Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on lavastaja ja kauaaegne Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja professor Ingo Normet. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Õhtuti, kui tööd ja tegemised on selja taga on mõnus lisaks raadiokuulamisele ja televiisori vaatamisele raamatut lugeda. Mida teie Ingo õhtuti loete? No väga sageli ma loen raamatuid, mida ma pean lugema, mis seotud otseselt minu käesolevat tööga, näiteks kui ma lavastasin Ugalas nii nagu taevasse Kaipollaki filmi järgi tehtud Lints veeringut äsja tuli välja, siis ma lugesin dirigentide arvamusi muusikast ja niisuguseid asju ka. Aga praegu valmistun lavastama Huntlutsu sammati, Undi näidend Oskar Lutsu tegelastest, niisugune kollaaž, mis esietendub veebruaris Vanemuises ja praegu jah, vaatan hunti ja lutsu ja aga samas mulle meeldib lugeda, aga ajakirja akadeemia õhtuti minu jaoks puhkus, see, kui ma saan lugeda midagi, mida mul vaja ei ole lugeda töö jaoks. Kuidas teie peres on, kas te ostate raamatuid või laenutati raamatukogust? Viimasel ajal ilukirjandust aina vähem ja vähem seda loeme midagi raamatukogust, teatmeteoseid ja kõikkimist erialaks vaja neid ikka küll, ostame. No te olete ilmselt selline mees, kes teeb lugemise ajal pidevalt märkmeid, teil on kindlasti mingi kaust, kuhu te kogu aeg midagi kirjutate. Ma olen kahetsenud, et olen seda nii vähe teinud, olen teinud muidugi aastate ja aastakümnete jooksul päris palju väljakirjutusi. Neid oleks võinud olla rohkem, aga noh, kui okei, ma siis mõtled, et ei viitsi hakata kohe kirjutama ja pärast kahetseda, et need päris hästi mäletagi, milles asi on loetud näidendite kohta. Mõned kunstiinimesed on rääkinud, et neil on pastakas ööselgi käeulatuses, et uneootel tulnud mõtteid või unenäos saadud ideed kirja panna. Kas unenäod on ka teile inspiratsiooni andnud? Suhteliselt vähe. Ma olen küll niisugune valija tüüp, mul peab olema päris palju materjali, kus Tseesma teoston valikukuma valmistud lavastuseks, siis ma loe, see on päris palju materjali, mis käiks justkui selle asja kohta mitte ainult kirjaniku elulugu või midagi sellist konkreetset, küllaga selle kirjaniku teisi teoseid, võin vaadata hoopis kolmandaid asju, mida ma intuitiivselt tunnen, et võiks lugeda ma tea, õigusteadust või kunstiajalugu või mida iganes see on noh, niisugune minek pimedasse, metsa ilma väga selge, kompassita lihtsalt intuitsiooniga, et kas ma tulen sealt välja või ei tule. Kas enne esietendust magate hästi? Jah. Olen lavastanud nüüdseks 120 lavastust koos televisioonitöödega Eestis ja Soomes, kui mul on olnud 120 esietendust, üle 40 aasta teatri praktikat? Ei, minu jaoks ei ole esietendus enam midagi niisugust müstilist ja suurte tundmatut väga huvitava muidugi, kuidas? Niisugusel viimasel peaproovil, kus ka on rahvast saalis ja esietendusel, kuidas lava ja saal omavahel klapivad, sest seega teater ei ole ainult lavateater, on lava ja saal koos näitlejad ja publik koos, vot see on teater. Nii et kui teine pool lisandub. Me oleme esialgu olnud näitajatega üksi, nüüd tuleb juurde vaatajaskond. See on väga huvitav, aga ma ei ütleks, et siin on mingit tohutut närveerimist Sand lihtsalt huvitav, see protsess. Teie näitlejannast abikaasa Tiia Kriisa kirjutab nüüd raamatuid, kas tema töötab õhtuti või kasutab seda aega, kui teid kodus ei ole. Ei, väga sageli ongi nii, et üks askeldab ühes toas ja teine askeldab teises toas. Meil on üks läpakas ja teisel teine läpakas. Ta ei ole selline kirjutaja, kes väga palju noh, lehekülgede kaupa päevas midagi toodaks, mõnikord ta toodab mõned lauset või? Ta on see, kes mõtleb kaua ja kus abitee siis hakkab seda tegema. Kas käite vahel tena tekste lugemas? Ei, salaja mitte, hakkas valmimisjärku saama, siis ta lihtsalt palub mulle lugeda ja samuti mine oma artikleid. Annan temale kõigepealt lugeda ja siis saan tukast sugeda. Te olete üsna palju ajakirjanduses oma mõtteid avaldanud. Mis paneb teid kirjutama? Ma kontsentreerunud kirjutades paremini ja mulda täitsa teistsugused mõtted kirjutades kui lihtsalt mediteerides. Praegune jutt, eks ole, käib meil nii improvisatsiooniline, mul ei ole siin mitte mingisugust paberit laua peal. Noh, meil on ka väga palju aega, praegu me võime rääkida ligi tund aega, kui ma annan raadioreportaaži valmivast esietendusest ja ma tean, et mul aega kuskil kolm minutit konkreetselt rääkima, ma, ma tean, mida ma tahan ära rääkida, praegu ma lihtsalt olen andnud MT meelevalda ja siis ujun niimoodi koos teiega. Kui ma kirjutan kas käsitsi või ikkagi arvutiga siis ma mõtlen teisiti. Kas tellitakse artikleid või olete ise neid? Kui nad on tellitud ka jah, arvustusi, viimati oli Kaarel Irdi suure paksu monograafia kohta. Kirjutasin ja noh, vahest olen ka ise kirjutanud nooruses rohkem. Siis oli mul niisugune tunne, et see, mis sa mõtled, on kõik hirmus tähtis ja kõik peavad sellest kohe osa saama. Nüüd natuke vanemas eas, suhtun endasse oma mõtetesse Kerge kriitikameelega või huumoriga, et igat puit mõtet need maailmale lahti harutada küll ei ole vist mõtet. Mõnikord on vaja. Kui te mõtlete oma lapsepõlvekodu peale, siis kuidas töötasid teie heliloojast isa ja kirjanikust ema? Kas isa oli teie arvates liiga palju klaveri taga ja ema kirjutuslaua taga? Ma mäletan, kui ma olin ikka päris väike kuskil kolme aastane või siis minu magamiskoht oligi klaveri Albraktivis nii kitsas elamine ja ma ei mäleta, et ma olin väga unetu. Isast ma mäletan rohkem seda. Ta kirjutas väga palju, ta kirjutas artikleid, arvustusi, raadiosaateid see natuke hiljem, aga toona ka jaa. Oletame, et tal oli laua peal suur hunnik raamatuid, mida sa, kas seal, kus ta võttis väljavõtteid ja mul on meeles see pilt? Ja emast ma mäletan küll, jah, ta istus kirjutuslaua taga ka, kirjutas aga mitte nii palju, kui oleks võinud. Talle meeldis ka inimestega suhelda ja väljas käia ja teatrid, kontserdimuuseumid, kui ma olin mälestus, ma ütlesin talle, et noh, kirjuta rohkem, sa oled küllalt juba materjali ammutanud, nüüd võiks rohkem kirjutada, aga ei, tema tahab ikka vaadata ja kaasa elada ja osa saada ja noh, igaühel oma tee klaverimängu õppisite selgeks ei õppijad. Käis küll klaveriõpetaja kodus ja muusikakoolis, ma ei ole käinud. No ühteteist jah, nooti natuke loen ja võin ka midagi natuke mängida muusikakooli, kolmanda klassi tasemel võib-olla kuidas laulmisega viisi näete? No ma ei tahaks praegu proovima hakata. Natukene pean koolikooris ka, laulsin soolot, laulnud. No isa laulu, puhkuse veedame kõik Viljandis laulaksid ära. Ma ei tea, mis peaks mind selleks sundima, aga põhimõtteliselt ehk saaks hakkama. Mis oli lapsepõlves teie lemmiktegevus, mille peale aeg kulus? Küsib üks raadiokuulaja. Mulle meeldis hirmsasti puude otsas ronida, seda ma mäletan, et ema käis mind otsimast, möllasime järvel, seal oli aed. Siis ema vaatas puude otsa, Hingogus oled, hõikas süles pärast kooli ajal ja ka keskkooli ajal ma hakkasin tegelema palju niisuguse asjaga, mida praegu nimetatakse kooliteatriks. Olidki kui näiteringid, teatrid ja ma tegelesin sellega nii palju, et õppimine üsna tahaplaanile ja ja kui ema tuli kooli, siis õpetajad hakkasid teda rahustama, et oota küll ta jõuab, küll tajub, las ta teeb selle aktuse veel ära ja küll ta siis jõuab. Mingit sellist asja mäletan, ma olin suhteliselt suveräänne ja isa ema läksid lahku, kui ma olin 14 aastane, siis me elasime õega ja emaga koos omaette. Kas teie lapsepõlvekodus käis ka palju külalisi? Jah, kui isa ema elasid koos, siis oli neil ikka suursugune külaliste kutsumise komme ise ka palju külas siis käisid. Mäletan heliloojaid ja Eugen Kapi kirjanikke Parve, Semper, Helju Arro, Kõrver jah, et see külaskäigu asi oli küllalt aktiivne. Kuidas teiega on, kas teile meeldib külas käia või ise külalisi vastu võtta? Ei no vahest on tore ja noh, on niisugune suhteliselt väga väike sõprade ring, vahest satub siia-sinna, aga üldiselt suht vähe. Räägitakse, et lavastajad, eriti peanäitejuhid, ei taha väljaspool proove näitlejatega palju läbi käia. Kas te olete ka teatud distantsi hoidnud? Aastatega ma olen selgeks saanud ühe asja, et et lavastaja, see on üks elukutse, mis on määratud üksindusele, sest paradoksaalsel kombel liiga paljude inimeste loomingulised plaanid ja elud sõltuvad ja tuleb sellega leppida. Selle arusaadav, kui ma noor olin, ma nagu sõdisin selle vastu ja püüdsin ikka suur sõber olla. Väga paljudega hiljem on rahunenud. Millised on teie esimesed mälestused teatrist püsib üks raadiokuulaja. Olid vist nukuteater noorsooteatri juures nukuteater 40.-te aastate lõpus, kui ma olin mingi nelja viieaastane, siis ma käisin midagi vaatamas, asus seal mööblivabriku klubis, kus vahepeal töötas ajalehe toimetus. Koolipõlves ma käisin päris palju juba teatris. Draamateatris põhimõtteliselt, aga mulle meeldis ka operetti vaadata, aga kuna isa oli kirjutanud opereti emaride, endasin betosid, isal läks Rummu Jüri, siis olid neil mõlemad koos, tegi tuled kodusadamas Estonias ja siis oli mul sinna prii sissepääs, saingi istuda trepiloosis, mis tähendab, et rõdu trepi peal ja siis ma vaatasin päris palju seal Kaalmanit sous ja mulle see väga meeldis. Väga ilus. Te olete ise ka muusikalavastusi teinud? Estonias üks kord halla tollid ja siis, kui ma Pärnus töötasin, siis muusikali Sorbas ja ega vist rohkem ei ole, ma olen kasutanud muusikat väga palju oma lavastustes, kaasa arvatud laule ja muid asju, aga niisugust muusikali on teinud ja kaks korda elus. Muusikali lavastamine, see on hoopis midagi muud. Muusika aitab väga palju kaasa ja nõuab väga palju ja ta pressib ka väga palju peale. Sa pead lihtsalt muusikaga arvestama. Nüüd ma esimest korda kevadel hakkan lavastama ooperit, see on siis muusika ja teatriakadeemia ooperiklassis. Teen ühe lühiooperi ja see on ka põnev väljakutse, ma pole mitte kunagi lavastanud ei ooperit, ei balletti. Kuulame nüüd katkendit teie lavastatud muusikalist hallo Dolly mis esietendus Estonia teatris 1996. aasta märtsikuus. Tolliosas on Helgi Sallo. Kui te nüüd pühendaksite oma pika elu eas mulle kas või viis minutit, uskuge mind, te olete lahkeks tõeline tantsulõvi. Kõigepealt, meil on esimene õppetund, mis kannab numbrit seitse. Sümbaans kui niisugune, suitsunimeliste parem, vasak, parem, vasak juurde, vasak, parem juurde parempööre kaasata, ettepoole taha tööle minnes. Anthony imeline sääsema juba Stanley ta teie käte vahel liuelda tunnevad enne seitsmendas taevas. Personal. Persama. Persona saatekülaline on Ingo Normet. Kui teie kooli ja teatritee peale mõelda, siis võib vist öelda, et te olete käinud Voldemar Panso jälgedes. Kõigepealt Nõmme gümnaasium, siis Moskva teatriinstituut kiitis ning siis kõrgem lavakunstikool. Selles mõttes küll selle vahega ka, et tema muidugi lõpetas teatrikooli Tallinnas ära, töötas Tallinna Saksa teatris sõja ajal ja edasi tema läks hitid sisse, ta läks sinna olles juba, kus ta oli üle 30, kui ta sinna läks. Mina läksin Kitises Moskva teatriinstituuti, kui ma olin 18. Ma olen rääkinud, et Panso, minu onu teatri mõttes sest minu õpetaja Anatoli refros ja Panso olid mõlemad Knebeli õpilased, nende ühine ema, teater, ema ja siis Panso tõi seda asja siis kohe Eestisse. Efros andis selle asja edasi Kitises. Millal teie tantsuga tuttavaks saite? Ega ma ei olegi temaga väga lähedalt tuttav olnud. Jah, kui ma kitsi, siis õppisin juba siis Me trehvasime paar kord rääkisin midagi lavakoolis ma siis ei töötanud ja samas teatris ka mitte. Nii et noh, me tervitasime, rääkisime midagi, aga mul ei ole temaga isiklikke kontakte olnud. Aga tema lavastustest olite vaimustuses? Jah noh, sellest, millest ka kõik tollal olid, sest Panso oli vaieldamatult 50.-te aastate lõpu ja 60.-te kõige avangardsem uuenduslikum. Režissöör. Ma mäletan väga hästi tema inimeste ja jumalate aastal 62 Eesti Draamateatris, mis oli ikka näitleja tähtede paraad. Siis tegi teise lennuga Bernard Shoo tagasi metuus ala juurde Kirjanike Majas nende musta laega saalis Hamletit vaatasin see mulle nüüd enam nii väga ei meeldinud, aga need esimesed asjad, mis said tehtud värske noorsooteatriga 80 päevaga ümber maailma ja see oli ka suurepärane, see oli ka väga huvitav ja järgimist vääriv. Kui te Moskvas õppisite, siis tegite oma õpetaja, legendaarse lavastaja Anatoli efrose tundidesse usinasti märkmeid. Need on kirjas ka teie 2002. aastal ilmunud artiklite kogus. Milles seisnes Anatoli efrose fenomen? Töötas nõukogude ajal, see on väga tähtis meeles pidada. Ta suri 87 ja kui ütleme Moskva, sõida kanka teater, klubimov, kes kasutas väga palju niukse plakatlik, teatrivõtteid sotsiaalselt otsest teksti, rääkis siis Jefros juskui teinud plakatit justkui rääkinud sotsiaalsetel teemadel, aga näiteks tema Tšehhovi tõlgenduste üle alailma suur pahandus, neid ei tahetud lubada, kuigi noh, seal ei olnud mitte midagi pea peale keeratud, vaid lihtsalt näitlejad mängisid Tšehhovi ta, see oli suur skandaal Moskvas alati. Lihtsalt need inimesed olid kaasaegse elutunnetusega kaasaegse närviga tema lavastustes. Nad olid ootamatu rakursi alt nähtud, väga elusad ja näitleja mängis suurepäraselt tema juures. Minul oli õnn õppida, tema esimesel kursusel tab esimene kord, kui tema tuli õpetama, ta oli siis neljakümnene umbes. See oli niisugune järel, jätmata otsing ta jalgu kogu aeg endaga rahule. Ja siis see kandus üle ka meile. Et ei, mitte see, mitte see, see pole see, otsime veel, vaatame veel ei, see pole, see on niisugune väga suur nõudlikkus enese vastu ja üldse teatri vastu. Ta on kirjutanud mitu raamatut, sealhulgas raamatuproov, minu armastus, tee käisite tema proove vaatamas. Jah, ta on kirjutanud kokku neli raamatut, on avaldatud ja ma mõtlengi, et kunagi ma ehk üritaks teha mingisuguse eestikeelse raamaturaamatut. Ja loomulikult me käisime proovi vaatamas, see kuulus õppeprotsessi hulka ja me käisime lavastusi vaatamas ja vaatasime neid mitte üks, vaid ikka õige mitu korda, sest ühe korra vaatamisest õpi pähe tuleb vaadata ikka lavastust kolm-neli korda. Ja nüüd siis käivad tudengid teie proove vaatamas. No on ette nähtud lavastus, praktika lausa nii modertsis käiakse eri teatrites eri lavastajate juures proove jälgimas. Ma kujutan ette, et proovide algperioodil võib võõraste juuresolek tööd isegi segada. Ega ma ei tahagi algperioodil, kui üliõpilased käivad näiteks teatriteadlased Tartus siis nad peaks käima niimoodi, et nad viibivad peaaegu kogu prooviperioodi, peavad, käime järjest, mitte nii, et üks päev on ühed, teine päev, teised käivad vahelduvad et näitleja nendega ära harjuma, aga samas jälle igavesest vaatamisest nii tohutult palju ei õpi ja kui sa seda asja sees ei ole, kui sa ikka täitsa sees oled, saad aru küll. Sest väga sageli niisugustes seade proovides üldse, noh, me tegeleme niisuguste intiimselt asjadega, näitlejaga tal ei tule välja, proovime uuesti, tal ei tule välja, proovime uuesti, arutame, katsetame ja mitte kõik näitlejad aldid selleks, et enda nõrkusi välja näidata. Aga ta teab, et esietenduseni aega ta töötab ja ta proovib, ta eksib. See võib huvitav olla, aga mitte kõik ei ole sellega. Teil on olnud õnn töötada koos meie nimeka teatri, lavastaja ja filmirežissööri Grigori Kromanov iga. Tegite temaga koos filmi briljandid, proletariaadi diktatuurile, mis valmis 1975. aastal. Olite filmi teine režissöör, mis sellest ajast meenub? See oli päris pikk periood, oli kaks aastat, mina olin seal ühe aasta, sest et siis minu jaoks see asi nagu ammendus. Aga kõigepealt minu jaoks väga huvitav, et ma sain sõita mööda nõukogude liitu ringi, otsida näitlejaid Moskva teatrites, suhtlesin seal kõikide vene teatri, suurustage Freemo, vihmuktonovskija, Terrhowa, Vassiljeva, Lanovoi näiteks ka ukrainas nende teatriinimestega lauljannadega pjeehaaja, seal kõik olid. Ja siis käisin otsimas materjali, see käsitles julgeolekutööd nõukogude võimu esimestel aastatel käisin, istusin julgeolekuarhiivis, oli päris naljakas, ma olin siis habemega, pikkade juustega ringi istusid ja, ja siis ümberringi istusid niisugused kindralid, pagunitega mehed, mingid toimikud anti kätte ainult väga näpuotsaga. Me saime sinna sisse, kuna see autor oli noh, julgeoleku poolt, siis respekteeritud autor, ta kirjutas väga palju niisuguseid asju julgeoleku, organite miinita, tööst, siis sain loa seal vaadata, siis tegime seal fotokoopiat portredest. Aga Griša Kromanov tajus kaasaega, ta tajus, mida ta tahab, samas ta oli väga närviline, ta ei suutnud väga otsustada ta, ta piinas Hennoste teisi sellega, et ta ei suutnud kuidagi otsustada. Ja võtteplatsil vahest tuleb väga kiiresti otsustada, aga vot see otsustamise hetk, see võis venida ja venida. Aga samas Stahli kompromissitu ta näiteks ütles ära rollid Jefreemovile, mis tollal ei olnud üldse ette kujutada mingi väikse liiduvabariigi Tallinnfilmi režissöör ütleb ära Freemovile, sest nad lihtsalt ei sobinud. See missi Reemo pakkus, see talle ei sobinud juba mingid võtted olid teinud ja loomulikult mina pidin siis minema Fremovi juurde seletama. Oleks ma siis käisin ja miks see töödeid ära tüütas? Ma arvasin, et mul saab olema loomingulisem töö ka koos näitlejatega ja niimoodi, kuid väga ruttu kujunes välja siiski see, et Cramol tegi näitlejatega proove ja stseene ise tegi kõike seda ja minule kui teisele režissöörile jäi niisugune suur organisatsiooniline töö. No võib nii öelda, Kromanov enda kõrvale ei usaldanud eriti, ta kutsus mu küll teiseks režissööriks, aga noh, ta ei usaldanud. Kui palju olete hiljem filmide teinud? Filmi ei olegi? Televisioonis ma olen teinud üsna mitu asja, olin isegi üks aasta teleteatri pearežissöör, aga enne seda ja ka pärast seda olen ma teinud telelavastusi. Kuidas sa telesse tööle sattusid? Ela Tomson, kes oli tollal kultuurisaadete peatoimetaja, kutsus selline ametikoht oli vakantseks jäämas. Tele režissöör, seriaal 191 ja mul oli Tallinnas juba kursus lavakunstikoolis ja teatritöö tundus ka olevat selleks hetkeks ammendumas Pärnu teatrisse ja siis ma tulin. Kuidas teile teletöö meeldis? No mulle see loominguline osa pakkus väga suurt huvi, aga ma mingil päeval hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd teen siis, et viiekümneaastane mees noorem, 40 viise jookseb treppidest üles-alla Bakalt käes. Et Amix. Pealiku töö ei istunud teile. No lihtsalt, ma ei sobinud sellele ilmselt nii, aga telelavastusi ma toona tegin, Sepp pakkus mulle suurt huvi. Praegu töötab teie poeg Mart Eesti televisioonis. Olete tema valikuga rahul? Tema töötab meelelahutussaadete juhina ja mul on hea meel, et ta saab end teostada ja talle see meeldib Pedam liikunud kõikide oma eelmiste töökohtade valikuga selles suunas, et ta praegu niisugusi saateid vastutab nende saadete eest, eks näis, mis ta nüüd veel edasi teeb. Ta on üsna normees alles. Teie Ingo olete suure osa oma elust veetnud Pärnus. Algul olite Pärnu teatris lavastaja, hiljem peanäitejuht. Kas Pärnu teatris kohanemine võttis palju aega? Minu esimene esietendus oli veebruaris 1968. Ma arvan, et nagu igal pool, sest promintsiaalsus ei ole mitte geograafiline mõiste, vaid hingeline mõista Tallinnas võib-olla niisugust provintsi aalsus, mis tähendab, et elatakse mingis omas, et maailmas ei tunta eriti huvi, mis toimub ümberringi. Ei tähenda ka seda, et noh, peab hirmsast palju käima vaatama, aga noh, kuidagi tekib niisugune suletud rahulolu ja mingid omad asjad. 1000 mängud. See võib tekkida sama hästi Tallinna Teatris kui mis tahes teises Eesti linnas asuvas teatris, nii et ma ei tajunud küll Pärnus, et ma olen kuidagi eksiilis või et ma olen seal ära lõigatud. Muidugi ma olin ise ka väga aktiivne, null aastal seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel klappis seltskond just Tartus, ma käisin väga palju Tartus puhkepäevadel ja seal oli palju inimesi, kellega mulle meeldis juttu ajada, kellega me käisime läbi, kes meil külas, kes käisid ka Pärnus etendusi vaatamas. No kirjanikest oli seal siis Mati Unt, Vaino Vahing, Kaplinski, Runnel, teadlased, Linnart Mäll, Igor Tšernov, teatriinimesed Pärnus, meil olid sõprussidemed teatri ja Tõravere vahel, siis me käisime näitlejatega tähti vaatamas ja kuulasime ettekandeid. Tõravere rahvas, kes Pärnus teatrisse niisugune huvitav Kui te Pärnusse tööle läksite, kas siis teie tolleaegne abikaasa, lavastaja Kaarin Raid, kes oli samuti Kitise lõpetanud, oli teatris juba tööl? Aga mul ei olnud mingisuguseid erilisi kohanemisraskusi, mulgi reetmist üldse kuskil palju tav esimesse proovi minekut ma küll mäletama seisin lava kõrval väga mõtliku näoga proovisaali minema, uus teatrimaja oli essa valminud. See oli kuskil sügis 67 ja siis näitlejanna hilja varem. Vaatasime, mis sa seisad siin, kuule, proovisanud, hakkame minema. Sest ma läksin ja siis alguses oli jah, ilmselt esimene proov oli imelik, aga pidev rock on öeldud, et näitlejatel ei saa kunagi öelda, et see on esimene proov, Patikaid, teine juba. Igas teatris on intriige. Kas teid on ka intriigidesse tõmmatud või on tulnud lahendada mingeid intriige? Küsib üks raadiokuulaja. No mingeid pahandusi kindlasti on olnud päris palju elu jooksul, aga mitte nii teatri sees on minu aktiivne materjalis olek, kui ma olin veel koosseisus Pärnus ja nii see oli kõik nõukogude aeg ja põhiline aur läks ikkagi mitte teatrisiseste probleemide lahendamisele, vaid teatri ja siis igasuguste ideoloogia organite vahel Sevimisele. Sest seal Rosaldika elu päris hapuks teha vahepeal aga materjali siis kindlasti on olnud pahandusi, kindlasti on keegi tulnud ja ütelnud, et miks tema ei saa seda rolli või oleks võinud mängida teist rolli. Kui te abiellusite näitleja Tiia Kriisa ka, siis see tekitas kindlasti ka teatris pingeid. Et nüüd on siis peaosade mängija Jah, kindlasti midagi oli, aga aga kõik mängisid, ei olnud mitte nii, et üks naine oma abikaasa, tema mängib kogu aeg, et ei mängi midagi, kõik seid rolle, kõik mingeid suuri roll, väikseid rolle ka. Nii et teil ei olnud oma kampa Ei saanud olla, vot seda mul pole mitte kunagi olnud. See on küll üks asi, võin julgelt öelda, et teatri sees väikest jalgratast leiutan, ma küll ei ole. Ird rääkis, et tema tegi suure kombaini ja siis tulid poisid, igaüks tahab tõukerattad sellest teha endale Scabanist, et ei, sellist asja ei ole olnud. Jah, On lavastajaid, kellele meeldib teha oma väike trupp teatri sees. Kui teater seda aktsepteerib, siis miks mitte. Aga mul ei ole seda olnud ja ma ei ole seda kunagi, vähemalt ma ei ole ka mingisugune erakondlik inimene, ma ei kuulu kuskil erakondade ja ka teatrites, kus ma olen töötanud, ma olen töötanud praktiliselt kõikides Eesti kutselistest teatrites, nüüd välja arvatud uued väiksed teatrid nagu no 99, fon kraal vaat-vaat seal ei ole. Viljandi oli viimane, kus mu polder kunagi töötanud ja nüüd ma seal lavastused. Mis teid nii kaua tee peal kinni hoidis? Kutsutud eeldan, nüüd nad kutsusid, aga no ikka teatrimaailmas ja võib juhtuda, et keegi tahaks teha mingit asja kellelegi suhtes kellelegi vastu või ma olen sellest hoidunud hästi kõrvale. Meie kuulajate hulgas on kindlasti noori inimesi, kes ei tea nõukogude ajast eriti midagi. Tuletage meelde mõni lugu, mis iseloomustab tolle ja ideoloogiatöötajate püüdlikkust. Kui Mati Unt lavastas 1984, vist oli see aasta vaimude tund Jannseni haaval me kutsusime teda lavastama ja ma palusin, et ta teeks midagi Aino Kalda tähelennu järgi siis Mati kirjutas selle järgi näidendi vaimude tund Jannseni tänaval naisi, ta tuli vaatama kultuuriminister Johannes Lott. Keegi ideoloogiasekretäri, sest kaasas keskkomiteest nagu etendus lõpes, siis Lott ütleb, seltsimees Normet, vaadake palun, mis siin on? Vaata, ma ei saa mitte midagi aru. Kus, vaadake seda vaipa. Ma vaatan maha, seal on tavaline niisugune kaltsuvaip niuke kuskilt pööningul tangitud publiku jalgade alla, mitte kuskil seina peal, mõtlesin sa kaltsuvaip eide, seltsimees Normet, vaadake tähelepanelikumad. Ma siis vaatan, tähelepanelikumad kaltsuvaipa ja ma saan aru jah. Samas hästi peenikesed on mingisugune muu uste siis on mingid hallikassinine ja mingi määrdunud valge triibuline tõesti servas. Keegi kurat ei vahetasime jalge talle keegi, noh, ma ei tea, ma ütlesin talle ka, et seltsimees Lott meil pole, väitis seda nüüd ma näen seda noh, pööningult toime publiku jalga. Tema vaatas mulle otsa riputatud sõrme, ütlesin mina olen teile ütelnud. Ühesõnaga jutt lõppes, see tähendab, et nüüd on vastutus juba minu peal. No loomulikult see vaip jäi sinna ja mingeid sanktsioone ei järgnenud, aga kui meid Pärnu teatris tegime remonti kui sisekujundaja majja laulul oli ideede seinad kui tumesinised, siis hüppasid kõik püsti, kus on võimalik saali seinu tumesinine valge horisonte mustataksid, mis välja tulevad ja nii edasi pluss ei saanud seal mängida näiteks Heino Kiige tondiöömaja, mis oli ometi ilmunud raamatuna ja kõik ei lubatud ja päris palju oli päris palju oli initsiatiivi mitte Tallinnast, vaid ka pärnu parteikomiteest. Aga noh, et inimestel pälvi enam seda, et sellest nii palju rääkida. Aga lihtsalt probleeme muidugi oli. Kuldne Trio sündis ka teie ajal. Kas smilianski ja Plazzoviga oli ka pahandusi? Tundis huvi kultuuriosakond ja tahtsid neid kuulata eraldi ja aga samas, kuna kõik kolhoosi esimehed neid kutsusid partei inimesed tahtsid seda kuulata ja ja need oli suur menu, nad käisid ka Moskvas esinemas ja. Väga suur jama ei olnud, aga natuke küll. Aga nad lihtsalt väga head näitlejad on head väitlejad, kahju, et Mihkel nii vähe mängib, praegu. Te tõite Pärnu teatrisse õige mitu näitlejat. No Arne, sina üks külla tulid Vello Rummo kutsel juba enne mina kutsusin lavakunstikooli lõpetanutest 10. lennu lõpetanutest viis inimest. Jaan rekorid, Katrin Nielseni, Laine Mägi, Elmar dringi, Margus Oopkauba. Praeguseks on jäänud teatrisse ainult Rekkor ja Laine Mägi mõlemad Tallinnas. Kuidas te Vello Rummoga klappisite? Toolide vahetus toimus kuidagi normaalselt. Ta ei tahtnud, tähendab vastutada, mina jälle tahtsin. Ma tahtsin muuta ühte teist, tahtsin tuua uusi näitlejaid teatrisse peakunstniku, Vello Tamme kirjandusala juhatajaks, üle vaala. Meil oli seal üsna hea punt, üsna hea seltskond, üsna monoliitne. Meie kunstinõukogu toimis hästi, see oli nii, et kunstinõukogus oli ka linna esindajad ja pidi olema ka parteikomitee esindajaid ja see oli niisugune suur kunstinõukoguga, mille väike kunsti ka, kus me tegelikult arutasime teatri lavastaja Priit Pedajase kutsusime sinna Pärnusse ja siis oli meil kambas ka veel Jaak Rähesoo, kes oli siis elas Pärnus vabakutseline tõlkija ja teatrimees, nagu ta praegu. Pärnu teater andis väga palju külalisetendusi. Kas teie käisite ka ringreisidel kaasas? No mitte kogu aeg, see oleks võimatu olnud, nii palju ei jõua, aga ikka küll ja püüdsime teha niimoodi, et et väljasõiduetendus ei oleks mitte hinnaalanduse etendus, me mõtlesime välja igasuguseid asju, et mitte lihtsalt kultuurimajas ripuvad alla mingid kollased kardinad, Vaksid või roosad või jumal teab, mis seal oli. Et me siis paneme sinna oma lauad, toolid keskele, mängime, ükskõik mis seal on. Me üritasime muuta neid lavasid nii palju, kui võimalik oli, kuhu me läksime, teater tuleb külla ikkagi. Kas te olete ise ka mõnes lavastuses kaasa teinud? Ja ükskord see oli Majakovski saunas mängisin lavastajat ja see oli ka huvitav lavastus selles mõttes, et ta oli poliitiline, väga aktiivselt päevakajaline, Brežnevi aegne ja uskumatu, aga Majakovski saun oli tohutult populaarne, välja müüdud lavastused, kõik Pärnu teatri 600 kohane saal välja müüdud. Inimesed tulid igalt poolt vaatama, nagu Brežnev ära suri, isal tühjaks. Sest kadus hädasi Glavlaczpups. Tegelikult mõtetena mängida seda lavastust ja siis ma mängisin lavastajate praktid iseennast, kellele tehakse selgeks, milline peab kunstiteater olemas. Oli teil palju teksti? Oluliselt pärast seda pole ta enam mitmeid lavastajaid ju mängivad oma lavastustes suuri rolle. Hermaküla oli suurepärane, kes mängis ise, Jaan Tooming on mänginud, see on raske, sellepärast kõrvaltpilk on kõver. Kuigi väga head lavastajad, on ka väga head näitlejad Lembit Peterson ja Elmo Nüganeni Hendrik Toompere ka Tiit Ojasoo no-teatrist on ju väga hea näitleja, nendeta käib väga harva laval. Rohkem lavastab Eestis on väga vähe lavastajaid, kes nüüd ei ole olnud näitlejad, Mati Unt, Merle karusoo, mina ja ma ei oskagi praegu kohe öelda, kes veel kindlasti on mõni veel, kes ei ole laval läinud. Ma teadsin juba kooli ajal juba keskkooli ajal, et ma lähen õppima lavastajaks, mitte näitlejaks, sest ma teadsin kogu aeg, et ega minust nüüd näitlejad küll ei tule. On ju ka selliseid rolle, kus tuleb öelda ainult proua, teile on kiri. Sellise rulliga saaksite juhatada. Hakkama noh, jah, kui seal mõtet on, aga olemas inimesi, kes seda teevad tunduvalt paremini kui mina. Ja tänapäeval üldse see roll muutub naljakaks, proua, teile on kiri. Tänapäeval saadetakse eks Messitš kõike need vaesed näitlejad, kes ütlesid, et proua, teile on kiri, nad jäävad kuidagi arvutimaailmasse. Kuulame nüüd laulu teie lavastatud muusikaliste Sorbas esinevad liidedre Feliks Kark ja Aare Laanemets. Vanapaar musi, mintsa jäädi, ta ei jäeta. Kui kaua massid vähemalt on küllat lehmeljaid mindi, jäeti ta hinge jäänud konseri muidu. Ohvriks. Pojana Valtega ta ootas olla peale peale, peale Priit läheb. Ma ei tea iial tapmil müüdoniks teatanud küll muid viise on. Miks peaks ta pidi jätma? Personal. Persama. Persona saatekülaline on Ingo Normet. 1991. aastal lahkusitsede Pärnu teatrist. Ja elus on teatud perioodid, mil tuleb, tuleb muuta, tuleb lahkuda, tuleb teha uus valik. Ja see ei ole absoluutselt, on ka inimesi, kes lähevad pärast ülikooli kuskile tööle ja pärast lähevad selle koha peal pensionile ja miks mitte, kui neile ei sobi. Aga mina töötasin Pärnu teatris 23 aastat ja, ja see oli küll täitsa viimane piir. Praegu ma töötan lavakunstikoolis niimoodi, et mul esimest korda võtsin kursuse 1990, kohe saab 20 aastat täis ja koolijuhatajal on olnud 15 aastat ja nüüd ma lahkun sellepärast, et see aeg saab ka täis. Vaat siis, kui see saade läheb eetrisse, siis on juba teada, kes, kes sai. Nii et Tallinna tulles sai täis siis pedagoog No kõigepealt teleteatris ja siis ka õppejõud jah, siis mind väga huvitas see asi siis ma lavastasin külalisena siis ma lavastasin Soomes ka ja Eestis eri teatrites, aga siis ma olin külalislavastaja. Kas Soomes lavastamine oli teistsugune kui Eestis? Näitlejad on ikka igal pool samad, hea näitleja on igal pool omanäoline, aga põhimõtteliselt töösse suhtumine ja kõik see on ikka sama. Tollal oli see mulle huvitav vaadata nende ametiühinguvõimsust ja kui me tahtsime 15 minutit proovi pikendada, pea proovida, siis toimus see nii, et ametiühingutegelased küsiti, tema küsis kõigi käest ja siis ta ütles, et jah, me oleme nõus täna 15 minutit kauem töötama ja tollal tundus meile väga huvitav. Noh, me olime ikka niimoodi natuke puheemid, töötame, kuni auru jätkub ja siis teatrikorras hoida teatrilaod ja kõik seisud, see oli väga õpetlik vaadata, mis mul seal see asi oli korraldatud. Aga mingit olulist niux suurt vahet, et ma ütlen, et noh, mis seal, mis siin ei oska öelda. Käsite Helsingis ka oma õpinguid. Olite doktorantuuris? Ja see jäi pooleli, kui ma sain peanäitejuhiks, siis ma lõpetasin Peterburis, siis ta oli veel Leningrad assistent, uus ta suur, muidu oleks teinud kandidaadi seal ära, aga ma tegin peaaegu kõik asjad peale väitekirja. Ja soomes olin seal tõesti teatrikoolis, olin doktorantuuris, aga siis, kui ma sain lavakunstikooli juhatajaks 1995 siis ei olnud lihtsalt võimalik. No nüüd on aega, milleks seda vaja on, Ma mõtlen raamatut, tahan küll kirjutada valmise. Nii et see kraad ei olegi teie jaoks tähtis. Siis praegusel hetkel vist ei ole, jah, ta ei stimuleeriks mind küll tegema asju, mida ma muidu ei teeks. Kuidas te vaatate tagasi nendele aastatele, mil te olete kõrgemas lavakunstikoolis juhataja ametit pidanud? Väga huvitav aeg on olnud, väga palju on no ära teha ja väga palju on jätkunud energiat, et väga palju on ideid ja mida on tehtud. Lavakunstikooli raamatukogu olen koos, tähendas üks parimaid eesti erialaseid teatri raamatukogusid on meil nüüd videotega suur hoone ümberehitus, pööningusaalide väljaehitamine, õppejõudude kutsumine, meil on väga head õppejõud, praegu väga erinevatel aladel ka noorte õppejõudude koolitamine. Põhiline, mida koolijuhataja saabki teha, ongi see, et kooliprogrammid ja õppejõudude kutsumine, sest muidu on akadeemiline vabadus, see tähendab seda, et kui õppejõud kutsutud ja tema töötab, siis tema töötab nagu tema oskab ja keegi ei sekku sellesse õpilasi, on teil igast tähtis? Otseseid õpilasi küll. Kas Vene teatris ka meil on lõpetanud kolm venelannad kokku ja Alina karmaasina, keda rahvas teab ka vist sellergitav seriaalis mängib tema mul õpilane, ta mängis Vanemuise, tema on teinud mitu rolli seal Vene teatrist palgal ei ole. Nüüd oleme teatriga seotud olnud küll, ma olen ise seal ka kolm korda lavastanud oma elu jooksul. Kuidas teile meeldis Vene teatris töötada? Väga raske, sellepärast et ikkagi vene näitleja ja eesti näitleja väljendusvahendid on väga erinevad ja kui mina midagi seal soovitan näitlejale või ütlen, et see pole päris see, siis on mul kogu aeg tunne, et ma kärbindal tiibu tema tahab lendu tõusta, mina sikutad seltsiga sulgi välja, tema saaks lendu tõusta. Nii et ma ei tunne end sugugi väga kindlalt seal õnnestunum muid asju tõenäoliselt oli Victori kuu Andžel, mis ma lavastasin seal kümmekond aastat tagasi, võib-olla, aga siis kuningal on külm, ei õnnestunud. Mis, ma tegin seal Tammsaare väga raske materjal ja Ojakääru muusika oli küll väga ilus meid, tema ooperit vaid tema levilaule ja nad laulsid hästi. Kuningat mängis Toman, kes esitas kolm laulu, mida me teame näiteks Ivo Linna repertuaarist, ma arvan, vene keeles ja see oli väga ilus. Aga no võib-olla jah, et ei leidnud trupiga niisugust väga head loomingulist klappi, kuigi mitte midagi halvasti ei olnud. Kas te elate ebaõnnestumisi raskelt üle? Ma ei oska öelda, ei noh, siis tuleb edasi teha midagi järgmist. Kuulge, mingil ajal te kandideerisite jo draamateatri direktori kohale, kust selline mõte tuli? Mind käidi kutsumas, tähendab, ma ise ei tulnud selle peale, aga siis kõigepealt käis mind veenamas nüüdne raadio ja televisioonišeff Margus Allikmaa, kes oli siis direktor Draamateatris. Siis rääkisid muga kadunud mehed Hermaküla ja Mikiver, mõõta istusime, teatriliidus rääkis, et ta peaks ikka tulema sinna. Ei olnud siis veel lavakooli juhataja. Olin olin, see oli aasta 96, seitse või midagi ja siis näitlejad Lutsepp ja toomperega siit ka veel näidata esindas, päris mitmelt poolt oli ja siis ma kandideerisin, aga siis ministeeriumis oli see hääletamine komisjonil vist napid tellinud läbi. Tahtsite kohe direktoriks saada? Ei, no ma kujutan ette, direktor-kunstiline juht taas oli ka vahepeal seal direktor-kunstiline juht ja olite valmis lavakunstikoolist lahkunud, ilmselt sellepärast ei läinudki läbi, et ma tahtsin liiga palju, ma arvasin, et ma töötan veel seal ka teatud ajaliin kursuse lõpuni ja sest lõpuks Panso tegi seda Pansolid, peanäitejuht ja samas koolijuhataja ja nii edasi, et see oleks olnud teoreetiliselt võimalik, aga noh, läks teisiti. Siin on selline kuule küsimus. Kui üks välismaalane, kes pole kunagi eesti teatrit külastanud, palub teil iseloomustada meie teatrilavadel toimuvat. Mida te talle räägiksite? No ma räägiks talle kindlasti seda, et Eesti teater on erakordselt mitmekülgne, sõltub sellest, mis teda huvitaks või millises teatris tema lugu peab. Meil on olemas väga niisugust tõsimeelselt psühholoogilist teatrit hästi mängivate näitlejatega, linnateatris, draamateatris ja huvitaval kombel ka noos, eks ole, kes kardab Virginia Wulfi või hirvekütt. Meil on olemas väga kujundlikku teatrit näiteks NO 99, kes reisib ühelt festivalilt teisele, nüüd ma sain aru, et nad laad viiner, Fezboughend, mis on taga kõva festival, kuhu nad kutsutud trammid ja kes tulevad ühest maailma autostavad teisele samuti Von Krahli teater, samuti meie tantsuetendused. Aga väga huvitavaid asju võib juhtuda ka Tartus ja Pärnus ja Rakveres. Ühesõnaga ma ütleksin sellele välismaalasele, et siin on esindatud noh, ikka suur hulk teatrit, nii nii sõnateatrit kui ka teatrit, mis paneb rohkem rõhku kujundlikude visioonile, muusikale, tantsule ja nii edasi. Kas teie hangite välismaa teatrite kohta informatsiooni internetist? Mitte ainult sealt saab väga praktiliselt kohe teada, aga kui keegi on kuskil käinud ja räägib midagi huvitavat, siis see jääb meelde pigem tuttavate ja sõprade ja endiste õpilaste kaudu tuleb midagi, mis nad on näinud ja mis on olnud huvitav. Teie õpilased käivad ju sageli Inglismaal. Peaaegu kõik meie üliõpilased viibivad kaks-kolm kuud Inglismaal õppivad Ruus profad kolledžis ja sealt tuleb meile õppima kuskil ka üks, 17 18 inimest aastas. See vaesus on tavaliselt jaanuarist märtsini Erasmuse vahetusplaanide järgi. Ja ma olen aru saanud, see annab noortele väga palju. Et üks asi on see, mida nad seal koolis saavad veel mingisuguseid loenguid, workshop tunde, harjutusi ja teine asi on vaadata neid muuseume, vaadata teatrit kõige no vat nad vaatavad selle paari kuuga tavaliselt üle 30 lavastuse, alates suurtest muusikalidest, lõpetades mingite keldriteatritega, mis on kõik väga huvitavad pluss muidugi vaatavad ka elu. Ma ütlen neile kate kuskil peol ka ära käima, kindlasti näha lihtsalt teistsugust elu, teistsugust maailma. 2002. aasta Postimehes kirjutab Mati Unt teie artiklite kogust, mis oli just siis ilmunud. Ta alustab seda artiklit, nii meenus tühi-tähi. Noormet elas kunagi mu lähedal. Olin sinna äsja kolinud, 100. külma ja vastikut sügisvihma läbi pimeduse ja Bladina lähenes mulle jooksev inimkogu. Selgus, et normetegi hommikujooksu ja vihmaga. Kas see on talle iseloomulik? Iga asja saab tähtsaks teha, kuid midagi olulist saaksid hea tahtmise puhul siiski välja kaevata. Võiksime öelda, et Normet on visa ja süstemaatiline. Mida te selle peale kostate? Aitäh, ma elasin siis Kadriorus, ma ikka tegin jah, niisugust hommikujooksu praegu ma nagu enam joosta ei viitsinud, ma jalutan külvaest. Viljandis oli väga ilus jalutada lossimägedes. Aga Mati käis hommikuti leheputkas, talle ei meeldinud lehti tellida, talle meeldis hommikuga leheputkas ostmas. Trehvasin ta küll, ta oli väga varajane, sest tööjõudlus oli meeletu. Kui mõelda ta pidevalt lavastas, siis tal ilmusid kogu aeg kolumnist sirbis. Siis ta valmistas, olete järgmisi lavastusi, ta kirjutas inseneeris lavakunstikoolist õpetajast dramaturge, tänu temale me üldse avasime selle eriala ja ta töötas hommikul kuskil viiest kuuest, kui teised hakkasid teatrisse tööle minemast. Tal oli juba üks pool tööpäeva läbi. Nii et ma tema jõudlusega küll ei ole. Visa olete, no võtan lapsepõlves elasime voolu tänaval, emaga ja õega ja siis ma mäletan, seal oli puuküte ja siis tuli puid riita laduda. Minagi niuke meesterahvas, perekonnas boss, 14 aastane või midagi sellist mobiilses laduma, suured riidad. Vaatasin lootusetu näoga neid puid, mis tuli panna riita, aga siis kuidagi tegid ja tegid ja tegid ära isand tüdineda ja lõpuks ta oli valmis ja vot see tunne on mul hiljem ka meelde tulnud, kui ma pean mingit tööd tegema, et ma teen ja teen ja teenijana kunagi ta saab ju valmis see puurida, tunne on mul ikka sees. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest viieni, ma kasutasin saates kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Persona saate külaline oli lavastaja ja kauaaegne Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja professor Ingo Normet. Persona saate auhinna saab Olev Gilbert, kes küsis Ingo Normet tilt, kuidas ta kohanes Pärnu teatris. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.