Tere, olen Reet Made ja tänasesse päevade saatesse ma olen palunud äärmiselt sümpaatse ja abivalmis inimese, kellega kindlasti paljudki meie kuulajad on isiklikult kokku puutunud. 1960. aastal sündinud Tiina valis oma elukutse juba lapse eas ja ongi sellele pühendanud kogu oma täiskasvanu elu. Tänane saatekülaline on Eesti üks tuntumaid oma tohtreid Tiina Toomet. Tema kohta on öeldud, et ta on pühendunud fanaatik, maaelukutse tõeline patrioot, armastaja, aga meie tänases saates tahaksime natukene laiemat juttu ajada ja rääkida elust ja inimestest. Ja loomulikult meie külalisest endast ja tagasi kerida ajaratast nõnda et jõuaksime päris varajasest lapsepõlve. Kas tuleb meelde esimene mälestus iseendast? Ma ei mäleta niisugust selget mälestust, aga noh, mingisugused katkendid Rahumäe kodust ja mingi selline ole liivakastis ja, ja tahan tuppa ja Naklal ema näiteks või, või meie toast mingisuguse hetked või minu vanaema koer Pipi, kes enam ei tea, kas ma ise mäletan, et ta mulle järel käis, üritas mind kannast naksata või on seda mulle teised rääkinud. Aga jah, ma arvan, et kõik see, mis seal lapsepõlvega seotud, see on seotud selle rahumäe koduga. Rahunenud, kas see oli oma maja? Ei olnud, see oli üks niisugune hästi aja lõpus ehitatud kortermaja kaheksa korteriga, meil oli seal siis alumisel korrusel niukene, suur korter ja, ja noh, seal oli aed ja see oli niisugune armas hubane koht tore lapse kasvamiseks ja loomade pidamiseks, kui oli perel loomi ja neid oli. Jah, see on nüüd küll tuleb minu nii vanaemast kui vanaisast, selle oma armastus. Temal oli vapsi koer Murks ja sellest siis räägiti meil igasuguseid lugusid, et nagu see oli testi sel ajal, kui varem oli veel täitsa väike laps ja ma olen nüüd takkajärgi imestanud. Kui ma olin väike laps 19. sajandi lõpus Võru linnas ja seal siis sellised suhteliselt lihtsad inimesed pidasid omal Mupsi koera, et see oli nagu minu arust päris üllatav. Ja teiselt poolt on muidugi see, mida tema nimetab hullumeelseks oma armastuseks ja mis on pärandunud minu emale, aga mulle võib-olla natuke väiksemal kujul. Sest hullumeelsus ei ole alati kõige positiivsem omadus, eriti kui tahad Loomaarst olla pärineb minu vanaisalt emapoolsed vanaisalt, kelles oli mustlase verd. Mustlased on alati hirmsasti loomi armastavad. Kuskilt ma lugesingi, et oli öeldud, et teis on natukene mustlase verd ja ise pidasime plaaniat, küsin, küsin, aga nüüd tuli see kohe välja, et see oli siis vanaisa ja tegelikult veel vist vanaisa vanaisa või kuskilt sealt, aga no igatahes nii palju on siis selgeks saanud, et pärinesid Laiuse mustlaste eest. Kes siis tulid kunagi Põhjasõja ajal rootslastega seal laiusalunen mustlasi rohkemgi olnud, et seal on niisugune koloonia ilmselt olnud. Vanaisast pärisest mälestust on ka? Ei, mu vanaisa suri 47. aastal. Nii et vanaisat ma ei ole näinud, aga tema õed, neid ma küll olen kohanud ja hästi ikka kaks tükki olid ikka kohe niuksed, ehtsad mustlastädid ja nad ikka oskasid mustlaskeelseid laule, laulsid, see oli ikka väga vahva. Vanavanematest on siis kõige rohkem olnud tegev ütleme teie perekonnaga emapoolne vanaema, emapoolne vanaemaga taadio, kelle kahjuks suri, kui ma olin alles kümneaastane ja siis võttis selle hooldaja rolli siis üle minu isapoolne vanaema ja tema oli siis noh, niisugune hästi vanaemalik tüüp, noh, see on selline vanaema, kelle järgi peaks lasteraamatutesse vanemasse joonistama, selline suur priske halli peaga ja põllega ja alati küpsetas midagi, on niisugune hästi lahke ja tore inimene. See on nii hea, et lapsepõlves sellised soojad inimesed olnud, keda kui meenutad, siis tuleb niisugune naerusuu kohe näkku ja neid on elus olnud palju. Vanaisa, vanaemad, teisest vanaisast ka midagi teisest naisest ka, ainult sellised fotod ja niuksed, suulised mälestused, sellepärast et tema suri ka niimoodi, et ma olin vist kas aastane või isegi veel väiksem, nii et ma ise teda ei mäleta üldse. Et van asjatega on meil kehvasti tooli siis mustlasverd vanaisa, kes tõi mütsi sees haigeid loomi ja hoolitsen. Ja, ja need on need minu ema jutud, need ja kuidas mingi linnupoja leidis tee pealt ja siis seal ei vaja sest sellest hoolitseda. Ta oli ravida säng mustlasvanas. Ja sealses emal tekkiski see hullumeelne looma armas ja no ema oli asegi, siis vedas neid seal noh, tema ju veetis ka oma lapsepõlve, sellepärast et vahetult enne sõda nad kolisid nõmmele oma lapsepõlve seal rahumäel ja siis tema vedas sinna neid igasuguseid hulkuvaid kasse ja koeri ja küll ta siis toitis, püüdis seal keldris aidata ja tegelikult ma isegi mina mäletan, et me oleme mingisugust tuvi omale tuppa toonud ja üldse igasuguseid selliseid asju teinud, mida ma võib-olla praegusele, kel nagu loomaarstina enam heaks ei kiida, isegi õnnestus siis ka ikkagi aidata. Noh, ikka on õnnestunud aidata ja siis tegelikult on juba palju on ju kinni sellest heast tahtest mitte isegi nii palju selles professionaalses võitjagnaalses abis. Aga teie ema Inna Tarmak, kui juba nime nii-öelda, siis väga paljud kuulajad ütlevad, et oi jah, tema ongi siis see noh, mõni on isegi nimetanud, et Eesti kosmeetika ema, aga ma ei tea, kas neid niimoodi oleks mõtet öelda, aga kindlasti teatud põlvkondade jaoks kosmeetik number üks, kes oli väga pühendunud ja väga novaatorliku ja teadis palju ja andis nõu ja kas see maailm lapsepõlves ei tundunud atraktiivne ja meelitav, et huvitav jah, et ei tundunud üldse. Et ma väiksena muidugi käisid, mul oli vanaema kosmeetika tegelikult. Tema alustas seda mehe perekonna kosmeetikud dünastiat ja töötasid mõlemad koos alguses Narva maanteel ja väga ilus salong oli seal ma käisin küll seal, aga mina kogu huvi piirdus sellega, et pigistasin ema kreemi tuubidest neid kalleid kreeme kuskile välja ja nimetasin seda ussi tegemiseks, nii et see oli nagu kogu minu huvi kosmeetika vastu. Telekas ka seemnel emaga seda veel arutanud, et, et ma hakkasin härrast jube hilja värvima. Ma tean, et ma olin kümnendas klassis, kui ma esimest korda ripsmeid värvisin kooli peole minna. Noh, ilmselt see, et kui sa oled kasvanud selle asja sees, et see on sul kogu aeg nagu käes ja olemas, et see ei olegi nii üldse nii põnev ja ma olen üldse siiamaani, ma olen niuke kehva värvija ei viitsi ennast värvida ja siis veel vähem viitsivad värvi õhtul maha võtta. Ta ei tee seda peaaegu et üldse, ehkki vist juba peaks. Teatud aastatel ei olnud seda probleemi, et ema oleks ka sokutanud sinna natukene koleda auruvanni alla. Ei näi jah, jah, aga ei olnudki nagu väga vaja, aga eks muidugi ja selles mõttes, et, et niisugune kosmeetikaga külastaja olema usin, et ma käin ikka proseduuridel käima ikka vähemalt kord kuus. Mulle hästi meeldib, kui ma mind seal klopib ja mulle mingisuguseid asju peale määrib, et nii et ema on ikkagi ihu kosmi jaja ja seda kindlasti see on nagu jah. Aga kui elukutse, ma ei oska öelda, et see oleks minu jaoks nagu kuidagi huvitav, ma isegi kaalunud seda, ma tean, et ma olen mõelnud mingisuguseid niukesi, väga uduseid, mõtteid, et võiks olla näiteks moekunstnik, aga see oli siis, kui ma olin väga väike, siis ma lihtsalt kujutasin ette, et ma panen kõik inimesed rokokooriietes siis käima, oma kunstnikuks saada ja siis ka natuke suuremana. Ma isegi kaalusin võib-olla agronoomi elukutset ja, ja ajakirjanik tundus mulle ka atraktiivne ka mitte küll nii palju, et ma oleks neid asju nagu tõsiselt mõelnud. See ei peagi siis nii väga paika, et lapsepõlves oli juba päris kindel soov saada looma tahtis, ikka oli küll, noh, need kõik olid niuksed, mõttevälgatused lihtsalt, et see tegelikult tegelikult oli ka suhteliselt kindel ja noh, kuna ma õppisin seal rahumäe kaheksaklassilises koolis, siis mingil määral tuli ju natuke otsustada juba klassi lõpus, et missuguse keskkooli edasi minna. Ja ma läksin 20 esimesse just sellepärast, et seal oli keemia eriklassi, et ma mõtlesin, et mul on siis sisseastumiseksamitel keemiaga, on muret, nii et selleks hetkeks vähemasti oli juba liisk langeb. Aga see ei olnud algust saanud ikkagi mitte ainult nendest juttudest, et vanaisa kunagi olevat mütsi, sest haige loomaheidet seal oli juba oma lapsepõlve lemmikloomade ja nende probleemidega tegevust olnud või ütleme, puid ja maid tulnud jagada juba kuskil lapsepõlvekodusse ja seal oli tegelikult, eks tol ajal oli Sämbest, nende lemmikloomi oligi ju vähe tol ajal inimestele üldiseks. Me kahe koeraga olimegi natuke naljakad seal mustamäel pärast. Me elasime mustamäel, tol ajal ei peetud mitut looma, kes üldse linnakorteris looma visas. Ja noh, tänu sellele, ega siis arstiabi ka ei olnud eriti saada ja, ja meil lihtsalt Läskini õnnetust ja meie pere kaks esimest koera surid ja, ja noh, siis ma, see oli niisugune lapsepõlve mõttenooti ikka kõigepealt tuleb ikka ise hakkama saada ja ja noh, ja siis pärast, kuna siis selle mehe teise koera tohter oli selline fantastiline inimene nagu Margiti Eelman, kes oli pikka aega loomaaia loomatohter, et siis tema nagu hästi suure mõjuga olnud minu sellesse otsustamisse Maran. Kui veel lapsepõlve koju ja, ja perepoole minna siis isa ja vend, millist rolli nemad on mänginud? No, ja tegelikult me olime niisugune, selles mõttes külalisi saa, et mu vanemad lahutasid üsna varakult, ma olin kolmeaastane ja ka enne seda, kuna ta mängis korvpalli küll Eesti koondises ja siis mingi aeg ka Lätis. Ta oligi selline, et ma teda vahel nägin ja vahel ei näinud ja seetõttu ilmselt ka lahutuseks, aga valutult. Ma arvan, et minu vanemad tegid väga õige otsuse ja isa jäi mul alles ja käis mind endiselt lihtsalt vaatamas, täpselt samamoodi nagu nagu ta oli käinud enne, aga noh, muidugi tänu sellele meiega kontaktid olid ikkagi niuksed suhteliselt põgusad, nii et ma ei oskagi öelda, et mu isa oleks minu elus mingisugust nagu nihukest väga olulist rolli mänginud. Võib-olla on see mõnes mõttes isegi võib-olla ja noh, nii ei ole ilus öelda, aga et noh, ma olen vahel mõelnud, et mõnedel naistel on olnud raskusi oma tulevases elus kohandumisega, sellepärast et nad võrdlevad oma abikaasat kogu aeg oma isaga, kes on nende jaoks ideaal, minul on, ma arvan, et minu mehel on tänu sellele väga kerge mul jälle allutada, kellegagi võrrelda. Aga vend oli minust viis aastat või on viis aastat vanem ja vend on muidugi mänginud küll olulist rolli, sest et noh, ta oli ikkagi nii palju vanem on niisugune autoriteetne ja veel see, et tema klassivennad mulle väga meeldisid ja üritasin kogu aeg seal niimoodi jalus siblida, et. Ma arvan, et sellises üldises maailmavaate siht, mida lugeda või missugust muusikat kuulata või selles suhtes ta ikka mõjutaks mind. Tema tegi igasugust korvpall ja niisuguseid asju, aga mina olen jälle selline täiesti ebasportlik, ma selles ma olen küll vahel naljaga süüdistanud oma isa, et kuna isa puutus kogu naiskorvpallurit ega siis temale tundus, et naissportlane, see ei ole ikka nagu niukene, naiselik valik ja, ja siis mind ei pandud väiksem nagu sporti tegema ja vot ega tol ajal polnud ka niimoodi kombeks. Perekonniti. No nüüd ma vaatan, et ma olen koos oma lastega ka igasuguseid imelikke spordialasid harrastama, lihtsalt on kombeks minna perega midagi tegema, toolingut mängima või ujulasse või suusatada sama. Aga tol ajal oli elu ja teistsugune ja ja nii ma olen muidugi kasvanud küll hästi spordivõõrana ja ja olen sunnitud ennast ületama ja igasuguseid asju harrastama hakkama, nüüd alles siis niukses kuldses keske. Kui 21. keskkool läbi, oi tubli kool on ta ju alati olnud ja lisaks siis veel see keemialiin, nii et sissesaamine EPAsse, see ei olnud probleeme. Ei, see on tõesti probleem, sellepärast et jah, 21.-st sai ikka nii tugeva põhja, et esiteks ma pidingi tegema kaks eksamit, siis tol ajal oli niisugune süsteem, et kui oli see keskmine hinne, on rohkem kui neli ja pool, et siis kaheksamiga ja keemia eksam oli ikkagi nii lihtne. Mäletan, et ma lahendasin need ülesanded ära, ma ei julgenud minna vastama, sest ma arvasin, et see ei ole võimalik. Eksamiülesanne ei saa olla nii lihtne, et siin on mingi konks, mida ma ei ole ära tabanud, et ma pean selle konksu sealt üles leidma. Nii et selles mõttes oli ja siis ei saamine ei olnud küll mingi probleem. Ja kui siis uus kool oli juba igapäevane nähtus, siis oli enda sees selline tunne, et valik on olnud täiesti õige veterinaar- ja ma mõtlen, jah, ma arvan küll, et ma ei ole kahetsenud seda valikut külma, mõtlesin seal kusagil keset neid õpinguaastaid on toanaaber, õppis inimeste arstiks. Et ma oleks pidanud alguses minema ikkagi meditsiini õppima, mitte selleks, et ma inimese arstiks oleks tahtnud saada, aga mulle tundus, et ma oleks saanud nagu nendes üldainetes nagu tugevama põhja just niuke füsioloogia ja niisuguste haiguste mehhanismid ja, ja kuidas need ravimid organismis mõjuvad, et noh, kuna ikkagi tegelikult see põllumajandusakadeemia veterinaaria oli nii palju nagu põllumajandusliku suunitlusega ja seal ikkagi need komplitseeritud ju suured loomad, suurtootmine komplitseeritud juhtumitel oli üks ravil lihakombinaat ja seepärast ei olnud loomaarstidel need nagu paljudes asjades ja nii põhjalikke teadmisi, aga koera kassi ravi ikkagi nagu lähenes selles mõttes inimeste ravile, nii et seda ma olen küll mõelnud, et noh, võib-olla oleks olnud õigem talitada niimoodi, aga selle peale muidugi tol ajal ei tulnud. Kas juba alguses kohe esimestel kursustel oli selline veendumus, et patsiendid saavad olema väikeloomad? Tegelikult küll jah. Ja mul oli külm, päris alguses sisseastumisel mingisugune selline helesinine unistus selle kohta mul on ka jälle niisugune asi nagu kujutluspilt silme ees, mäletan seda unistust. Et on selline talumaja selline puust armas randaga ja siis mina seisan seal umbes ala. Ma näen välja juba nagu minu vanaema põll ees ja seal jahusid ja siis on seal kari lapsi, kilkab ümberringi, et on mingi laut ja mingi Romigi selline idüll. Aga noh, tegelikult ma olen jumala linnatüdruk ja minust ei oleks midagi järgi jäänud, nii et see oli ainult niisugune mõte, ma olen ökoloogilisi praktikal käinud, iga aasta oli meil kolhoosipraktika ja, ja no ega see nakkama, ega seal ei olnud midagi hullu, aga noh, seal oli see üks asi, mis mulle ei sobinud, et see oli just see, et arst ei saanud olla arst, et pidid olema ikkagi rohkem administraator. Et isegi juhtumid, mida oleks meditsiiniliselt veterinaar-selt mina oma oskuste ja teadmistega suutnud aidata, need ei kasvanud majanduslikult ära. Ja noh, see loom ikkagi läks tapale, selle asemel, et tema nii-öelda hinge säästa vaid noh, arvestati ja noh, see on täitsa loogiline, tootmine arvestati ikkagi sellega, et kas tasub ära. Nii et selline tõeline lehma või hobusesõber, tohter, see tegutses siis rohkem eramajade juures seal, kus olid väikesed laudad, seal, kus oli üks-kaks lehma, kus olid omad loomad ja sellest neid ikkagi taheti säilitada ja need olid hinge küljes kinni. Rohkem jah, aga no ikkagi ka see erapidaja pidi arvestama, et val lehm enam piima ei anna järglasi, too võis olla nii armas, kuitahes teda keegi pensioni ja selliseks india pühaks lehmaks ei muutu. Sest mul oli, kui ma sakus olin praktikal, siis mul oli üks niisugune juhtum, et seal ei oleks vasikas, kes oli niuke, lootusetu juhtum, talle kõht lahti ja, ja noh, eks talle mingit rohtu seal anti, aga asjadest nagu eriti ei saanud ja siis ma sundisin oma vaest ema talle riisi, trummi, Hercule tummisele, vasikale, siis ma käisin iga päev kodust sõitsin siia saku siis mulle see tumm kaasas ja siis me siis emaga vahepeal, et ostad esimese vasika, siis terveks. Et noh, tegelikult jube palju asju tegelikult hoolduse taha, et ravimid olid küll olemas, aga noh, kellel seal oleks ajakirjandusel vasikale trummi teha, noh seda visanud mingi praktikant endal. Kuidas siis iseseisev elutööeluarstina algas? No minuga juhtus niimoodi, et kuigi viimastel kooliaastatel käisin erinevad vaata siis väikeloomakliinikutes praktikal ma käisin siin tallinnas oligi ainukene see niinimetatud rästikuliiniks, mis oli Tallinna Loomakliinik seal ja siis ma olen käinud Pärnus, oli väga toredad tohtrid, olid doktorid Volkmanni doktor Pill. Käisin seal väikeloomakliinikus praktikal ja tahtsin väga siia Västikkuse tööle tulla ja rästiku tollane juhataja doktor Rahumäe oli knows mind võtma, aga siis oli selline asi nagu riiklik suunamine ja, ja kõik pandiministeeriumis paika ja mingisugust väikeloomaarsti pole siin Tallinnas tarvis, kas läheb majandisse või siis teine variant oli, et kuna Lasnamäel vabariiklik veterinaarlaboratoorium laienes sel ajal, et teine variant on siis laboriarstiks? Labor mind küll üldse ei huvitanud, aga no ma mõtlesin, et me ka kuskile päris maale ka minema ka seda enam, et noh, need nii-öelda need paremad kohad olid niikuinii juba ära jagatud, olekski saanud oma õppeedukusega võtta sealt eest otsast mida tahes, aga noh, kuna ma tegelikult ju sinna minna ei tahtnud, siis mul ei oleks olnud ära võtta kellegi kohta, kes tahtis minna Nossina la Vinni sovhoosi või kuskile siia rahva võitu või mis need paremad kohad olid. Ja siis ma tulin siis laborisse, et ega mul palju muid variante polnud, aga laboris ma töötasin ka tegelikult olnud aasta sellepärast, et siis sündis esimene laps ja siis ma jäin koju ja siis ma olin kuus aastat kodus lastega siis olid juba asjad kõik nii palju muutunud, et siis tuli hakata ümber orienteeruv, siis juba tulidki need üheksakümnendad aastad terendasid juba ja siis tuligi mõte teha oma isiklik kliinik ja siis ma ei olnud üldse nii kergesti pähe, sellepärast et 80.-te lõpus, kui juba kooperatiivi lubati, siis ma mäletama veel ühel oma kursusevennale rääkisin, kes oli niukene, niuke ärivaistuga inimene, Need olid küll rohkem suhkruvatiga pärjaga, vahet pole, oleks võinud ju mis kooperatiiv iganes teha, tegelikult põhimõtteliselt see ju sõltub fantaasiast. Ja ütlesin talle, et kuule, et mis sa arvad, et teeksid mina ise ja minu arust ei sa eladeski mingisuguse asja loojat, et mul käib see kõik üle mõistuse üle pea, kõik need igasugused niuksed, majanduslikud asjad, aga ma tuleks hea meelega tööle. Aga tema ütles mulle praegu mõtlen ka tal ilmselt õigus, kui võrdle majanduslikku staatust. Et sellega ei saa kunagi rikkaks. Muidugi tol ajal ma ei mõelnud ja ütles, et ei, ei, seal ei ole küll mingit mõtet ja siis ma no ma ja kui isegi hakanud mõtlema, Ma võiks ise mingisugust asja kuidagi alustada või mingid ruumid või kus kohas või noh, see oli ikkagi lõpus, juhi oli ikkagi niuke, täiesti pidigi õuefanaatik olema ja noh, kui väga kindel oma idees, kes niisuguseid asju oleks hakanud tegema. Aga siis mul avanes võimalus olla paar kuud Soomes. Kas siis loomakliinikus ja seal nagu esimene mulje oli. Mul on selline, et otsese mäletan selle veterinaar ültse hüvasti lõplikult, sest noh, see vahe oli nii suur. Ja see tundus nii lootusetu, kui ma üldse tahaksin siin midagi teha. Et tuleb teha midagi muud ja tegelikult ma tegingi midagi muud. Tol ajal oli Eesti Televisioonis oli selline saade nagu looduse lood jooksis veel pärast tükk aega ka need inimsed, saated, tegime Rein roosaga, meie, mina olin saatejuht, otsisin siis neid koeri ja mõtteid ja ideid ja ja, ja tema siis olid siis kõige selle asja poolt, mis oli seal telemajas ja siis sai natukene ka teoks soov ajakirjanikuks saada selles mõttes täiesti ja see oli täitsa vahva ja mulle meeldis teha ja see tundus nagu palju lihtsam, kui mingisugust loomakliinikut hakata pidama, aga siis ma kohtasin seal, saame siin hästi-hästi. Toredad kolleegid, kes on niuksed. Ja kes siis küsis mu käest, et okei, et kui sina nagu ei julge ja ei taha hakata seal sellega tegelema, et aga noh, kes siis või noh, et teil on ometi ju nii palju koeri, sest tol ajal vanad koerakasvatajate kontaktid omavahel eestlaste soomlaste vahel olid väga tugevad ja juba need koertenäitused ja need läksid järjest suuremaks ja võimsamaks ja ja sageli teadsid koerakasvatajad palju rohkem igast asjadest, kui, kui teadsid loomaarstid, sest nendel olid hästi neid kontakte. Maailm oli tunduvalt enam ja siis keegi peab ju neid aitama, et kes teeb, siin ju ei teadnud, kas on keegi, kes oskab ja on teil mingid tugevad spetsialistid. Ma ütlesin, no ega eriti ei ole, et nii palju kui seal maakondades Need kliinikutes on need tohtrid ennast täiendanud nendes no aga mis siis takistab sind, et hakka siis otsast kuskilt haka peale ja noh, kuna siis sel hetkel kolinud juba kalamajja ja meie all nagu vabanduseks korter, siis ma siis seal niimoodi vaikselt põlve otsas siis alustasin oma korteris oli põhimõtteliselt meie korter, teisel korrusel seal siiski eraldi ruumid ja oma korteris ma olen ka muidugi vastu võtnud, päris häda käes on olnud, et noh, siis oligi, siis hakkaski mul abikaasa rääkima, et kuule sa pidiga mingid ruumid hankima, kui ta tuli koju söömas, ma niisugune kass oli keset köögilauda, mõtlesin, minnes. Kassil oli kõht lõhki lõigatud praegu et need aegsed naljakad lood samasid Soome kolleeg mulle ikka vahel meenutab. No sest kui tema käis mul külas ja siis oli nii, nagu oleks issanda jumala asemik saabunud taevast alla, sest et noh, temal oli ikkagi ju mitmekümneaastane kogemus ja mina siis olin oma nende poolikute juhtumitega, millele ma ei osanud, siis ei diagnoosi ravi panna, siis ma olin kogunud siiski kokku ja siis tulid siis laupäeval. Me istusime kohvilauas temaga, siis need tulid siis nagu näitama neid oma koeris, läksime allakorrusele, kus mul siis väike vastuvõtt oli, ta siis vaatas ja andis nõu ja siiamaani meenutan, mina ei mäleta, aga ütleb, et ei, mäletad ühte imeline tüki liha ja üks naturaalne. Et need olid need siis need 90.-te alguse need rasked ajad aga kõik võttis hoogu ja kõik läks kenasti käima. Ja täna siis võib ütelda, Ta on olemas tõeline kliinikus töötab kuus arsti, kuus abilist ja mulle on jõudnud selline informatsioon, et vastuvõtt kestab suisa 11 tundi. Jah, aga see on meil olnud aegade algusest. Me oleme igat moodi mõelnud, et kuidas seda teha, et noh, et oleks ka nagu normaalne inimene, tahaks kell kuus oma koti kokku läheks minema, aga inimesed tulevad siis töölt ja siiani avastavad oma loomade probleemid, et ega meil pole lihtsam siis hakata kell 11 telefoni vastu võtma, paned, siis on ikkagi arusaamisele jõudnud, et asi on tõsine, et nüüd tuleb arsti juurde minna, nii et noh, tegelikult seal nagu pole parata, et me peame olema lahti, tegelikult peaks üheksani isegi, aga no lihtsalt ei jõua. Aga noh, selle ülejäänud aja, eks me siis tegeleme nende eelmise päeva patsiendile, nii et noh, tööd jätkub kõigeks selleks 11-ks tunniks. Nii et peaaegu et vältimatu abi ka vältimatu abiga on nagu keeruline. Sellepärast, et noh, selge, seal, kus juhtub tööpäeva jooksul, tuleb oma loomaga, tal on midagi juhtunud. Me võtame ta kohe vastu, me teeme. Aga öösel on siin selles mõttes raskustega seotud, et kui juhtub mingi selline on vaja õmmelda mingit veritseva ta väed ja keisrilõiget või, või need on need sellised kiiresti lahendatavad akuutset probleemi ei ole keeruline sellega hakkama, üks või kaks inimest tulevad välja tavaliselt arst koos ühe abilisega, me teeme selle asja ära, aga vot sellised ägestunud kroonilised haigused või mingisugused sellised, mis mis ei lahene kohe, seal on mingisugune hingamispuudulikkusega loom või, või kramplev loom või teda ei saa ju aidata, nii et ta tuleb korraks öösel kell kaks teenikkusemad endale sisse, saadan ta koju, see tuleks jätta sinnadega, tuleks hakata kohe öösel tegelema. Aga me ei ole selleks nagu valmis, eeldab teistsugust noh, nagu seda kliiniku ülesehitust. Nii et selles mõttes on Tallinn-küll õnnetus seisus, nii et ega me seda 24 tunnist ööpäevaringselt abi tegelikult nagu väga hästi saada ei ole. Lemmikloomakiirabi aitab ka jälle kõik need asjad, mis on vaja ruttu lahendada, teevad ilusti ära. Et kui on ikka selline asi, mis on näha, ei lahene süstiga, eks ole, siis tegelikult peaks sõitma Tartus, Tartus Ülikooli kliinikus on ikkagi korralik varustatus, neil on ööpäevaringselt ikkagi kaks inimest kohal, see on hoopis teine asi, kui niisama põlve otsas midagi teha. Siin oli juttu juba, et kui tuleb ootamatult keiserlõige või midagi niisugust, siis loomadel võib olla ju samuti raske sünnitus ja sünnitusabi te annate. Aga kas siis too sünnitaja tuuakse teie juurde või lähete teda aitama koju? Me helistame, tuuakse meile sellepärast, et näiteks loomade sünnitusega ongi niimoodi, et seal ei ole väga palju variante, abistada teda kuidagi teisiti, kui ikkagi liha, keiser, kui see asi ei lahene. Ja kui me oleme, siis seal kodus noh siis me ta siis operatsioonist ikkagi kliinikusse vedama, nii et noh, eelistame seda, et see kõik oleks seal koha peal, kus on meil ka nagu võib tulla ootama mattusi, siis oled sa kodus ja sul ei ole seal midagi, nii et me eelistame küll, et nad tuleksid ikka meie juurde. Me hakkasime rääkima kohal sellistest rasketest ja, ja karmidest asjadest, aga igapäevane töö ja vastuvõtt tõesti 11 tundi ja, ja kuus arsti pidevalt tegutsevad, seal on ju ka lihtsamaid ja ikka see, mis tavaline on, et kui on lontkõrvaline koer, siis ta tuleb oma kõrvadega. Päris nii ei ole, ma arvan, et väga suur hulk minu kõrva patsientidest, kuna mina armastan kõrvaigeid, Johust, spetsialiteet mingil määral on saksa lambakoerad, nii et see on natukene kuulub nende müütide hulka, neid müüte on palju ja neil on vale ja neid valesid müüte, kuidas ei tohi emane koer ühtikordagrantsiga joosta, siis tulevad kõik edasi kutsika mingid triibulised, Elapilised ja ja küll selleni, et ei tohi hambavahed seal vaktsineerida ja seene kuulub ka natuke nende hulka. See on tulnud ilmselt sellest. Kuna kukerspanjel on üldse niisugune suhteliselt allergiline tõug ja seal allergiaga kaasnevad ka kõrvapõletikud, siis noh, on sinna pandud nagu kõrva süüks, aga tegelikult ei ole see lontis kõrvu isegi mitte süüdi selles asjas võib-olla et nendel neid neid probleeme nii palju on allergiaid palju koertel üha rohkem ja rohkem. Nii nagu inimestelegi moehaigus öeldakse, niisamuti siis ka loomadel, sest keskkond on saastunud ja ja ei teagi, sellel puudub nagu veterinaarias päris kindlalt, kui seisukohad, et miks see niimoodi on. Aga neid on palju ja üldse mulle tundub, et kui nüüd võrrelda seda, kuidas ma alustasin 15 aastat tagasi praegused haigused on tegelikult muutunud. Sest tol ajal, Me maadlesime selliste nii-öelda väljastpoolt tulnud haigustega koerte katku oli paar viirusinfektsiooni nakkusliku hepatiidi nakkushaigus oli palju, palju traumasid, palju selliseid asju, mis nagu tulevad väljastpoolt ja minule tundub nii, et nende asjadega, mis tulevad väljastpoolt, on palju lihtsam võidelda kui nende haigustega, mis tulevad organismi seest nagu inimestelegi, et väga paljude haiguste tekkemehhanism on ju öeldakse vale mõtlemine või vale söömine või elu. Et kui meil on mingi haigustekitaja, noh, siis meil sel aastal kas on rohtu või ei ole, aga see haigus, mis tuleb seestpoolt, sellega on väga keeruline võidelda. Sellepärast teil ongi võimalus ka, ei jäta see patsient päevaks nii-öelda hooldusele ja uurimisele järelvalvele ja, ja vaatlusele ja omanik tuleb õhtul järele, aga kuidasmoodi siis haige koer, kes on isegi ebas ja erts ja Algne kuri. Kuidas ta siis lepib sellise olukorraga või kuidas ta üldse nendega toime tulete, kui nad on pisut hirmul ja, ja valulikud nüüd on suhteliselt leplikud, ma peaks ütlema, muidugi kui on ikka selline koer, keda me väga usaldaja ta tõesti jääb ilma omanikuta meile sinna terveks päevaks, et eks me siis paneme suukorvi. Teine võimalus on, noh, kuna suur päev otsa ikkagi ebamugav on panna. Te olete kindlasti näinud neid koeri, kes peale operatsiooni käivad kraega, et kui tal on juba krae kaelas, siis ta ka ei ole nii, nii palju võimalust hammustada, kui ta juba tunneb, et ei saa, siis ei jää või noh, vähemalt sekkuda üritab siis ta peksab antidega aega ühele ja teisele poole, meil on ikka võimalust seda kuidagi kinni pidada. Aga nüüd on tegelikult vähe. Ja see on siiski suhteliselt vähe ja ja noh, vahel imestanud ka seda, et kuna seal tilguti all, et no kuidas te panete koerale veenitilguti, et ta ju ei püsi, ta ju läheb minema, asi on siis, kui tõmba minema, natukene tervesid tilguti vaja. Üldiselt nii haiged, et ta lamab, tal on ükskõik, kas tal on tilguti või mis iganes tal küljes on. Nii et tahad ikkagi haigest peast ikka käite, lubavad ennast aidata, aga noh, muidugi ka nagu sellised valulikud protseduurid, et kassidega väga tihti me oleme sunnitud tegema kerge narkoosi, sest koeraga on võimalik läbi reisida, ei koeraga võimalik läbirääkimisi pidada. Aga kassiga läbirääkimine ei õnnestu mitte kunagi. Kes teile endale on rohkem südame järgi kass või koer? Ei, niimoodi ei saagi öelda, aga noh, ma olen olnud koerapidaja, meil ei ole üldse peres olnud kasse ennem kui ma olin siis veel nagu noh, natuke kodus, aga juba põhimõtteliselt elasin eraldi kui me ema jälle suurest aedusest võttis ühe hulkuva kassi. Ja mul on nüüd minu enda elu esimene, kas nii, et ma arvan, et ma tunnen koera rohkem selles mõttes ma võin öelda, et sa oled, sa oled, ma oskan teda lugeda ja kohe rongi palju lihtsamalt loetav kui kass. Aga kas, kas on ikka nii teistmoodi, ta on hästi vahva ja mul on muidugi sattunud ka tavaline triibuline miisu, minu vanade Divaleerija viljandi kass, kassipoeg erakordselt hea iseloomuga, noh niisugune hästi leebe, sihuke hästi sõbralik ja tore väikeloomad ja need, kes abi vajavad ja kellele te abi annate, need ei ole siiski mitte ainult kassid. Arvad, et kes veel tulevad uksest sisse uksest sisse, tulevad meie kõikide üle läinud arstide suureks hirmuks, aga meil on niisugune tore kolleeg, taluk Jaan oma, kes ongi pühendunud nendele igasugustele muudele loomadele. Tulevad siis hamstrid ja merisead ja rotid ja kilpkonnad ja kõikvõimalikud linnud ja iguaanid ja varaanid ja niisugused loomad. Nii et vahetevahel meie kliinikus kostab mingisugust, väga imelikku häält mingisugust niukestamisi kassiga no meie koera haukumine siis me teame, et ahaa, see ta teeb jälle röntgenpilti mingisugusest papagoi, istme mehisusest, varajasest krokodillilaadne, krokodillilaadsed käinud, aga plaan oli küll täiesti super, see oli nii naljakas. Madu isse pole olnud? Mina pole läinud, aga me ei ole ka alati samadel päevadel tööl, nii et ma ei oska isegi öelda. Kui tuleks mõni selline tõeliselt eksootiline loom, keda ei ole enne näinud rohkem kui loomaaias või, või filmis või mis siis küll saab, kas loomaaia leegid saaksid aidata? No ma usun küll, et loomaolendid saavad aidata, aga tegelikult neid, keda meil tohib pidada, sest ega me ei tohi ju metsloomi pidada kodus. Ja need, kes siis nüüd see niisugune valik on, mida üldiselt maailmas ka kodudes peetakse, et ma usun, et mees, ta saab enam-vähem nendega hakkama. Eesti seal ei peeta kodusiil ja millegipärast mujal läänemaailmas on ka kodusiil väga populaarne, ta on täitsa kohe raamatut siili haigused ja ja muidugi see loom sellega meil ei ole erilisi kokkupuuteid, on need väiksed minisead, need on ka mujal maailmas juba hästi populaarsed, Eestis on suhteliselt vähe, kui nüüd seda loomade maailma hakata natukene meie saata, et seisukohalt vaadates koomale tõmbama, siiski tahaks heita pilku veel praegu teie koju ja nende isiklike loomade juurtega, siis oli juttu, aga koer või koerad, need on kindlasti ka koertega on meil niimoodi, et mina olen ja kasvanud sellises peres, kus alati koerad olnud, siis oli meil nagu kõne all kogu aeg, et igatahes koer võtta. Aga me abielu alguses elasime Lasnamäel ja lapsed olid ka väikesed ja ja siis jäi kuidagi noh, et vaatama, et kui me kolime nüüd siis kusagile mujale, et eks siis võtame koera, aga noh, siis me ei saanud jälle kokkuleppele, et mis koera võtta, Ta küll meil tundus see tore, teine siis lihtsalt ninakula Martidega ikka õhtuks, siis siis lihtsalt sinna järjest ilmub üks koer, noh, kes on selline, keda keegi ei taha, kellest tal kahju hakkab ja ja niimoodi ilmus mehe perre beeži, kelle maks tuttav leidis balti jaamast jooksmast, ta oli väike kutsikas seal porilompide vahel. Sügisel ma arvan, et mis see siis oli 80 90. aasta sügisel 17 aastat tagasi, nii vana ja, ja veri on veel täiesti alles. Ei kuule, ei näe millestki, ei saa aru. Aga reibas liputab, saba tahab süüa, käib oma õuetiirud ära, tuleb tuppa minagi vaatan teda, mõtlen, et niisugune olen ma ise vanaduses. Ja, ja noh, ma näen, et ta elul ei ole nagu häda, et muidugi toob jumala, et mis niuksed vana koera piinata, tal ei ole valusid, tal ei ole probleeme, siis on tema koduda, saab korralikult süüa, tal on inimesed, kellega ta suhtleb ja ma arvan, et nii kaua, kuni tal ei ole mingisugust tõsist probleemi, iga ta puterdab seal aias niimoodi kohe nagu situatsioon on natuke muutunud, on teistmoodi lahti või auto on teistmoodi pargitud, arvud on täiesti niisugune, kus ma nüüd olen ja mis siin toimub ja see mälu hakkab jääma, läheb õue, niimoodi ta ei mäletata, juht käis õues uuesti nutmas, läheb õues. Mõtlesin, teen, mis ma siia tulin, ei tea kus ka ei läheks kõige tagasi. Et noh, selles suhtes huvitav jälgida. Ja vahva on neid omavahel sellest, et veri oli, tegelikult on laika segu, ta on murdnud mitu kassi maha. Et ta seal endiselt jäämurdja instinkt nii tugev. Ja kui ma kassi võtsime, siis olime õudselt mures, siis sulgesime kõiki uksi, püüdsime igat moodi vältida nende kontakte, kuni ükskord ikka noh, see juhtub ikka ühel hetkel läheb uks lahti ja sisse kassistus seal Perry aedikus ja tegi niimoodi umbes niimoodi, vaatas üles ja ütles, et seda kassi ei ole siin seda kassi ei ole siin, üritas teda mitte tähele panna ja nad täiesti lähevad teineteisest niimoodi öelda, et nad on aru saanud, et nad ei, nad ei taha suhelda, nad ei pea suhtlema, aga õues veel paar aastat tagasi, kui pere oli niisugune natuke erksam, siis ta küll siis ta ilmselt pidas teda võõraks kassikesed, siis ta üritas teda rünnata. Ja täpselt samamoodi on nüüd selle uue koeraga, meil on aasta-pooleteiseaastane väike postan terjer, mida mu tütar hirmsasti tahtis, sest tema on nüüd jõudnud sinna ikka, kus ta tahab koeranäitusele ja mina omal ajal omakorda kangesti käisin, aga nüüd ma küll ei viitsiks. Kui siis väike Paula meile tuli, siis ta üritas periga suhelda, aga presidendist üldse välja ja nüüd on niimoodi, et kui Poola ette lihtsalt konkreetsetest, võib talle peale vastutust ja noh, tema jaoks seda koera ei ole üldse olemas, aga Paula on saanud aru, et see on mingi liikuv objekt, millel ei tasu nagu jalgu jääda ja ta ei ta yldse ei proovigi käituda temaga nii nagu teise koeraga, sest ta saab aru, see teine ei suhtle temaga nagu koer. Nii et need on hästi huvitavad asjad, mida saab niimoodi elus jälgida, kui on aega neid vaadelda pikemalt. Piiluks natukene siis teie perre sisse ka nüüd räägime lastest ja lapsi on kolm. Nüüd juba suured, kaks tükki ei olegi mingid lapsed. Et Karl saab kohe-kohe nüüd 21 ja Siimon 19. Karl õpib Tartus ajalugu. Siin on meil gümnaasiumis sistele. Ta vaheda oli Mehhikos vahetusõpilane ja Silvia on siis veel koolis Silvial viiendas klassis. Aga neid lapsi on vahepeal palju rohkem olnud, otsest vahetusõpilasest juttu olles, et mul on olnud kaks Brasiilia laps ja mul on olnud üks mehhiko lapsi, on olnud üks kanada laps, kes on elanud dente, esimesed elasid terve aasta meil. Aga siis Kanada tüdruk elas neli kuud, nüüd ta on kolmandas peres, näed, vahet on peres, nii et mul on vahepeal neid lapsi ka rohkem olnud. On nad kõik olnud ikka sellised heledanahalised, noh jah, Brasiilia poiss oli ikkagi suhteliselt tõmmu, aga noh, ikkagi ikkagi mitte päris päris mustaverd, aga nad olid jälle huvitaval kombel nagu minu vanema pojaga muidu nagu hästi sarnased oma näoplaanilt ja kõigelt, et need olid nagu hästi nagu vennad. Jah, jälle see mehhiko tüdruk oli nii üllatavalt hele. Tal olid küll pruunid silmad, aga ta oli täiesti praktiliselt blond, lihtsalt lääniate tulime augusti lõpus ja mina vedasin ta klaverit randa, meie suvilasse kohe ja vedelesin rannas selle ära meie põhjamaa inimestega juhtunud midagi, aga vaene sa ei pea päikesepõletuse ja tema oli nii Eled. Et kuna mul tütar on niukene heledama poolne ka niuke saad tähen ja mitte nii nagu väga tõmmu nahaga, siis nemad jälle oli täiesti nagu et kuidas on, kui perre tulevad võõrad lapsed ja täiesti teisest kultuurist täiesti teisest ühiskonnast ja huvitav on? Hästi huvitav on jah, sellepärast et seal tulevad ju kõik need, nende mind huvitavad inimesed ja seetõttu mulle nagu hästi meeldib selline asi ja mind see ei sega, et mulle võõrad inimesed majas, et minu meelest läheks see mustlaslaagri ärkvel. Ja nendele sobis ka väga meeldiv, tundub, et sobis ja jah, et ma olen küll, sain aru, et nad olid päris rahul. On need kontaktid, need veel hiljem ka säilinud? No need on jah, selles mõttes, et tänapäeval on nii lihtne, on ju kõik need Messinzeri emailide sellised, et noh, ikka teinekord kui ma näen, et seesama see mehhiko tüdrugatsioone andan seal Messintšerised, siis ikka vahetame paar sõna ütleb, et oi, ma igatsen Eesti järele ja ma ei saa üldse elada ilma rukkipala lemmik toitja, nii rukkipala igal juhul põhjust minna Ameerika mandrile, siis on teada paigad, kuhu võib minna hoopis teise tundega ja koputada ja öelda, et tere, tere ja võetakse mõnusalt vastas, me käisime, kui siin Mehhikos oli. Me käisime Simmul külalisena, siis on küll mul on ikka nagu teine perekond seal kohe ma tunnen ikka väga tore oli seal. Nii et maailm on läinud nii avatuks väikseks jah, mõnes mõttes või istud lennukisse ja, ja viibid seal kas või 12 tundi ja leiad, et sealt välja astudes oled kuskil mujal, siis tunned, et on väike küll. Mul on vend praegu Portugalis ja mul ema ikka oli väga kurb, kui ta sügisel väga kurb, aga lõikasin huvide läheb nii kaugele, see on ise jumal, mis asi kaugelt on tegemist on Euroopa, oleks ta kuskil ei tea, kus ja eile just mu sõbrad helistaski ütles, kuule, ma otsustasin su vennale vennale külla minna, mõtlesin homseks pileti, nii et noh, tegelikult see on ju, tundub uskumatu, kuidas kunagi unistasime, tahaks välismaale ja noh, minul, et esimesed Soome sõidud olid ju 90.-te algus 89. jumase viisa jamal, see oli, vältas ju kuid ja nädalaid, eks need nüüd on ju nii, et noh, tahad ja lähed, et see on küll asi, millest ma õudselt rõõmu tunnen küll reisini, ausalt öeldes. Aga enne veel kui rääkida natukene tõesti ka reisimisest ja vabast ajast ja, ja sellest, seda tehakse siis, kui tööd just ei tehta. Kui ei ole see 11 tundi, vaid on Reet tunnid, mis jäävad siis 24 11 vahele, tahaks rääkida ka natukene abikaasast, kuigi perekonnapea ja nüüd nii meie jutuajamise lõpujärku jõudnud vallast ja ei tea, mida te tahate vallast, teadlase tahaks teada seda, et kui on selline abikaasa nii nagu teie, kes on nii pühendanud oma elukutsele ja ja kes toob seda koju siiski kaasa, vahel päris võib-olla noh, siin oli juttu, et tuled söömaga, kas on parajasti söögilaual sellepärast et temaga toimetatakse, kuidas mehele meeldib ja kas ta on sellega leppinud või leiab, et pere on tema jaoks natuke koormav või kuidasmoodi. Teil need asjad on paika pandud? Ma arvan, et ta on leppinud, sest et kui ta ei oleks leppinud, siis ta oskaks seda väga osavalt varjata, sest et noh, sel pinnal küll ei ole mingi probleem meil olnud ja tegelikult noh, seda tööd koju nüüd enam õieti ei tule, ehkki see oht oli täiesti olemas. Sest aasta tagasi, kui ma olin 10 aastat rendipinnal seal balti jaama juures ja see majaomanik ütles, et ta tahab seda ära müüa, ära minema sealt, et ma pean omale uued ruumid leidma siis see tundus mulle küll ühel hetkel nii lootusetu. Ja teisest küljest selline, et ma ei, vist ei viitsi äkki ja ma ei jaksa, et noh, see suurkliinik, et see on tegelikult, see on juba koorma pidada, et ma armastan oma loomaarsti tööd, aga see kõik, mis kuulub sinna juurde, noh ikkagi suhteliselt suur personal ja kõik asjad, mis lähevad katki ja mida on vaja parandada ja kui ta on noh, see on nagu tegelikult jube suurse mehhaniseerimise töö, lisaks veel juuksurid loomadega, lähihädas seal sellega ja noh, sellega suhteliselt tegelevadki hästi pädevad inimesed, aga ikkagi üle mingil määral nagu valvama ja pakkusin välja sellise variandi, et Allole, et kuna meil on all kõrge soklikorrus, kus on kunagi omal ajal seal kalamajas olnud kirstutöökoda. Et ma käin sinnamaale, asi kliinikum, sest et ma teen põhiliselt neid nahahaigusi, ma ei vaja mingit varustust, mul ei ole röntgeneid, mitte midagi. Ma võin rahulikult istuda seal keldrisse, teha oma nakkasid ja ja ma ei pea tegelema selle tohutu konglomeraadi juhtimisega, siis valan natuke, aga mõtlesin, ütles ei. Et see küll ei ole hea mõte, siis sa oled ju kogu aeg kodus. Marianne tekib ka endal seene täpne õhuruum ja siis tema ikka suhteliselt nagu otsustusvõimetu ja siis tema soovitas mulle sedasama. Soome kolleeg ütles, et Minedan sul ennegi nii head nõuanded, mina olen tema juures ja arutage ja mõtled, mida sa nagu tahad ja noh siis kui me ikka veel aru, et ega ma ikka ei pääse, et ma selle kliinikud, kuid seal üles ehitama, siis muidugi vallaste. No ega mina siis need ehitajad oleks mu naha üle kõrvade tõmmanud. Nii et noh, selles mõttes on, on ta nagu hästi toetavalt suhtunud sellesse. No vot, oleks ta ise ilmus kodune, et siis ta võib-olla tõesti vaatakski šveitsi kella mõtleksin issand, et naine on ikka tööle, miks ta koju ei tule, aga ta on ise neelatus, inimene, tal on nii palju hobisid, et noh, võib-olla tema ei hakkaks kartma ka, et kui mina jälle kodus olevat, siis ma käsin tal koju tulla ja mitte minna golfiväljakule vahetult pärast tööd ja teine asi on ka see, et ta saab nii hästi omaette ka siis meie peres ja mina ei ole mingi toidutegija, et noh, et ta ei vaja mind ka sellisest perenaise rollist. Härra Mägi, et huvitav, mille jaoks meil just vaja on, et ei tea. Hinge jaoks on siis kui vahel kokku saame, siis on ju tore. Aga et, et noh, ma arvan, et meil on see selles mõttes, ütles hästi tasakaalus, et meil on mõlemal nii palju tegemist ja siis on meil muidugi hea haldjas, tädi Ellen, minu tädi, kes siis ikkagi vaatab, et see majapidamine päris üle pea ei kasvaks, koera keegi välja laseb päeva jooksul ja need nõudlika saaks ikka pestud ja et mingi toitika kapis oleks seal muidugi hea muidugi oleks väga suur abi. Tere kuus teeb suvisel ajal nüüd nii kena siin põhja alla öisel ajal. Nii et mina olen, armastan hirmsasti meie peres ja mis minu ema isa kunagi ehitasid suvilat. Ja mina kulutan kõikvõimalikku teket seal. Aga valla jälle ei ole üldse selline kolmutaja tüüp, tema ei oska soovitada. Ma ei võta suvel puhkust. Me oleme selles mõttes veel veel rohkem isegi lahus. Lapsed olid muidugi minuga koos suvilas ja nemad ostan ka seal olla, aga noh, poisid on juba suured, nendel on igasuguseid oma asjad. Et suvel me võib-olla ei olegi nii palju koos, aga me üritame ikkagi teha mõned reisid tavaliselt koos. Ja noh, just suusareisid on olnud need, kus kõik ilmse hea meelega käivad ja siis noh, Alloga ja mina ei mängi golfi, kõik ülejäänud mängivad nad siis käivad golfireisidel, mina käin seal niisama päevitamas kaasas. Et need on need asjad ja nüüd me oleme hakanud ka natukene siis ikkagi koos nagu suvemajas seal ühte teist tegema, et noh, lihtsalt poistel on võib-olla viimane aeg saada mingit töökasvatust ka, et isa kõrvalt mingit natuke ehitust, mingit sellist asja. Ta on olnud nii, et me oleme nagu rohkem maal käinud koos. Aga muidu on nii palju jälle ka neid erinevaid hobisid, et olen tütrega, olen sunnitud minema koeranäitusele, kuhu ma ei taha minna, vanem poiss on läinud mere peale surfama. Mallo mängib kuskil golfi, siin mängib jalgpalli, noh siis me saamegi kokku õhtul. Kõrtsis jutus lähevad oma päevast jah, ja harrastustest ja kui te koos reisima lähete, siis millised need meelispaigad on? No me oleme mõlemad sellised, kes tahavad minna uutesse kohtadesse jaoks on suhteliselt arusaamatu see, et on inimesi siis aastakümneid näiteks huvitavad ühes ja samas hotellis Küprose EKi, see koht, võib-olla mulle mulle elamiskohti meeldib ja ma tahaks nagu tagasi minna, aga ma alati mõtlen, et oot, mul on veel nii palju uusi kohti käimata kuhu minu hing ikkagi jäi, oli Mehhiko. Et Mehhiko mulle ikka väga meeldis, meeldis kõik see, kogu see maa ja mulle väga meeldisid inimesed, mulle väga meeldis Lõuna-Aafrikaga ja lugu ainult kahekesi, et me ei käinud terve perega ja nüüd meil see suvi on nüüd suures plaanis, et me läheme kogu perega Austraaliasse. Aga see on natuke tööreis ka, et ma pean minema sinna, kuna ma olen Eesti esindaja maailma ja Euroopa väikeloomaarstide organisatsioonides ja meil on siis maailmakongress, on Sydneys ja seal on siis igasugused koosolekud, asjad nagu pean sinna minema, aga samas ma muidugi väga tahan ja mul on selleks väga tore kolleeg. Üks eestlanna, kes on maailmakuulus koerte ja kasside käitumisspetsialisti, elab Austraalias, nii et jah, ma kaotan seda, et talle külla minna. Suur aitäh toreda ja mõnusa jutu eest. Tiina Toomet ja tänase päeva tee saate lõpetuseks siis soovin ilusat suve jätku ja kui mõni reis, mis on plaanitud, on veel tegemata, siis ja head reisilusti ja, ja kõike toredat ja põnevat edasiseks ja selle saate küsitleja rollis ali reetmade.