Mina olen Jorma ja mul on viimastel aastatel seda jõulude ajal toimuvat veidi kõrvalt vaadates jäänud pähe kummitama üks mõte. Mõte kõneleb sellest, et kui palju me tegelikult anname endale aru, mis toimub kogu selle aasta lõpus agimise ja seesmise otsimise kestel meie peades tegelikult kunagi kooli ajal jäi mulle väga kirkalt meelde üks füüsikatunnis õpetaja poolt võrdlemisi pargutavaldoonile öeldud lause, et inimene kasutab oma mõttepotentsiaalist suhteliselt kaduvväikest osa. Ja tegelikult on ta võimeline palju enamaks kui see, mida ta iga päev teeb. Ja mul on ka selline tunne, et see jõuluaeg justkui nagu väliselt motiveerib meid tegema asju, mida me millegipärast muul ajal nii lihtsalt ei tee. Meile tundub hästi tavapärane juskui olla hea, toetada erinevaid algatusi, mis püüavad juhtida tähelepanu sellele, mis toimub meie ümber ja millele me võib-olla iga päev ei taha mõelda. Aga teisalt sunnib ta meid ka jooksma mööda kaubamajasid, ostma kokku asju, tundma süüd siis, kui midagi tarbimata, tunda ennast justkui rahul, kui see kassajärjekordne otsas kotid kraami täis. Ja see mõte keerlebki nende kahe äärmuse vahel ja sunnib endalt küsima, kas me suudaksime olla tegelikult needsamad heade tähelepanelikud inimesed ka siis, kui seda välist tingeltangel nii palju meie ümber ei tehta ja kui kogu aeg ei saabu lühisõnumeid ja e-kirju, mis paluvad olla tähelepanelikud ja hoolivad. Ja mul on tunne, et siin on eestlastel rahvusena, kelle ajalugu ma arvan, ei ole nagu ühelgi rahvusel tegelikult väga tavapärane. Pean silmas seda, et ei, oleme võib-olla nii tugevalt seotud kristliku traditsiooniga kui mõni meie naabritest. Samas need parimad väärtused, mida see mõtteviis endas kannab, soovime ikka omaks võtta. Ja kui see nii on ja me anname endale aru head tehes on hea olla, siis võib-olla oleks teha vaja ainult üks väike samm, et jõuda sellise olukorrani, kus väline, kes enam ei tundugi nii tähtis ja avastada endas, et see asi, mis esimesel pilgul tundub niivõrd keeruline, raske olla tähelepanelik hoolivam näiteks mais, juulis või minu poolest kas või pimedas sombusest novembris on tegelikult ainult ühe väikese mõtteliigutuse küsimus ja inimene, ma arvan, et suudab olla palju parem kohe kui ta võtab endale ühe hetke järelemõtlemiseks, kui ta korraks astub sellest ringist välja. Kui ta korraks vaatab, seda natukene hulluvad ja tegelikult mind hirmutavad supermarketit väikest distantsi pealt ja saab aru, et see kõik ei olegi üldse oluline. Palju olulisem on see aeg, on see hea tunne, kui sisimas ja alateadlikult kasvõi sellelesamale abivajajale kätt ulatades saadakse aru, miks on teineteisest hoolimine tähtis ja olgu need jõulud siis selline Aecus minuti võtmine või mõnel juhul tunnikese leidmine selliseks mõtistuseks on võib-olla ootuspärasem ja tehkem seda julgemini, öelgem seda julgemini välja. Ja ärgem Kemuga olla ausad siis, kui see väline trall, mille tõepoolest juba tüütuks muutub ei pea käituma pealiskaudselt. Keegi ei sunni meid selleks ja olen sageli mõelnud, et need kampaaniad, mis õhutavad meid tegema selliseid naljakaid otsuseid millele need tuginevad. Kas te teate mõnda SMS-laenu edulugu? Mina küll ei tea, aga miks siis joosta selles tupiktänavas? Kui meil on sisimas tahtmine kord aastas aeg maha võtta ja asjad õigesse järjekorda panna, siis tehke seda ja lubage endale, ühe uusaastalubadus on, et see võiks nii olla ka mõnel tumedal suveõhtul või sombusest sügises.