Kunagise Karuse valla noortejuhi Arnold Kruusi taskuraamatu ühel leheküljel on 12 erineva valla noorte juhtide allkirjad. Viiest allkirjaandjast oleme oma saatesarjas juba rääkinud. Tänane saade kõneleb Taebla komsomoli vallakomitee sekretär-ist Arnold ilmast. Pool aastat oleme otsinud inimesi ja jälgi, kes teaksid, mis viiksid meid Arnold Eelma elusaatuse juurde. Esimesed otsingud lõppesid, kõik nii ei mäleta. Pole kuulnud? Ei tunne. Siis palusime ühe oma saate lõpus kuulajate abi, mille peale tuligi esimene rõõmustav kiri Kohilast. 25. augustil 1981. aastal kuulasin teie saadet peidetud taskuraamatu jälgedes, milles andsite nimesid, kelle saatusest palusite teateid. Tundsin Arnold eil maad kirimäe asundusest. Ta oli minu onupoeg. Sõitsime Kohilasse Erna rannametsa juurde. Tema sündis 10. aprillil 1921 video, siis ta kodu on kirimäel kabelime nädalu, niisuke keskmiktaluperes, oli neid siis jah, kolm last. Arnoldi koolipoisipõlve meenutab naabritüdruk Leida Beek. Esimese klassi lastele igaühele pandi üks niuke hooldaja, kes tema eest hoolitses, et ikka tee peal midagi halba ei juhtuks, väikse lapsega ja, ja Arno siis oli minu hooldaja, ema viis mind iga kord sinna ilma ARNO juure hommikuti. Ja siis sealt me koos siis läksime, Arno keetis ennem süüa. Jah. Ja vahest jäime isegi kooli hiljaks. Ei jõudnud valmis õigeks ajaks, emal oli tal alati kiire, isa oli vist siis surnud, paisata ei olnud enam ja õde oli väike ja selle poisil oli tööd väga palju kodus. Aga õppimisest õpilane. Kuulakem veel, mis meelas Arnoldi klassi ajal Alide põllul ja onutütrel Erno rannametsale Mäletan, et ta nii puutööd tegi, seal ta tegi omale taburet tol ajal oli siis nagu tuli välja niisugune mood, kus tabureti oli niisugune väike kastike algust, sai siis mõningat tarbeasju sisse panna, on seda ma tean, suusata, tegi omale ise hiljem kuidagi sinna maanoorte organisatsiooni kuulus siis ta tean, et tal olid katselapid tehtud, et ja, ja muidu ju kirime, talud on ju niisuguseid kiviklibu peal ja ja vilets maa, aga siis tema oli siis karjamaalt juurinud lepavõsa ja see lepa metsaalune, maa on nagu parem maa, siis ta sinna seal olid tema katselapid. Aga ma nüüd täpselt ja mis ta seal kasvatas, aga, aga mul on nagu meelde jäänud Janet lappe seal, sest ema ei lubanud ju põllu peal ikkagi teha, põld oli ikka niisugune, mida ei tohtinud narrida seal. Meie käes on Arnoldi isiklik album ja seal on väga palju pilte. Jah, ta oli vist hästi seltsiv poiss ja tal oli väga palju igasuguseid kirjasõpru ja tuttavaid ja, ja ma ei tea, kas see oli tol ajal siis moes ka neid pilte hästi koguda, aga temal oli tõesti neid hästi palju või on, tal oli fotoaparaat leeripäevaks, ta sai selle kingitud, mul on see nagu meelde jäänud. Et leeripäeval, siis ta tegi neid pilte seal. Ja te pidite ikka hästi läbi saama, Ta hiljem teil aga kirjutas seal. Jah, me saime täiesti hästi läbi Arnooliasti hästi niisugune ja poiss minu vastu vähemalt. Ja mul on meelde jäänud see, kui ma olin ka niisugune niisugune 14 aastane, 15 aastane või midagi nii ja tema sisikaga ta vist ise hästi Rootsis ja siis õpetas mind ikka, tantsime, teame, ükskord läksin esimest korda, siis läksin, kirimäel oli tollal. Rahvamajal, läksin siis peol esimest korda, Jarno siis tantsis, minuga pole midagi, tants läheb nagu lepase reega. Ja tantsupoiss oli ja ja kiri mul ei olnud ikka ühtegi pidavust, tema puudus oli niisugune hästi pehme jutuga poiss oli ka natuke Ärnagu ei saanud välja õieti ütelda, põrides niukene, pehme jutturid naeruline ja paha, ega nisuke poiste juht. Oma elulookirjelduses komsomoli astumiseks 1940. aastal kirjutab Arnold varasematest aegadest. Nii. Kaheksa-aastaselt läksin kooli, olin hea õpilane, enne kuuenda klassi lõpetamist suriisa töökoormus kodus kasvas ja õppimine läks tagasi. Lõpetasin kuuenda klassi 1935. aastal siiski rahuldavalt. Vend käis samal ajal Haapsalus tööstuskeskkoolis, kuid visati sealt välja põrandaaluse töö organiseerimise pärast. 14 aastaselt tuli Arnoldi leppida kuueklassilise haridusega ja võtta üle majapidamine kabelimäe talus kirimäel et hoolitseda haiglase ema ja viieaastase õe keeteist. Vanem vend oli töö saanud Tallinnas Volta tehases ja toetas majapidamist rahaliselt. Nüüd veel üks fakt, mis aitab mõista edasist kabelimäel lausa eelmaade pere maa pealt leiti 1923. aastal kuulus kirimäe arheoloogiline leid. Sellest räägiti palju, see oli suur sündmus, kõlas Arnold. Pisikese poisina oli kaevamiste juures ja nagu kodus räägiti, oli see suureks tõukeks tema edasisele huvile. Ajaloo- ja ühiskonna probleemide vastu. Endel põllu, teie olite Arnold eilma õemees. GT ütles alati, et et eks nad sellepärast ka võib-olla otsa saivadki, et nad nii tuliselt tegelesid poliitikaga. Ta rääkis, et minu vennad olid Ühed imelikud poisid, sest nad ka kodus töö juures kippusid tegelema poliitikaga ja rääkisid poliitikast ja kippusid sealjuures isegi isegi võib-olla mõnede põhimõtete pärast tülli minema. Arvatavasti nendes vaidlustes ennaga vaieldi selgeks, kuhu kuuluda pärast 1940. aasta juunit. Arnold astus komsomoli ridadesse. Oma eelnevates saadetes oleme rääkinud üksikasjalikult esimesest komsomoli kuulumise aastast. Taebla skulges noorte tegevus, niisamuti kui mujal Läänemaal olid ägedad vaidlused. Komsomolikoosolekutel olid hoogtööpäevad, osaleti ülemnõukogu valimiste ettevalmistamisel. 1941. aasta veebruaris korraldati punaarmee aastapäevaks suusakross. Kevadel hakati täitma VTK-norme. Kõik see oli noorte jaoks uus. 1941. aasta märtsist sai Arnold Eelmast Taebla valla esimene palgaline komsomolisekretär. 14. mail 1941. aastal vahetati Taebla valla noortel EKNi liikmepiletid ühelcaaenny liikmepiletite vastu. Arnold Eelma pillad kandis numbrit 17 miljonit 38887. Selles peletis on märgitud ainult üks liikmemaks maikuu eest kolm rubla 25 kopikat. Ja järgmisel kuul algas sõda. Sõjasündmused Läänemaal on meil teada varasematest saadetest. Vennad Eelmad mobiliseeriti punaarmeesse. Tean, kui mobilisatsioon välja kuulutati, ma läksin siis ka kabelimäele naat Kaharnu hüvastijätte ja tean, et külapoiss ja seal oli veel teisi ka ja mõningad neist läksid metsakutsusid siis andnud ka, et nad andnud lähme metsa ja arvates ei, Maidule. Arnold diviis 100 tee koos kaitselahingutega Saaremaale. Koos teiste mandril mobiliseeritud poistega võeti osa kaitseehituste rajamisest. Paar kuud pärast sarm okupeerimist tuli Arnold koju. Aga koduvallas oli neid, kes teda ei oodanud. Tema õde jah, et mind jälle siis taheti ära tappa, granaat visati tuppa, aga oleks ta voodis maganud, siis ta oleks surma saanud, aga ta magas siis diivani peal või kus, kus noh, muidugi, kus tahes mujal kui diivani peal jah, ja et, et siis jäin elama. Olles ma voodi seal siis seal ei olnud mitte midagi enam järgises voodist. Sellest sündmusest alates algasid Arnoldil vintsutused selle eest, et ta oli olnud kommunistlik noor. Kus teda on arreteeritud, seda tõesti, ma ei mäleta enam. Sest see on nii palju aega möödas memmele, et, aga et vallamaja on toodud seal tuli laulnud ühte väga ilusti kurba laulu ja mul on ainult katkendiliselt need sõnad meeles, viis on mul veel rohkem meelsega, aga katkendiliselt on sõnad meeles. Olen kurb, kui roosid õitsenud, kevadtormis närbunud või, või sügistormis närbunud, naad on üürikest maitsenud. Seal rohkem edasi ma enam siis laulust ei mäleta. Kas te teate seda, mis sai Arnold ilmast edasi pärast tema arreteerimist, noh, seda ma tean, et ta oli haapsalu vangimas sel ajal, kui ta ema suri, see oli 1009 42. aasta veebruaris ja tol ajal oli häda haapsalu vangimas. Kohalikud naabrid tahtsid rääkida. Eks Arnoldi vanglas olemine põhjustas ka selle ema haiguse? Jah, kahtlemata, ja oli väga väga vot sellepärast ja ta väga Arnold hoidis ja ja kahtlemata see Arno Arno anglas olek põhjustas seda. Pärast haapsalu vanglat viidi Arnold tööle kostiverre riigimõisa ja 1943. aasta alguses Kehtnasse. Kehtnast kirjutas Arnold päris mitu kirja Erna rannametsale. Õnnekombel on osa neist säilunud kõige varasemas kirjas, mis läkitatud 20. septembril 1943. aastal kutsub ta Ernati õde keeted ennast vaatama. Kiri lõppeb nii. Kutsun teid sellepärast siia, et kas me üldse enam 11 näha saame, sest arvestab praeguse olukorraga ja mul on täiesti säärane tunne. Esimesel novembril kirjutatud kirjast aga loeme. Tahes või tahtmata meelestub minu kodust äraminek ikka ja jälle. Parem, kui seda üldse meelde ei tuleks ja ununeks minevik. Ja elaksime Erna ainult tulevikule, millest katsume loota paremat. Kas seda küll on, ei tea. Elust Kehtna vangilaagris meenutab eelses miks? Kuidas te tuttavaks saite? Ikka töö juures natuke, siis, ma ei tea, mitte May kurameerinud, aga noh, olime lihtsalt rohkem tuttavad kui teiste tema kandis karistust, aga teie olin tööl kohalike elanike ja. Ega nad ei olnud, ma tohin niuksed, vabad vangid. Nad ei olnud seda aset, valvur oleks nendele järgi olnud, kui pikk oli nende tööpäev ja kui siis töö otsa sai, mis siis ikka niisama pikk, kui meil oli, meil oli siis 11 tundi, oli tööga pikki, eks nädal oli vangivalvur, õhtune pidid ikka olema, nad olid lauda karjalauda, peale magasid, kohalikud noored käisid nendega läbi, kas ei olnud siis kartust või hirmu, et nad olid ikkagi vangis? Ei, üldse ei mõelnudki selle peale, et et jah, et nad vangistanud oleks olnud, et sakslane vangivalvur Snaxiseks kartnud, aga meie oma mees oli siin üks vanem meesterahvas, jah, ja nad olid nagu vabad vangid üldse ei, ei olnud, ei, ei mõelnud üldse niisugust asja ei tea. Limbo suhtumist kohaliku rahva poolt. Ja tema oli väga-väga tubli töömeest, aitas igat ühte igavesti kesta, kutsus üldse tööle ja, ja ta oli üldse niuke hästi tugev poiss, kohe. Poolauna tõstis korrad ristikheina kohe, kui hakkas seal põllu pealistikena tõstmetes, mina oli meil ükskord temaga ühes staabis, istu, istu, sina istu ja, ja mina teen sinu eest tööd ja ennem sai Auna valmis, kui teised kahekest oleksin. Kas paiskli sellepärast ei hakka vahel juttu, oleks palganud? Üldsegi siukest juttu ei olnud jah, et sest tema mõttes kogu aeg kogu aeg ta mõtles, et teda lastaks lahti, et ma ei ole midagi kurja teinud, et, et ma saan lahti kogu aeg seda mõttes. Ja siis ta ka veel selles viimases kirjas kirjutas, et noh, et, et kas, kas meil saadetakse Saksamaale või või saan ehk lahti, sest jah, temal oli ikka see, et tema saab lahti, aga kui nad siit ära läksid, viidi, kuidas siis jäi teil omavaheline side? No ta ütles, et oota avastavatagaks insemad, kui ma lahti saan, et noh, abiellumine oli jutt, siis seda nägite, kui neid viidi ja kuidas need ei näinud, nad läksid hommiku vara, jah, ja, ja nii et õhtu veel saime kokku, jah, ja ütles välja, et et homme meid viiakse ja ja hommikul vara nad viidi. Kas oli 12. 13. novembril, nii et minul oli sünnipäev tulemas ja ta veel ütles, et aedniku käest oli mulle veel lilledased, kui kahju, et jah, et ei saa inimesi, ma oleksin 22 aastaseks ja haigekassa oli 12. või 13 novembril, ta läks ära. Pediaater. 1944. aasta 30. jaanuaril kirjutab Arnold juba Tallinna töö- ja kasvatuslaagrist Erna rannametsale. Nii. Katsuge midagi söögimaterjali saata. Ma ei palu jumal teab mida, peaasi, mis oleks kivist pehmem. Siis saabus 1944. aasta kevad ja lavastust turbaraba, kus asus koonduslaager, vajas tööjõudu. Vangid, nende hulgas ka Arnold ilma, saadeti sinna. Kui kostivere Kehtna riigimõisas oli vangidel suhteliselt kergem siis Lavassaare turbaraba oli tõeline koonduslaager kõigi oma koledustega. 18 20 tundi ränkrasket füüsilist tööd, 200 grammi leiba ja tass sooja vett. Nimeks Suvi. 10. augustil 1944. aastal toode Arnold koos teiste vangidega tagasi patareisse. Jätkame endise fašismi vangi August Mägi kirjaga. Paar päeva hiljem kutsus mind üks valvur, kes minuga juba varem oli heatahtlikult rääkinud teistest eemale ja ütles, et tead, teie kong viiakse varsti Saksamaale või mahalaskmisele. Kui lähete Saksamaale, viiakse teid sadamasse ning antakse asjad ja riided kaasa. Kui mahalaskmisele võetakse teid alasti ja käed seotakse kinni. Ta õpetas ka, kuidas sidumise ajal käsi hoida, et neid hiljem oleks kergem lahti saada. Kongis rääkisin kaasangidele, kellega juba Lavassaares olime kokku hoidnud. Valvuri jutu ära. 14. augusti õhtupoolikul loeti kongi üle ja meile anti kõik isiklikud asjad kätte. Arvasime, et sõit läheb siiski Saksamaale. Hakati kolme kaupa välja kutsuma. Olin kohe esimeses grupis, astusime ette ja siis tuli käsk riidest lahti. Kehast käis valu läbi. Kui hakati käsi selja taha siduma, lõi mõtte järsku kuidagi selgeks. Siis tuli presendiga kaetud auto ja meid aeti selle peale. Autos ootas viis kuus mustlast, labidat kaasas. Autode äärel istusid kaks valvurit, üks neist näis olevat purjus. Auto hakkas liikuma, meie hakkasime kohe käsi lahti päästma. Narva maantee alguses sain enda käed vabaks ja üsna varsti saime ka kõik teised köidikuist lahti. Üks meie hulgast võttis mustlase labida ja tegi salaja presendi sisse augu. Auto ei olnud veel metsa vahele jõudnudki, kui tõmbasime presendi puruks, esimesed hüppasid maha. Nüüd kargas ka automaadiga valvur autost välja ja hakkas mahahüppaja edulistama. Autosse jäid ainult vanemad inimesed, kes ütlesid, et nad nagunii ei jaksa põgeneda. Ees paistis udu. Jooksin sinna ja varsti olin jõe ääres. See oli Pirita jõgi ja nagu hiljem selgus, pidimeid viidema Iru metsa. Läksin üle jõe, sest vastaskaldas oli tihe võsa. Ma ei jõudnudki veel õieti võssa, kui nägin veel tulemas kahte alasti inimest. Need olid üks endine ohvitser ja noormees Haapsalu lähedalt Taeblast. Nende järel tulid veel Tammsaar ja mäger. Nüüd põgenesime juba mitmekesi. Jõudsime põgenemiskohast seitse, kaheksa kilomeetrit kaugemale. Nägime ühte heinakuhja, pugesime sinna varjule. Kui valgeks läks, selgus, et oleme üsna Maardu tehase lähedal. Heinakuhi oli katusega ja selle all varjasime end kogu päeva. Õhtuhämaruses hakkasime edasi liikuma, ohvitser soovitas minna nõmmele. Tal olevat seal tuttavaid. Taebla poisil olid sugulased Lasnamäe kandis. Kust riided saaksime. Otsustasime siiski lahku minna, nemad Tallinna poole meie lõuna poole viis ööd-päeva põgenesid kolm alasti meest kodu poole, kuhu nad ka lõpuks jõudsid. Seal nad elasid ja töötasid, kuni manalasse varisemiseni mõned aastad tagasi. Mis aiaga? Kahest teisest põgenikust. Ohvitseri saatusest pole keegi midagi kuulnud. Taebla poiss aga ei saa olla keegi muu kui Taebla valla komsorg Arnold Eilva. Viimane inimene, kes Arnoldist midagi teab, on tol ajal Lasnamäel elanud praegu 90 kolmeaastane noormehe tädi, minna nurk. Saksa munder oli tal seljas, mina rääkinud temast. Aga Movend ütles, meie lasime vennaga ligistikku jah, ütles, et Arno fliisi, aga ma läksin tööl ja mul polnud aega temaga palju rääkida, ütles, et tulgu ta minu juure, kui ta Tallinnas juhtus olema, siis ta nig nii minu juurde tuli ikka nagu sugulased kunagi, et mina olin tädi, talle ei ole tulnud ja, ja kadunud on ja Kurskis teda ei leita ja ei tea, et siis mina ei tea seda ka mitte õiendada, aga siis mina kuulsin seadletud, sel ajal olid kõiksugusabad, üks naine sabas, rääkis, et Kadriorus on lastud maha üks mees ja põõsasse visatud. Ja mina mõtlesin, Arno just läks seade ehk see oli Saksa riigis ja võib-olla nad lassid teda maha seal. GNU oli juba üks, vihkab ühte, teine vihkab tehiste. Te teate seda isegi, kuidas mina ise oma peaga seda mõtlesin, et ei tea, ehk see oli, aga Arnu sel ajal. Rahab vaebru auku oli visatud mitu tükki kinni seotud traadiga. Seda pist tegid sakslased kitsi. Nad ei tahtnud kõiki kaasa võtta, mis sest, et nad on välja minemas just. Tõenäoliselt Arnold hukkus 1944. aasta sügisel. Kas nii, nagu oletas, minna nurk teisiti ja täpsustamata, võib-olla tulevad veel kunagi arhiivist välja paberid või leidub veel mõni inimene, kes teab Arnold ilma viimastest elupäevadest? See sõda viis Eelmade perest ema ja pojad. Ja noorema poja süüks oli see, et vaevalt kaks kuud oli olnuta Taebla vallas konsorg.