Tere, mina olen Tiia ja räägi nuus aasta öödest Viljandis võidu puiesteel. Mõnikümmend aastat tagasi möödunud sajandi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel. Võidu Puiestee kandis Viljandis sirge lühike tänav mis viis bussijaama tagant otse uue veskile. Tema lõpus asus sõjaline memoriaal, Viljandi keskne punane ausammas sõdurikuju, mida kutsuti salamahti tsemendi Jukuks. Võidu puiesteed kaunistasid paplid, aga mitte hiiglaslikud ja õitsvad mõnel pool vaid väikesed ja ära põetud. Mitu korda aastas marssisid mööda võidu puiesteed sõjameeste kolonn viima Bärgi tsemendi Juku juurde. Ja paraadi sai siis vaadata lausa toa aknast. Võidu puiesteel asusid eramajad, naabrid tundsid naabreid ja eksisteeris naabrivalve, kuigi seda tollel niimoodi kutsutud. Naabrivalve oli päris tugev kaardid, naid hoiti ees, et naabrid ei näeks tuppa. Uusaastaöödel mindi välja tänavale, naabreid tervitama, rakette vaatama. Ilutulestiku vaatamine oli uusaastaöö kulminatsioon ja Talle pöörati suurt rõhku. Tähtis oli, et lapsed südaööni vastu peaks ja saaks samuti liha saluuti. Sest saluuti rakett ilutulestikku nägigi nendel aastatel. Et uus aasta öödel. Minu vanaema uskus, et kui on palju rakette, siis tuleb hea aasta. Ma ei teagi, mida tema kahte sõda näinud kodu kaotanud, Siberis olnud naine pidas silmas hea aasta all. Igatahes lapsed pidid vastu pidama ilu, tule päästikuni ja mitte varem ära vajuma. Et oleks tulnud nad magama panna. Aastat lendasid ja varsti olid minu lapsed need, kes pidid südaööni vastu pidama. Lapsepõlve ilutulestikud on jäänud meelde rikkolikuna. Ometi polnud rakette ju tollal kuskilt saada ja neid liikus vaid julgeolekuga, tegelevates asutustes, piirivalves, muudes organites. Viljandis paiknev sõjaväe osa laskis alati suure pauguga saluuti ja üksikuid raketigruppe oli veel siin ja seal ka Viljandi vangla kandis, näiteks oli tulevärk. Meie vastas naaber töötas miilitsas kas liikluse või mingi muu miilitsaasutuses ja temal oli ka rakette. Nii et midagi põnevat toimus alati otse meie nina all. Nendel aastatel lõigati eramukrunte väiksemaks ja ehitati majade vahele korterelamuid ja uutes vanades keelas selliseid inimesi, kes said kuskilt rakett kätte. Aga ühel uusaastaööl oli meiegi seltskonnas rakette. Ma ei mäleta, kas need hankis mu isa või mõni isa sõber või naabrimees aga igatahes olid raketid ja neid hakati laskuma. See oli väga erutav sündmus, kuna rakett on ju ohtlik. Ta võib lennata, kes teab, kuhu valel ajal lahti minna ja muud ohud. Lapsed ja naised hoidsid teemale, mehed kogunesid kokku ja hakkasid raketti laskma. Ja siis lendaski taeva poole rakett pritsides valguse sära. Väga suure kõmakaga. Ja huvitav oli, et ühekorraga kukkusid kõigil meestel korpused peast lumisele kõnniteele. Mitte sellepärast, et pauk oleks olnud nii suur vaid seetõttu, et kõik vaatasid korraga üles. See oli lugu uus aasta öödest Viljandis võidu puiesteel.