Kirjanduse. Tere taas kuulama meie kirjanduse tähestiku saadet, kus stuudios on siis kaks meest, Peeter Olesk ja Mart Ummelas. Ja me üritame eesti kirjandusse sukelduda. Kas nii võiks öelda? Kuna praeguse tehnika taseme juures on juba võimalik ka vee all lugeda siis põhimõtteliselt, aga tegelikult meie kaevame minu terminoloogias eesti kirjandust läbi läbi tähestikku mis on ju eesti kirjaniku ainukene tööriist eesti keele kaudu. Ja teisest küljest ikkagi nad on kõik nii erinevad, et see mees näiteks Hando Runneli puhul kui temagi luuletaja avamiseks sobib sellega on küllalt keeruline midagi teha. Ütleme Muia Veetamm või kellelegi taolise kirjaniku juures, samas olgu öeldud viitena tagasi eelmisse saatesse, et kurvast endine postiljon Contra on mõnel juhul väga õnnelik. Miks ma rääkisin sukeldumisest? Kirjanduses on palju allhoovusi ja ma arvan, et ka tänase kirjaniku ja selle teose puhul, millest me rääkima hakkame rääkida mitmesugustest allhoovustest, aga mis ma ütlesin eelmise, saate lõpuks, et mingi hingeline või päritoluline lähedus on sellel kirjanikul ka Hando Runnel, ega kuigi nad ei ole mitte samast vallast, aga nad on mõlemad Kesk-Eestist. Et mitte kauem panna lugejat või kuulajat kannatust kaotama, siis olgu öeldud, et juttu tuleb Ene Mihkelson romaanist Matsi põhisilmuse algselt ajakirjas looming ja siis aasta hiljem 1983 ka eraldi raamatuna koos ühe teise proosateosega. Mõlema kohta öeldi. See vorm ei ütle suurt midagi, proosa puhul see ütleb midagi. Luule puhul, kui näiteks keegi ei arva, et epigramm peaks olema sama pikk nagu eepos õieti eepos tohib olla ainult mõnerealine lühieepos lühikunstitükk. Seega Ene Mihkelson, Matsi põhi on pikk või lühike, anud täiesti kõrvaline. Kõik algab aga juba tema pealkirjast ja mullane algusest peale meeldinud selle pealkirja niisugune tõlgendus, mis tegelikult on vägivaldne ele Mihkelson ei ütle otse välja, et see mats, kelle põhjas ta räägib on tingimata inimene, tähendab maamats harimatu tegelane, kellel on küll võib-olla isegi oma majapidamine kuuleks hoolega raadiot, aga kes teab, et ülikool on kuskil kaugel ja see on ka kõik. Eestlane on olnud pikka aega mats sotsiaalse ülekohtu tõttu. Ja minu tõlgenduses Matsi põhi tähendab siis seda matsluse vundamenti kus ühelt poolt kõik on väga segamine ja teisest küljest see vundament on uskumatult püsiv. Matsi ei ole juuritud, aga täiesti jabur oleks öelda, et matsu numbrini Matson ära vastanud. Härram kommetega tihtipeale suursaks. Lihtsurelik, kes enam mitte midagi. Mats arvatavasti lipsuga ja ülikonnas käia ei taha. Aga kui tal on talu pidada, siis on ta ikkagi omajagu omanik, näiteks. Seda romaani lugedes küll jääb mulje, et see matsid, see on tegelikult nagu talu nimi, ma saan ikkagi on. Et need matsid olid ikkagi nagu paremad, ütleme, küla kõrgkiht, sest noh, neid oli tehtud kulakuks. Kuivõrd nüüd see on autobiograafiline. See Mari Kask, kes pidevalt suhtleb kirjanikuga Graafilisi jooni on jagatud mitmeid tegelasse vahel sest Mari Kask osalt minajutustaja, osalt mitte, vaidleb ju kogu aeg Mihkelsoniga, kes on raamatu tegelik autoreid, kes võiks endaga panna vaidlema ükskõik kelle. Kes tahab talle sõnu suhu panna ja mõtteid pähe panna? Eli, mida ta ise justkui ei luba enne Mihkelson on üsna sõnakas ka eraelus. See On keskeestlane ei ütle palju midagi, sest ta ainult Imaveres sündinud ja see on sisuliselt Järvamaa, aga ta on käinud koolis hoopiski Virumaal. Ja lõppude lõpuks elab ta juba vägagi hauahoopiski Tartus. Ehk siis on praegu, et lõunaeestlane, kui me võtame aluseks selle, et Lõuna-Eesti algab Emajõe mõlemalt kaldalt siis vanemal kaldal oli pikka aega Ene Mihkelsoni töökohti, Eesti kirjandusmuuseumis aga aga vasakalt Emajõgi on ikkagi veel juba Põhja-Tartuma lõunas. Aga, aga see on sekundaarne. Võrreldes sellega. Mida Ene Mihkelson, kuidas selle romaani avaldas eesti proosasse tee meil on kogu aeg arvatud arvajaks peamiselt muide matsid. Et romaan on üks lineaarne lugu. Algab sellega, et vargamajandusest ega ma lõpeb sellega, et indrek tuleb sealt ära. Kõik see on üks lugu, viies köites. Ja enam-vähem ajaliselt õiges järjestuses. Ja muidugi hoidku taevas selle eest, et sa oled seal midagi segamini, siis ei saa keegi aru, millest jutt käib. Aga Ene Mihkelson on seda skeemi asunud lõhkuma. Mitte lõhkuma vahetama ja kui paljudel juhtudel see skeemi aita, nimelt sellepärast, et kui inimene otsib iseennast siis ta otsib seda ka läbi mälu läbi teiste. Ja kust tema teab, mitut elu ta paralleelselt elab. Oletagem, et see minajutustaja mitte siis Ene Mihkelson elu, et mistahes proosateoses oleks näiteks taksojuht millal ta suhtleb kliendiga, millal teiste taksojuhtidega, millal võmmidega. Millal raadio, kas taksojuhid on kõik väga suured raadiokuulajad on ka need, kes kuulavad meie saadet. Kontrollida, kas me räägime tõtt või mitte, ta kuulab selle pääselt klient neetud ilmu kohale. Ja samal ajal naine ei lase teda seda taksojuhti kodus uksest sisse, sest ta küsib, kus on sinu päevateenistusest vaja maksta maja, võlad ja autoliisinguid ja kõik muu ja sina ei ole teinud mitte midagi muud, kui tundide kaupa oodanud kedagi sõidab mõnekümne krooni eest. Ja aga kui sa peaksid teenima istudes raadiot, aga mina ei saa seda endale lubada, ütleb takso lääne mina pean pesu pesema, süüa, tegema lapsi cancel dama kõike muud. Nii et paralleelne elamine on tegelikult üsna tavaline. Ma ütleksin, et just nimelt see lineaarne Torism on liiga lihtne võrreldes sellega mis toimub tegelikult, aga tegelikult toimub ju matsi põhjasse. Et mitte ühe talu ajaloo alusel vaid ühe epohhi alusel, mis on küllalt pikk ka siin jõutakse välja kosmoselendude enne. Nii. Algus on vahetult sõjajärgne aeg. Nii mis võiks olla pearõhk kosmoselennud, on juba 60.-te aastate alguse tegelikult see asi läheb edasi veelgi olevikule lähemale. Niisiis see pike pohh on antud erinevate tegelaste kaudu, kes ei ole sugugi kindlad, et nad on iseennast leidnud vaid vastupidi, enam-vähem jäävad kõik tegelased mõistatuseks. Ja see on ka täiesti arusaadav selle päästet, et ei tohi unustada, Matsi põhi on kirjutatud veel stagnatsiooniaja lõpupoole, aga ikkagi selle sees siin ei ole seda, mis vastab ka tegelikkusele, et kui Brežnev või tema ametijärglased surid, siis oli ka neid, kes suurest rõõmust jõid. Aga, aga siin selles romaanis mis on siis tollel ajal rõõmuga joomise ajal kirjutatud. Ma ei mõtle enne Mihkelson enda käitumist vaid, vaid just nimelt epohhi, kus veini viinavoolus kui jõena. Et see pidigi tähendama otsinguid, selle päästa. Ametlikult oli ju doktriin väga selge. Eestlasest, nagu kõikidest teistest on saanud nõukogude rahvas kes võib ju olla taluperest pärit aga kes ilmtingimata mingi tööstust töötaja või edasijõudnu poliitiliselt haritud. No nii-öelda poiss kui ponks selles romaanis ei ole ühtegi poissi kui pakse ja ei ole ka ja ohjeldamatut rõõmu. Siin puudub. Oi, külad ja kõrtsid motiiv täiesti, ehkki oli selge, et metsavennad pidid kohti vahetama ja mitte sellepärast, et neid oleks tingimata igalt poolt hangudega taga aetud, vaid sellepärast, et pererahvas tahtis elada ka oma elu. No kuule, meenutame äkki natukene siinkohal seda süžeed, eks ju, Mari Kask on väike tüdruk, kes on maha jäetud oma vanemate poolt. Selles mõttes, et vanemad on isa, on ilmselt siis metsavend olnud, sellel isegi vihjatakse. Ema on temaga kaasa liikunud ja selle tõttu ta pidanud elama võõraste juures, talle saab lähedaseks hoopis keegi tädi Teele. Ja ta tutvub oma emaga Milvi alles millalgi, kui ta on 11 aastane, oli seal niimoodi, eks ju. Ja ja nüüd selgub, et tema on ka üks matsides. Talu mõttes muidugi, aga pükstegelane tuleb juurde sel Mihkelson inimene, tegelane, kes peabki kõik vormistama romaaniks ja ajalooks, ühesõnaga oleme uue aja. Tarmo on siin äkki mingi isiksuse kahestumisega tegemist, Mihkelsoni puhul ei ole seal võte. See on puhas võtet võte selle päästet. Ta peegeldab iseennast. Jah ja peabki peegeldama Jon kirjaniku loomuses, ega kirjanik ei saa kirjutada asju nagu masin annab detailid ette, pane kook. No aga matsid matsid, eks nemad on nagu natuke parem seltskond, eks ju, meta olnud sakslaste teenistuses ja teab kombeid ja nii edasi. Aga nii nagu on siin öeldud, et tegelikult selle romaani nagu selleks põhiliseks probleemiks on kahe matsitüübi, kahe elutüübi vastandamine ühest küljest sesse Karla või Richard, Karl Richard ja teiselt poolt, siis Melanie, tema õde ja mari on seal nagu selle kahe tüübi vahel ja, ja ta on nagu mingil määral ühtlasi seletaja, aga nii nagu ka romaan lõpetajaid lõpuks ei jõua ka selgusele selles, kumb nendest matsitüüpidest on siis nagu talle lähedasem või omasem. Ta nüüd ennast reaalse Ene Mihkelsoni olukorda. Laps tahab alati kõike teada. No aga ta ei ole igavesti laps. Laps tahab kõike teada, ka talle öeldakse väga tihti, et kasvad suureks. Siis saad aru, kas laps saab oma elu rajada sellele? Muidugi ta tahab suureks saada. Et siis ma olen ikka tõesti nii tark, tunnen kõiki inimesi shoppida ära, see on utoopia. Tüli inimeste ei ole. Ja see rändav tegelane, keda siin tegelikult mitu, mitte ükski neist ei ole kõiges ümber maailmaolevas lõpuni selgusele jõudnud. Mitte et nad ei oskaks mõelda vaid, et nad ei saa olles mingis mõttes taga, aetavad ju ka loota mingile väga raudse käega abiväele. Need inimesed otsivad seal raamatuotsingutest, kus tihtipeale mõni motiiv näiteks, kas elus on nii või ei ole, lõigatakse aforismi täpsusega katki. Mõtle ise edasi. Need laused siin on tihtipeale väga lakooniliselt mitte lõpetamata, vaid elu sunnib meid olema tihtipeale väga napp seal siis matsi põsi nähtuna nendes mõõtudes Kushi saal laiutada. Kui see tähendabki lühiromaani mõisted, siis ma olen sellega nõus. Aga see ei pruugi nii olla. See, see võib seisneda hoopiski selles et kui sa tahad tõesti võtta servast serva, sul peab olema ka kõik teada. No mulle tundub, et me räägime väga palju ehk liigagi palju romaani nii-öelda tehnoloogiast praegu sellepärast et see oli uus oma ja, ja tõtt öeldes seda tuleb tunda, aga see sõnum ikkagi see sõnum, kas sa oled nõus, et siin Ene Mihkelson Matsi põhja kaudu nagu iseloomustab eestlase tüüpe loob selliseid mingisugused tüüpilised Eestimaa inimese selles muutuvas ajas sõjajärgses ajas kui me räägime siin sellest kosmosest, sest ilmselt ei ole ta seda sisse toonud mitte juhuslikult, vaid ta näitabki, et noh, Ühest küljest see matsi põhi või maaeluväärtused ja, ja kogu see raske töö, mida seal tehakse, on on, on nagu säilinud, aga selle peale tekib mingisugune linna elu, mis vastandub sellele võiks öelda ausambale ja puhtamale, maaelule. Jah, see on usutav, see tõlgendus. Nüüd samas on selge, et inimene kosmoses või nagu on lasteraamatut pealgi ott kosmoses. Et see ott on korraga kosmose täiesti vaba, jää küll tantsu ka fandris ja väga kitsas ruumis ainult ühes asendis. Algselt ma mõtlen esimese kosmoserakette, kuid ta on ikkagi vabad ta, ta näeb maad väljast. Ene Mihkelsoni Matsi põhjategelased näevad maad seest ja mis on tähelepanu väärne mitte etnograafilises mõttes, nii nagu tihtipeale taluelu kirjutatakse vaid psühholoogilises mõttes, täites selle päästet kolhooside tegemine korduvalt küüditamised, see ikkagi rappis. Ütleksime siis terve elutunde, aga uuesti selle meeleoluga, et aga see on kõik niikuinii kaotatud värk, vaid alustati õhinal. Tuldi piltlikult öeldes Balti jaamas rongist maha. Leiti esimene ulualune ja siis hakati otsima endale oma ulualust. Tihtipeale tuli sisse vedada elekter, teha kaevud korda, kuigi see ei olnudki mitte maaelu, vaid linnaelu. Ka linnas oli paljudes kohtades elekter puudu. Ja siis tulid alles niisugused riistapuud nagu televiisor ja, ja muud. Et Siber oleks võtnud kelleltki, kes tagasi jõudis, ma ei räägi sinna jäävatest ära tahtmise elada. Niimoodi minema üldistada ei julgeks, aga mis on oluline? Matsi põhjas ei ole mitte ühtegi filosoof. Need tegelased arutlevad mõistatusi, aga mitte suuri filosoofilisi kategooriaid. Ma ei mõtlegi, et siin peaks olema mingi külafilosoof. Ma ma mõtlen seda, et need tegelased on tihtipeale nõutud. Mõni arvustaja on öelnud, et Ene Mihkelson kirjutabki mitte ainult siin inimese üksindusest ega üksilduse. Aga näiteks talu ei ole võimalik pidada sellel, kes on üksildane talu on kollektiivne asi ja kui ikkagi ka väike laps pannakse juba ja tegema kõige lihtsamaid töid, näiteks ein ajal servaselt kokku riisuma, stan kollektiivi liige ta, ta ei saa kuidagimoodi olla üksildane, mina seda ei tee. Kust ta selle töö siis õpib? Kas võiks öelda tegelikult ju Ene Mihkelsoni kohta, et tema kõik looming on üks sama lugu. See ei ole nii minutis kellelegi puhul, sest see tähendaks seda et iga üksikteos on mingisuguse niinimetatud arhetüüpi variant. Nojah, aga me teame, et ta on ju nii oma luules kasutanud neidsamu elusaatusi, mida ta kirjeldab matsi põhjas ja Taani, arendanud oma hilisemates romaanides, seda. Kellest me oleme juba lühidalt rääkinud? Nii-öelda Mats Traadi kogu looming seal väga suuremahuline on kogu aeg üks ja see sama ega ei saa. Aga mingisugused paralleelid ikkagi läbivad seda. See sõltub kirjaneko psühholoogilisest eri pääst. Kuidas kirjanik inimesena käitub, ega Ene Mihkelson ei ole siin, nagu juba oleks juttu ühe epohhi ajaloolane. Sellesse olukorda, kus temaga ei olda rahul, mida Mari Kask ütleb, umbes seda, et Mihkelson lükkab teda kogu aeg vales suunas või või, või ajab mingit oma joont, mis ei ole selle joonega, mida üks naine ise on läbi elanud üldse kooskõlas. Jah, aga seal kusagil ta ju ka ütleb seda, et jah, tema isa oli metsavend, aga see on üks edaspidine lugu. Sellega ta viitab sellele, et ta ei räägi oma lugu lõpuni. Lõpetada saab ainult surnud seal kirjaniku puhul poolelt realt välistatud. Isegi kui Niel mõnikord väidetud, et lause jäi lõpetamata, on see kujund. Kui tuleb punktikoht, siis on kõik. Ja pärast seda algab ainult lugeja fantaasia, mis oleks võinud saada või nii edasi. Ma ei ole kindel, et Ene Mihkelson matsipõiega alustades teadis, kui palju ta juurde kirju Ta ei ole ka see selge, kui pikalt võiks Mari Kask veel rääkida. Kas Ene Mihkelson on talle siis muidugi mitte enevaid, lihtsalt Mihkelson kas see oleks talle siis pidev oponent või vastupidi, mõtleks sama asja, sest vigur seisneb ju selles, et just Ene Mihkelson selle kõik kirja panebki. Ja siin tekib hoopiski huvitav paralleel niisuguse autoriga nagu Madis Kõiv selle pääst, nimelt et mõlemal, nii Mihkelsonile kui ka kõivul on ääretult tähtis tegur mälu. Ainult et Madis kirjutab mälust abimehest. Ene Mihkelson, ma võiksin öelda, kihutab mälust, kuid teatavas mõttes segajast selle päästet mälu kehtestab tema järgiga teatavad tabud mis ei ole üldsegi mitte seotud millegi ebasündsaga. Ja eks ole, kui Mari Kask oma emaga kohtub siis ema pigi kuulu orgaaniliselt noore tüdruku ellu sest noor tüdruk on kasvanud teistmoodi, ilma emata, ta peab tema omaks võtma ja seesama ema peab Harjumaaga teadmisega, et ta saab lapse juures olla. Aga, aga ta ei tule muinasjutumaailma, et kui nad surnud ei ole, sest nad elavad praegugi koos seoses Jonanti muinasjutt. Seoses selle mälu tabuteemaga on seal veel üks selline veidi kummitav motiiv, mida Mari Kask nagu ei taha väga avaldada, nagu vihjab sellele, see on ikka see, et onu olla, kes on talle nagu mingil määral mulle jääb mulje siiski nagu hingeliselt lähedasem kui Melanie. Et see onuga Karl, et tal oli nagu mingi suhe omakasuema Meetaga. Et see, see motiiv nagu Ta on nagu, nagu sinna uputatud selle taas või seal sees ta ta liigub, aga ta tekitab nagu mingi niisuguse kummalise tunde, et on väga palju veelgi selliseid varjatud asju meie elus, millest me ei taha rääkida, aga mis ometi kuidagimoodi mõjutavad meie suhtumist. Esiteks tekib küsimus, et kui kaugele sa ühtegi inimest, olgu kirjanduslik tegelane üldse tohid avada? Kas siin ei ole mingi autobiograafiline kompleks? Kui ma räägin sellest inimesed, siis keegi võib arvata, et ma räägingi temast. Ma ei arva seda selle päästet, siis peaks seda kompleksiga kuidagi defineerima. Ehk lähtuma eeldusest, et iga kirjanik kirjutab ikkagi eeskätt iseeendast, ükskõik mis vorm. Ja tal on ikkagi prototüübid meie nii nagu öeldi vanasti, ma ei tea, kas enam. Sa ei öelda kahjuks kuigi kuigi prototüüp on kõik kohad täis. Samas see ei ole tavaline elu sea kodanliku perekonna mõttes, mida need matsi põhjategelased läbi elavad. Aga on see siis nüüd tüüpiline Eesti elu või? Ma ei arva, et me oleme kõik närvipuntra, et ja, ja inimväärseks eluks kõlbmatud. Ene Mihkelson, ma kordan üle kirjutamisaastat 82 ilmus esimest korda. Küllaltki nii nagu sa ütlesid, ikkagi väga sellise stagnatsiooni kõige sügavamas, sügavamas augus, kui nii võiks öelda. Rajal oligi inimene, Eesti inimene, ma mõtlen, vaikne Ta pidi olema vaikne selleks, et ellu jääda. See oli ka veel üheksakümnendad aastate algul seal tihtipeale ka praegu niimoodi. Kui Hando Runnel-il on avalikud laulud juba aastal 1070 siis seal sisemus ka protest selle vastu, kus aeg nõudis jutumärkides aeg. Seda, et midagi ei tohi olla avalik peale labase nõukogude propaganda. Ka näitab Ene Mihkelson meile inimesi, kes ei ole mingid kangelased, kes, kes siis ei ole monumentaalseid. Meil oli juttu, maid, staadion, pomme, pomme on monumentaalne. Siin need tegelased iseenesest ei ole ja küsimus pole mitte romaani mahus. Aeg tegelikult surus inimestele peale raamid mis lubas olla kangelased, ainult Nõukogude mõttes oli väga tuntud vedurijuht kes oli sotsialistliku töö kangelane, Aleksandr Parika ja tema õde oli abielus. Enne sõda politseinikuga küüditati toetust 41. Ta sai Siberis kokku oma teise mehega, kes oli invaliid, üks jalg oli tuberkuloosi tõttu kange vaid see oli väga vapper mees, väga andekas, teeneliselt. Ja nad suhtlesid nii, nagu neid barjääre polekski. Ja Aleksander Parika ei käitunud küll kuskil kangelasena, kulin rinnas. Ja, ja neid inimesi on väga palju, kes mingi saatuse absurdsus, seetõttu on kangelaseks tehtud Eesti, nad ei ole seda ise kuidagi tahtnud olla. Ja ega siis Ene Mihkelson ei ütle siin kangelanna vale. Vatja näitab inimest kellel seee proofil või dimensioon täiesti puudub. Kuidas olla metsavend kangelane? Ta saab olla kangelane ainult siis, kui tal suur naistemees. Aga see on väga suletud ring, kus ta, kus ta plikasid ja naisi taga. Ja aga ta ei näita ka antikangelast. Ja mis on jällegi väga oluline ainult et muidugi keegi jakkes sinna suruma, siis niisugust jaburat või seda, kui positiivne tegelane Mulle lihtsalt meenus, kui sa rääkisid jälle sellest ajastust, et seal on üks niisugune naljakas vihje Heino Kiige romaanile tants aurukatla ümber, mille kohta Karla on väga kriitiliste. Selle romaani suhtes olid kriitilised paljud aga see oli siiski niisugune pilt, mis oli harjumatu. Ja Heino Kiik võis olla selle üle mingil määral uhke, nagu tangi seesmiselt uhke tüüp sellega tekitanud ka endale väga palju vaenlase. Kust see kontrollid, kui sa elad metsas kõiki fakte, sest sa ei saa ju käia külaraamatukogus, entsüklopeediaid uurimas, sul mulle saba taga kõige täiega, sinna tagasi, kust sa pääsesid Siberisse või sa lähed kinni sellepärast kellelegi meeles et sa oled 41. aastal omakaitses elasid reetureid maha. No kui me nüüd püüaksime ikkagi Matsi põhja põhjal teha mingi üldistuse mida see tähistab Ene Mihkelsoni loomingus ja eesti kirjandusprotsessis laiemalt Ene Mihkelson loomingust taastab prosaistiks saamest, sest ta on olnud viljakas luuletaja ja ka väga huvitav kirjandusteadlane, just nimelt teadlane. Nii et see on pööre tema loomingus endas aga laiemalt, see on intellektuaalne romaan, tähendab kui me tahame aforismi iga mats seda ei loe seda matsi põhja, sest ta ütleb mõistu süles. Seda paradoksaalsest on võimalik märgata Ene Mihkelsoni ka teistest teostes. Ta ta ei ole ja niisugune lahtine naeria aga paradokse ta armastab. Kuni tema viimatise kõrgelt tunnustatud romaani katkuhaud välja ja sellepärast ma tahtsingi rääkida ühest loost mida Mihkelson kirjutab. Kui, kui katk oleks maetud, kus siis arstidel tööpõld vähendaks just üks nakkushaigus on siis vähem. Ene Mihkelson on kindlasti jah tänase Eesti eks selline kirjanduslik fenomen, kes on, on tõeliselt intellektuaalne ja on tõeliselt ka kirjanikuna kirjanduslikult osav. Ma ei taha öelda tema käsitöö, aga kirjanikuna ta ei ole lihtsalt ridade kirjutaja, vaid vaid ta loob romaane. Nagu öeldud, iga mats ei loe, aga ma juhiksin tähelepanu ühele väga üllatavalt paralleelile, mis tekkis sind kuulates. On matsipõhi, ei ole matsi haud, akkan katku lõpp ehk siis katkuhaud ja ei ole katku põhja. Jah, aga tõesti kõik meie kuulajad, sealhulgas taksojuhid kui teile satub ette matsi põhi, siis soovitame selle läbi lugeda, et aru saada, kuhu Ene Mihkelson on tänaseks välja jõudnud ja miks. Aga meie lõpetame selle arutelu nüüd sellega, et esitame veel korra küsimuse, mis on meie kuulajatele ja mille eest me oleme välja pannud ühe väikese auhinnakogumikku, neli CDd Andrus Kivirähki juttudega näitlejate esituses. Ja küsimus on Hando Runneli loomingust ja see kõlab nii. Millise kirjaniku ja millal on Hando Runnel nimetanud omaselt Mihhaa Illiks ja me tahaksime teada, kus ta seda on kirjutanud ja millal niisugune küsimus siis. Aga meie tähestik läheb edasi ja milline on järgmine täht? Järgmine täht on nagu ära aga mitte jäääär. Et ühe korda. No järgmise ajani siis siitpoolt Peeter Oleski, Mart Ummelas, ilusat uut nädalat. Kirjanduse.