Tere tulemast kuulama keskprogrammi Persona tänase saate külaline on Eesti tervishoiu ekspert Afganistanis Anu Raisma, MINA OLEN Marje Lenk, head kuulamist. Täna, mil me teiega juttu ajame, on 13. kuupäev, viha reede. Paljude jaoks on see must päev. Ma tean inimesi, kes ei tee niisugusel päeval mingeid tähtsaid otsuseid ega võtta ette pikemat reisi. Kuidas teiega on, kas teie olete ka pisut ebausklik? Ma olen kindlasti pisut ebausklik, aga 13. reede vastu ei ole mul kunagi mingisuguseid erilisi hirmutundeid olnud. Väike ebausk on see, et kui ma sõidan kuskile, kus võib olla ohtlik, siis ma võtan kaasa pihlakapuuoksad. Rahvatarkus ütleb, et pihlakas kaitseb. Nii et kui te Afganistani läksite, siis võtsite pihlakaoksa kaasa ja, ja kust te seda oksa hoiate, siis? See on mul toas sahtlis ja siis on mul veel üks nägigi põhjarannikul Juminda rannast leitud väike auguga kivi, mis mul alati kaasas kingiti mulle ja ma usun kindlasti ta mulle õnne toob. Te töötate riigis, kus on sootuks teistsugused kombed ja traditsioonid mida tuleb austada. Kas teise kultuuriruumi sisseelamine võttis kaua aega? Ei võtnud kaua aega, ma olen islamimaades varem töötanud, ma olen selle kultuuri ja selle religiooni kohta ka täiesti päraselt lugenud ja uurinud, selle tõttu ma teadsin, mis mind seal ees ootab ja see sisseelamine oli nüüd sellesse kultuuriruumi küll hästi sujuv. Kui ma sinna sõitsin, siis minul suur hirm oli, et sellises meeste maailmas nagu on Afganistani ja nagu on üldiselt kõik islamiriigid, et mind kui naist ei aktsepteerita. No see oli nüüd küll täiesti asjata hirm, see sõltub ikka väga sellest, kes sa oled ja mida sa oled tegema sattunud. Mis on need elementaarsed asjad, mille vastu me ei tohi seal maal eksida? Meie põhjamaine viisakused ulatavad tervituseks käe ei tule seal kõne allagi, et ühelegi meesterahvale ise kätt ulatada ei tohi. Küll aga oli mina üllatus suur, kui see nendepoolne suhtumine oli nii palju aktsepteeri austav, et nemad mulle kõik kättpidi tere ütles. No ei ole mina elus mütsi kandnud lapsest peale armastanud mingeid mütse, et isegi siis, kui külm väljas oli siis meeldis mulle käia puhta paljapäi, aga seal, kui ma lähen baasist välja, siis peab mu rätik peas olema, sest see on väga solvunud neile, kui uksed on katmata, mida tuleb riietumisel arvestada. Ei riietuse tõepoolest nüüd mingisuguseid erilisi nõudeid ei ole, küll aga see, et käed ja jalad peavad kaetud olema, see tähendab seda, et kui mul on jalas pikad püksid ja pika varrukaga sviiter või särk et siis sellest on täiesti küll. Kui raske või kui kerge on Afganistani inimestega kontakti leida? Inimesed, kellega mina koos oma igapäevast tööd teen nendega kontakti leidmine oli hästi lihtne. See kontakt, vastastikune, lugupidamine, äärmiselt sõbralik suhtumine. Tsee sündis esimesest päevast, esimesest hetkest. Kas teil on Afganistanis ka mõni sõber, kellega aeg ajalt kokku saate ja juttu räägite? Mul on üks hästi suur sõber, 15 aastane noormees, kes meie baasis töötab. Meil on kohalike töölisi kaunis palju abitöödel koristajate hulgas ja üks viieteistaastane noormees on üsna algusest peale kuidagi mulle väga suureks sõbraks saanud, sest tema käib usinasti inglise keele kursustel ja kasutab tema siis iga võimalust, et juttu ajada. Ja me oleme kaunis palju ja pikalt igasugustest asjadest rääkinud. Küsinud on, missugune Eesti välja. Viisin talle ühe ilusa piltidega raamatu, ta näeks, missugune Eesti välja näeb. Nende maailm on kuidagi hästi kurb, sest tema oma 15 aastase elu jooksul on näinud ainult sõda ja korra on ta mulle ka öelnud, et ma olen sellest sõjast nii väsinud. Ma ei taha enam sõda. Kas teil tuleb vahel ka pisar silma? Ei tule. Seal võib olla üks oskus või omadus ellu jääda rasketes situatsioonides et ma ei saa seda endale väga sisse lasta. Nii nagu meditsiinis on õnnetusi, on haiguseid, kus mingisugune abi ei aita. Ma ei saa pisaraid valada ikka kurva situatsiooni pärast, mida ma näen sellepärast et siis ei oleks minust seal töötegijat. Kas Afganistani inimesega võib rääkida kõigest ja küsida temalt kõike või on teatud asjad, millest ei räägita? Aitäh Ma ei ole kippunud väga nende usust rääkima, kuna nad teavad, et see ei ole minu usk. Siis mulle isiklikult on tundunud, et võib-olla sellel teemal küsimuste esitamine on urgitsemine millegi kallal, mis on neile äärmiselt oluline ja nad teavad, et minu puhul on see ainult uudishimu. Ma olen jätnud need küsimused enamalt jaolt küsimata. Kui meie jutuajamine eetrisse jõuab, siis olete teie juba Afganistanis. Kas te saate seal seda saadet internetist kuulata? Ma korra ühte saadet proovisin kuulata, mis lindistati Afganistanis üsna alguses, kui ma sinna jõudsin, ma olin võib-olla vist paar nädalat töötanud, kui Eesti välisminister käis külas ja temaga kaasas ka ajakirjanikud olid, siis natukene sai juttu aetud ja ma proovisin seda kuulata, aga meie internetiühendus on seal aeglane ja, ja ma ei saanud selle kuulamisega hakkama. Ütlen ette, et Afganistanis on raadioinimeste jaoks väga tähtis sest seal on ju nii palju inimesi, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Tõde ja kirjaoskamatus on väga suur, see Nonii valda meeste hulgas küllaga naiste hulgas, sest kui naine kooli satub, siis on see ikka väga kõva sõna ja päris selge, et oli aastaid ja aastaid Afganistanis, kus koolid olid suletud, sest harimatus on väga suur relv ja Talibanile sobis väga hästi, et inimesed olid harimatud, et nad ei osanud lugeda, et nad ei osanud kirjutada, sest harimata, kui inimene ei oska küsida, ei oska tahta ja ta on kõigega nõus, mis talle pakutakse. Küllap on sealne raadioga see koht, kus tehakse palju tervishoiualast selgitustööd. On küll ja meiegi koostöös Helmandi tervishoiujuhtidega panime käima ühe nii-öelda rahvatervise hariduse programmi mis on siis üsna mitmetahuline, ET külades jagavad nad voldikuid ja plakateid, kus on pildid peal, kuidas tuleb käsi pesta ja kuidas tuleb oma koduümbruse eest hoolt kanda ja miks on vaja lapsi vaktsineerida ja, ja kuidas ennast malaaria vastu kaitsta. Ja kõik needsamad sõnumid on, on lindistatud ka raadio tarvis ja samal ajal siis tulevad need need õpetused ka raadiost. See haridus sealmaal on alla igasugust arvestust, nii et alustada tuleb lausa aast ja veest. Teie kohalikku keelt ei oska, kas kasutate oma igapäevatöös? Ei kasuta tõlke, meil on baasis tõlgid olemas, aga Helmandi tervishoiujuhid räägivad kaunis kena inglise keelt, niisugust ise õpitud ja isa minagi filoloogi haridusega hiilata, et mul on ta ka kindlasti niisuguste grammatiliste apsakatega ja, ja vahetevahel. Pean ringiga seletama, kui mõni sõna meelde ei tule, aga kuna meie keeletase on üsna ühesugune, siis me saame üksteisest päris kenasti aru. Ja ma arvan, et tõlgi vahendusel oleks see suhtlemine palju keerulisem. Kui kaua te olete Afganistanis olnud ja kui kauaks te sinna jääte? Ma olen seal praeguseks olnud üheksa kuud. Läksin mina Eestist Afganistani kuuekuuselepinguga. Mul ei olnud julgust võtta aastast lepingut, sest ma ei teadnud, kuidas ma selle olukorraga hakkama saan, kuidas mulle sobib. Ja ennast siduda aastase lepinguga täis üle minu julguse. Esimese kahe kuu jooksul oli mul selge, et poole aastaga ei tee seal mitte midagi ära ja nii nagu ma siin Eestis reegidele lubasin, et ma võtan otsuse vastu esimese paari kuu jooksul, nii ma ka tegin ja ütlesin, et ma jään nüüd siis aastaks ja praeguse seisuga tundub, et ma pikendan oma tööd Afganistanis veel kolme kuu võrra ehk et kokku tuleb siis aasta ja kolm kuud ja tagasi tulema järgmise aasta maikuu lõpus, kui sageli Te saate kodus käia. Leping näeb ette kaheksa nädalat, et kohapeal ja 10 päeva puhkust Eestis, aga nii-öelda konsultatsioone, kus on vaja arutada tehtud tööd ja sammud, tee läbi vaagida järgnevad projektid, järgnevad sammud. Selle tõttu olen ma käinud Eestis iga kahe kuu tagant, mis ei oleks teisiti võimalikki, sest seal on meil seitsmepäevased töönädalad ja kuskil peab ju mõni puhkepäev ka tulema. Seekord olid teil Eestis küll väga tihedad päevad sõitsite koos Afganistani tervishoiutöötajatega ringi mööda Eestimaad tutvustasid neile meie haiglaid. Kas leidsite aega oma sõprade ja tuttavate jaoks? Ausalt peab ütlema, et ega seekord seda aega nüüd küll ei jäänud millekski muuks kui hilja õhtul voodisse pugemiseks ja hommikul jälle linna sõitmiseks, et järgmisele üritusele või järgmisele kohtumisele nendega koos minna. Küllap oli see külalistega ringi sõitmine ka teie jaoks põnev sest on ju nii, et kui külalistele midagi näitad, siis vaatad ise ka nagu teravdatud pilguga. No see mulje oli äraütlemata huvitav, sellepärast et ma sattusin mitmetesse kohtadesse, kus ma varem käinud ei olnud olnud, käinud näiteks tervishoiu muuseumis, mis on hästi põnev asutused, on küll suunitlusega lastele aga au ja kiitus, see muuseum on küll väga vahvasti planeeritud ja korraldatud ja, ja see on huvitav, see oli mulle ka väga huvitav. Ma ei olnud näinud Tartu Ülikooli kliinikumi sättis äärmiselt hea mulje ja nii palju, kui mina tean momendil on Tartu Ülikooli kliinikum Euroopa kõige moodsama sisustuse moodsama aparatuuriga haigla. Käisime põhja regionaalhaigla uues valmimas korpuses, mis ei ole tõsi küll veel sisustatud ja kus haigeid ei ole, aga mulje on samamoodi täiesti suurepärane. Kindlasti ei ole võimalik Eesti meditsiinistruktuuri võtta ja istutada maha keset Afganistani ja selle järgi tööle hakata, sest olukord on sootuks teine. Süsteem on sootuks teine. Aga kindlasti on igalt poolt võimalik leida ideid, mida kasutada ja ma usun, et ka minu afganistani kolleegid leidsid siit ideid, mida saab kasutada Afganistani Helmandi provintsis tervishoiusüsteemi paremaks muutmisel. Persona saatekülaline on Eesti tervishoiu ekspert Afganistanis Anu Raisma. Selliseid töökogemusi nagu on, teil on vähestel eestimaa meedikutel. Eesti päästemeeskonna liikmena olete te sõna tõsises mõttes käinud läbi tulest ja veest, kus sellised vaprad naised sünnivad. Kus ma olen sündinud, ma olen sündinud Tallinnas, ma olen kasvanud Tallinnas vahepeal elanud 15 aastat Tartus peale kooli lõpetamist ja siis tulin Tallinnasse tagasi. Te õppisite Tartu meditsiinikoolis. Kuidas te sinna kooli sattusite? Ma olin vast kümneaastane või, või mõni aasta vanem, kui minu onu võttis mind kaasa anatoomikumi tart ortopeed ja ta oli Tartu ülikoolis ka õppejõud ja, ja sellest ajast ma teadsin täpselt, et meditsiin on, on see, kust mina üle ega ümber ei saa. Kahjuks olin Mongoolia laisavõitu õpilane, just eriti füüsika vallas, mis mulle sugugi meeldinud ja füüsika eksam ülikooli sissesaamisel jäi, jäi nii suureks komistuskiviks, et natukene jäi sellest sissesaamisest puudu 0,5 punkti ja sellega jäime ukse taha. Ja siis läksin õppima med tõeks. Tartu meditsiinikool andis väga hea hariduse ja oli väga tugev kool ja ma arvan, et ta on seda praeguseni lõpetasin ma selle Tartu kooli keskmise hindega 5,0 cum laude. Iseendale ausalt öeldes täiesti suureks üllatuseks, sest et ma selle nimel sugugi ei pingutanud, et see niimoodi oleks pidanud minema. Kui ma selle Metcoli ära lõpetasin ja see minu minu keskmine hinne oleks võimaldanud mul ülikooli minna ühe eksamiga, siis ma korra selles suunas mõtlesin, et nüüd oleks ju hästi kerge üritada, aga siis oli mul poeg väike ja ma mõtlesin, et no kui kaua veel, ma saan talle öelda lõpmatult, et ole hea, mängi omaette. Ema õpib, et seitse aastat niisugust perspektiivi veel juurde võtta tundus kuidagi nii üle kohtusena, et ma otsustasin, et aitab, nüüd küll ma teen seda tööd, mida ma õppinud olen ja mida ma oskan. Ma töötasin päris tükk aega Tartu Ülikooli kliinikumis ehk siis Maarjamõisa haiglas südame ja veresoonte kirurgia osakonnas. Sealt sai tõeliselt kõva kooli. Ma tulin 90.-te aastate alguses Tallinnasse, sest vanemad olid küllalt eakad ja mu õde üksinda siin oli nendega üsna hädas, ta vajas tuge. Ja siis ma otsustasin, et nüüd on aeg Tallinnasse tagasi tulla ja kuude, Ülle läksite Mustamäe haiglas, töötasin üldintensiivravi osakonnas, aga ka väikese jupi südame ja veresoonte kirurgia osakonnas. Aga see osakonna vanemõe töö mulle mitte ei sattunud, ma kindlasti ei ole. Ei ole hea ülemus, ma arvan, ikka tekib olukordi, kus midagi on tegemata või, või midagi on halvasti ja peaks kellelegi epistlit lugema ja aga ei sobinud mulle mitte põrmugi raske inimestele märkusi teha. Mulle meeldib oma kätega tööd teha, palju enam. Siis juhtus niisugune huvitav lugu, et USA lõi ühe programmi, mille alusel kutsuti Ameerikasse õppima endise N Liidu mõjusfääri meedikuid. Ja Mul oli õnn selles programmis osaleda ja ma olin kolm kuud Washington dissiis Washingtoni ülikooli juures. Ma sain täiendust kliinilise toksikoloogia erakorralise ment siini all ja Eestisse tagasi tulles parasjagu siis avati osakond, mille nimi oli katastroofimeditsiini keskus ja kus selle osakonna töö ühe osana hakati õpetama parameedikuid. See oli Eestis üsna uus asi ja tegelikult võib seda 90 kuuendat aastat lugeda Eesti erakorralise meditsiini alguseks sest enne seda ei olnud erakorralist meditsiini õpetatud ei ülikoolis, et koolis, et kõik, kes töötasid kiirabi kes töötasid haigla vastuvõtuosakondades, tegid seda, et parema äratundmise järgi, aga kindel süsteemi väljaõpe selleks tööks puudus. Nii et koos kolleegidega, kes me Ameerikas õppimas käisime võiks küll öelda, et sellesse algus Eesti erakorraline meditsiin possele õpetamisega tegin kiirabi tööd kuni afganistani sõiduni. Kuidas teile kiirabi töö istus? Isenesest istung mulle väga hästi. Minu kõige parem töökogemus oli Tallinna tuletõrje- ja päästeameti kiirabis. Päästeametil oli kaks kiirabibrigaadi ja see oli päris tõsine töö. Me sattusime ikka väga keerulistesse rasketesse olukordadesse ja kui sa selle olukorra edukalt lahendasid või endast parima andsid, kellegi päästmiseks õnnestus, siis sellest tööst saab rahulduse. Aga peale seda, kui kui päästeameti kiirabibrigaadid likvideeriti siis ja öelda, et ma oleksin selle see üle väga õnnelik olnud, sest inimesed kuritarvitavad kiirabi. Ma ei suuda aru saada sellest, kui kiirabi kutsutakse peavaluga või marraskil pale või perekonnatülile. Minu silmis muutus ta niisuguseks ambulatooriumis ratastel. See erakorralise töö tunne läks seal kaduma. Ma vahest mõtlesin, et ma olen sõitnud 20 või rohkem kutset. Tänasest ei ole ma mitte midagi muud teinud kui täitnud hulgaliselt paberit, sest mind ei olegi seal vaja olnud. Tegelikult rohkem tuleb töötuid ja kindlustamata inimesi, seda sagedasemaks kujunevad kiirabi väljakutse. See on üsna loogiline. Kui inimene on kindlustamata, siis haigla vastuvõtutuba tahab teenuse eest raha saada, mis on ka üsna loomulik. Kiirabi oli tasuta ja selle tõttu seda kuritarvitatakse. Ma olen ikka mõelnud selle peale, et, et see inimene, kes kutsub kiirabi ja ütleb, et teate, mul on juba kaks päeva, 37, kaks palavik ja ja üsna kehva olla, et kas ta hetkegi ei mõtle sellele, et sedasama kiirabi võib vaja minna kellelegi olla, kes talle tähtis on või, või lähedane ja kelle elu sõltub sellest, kas abi jõuab kohale. Selles suhtes on minu jaoks see olukord kurb, et ma ei ole näinud, et mujal nii vastutustundetult kutsutakse kiirabi. Anu te lõpetasite ka Pedagoogikaülikooli, kuidas te küll selle aja leidsid? Ja kuna ma selle erakorralise meditsiini õpetamisega olin tegelenud aastaid ja aastaid praktiline pool oli mul olemas, aga pedagoogika nii-öelda sellest teoreetilisest poolest ei teadnud ma midagi, siis päeval ma mõtlesin, et nüüd on elutükk aega väga rahulik olnud, mida ei peaks ju ometi tegema ja kuna laps on nii suur, et seda enam iga päev utsitada ei ole vaja, jääd langevarjuhüppeid ma nüüd vaevalt sooritama lähened, siis läheks ülikooli minekuga läks mul isenesest hirmus hästi, uurisin kõik väljalt, mida, kuidas ja kui palju õppida ja vaatasin makski ei ole kallis ja, ja saan hakkama. Aga peale sisseastumisteste vestluseid keskmiste hinnete arvestamise sattusin mina sinna üsna etteotsa. Nimekirjas ja nimekirja eesotsas üsna mitu kohta olid riigieelarvelised, nii et selles suhtes läks mul päris hästi, sain mina riigieelarvele selle kohale ja 2004. aastal ma selle pedagoogikaülikooli, siis oli ta veel pedagoogikaülikool, lõpetasin ka üks äraütlemata huvid tav aeg elus, et ma olin kohutavalt hõivatud, tegin oma õpetamise tööd ja sõitsin kiirata ja koolis ka õppisite kaugõppes. Jah, see iseseisva töö maht oli nii üüratult suur, kui ma kolm aastat õnnelikult läbinud olin. Ma lubasin, et rohkem ma enda elu enam nii keeruliseks ei tee, et ma endale ühtegi puhkepäeva nädalas ei jäta. Ma pean ütlema, et ma ei ole oma sõna pidanud, sest praegune töö on täpselt samasugune, ma ei ole endale nädalas ühtegi puhkepäeva jätnud ja vara oli niisugune mõte, et no mis see kaks aastat otsa teeks. Magistri kaera, aga leidsin, et aitab küll, et ma olen elus nii kohutavalt palju erinevaid asju õppinud, et sellest kolmest aastast pedagoogikast on mulle parasjagu, et kui ma ennast veel mingis vallas koolitada tahaksin, siis võimalikult palju just nimelt kriisi ja katastroofi. Management'i. Kuidas teist testi päästemeeskonnaliige sai? Peale seda, kui tulin, mine Ameerikast õppimast ja sattusin Ühele katastroofimeditsiinikeskusesse, kuulsin, et luuakse päästemeeskond, mis alguses kandis nime Estonian Reskyfors ja pannakse niisugune meeskond kuukatastroofide ja kriisisituatsioonide jaoks, koosneb ta siis erinevatest üksustest, kus on välihaigla ja kus on otsingu- ja päästerühm ja selle tiimi meditsiinimeeskonna juhiks sai kahja kolleeg Andrus Remmelgas, kellega sellel ajal koos katastroofimeditsiinikeskuses töötasin. Ja noh, absoluutselt esimesest hetkest teadsin mina, et mina tahan ka, vot see tunne oli nii tugev. Armastus esimesest silmapilgust võiks selle kohta öelda, aga paraku oli see meeskond ikka üdini maskuliinne ja nad kõikjale ütlesid mulle, kuidas need olukorrad on nii rasked ja see tee on nii raske, et naisi niisugusele tööle ei võeta. Ma näitasin üles üsna suurt jäärapäisust. Eesti päästemeeskonna, nii vabatahtlikult võetud kohustuseks oli, oli Eestis mitmetes spordiürituste turvamine, et see oli teatud määral õppused jälle oma nii-öelda see välihaigla püsti panna küll mitte täies mahus ja täies varustuses, aga aga ikkagi lahti pakkida ja pärast kokku pakkida, et töö ja oskusi ikka näppudest püsiks. Ja mina täiesti vabatahtlikult kõik need ürituste valvet tegin kaasa, sellepärast et inimesi oli alati puudu, et kõik mitte ei saanud kas oma töö või, või isikliku elu tõttu, siis mina vabatahtlikult kõikidel nendel üritustel tööd tegi ja see minu kangekaelsus kandis vilja, kui 98. aastal minu kolleegid päästemeeskonnast küsisid käest, et meil tuleb nüüd Islandi lõpus, kas sa tahad ka tulla? Ma pean päris ausalt ütlema, et mulle vist ei ole elus tehtud suurimat komplimenti, sest ma tundsin, et see on see nii äraütlemata suur asi, et see on kõikide minu püüdlustes unistuste eesmärkide saavutamine. Olen nad need saavutanud ja neid õppuseid tulija tuli ja, ja seda tööd sai palju tehtud ja vabatahtlikult ja omast ajast ja Therese meeskond on tegelikult hingega selle asja juures, et see ei ole, see ei ole kohustuslikus korras kokku pandud punt häid spetsialiste, vaid need on inimesed, kes seda tööd meeskonda armastavad. Nii nagu ma ütlesin, et neid õppuseid oli päris ridamisi, kus me käisime ja kus me saime hulka kiidusõnu, kõik muudkui kiitsid ja imetlesid, et oi kui haigla te olete kokku pannud ja minul oli küll niisugune tunne, et mina jõuan enne pidulikult pensionile minna, enne kui Eesti päästemeeskond kariaalsele missioonile satub. Ja siis see tuli 2005. aasta alguses sõitsite Indoneesiasse, kus oli toimunud suur looduskatastroof, tsunami. Jah, selle missiooni järgi võisin öelda, et mitte ühtegi õppust ei saa alahinnata. Ta oli niru õppus, kui oli niru õppusi, saab õppida nendest vigadest, mis seal niru oli. Aga kui palju kordi nii minul kui ka minu kolleegidel oli see tunne, et me oleme juba selles olukorras olnud ja me oleme seda juba teinud tänu nendele õppustele. Sest need õppused on tehtud nii elulähedaseks kui vähegi võimalik koos paariumiga koos kannatanutega, kes on siis punase värviga haavatuteks markeeritud. Et õppustest on absoluutselt igal ja igal sammul kasu, et mida sa oled ikkagi läbi teinud, mida sa oled kogenud, et see jääb sinusse alles ja vajadusel tuleb see kõigest sahtlist välja. Sa kasutad seda. Kui te mõtlete indoneesia peale, mis tuleb kõigepealt silme Aitäh kindlasti ei lähe mul eales meelest ära nende meeletute purustuste mastaap. Seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda ja joonistada, egoga pildis, näidata seda peab kogema, kus kilomeetrite ja kilomeetrite kilomeetrite kaupa nii kaugele kui silm ulatub ette külje peale, olid järgi ainult majade vundamendid ja need majad olid kadunud. See laine oli jõudnud viis kilomeetrit sisemaale. Kõik need majade rusud olid siis nendes paikades, kus mingid takistused ees olid. Peatänavad olid suhteliselt puhastatud, aga nagu natukene kõrvale astuda, oli tunda, et nende rusude all on veel inimesi. Kui me kohale jõudsime, siis kõige esimese asjana nägin ühishauda, kus väidetavalt oli umbes 50000 hukkunut ja mida buldooser parasjagu kinni ajas. Seal kõrval oli väiksem ühishaud 25000 hukkunuga, mis oli juba kaetud. Nendel olid linnapargis kaks hauda ja kolmas ühishaud hakkas täituma siis, kui me sealt ära tulime, diale kuuealist, missioon. Me olime pandaatses piirkonnas, mis Sumatra saarel sai kõige enam kahjustada. Selles piirkonnas oli ka kodusõda ja selles piirkonnas ei olnud väidetavalt aastakümneid käinud ühtegi turisti, mille tõttu seal mitte kedagi infitseeritud. Ei mingisugust DNA proovide võtmist isikute kindlakstegemiseks, et nad kõik läksid visauda. Kui te Indoneesiast koju tagasi jõudsite. Mis tunded teid valdasid? Sellest tundest oskavad aru saada need inimesed, kes sama tööd on teinud. Et sa saad ise öelda, et me, me tegime hästi, meist oli kasu, meid oli seal vaja, on niisugune tunne, millele mitte midagi kõrvale panna ei anna. Sa oled endast väga palju ära andnud selleks, et aidata neid inimesi, kes on hädas. Mansour, norija ma ei ütle väga kergesti, et me tegime kõike väga hästi, alati. Aga selle missiooni kohta saan ma päris kindlasti öelda, et me töötasime täiesti nagu üksteise mõtteid lugedes. Ja 2005. aasta sügisel sõitis teie meeskond Pakistani maavärina ohvreid abistama. See sõit oleks minul peaaegu ära jäänud. Ma ütlesin, et ei saa tulla, sest minu ema matused on järgmisel päeval peale seda ärasõitu ja õige kiiresti helistasid minu kolleegid mulle tagasi ja ütlesid, et ei olnud võimalik transporti saada esmaspäevaks, et meeskond lahkub teisipäeval. Et ma selle teisipäeval õhtupoole, siis ma ütlesin, ma tuleb. Läksime otse surnuaiast lennuki peale. Oma ema matustelt. Kas see pilt, mida te Pakistanis nägite, erines palju Indoneesias nähtust? Kui need visuaalselt võrrelda, siis see, mida oli teinud tsunami oli kordi ja kordi hullem minu pilgule maavärina tagajärg, mis oli ka hull teisele tsunami purustuste kõrval tagasihoidlikuks, seal kindlasti halvasti öeldud ja, ja meie otsingu- ja päästemeeskonna poisid kindlasti raputavad mu poole või tiibutavad, mul pole sõrme, et niimoodi ei saa võrrelda, aga see on nüüd küll puhtal kujul emotsionaalne võrdlus. Võib-olla selle tõttu, et me sattusime maapiirkonda, kus ei olnud väga kõrgeid hooneid, ei tundunud see nii katastroofiliselt, on küll, aga see kohutav hulk vigastatuid, kes olid, andis selgesti tunda, et see maavärin ka nendes suhteliselt madalates majades oli äärmiselt traagiliste tagajärgedega. Pakistanis on üks väike tüdruk, kes kannab meie riigi nime. Kuidas ta selle nime sai? See oli üldse väga vahva lugu, me sattusime Pakistanis tegema midagi sellist, milleks me tegelikult otseselt valmistunud ei olnud. Kohale jõudes selgus, et neil on vaja operatsioonituba ja kuna meil oli suurepärane traumakirurg meie meeskonnas doktor Alo Kullerkann ja meil oli meie välihaigla siis kohalike abiga ja osaliselt ka kohaliku kokku varisenud haigla vahenditega sai meie esmase traumakäsitluse telgist hoopis operatsioonituba, kus me selle nädala jooksul üle 40 suuremahulise topeedilise operatsiooni sooritasid. Alo Kullerkann opereeris ja meie teda jõudumööda Assisteerisime ja toetasime aga meie nii-öelda opitoas siis tehti ka paar keisrilõiget ja see ike emotsionaalselt positiivne sündmus ja terve selle lühikese operatsiooni seal me naljatasime, et mis me lapsele nimeks panema, et kas Sulev või Krõõt, et igal juhul on ta ühe eesti nime ära teeninud. Ent eesti telgis ta ilmale tuleb ja sündis Räikke kena tüdruk, kelle ma siis linodesse pakkisin ja telgi ukse taga isale sülle andsin, öeldes, et see tüdruk on küll ühe eesti nime ära teeninud, mille peale ei saa ühtlaselt ja Ahhaas, Aevolco Estonia Ma ei mõelnud Estonia Taima, mõtlesin Estonian Neim. Aga sai temast siis Estonia ja, ja hiljem ma kuulsin Eesti aukonsuli käest Pakistanis, et tütarlaps on saanud endale täisnimeks May Estonia, mis tähendab siis risti või midagi taolist. Vähemalt tõlke järgi võis arvata. Kohapeal mõjus äärmiselt positiivselt, et pakistanlased on kaunis, niisugused mornid altkulmu põrnitsevalt ja nad ei ole sugugi mitte sõbralik rahvas. Isamaa ka öelda, et suhtumine meisse oleks olnud hirmus poole hoidev, kui ma sinna alguses läksime. See võttis aega mõned päevad, vaata enne, kui nad said aru, et neist on tõsiselt kasu. Ja nüüd peale seda, kui sündis see väike tüdruk, kelle isa ta siis Estonias nimetas, pean ütlema, et ilmselt see uudis levis. Sest see suhtumine selleks ajaks, kui me sealt siis ära hakkasime minema, oli muutunud äärmiselt lugupidavaks äärmiselt kenaks. Persona saatekülaline on Eesti tervishoiu ekspert Afganistanis Anu Raisma. Kui te Pakistanis olite, siis ei olnud ilmselt veel aimugi, et varsti-varsti tulete Pakistani naaberriiki Afganistani tööle? Ei, sellel hetkel ei olnud. Mul mitte mingisugust mõtetki selle kohta, et ma võiksin sattuda kunagi Afganistani küll aga vast aasta veidi rohkem tagasi pikk vahemissioonidel ja mina niisugune rahutu, hakkasin konkreetselt otsima võimalust, kuidas afganistani tööle sattuda ja ainukene niisugune reaalne võimalus mulle tundus olema Eesti kaitsejõudude raames. Kuna ma kuulsin, et kaitsejõud korraldavad lühiajalise väljaõpe tsiviilmeedikutele, et neid kaasata militaarmissioonidel, siis panin ma ennast sinna kirja, saates ära oma jalanumbri ja pea ümber mõõdugi vormi saamiseks. Ja siis ühel päeval helistas mulle doktor Argo Parts, kes sellel ajal töötas tervishoiunõunikuna Helmandi provintsis, et minut aeg hakkab varsti otsa saama. Kas sa ei tahaks tulla mind välja vahetama? See oli nii uskumatult ootamatu minu jaoks siin, et me oskagi sulle praegu vastata. Anna mulle paar päeva mõtlemiseks ja kui ta helistas tagasi tunni pärast küsimaks hoopis midagi muud, siis ma ütlesin, et ma juba mõtlesin, valmis, ma tulen. Otsustasin siis niimoodi tunni jooksul. Ma täpselt teadsin, et Afganistan on see riik, ma tahan sattuda ja ma olen hästi tänulik, et saatus mulle selle võimaluse ette tõi, et ma sinna pääsesin, see on. See on päris kindlasti üks huvitavamaid aegu minu elus. Mida see Afganistanis teete, milles seisneb teie töö? Afganistanis on sellised struktuurid, mida nimetatakse provintsi ülesehitusmeeskondadeks kus töötavad tsivilistid sõjaväebaasides ja tervishoiu sektori nõustamine. Remondiprovintsis on siis Eesti valitsuse täita ja katta. Meie tööpäev algab hommikul pool üheksa igahommikuse Mitinguga kuu kõik tsiviilpoole töötajad kogunevad. Ja kus antakse siis ülevaade tähtsamatest sündmustest, mis on toimunud eelmise päeva jooksul või mis on plaanisse antud päeval toimetada, kohtuda, teha, sõita kuhugi ja oma töö plaani panen ma paika praktiliselt ise. Reeglina on mul niisugune nädala jagu programmi Te kirjutatud, vot esmaspäeval ma pean need asjad tegema, teisipäeval need asjad kolmapäeval on need ja need kohtumised, neljapäeval on see kohtumine sinna vahetpidamata tuleb midagi juurde ja vahele ja Helmandi provints on paras pirakas nagu mitu Eesti riiki kokku ja need vahemadki on üsna pikad. Tuleb külastada erinevate piirkondade meditsiiniasutusi reeglina koos tervishoiuameti direktoriga siis kohapeal vaadata olukorda ja, ja probleemide korral neile lahendusi otsida. Selle aastakümnete pikkuse sõjaga on kõik struktuurid Lõuna-Afganistanis maatasa tehtud ja see ei ole ju olnud paigalseis, seal olnud tagasiminek, igasugune paigalseis, minu meelest on tagasiminek ja täpselt sama on juhtunud ka Helmandit tervishoiuga. Viimase paari aasta jooksul on on suudetud avada 16 väikest kliinikut mis on iseenesest väga kõva progress olnud, on ehitatud uued kliinikud ja osaliselt annad esitatud osaliselt on nad renoveeritud, mis on lahingutes kannatada saanud. Nii et nad on avatud ja, ja inimesed saavad abi nendest kliinikutest. Möödunud aastal sai provintsi keskhaigla üsna palju varustust ühendkuningriikide valitsuselt ja ka Eesti valitsuselt, et tõsta selle haigla tehnilist võimekust. Kõige tähtsam minu silmis kõige tähtsam tundub, et selle koha pealt oleme haigla pea tohtriga. Ühel arvamusel on hapnikusüsteem ja nüüd tuleb hapnik iga voodi juurde. Enne sõltus haigla suurtest hästi roostes hapnikku balloonidest ja neid balloone täideti turul, mis minu jaoks kõlab äärmiselt hirmuäratavalt. Kusjuures mul ei ole õnnestunud välja uurida, et turul oleks mingisugunegi hapniku kontsentraator, mis siis nendesse Paloonidesse hapnikku pumbaks. Arutades seda aga kolleegidega Afganistanis, on meil jäänud mulje, et seal müüakse kalli raha eest suruõhku hapnikusüsteem varsti haiglas ehk Helmandi provintsi keskhaiglas. See on äärmiselt suur progress. Rääkisin sellest, et käib rahvahariduse programm, niisugused üsna algelised õpetused, mis võib-olla oma tulemust näitavad aastate pärast, et võib-olla kui uus generatsioon kasvab peale, kes tõesti õpib pesema oma käsi ja hoidma oma sööki normaalsetes tingimustes. Et siis vähenevad lahtisusega kulgevad haigused, mida Helmandis on lausa lausa epideeniliselt. Seal on vist küll kõik haigused olemas. On kõike, mida ette kujutada, et kaasa arvatud lastehalvatus sellel aastal on olnud Helmandi siis lastehalvatuse juhtu ja maailmas on üleüldse neli riiki, kus lastehalvatust veel eksisteerib, et ta on india takistada. Afganistan ja Nigeeria on malaaria, et hästi palju naiste suremus sünnitamisel on üks maailma hullemaid. Statistika väidab, et iga kaheksas naine sureb sünnitamisel komplikatsioonide tõttu sünnitavad kodus, sünnitavad kodus ja selle kohutavalt suure maa-ala peale on 20 mänd. Kolm ämmaemandat. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Helmandi provintsi pealinnas laskargachis, kus ka mina töötan, kusse baas asub, kus ma töötan, on üsna hiljuti ehitatud väga ilus ämmaemandat Teie, õdede kool, kus koolitatakse siis õdesid. Ma mõtlen naissoost õdesid ilmaemandaid, siis tan teine medkool, kus siis koolitatakse meessoost õdesid ja nende puudust Helmandis ei ole, see on hästi prestiižne ametikoht. Kultuurilistel ja religioossetel põhjustel on Nende naiste leidmisega probleeme, kes kooli tuleksid, sellel on mitu tahku. Esiteks väga paljudel puhkudel perekonnad ei luba ja teine põhjus veel, kui poisid on veel koolis käinud ja natukene lugema ja kirjutama õppinud, siis väga vähesed tüdrukud on seda teha saanud. Kas teie tegelete koolitusega, ime, tegele koolitusega, küll aga püüan ma selle organisatoorse külje pealt toetada kohapealset ämmaemandate koolitust selles suunas, et äkki leiaks natukene rohkem noori järksaid naisi, kes natukene lugeda ja kirjutada oskavad suurendaks seda gruppi, sest naisarste Helmandisse saada ei ole palju lootust, arst ei koolitata Helmandis ja teistes provintsides Helmandis ei taha keegi tulla, sest see turvasituatsioon on hästi halb. Aga kui oleks ämmaemand, ehkki niipalju kui selle provintsi jaoks tarvis on, siis see lahendaks väga paljud probleemid, sest selles kultuuris selles ühiskonnas naine ei või mees arsti juurde minna naiste ravima. Naine ja emandad saavad päris hea koolituse ja igasuguste lihtsamate abide ja nõustamistega saaksid nad kohapeal väga edukalt hakkama. Praegusel juhul peavad väga paljud naised lendama läbi terve provintsi keskhaiglasse, kus on neli naisarsti. Kuidas teie nii ohtlikus paigas ringi liigute. Kas te kannate kuulivesti? Jah, mul on kuulivest ja kiiver ja tegelikult ma mõtlesin selle peale siin mõni aeg tagasi, et elu on ikka üks kummaline värk. Ma ei osanud ette kujutada, et ühel päeval minu igapäevased töörõivad on kuulivest ja kiiver. Kui ma baasist välja liigun, siis on mul saatemeeskond nimega klus, protection, tiin. Me liikumine toimub kahe autoga Melissa meeritud, mis on nii paksude klaasidega, et kuul neist läbi ei lähe. Mille rehvid matavad sõitu veel 20 minutit peale läbi tulistamist ja kogu liikumine toimub siis kahe auto ja viie ihukaitsja saatel. Mina alati esimeses autos ja reegel selline, et kui peaks midagi juhtuma, ehk et kõige tõenäolisem on, et need isetehtud lõhkekehad, mida siis teedele pannakse, et siis taga sõitev auto sõidab jõuga sealt plahvatuse epitsentrist välja ja mind tõstetakse, tõmmatakse teise autosse. Need ihukaitsjad, turvamehed on äärmiselt professionaalsed, nad on valdavalt, eks Militarid, mõned ekspolitseinikud, kes on saanud siis selle lähikaitsekoolituse ja nende käitumine on nii professionaalne, et olemasolevates tingimustes tunnen ma ennast küll nii hästi kaitstuna, kui sa ei ole üldse võimalik ka meil baasis, siis luureandmetele tuginedes on aeg-ajalt olnud korraldus käia ringi baasis, sees, kuulivest seljas ja ja kiiver kaenlas, ja paar korda ka siis see ohutase olnud selline, et vest seljas ja kiiver peas ja üheöö kimolen, ütleme niimoodi, et kuulivest seljas ja kiiver. Ja kaks korda minu kohtumised on, on katkenud sekundi pealt, kui minu ihukaitsjad on öelnud, et kõik läksime autosse ja minema, et mis see oht siis õhus on olnud või mis informatsiooni neile anda laekunud ei ole ma küsinud ja vaevalt nad seda mulle öelnudki oleksid. Aga ja neile vastu vaielda ei ole mingit mõtet, sest ma jätaksin endast äärmiselt rumala mulje. Usaldan absoluutselt igal hetkel nende korraldusi, nende käsklusi ja nende otsuseid, millega te ei ole veel sealmaal harjunud. Ma olen eluaeg väitnud, et mina olen sündinud vales kliimas, sest Eesti kliima mulle mitte üks nõks ei meeldi, mulle meeldib soe ja tõenäoliselt eelmises elus oleme Mawaymjal elanud nii palju kui Ma siin ilmas ringi rännanud, olen mitmeid sooje kohti pidi, ma ei ole kunagi kurtnud, et mul oleks palav. Siis Afganistan, Taani suvi oli selline, mis väsitas. Ma ei saa küll öelda, et mul oleks olnud hetki, kus mul oleks halb olnud või minestus peale kippunud. Mida seal ikka. On juhtunud ka minu kolleegidega, aga see kuumus on üsna raskesti talutav põhjamaa inimesele, kui selles kuumuses olla päevast päeva minu puhul ma pean ütlema, et ta tekitab niisuguse enneolematu väsimuse tunde nii nagu oleks päev otsa mitte kirjatööd teinud ja kohtumisi pidanud ja, ja probleeme arutanud ja lahendanud, vaid sõna otseses mõttes, nii nagu oleks terve selle pika päeva kraavi kaevanud, et ta on äärmiselt kurnav ja väsitav. Kas te olete kohtunud ka eesti sõduritega? Jah, ma olen kohtunud Eesti sõduritega, kui ma läksin afganistani, siis kompanii asus laskargachi baasis samas baasis, kus mina töötan ja see oli hästi hea, kui söögisaalis sai tere öelda ja, ja ühes lauas süüa ja juttu ajada, praegu peale minu on baasis püsivalt üks ainukene eestlane ja teinekord läheb nädal mööda, nii et üldse ei kohtu ka võõras keelekeskkond on see, mis aga väsitab. Kui te nüüd Afganistani tagasi lähete, mis tööd ei tee, ees ootab, mis on pooleli. Neid asju on palju, ma olen küll väga püüdlikult vältinud neid mõtteid siin Eestis olles aga asja, mis on pooleli ja mis kohe kätte võtmist vajavad, et ju nad ikka paar korda päevas peast läbi käivad. Üks kliinik, mille ehitamist tuleks alustada lähiaegadel, ma olen jantinud mitmeid kuid maa eraldusega, et saaks kuberneri autogrammiga paberi kätte, et vot see maa on eraldatud kliiniku ehitamiseks, sest mine tea, äkki muidu tuleb pahandus ja ka, et miks see asi niimoodi veninud. Põhjus selles, et see ema ei ole mitte kellelegi oma ja keegi ei julge mitte kellelegi maad väga ametliku paberiga eraldada. Niuksed, kummalised situatsioonid, vaatame, et kas maaeraldus on kuskile maale jõudnud. Otsekohe tuleb alustada järgmise nii-öelda rahvaterviseprogrammi kampaaniaga saata materjalid maakondadesse laiali, mis mul seal veel pooleli on. Kui me kabuuli sõidame, siis tervishoiuministeeriumist on vaja kätte saada standardprojekt koolituskeskusele sellepärast et on plaanis ehitada laskargachi koolituskeskus, kus saaks anda täiendõpet kohalikele meedikutele. Kuidas teile tundub, kui palju on teid muutnud kõik see, mida olete kogenud Indoneesias, Pakistanis ja nüüd Afganistanis? Eks kõik need tööd on mind kuskilt kandist muutnud mingi jälje nad jätavad enda puhul ma pean ütlema, et mulle mulle vähemalt tundub, jälg on olnud üdini positiivne. Tulles tagasi niisugustest kohtadest, mõtlen ma, et mille üle me siin viriseme? Me elame hästi, meil on kõik korras, meil ei ole aimugi muredest, mis mujal maailmas inimesi ümbritsevad. Me oleme nagu loto täismängu võitnud sellega, et me elame regioonis, mis on teismeliselt rahulik, mida ei ähvarda ei maavärin ega üheksas laine, kus usk on nii tolerantne, et sellel pinnal sõda tulemas ei ole, kus inimesed tegelikult elavad suhteliselt hästi, aga siin kohapeal kaua olles kipub see endal ka meelest ära minema ja igapäevane elu toob kaasa ikkagi neid situatsioone, mis paneb nina kirtsutama ja, ja väikest viisi kaasa virisema. Et vältida seda virisemist, tuleb vahepeal näha seda, mis on tõepoolest raske. Persona saate külaline oli Eesti tervishoiu ekspert Afganistanis Anu Raisma. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.