Ja onu ja minu nimi on haiki ja minul on jõuludega seoses meeles üks selline lugu. See oli sügaval nõukogude ajal ja minu isa ja ema, kes ei olnud küll väga usklikud inimesed, armastasid ikka jõuluõhtul käia kirikus, Nissi kirikus. Ema oli teinud kõik ettevalmistused jõuluks ilusad ehted puule pannud valged küünlad. Kuigi see oli keelatud tuua kuuske tuppa jõuludele. Ta oli seda siiski teinud. Oma vanast harjumusest oli valmistanud maitsvad jõuluroad ette valmistanud, pakkinud kingitused maalastele ja siis, kui õhtu oli käes, ütles isa, et nüüd istume siia kuuse juurde ja laulame jõululaule, aga nii minu õde kui ka vend. Me olime parajasti selles eas, kus ollakse pioneerid ja oktoobrilapsed. Ja meie panime suud kinni ja ei laulnud mitte ühtegi jõululaulu. Isa ja ema laulsid siis püha öö ära. Me vaatasime, et isa läheb näost järjest vihasemaks ja sellel õhtul See oli väga kurb jõuluõhtu aga kingitustega läks niimoodi, et siis, kui oli juba hiline öö, siis isa oli magama läinud ja ema tuli meie juurde ja andis meile siis kingitused voodisse kätte. Nii et selline jõulan mulle meelde jäänud nõukogude ajast.