Hendrik Allik, teie olete oma põlvkonna kohta öelnud, et meie põlvkond ei omandanud kommunistlikku maailmavaadet Realo konspektidest vaid tegelikust elust. Missugune see tegelik elu siis oli? 60 aastat tagasi. Neil päevil, kui sai alguse tänane Eesti komsomol Tallinnas asutati juuni esimesel juunil sotsiaaldemokraatlik noorteühendus. Ja seitsmeteistkümnel 18-l veebruaril 18. Aastal loodi juba esimene ülemaaline kommunistliku noorsooorganisatsioon Eestis nimega Põhja-Balti kommunistlik noorsooliit. Aga siis tuli varsti Saksa okupatsioon meie parteilast põranda alla jaga. Kommunistlikud noored, kes Eestisse jäid, läksid põranda alla ja iseseisvad kommunistliku noorsooorganisatsiooni siis ei olnud, vaid me töötasime koos parteiorganisatsiooniga. Kuid iseseisva noorsooorganisatsiooni loomine oli kõne all meil 1900 19. Aasta suvel. Selle loomine võttis aega, põhikiri tuli registreerida, registreerisid need kohtuorganid. Seal olid nii-öelda paragrahvi väänad, kellele ei meeldinud meie organisatsioon, ühesõnaga venitasid selle asjaga. Eestis olemas registreeris noorteorganisatsiooni, mille nimi oli üle-eestimaaline noor põlentaallast ühing. Ja selle asutamine ehk esimene koosolek toimus siis viiendal detsembril, mis siis loetaksegi praegu meie Eesti kommunistliku noorsooorganisatsiooni sünniaastapäevaks. See päev on mul väga hästi meeles. Koosolek toimus tolleaegses töölismajas on Suur-Karja tänav 18. No praegu on see nii kõrge maja all on sellega kaupluse mingi paar pirukabaar veel aga siis tol ajal olisi töölias maadele väiksem kolmekordne. Selles suures saalis toimus ka sissekoosolek. Sellepärast politsei keelas ära jendanatsionaali mängimise. Aga me siis teeme ka selle pasunakoori kohale ja laulsime, mängisime internatsionaali seal täie hoolega ja politsei sekkumine selle asjasse neil ei õnnestunud. Omal esimesel koosolekul võttis juba poliit orientiiri, nimelt otsustas ühendada kommunistliku noor internatsionaali ega sarnane rahvusvaheline organisatsioon oli tol ajal olemas. Ja ma mäletan, et siin vastu hääletada kõigest selle paar-kolm inimest sellest üle 200 seal koos olid. Juhatuse seitsmeliikmelise juhatuse esimeheks sajanud Sammerlinglasse ma olin kooli üks markantsemaid võiks olla kujusid tolleaegses eesti töölisliikumises ja üldse. Ja ta langes esimese detsembri ülestõusul ka neljal aastal, nii et taanlaste ühing sai siis loodud. Mida siis ühindhi ühing lõi? Mitmed osakonnad tähendab, peale Tallinna oli meil Narvas oli osakonnad Tallinnas mind selle ajaga kogunes liikmed umbes 700 aga üle maalini umbes 1000 100200, koos osakondadega. Kes seal siis olid? Kõigepealt olid muidugi töölisnoored, ma räägin just Tallinnas seal küllalt palju oli aga siiski koolinoori. Ja ma mäletan, et meil juhatuses oli seitse liiget, kolm nestorit, koolinoored, mõõdudeli, inimesi mitmesuguseid, tähendab oli neid, kes juba 17 aastal olid liikmest osa võtnud. Võiks nimetada tolleaegsed veteranid juba. No seal oli ka palju teisi tuntuid. Mehe koosolekust võtsid osa riigikogu kommunistliku rühma liikmed halliks vaena, selleni tuntud töölisliikumise tegelased sel ajal. Aga väga palju oli aga siis noorust. Poliitilisest tegevusest ja kes sai laiemale üldsusele tuntud sele naaber itaallaste ühingu kaudu, olgugi et nad ka ennem olid, no ma võiksin nende hulgas nimetada näiteks Villu Klementi nime, Alma Vaarman, Olga Lauristin, Anton Vaarandi, Oskar Sepp, tere. No väga palju neid, kes said üldsusele tuntuks just oma tegevusega, selles ühingus mina, liha tollal üheksateistaastane, nii et ma olin juba kuulasin veteranide hulka, sellepärast mina komsomoli astusin seitsmeteistaastaselt, ma olen 16 aastane ja näiteks summerling Sammel ning olid tol ajal Katsunud läks nii, et tegelikult väga noored inimesed Ta on ikka väga ja väga noored inimesed ja kui me mõtleme, et Clement oli 16 aastat olnud 17 aastat Vaarmann oli ka 18 aasa, no ühesõnaga umbes nii selle, selle vanuse nad siis kõik enam-vähem olidki. Nüüd, mida siis tegi naabriotaallas tühing? Kõigepealt. Meil olid huvialaringid, näiteks poliitring, ma mäletan, siis oli. Õppida saaksid, tähendab arendada oma huvi vastavalt erialale, mis kellelegi on ja teiseks, et kuidas öelda noori. Ja nende huvi ka selle tõttu siis laienes, arenes sellega sellepärast eeskätt oli siis komsomoliorganisatsiooni ma noh, nimetame fataalses organisatsioonis riskipoliitiline organisatsioon ja oli nii-öelda võitlusorganisatsioon, sellepärast meil noh ja siis oli ta siis kodan, võitlus kodanliku korra vastaja Slobodan sõbra kukutamine ja selleks me koondasime, noor, milles see siis võiks öelda selline töökoosolekute korraldamises näiteks ma mäletan korraldasime suurelt kontsert, miitingut, eriti on meelde jäänud, näiteks 15. jaanuaril oli see kallim nähte Rosa Luxemburg ja need olid omal ajal saksa kommunistliku liikumise juhid ja. Niisama, ma mäletan 18-l märtsil seis oli 50 aastat Pariisi kommuunist ja Pariisi kommuun teatavasti esimene katse luua. Tähistasime mõõdu õitsema, lilled esinesid, tihti olid nagu tol ajal nimetati peoõhtut, kus olid seal näitemängud ja seal olid siis deklamatsioonid, olid laulukooride esitamine ja seal vahel oli oma väikse poliitiline kõne ja need olid nii väga popule. Ja kui seda ei olnud olemas, siis tegime seda ise. Nõmmel on muuseas meeles, et politsei muidugi ajas nii-öelda selle mehe kirjandus veelgi järjest taga sellega linna valimiste ajal ühes trükikojas saime ära laduda, meil laoti ära, tähendab see kutse tekst, aga siis trükkida ei saanud, sel aastal ei tähendavat politsei tuleb seda ladu ära võtma, siis tassisime selle laua ära sealt ja viisime riigikogu kommunistliku rühmaruumidesse. Ja sealt siis öö läbi puht käsitsi trükkisime selle laua pealt siiski need üleskutsed Äravisime laiali. No vaata, niisugust tegevust oli palju, ei mäletanud selle tades 121. aasta 24. veebruaril selle kodanliku vabariigi aastapäev, toimus paraad, riigivanem parajasti pidas oma kõnet, meie kogesime troppi sõnasele Jaani kiriku juure, jäetasin sealt õige vana vene ajal internatsionaali laulma ja tõstsime neid oma punase Teppadsele ülesse. Sarnane oli siis noorte tegevus, et tema võis alustada. Kirjandusõppimisest ja muusse karjatustest võis lõppeda nii väga darma hakata koosolekut, aga vahest otse põselöömisega politseiga nagu noh, sellel demonstratsioonil selle paraadi ajal, millest ma rääkisin, aga mis sul siin juhtus? Palju taanlaste ühing sai tegutseda jah, neli ja pool kuud, sellepärast et 14. aprillil, 21. aastal ühenduses teiste töölisorganisatsioonide rüüstamisega suletega ta ühing ja suur hulk aktiivsemaid tegelasi arreteeriti, rändasid vangema ja nõnda edasi. Ja sellest peale algab juba meie kommunistliku noorsooühingu teine ajad. Põrandaalune ajajärk, see ongi vast noorpõld taas tehingu surema tähtsus. Et tema andis tervele põlvkonnale poliitilise orientiiri ja kasvatas üles selle lühikese ajaga siiski väga suur hulk aktiviste selle pärast, nagu ma ütlesin ühingus üle maarjatuhat 100 kuni 1200 tegelast ja noh, kui me võtame 1000 920940 laastude vahel mil sündis võitlus kodanliku korra vastu ja siis kodanliku korra kuputamisele siis need aktivistid suur osa ja võib-olla isegi suurem osa aktiivsemad tegelased, kõik kuidagi seotud selle harrastuse või noh, väga palju langes neist kõigepealt muidugi juba detsembri ülestõusust 24. aastal eesotsas ühingu esimehel some lingiga. Ja noh, väga palju vangemas noh, võtsid siis 40. aastal sotsialistliku ja Nõukogude Eesti rajamisest, osa osa langesid selles suures isamaasõjas ja mõned üksikud veel praegugi veel elus. Kuidas astuti tol ajal teie ühingusse ja kas see oli seotud siis ka kohe mingisuguse ülesande saamisega? Tol ajal läksime mingisse ühingusse, kui me tundsime, et selleks vajadus oli. Ja oli ka siis jäätmeid tuttavad kutsusid, kui nad leidsid, et me oleme selleks kõlbulikud ja nii meid võeti sinna vastu. Esimestel päevadel konkreetseid ülesandeid ei saanud. Vaadati, mis UV on, meeste huvid on ühel, teisel poisil ja tüdrukul ja siis selle vastavalt sellele said ka rakendada. See oli ma rõhutan veel kord, see oli siiski ühingu legaalse tegutsemise hiljem, kui ühingval illegaalne, siis muidugi võeti väga range valikuga, sellepärast illegaalsete organisatsioonis, seal on isegi teada, et seal peab juba inimest igast küljest kaaluma lobiseks välja, mis seal tehakse, ühesõnaga, et oleks juba midagi täis. Hoopis teist nõudmised õlangemata kaugemalt kui tänapäeval on tänapäev, meie kommunistlik noorsooühing on ju väga suur, ma ei tea, Eestis on vist üle 150000. Kommunistliku noorsooühingu liige peaks olema. No ja siis muidugi sai kõvasti rangeid nõudmisi esitada, kui tol ajal, kus meid oli vähe, siis oli siiski nii-öelda valitutest valida, nii-öelda võiks öelda meie töölisnoorsooeliit. Noortesaade, mis on pühendatud Eesti komsomoli 60.-le sünnipäevale, jätkub. Elsa Paju maad, intervjueerib Reet Madel. See oli siis 20 aastat tagasi, kui teie, Elsa pajumaa olite Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu sekretär. Kui teie seisite meie kommunistlike noorte ja meie pioneeride eesotsas komsomol 40 aastane nüüd 60-le ja see 20 aastat on ühelt poolt ju päris terve üks põlvkond tuleb tihti meelde ka need päevad, need aastad kui te nii omaette mõttes olete. Uskumatu, aga tõsi, tõepoolest 20 aastat tagasi olin komsomoli keskkomitee sekretär ja tegeleksin pioneeri ja komsomoliküsimustega nii üldharidus- kui ka kõrgkoolides, seal muidugi loomulikult komsomolide asjadega. Nemad tulevad ikka väga tihti meelde tulevad meelde sellepärast, et väga paljude inimestega, kes töötasid pioneeri või komsomolitööl või olid lihtsalt kommunistliku noorsooühingu liikmed on need hiljem väga mitmesugustel kohtadel ja nendega võib öelda lausa nüüd ka tööalaseid kokkupuutumisi. Nii et meenutame neid päevi üsna tihti ja elu ise juba meenutab. Mis nendest päevadest tagantjärgi vaadates kõige rohkem tihtipeale? Mis väärib meenutamist väärivaid ikkagi inimesed? Mul on elus väga hästi vedanud, olen kokku puutunud väga paljude inimestega, kellega tookord komsomol eas töötles ka meeldiv koos töötada. Mulle meeldivad inimesed, kes on ausad, otsekohesed ja kes igas olukorras ei hakka mitte virisema, vaid löövad oma käed külge ja teevad midagi ära. Ja sellepärast, sest need komsomoli ja pioneeritööaastad on olnud niisuguseid, kus kogu aeg, Need on olnud vaja midagi teha. Teatavasti olid tol ajal ju üsna esimestes kordades pioneeri ja komsomoli kokkutulekud, nii vabariiklikud kui rajooni kokkutulekud. Nende tegemine oli huvitav. Otsisine koostioneeri töötajatega, kuidas paremini teha? Lapsed olid väga toredad, leitigi seises kaasa. Ja kui ma isegi noorte kokkutulekud, jäävad mehed meelde elu lõpuni, sest et üks asi on see, mida kokkutulekul on ametlikus programmis. Aga teine on need nõndanimetatud telgitaguseid mured, mis ei tohi kunagi välja paista. Hästi korraldatud ürituste puhul jäävad need telgitagused, näed, just, need jäävad elu lõpuni meelde, sest need on nii mõnigi kord halle juukseid pähe toonud. Aga see ei ole olnud, reeglina nähtab nendele, kes on osalenud kokkutulekutel kui külalised või kui osavõtjad meelde on jäänud ja niisugused inimesed, kes vaatamata sellele, et ka nendel on kodus perekond, et on vaja tingimata midagi laste jaoks teha, lastega teha, leiavad siiski aega ka teiste jaoks midagi teha. Ja nende inimeste nimesid, kui hakkaks ette lugema, ei usuks, et me selle nimekirjaga saaksime hakkama võib-olla tänase päeva jooksul. Üksikuid tõepoolest ehk nimetada, ma loodan, et ma sellega teisi ei, ei solva. Aga mulle meeldivad hirmsasti perekond, lüüsid, Need olid, põrus pioneeride majas, töötasid vihmas ja poris, tulid nad enne kokku ja valmistasid ette laagriplatsi ja olid komandandid ja ja keetsid süüa ja õpetasid pioneeridele pioneeridele kusi ja tegid matku. No kõike, mida üldse üks selles eas inimene võib teha noortega hetkegi unustamata. Sealjuures on kasvataja et ta tõepoolest võib-olla mõnikord on väsinud ja, ja peaks laskma ennast lõdvaks ja ütlema, et aitab mulle sellest kõigest. Vaat niisugust asja ma väljendi suust ei ole eluilmaski kuulnud. Kas tuleb nendest aastatest meelde ka mõni noor ise, kes ei olnud veel niisugusel juhtival positsioonil, kes oli üsna tavaline pioneer, üsna tavaline, kommunistlik noor aga kes millegi poolest silma paistis, oma aktiivse ellusuhtumise jama tublidusega. Oi, muidugi, nüüd kui nii kohe korrapealt näinud, siis võib-olla mulle tuleb meelde Marianne muda juhatas praegu olema vabariigis pioneeritöös veel kaasa lööb sellepärast et ta on ilmselt ajakirjanik. Loen tema asju tihti ajalehest. Vaat niisugune valge tukaga neiu tookord, nagu ta mulle meelde jäi möödunud aastaid näinud. Loodan, et ta on täpselt samasugune. Oli nagu tulesäde pooldu, pakkus oma talit tookord ka tavaline kooli, õpin nagu ikkagi teisedki. Aga ta pakkus oma abi. Tema rühm, kellega ta tookord oli seal kokkutulekutel ja koondrühma koosseisu kuulus oli, paistis välja just sellega, et nad olid väga üksmeelselt väga sõbralikud. Ja kunagi ei tundnud millestki. Või et nüüd oleks nagu tegevuse osas ja mitte midagi teha ei oska. Laulud kõlasid, võtame siin kas või komsomoliealistest või kommunistidest noortestki, nii nagu näiteks Tallinna linna parteikomitee sekretär Allan kullaste on mul au olnud komsomolibüroo sekretärina mererajoonis vastu võtta kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Ja tookord oli tavaline üliõpilane, kui ta kommunistliku noorsooühingu ridadesse vastu võtsime, nyyd endast saanud Tallinna linna parteiorganisatsiooni üks juhte. Kui niimoodi hakata võtma siis ajalugu tagasi keerama juba 20 aastat tagasi, siis ma olen päris kindel, et, et niisuguseid inimesi võime leida väga ja väga palju. Praegu ma tõin, läinuks näiteid, kaks, kellega ma ka nyyd keel ei ole niimoodi kokku puutunud jälle, kelle käekäiku võib jälgida iga päev lausa ajakirjanduse veergudel. Aga päris selge on, et, et niisuguseid inimesi, kes töötavad tehastes ja ettevõtetes ja kellest on saanud seal tsehhi juhid, tootmisjuhid ja, ja merelaevanduses juba kapteniabid ja ka isegi kaptenid ja väga mitmetel elualadel, on need inimesed juba neid tegema. Mitte ainult juhtidena, vaid lausa nii, et nad teevad iga päev oma põhitööd ja teevad seda minu arvates. Nii palju, kui mul on nii põgusad jutuajamisi nendega olnud nii käigu pealt, kohtumisel teevad seda täpselt samasuguse südamesoojusega vastutustundega, nagu tegid tookord siis pioneeri või komsomoli tööd. Kas tee praktikast on niisugune pilk peale jäänud, et just nimelt mingid kindlad aastad või mingi kindel iga inimese elus on see, kus kohal selline aktiivne ellusuhtumine tuleks endas juba välja kujundada? Ja mulle tundub, et aktiivse ellusuhtumise alged peaksid algama lausa koolipõlvest, lausa esimestest klassidest peale. Ja kui hiljem inimene juba seal kusagil viiendas-kuuendas klassis hakkab juba välja kujunema niisugune probleem, et kui on teile juba kindlamat juhid, kes on võimelised täiesti võib olla klassikollektiivi juhtima, sest teatavasti esimeses teises klassis on seda raske ikkagi Coheni välja ütelda kyljest nüüd kasvab juhte, kellest mitte. On päris selge, et vaat just niisugused aastad nagu neljandas viiendas-kuuendas klassis õppimine on mingisugune murranguline periood ja kui nendest klassides õpilased on aktiivsed, abistavad teisi, nad ise teevad ettepanekuid, mida teha siis nendest kujuneb hiljem ka välja just niisugune aktiivne inimene aktiivsed inimesed, kes löövad kaasa mistahes tööl. Kui nende vastates on niisugune äraootav seisukoht, et küllap keegi meile tuleb ja midagi teeb siis ei tule seega hiljem juba mitte kusagilt enam. Lihtsalt need peaksid olema minu arvates ühiskondliku töö ja ellusuhtumise seisukohalt üsna otsustavad aastad. Kuna poeg õpib ise ka parajasti viiendas klassis, siis olen kokku puutunud praegu ka just niisuguses eas lastega ja näen, kuidas sellest nõndanimetatud oma klassis kasvab teatud lastel aktiivne ellusuhtumine ja kuidas teine pool ikka püüab. Niimoodi katsub sõna otseses mõttes paiksemaks jääda kuidagimoodi maha jääda põhimõttele, et, et oh, küll seal keegi teeb. See on selles mõttes oluline, et pioneerijuhid, rühmajuhid, rühma nõukogud, maleva nõukogud peaksid just nende aastate pioneeridele, ma mõtlen, neljas klass, viies kuues eriti tähelepanu pöörama. Nii et kooli komsomol peab väga tähelepanelikult jälgima, et järelkasv oleks olemas ja et seejärelkasv oleks olemas võimalikult sajaprotsendiline mitte ainult üksikute väljavalitud aktiivsete pioneeride näol. Päris kindlasti, meil on ju pioneerikonsultatsioon just nimelt laste ja tähendab õpilaste massiorganisatsioonid ja nad ei ole mitte nii formaalselt või lihtsalt kellelgi tuli tahtmine, nimetas massiorganisatsioon. Seal on tõepoolest niisugune organisatsioon, kes peaks andma inimesele teatud elukogemus ja ühiskondliku töö. Ja just ühiskondlikus töösse suhtumiseks ka kogu eluks. On ju ka teine osa inimesi, kes on küllalt aktiivsed, võib-olla tulevikus on neid ju küllalt. Aga nad on aktiivsed ainult niivõrd-kuivõrd, neid huvitav oma isiklik elamine ja kogu oma isikliku elu kindlustamine, mis kahtlemata on ka väga oluline moment muidugi elus. Aga kui inimene ainult orienteerub sellele, siis, siis on see juba võiks isegi olla ütelda ühiskonnale mingil määral kahjulik. Aga kui on nii, et need viiendad kuuendad, seitsmendad, klassid on nii-öelda inimese elus tühja jooksnud, ta ei ole tahtnud, ta ei ole suutnud ennast avastada, leida, näidata, ja nüüd on ta sirgunud juba paarikümneaastaseks, on jõudnud mõnes mõttes juba päris oma elu sisse, on võib-olla omandanud elukutse, juba töötab, on töökollektiivis ja tihtipeale me kuuleme kurtmist, et noor inimene on meie päevil natukene liiga passiivne, natukene liiga kellelegi peale. Tere, kas siis oleks veel aega ja võimalust midagi täiesti selliseks muuta? Kahtlemata on, aga see nõuab inimeselt endalt väga suurt mõttetööd, väga suurt pingutust ka. Ja kogu kollektiivis, kus ta töötab. Ma ei ütleks, et lastel nii neljandas viiendas-kuuendas klassis kas tahe ennast tahtlikult kõrvale tõmmata või kõrvale jää. Ma ütleksin, et see tuleb oskamatusest leida seda õiget liini või seda õiget kohta, kus ta ennast näidata saab. Ja siin oleks just väga oluline, et oleks nendel korraliku väljaõppe saanud. Esust sisid vaatlikult rühmajuhid, kes oskaksid neid suunata ikkagi veidi endast, vanemad oskavad õigele teele suunata õigeid huvialasid, kujunda ühesõnaga õigesse rööpasse suunata kogu seda ühiskondlikku tegevustest, et sebida lihtsalt niisama tulemusteta. Ei meeldi ju meil mitte kellelgi. Teisest küljest teatud oskamatus noortel leida niisuguseid aktiivseid suhtlemist hakkame ma mõtlen juba neid komsomoli heas või juba hiljem ka töökollektiivis kus näiteks tulevad keskkooli lõpetanud noored neiud või noormehed, nad ei oska kuidagi leida kollektivideedid ja mille kaudu seda teed nagu leida. Ja seetõttu nad ise tagasihoidlikkusest enamus ikkagi see tagasihoidlikkus. No reeglina ikka inimese juures ikkagi voorus jää ootavale seisukohale. Selles mõttes ma leian ikkagi, et just pioneeriealistele inimestele Danieli nad on tõepoolest juba suured inimesed. Aga nendel on vaja anda oskusi ja lausa mitte ainult ühele või kahele või kolmele aktivistile koolis. Nemad ei suuda nende suurte rühmadega praegu loomulikult toime tulla, sest peale selle peavad nad ikkagi tegema oma õppetööd vaid lausa tõepoolest, pioneerirühmades peaksid olema väga kenad, toredad noored, toredad noored inimesed, nendest veidi vanemad, kes oskavad nendele leida õiget tegevust ja vot seal õige tegevuse kaudu siis juba kasvab, kui aktiivsus. Tegevusetus ei kasvata ja aktiivsust või lihtsalt istuda koondustel või koosolekutel ja kuulata, mida teised räägivad, ega sellest veel aktiivseks. Isa teeb ise midagi tingimata tegema. Praegu töötades Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumis olles ametiühingu liider, tuleb teil kindlasti ka noorte komsomoliealiste inimestega kokku puutuda ja teil on teatav võrdlusvõimalus olemas. Kommunistlik noor 20 aastat tagasi ja praegu, millised on teie arvates erinevused? Noored on toredad nagu ikka, ainult üks erinevus torkab mulle siiski silma teatud vastutustundetus. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen pidevalt niisuguste tööde tegemise sees, kus ma pean teistele pidevalt millegi eest vastust andma, kas ma olen midagi suutnud, korda saata või mitte. Juba algusest peale. Mulle meeldivad inimesed, kes oma sõna peavad, kes midagi teevad. Ja kui siis on kokku lepitud, keegi peaks midagi tegema, kui ta seal tegemata jätab, siis ma ütlen, et kõige elementaarsem asi, mis on tegemata jäetud, see on juba vastutustundetuse ilming. On teile silma hakanud ka midagi niisugust, tõesti tõhusat ja head. Mida te tunnete, et näete tollal? Me mõtlesime, plaanisime, aga neil on see tõeks teoks saanud. Mulle väga meeldib vaadata, lugeda neid materjale ise, ma ei ole õpilasmalevaga ja üliõpilasmalevaga vahetult kokku puutunud, aga neil aastatel 20 aastat tagasi oli töökasvatus nagu aga tänapäeval nimetatakse aktuaalne, nagu ta jääb aktuaalseks üldse ühiskonnaelus vist niikaua kui üldse ühiskond eksisteerib. Seetõttu niisuguseid vormi leidmine nagu praegu on leitud Eesti õpilasmalev ja üliõpilasmalev. Ma leian, et see on suurepärane töökasvatuse vorm ja heas mõttes kadedusega vaatan seda, et niisugune tore vorm on leitud et noored selles suhtes niimoodi kenasti kaasa löövad. Põhimõtteliselt on minu arvates see üks väga õnnestunud töö vorm, et noored saaksid koos just nimelt oma kätega midagi teha, teha just nimelt tööd, mis on ikkagi lõpuks kogu elu alus. Selles mõttes ma kohe väga hea meelega kadestan neid inimesi, kes selle õpilasmaleva ja üliõpilasmaleva all käima pannud ja selle töö saavad ise aktiivselt kaasa lüüa.