Siin Haeska külas metsa Jaani talus siis 21. detsembril 1921. aastal sündis Johannes yhtarpal. Palju see talu nüüd on muutunud sellest ajast? No ei oska nagu öelda, ta oli enne jaanis selline talumaja oli aga nüüd oleks väga vana maja juba olnud ja nüüd sain peale seda remonti tehtud ja, ja, ja rehealune selle nagu ära kaotatud ja teie olete siis Johannes õde Aino Vihterpall. No midagi ta võib-olla oma nooruspäevilt mäletate, kui siin siis neli last hoovis ringi jooksid ja Johannes oli kõige vanem. Ja noh, tähendab vend oli sel ajal juba 14 aastat vana, kui mina sündisin, tema oleks saanud siis 20, siis nähtavasti detsembris ja mina oleks kuus saanud, nii et meie oleks siis koos sünnipäeva pidanud, sest minul on 13. detsembril ja teemal 21. ja ja seda ta ikka alati siis rääkis, et saame siis koos sünni tellida ja rohkemale. No näiteks üks selline moment oli tema nägu temaga tõrelised, ta suitsetas ja, ja ütles, et jäta suitsetamine maha. Ja siis tal olid vist momendil suitsud otsas ja, ja siis ta ütles, et Tomuleerneid aidata omale herneid. Et siis, aga noh, kui isu, sünerneid, mina tein herneid ja, ja kõik see päev oli siis niisama ja järgmine päev kauplus kindlasti laadida, täis süüa, siis minul mina nutsin seal kõrval, et miks ma sulgis herneid tõin ja kui ta jälle suitsu tõmbas. Ja niisugune moment, nagu temast on meeles. Salme neurov, teie olite peres mitmes tütar? Perekonnas sel ajal olin kolmas laps, Aino oli minust noorem ja mõnda asja ma ikka vennast helmele Ta on, tema oli väga niisugune aktiivne ja hea õpilane oli ja sportlane oli, organiseerisid siin igasugust maa noorteringi siia ja siis hiljem, kui juba noh, Nõukogude valitsus tuli ja, ja siis tema hakkaski nagu komnooreks, siis Jaaennal oli siin aida otsas üks niisugune puhas ait nagu vanasti inimestel olid, kus riideid hoiti ja ja temal oli see nagu oma kabinetis tehtud voodi oli seal ja, ja suvel ta elas siin aidas päris ja raamatud olid seal ja dokumendid ja väikene laud. Ja kunagi oli isegi Paul soe suu käis siin temaga juttu rääkimas ja oli öösel magasid Siinai talakas koos ja hommikul läksid jälle koos minema ja jalgratastega käisid sellel autosid, niisuguseid asju ei olnud. Kas Johannes olisin Ridalas siis üks esimesi kommunistlikke noori vä? Arvata võib seda mina kindel ei tea olla, aga tema juba ja kui need loodi algusest, oli kohe komsomoli, eks algas, mina käisin esimeses klassis just sel ajal, siis siis ta käis koolides pioneerijuhiga koos veel organiseerima pion neere ja, ja siis oktoobrilapsi ja niimoodi ringidesse. Helmi meremägi tol ajal korjas ja teie olite pioneerijuht, siis olin, mina olin pioneerijuht ja minul oli 11 kooli Martna ja Ridala külanõukogu või vald. Sel ajal olid vallad, jalgrattaga tuli need ära sõtkuda kuu ajaga. Ja igas koolis pidi ära käidud saama ja midagi ära räägitud ka organisatsioonid pidi kohale pandama. Tööde tegemist tuli küll. Teie olite pioneerijuht, aga kas siis Johannes oli seal, Johannes oli komsomol, org. Johannes oli kompsurje, tema oli jah, ja siis hiljem ta läks miilitsaks Sipa, kuidas siis teil omavahel see pioneeri ja komsomolitöö oli ka kooskõlas ikka kooskõlas, meie koosolekud olid igatahes imbunud Aescase ära peetud, see oli kiidevas ja seal oli kõige suurem keskus koos meid. Palju oli teil pioneere ja palju oli siis Johannesel kommunistlikke noori, kas mäletate? Umbeski mäletan, Ridalis ei olnud rohkem kui oli kõigist oli alguses, oli seitse ja hiljem oli üheksa. Te ise olite ja loomulikult ka siis kommunistlik noor olin. Ja aga siis, pioneeri ma tõesti ei mäleta, neid ülikoolides oli kohe neid sai ju võetud ja lased ise neid oli ju oma salgajuhid ja ja, ja said, ja siis ainult mina olin siiski neid siis vormistas ja ja vastu võttis ja neid tuli üsna trobikond kaupa tuli, nii et igas koolis oli neid päris palju. Saame vast kõigepealt tuttavaks. Maugust. Kuidas teie siis Johannes lihtalt palli tundsite? No tema oli mu naabripoiss siin ja see kasvas siin ülesse ja ja selle tõttu siis ta käis iga päev neil siin. Ega temast ju väga palju vanem ei ole. Olen küll ma sain juba 70 aastat vanaks ja ta on hulk maad. No ta oli 60 piiriseks onnide. No siis te siiski peaksite teda hästi mäletama, missugune poiss Tauliga. Oi tore poiss, väga tore poiss oli põhitöö oligi jah, tal tegelikult viimasel ajal ega tegeledes ikka rohkem selle kraavi tööga sellega teenilist rahavad Nordel pandiora, kui sa võtad seda ikka ja siis kaevasid kraavi, siin oli jah, kraavi kaevamise tööd olid seedepõhitöö oligi noores põlves ja siis on spordiala, see oli muidugi kõrvalt see kõrvalendi. Oli siis niisugune tugev, füüsiliselt tugev poiss, aga iga mees ikka kraadini läinud, viskama. Ja ja väga tugeva ehitusega poiss kehaliselt pika, kas või ei, väga pikka kasvu ei olnud ta umbes võib-olla kriipsu ehk oli õest teaks, oligi pikem. Jajajaa niuke dise tammides, poiss. Tuligi praegu Johannes Vister pallile Haeska maa noorteringi poolt. Määrati siis üheksandal juunil 1940 korraldatud kraaviga võistlustel teine auhind auhinnaks. Pioneerilabidas. Seal leiti kodust veel meie jutuajamise ajal. Põllutöökoja tunnistus. Temal oli jah igasugust võistluste diplomeid, küll oli kraavi kaevamiseks ja, ja küll oli kõnevõistluseks ja ja aga need on nüüd kaduma saanud. Ei mäletagi igasuguseid diplomis, mis nende maanoorteringis need osa võtsid ja ja siis organiseerisid siin köik kokkade ringi ja, ja kursusi ja teeõhtut pidasid ja, ja niisugust kõiki niisugust kultuurilist elu juhtist. Aska noored ja tema oli kõikidega väga hea sõber ja ja, ja koosned kõikesid ikka. Aga igaüks läks sõja, ajalike oma rada laiali. Nojah, see juba sõjaaeg tuli siis? Muidugi tema läks ennem, ta läks juba varem just mobilisatsiooni otsekohe läinud, oleks ennem juba miilitsateenistusse. Aga no mina läksin mobilisatsiooni välja, aga hiljem ma puutusin temaga kokku veel mitu korda. Haapsalus olime sealmail küll pataljonis, aga tõmmanud. Tee-line rohkem. Selles miilitsasalgas, mis oli koos hävituspataljoniga, võttis ka lahingutest osa siin Lihula Kirbla. Ja võttis küll nii et, aga jah, aga liiaga hiljem ta elu, kui me olime Lihulas peale seda veel siis, kui sakslane tagasi leedi Lihulast ja Lihulast, siis jälle Interpol enam Lihulas ei olnud, ta töötas siis Haapsalus. No siis ta jäi aarsus maha, kui meid viidi ära Tallinna, moodustati see esimene Eesti kütipolk. Ma olin siis ketipolku ja siis läksime jälle selle Kiviloo lahingusse. Ja peale seda ma enam teda pole näinud, siis peale selle see oli kõik viimanud. Kui sõda algas, siis tema organiseeris abistas igasugust sõja sõja jaoks kokkuostuks loomi kokku ja, ja hobuseid ja, ja ta oli ka väga aktiivne niimoodi tegutsema ja sellepärast nagu teda mõned inimesed põlgasidki, isegi vaat on liiga aktiivne kommunist. Ja vend läks case veel kodust läbi. See oli nii üks reedene õhtu 30. augustil minu teada. Me ei näe seda õhtut, mäletan küll, kui ta veel kodus oli vara ja ema oli teda üles äratanud, ta magas, aitas ja ema küsis veel tema käest, et kuhu sa oskad minna? Ta ütles küll, mina iseennast varjata oskan. Ja laupäeval sõitsid juba sakslased külasse sisse ja sõitsid Haapsalu poole edasi. Ja sellesama pühapäeval oli omakaitse juba tuli meile piirangud tegema. Nii et siit põldude pealt tuli üks sõjaväelane. See oli venelane, oli kuskilt sõjaväeosast maha jäänud või niimoodi ja tuli meil siin istus siin õues, tahtis süüa saada ja meie ise oskas väga hästi vene keelt, tema oli tsaari sõjaväes revolutsiooni ajal ja rääkis isegi seda, et et ta on Leninit näinud. Kui Lenin on kõnet pidanud ja, ja peale revolutsiooni, siis ta tuli siia külasse tagasi elama ja tal oli vene keel selge ja kõik. Ja oli minu teada nägu. Külarahvas sellel rääkisid jääd metsani, Priidu oli kõige targem mees ja kõik, mis külakirjad ja kõik teha oli ikka tema juurde tulid kõik nõu küsima ja kõik ajalehed ja kõik, nemad lugesid ja ajakirjandust ja, ja kõik see minu isa ütles niimoodi, et tema viimase veeruni loeb ajalehe läbi ja tema teadis ja oskas kõik poliitikat rääkida ja vaidlesin külameestega ja ja vennal oli ka siis ikka need külapoisid, olid kõik sõbrad, käisid siin meie õue peal koos õhtuti ja siin need siis poliitikast rääkisid ja sõjast ja kõigest minu isa ütles nendele, et olgu, mis on, aga kommunism võidab maailma. Eks need, kes omakaitses, olid juba moodustatud, mina tea, kus Martnas või kuskil need olid kõik seal juba valves, et et kas metsa Jani poiss ei tule mitte koju, et on koju tulnud ja võtsid selle sõjaväelase siit meie meilt kinni. See oli pühatava õhta just, ja järgmine pühapäev tulid, tegid uue haarangu selli hommiku vara juba. Ja viidi meie isa ja isa vend koos võeti siit meie majast kinni. Isa ütles, nagu tundis ette, et lapsed ei jäta nüüd vaeseks last lapseks. Mina mind viiakse praegu püssimeeste vahel vangimahalaskmisele ja mina enam tagasi ei tule. Ma ei ole küll kurjategija, ei ole ühtegi vihtsaraegu, ka hernekaunad jällegi põllu pealt. Nüüd aga mind lüüakse mahalaskmisele ja panin, silitas minu pihad toas ja viidi ära ja haapsalu vangla ja hiljem kuuega hiljem. Las teab seal vanglas maha. Üheksandal oktoobril viidi mahalaskmisele. Kas teil on mingisuguseid andmeid ka, miks isa maha lasti, kas mingisugust süüdistust talle esitati? Siit inimesed ise olid niisugust kaebus jäänud tema kohta, et on parandamata bolševike varjab kommunisti, abistab. Ja see kommunist, keda ta varjas, oli siis oma poeg Johannes. Mis siis teie kodus edasi sai, kui saite kuulda, et isa maha lastud ja vanem vend Johannes Johannese saatus ka oli päris teadmata. No siis meie ema jahimehi päikselastega üksipäini ja väga vilets oli see sõjaaeg meil elada. Ega siis keegi, paljud ei abistanud ka meid. Paljud ütlesid kommunist ja need ei abista. Ja me olime nagu põlatud inimesed siin. No Johannes oli väga aktiivne poiss siin kuidagi kompsorgiks oli juba varem, eks temast ju palju pabereid ja dokumente järgi. Ja kui ta ära läks, kuhu ta pani. Temal oli osalt neid peidetud isegi maja lakka räästa alla kohvri sisse, aga sõja ajal arvatavasti, et ema tihti tullakse läbi otsima ja, ja tema vist hävitas mina ise nägin ka neid dokumente ja asju aga tema hävitas need arvatavasti ära ja hiljem veel, mis temast jäi, on nüüd see maja siin remonditud juba ja ümber ehitatud ja, ja sellega kõik kolimisega veel niimoodi ümberehitamisega on temast niisugust dokumendid kaduma saanud. Ja arvata võib, et ega ema eriti palju Johannest tol ajal teile ja enda võib-olla käikudest ja nendest uurimistest, kuhu poeg kadus, ei rääkinudki sellepärast, et see oleks tervele perele ohtlikuks saanud. Ja tema oli märga kartlik ja, ja ähvardati meid kõik see aeg, et et kuid poeg välja ei tule, siis viiakse terve perekond ära ja isa tagasi saab siis ainult, kui poeg välja tuleb. Aga noh, kuu aega hiljem juba on dokumentides selgeks tehtud, et isa on maha lastud juba. Kas te saite teada kaisa mahalaskmisest siis või saite hiljem, pärast sõdalast teadlasena? Meie saime juba siis kohe ema läks siis teda veel haapsalu vanglast küsima, ta oli saatnud sõna Etogu, saatku talle natukene tubakat ja, ja leiba. Aga siis sealt tema saatis tuli tagasi ja nemad läksid siis onu naisega, need vennad koos viidi, vennanaised läksid koos haapsalu vanglast küsima siis et et miks pakki vastu ei võetud, nemad on sinna läinud, kus enam tagasitulemist ei ole, oli kohe nendele öeldud ära. Ja hiljem siis saime need perekonnaseisudokumendid ja seal oli tema surmapäev ja, ja niisugune märge juurde tehtud, et on sel päeval mahalaskmisel, viid Nad Nasty Uuemõisa taga maha, aga kui isa ringi maeti ja siis saadeti emale teade, et tuled, no riided kõikide järgi nagu saab siis teada ja tunnevad ära ja aga ema oli väga raskesti haige ja, ja meie kõik nii alaealised lapsed olime, ei olnud minejad, nii et me ei saanud sellest teada. Aga arvatavasti on ta siin Haapsalus ühishauas. Aga mida te nüüd teate, Johannes vihtartali edasisest eluteest? Kuulu jutusi oli igasuguseid, sel ajal isegi tema dokumente on leitud veel Haapsalu mere ääres ja ja ema arvas siis, et ehk on, sattus sinna laeva peale, mis hiiu-le veel sõitis, viimane laev Haapsalust sõja ajal. Aga ja põlema läks, tee peal oli läinud, aga hiljem ta käis otsimas teda veel Patarei vanglas veedetud, oli niisugust kulujutusi, et on, on sattunud nagu koonduslaagrisse või patareis saksa saksa vanglasse. Vaat sellest me rohkem täpsemalt ei tea midagi. Vot te rääkisite, et oli niisugune jutt veel olnud, et nad olla juurika katse juures olnud ja ühe teise meie saatekangelasega varasematest saadetest juba Arnold ilmaga koos Ja niisugust juttu, ema rääkis ka veel siis, et on kuulnud, et on noh, kui nõukogude valitsus juba Haapsalust taganes ja sakslased tulid palivere poolt juba peale Haapsalu. Et niisuguste noormeeste grupp oli olnud veel seal juurika kõrtsu juures neid sakslasi kinni pidamas. Aga kuhu need noored mehed sealt said ja sellel olevat olnud see Arnold Ka see grupp tõepoolest oli seal see on kindel. Kes sinna gruppi kuulusid, seda me ei tea, võib-olla tõesti oli. Arnold hirma tuli Johannes Vihterpalu ja ka teised veel võiksid olla seal. Ei tea rohkem ja midagi tema saatusest, nii. Niisugune oli lugu Haeska küla metsa Jaani jõukust kelle elutee lõppes enne, kui temast sai Johannes.