks jah, ja seda tööd ma tegin ikka päris pikalt. Võiks öelda, et peaaegu pool sajandit. Aga siis sai ühel hetkel sellest isu otsa see aeg, kui ma olin parimas vormis karikat turistina siis ma ei saanud paljudest asjadest joonistada. Neid keeldusi oli kohutavalt palju. Hiljem, kui juba vabadus kõike kõike joonistada, kõike välja ütelda, siis olid juba need ajad mul möödas, kahjuks ja, ja niimoodi ma otsustasingi tagasi tõmbuda. Aga mis puudutab joonistamisse kui niisugusesse, mitte karikatuursena joonistamisse joonistamisse üldse mis on mul selle juba lapsest saadik kohutavalt meeldinud ja lausa kirglikult olen, olen seda teinud. Seda teen ma ikka oma rõõmuks puhtal kujul mitte au ega kuulsus ega raha pärast, vaid vaid lihtsalt oma naudinguks. Lükkan sahtlisse ja sellega lugu piirdunud. Kas karikatuuride joonistamise lõpetamine Vabaduse ajal vabamates tingimustes, kas see, kas see võib olla, et oligi võimalus kõike joonistada ja, ja kõik oli põhimõtteliselt lubatud, oli sõna- ja trükivabadus, kas see võib olla natukene mõjutaski seda, et polnud enam nagunii põnev tegelikult neid asju teha, kuna kuna noh, ma kujutan ette, nõukogude ajal pidi ju kuigi küll ei saanud kõike teha, eks ole, niimoodi karikatuuride kujutada siis siis läbi läbi lillede ja niimoodi läbi igasuguste märkide ja, ja kujunditena seda ikkagi ju tehti, et see oli see võib-olla oli suurem välja. Loomulikult, teil on õigus, see pakkus lõbu, see võitlus parteiga, võitlus tsensuuriga KGB-ga, sest meie tegevust kontrollisid tohutu mitmekihiline süsteem. Ja kui õnnestus neid üle kavaldada, siis oli nauding tõesti eriline ja noh, kuna meie ühiskonnas tollal väga tähelepanelikult osati nii-öelda ridade vahelt lugeda ja igasuguste mõistete tagant tabada asja tuuma siis siis oli selliseid juhuseid, kus nad tänaval võhivõõrad, inimesed tulid, tänasid mingi õnnestunud nalja eest, mis mis läks tsensuurist läbi, nii et see ei taibanudki seda. See oli üks eriline meeldiv tunne, mida tõenäoliselt kunagi absoluutse vabaduse juures kogeda ei saa. Ja see on vana tuntud tõde, ütleme ikkagi, et ma ei mäleta, kes seda esimesena fikseeris, kas oli isegi ette keegi, keegi suurmeestest oli, kes ütles, et täis kõht ei armasta huumorit, umbes andis mõista sellega, et kui elu on hea mingi asi ei pitsita ega, ega torgi sind. Siis ei ole ka vajadust sellise ühiskondlikult kandva nalja järele. Ma näen ka meie praegusest elust nii palju häid anekdoote, kui oli nõukogude ajal. See oli anekdootide uputus, mis oli üks vaimukam, kui teine läksid lõunat sööma, kukub klubisse juba keegi tuli. Olete seda aretati kuulnud ja raadiost või kuskiltki mujalt. Briljantsed, asjad, vaimukad, nii teravameelsed nüüd? No ma ei tea, see on erijuhus, kui mitme kuu jooksul kuskilgi seltskonnas keegi ütleb, et kas te olete seda anekdooti kuulnud? Neid ei ole enam. Seda, seda toodangut ei ole, sest me ei pea ju, kes neid nõukogude aegseid anekdoote välja mõtles, kuskiltki ta pidi alguse saama. Ja nagu ma ise mäletan, sageli juhtuski see seltskonnas vestluse käigus, üks viskas ühe repliigi, teine torkas sinna vahele mingisuguse meelsuse lisa ja sündiski, sündiski anekdoot, mis, mis võib-olla hiljem juba kellelegi suuga ringlusse läks. Nii et jah, niisugune elu ja, ja olemine, see sunnib inimest enese kehtestamiseks ja sellest viletsusest üle olemiseks nalja heitma. Nali on väike enesekaitse, kui ma ikka viskasin nalja ükskõik siin Brežnevi, Karl Vaino või kelle tahes üle ma sel hetkel tundsin ennast temast üleolevana või see andis mulle Niukest head enesetunnet, kindlusetunnet, mida oli selles igapäevases rähklemises ja ja võitlemises vaja, nii et nali on rasketel aegadel inimesele suureks hingeliseks toeks ja ta on väga vajalik sotsiaalne. Kuidas saada ja siin me oleme, jätkab stuudios, on saatejuhtidena Viktoria Ladõnskaja ning Madis Aesma ja meil on täna külas Heinz Valk. Absoluutselt iga eestlane teab teie legendaarset lauset ükskord me võidame niikuinii, ütlesite seda aastal 88 üritusel Eestimaal laul. Kuidas see lause sündis, kas kujutasite ette, et sellest saab selline nii-öelda hitt, võib isegi niimoodi öelda selle lause kohta. Ei, seda ma ei mõelnud üldse, sest ma mäletan väga hästi, et sellel eestimaalast laulul ma pidin esinema kõige esimesena ja see ehmatas mu ära, sest esimesest kõnest oleneb väga palju kogu edasise meeleavalduse öelda tunne ja, ja vastuvõtt publikum poolt ja seetõttu ma võtsin seda ja kohustust, mis mulle rahvarinde poolt anti. Väga tõsiselt ma seda kõnet koostasin, kui ma ei eksi üle kahe nädala iga päev tegin uusi variante, viskasin prügikasti, jätsin alles seal, mis, mis mul mulle nagu sobis, vastuvõetav oli Jewel viima ilmselt parandas, et tegin lauluväljakul seal laulule trepi peal istudes enne kõnelema minekut ja ma olin pabinas saatnud, kuidas rahvas reageerib, sest kui mu kõne peale ei lähe, see on läbikukkumine. Isiklik läbikukkumine on pisiasi, aga ta võib anda kogu üritusele ühe niisuguse negatiivse kammertooni. Õnneks läks kõik vastupidi. Aga seda kõnet koostades ma teadlikult, ma olin juba siis nii palju kõnelemas käinud, igal pool küll linnas ja maal, kolhoosides, koolides, asutustes, vabrikutes ja nii edasi, nii et mul oli juba kõnepidamise kogemus olemas ja ma teadsin kustunud läheb nüüd mängida kuulajate tunnetega. Kas vajutada mõnel hetkel valu nupule mõnel hetkel nii-öelda au ja uhkuse ja, ja enese tahte nupule ja kõik, ja vot niisugused asjad olid mul juba teada ja neid ma selles kõnes ka arvestasin, aga siis tekkis probleeme, et kõne tuleks lõpetada mingisuguse niisuguse lausega mis paneks rahva tõsiselt kihama. Seda ma ju kuulen siis, eks ole, reageeringutest ja pikka aega mul oli lõpuks jäetud ainult see, et ükskord me heiskamisega Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Sest kuna rahvuslipp oli juba tollal legaliseeritud, ma ise olin selles komisjonis, mis moodustati ülemnõukogu presiidiumi juurde ja ja seal pika arutelu järel võetigi siis see otsus vastu. Aga, ja ajapikku vaatasin, et, et see jääb natuke lahjaks. Üks lause, aga kuidagi nagu ei ole tõelist lõppu sellel. Siis ma hakkasin mõtlema natukene suuremas avaramas kontekstis. Juba 88. aastal oli vastupanu liikumine, vabadusliikumine oli juba Eestist väljunud, kunagi me olime esimesed üksikud, siis ta juba liikus edasi Lätti, Leetu suve jooksul. Seejärel hakkas Ma juba käärimine Ida-Euroopa demokraatia maades ja kõige selle tulemusena mul oli nisukene naha vahel niisugune tunne, et vot see protsess juba läheb nii suureks, et seda enam ei suudeta ka isegi tankidega peatada, sest kui selle taga on juba kümned ja kümned miljonid, jah, üks miljon või natuke üle miljoni siin Eesti elanikest on tühiasi. Aga, aga nii suurel territooriumil nagu, nagu see asi oli juba seda enam peatada ei saa ja see pole enam mingisugune niisugune lokk normaalne nähtus, vaid see on mingi osa juba maailma ajaloost, ta hakkab kujunema juba mingisuguseks suureks maailma ajalugu muutvaks protsessiks. Ja selle tõttu ma tahtsingi inimestele sisendada teadmist, et et no läheb aega, mis tal läheb, läheb sinna. Kaks aastat läheb viis aastat võib-olla Lähme korraks vastu nina lüüakse meil isegi veri välja. Aga, aga seda protsessi enam seisata ei saa, teda enam tagasi paisata ei saa. Ja ükskord läheme kõik, nii meie kui ka meie naaber rahvat ja kaugemalgi olevat näeme siiski sellele ihaldatud eesmärgile. Ja nii mul tekkiski see mõte, et see niikuinii see võit, et umbes selles kontekstis, et juhtugu, mis juhtub, aga ükskord me võidame ikkagi, võidame niikuinii. Millist olukorda võib praegu illustreerida sellise fraasiga või siis millises kontekstis tei kasutaksid seda lauset praegu. Kontekst on nüüd nagu, nagu ju hoopis teine üldine, sest tollal ma mõtlesin selle all ikkagi meie vabadust, iseseisvust, mis on meil käes, aga teine asi on see, mida me oskame selle vabadusega teha. Vaat siin on juba natukene keerulisemad ja suuremad probleemid tollal me omas naiivsuses või idealismi, siis ma ei oskagi täpselt öelda. Arvasime, et kui kui on iseseisvus, kui on kõik vabadused meil olemas, siis kõik asjad muutuvad, paranevad iseenesest, nagu et see on üks niisugune eriline masin, mis, mis paneb liikuma kõik, kõik, kõik kogu ühiskonnas. Löövad nähtused ja vajadused. Ajapikku tuli välja, et, et see asi siiski nii ilus ja ja ludinal toimiv ei ole. Sest ühest küljest vabadus annab võimaluse kõigile, ka neile, kes ei oska seda vabadust arukalt kasutada. Mõned targad mehed on öelnud, et et nii viin kui ka vabadus on mõlemat ainult tarkadele inimestele. Anna lollile viinakurat teab, mis ta teeb, samuti anna lolli kätte vabadus. Ta kasutab seda nii võikalt või ebameeldivalt, et selle all võivad kannatada kümned tuhanded, sajad tuhanded ja ka noh, nagu me ajaloost teame ka isegi isegi kümned miljonid ja veel veel suuremad inimkooslused. See õppetund, mida meie ühiskonnal tuli kogeda ja mis veel minu arvates lõppenud ei olegi veel täna nii, see oli ajuti väga-väga valus. Ja ma saan samas aru, et ühe ropsuga kõike teha, kõike paika panna, kõike suuta on võimatu, sest siin on juba puht puhtinimlikud faktorid hakkavad mängima, kõike, kõigeks suutelised, siin on iseloomuomadused ja kasvatus ja ja minevikku, Jaak, mis meil seljas on ja, ja väga palju komponente. Niiet enesevabaduse ja, ja iseseisvuse õigustuseks me peame veel üsna palju pingutama, enne kui võib-olla saavutame niisuguse sajandi meie ühiskonnas, kus enam-vähem kõik on sellega rahul, oma riigiga rahul, sest kunagi absoluutselt rahulolu ei tule, mis niisugust ideaalriiki Isamaailmas tekkida, kuna kuna inimesed on juba niivõrd erandlikud ja, ja igaüks on ainulaadne, kõigi heameel on võimatu. Vähemalt, et see oleks talutav. Et ei oleks selliseid ühiskonnakihte, kellel, kellel on valus, kellel on liiga liiga rängad mured ja vaevad kukil ja, ja samas näed sellised, kes enam ei, ei tea, mis lollusi oma oma miljonitega teha. Vaat kui me saavutaksime ükskord niisuguse tasandi oma ühiskonnas, oma riigis, kus noh, ilma ilma valudeta, ilma suurte valudete saaksid inimesed elada, siis ma arvan, et on, on see hetk kätte jõudnud, millest millest tookord 88. aastal unistasin Mul on veel üks küsimus, mis on seotud poliitikaga. Te olete parteitu. Ja eks ju, miks siis? Eks siin oli taga, oli omamoodi pettumus Eesti parteides, kuigi omal ajal ma ma ise innukalt osalesin ülemnõukogus 90.-le aastal ja 91. aastal parteide tekkimises ja aitasin isegi, ma mäletan luua liberaaldemokraatlikku parteid. Kuid eks siin on ikkagi põhjuseks jällegi meie ühiskonna noorus. Me oleme ikka veel nagu nihukeses publiku eas, kui, kui veidi võrdlust tuua pole veel küps küps ühiskond. Ja selle tõttu ka meie parteidel kaob aeg-ajalt, et silme eest pilt, miks neid on ühiskonnas vaja, neid ei ole vaja mitte iseenda jaoks mitte mingisuguste partei unelmate täitmiseks või, või üksikparteilast rahulolu saavutamiseks, vaid parteid on ikkagi kogu rahvakogu, ühiskonna peenraid mitte ühiskonna ülemused, vaid just teenrit, kes peavad teenima inimesi, peavad teenima rahvast. Ja vaat see, see eesmärk kipub meie parteidel aeg-ajalt silmist kaduma ja, ja siis korraldatakse isegi päris lapselik totrusi ühe, kas selleks, et kellelegi teisele käki keerata, see on muidugi üks üks niisugune meie rahvale. Eestlastele, ma mõtlen eelkõige üks, üks niukene Tabor iseloomuomadus ikka teisele jalga taha panna või, või midagi niisugust teha, mille üle saaks pärast kahjurõõmsalt käsi hõõruda avaldub lakkamatult. Sellega kaasneb see see eesmärk, et teha, mis võimalik, et ühel teisel parteil väga halvasti läheks, et samas selle arvel ka ennast upitada. Tähendab ei ole veel seda koostöö, mis ühes demokraatlikus ühiskonnas peaks olema. Ma saan aru, jah, opositsioon, koalitsioon, need suhted ja kõik need, need peavad olema ja peab olema opositsiooni kriitika ja nii edasi kuid ikkagi demokraatia kui selline valitsemis. Vorm eeldab ühiskonna sidusust, ühiskonna koostööd, ühiskonna tahtmist koos midagi muuta, üks teeb seda paremini kui teine. Anname talle siis sel hetkel võimutäiuse, las ta, las ta teeb ja proovib seda seda realiseerida. Kuid samas kogu jõuga hakata teiste tegemisi torpedeerima ja neid hunnikusse keerama, see on, see on alatu. Ja seda sellest peaksime ükskord vabanema. Saates siin me oleme, on täna külas Heinz Valk ja nagu ikka oma intervjuude puhul oleme ka nüüd jõudnud viimase etapini, milleks on siis kiirküsimused? Nimetage palun kolm asja, mis teile enda juures väga meeldivad. Esiteks, minu huumorimeel, see on mind elus päästnud äris, Tabaratest olukordadest, isegi omaaegsetel KGB ülekuulamistel, kui ma seal tegin ühe hea nalja, sellest, need mehed aru ei saanud, siis siis mu enese enesetunne tõusis. Aga kas, kas neist meestest oli võimalik kuidagi huumoriga üleval on niimoodi, et nad ise ka naerma hakkasid, mõnikord. Või see ei, see oli võimatu, ma ei näinud kordagi nende nende suunurkadesse naeratust. Teiseks minu iseloomus on selline tasakaalukus, mis on tekkinud aastatega, nooruses seda ei olnud nooruses, ma olin aeg-ajalt päris agressiivne ja võiks öelda isegi arhistlikaga. Aga aegade jooksul on see see niimoodi minu õnneks juhtunud. Ja kolmandaks, igasuguste ebameeldivatest sündmuste jaga dramaatiliste sündmuste puhul. Ma ei torma. Ma kohe esimese uudise peale sellele reageerima vaid ma püüan nüüd enne natukene mõelda, analüüsida, leida seal nõrku kohti, et aga miks, aga võib-olla isegi just niimoodi, nagu seda esitletakse. Ja ma olen tähele pannud, et paljudel juhtudel on mul olnud õigus. Ühtegi suppi ei sööda kuumalt, ütleb ju vanarahva tarkus. Satuksite jumala ette, mida te talle ütleksite? Noh, mis ma talle ütleksin, ma ütleksin talle, et ta oleks võinud selle maailma luua natukene täiuslikuma, mitte niivõrd vastuolusid ja tarbetuid kirgi täis, nagu ta praegusel hetkel on. Mis teile inimeste juures absoluutselt ei meeldi? Isekus egoism sellega on kaasnenud maailmas nii palju häda ja valu. Ja, ja tuleb veelgi, see ei ole kuhugi kadunud. Ja egoism on niisugune nähtus, millega peab inimene ise võitlema, oma isekusest vabaneda, kui ta saab sellest aru, et tema iseloomus seda on muidugi kui ta seda ei saa, Aru ja ta arvabki, et, et see on üks, üks jumalast kingitud õnnistust talle, no siis on asi lootusetu. Aga üldiselt on ikkagi väga palju kõiki hädasid, meile tuleb just egoismist. On teil öökapiraamat või siis lemmikraamat, mille juurde ta ikka tagasi tuleb. Mul on mõningad kirjanikud või isegi mitte ainult kirjanikud, vaid ka inimesed, kes on kirjutanud raamatuid, noh näiteks Rootsi filmirežissöör Ingmar pärimann, tema memuaarid pakuvad mulle erilist naudingut just oma ruutu aususe poolest, mis võib paljudele valu teha ja mis ka talle endale ei tule kasuks. Aga seal on üks niisugune aususe aste, mis on raske hirmus raske jäljendada. Siis on mees, keda ma naudin oma mõtlemise niisukese erakordse tõttu on see Luibor yhes. Lõuna-Ameerika kirjanik. Meilt, Eestist on, on näiteks Mati Unt kelle romaane Ma pean Eesti 20. sajandi tipuks hoolimata kõigest austusest Tammsaare ja ja teiste geeniuste vastu, aga aga Matti hundis on üks mingisugune eriline naastutunnetus ja selle selle häädvustuse oskusi, aga inimeste mõistmise ja edasiandmise oskus, mida, mida väga paljudel kirjanikel ei kohta. Ja siis on veel mitmeid raamatuid, nagu näiteks mulle aeg-ajalt meeldib lehitseda piiblit. Tee sealt paari lõiku vanas testamendis seal, ütleme, koguja raamat, tutt siiraki, tarkuse raamatut ja ja uuest testamendist. Jeesuse kõnesid ja, ja tähendamises sõnu. Milledes on eriline soojus, inimlikkus ja püüd maailma muuta paremaks, mis aga kahjuks tal ei ole õnnestunud. Ja viimane küsimus, mis asi on armastus? Armastus on niisugune tunne, mis on jääv mitte mööduv. Mööduv võib olla kirg, mida me ka sageli armastuseks peame. Mööduv, võib-olla mingi nauding millelegi või kellelegi ka seoses on mööduv. Aga tõeline armastus on see, mis on tulnud ja jäänud, mida sa naudid ja millest sa kunagi loobuda ei taha. Kas armastus mõne inimese vastu? Armastus noh, näiteks kas või oma perekonna vastu armastas oma isamaa vastu armastus mingisuguse inim tegevuse väljendite vastu, nagu näiteks muusika, eks ole. Mis on üks üks armastuse põhjustajaid, tekitajaid ja samas ka armastuse lätteid, sest ükski teine kunstiliik ei ole inimest nii palju aegade jooksul mõjutanud ja ei mõjuta ka tulevikus, kui on muusika. Nii, et armastada, muusikat, armastada ja lapselapsi, armastada oma isamaad ja nii edasi. Neid võimalusi inimesel oma oma armastuse realiseerimiseks on väga palju. Aitäh. Suur tänu saatesse külla tulemast. Infolk, palun.