Tere, siin Jaak Johanson ja ilmselgelt kuulate uunikumi. 1980. aastal lavakunstikateedri lõpetanud Jaak Johansoni teame pigem kui pärimusmuusikut, kes koos vendade ja õega Eestis folkloori esirindel on. Jaak ise on rääkinud. Nende mõjutasid 1960.-te plahvatus biitlite ja Rolling Stones-iga ning kitarriga bluusilauljad. Sealt läks otserada, kui hakkasid avastuslikud crossover eid, mis algasid biitlite india retkega. Need viisid mind otse pärimusmuusikasse. Aga lasemegi nüüd jaagul endal kõneleda. No kuidagi läbi aegade on nagu kõige olulisemad olnud mingid laulud või mingid muusik või isegi mingid jutud, mis on tegelikult käsitletavad täiesti muusikana mingit laadi kõne, mis on seotud mingite teatud inimestega mingite teatud olukordadega, ühesõnaga see, et seal nüüd praegu kõik see nagu see salvestuste maailm ja kõik, kõik see on nagu mingi omaette teise nurga all teema, millest võiks millest võiks teistpidi sama pikalt rääkida, aga ma valisin selle lemmiklaulu või, või noh, nii-öelda mingi tähtsa lauluga just, mingi mingi sellise laulu, mis on mingis olukorras tulnud huvitavat. Mul on nagu põnnipõlvest peale noh, kuidagi on süvenenud veendumus, et, et nagu tähtsad olulised sügavad asjad ei saa nagu pinnal olla. Et noh, et need asjad, mis, mis kostavad päevast päeva raadiost ja millega seda lajatatakse kogu aeg vastu pead igalt poolt ruuporitest. Et see ei saa tegelikult olla noh, midagi nagu põhilisi, ütleme noh, minu põnni põlv oli, oli kuuekümnendad kus, noh, seevastu selge selles mõttes, et raadiost tuli väga vähe selliseid asju, mis oleks kuidagi puudutanud. Samas samas kuskilt kõrvalt kostis mingisuguseid asju, mis rabasid sind jalust ja millegipärast neid kunagi raadiost ei tulnud. Olid need siis mingid Lääne läbi kumavad asjad või siis mingisugused salalaulud, mida, nagu mingites seltskondades lauldi ja millest räägitud, millest vaikiti nii kõvasti, et see vaikus oli kõrvulukustav. Vot selline teema kuidagi neil päevil võib-olla sellisele vabadussõjavabadus sõdinute mälestuspäevaga seoses või kuidagi või kuidagi üldse mingisuguste kontekstiga seoses jälle tuli meelde üks asi ja üks lugu ja see Uno Järvela omas poistekoori, kus ma kunagi peaaegu 10 aastat laulsime, kõik vennad järjest siis kuskil siis aeg on kuuekümnete aastate teine pool ja kui koor, reisid on väga palju, reisisime mööda Eestit pärast Nõukogude Liitu, et eriti bussis just, aga Venemaal ka rongis aetakse seitsme Volgogradi bens Stalingradi, et siis me laulsime ka rongis seda. Aga, et see oli üks selline laul, mida kunagi lauldud, kui, kui võõraid oli bussis. Ja kuidagi see oli mingi vaikiv kokkulepe ja seda lauluga kunagi nagu ei õpetanud eraldi. Lihtsalt vanemad poisid laulsid seda noorematele edasi või noh, selliseid võite bussis üles ja, ja, ja nooremad poisid õppisid selle käigu pealt ära ja kunagi kommenteeritud ja kuidagi oli selge, et seda laulu nagu mingite inimeste kuuldes, nagu ei tohi laulda. Ja see laul on see, mis algab sõnadega kaugel, kaugel põõsa vilus, eesti sõdur lamab maas tema nägu, mis nii ilus, surma pisar läigib seal poisid ise tegid mitmed väärsused. Ja vot noh, ütleme, et seda salvestust ja sellest ei ole, et kuidas seda laulavad. Kuue seitsme kaheksa aastased poisid ja ma tean, et nüüd on sellest noh, kõik meelde mingite eesti sõdurilaulude plaatide peal mingeid variante ilmselt sellest on, noh, ta on nagu selline pool rahvalaul. Mingis mõttes, see on ka selline laul, mis kuulub mingi olukorra juurde väga tihedalt ja solisti poolt esitatuna, kuitahes hästi ta muutub kas liiga melodramaatiliseks sentimentaalseks pateetiliseks ja, ja nagu noh, kuidagi niimoodi konteksti, sest väljarebituna nagu minetama oma tähenduse. Aga et see laul on nagu minu jaoks selles mõttes tõesti läbi elu olnud mingisugune hämmastav nähtus. Just see sellel ajal ei teadnud mina, et, et noh, näiteks et minu vanaisa oli vabadussõja, et ma isegi ei teadnud, mis vabadussõda oli. Ja ja me keegi ei teadnud, et Uno Järvela oli soomepoiss näiteks selle laulu kontekstis ka nagu neist asjadest ei räägitud. Novot selline selline selline laul ja selline selline mälestus Laule, millest Jaak Johanson rääkis, on lagendikul põõsa vilus. See on sõdur, viis, mida siin hakkab esitama ukulele.