Tere, minu nimi on Mihkel. Kui jõulude peale mõelda, siis tulevad mul kaks esimest sõna meelde, mis on ootus ja lootus. Ma ei tea, kas sellepärast, et see on selline pime ja vaikne aeg. Aga tegelikult see ootus, lootus seostub eelkõige kingitustega. Praegu ma olen sellises vanuses, et ega mulle on väga raske midagi kinkida, sellepärast et need ootused ja lootused on vananedes läinud üha väiksemaks. Aga lapsena ma mäletan väga hästi, mis tähendas, kui sinu ootus ja loo lootus ei täitunud. Ma arvan, et paljudel on meeles üks väike unistus alati jõuluvanalt saada pakk, mis on kõva ja ilusti pakitud, tüdrukutel muidugi seostusse nukuga ja poistel kindlasti siis autoga. Aga oh üllatust, kui see jõuluvana tuli, siis ka oli pehme ja sarnase kujuga nagu piparkoogitainas. Kui sa selle kätte võttis, siis ta vajus veel rohkem läbi. Loomulikult olid seal sees kas ema või vanaema, kootud sokid või kindad. Kui Bakali vähe kõvem, siis sinna pistetud vahele ka mõned mandariinid ja šokolaadikommid. Kuid kuhu jäi siis selle lapseootus ja lootus, kuhu jäi see nukk või kuhu jäise auto? Ootus ja lootus on ka seotud ühe sellise jõuluma, ütleksin negatiivse poolega, et me vaatame jõule alati läbi kas selle iidse traditsiooni või siis selle traditsiooni, mis iga perekond on enda jaoks loonud, kas perekond saab alati kokku sel ajal või siis tehakse midagi muud, kes ei ole perekonnas, aga tahaksin siin rääkida sellest, et ootused ja lootused on inimese jaoks ka sellised negatiivse kogemuse allikad, kujutage ette last nüüd sedasama last, kes on saanud pakki. Ja mis ei ole just see pakk, mida ta on jõuluvanale kirjutanud tuhandeid kordi siis ma kujutan ette, et see on see koht, kus esimesena inimene pettub selles elus. Ehk siis tema lootused ja ootused saavad tõsise tagasilöögi, sellepärast et jõuluvana on arvatavasti lapse jaoks väga suure märgilise tähtsusega ja jõuluvana positiivne kuju eriti ja tänu sellele, et kui positiivne eeskuju sinu jaoks muutub selliseks pettumuseks, siis ma kujutan ette, sealt me saamegi oma esimesed väiksed vitsad kätte, et meil edaspidi elus on ka ootuste ja lootustega suhteliselt kehvasti olukord. Ja loomulikult, kui nüüd veel siit edasi öelda, et kuhu kaob ka meie unistus, mis on seotud ka teatud nats jõuludega, siis võib-olla need ongi need väiksed kohad, et nii nagu igal medalil, teine pool olemas, kus siis võikski vaadata mõnikord, et mis on need ootused ja lootused, mida me siis nende jõuludega kogu aeg purustame iseenda jaoks. Aga et mitte nüüd jääda kurvameelseks siis ma arvan, et inimese loomus juba on kord selline, et ta vajab taas kord iseendale tõestamist. Kui tal ka ootused ja lootused purunevad, siis ta tõuseb nagu öeldakse tuhast ja tahab uuesti ja ikka jälle sellesama reha peale astuda. Kui vaadata seda mustrit nagu inimese käitumises muudes kohtades, siis eks paljudelgi endal on kogemusi, kus ei me taha mitte sellistest valusatest õppetundidest õppida ja ikka jälle toppima oma nina või oma tegemised sinna, kus me oleme ükskord juba petta saanud. Aga võib-olla see ongi see, mis nagu inimest tegelikult paneb püüdma üha enam ja üha enam edasi minna oma eluga ja võib-olla ka jõulude aeg on selline, miks siis ongi see teatud mõttes iseendas olemise aeg või perega olemise aeg, et see on see kõige alus, mis jaks, inimene siin maailmas üldse elab. Ja võib-olla ka võiks öelda, nii et eks inimene ongi enda jaoks kõige tähtsam. Ei taha nüüd midagi muud rohkem enam öelda kui seda, et isegi siis, kui teie kingid, mis te saate, või teie teod, mis te teete, mõnikord ei ole just sellised või need ootused ja lootused purunevad, siis uskuge, selleks need jõulud ongi üha uuesti üha uuesti loota ja oodata.