Aastaid seisis Hiiumaal ühe poisi kodus seinal Domingo. Ja kitarr, hoidke neid minu tagasitulekuni oli poissi olnud õhtul enne sõtta minekut. Ja nihutasid poissi koju, ema, isa, toomingaks ja kitarr. See poiss oli Valdur saarestik. Meie otsingud algasid Hiiumaal Arnold Kruusi taskuraamatusse jäetud allkirja aadressi järgi. Algus oli vähetõotav. Haldur saarestikku ei tuntud. Kuni ükskord üks küsitletuist, millal ta järv roos, ütles. Jah, tema ema oma tundsin ja meie perekond olid vanasti niisugused tuttavad ja isegi kaugelt sugulased, kes omavahel läbi käisid, seepärast võib-olla meelse noorte tutvus oli ka nagu rohkem niisugune süvenenud oli niisugune. Hästi niisugune tore ja seltskondlik poiss oskas mängida viiulit ja kitarri ja laulis hästi ja tema oli väga südamlik inimene temale kõik asi hakkas niivõrd südamesse alati midagi paha või halb oli seda kõike võtta, seda nii. Nii hingeliselt kohe, et harva juhtunud sellist asja nägema poiste juures eriti. Jutuajamisel selgus ka, miks hiidlased ei mäleta valdurilt. Tema ema ja isa, kes küll mõlemad Hiiumaal sündinud elasid pikka aega mandril, sest pereisa Johannes finn teenis laevastikus ta volikogu esimese maailmasõjalaevas ja võttis korduvalt osa merelahingutest. Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni võttis ta vastu Balti merel. Sel ajal, kui Johannes fin merd sõitis, elas pere Tallinnas. Siin möödusid Valduri lapsepõlveaastad. Ta õppis esialgu kaheksateistkümnendas algkoolis, hiljem kaks aastat esimeses poeglaste gümnaasiumis. 1937. aastal tähistas Johannes fin oma viiekümnendat sünnipäeva. Pärast seda loobus ta teenistusest ja kogu perekond pöördus kodusaarele tagasi. Samal ajal muudeti ka võõrapäraselt kõlav perekonnanimi Finn saarestikuks. Et külarahvas omavahelises läbikäimises kasutas ikka talunimesid, siis tunti Tahkuna teeristi uusi asukaid edaspidi ikka kui vähe ja Juhanit Leenati avaldurit. Kõrgesse sadamasse purjelaevaga minu isa käis näidenson oma paadiga laevast maale toomas nende väikest vara natukest ja ma ei tea, kuidas need probusega äraga mere äärest ühista kodu või seda ma ei mäleta enam. Isa iga meremees on siis nad ikka üht-teist olid tulnud varem. Saarestiku pere kolimist Hiiumaale meenutas Robert Koit. Valduril tuli nüüd õppimine pooleli jätta. Et kuidagi omastele abiks olla, läks ta Tahkuna poolsaarele metsa tööle. Seal 1940. aasta suvel kohtus Valdur inimestega, kes aasid tal silmad nii mõnegi nähtuse suhtes. Need olid lihtsad vene poisid punalaevastiklase mundris komsomolimärk rinnal. Uued sõbrad tulid õhtuti sageli Valduri juurde koju. Nendel oli väike maja, oli seal tolleaegses sigala külas. Hästi puhas ja korras ja isa-ema olid lahked ja toredad inimesed. Kas Valdur oli nende ainuke? Jah, Valdur oli nende ainuke poeg. Selles kodus kostus tihti kitarrimängu, lauldi tollel ajal populaarseid lööklaule. Ka peremees Johannes oli siis üles võtnud oma lemmiklaulu kangelaslikkus Pariaagist ja noored meremehed olid rõõmuga kaasa laulnud. Üks kord jätsid külalised valvurile raamatu. See oli Nikolai Ostrovski. Kuidas karastus teras. Valdur oli lugenud öö läbi. Varsti pärast sõda moodustati vallas komsomoliorganisatsioon. Valdur esitas avalduse leninliku komsomoli astumiseks. Nüüd töötas ta valla täitevkomitees arveametnikuna, aidates teostada maareformi läbi viia valimiskampaaniat, organiseerida kunstilise isetegevuse ringe. Selle kõik lõpetas sõda. Meenutab Ilja koort, kellel avaldus saarestik oli tädipoeg. Mäletan, kui ta ära läks, et ta siis kodust lahkudes pani, tähendab seinale toominga oksad ja seal kõrval isegi kitarr talvel ja ütles emale, et kui tagasi tulen, siis võtan selle ise ära. No ema hoidis seda muidugi aastaid juba ka siis, kui ta teadis, et poed enam ei ole. Teie olite valdurist palju noorem, mina olin kuus aastat noorem, kindlasti kuulased, päris kohe. Ja mis ma siis olin umbes 12 kolmeteistaastane niimoodi, kui Valdur läks hävituspataljoni ja ta käis veel meil ta seal vaatamas ja siis ütles, et nüüd ma sõidan ära. Aga varsti tulen tagasi, ütles niimoodi. Leonhard alias teie olite saarestikuga siis koos hävituspataljonis. Jah, olime külla 41. aastal, kui mobilisatsioon, siis me läksime siit koos üle haapsalu, sõdime niisugune jaotuspunkt siis osa meid jäi Haapsalu hävituspataljoni ja osa sõitis edasi siis Venemaale, siis käisime temaga koos lahingutes, hind Lihula lähedal. Ja kui siin Saksa väed olid hästi lähedal juba absoli juba lahti lõhkusel postkontor ja siis meie siin kuue ihupoisiga otsustasime, et meie siin ennast sakslaste kätte jätta, et põgeneme Hiiumaale, siis oligi nii, saime sealt rannast kuskilt aadija, sõitsime koos. Saarestik esin. No saarestik, kõige parem oskas meie seast vene keelt, see oligi nii parem siis kui meie tulime maale siia Hiiumaale. Siis ta sai sind natukene teha siin vene piirivalve, talle selgeks, et näed, et mehed ikka pole mitte päris jooksikuid, vaid et meil nulliga põhjust siia tulemiseks. Ja me tulime ära nii sakslaste siia, et ikka nii nagu omade poole tulla. See oli nii hästi heaks plussiks meile. Siis olime üks nädal-paar siin asi nagu stabiliseeru seal mandril uuesti. Saksa väed löödi tagasi isal ja läks uuesti hävituspataljoni haapsalu. Loeme katkendeid kirjadest, mida Valdur saatis kodustele hävituspataljonist esimestel sõjakuudel. Merel nägime ka juba esimese 100 proovi kirjutata vanematele esimeses kirjas rindelt. Peaasi, et tuju oleks. Ja seda just praegu kurta ei saa, et see halb oleks, on ju neid noori siin nii palju koos kõigil ühine saatus, milleks muretseda? Lubasin telepildi, kuid sellel hommikul, kui ära tulin, unustasin selle ära. Panen teda ümbriku sisse. Nüüd aga Valduri viimane kiri, mis kannab daatumit 20. August 1941. Mul on teatada ka teile muuseas kaunis kurbi uudiseid. Lei Karla on surnud. Neid sai paarteist veel kõrgessaare vallast. Ülli Juku ja kaer Felix, ka. Osama Richard sai haavata. Minu tervis on praegu täiesti hea. Kordagi veel ei ole haige olnud ja jälle nohu kiver kallal käinud. Loodan, et teiegi seal Hiiumaal tervesti elate. Edasi on Valduri kohta materjalid toimikus number 2122 mille oli avanud Eesti julgeolekupolitsei. Esimesel septembril 1941. aastal tõid omakaitse mehed Rapla politseijaoskonda noore mehe, kes asutus. Valdur Johannese poeg, saarestikuks sündinud 16. oktoobril 1921. Elukoht kõrgessaare vald ogandi küla pähe jäätalu. Ülekuulamisel selgus, et kinnipeetu on elukutselt tööline ja kõrgessaare valla komsomoli algorganisatsiooni liige. Tema viimane töökoht oli kõrgessaare valla täitevkomitee. Varsti pärast aja algust astus ta koos teiste Hiiumaa kommunistlike noortega hävituspataljoni lahingus Haapsalu all langes ta vangi. Et 10. septembril 1941. aastal Tallinn Harju prefektuuri politseijuhataja käesolevat juurdlust läbi lugedes ja silmas pidades, et kodanik Valdur Johannese poeg saarestikku kahtlustatakse kommunistlikust tegevusest osavõtmises, mis pärast määrastada vahistada ja paigutada Tallinna keskvanglasse vahi alla kuni juurdluse lõpetamiseni Tallinna keskvanglas nägi Valdur saarestikku Richard võsama seesama Hiiumaa mees, kelle haavatasaamisest oli Valdur kodustele kirjutanud. Ja seal ma teda nägin. Me olime üheksandas jaoskonnas ja tema tuli sinna samasele kambri kongi, kus mina olin, seal oli väga palju neid 80 oli seal sees inimeste korda. Kui mina seal olin, rääkisime ka siis omad jutud seal, mis, mis meil rääkida oli peamiselt toidust just ikka, seda sai ju üsna vähe, seal oli see esialgu veel üheksa päeva oli päris söömata olnud, ainult mesi oli ta nii väga kaua, pold kid seal sees, ta viidi ära ja kutsuti välja. Ega seal käisid hommiku käinud, kes on juudi soost, tulgu välja ja ja korjati nad ära ja tema kutsuti ka ja viidi välja. Muidugi mina teda tundsin ja ma ei tea, kuidas seda julgesingi teha, sellepärast et see nende vangivalvuritega rääkimine ja üldse see läbikäimine oli ju nii rangelt keelatud tootmine, aga tema oli nii aus mees ja ütles mulle, et ta viidi ära, ta pidi viiendasse jaoskonda ja mainis veel, et see ei olegi väga hea jaoskond. Ja nii jäigi. Meie vahekord läks lahti, kui ma koju tulin, siia oma poega minu käest küsima ja ma ütlesin, et jah, et ma nägin teda küll ja ja rääkisin, mis ma teagi, tahaks rääkida isale, ma ütlen siis niiviisi ja andsin talle seda nõuet, et saada sinna seal vangimaja ülemus seal midagi ikka olime Leaga komissariks staabist kutsunud tühi ja ta saatis sinna järelpärimise kirja ja siis ta sai sellest kirjast sai vastavuses ja ta tuli ka minule siis rääkimisele vastuse. Aga et see on saadet kärmelt, allun meister surmanuhtlus ja see otsus on täide viidud. 10.-le aprill 42. aastal. Leino Johannes saarestik olid kaotanud oma ainukese poja mõttes olid nad Valduri matnud. Oleksid nad vaid teadnud, et tegelikult nende poeg elas veel ja jätkas võitlust. 1943. aasta detsembris ilmus ajalehes Komsomolskaja Pravda artikkel grantki surmalaagrist. Sinna laagrisse olid hitlerlased kokku ajanud mehi, naisi ja alaealisi viideevskist, poolovskist, roslawist, Smolenskis, diateistest, linnadest pimedast pimedani kuni vööni. B sees käis töö turba lõikamisel. Range toideti kartulikoortest lõppenud hobustest ja muudest jäätmetest valmistatud riismetega. Laagris asus üle 800 vahialuse. Esimesel mail 1943. aastal viisid sakslased mahalaskmisele seitse Nõukogude kodanikku, kes olid selja tagant käsist seotud. Hiljem tabatud ühishauast leiti ühe Patkuue varrukast kiri. Sellel oli väriseva käega kirjutatud järgmised sõnad. Hüvasti, kallid nõukogude inimesed. Meid tapetakse täna. Kuid tahame elada. Meie noored, elasime üle hirmsaid piinamisi jäi mustavaks kodumaale. Mina, Alec punkt. Sergei poeg Kuznetsov, venelane minu seltsimees saarestik, haldur, eestlane ENSV-st Hiiumaalt.