Päevatee suvekülaline. Tere olen Reet Made tänase päevade saate saatejuhi küsitleja rollis. Saate sisustab oma jutu ja mõtetega inimene, kes tudengineiuna pälvis oma esimese suure näitlejatööfilmirolli eest tollase nõukogude liidu filmifestivalil parima naisosatäitja nimetuse. See oli eelmise sajandi seitsmega kümnendatel aastatel ja nüüd juba 2005. aastal kõige lastesõbralikuma ühiskonnategelase tiitli, mida ta ise kõige meeldivamaks tiitliks, mis kaalub üles isegi presidendi antud ordeni, valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Ta on pälvinud ka stiilsema naise tiitli. Tänase päeva te saatekülaline on Elle Kull. Tere. Tere. Aga meie hakkame oma juttu rääkima hoopis kaugetest aegadest. Sellest, kui Haapsalu linna sündis üks väike tüdruk, kelle ja hakkas seal mingi mudima ja oma lapsemänge mängima. Kas tuleb meelde veel esimene mälestus? Iseendast? Päris enda mälestus? See on üsna ootamatu küsimus, aga võib-olla mõned hetkede killud meenuvad? Meenub väga väikse lapsena see, kuidas ma kartsin valget kitlit ja kuiva koju tuli arst ikka laste juures tol ajal käidi hästi palju kodus ja mina olin peres kõige noorem tütar. Alati ma jooksin poodi alla ja mindpidiselt täiest jõust välja lülitama, sest mõtlesin voodi jalast kinni ja selleks on omad põhjused, miks mul see arsti hirm nii suur oli, see oli väga alateadlik hirm, kuna ma väga väiksena sellest ajast, kui ma üldse ei mäleta, olin üle kahe kuu haiglas ja mind toideti ainult süstidega, sest et maa kaudu midagi ei olnud võimalik sisse anda mingi väga ränk kõhutõbi oli lapsena ja see oli tõesti alla aastases vanuses. Nii et ilmselt see hirm, valge kitli tullakse tema ja tehakse valu, oli nii suur, et see on üks, üks võib-olla varasemaid mälestusi. Siis ma mäletan, kuidas me päikesevarjutust, see oli juba suuremat tüdrukuna. Vaatasime läbi tahmaklaasi ja need olid väga põnevad hetked. Mäletan tulekahju kõrval ikkagi väga väikse lapsena jäävad meelde erilised eredad sündmused, igapäevaelu nagu mitte aga üldiselt lapsepõlvega seotud rahu ja harmoonia ja üldiselt peale arsti vist mitte mingeid suuri hirme küll ei meenu. See on Haapsalu kodulinn ja, ja kodumaja kodu. Milline oli see lapsepõlvekodu? Päris lapsepõlvekodu, see, kus ma väiksena olin, oli niisugune tore maja, kus meil oli oma kelgumägi, sest meie Tal oli nii, tasus tänava poolt esimesel korrusel ja hoovi poolt, teisel korral sellise täieliku kallaku peal oli oma kelgumägi, kus sai siis tõesti oma hoovis kelkudega suuskadega mäest alla lasta. See mägi tundus tohutu suur, nüüd kui teda vaatamas käisin, siis muidugi ta oli imeväike. Siis kuna oli tegu niisuguse lohkus hooviga sügavikuga sai seal vannidega sõidetud kevadel, kui vesi sulas. Meil olid omad lehmad, lambad majarahval, meil oli hästi tore majarahvas. Nii et selline ringõu, kus siis koos mängiti, mäletan ikkagi majarahvas, mängis malet ja pidas koos sünnipäevi ja niimoodi aeti, käidi üksteisel külas ja kõik need onud, tädid ja väga kirju ja kummaline majarahvas, kui tagantjärgi mõtlen, oli ka sealhulgas. Et niisugune omamoodi vahva seltsielu käis, seal aga olid kohe väga head perekondlikud suhted, kui ühed läksid linna, siis me pidime seal nooremaid lapsi hoidma, kui jälle meid pandi üles kinnisMe, lasime kommipakke teistele lastele seal alla. Herr komme või ükskõik mida, nii et kuidagi selline aktiivne elu ja suhtlemine sai karjas käidud ja põld, kus me siis käisime lehma karjatama, panime vaia maasse, oli küll natuke kaugemal, aga oma piim oli, tol ajal võis linnas lehmi pidada ja loomi oma maja Haapsalus, see on ka olemas ja see tuli enne kooli, kuna isa kogu aeg tahtis oma maja, siis ikkagi ükskord tal see õnnestus ja eks ema oli ju lastega kodus ja isa üksinda töötas. Ega see väga lihtne ei olnud, kuigi puudus, räägime millestki ka, nagu tähendab lapsed ei tea, et meil oleks olnud, aga see oma maja tuli just minul vahetult enne kooli ja see on pargi tänaval raudtee ääres. Ja see on kodu, siiamaale, teised lapsed. Meil on kooli läinud, aga mina läksin sealt just kooli. Ja see kõige noorem, see jääb sageli kodu külge kõige rohkem kinni või teil on kõik lapsed, kodusõbrad? Ei, kõik on kodu sõbrad, sest et isa on kahjuks olnud, aga ema on niisugune musterema, mida annab otsida. Ja ma usun, et nii palju kui üks inimene endast annab nii palju sata vastu nagu lastega suhted, on emal kõigi lastega väga head ja võib-olla isegi ütleks, et rohkem veetraditsioone järgib võib-olla meil keskmine õde tema on kooliõpetaja ja tema ei unusta ühtki tähtpäeva ja sünnipäeva ja ta kuidagi oma peres peab sellest kinni, et mina olen võib-olla selline ringi lendaja ja, ja tihtipeale tegeledes teiste asjadega ja võib-olla ka võõraste probleemidega vahel oma pere ja kodu jääb niimoodi Telefonis küll ikka kui paar päeva on möödas, siis muidugi tekib juba murekaslike tervis on emal korra seal ikka siis tema juba ise helistab, side on hästi tugev, sest et ma arvan, et see pere oli lihtsalt tugev. Emaste läks jutt lahti. Aga kui nüüd sinna lapsepõlve tagasi vaadata natukene täpsemalt veel siis kes ema oli ameti poolest? Ema oli sel ajal, kui meie olime väikesed, täiesti pühendunud kodule, enne ta käis tööl. Aga see aeg, kui me olime väikesed, siis oli ta täielikult koduperenaine, õmbles meile mantlid selga ja kudus kampsuni, tähendab, ta oli küll koduge. Ta oskas absoluutselt kõike teha, aga hiljem suuremat siis muidugi tahtis ta tööle minna ja et oleks ka nagu oma raha ja siis ta läks lihtsalt kudumistsehhi. No mida ikka, kui sa oled lastega nii kaua kodus istunud, et see oli töö, mida ta oskas, aga see oli küll aparaatidega kampsunite kudumine sellest teenistusest, mis ta siis nii-öelda teenis, see ikka läks kõik meile, meile, osteti seal voodil ilu ja kui ma läksin õppima ja õmbles neid kodus ja nii-öelda kaasa eluks, et põhiline, ega ta enda peale seda ei kulutanud, selleks ikka laste peale, nii et ta lihtsalt on terve elu elanudki perele, lastele, aga samas ta ei ole mitte niisugune inimene, kellega ei ole mitte millestki rääkida, et võib olla oht, et kui sa istud kodus või teed lihtsalt, tal on väga hea intuitsioon või selline õige tunnetus. Nii et tihti tunneb ette, kellel midagi on, kas kehvasti, halvasti sallastest haigeks jääb ja niisugune minu meelest väga terve ja terase mõistusega kõrge eani siiamaale 80, kaheksanda neid vana. Et ta kuidagi arusaamad on vahel intuitiivselt õigematki või võib-olla ise kõrvalt enda elu näed või? Isa, isa isa oli pärit Võrumaalt, seal ta sündis ja tema lapsepõlve mälestused võrusson teil väga-väga väikese lapsena mäletatud oli laua peal ja lilleline öösärk oli tal seljas poisil ja ta oli ka pere noorem poeg, aga siis perekond läks Eestist ära ja üsna kaugele läksid Novosibirski. See põlvkond, kes läks nagu nii-öelda maad otsima ja osaleks küll ma tean Mikiveri isast, kui oli jutt, et tema läks Peterburi taha mitte kaugele, ka meie lisaperekond jõudis otsaga nii kaugele, kus olid need eesti külad väga viljakad maad ja seal siis nad elasid, osa sugulasi jäigi sinna, aga nii nagu nende asjadega ikka juhtub ja juhtus tol ajal, et kui isa oli 16 aasta ligiduses või saamas 16, siis viidi isa ühel päeval ja, ja tagasi enam ei tulnud, sest tegu oli kulakutega. Venemaal leiti ja vanaema, see nii-öelda hääbus samal aastal kurbuses, sest ilmselt ja pere oli ka väga harmooniline, nad elasid hästi ja siis, kui üks pool kaob, siis kuidagi see energia voolab välja tihtipeale hästi elada, paarid lahkuvad koos ja lihtsalt ilma mingi põhjuseta lihtsalt kustus aastaga. Ja siis oli isa sai 16 ja nii kui ta tassi saiakest Eesti poole tagasi astuma ja tegelikult tal oli ikka väike linn ja trots selle asja vastu sees ja siis ta alustas kõikidest võimalikest ametitest, ta oli kingsepa õpipoiss, Köstneri õppi võis siin Eestimaal siis tisleri õpipoiss. Ühesõnaga ta tegi, ma ei tea asju, mida ta ei osanud teha ka kodus, et ta tegi, parandas meil saapaid ja praktiliselt õmbles seal endale kasukaid selga ja mööblit, tegi väga ilusat lainelised, painutatud voodiotsad ja kapid ja lõpuks ehitas maja kuni selleni välja, et ta on isegi kitarri endale pille ehitanud, nii et absoluutselt kuldsete kätega inimene. Ja kuna ta kõiki neid oskusi ise omandas ja ennast ise üles töötas, siis muidugi hiljem ta juba oli nagu juhtivatel kohtadel, sest ta pea oli väga lahti, aga ilmselt see kooliharidus, nagu tol ajal oli, jäi olude sunnil mingi põhikooli tasemel. Ja siis hiljem oli ta täitevkomitee plaaniosakonna juhataja Haapsalu linnas. Aga siis, kui tal paluti parteisse astuda, siis ta lahkus sellelt kohalt, sest sinna aga astuda ei tahtnud ja läks kolhoosidevahelise ehituskontorisse tootmisbaasi juhatajaks. Ta kuidagi seda ehitust ja neid asju väga kiiresti taipas ja jagas, ei oleks jah, võib-olla olnud elu teistsugune, saada parema haridusega, mis oli isa huvi, tegelikult oli kunst vist, ma arvan, maalimine jaga pilli, oskas mängida kitarri, sedasama sealt, õppis, mille te ise nagu ka ehitas ja tema soov oli, et me läheks, kas muusikakooliõed õppisidki muusikat ja tema lootis, et mina lähen kunstiinstituuti, kuna ma kooli ajal ka ikkagi natuke joonistasin ja sellega seal koolis mõnikord silmad ostsin ka halvas mõttes seal omaette lugu, aga põhimõtteliselt temal oli see nagu realiseerima vaata pooli unistus ja ma usun, et see kunstikalduvusi ema hea käsitööoskusi, eks neis, seda kunstiannet oli mõlemas. Nii et õed läksidki muusikat õppima. Minul läks teisiti, läksin kuueaastaselt klaverit õppima, aga siis leiti, et liiga noor ja liiga vara ja siis taheti mind akordionit, on, aga seda pilli ei tahtnud. Tüdrukule, see küll ei sobi, loobusin kunagi hiljem, me leidsime isa väga ilusat õlimaalid ühingut ja need oli täiesti heal tasemel, vähemalt siis meile tundus nii, see oli nagu tema niisugune vist vaikne, realiseerimata unistus, kõigi elust tegeles ta absoluutselt praktiliste asjadega, ainult kuna Nemad olid sellised oskajad. Kas selline töökasvatus? See kõlab küll kuidagiviisi otseütlemisena, aga see mõte, et töö ei lähe iseenesest kuhugi, see tuleb ära teha, kas see jõudis ka lasteni ja tähendab just nimelt tagantjärgi mõeldes oli kodus meil töökasvatus ja ikka päris väiksena mäletan, et noh, eks mingil määral koristama kindlasti meid pandi, aga koolis meil oli tol ajal need valged kraed ja see oli täiesti normaalne kohustus, et ema ei pesnud neid heid riikinud, vaid me ise tegime seda, pesime, ajasime peale, et teatud asjad olid nagu lastetöö peenrat rohimine küll see oli vastumeelne, aga seal oli oma norm ja siis võid minna randa. Tähendab, et küll siis hiilisime sellest ka kõrvale ja tubade koristamine, ega see lastele ei meeldi, aga see oli teatud niisugune kohustused tõesti, maaga püüdsin minna metsavanarauda korjama, ma ei tea, mida kõike seal koristamise päeval aga ikka ikka kuidagi tuline kohustused ära täita ja need tundusid tüütud. Mõnikord ka, aga ilmselt tänu sellele ei olegi nagu töö raske. Et see nii normaalne nagu imestunud, kui töö on mõnele inimesele või igapäevane taha kohustus. Elus neid rutiini on ju meil kõigil hästi palju, eriti kui veel lapsed on ja kui neid on rohkem kui üks ja viks emal oli ka neid rohkem, aga kui sa võtad seda nagu reaalset asja, siis ta ei ole niisugune noh, piinapink või tüütu inimesel kuidagi, see tuleb lihtsalt ära teha, see käib eluga kaasas, sest mul on endal pärast paha, kui need tööd kuhjuvad, väsitavad ju tegemata tööinimest. Nii et selline lapse eest ära tegemine, selline suhtumine, et oh lapsed küll minule. Tal oli seal noores põlves raske või keeruline elu. Ma tahaksin, et nüüd oleks lapsel väga lihtne, hea ja tore, et see ei ole sugugi see kõige parem. Kindlasti ei ole ja ma ise olen võib-olla oma elus oma lastega palju rohkem ette taha püüdnud ära teha, et ka selle vilju, et see ei ole alati õige, mina ei ole võib-olla nii tark olnud oma laste juhendamisel, kui võib-olla minu vanemad ja kindlasti ajapuudus on üks põhjus, see, kui sa ei ole süsteemselt olemas, sa ei saa nagu maast madalast väga kaootiline eluviis ja nii on meil olnud ju küll need filmireisile sõitmise diaga vahele hommikul õhtul kinni ja teinekord on seda aega rohkem ja et ei ole seda süsteemi ja sellepärast on ka hea, kui teatud vanuses on see ema kodus. Ta saab korda nõuda ja jälgida. Te olete öelnud, et nüüd täiskasvanud inimesena olete te pigem selline hillitsetud ja vaoshoitum ja aga et koolitüdrukuna pubeka eas ja oli selle ikka üsna reblik. Aga siis kuskil toimus nagu mingisugune murdumine, et teatud asjad, mida tehti, aga kas või trennis käimine, kas või viitele õppimine ja samas Koeruste tegemine, et see nagu muutus, millest võis küll nii kujuneda, päris täpselt ei oska öelda, aga küllap küllap me kõik elu muudab meid natukene mõistlikumaks ja võib-olla teatud enda kohustused ja vastutused, mis elus tulevad, sunnivad ka olema ettevaatlikud ju iga, ma arvan, iga ema või isa emad, eriti, et sul on teatud vastutus, sai või käituda hullu inimese kombel, sellepärast et sa pead teisi elusid nagu alal hoidma ja pigem muretseda Nende pärast, kui, kui enda pärast, aga lapsena vist oli jah, pöörane hulljulgus oli sees küll, sest kui ma hakkan mõtlema asju, mida ma tegin lapsena, siis ma ei kujuta ette, kui minu lapsed seda teevad, nõks võib-olla jubedamaid asju, mida ma nüüd tagantjärgi olen, aga mõtlema vil Haapsalus ja kodu lähedal selle viimase, oma maja lähedal raudteesild ja see on ikka nii, et rong alt läbi mahuks on kõrge ja all on kivid ja raudtee. Ja selle vana silla käsipuu peal, mis oli täpselt pommilaiune, tegin ma hundiratast, jõed, kiljusid, tähendab, et teha seal keset silda raudtee kohal hundiratast, teha hüpped ja niimoodi nagu pommiharjutusi. See on ikka asi, kui ma heaks, et minu lapsed midagi sellist teeksid, Maidaks hing. Aga vanemad ja ei teadnud, vanemad ei teadnud ja õed ja mingid tuttavad nägid mulle, pakkus nii rõõmu, et ma võin seda teha. Surve, see, see oli nii kaugel ja täiesti arusaamatu asi, et midagi üldse juhtuda võib ja tegemist oli ju väga hea sport võimlejaga. Nojah, ja ma tundsin kindlalt, ega ma muidu ei oleks seda julgenud teha, et sellel trikil teen ikka ära, et selliseid pööraseid asju muidugi ei tahaks, et mu lapsed teeks. Ja praegu ma muidugi ei teeks. Selles mõttes, et sul oli ikkagi vaja ju, et minu enda elust oleks mul nagu ükskõik, et kas ma olen või ei ole või elad või sured. Aga kui on lapsed, siis paratamatult sa muutud nagu ettevaatlikuks ja alalhoidlikuks. Lihtsalt, et oleks ikka homme, mil ka olemas ja kuni nad päris oma jala peal. Kui nüüd kuulaja ootab väga, et me hakkame rääkima teatrist ja teatrirollidest ja filmirollidest ja siis ma ei tea kuidasmoodi. Helle Kull, te arvate, kui lepiksime kokku, et me räägime nendest, aga mitte pikalt ja põhjalikult, sest saade ei võimalda seda. Seda enam, et need on asjad, mida väga palju teatakse ja aga siiski, kas see teater me räägime siiski ju veel praegu lapsepõlveradu mööda käies, kas see oli väikse tüdruku sees olemas või tuli see kuskilt hiljem kaugemalt? See oli sees täiesti tagantjärgi jälle mõeldes imelik, selline tahtmine sees istus. Sest seda mõtet mäletan viieaastase lapsena, et näitleja õed seda ütlesid mulle ja see on nagu pikem lugu, et võib-olla kõik ei jõua rääkida ka Öelge mulle küllaltki irooniliselt pagala näitleja sõna lõikas niimodi hinge, et ma olin tükk aega nagu oli stopp sees. Ja need on nagu need tähtsad hetked tihti elus ka, kus üks asi nagu tänitades. See oli just tubade koristamise juures, see oli see, et värvisin oma käe siniseks ja punaseks ja näitasin, et näed, et haige, haige häälesid jajah mu kätte tirisid koristama ja seal öeldud sõimusõnana, aga see nagu lõikas sisse ja suur stopp, viha ja jätkuma viieaastase tüdrukuna. Mul oli selgelt, see on see, mida ma tahan teha üldse viieaastane laps on huvitavat seal need unenäod seal, need et tihtipeale ta tuleb nagu, nagu siia ellu just umbes selles vanuses juba maa peale. Ja need mõtted on tihti tähelepanu väärsemis selles vanuses nagu lapsel on ta veel ühest otsast hästi puhas ja nagu ta on ja teisest juba nagu jalgupidi maas. Sellest hetkest ma seda mõtet enda sees. Ma hakkasin, ma kellelegi ei rääkinud, ma rääkinud sellest ei, koolis, ei kodus, õdedele emale-isale, aga kogu aeg ma seda mõtet kandsin, muidugi esinesin neil ukseaugus ja tegin raadiot ja koolis oli ju väga tunnustatud õpilasteater. Nimelt seal Haapsalu esimeses keskkoolis, jah, ja juhtumisi oli see hiljem ka minu klassijuhataja, õpetaja nelik, kes seda lasteteatrit vedas ja pakkus seal ka rolli, aga küll ma siis leidsin endal ka vigu, et liiga pikk ja liiga suur ja igasuguseid ma seal midagi tegin kaasa. Väga palju rohkem, tegime seal dekoratsioone või jaga pidevalt, istusin proovides ja mõtlesin, kuidas mina seda teeksin, mida ma ei teeks ja ja siis oleks olnud võimalus koolis natuke sellega kokku puutuda, aga ma nagu siis hakkasin ennast kritiseerima ja ja kuidagi nagu ei tihanud, sest ma kogu aeg kartsin, et äkki ma ei saa, aga äkki ma ei sobi, sellepärast ma ka ei julgenud rääkida. Aga ma mäletan, kui ma olin, mingisugune, võib olla 11 12 olime Haapsalu jaamas, mäleta nüüd lühikestes pükstes ja tulid mingid vene mehed ja midagi ütlesid mu kohta ja pärast ma küsisin selle tuttava tädi käest, kes jaamas piletit, mis nad kohta ütlesid. Ja siis ütles piletöör, et nad ütlesid, et sellest tüdrukust saab kindlasti näitleja. Need olid Moskva filmimehed. Ja siis ma seda õnne kandsin enda sees, ma ei tea, kui palju päevi ja, ja kui ühte asja välja ei lobise sisse, nagu kasvab see soov nagu paisub nagu pall magus praeguseks on iseenda jaoks ja teatrikooli läksin ka, nii et vanemad kodus ei teadnud, et ma lähen sinna, sest ilmselt Ma arvan, miks ma ei rääkinud, ma muidu olen paljudes asjades väga avameelne ja plik, räägid ära. Aga see kahtlus, et ma ei saa või ma ei sobi, oli nii suur, et ma ilmselt ei julgenud seda ära rääkida ka koolis kellelegi rääkisin, ikka lähen giidiks ja ma ei tea, mis asju õppima ja võib-olla see oligi pluss ma olen lavakunstikateedrist, et seal just soovitataksegi toda puhast lehte, et ei ole ära rikkunud mingit klubi näitajaid mingid või võib-olla ka väga head kooliteatreid ja tihtipeale ka ise nüüd, puutudes natukene kokku Q laste juhendamisega, aeg-ajalt on olnud seal kaunite kunstide koolis ja veel mingid näiteringid lastele siin aeg-ajalt nendega tegelenud, et võib-olla tõesti väga vääraid õpetusi, kus lapsed õpivad peegli ees näitlemist ja ainult mõtlevad, kuidas võimekat lugeja just, et kuidas ma teen ja kuidas ma välja näen ja see on nii vale mõte, tegelikult tihtipeale. Ma mäletan küll, et mõtlesin kõik peeglis, kordagi ei piilu ainult see, mis sees on oluline. Aga mitte see, kuidas noh, et see koht on täiesti nagu vale lähtepunkti ja väga võimalik, et oleks võib-olla halba nii-öelda näiteringi või ettevalmistus saanud, siis oleks pigem olnud asjale kahjuks kui kasuks. Igal juhul kõik läkski 10-sse ja rõõm oli hirmus suur. Rõõm oli nii suur, kui sisse sai, need tõusis kõrge palavik ja mitu päeva olin haige, see pingelangus oli niivõrd suur, et see suur suur unistus siis nagu täitus ja ma ei oskagi öelda, see oli lihtsalt üks üks tung, vat niisugune tumm aru andmata, miks ma tahan või mis amet see on või et ausõna ja grammigi ei kaasnenud sellega see olla tuntud või kuulus, pigem mitte seda mõtet ei olnud, vaid tahtmine saada näitlejaks, tegeleda sellega isegi väga vähe teatrit, nähes et imelik jah, kas need kooliaastad kinnitasid seda suurt tungi? Ja kõik need inimesed, õpetajad? Ma arvan jah, et mu, võib-olla ka kriitikameel oli nii väike tol ajal, nii et ega ma üldiselt teisi inimesi ei arvustanud isegi. Meil oli ka õnn, et veel Panso oli olemas, ta küll hakkas ringi reisima ja meie kursus jäi natuke hooletusse. Aga ikkagi selle ABC või ütleme need põhialused, et veel oli võimalus Panso käest saada. See oli hea. Eks kindlasti väga palju asju õppisid teatritesse, teatrikool läks mul ka nimodi niga näpa kord oli hääl ära, terve aasta ei saanud õieti kaasa teha ja siis tulid filmivõtted ja, ja niimoodi, eks see põhiõpinjakas ikkagi teatris, aga kuna ma niimoodi ahmisin küll kõike sisse ja puhtas usus, et kõik, mis räägitakse, on kuld. Ja siis ma arvan, et isegi iga näitleja, kes seal tund andis, teadis minust rohkem, nii et pikali kindlasti pida. Kuna see Uku arufilm ja minna roll tulid juba tudengipõlves. Mõnes mõttes nii järsku teatri näitleja elu sisse, kas ei läinud ka pead pööritama, et mõelda vaid silmi tiiva ja nii hästi läks ja suured tunnustused sellest ja ei muidugi ta hakata jälle rääkima pidevast enese ärilisest enesekriitikast, aga ilmselt ma ei ole see tüüp, kes iseendast oleks ülimalt vaimustuses või pigem ikkagi see on ma nüüd isegi tagantjärgi oskan öelda, et see enesekriitika, mis minus on, on pigem pidurdav kui edendavaid teda natuke liiga palju alati olnud. Ja võib-olla see teeb lihtsalt asjade teostamise või sa võid 10 korda lihtsamalt teha endale nagu keerulisemaks ma seda kunagi rääkinud, aga need esimesed läbielamised, kui ma nägin seda nii-öelda seda musta kokku pandud materjalid, need olid ikka minu jaoks niisugune päris päris hirmus elamus ja ma mäletan, kuidas ma istusin seal Tallinnfilmi trepi peal kusagil koridoris, peitsid ennast ära ja ja nagu imestasin, kui keegi tuli pärast materjali läbivaatamist patsutama ja tubli, tubli vee, niimoodi, et noh, mis seal tublid siis oli. Ja siis ma tõesti mõtlesin, et nagu ma saaks need filmirullid kätte, ma paneks nad põlema, et ma seda häbi ei peaks üle elama, kui see välja tuleb, tähendab, tol ajal oli tõesti nagu üks mingi koopia, suured rullid, sellised nagu ei ma ikka väga üllatunud, et see asi leidis nagu tunnustust ja ütleme, Panso, kes väga raskelt koolist ära lubas, enne oli hääl ja pärast Panso patsutamine õlale selle peale. Tubli tüdruk, mis ta ütles, oli nagu eriti üllatav. Küll ma tagantjärgi nüüd ütleme, kui läheb mööda aastakümme 12, siis võin vaadata asju rahulikult, aga sel hetkel ma nagu ei saanud aru sellest, milles seda asja kiidetud või et nagu vähe, tegin, midagi palju ei teinudki või, ja võib-olla see oligi hea, et palju nagu ei mängitsenud. Püüdsid uskuda lihtsalt olukorda? Ei, ei, pähe ei löönud ja isegi minu jaoks need tiitlid ja need annekdootlikud lood, kuidas need üleandmine seal käis ja kuidas ma keset banketi nutsin, olin jälle häiritud ja solvatud, mingid suhtlemistest selle omaette lõbusad lood kunagi paare kirjutada. Et ma nagu üldse ei andnud aru, et see preemia midagi on või? Tagantjärgi ma saan aru jah, et ma olin sel ajal lihtsalt noh, niivõrd suur laps ilmselt et ma isegi ei olnud võimeline asju päris objektiivselt hindama. Ja ikkagi ütlen, et, et see oli väga suuresti Leida Laiuse, teine et see film normaalne tuli. Sellepärast, et niisugust pühendumist tööle ja kõike arvestati selle järgi, kas mina olen valmis seda kusagil filmis hiljem ei ole kohanud, et ta ikkagi täielikult tundes, et tegu on algajaga ja see oli ikka väga suuresti niisugune temagi oma pühendumust sellele tööle ja võib-olla me mingis plaanis. Me olime sarnased, sest mina tahtsin ka ikka aina paremini oleks lõputult korranud, et kunagi nagu ei jäänud rahule sellega, aga siis tema tegi juba stopi. Aga ta oli ka väga nõudlik niimoodi, ütleme pisiasjade suhtes ja küllap see koostöö klappis lihtsalt tagantjärgi hinnates Leidata aga, ja hing on ikka kõige rohkem igatsenud teatrilavale oma garderoob, oma garderoobikaaslased, see eriline lõhn, mis on diaatris laval lava taga või siis need filmist natukene rääkisime ja on ju veel ütleme, filmi väiksem vend, televisioon ja televisioonilavastused, kus on ju ka nii toredaid rolle ja never edukas esinemine olnud, et kui neid kolme võimalust natukene lasta enda pilgu eest läbi. Minu jaoks teater on ikkagi see kõige võib-olla minu jaoks kõige raskem koht, raskem olnud, kindlasti ilmad, teatrit, ta ei oleks ka näitlejana arengut olnud edasiliikumist selles mõttes teater on ikkagi see koht, kus sa pead stabiilselt noh, mingid professionaalsed oskused nagu omandama ja ei ole nii, et see üks hetk Jõksud siit-sealt nagu ütleme filmis või telelavastuses. Et see nagu nõuab niiskust, teatud pidevat tööd ja enda kallal tegelemist, enda ületamist ja avastamist jäi nüüd keegi kõrvalt ka sind juhendaks. Teater on ikkagi see, mis hoiab näitlejad ilmselt vormis. Aga teatris minul kerge ei ole alati olnud. Sest et ma olen pikaldane, mitte väga kiire tegija. Näitlejad on üldse kahte sorti, ühed on niisugused suhteliselt kiired püstoli, ütleme Jüri Krjukov oli see, kes nagu ratsahobune, ta oli kiiresti valmis kohe täi, tal hakkas igav. Teised koperdavad järgi ei jõua. Aga ütleme, mina olen niisugune väga pika vinnaga. Ja ütleme ka Kibus poli pisut pikaldase, mida ei olnud nii peru kui Krjukov näiteks. Aga, aga ka ikkagi mitega liiga aeglane, aga osa näitlejaid üldse mitte. Halb ongi väga aeglased. Minule meeles Kaarel Karm, oli õnn veel temaga proovida. Kaarel Käis luges nagu kirjaoskamatu veeris, osa raamatuga ta üldse mängida. Ta tõesti koperdas nagu kõigil jalus, proovisid osalid ju palju Rein arenidega ammu ees ja valmis ka siis kiired tegijad. Ja kui siis kõik nagu teadsid, et lõpus hakkab karm panema või nagu Inna Taarnaga ütles, et mis asja, tema elukaaslane karmil, et ta istusid tundide kaupa, vahtis osa raamatuid, et mis asja tema seda vahtis. Aga ta kogu aeg mõtles, mõtles, süvenes, mis selle lause, miks seda ja tähendab, ega sa alati pole halb, peaasi, et sa nüüd ükskord ka kunagi valmis. Aga minul ka ja läheb kaua aega ja teater ei ole kerge, aga film on minu jaoks palju lihtsam. Kas seal ei ole muud vaja teha, seal ei ole vaja isegi teatris sa pead mõtlema, et hääl kostaks viimasesse ritta, et natukene üks grammitan teatris vaja võltsi, eriti suures saalis natukene võimendatult, natukene üle suuremas eestiga suurema häälega ja see tundub alati võlts ja vale, et väikses saalis nagu intiimne, niisugune tõeline on tõehetk. Aga kinost vähemalt mõtlema, seal rohkem ei tohi teha ja ütleme, et nii nappide vahenditega, et siis siis on tunne, et see ideeülese palju kino- või tele teleon sama, aga samas on see nagu suurendusklaas kurjem, plaan ja mida suurem ekraan. Kokkuvõttes on see nii, et iga võlts vale paistab ka kilomeetri peale välja ja sisemine tühjus, kui seda seda mõtet lihtsalt ei ole, siis see on ka absoluutselt näha, et aga teatud mõttes need napid vahendid ja niisugune alati hirm, et oled võlts või vale, mängid üle, see tegi teatri nagu raskeks, aga seda kindlasti ei vaja. Kindlasti on pikast teatri ja filmi ja televisioonitööst oma lemmikrollid ka enda jaoks, kui mina siin praegu mõtlen, siis ma räägin vaataja pilgu läbi ja lemmikust ja kui te siin mainisite, et Kibuspuu oli sarnane natuur til endalegi natukene, siis mulle kohe tuleb muidugi pisuhänd silme ette ja Tiit Piibeleht seal ja Laurakene ärimehe tütar Saar, aga samas nii luuleline ja armas ja malbe ja aga mis endale meeldetulev ta, neid on lihtsalt väga palju näidatud. Pisuhänd käib nagu minu jaoks liiga tihti ja ka selle töö tegemine oli hästi tore. See kulges hästi rõõmsalt ja kergelt, neid on kaks varianti, seda vaata ei teagi. Eriti see esimene telelavastus, esimene variant, see kuidagi toimis nii spontaanselt, et niisuguse lusti ja rõõmuga kuidagi see seltskond oli nii tore ja nii palju seda improvisatsiooni ja hetkel koha peal. Et tegemine oli tõesti tore. Aga ikkagi enda ja ka enda jaoks, et mis nagu lemmik või lemmikuid, palju, paljusid asju ei mäletagi isegi imelik on see, et paljusid filme, mida ma olen teinud kas Venemaal või kusagil Armeenias või ma ei ole näinud neid. Et kui seal imelik rannast minna vaatama ja, ja siis vahel oled õige hetke maha maganud ja polegi näinud lihtsalt neid, mida te siin nimetasite, nii palju näidatud, et sellest on ülevaade, aga eks neid niisuguseid toredaid koostööd on ikka olnud, ma mõtlen. Mulle meeldis Gilgasega koostöö, Rudolf firma seelikuga niisugune üldse Kilgas, aga mulle on meeldinud, olen paar korda elus teinud, aga just see. Ta ei tahtnud mingit trikki ega nippi, vaid ta tõesti analüüsis läks mööda inimese psühholoogiat ja tegid proove, mis on aga telelavastuste puhul väga tähtis. Ja nagu ma olen kuulnud, et tänapäeval käib see asi medi suhteliselt otse ja väheste proovidega. Meie tegime omal ajal ka pisuhänd, ikkagi proovisaaliperiood oli taga ja päris nagu mütsiga lööma ei läinud. Tänapäeval on reality show'd, kus pole, proovi vaja, nojah, ma ei tea, võib-olla nii saab ka, ütleme mingi klassikalavastus sai ikkagi päris, päris nii, vist ei julgeks minna või ma ei tea, kas ma siis nagu toime tuleks, kui ei oska. Lubasime suure suuga, et ei hakka rääkima materjalist rollidest, aga kus sa siis ikka saad, kui mõte läheb vägisi sinna isadele ja see on ju see tee, see on ju see, mida on Hinny ihaldanud ja mida on nii hästi tehtud. Siis tuli üks kannapööre ja see oli tõeline kannapööre, kui Elle läks poliitikasse? Mulle tundus nii, aga tegelikult see kasvas välja ju hoopis pikemaajalisest tööst lastekaitseorganisatsiooni juures rahvusvahelise lastekaitseorganisatsiooni juures, see oli siis unissephi, Eesti rahvuskomitee president, kliendiks valimine, kas see tuli ootamatult? Eks natuke ikka, sest ma ei teadnud mitte midagi sellest organisatsioonist sel hetkel, kui ettepanek tehti. Toomas palu, tulime juurde ja mingi üritus oli rahvusraamatukogus ja pärast kutsus kõrvale ja rääkis, et Fi juhtkond ja nõukogu on otsustanud pakkuda sellist ametiposti ja unistus oli meil siis neli aastat Eestis nii-öelda tegutsenud juba, aga mina ei olnudki sellest väga palju kuulnud. Siis selle kirjelduse järgi muidugi tundus see asi mulle nagu ilus ja hea. Ja kuna endal olid juba lapsed ja kuidagi see mõte oli selles suunas liikuma hakanud, siis ma nagu pikalt ei mõelnud, ma kindlasti mõtlesin, kas ma sobin ja kas ma saan hakkama, esialgu, aga kuidagi ma ei mõelnud pikalt kuidagi, läksin sellega kaasa. Ageriaatrist äramineku mõtteid on mul olnud ikkagi periooditi üsna mitmeid kordi jäik ka nendel hetkedel, kui tundus, et ei tule toime või ei saa hakkama. Aga jah, see unisse muidugi ei koormanud mind nii palju, et ma sain nagu teatri juures ikkagi edasi tegutseda, aga mina olen kuidagi elus. Ma olen lasknud asjadel minna tavaliselt nii, nagu nad lähevad, nagu nad vastu tulevad. Ja me ei ole nagu ise midagi riigi rolli endale tahtnud konkreetselt ankidega, ühtegi muutust või ametit, aga nad kuidagi ise tulevad vastu ja kui ta juba sulle vastu tuleb ja kui sa selle väljakutse nii-öelda vastu võtad siis tavaliselt see nii-öelda asjade loomulik käik, nii nagu nad lähevad, ongi vist kõige parem. Ja mis asi alati toob kaasa järgmise ja seesama sidumine unis efiga, kui ma tõesti noorena ju inimene tegeleb ainult endaga ja rohkem isiklikke probleemide enda otsingutega enda paikapanekuga siis ütleme see uus amet teatud mõttes nagu keskendus tähelepanu teistele inimestele enda ümber, kuigi ma kaudselt olin ju teiste inimeste psühholoogiaga tegelenud kogu aeg, eks teatris. Aga et see reaalne elu pool või kuidagi nii külgima tundsin, ma ise tundsin, et mul oli nagu kauge tung juba. Kui ma see inimese poole selgeks sain nagu paremini hakata jagama seda ümbrust, mis oleneb minust, mis ei olene see keskkond, mis ta kaasa toob ja kuidagi tasapisi, samm-sammult need asjad lihtsalt läksid, nii et kui sa oled ühe asja selgeks, siis tahtsid selle terviku kokku panna, et üks on inimene, kõik see, mis temast sõltub, see, mis asjata kaasas kannab, millega ta sünnib, mis on tema kompleksid, tema tugevad küljed, see sisemus, aga tihtipeale on asju, mis sinust ei sõltu ja see on see, see ühiskond või kus sa elad, see ümbrus laste puhul eriti, eks, ta sõltub vanematest, ta ei ole ise veel otsustaja, ta ei saa ise oma elu korraldada. Ja tegelikult, et see tervikpilt moodustuks. Ma leian, et kõik on olnud hästi loogiline. Hästi loogiline asjade käik ja nüüd ma ütleks, et nagu see maailmapilt on muutunud üsna terviklikuks tänu sellele, et oled üsna lähedalt ja põhjalikult õppinud tundma ka seda ühiskondlikku poolt ja see, mida siin saaks muuta, mis on siin hästi, mis on halvasti, mis sõltub nüüd, ütleme ühest inimesest ja kui palju sõltub oludest. See kuidagi see vajadus seda tervikut kokku panna on ilmselt tinginud kõik need käigud mitte see soov hüpata, teha karjääri siin, teha karjääri seal vaid kuidagi nad on tulnud vastu ja üks on äratanud huvi ühe probleemi vastu, sealt on läinud näiteks poliitikasse minek oli tõesti nagu soov, et kas ei saa siis reaalselt rohkem midagi ka nende laste heaks ära teha. Et see oli nagu järgmine samm, et ma sain aru, et unis ehk siis ma saan tähelepanu juhtida, rääkida, aga ma ei saa nii-öelda otseselt, et asju muuta, aga poliitika on see koht, kus saaks Kuda ja muuta reaalselt ära üks seadus, mis muudab teatud perede elu. Nii et ma kuidagi pean seda niisuguseks loomulikuks kulgemiseks, mitte niimoodi ühelt asjalt teisele hüppamiseks või karjääri tegemiseks, see on kuidagi niimoodi läinud loomulikul teel ja sujuvalt. Kui piltlikult öelda, et on olemas üks korv ja sinna on siis võimalik panna need teod tõhusad teod sisse, siis näiteks sinna unisseffi korvi, mida te paneksite enda isiklik teod. Olen kriitiline ja ütlen, et ma alati leian nii nagu teatritöös, nii ka kõigis muudes ametites, et ikka see, mida ma teen, on vähe. Tõesti, vaat seesama kriitika käib iga ametiga kaasas ja ma leian, et kindlasti ma tean meie unistusi, tööd on tõesti ka väljaspool Eestit tunnustatud, nii hästi näiteks on soovitud, et Eesti hakkaks teatud mõttes nagu olema see Baltikumi tsentrum, et juhtima kogu Baltikumi, taanduma siia, Tallinnasse Eestisse, see kolme riigikeskus. Ma mõtlen, Balti riigid ja väljaspoolt see tunnustus ei ole olematu vald nagu Eesti tööd on tunnustatud, aga minule ikkagi tundub. Kuna ma hindan reaalseid ja konkreetseid tegusid rohkem kui ilusat juttu või sõnu siis nagu, no mida me tõesti igal aastal teeme. Uuring, see ülevaade võrdlusriikidega ja muidugi ei ole vihisev otseselt heategev organisatsioon. Ta on, ütleme, niisugune järel valvab ja koordineeriv ja tähelepanu juhtida väga suuresti oma olemuselt. Et loomulikult ei keel, aga teha keegi konkreetseid tegusid, aga ma leian, et näiteks no võib-olla see puuetega laste arvutiprojekt, kus siis tõesti nendele lastele, kellele Nad ei suuda muretseda arvutite, kelle käsi ei kirjuta, kes vajavad hariduse omandamiseks väga-väga seda abivahendit kui tööriista. Ütleme taolisi tegusid ma hindan, mida me oleme teinud rohkem kui võib-olla isad, informatiivsed, voldikud, mis kaasnevad asjaga ja ikkagi leian, et, et peaks nagu tegema rohkem ja alati, et see, mida me teeme, on nagu võib-olla äkki formaalne. Niisama on ka poliitikas, ütleme kui te ütlete, mis sinna korvi panna, siis näiteks nendest riigikogus olnud aastates suurte perede probleemide ees seismine, puuetega laste probleemide eest seismine, et reaalselt sai korvi panna võib-olla ainult seitsme enam lapsest, emapalga ütleme see idee nagu, mis oli nendele peredele peab tulema appi. Et ta sai nagu pealse vormi, aga kahjuks kuuelapseliste viielapseliste asi, kuhu me pidime edasi liikuma, siis kaks aastat seisis, aga ta on praegu õnneks jäänud ikkagi uue valitsuskoalitsioonileppesse sisse või ütleme, tõesti hea meel on, et on jäänud siis need asjad, mida sai välja töötada, aga mida positsioonis teha ei olnud võimalik, on praegu olemas, ütleme see ideed alates kolmandast lapsest, lapsetoetus 2000 krooni kuus lapse kohta ja see on nüüd ütleme reaalne abi, et iive võiks nagu natukene tõusta ja et see kolmas, see on nii-öelda riigi laps, kolmaslaps, neljas laps, viies et kui ikkagi iga kuu saab riigi poolt lisa 2000 krooni, siis on vähemalt söögiraha nendele lastele ehk garanteeritud. Aga kui lihtsalt vanemad ei riski, nad ei riski, ma ei ütle, et peab olema seitse last tingimata pees, aga neli, viis võiks olla, kolm võiks tõesti valla, aga see kolmaski meil on praegu kolme enamlapselisi peresid. Üheksa Ma ma ei tea alla 10 protsendi kõikidest eesti peredest. Aga kust tuleb siis iive, kui 90 protsenti on teisel pool? Selles mõttes oleks elementaarne asi list. Taagepera Rein Taagepera ütles, et kui sa poliitikas suudad realiseerida pool sellest, mis sa mõtled, siis sa oled äärmiselt kõva tegija ja kui sa veerand siis on hästi läinud. Aga jah, et ma ei oska öelda, et heal juhul mingi veerandikene aga võib-olla veel vähem kuidagi jah, et oleks selle kahe aastaga saanud nagu sealt edasi, aga siiski ma väga hindan seda riigikogu liikme kohta eriti kolla võimu poole peal, et see on väga reaalne võimalus midagi head ka ära teha ja siis tundub see nii äärmiselt ebanormaalne, kui need inimesed seda ei tee sel hetkel või peavad tähtsaks seal mingeid oma isiklikke ambitsioone, küünarnuki togimist, selle asemel, et reaalselt noh, sul on võimalus seal sekkuda ja muuta ja sellepärast ma leian, et see ei ole üldse mõttetu koht. Kui oleks seal rohkem vaatelisi inimesi, kes mõtleks meie elu peale ja vähevendadele meie saade hakkab tiksuma juba lõpuminut teid ja tuleme siis tänasesse hetkesse, millega praegu tegelete? Praegu on väga värske ja uus amet kuu aega enam-vähem sellega tegelenud, aga see ei ole kaugeltki mitte täiesti võõras või tundmatuga amet. Sihtasutus darma juurde on loodud selline värske heategevuskeskus, mille juht siis praegu hetkel. Ja eks me otsime kõiki neid väljundeid ja suundi, millega see keskus hakkab tegelema, idee tuli nagu sellest kujunes välja ja see on nagu iseenesest tekkinud elust tingitud vajadus võib olla sellise keskuse järele lõi selle, et kui oli siin Tarmo viies sünnipäev ja nad on viis aastat tegutsenud, tegelenud päris toredate asjadega, seal tugiisikuid peredele koolitanud ja lastekodu lastele ja täis niisuguseid vajalikke asju toimetanud siis kooli viienda aastapäeva niisugune konverents, kus oli hästi palju heategevaid MTÜsid sihukeselt ühisest mõttest koorus välja selline idee. Tegelikult on vajadus sellise organiseeriva ja ühendava keskuse järgi heategevuses, et meil on üle 80 protsendi neid inimesi, kes nagu teeksid, oleksid valmis ja kui selles kaasa lööma, praktiliselt ei tea, väga palju, enamus ei tea, kuhu seda head tahet suunata. Samas on nende MTÜde kaela laotud pool riigi tegemata tööd, et abistada neid lapsi ja puudega lapsi ja suuri peresid, kes omadega toime ei tule, aga samas nagu riigi poolt on veel väga palju tegemist ei ole tuge, et olla ka selline teatud löögirusikas, kui me oleme koos, oleme ühtsed. Me saame avaldada survet ka teatud asjade läbisurumisel siin elus ja sealt koorus see idee ja siis tõesti jaanuaris kusagil tean Urmas Sõõrumaa käis välja miljoni, et panna see heategevusse, siis tekkis sealt see otseselt, see miljon võiks olla sellise keskuse loomiseks, mis edaspidi nõndaks koordineeriks viiks abivajajad ja abiandjad teatud mõttes kokku. Ja ta on tõesti praegu niisugune algusjärgus ja ma arvan, et kui tööd on kogu aeg seal olnud ja pöördumisi piisavalt, aga et selle riskuse idee ei ole niivõrd ainult abipakke laiali vedada või mööblit seljas kanda, kuivõrd sisuliselt moodustada selline andmebaas, kus tõesti me teame, kui palju on mingite probleemidega tegelevaid MTÜsid, samasid, kust ühiselt võib-olla liitudes oleks lihtsam raha hankida kasvõi Euroopa rahasid ja et siis jälle oma nurgas vaikselt edasi igaveseks tegutseda. Väikesed MTÜs on väga suurtes rahalistes raskustes ja teatud asjad, mis ühiskonnas on tegemata, et tollase survet Grupp et neid muuta. Ta ei ole väga kauge unise Fi tööst, aga samas ta annab mulle parema ülevaate ka sellest üldse, mis Eestimaal tehakse. Seda tahet on hästi palju, aga et ta on kuidagi, et inimene, kes tahab teha, siis ta ei tea täpselt, kuhu ja mismoodi ja kellele seda suunata ka need üksikjuhtumid hästi palju kussides appi tulla, e-riik ja fondid ka seal on võimalik konkreetset juhtumit nii-öelda ära kirjeldada, kontrollitud variandid ja abistada. Võib rääkida ühest Pärnu poisist, kes istub teist aastat kolmandal korrusel ratastoolis ja vanavanemad kasvatavad, käib üle jõu korterivahetus ja ei ole õnnestunud. Ta ei ole normaalne, näiteks noor inimene ei pääse isegi päikese kätte. Selline tõstuk on 60000, aga ei saa aidata, siin ei, Hollandi fond ei unista, sest eraisikute põhikiri ei luba aidata. Aga kindlasti leiduks häid inimesi, kes selle poisi jaoks raha õnnetaks, kui oleks neil teada, kuhu ja misjaoks nii et hästi palju üksikisikute probleeme saaks ka niimoodi lahendada, mis ei ole ka minu meelest mitte. Olin igal juhul väga palju jõudu selleks uueks ametiks ja jälle uuteks kohustusteks muredex agaaga rõõmudeks. Aga kui on suvi ja kui on puhkuse aeg, kuidas siis Elle Kull puhkab? Sel suvel kahjuks puhkust ei tule, kuna tuli uus amet ja kohe puhkust ei saa, aga parim puhkus on kodus või Haapsalus, kui jalg on vastu maad paljas, jalgu vastu mõru. Iga niisugune nädalalõpp tundub seal tõesti, et ma olen kohe tükk aega puhanud natuke loodust ümber ja see on niisugune väike linn linnas serv. Et see on parim, parim puhkus on minu jaoks ikka koduaias, reisida ma eriti ei armasta, sest reisimine on ikka teatud mõttes nagu kohustus töö ja kuigi, kui ma olen jälle ära käinud, siis, siis mõtlen ka, oli väga tore. Aga et hästi palju on kontakte ja sundsuhtlemist elus olnud ja, ja seetõttu nagu see soov olla lihtsalt oma kodus või oma koduaias ja täiesti niimoodi üksi vabalt ja ilma pinget, et see on see inimene peab kusagil taastuma, sest et vahel tõesti tekib tunne, et, et kogu aeg nagu annad välja, annad välja, aga lõpuks oled tühi. Sa pead võtma seda aega, et lugeda või kaks mõtet kokku koguda või mõelda tehtu üle järgi. Kindlasti see mõtlemise aeg on ka väga tähtis ja ma tunnen just puudustest lugeda, lugeda ei saa nii palju, kui tahad, et iga hetk siis ja sellest puhkusest siis loeks midagi niisugust natuke filosoofilisemat kirjandust või pakub nagu hingele ja mõttele ka midagi, et ilukirjandust ma ei ole kunagi eriti armastanud, seda vist teatris on saanud neid lugusid küll lugeda, aga just niisugust ma natuke seeliku kirjandust mõtlemisele hingele pakkuvat. See aitab kõige kiiremini taastada. Need olid mõtted, mida teiega jagas tänases päevade saates Elle Kull. Temaga vestles Reet Made ja muusika selle saate jaoks on valinud Kätlin Maasik.