Sõnum tere ja kena laupäevast pärast lõunat. Juba mullu sügisest meie kuulajaile tuttavaks saanud keelesõnum on nüüd saateaega juurde saanud ning läheb eetrisse ka laupäeviti kell 17 null viis. Olgu kohe lisatud, et huvitajas jätkub reedeti ka vestlusprofessor Martin Ehala aga jaanuarikuus teemal keel kui elav organism. Alguse sai, see eile jätkub täna ja edaspidi kordub järgmise nädala reedeti. Saade annab nüüd võimaluse ka ise eesti keele arengut mõjutada. Meie kodulehel, milleks on siis keelesõnum punkt? Vikerraadio poee on avatud võimaluse vastamiseks, saates esitatavatele küsimustele ja aruteludeks. Lisaks ootame kirjaga posti teel kõigest sellest lähemal, aga meie saate lõpuosas. Nüüd aga tänasest põhiteemast, mis jätkub veel ka nädala pärast. Eelmisel aastal nägi trükivalgust üks tõeliselt suur raamat maailmas kõige tuntuma soomlase kirjutatud teos miga valdari Sinuhe, egiptlane. Selle tõlkis taas kord eesti keelde meie praegune teenekaim soome kirjanduse vahendaja Piret Saluri, kes ongi keele sõnumi laupäevase saate esimene külaline. Ilmselt ühe keele kõige väärtuslikum kaugemale arenenud osa on tema ilukirjandus. Igal rahvusel, igal kultuurrahval on oma ilukirjandus ja nii on see ka eesti rahvale. Aga täpselt samuti on ilukirjandus ka soome rahval ja üks soome kirjanduse suurkujusid, kes on ka maailma, sest kõige tuntumaid on miga valda. Ei, mul on täna rõõm siin stuudios tervitada inimest, kes on äsja saanud hakkama ühe väga suure tööga nimelt miga valdari mammutromaani Sinuhe, egiptlane tõlkimisega. Piret Saluri, tere päevast. Tere. Ma nüüd alustuseks ütlesin, et kirjandus on nagu keele tipp. Kas valdari keel on ka soome keele tipp? Ma ei ole niimoodi mõelnud, keelel ei olegi puu. Julgen ma kohe öelda, kellel oli hipokeel, on keel, tal on nii palju mitmeid erinevaid võimalusi, tasandeid, tasemed ja nii edasi. No ilukirjandus, eriti luule, võib-olla tõesti keelekasutuse niisugune eriti eriti lihvitud võimalus, aga ma tipp on terav saadik vahel. Ja nüüd miga Valderi Sinuhe. Mina hääldan, nii. Sinuhe kaks võimalust veel on võimalusi. Aga see iseloomustab see, et ma nüüd niisuguse märkuse teen, iseloomustab tegelikult tervet seda tõlget ja seda tööd. Ega meie ei tea, kuidas muistsed egiptlased ütlesid sinu kohta me ei tea, kuidas häälest helisalvestust ei olnud, ei olnud. Ja kuskilt edasi ka meil ei ole öeldud, rõhkusid peale ei pandud. Nii et mina ütlen Sinuhe. Aga olgu see pealegi, see ei ole mingi lõplik tõde. Kuid see, et on kaks erinevat nimegi varianti näitab seda, kui palju karisid tõlke jaoks on selles raamatus romaanis. Ja teiselt poolt, kui rikas on särama kui oma vaidlen kohe vahele ja ma ei taha teotada pühadust. Vaat ma ei taha. Aga ma ütleksin niimoodi, et miga valdari, kes kirjutas tõepoolest kohutavalt palju, väga palju oli väga sõbralik oma lugeja suhtes, ta ei teinud asja lugejale liiga keeruliseks, täiesti taotluslikult teadlikud, mis ei tähenda, et see olnud kõrge kirjandus, mille ta kirjutas, eks ole. Jätta Ta ei ole mitte väga umbmeelne ka tõlkija suhtes. Mina ei tea, mis on raske, mis on kerge tõlkimisel keeruline on ta kõik, aga ta kuidagi toime öelda annab ennast kätte see keel, mis on miga Valderi romaanis Sinuhe, egiptlane. Seda romaani on tõlgitud vist enam kui 40-sse keelde 41 41 keelt võiks arvata, mis seal siis ikka on rasked, kui teisedki on hakkama saanud. Aga kuidas on olnud tõlkida teda soome keelest just eesti keelde? Ma ei tea, mis teised tegid. See on seekord, kus ma ei ole võrrelnud teisi keeli, sest ma tean, et teistes tõlked sinuga tõlked teistesse keeltesse ei ole nii täpselt kui ma eesti keeles teemad. Me oleme soome-ugri keel, rahvas, meil on kohustus, on mul kombeks arvata soome keelest tõlkimise suhtes. Ja ma arvan veel, et ja ma usun, et mul on õigus, kui ma ütlen, et kuna keeled on lähedased meil soome keel ja eesti keel, siis on soome keelest tõlkimine üks üsna ohtuderikas tegevus. Vaadake meile võib tunduda, et me saame ju aru ja ja igaüks oskab soome keelt ja lähedased ja sõnad ka sarnased, no mõned riskisõnad on ja et eks see ole ikka kergem kui mõnest elegantsust prantsuse keelest või hoopis araabia keel näiteks tundma oskajaid vähe. No ma olen ise nendesse lõksudesse kukkunud valusel moel ja olen leidnud lõkse ja, ja altminekuid ka eestikeelsetes tekstides, mis on soome keelest tõlgitud täiesti tahtmatult, aga noh, eks ma olen seda tööd teinud ja soome keeles öeldakse hammatiidiootki ehk professionaalne kretiin, ta näeb vägisi ära tahtmatult ära. Soome keelest tõlkides on õieti kaks põhilist häda, üks on see, et tundub kerge, mida, mida ta kindlasti ei ole. Siis see, et sõnadega lähedalt need lähedased ja tegelikult tähendab erinevad sõnad ja kõige hirmsam kõige raskem, kõige tähelepanelikum peab tõlke olema stiilitasandi ja lauseehituse suhtes, teed soome keelest on natuke arhailise maiguga teos, nagu sinugagi nüüd on, eks ole. Ja tundub, et noh, nii ta ongi, sest soome keel ongi arhailise võrreldes meie eesti keelega öeldakse, soome keel on soomlasi, soome-ugri keelte pagaste, Harku ehk on soome-ugri keelte sügav külmut ja et kõik on hästi, aga see, mille sa sealt saad, on see tulemus, kui sa nii teed, on tegelikult sugugi mitte eesti keel sugugi mitte sama keeletasand või stiilitasand. No seda on kõik näinud, kas läheb õpise tajunud, kes seal vähemalt varandustesse ja ma mõtlesin, et kuna me sinatame, eks ole, me tunneme nii, kaua te nendest, ma mõtlesin, et katsume, proovime üht. Et oleks asi ilmekam ja selgem. Eesti Kirjanduse vist kõige kuulsam lause. No mis seal kui Arno isaga koolimajja jõudis edasi, soome keeles kõlaks minu arvates, kui soomlane selle kirjutaks. Arno on isand segantse kuulule, päästujan, oppi, tunnid olivad jalgadelt, sest soome keelt kasutab rohkem lause lühendit, kesksõnu ja nii edasi. Nüüd teeme sellest toortõlke eesti keelde tagasi, nii nagu nüüd võiks ju tõlkida lähedane keel ja mis seal ikka hakkab ja kuidas oleks Arno isaga koolile pääsedes? Õppetunnid olid juba alanud. Pole keelega lausega filmide all võib sageli selliseid aga, aga ka tarbetõlge, et ma ei taha kellelegi näpuga näidata ja ma ei taha öelda, et ma olen hirmus tark. Aga, aga eks ma olen karitki läbi käinud. Mis aga siiski kõige raskem oli sellel laeval? Selle õige maigu tappa tähendab see, et pidi otsima välja kõikvõimalikke vasteid, tõsiasju et ma olen tegelikult kaua selle teemaga tegelenud, ma olen vaadanud lõpmata hulga filme dokumentaalmaterjale, ma olen istunud Discovery kanalite ees ja, ja Viasat History ees, mind huvitab see muidu ka me kõik oleme lugenud tsunamijumalad, hauakambrid, õpetlased, eks ole, ja, ja see algharidust tuleb sealt. See, et sa pidid selle asja endale selgeks tegema. Et noh, kuidas nad sõid, kuidas nad elasid, mida nad mõtlesid, mida uskusid nende jumalad, kuidas surid, kuidas see kõik, aga oli nagu loomulik seda pida tõlkija tegema. Kõige raskem oli ikkagi selle miga Valteri keele ja olustiku hõnguse tabamine selle nõiduse või noh, et ta oleks eesti keeles sama, et ta oleks õige vaste. Et see kude nagu on mulle tekstikude oleks sama ja selleks on muidugi tuhandeid võimalusi, aga tuhandeid karis. Et kuidas sa seda teed. Ja ausalt öeldes seda ei oskagi alati seletada. Võiks nii öelda, et Valderi siis kirjutades tahtis olla nagu veidi egiptlane või? Ta oli, ta oli egiptlane, ta elas sellesse teemasse nii sisse ja ta oli selle teema vastu väga kaunis Sinuhe jutustus jahi jäädvustama, nagu egiptlane ja, ja, ja, ja ta, ta oli kuidagi haaratud sellest, ta kirjutas enne paar näidendit sel teemal ja nii ja tuletage meelde, tollal temal ei olnud Viasat History, temal ei olnud disklaverit tollal ei teatud keegitoloogest. Nii et ta kirjutab selle tõepoolest ühelt poolt kõik need igapäevase elu pisiasjad, jumalad ja teiselt poolt kogu see olustik ja, ja, ja kogu mõttemaailm, mõtlesin, mõttemaailm on ka väga oluline. Nii et tema eluloost olen lugenud, et ta kirjutas seda muide jaa. Ta kirjutas seda kolm ja pool kuud. Ja andis kirjast hääled 1000 lehekülge. Kuidas see on võimalik, ei oska keegi seletada. See maht, ma ei hakanud proovimagi nii kiiresti edasi, ta elas nii sisse, vähemalt ta kirjeldab ühes teises raamatus, et ta hakkas nägema, et kapist tulevad välja needsamad egiptlased. Ja et need olid tal kogu aeg kuskil ja sundisid teda edasi kirjutama. Ja see kõik on muidu võib-olla nali. Aga miga Valderi must karvane koer, kelle pilti ma olen näinud, kuskil ka jälle palju tegelased. Snautzeri moodi niisugune krants, koer hakkas kartma ja koer kogu kirjutamise jooksul selle aja jooksul enam sinna tuppa ei läinud, punnis vastu, jäi lävele seisma ja jooksis minema. No ma ei tea, see ei ole anekdoot tõenäoliselt. Nii et ta ta jah, oli ise peaaegu et tundis ennast vähemalt egiptlased mingi needus, ikkagi nõidus, nõidus, ütlemisneedus, ilusa raamatu. Kui need rägest konkreetsemalt mõningatest sõnadest või mõistetest, mille tõlkimine ütleme egiptuse olustikust üle soome keele oli problemaatiline ja millele sa lahendusi leida. No neid oli palju, aga see ongi see töö, see on tegelikult väga põnev, ma vahele tahan veel öelda, et selle lause tabamine või keeletasandi tabamine oli juba sellepärast nõudlikut, on üks prantsuse uurija egüptoloog on öelnud, et see kõlasta oskus soome keelt, et see kõlas Valderi tekst või tundus nagu muistsete egiptlaste kõnepruuk. No see võtab käed värisema ühel tõlkijal, kuidas, kuidas sa teed seda järel. Nii et, et see oli keeruline jah. Aga need sõnad või üksikud sõnad ja asjad, need ei ole nii hullud, need saab kätte. Soome keeles tehes peab veel olema väga ettevaatlik järgmise asjaga. Tõlkija loeb, inimene loeb soome keelest, lugeja loeb. Mart Ummelas loeb Kaarle, Kaarle ja Karla, eks ole. Ja seda Kaarleks teha või Karlikski teha, seda Kaarle eestikeelses tekstis ei tohi. Sest Kaarle võib olla ajaloolised Kaarled võivad olla Karl Carlos, Charles, George, ma ei noh, mis veel, kõik. Nii et, et nimedega oli, oli, tuli olla väga tähelepanelik nüüd muistsete egiptlaste nimede transkriptsioon erineb eri keeltes soome keele, eesti keele oma sammud. Ja peale selle Egiptoloogid ise vaidlevad transkriptsiooni üle, nii et meie võtsime aluseks mina, sisetoimetaja võtsime aluseks Sergei Stadnikov kaks üks tema enda raamat teenindama toimetatud raamat, need indeksid, need registrid, mis olid, sest kuskilt me pidime ju kinni hoidma. Aga et just, et see kõik ei leidnudki, paar tükki sain Eesti entsüklopeediast, et need olid, olid sellega pidi olema väga hoolikas. Siis tuli teade, näiteks, kui oluline on egiptlastele ja nende uskumist nende vaimuilmas, vaimumaailmas, vaimses maailmas, süda, sellega on paljud asjad seotud ja nende kõnepruuk südameasjas on sootuks teistsugune, nii et tuli kuidagi kuidagi sellest välja tulla. Igatahes ei tohi egiptuse asja tõlkides süda langeda saapasäärde, sest saabast neil ei olnud. No seal olid natuke liiale, et aga, aga nii no näiteks veel, kui on Baholainen, mis on võib-olla kurat ja saatan, siis oled sa väga, eksiteel, on kristlik, sõnad juba ei tohi, eks ole. Siis, aga kui on šaakali Hauretuna ehk Sakal maetud siis see tuleb jätta, sest nende ettekujutus koerast oli hoopis teistsugune, ju neil oli, see on sama keelend. Meil on kuhu koer maetud, eks ole. Mina jätsin Saakal maetud näiteks veel, see on nüüd naljakas, aga võib olla ka natukene nii mõelda. Igavene häda oli selle olukorraga, mis valitseb inimese ihus pärast seda, kui ta on eelmisel päeval natuke üle oru veini joonud. Seda tuli sinu sageli, seda tuli tema elasel teistele ka ja rännakutel ja puha ja Egiptuse veel, muidu on väga kohutav, see on paks, magus ja kangem. Oleme aru saanud, ma olen tegelenud sellega segi natukene. No igatahes soome keeles on neil järgmisel päeval õige sagedasti kohmello, Diviansama pohmell, venekeelne pohmell ja neil on see tulnud läbi. Nii, tekivad sõnad, eks ole, on tulnud läbi Karjala piirialade vene keele, seal on palju niisugust venelane aga nende suus või nende nende kasutuses on see kohmele peaaegu ilma värvita, sõna tal ei ole enam, ta on nii, kulub nii käes neil või nii harjunud neil üsna leebe, veel väga, üsna leebe ja inski igapäevane kõnekeel küll, aga igapäevane, vot neid asju, ka tõlkija peab teadma, midagi parata. Eesti keeles pohmell on hoopis kitsama kasutusega ja hoopis noh, ütleme siis niimoodi natukene robustse maa varjundiga ja venelane vene keel ka veel. Aga kassiahastus kassiahastust kaisa panna? Esiteks ei ole nii levinud enam see oli, ütleme, minu kodus kus see oli üsna hea keel, mind, mulle mind sooviti, et ma kõneleksin head eesti keelt. Minu kodus öeldi küll kassiahastust, kes seal pohmell, ütles, aga see natuke vananenud, eks ole. Ja egiptlaste, ega see ei sobi, sest meil on kassikultus ja kas üsna niisugune väärikas loom. Nii et eks ma, seal ma nüüd ei ütle, mida ma tegin. Kõike tõlgib ja kõike ka üles tunnistama. Teisiti jah, on võimalik ümber sõnastada, jäädes muidugi autori vastu ausaks, tähendab, me ei, ei tõlkijad, kui nad endast lugu peavad, nad ei hakka autorit ümber tegema. Aga keelel on väga palju võimalusi ja neid saab kasutada. Aga ma saan aru, et üks suuremaid probleeme on seotud ajaloo ja maateaduse. On neid oli palju ja huvitav oli neid asju endale selgitada, välja otsida, aga üks oli küll ja ma pean ütlema, et isegi suur keelemees Johannes Aavik jäi sellega hätta seal, kes oli teinud siis eelmise tõlke eesti keelde, seal räägitakse väga palju ja väga tihti Ülama jale oma üle oma jala. See on eesti keeles võõras, eks ole. Ja ta on muidugi võõras soome keeles, ega nad neil ei ole niisugust. No tuleb ette, aga harva nad ei kasuta ohjama seal ja nad otariina pohjemman kaotamiseni. Täiesti kolmas asi, eks ole, nonii. Ja toimetaja oli pahur minuga, et kuidas nii, et tuleb panna ülemjooksja, alamjooksja, kõrgmäestik ja mis kõik ja ja, ja mina kardan eksida autori vastu ja tahan olla aus ja mis selgus? Egiptuses on olnud ka niisugune aeg, kus riik maa oli jagunenud kaheks on ülemegi, oli Ülem-Egiptus ja Alam-Egiptus. Eks ta jaotus muidugi mööda Niiluse jõge või sealt ja Ülem-Egiptuse elamegi. Alam-Egiptus ehk küla maa jalama ja mäe seeniks oli kaks. Võtmestseen oli kaks, kus vaarao, kui ta krooniti, pühitseti vaarao oks. Talle pandi pähe Ülama ja alama kroonid ehk punane ja valge kroon kandes veel märki, need kroonid kannavad veel seda maa kaheksa kahe maa või kahe riigimärki või seda tunnust on sümbol. Et nii tekkis siis see kindlus, et see peab olema ülamaa jalamaad ja mitte võib-olla mitte ainult võib-olla, vaid peab olema, et mingit teist võimalust ju lahendust ei ole. Ehk me teeme siinkohal ühe väikese pausi ja võrdleme just ühte kohta sellest Sinuhe tekstis, kus see kaksikkroon esineb seal üsna saatuslik koht selles sinu Sinuhe tekstis. Fara ehmatan Joy Moviaste. Oota, Helen Kädemis vabisiniin pahasti, Errdeeveemia läik, henem lõuale, silonhantartuimaalija moleming käsin ja Johisem tühjexi ja laske udu jälle Pitkeks seen Vuadele noja tenniscansaniska puhun. Tuijodime hane kauan kaiki kolme hän ene puhunud meile Myden vanud Uioti Himmend, Puno eta vinn silminna Hinse. Ja ongi naja kulutu, ahene ruumi, algoiv abista, kui lähen olisi palellud ja Harem häpp, riisu alga vaatenza ja levitisenhene nülitseen. Mutta ei jää, tihenen kroonunza ja koeteli molemmin, käsin nii täppe. Talle tavakooli Fara effnaton ja mine jõuadin hänele kuvalemann ja hän joigu olema minu kärjesteni vuta miksisem, teen sidend, Dierecoska esimene nei tunne omas ülend n Guidengaa luulajata, teen seal nii, palun, e kübdin, tähenenwan, ene, mängi merideni ja Peeennent Hodin, tähenen Jokaali poigani. Ning nüüd seda nii palju Racaudes tähenda kohta on kuin vihani ja katkerudeni tähenen ja kaigensen pahand ääre, mida hän oli saanud haigan mutta enne kaike muuda seen varma, teen koska tähti, oli kirjoidetu. Et ta, minul oli saadava Mittani Täldine nähresseni kuuelevan, luurin saaneni Mittanitajevidena mutta Ihmine ei tunne oma süvend. Ihmizens ülem on küllastunud ja küllastumata mämbi kui krokodilli veel rassa. Vaarao Ehnaton jõi karikast, aga ta käsi värises nii tugevasti, et vein loksus talle lõuale. Siis haaras ta karika kahe käega, jõi selle tühjaks ja vajus jälle voodile pikali, toetades kukla kuklatoele. Vahtisime teda kolmekesi kaua ja ta ei öelnud meile enam midagi, vaid tunnistas tuhmuvad punetavate silmadega oma nägemusi. Mõne aja pärast hakkas tema keha värisema, otsekui oleks tal külm olnud ja Horem Hep võttis oma õla rõiva ja laotas selle talle peale, aga eye võttis tema kroonid ja proovis neid mõlema käega endale pähe. Nõnda suri vaarao ehmatan ja mina jootsin talle surma ja ta jõi surma minu käest. Aga miks ma seda tegin, seda ma ei tea, sest inimene ei tunne oma südant. Ma siiski ei arva, et tegin seda nii palju egiptuse pärast vaid rohkem eriti ja väikesete oti pärast, kes oli minu poeg. Ja ma ei teinud seda nii palju armastusest tema vastu kui oma meelekibedus pärast ja kõige selle kurja pärast, mis ta oli teinud. Kuid ennekõike tegin seda kindlasti sellepärast et tähtedesse oli kirjutatud, et pean oma mõõdu täis saama nähes teda suremas, arvasin, et olin oma mõõdu täis saanud. Aga inimene ei tunne oma südant ja inimese süda on täitmatu ja täitmatum. Kui krokodill jões. Ja sõnum me jätkame nüüd siis juttu juba keele sõnumi pikas saates Tartu Ülikooli professori Martin Ehalaga ja räägime nüüd vähemalt jaanuarikuu jooksul sellisest asjast nagu keel kui elav organism ja tegelikult see võrdlus on muidugi üsna suvaline. Keel ei ole midagi materiaalset. Keel on siiski midagi, mis sünnib teadvuse tasandil ja me ei suuda kuidagimoodi öelda, et keelt võiks materjali seerida. Selles mõttes ta ei toimi nagu organism aga toimimine kui selline, ilma selle kehata. Kas seda võiks nimetada niisuguseks elavaks organismiks? See, et keel, mida kõneldakse ja kasutatakse, on, on muutuv ja kui muutumine tähendab elavat olekut, siis jah, keel on elav? Ei, keel on elav tänu sellele, et teda kasutatakse tänu sellele, et teda antakse nii-öelda põlvkonnalt põlvkonnale edasi me võime rääkida, jah, keel elab nii kaua, kui on neid, kes teda kõnelevad kui enam kedagi ei ole, kes teda kõnelevad. Keel, struktuurina ja märgisüsteemile on siiski alles nagu ladina keel või ka mõni teine keel mida enam ei kõnelda. Või vähemalt millel ei ole oma keelekogukonda, kes teda igapäevaselt kõneleb. Et selline keel tõesti enam ei muutu. Ja siis võib ju teha sellise metafoori järelduse, et ta on surnud, et ta enam ei, ei arene kuhugi kuhugi suunas. Neid surnud keeli on ju läbi inimkonna ajaloo olnud tohutul hulgal, mõned neist on jätnud maha materiaalseid jälgi raidkive või ruunikirju või mida tahes, aga tegelikult, et ega siis keel ei pea eksisteerima ilmtingimata ju kirjas, ta võib ka eksisteerida ainult suulises kasutuses. On küll nii ja päris ilmselge on, see keel tekkis ja teda kasutati väga pikka aega ainult suuliselt, enne kui leiutati kiri, õpiti keelt üles, kõnet üles kirjutama, nii et jah, keele, selline loomulik ja esmane esinemiskuju on suuline vorm. Kirjalik on tulnud hiljem. Nii et me võime öelda, et tegelikult keel areneb kõne kaudu. Jah, põhiliselt keel areneb elavas pidevas omavahelises suhtluses sedavõrd, kuidas tekstid mõjutavad meie keeletunnetust, ehk siis mida me loeme. Sedavõrd ei saa küll eitada ka, et tekstidele oma mõju keele muutumises, kui ikka mingil moel uudsed tekstid kogu aeg tulevad meile nii-öelda meie lugemislauale näeme seal uudseid keelevorme, siis On võimalus, et need vormid jäävad meile külge ja eks tegelikult terminoloogiaga sageli ongi nii, võtame kas või näiteks sõna lõimima või, või rakkerühm või, või paljud sellised noh, nii-öelda Euroopa Liiduga seotud terminid, ega neid palju suuliselt ei kuule, sest räägivad ainult need, kes tõesti on, ametnikud tegelevad sellega igapäevaselt põhiliselt. Me kohtame neid selliseid sõnu ikkagi tekstide kujul. Loeme neid seal ja saame nende tähenduse sealt teada. Ja siis hakkame ise kasutame, nii et tegelikult suuline kasutus on see, kus keel igapäevaselt muutub, aga ega siis me ei saa. Ei saa eitada, et suuline kõne jõuab tekstidesse sealt tekstide kaudu võib samamoodi meid mõjutada, nii et, et see on kõik üks väga läbi põimunud protsess, nii hästi suuline kui kirjalik pooldamast. Millele ma viitan, oma mõttes on see, et kui me kujutame ette mingit suguharu seal kusagil džungel kellel ei ole kontakte praktiliselt välismaailmaga, ta elab oma keele keskkonnas, mis on sisuliselt ju ainult suuline kõne, eks ju, võib-olla neil on ka mingisugused märgid omal omavahel puukoore peale midagi kritseldada, aga põhimõtteliselt see keel ju ilmselt ei arene. Oleneb seda, mida mõelda arenemise all, et ta täiesti kindlasti ei mittegi, ta muutub päris kindlasti, selles ei ole mingisugust kahtlust, et isegi selline keelekogukond, kes elab isolatsioonis kõigist teistest maailma keeltest ja kasutab oma keelt ainult suuliselt, sellised keeled muutuvad täpselt samaks, samamoodi nagu kõik teised keeled, ehk ta muutub teistsuguseks, seal võib tekkida sisemisi murdeid ja lahknevusi. Aga võib toimuda ka selliseid muutusi, näiteks kui neil oleks võimalik nii-öelda lindistada oma kõnet 100 aastat tagasi, siis 100 aastat hiljem siis ikkagi tuleks välja, et nad ei. Et me, sellesama keelekogukonna kõnelejad ei saaks teineteisest aru, kuigi nad on isolatsioonis elanud ja kogu aeg sama keelekogukond ja kogu aeg omavahel suhelnud. Keel muutub vaatamata sellele, kas kontakte on või ei ole. No aga mis siis on, kas see on mingi keeles olev niisugune nagu mutatsioonide võime on looduses see alga keemia? See on päris hea öelda, et on tõesti selline mutatsioonide võime keeles olemas, seal on nagu kaks sellist psühholoogilist motiveerivad faktorid. Üks on see, et me oleme laisad. Ehk siis, kui me oleme laisad, siis me neelame SÕNA lõppusid alla hääldame midagi niimoodi, et sõnade nagu häälikute vahelised erinevused muutuvad, nii et see laiskus on üks, mis, mis põhjustab keeles muutusi, et eesti keeles on ju teada väga hästi näiteks omastava käändelõpp kuus ei ole mingisugustel tunnust, soome keeles on seal n eesti keeles on n lihtsalt ära kadunud eestlased laisemad kui soomlased eesti keeles. On olnud ka kontakte ja siin võib-olla et on nagu üldse olnud see keeleline mitmekesisus suurem kui Soomes, mis on olnud konservatiivsem, nii et see võib olla küsimus. Jagada tuleb ikkagi noh, sellisest nagu nagu laiskuse motivatsioon. Teine motivatsioon on see, et inimesed tahavad kuidagi silma paista ja kui nad tahavad silma paista, siis neil on, siis nad võivad midagi öelda mitte nii nagu tavaliselt, aga kuidagi nii natuke teisiti, aga ometi nii et teised inimesed saaksid aru, mida ta tahab öelda. Nii et kaks asja üks soov silma paista võib, võib tuua uusi jooni keelde ja teine asi on see, et lihtsalt hääldus lihtsus. Need kaks jõudu. Nii et kui keelekogukonnas on selliseid võimekamaid, kõnekamaid, inimesi, siis ka muudab keelt. Noh, seda võime ju eesti keele puhul väga hästi näha, et et Aaviku ettepanekutest on väga suur osa ellu läinud sõnavarast väga palju, aga ka keelestruktuuri puudutavaid ettepanekuid. Neid keele uuendajaid on ju Eestis teisi olnud ja siin muidugi võib arvata küll, et kui on tegemist suhteliselt väikese keelekogukonnaga nagu ka eesti keelekogukond on väike, siis selliste muutuste elluviimine keelde viimine on lihtsam kui siis, kui keelel on 150 miljonit või isegi rohkem kõnelejaid. Ehk siis, et üks inimene võib rohkem korda saata sellises keeles, mille kõnelejaid ei ole väga palju. Nii et eesti keel on siis pigem alti muutustele kui stabiilsusele. Eesti keel tundub, et on olnud päris muutlik keel ajaloo jooksul, kui, kui võrrelda soome keelega, eks ole. Tõenäoliselt oli aeg, kui eesti keele ja soome keele erinevused olid nii väikesed, et nagu peaaegu ei olnudki midagi. Aed soome keel on säilitanud selle arhailise maa kuju. Arhailisemad jooned, eesti keel on toonud sisse uuendusi, nii et peab siis ütlema küll, et et eesti keel on uuendustele altim keel olnud kui soome keel. Sellest kohast siis jätkame järgmises keele sõnumi, saates. Keelesõnum ei kavatse jääda ainult imetlema meie ilusat emakeelt ega arutlema selle üle, kust üks või teine sõna on meie keelde kunagi tulnud. Kavas on ka Kuda keeleprotsessi seal, kus tundub, et asjad ei arene omasoodu õiges suunas või hakkavad levima eestlase kõrva ja silma jaoks mitte päris kohased sõnad ja väljendid. Teatavasti tahetakse ka uues keeleseaduses nõuda seda, et inimesed, eelkõige siinsed põlisasukad, eestlased saaksid aru, missugused teenindusasutusega on tegemist. Kui selle nime loevad. Ütlen otsekohe need meie linnapilti, on ilmunud kümneid ettevõtteid, mille nimetus nii minu kui mõnegi teise jaoks on väike mõistatus. Üks selliseid on lounge mida hääldatakse vist inglisepäraselt lounge. Ohtralt toitlustusettevõtteid on selle sõna lisanud oma kauba märgile, et vältida sellega keeleinspektsiooni pahameelt. Näiteks launch kaheksa üks omanikke Peeter Rebane on Eesti Päevalehe väitel kindel, et kaubamärgi kasutamist ei saa keegi ära keelata. Samuti pole ta nõus eestikeelse sildi lisamisega. Mõte näiteks lounge'i alla kohviku või sohvabaarikirjaga silt riputada kõlab Rebase meelest tobedalt ja seda ta teha ei plaani. Ma ei tea, kes sellise lolluse välja mõtles, lisas ta. Ma annaks kohtusse sellise ettekirjutuse ja läheks riigikohtuni välja. Rebase sõnul on vähemalt pool tema ettevõtete klientidest välismaalased, kes eesti keelt ei mõista. Eesti keelt räägib alla miljoni inimese maailmas, teadis ärimees rääkida. Tõsi ta on, kuid see miljon elab just siin Eestis ning võiksin mürki võtta, et valdav enamik eestlasi ei saa aru, mida see sõna lounge õieti tähendab. Ja vaevalt on sellest ka ärile kasu. Võib-olla on häda selles, et see sõna lihtsalt liialt võõrapärane. Ehk oleks abi sellest, kui leiaksime sellele sobivama eestikeelse vaste. Näiteks ait, Klaabi asemel pruugitakse meil meelsasti sõna ööklubi. Tuletame siiski meelde, et sama nimetuste launch kasutavad ka lennufirmad oma lennujaamades tegutsevate eraldatud teenindusalade tähistamiseks. Ning nüüd sõitvat isegi Ühe bussifirma bussid ringi kusjuures neil on tagaosas sisustatud eraldi salong, millel nimeks ka lounge. Seepärast ongi keelesõnumeid teine ülesanne meie tarkadele kuulajatele. Mida teie arvate sellest sõnast Lounge ja kas oskaksite pakkuda sellele eesti keelde sobivamat vastet? Jääme ootama teie ettepanekuid meie kodulehel. Keele Sonum punkt vikerraadiopunkt ee kommentaariakna kaudu või siis ka kirja teel. Keele sõnum vikerraadio Kreutzwaldi 14 101 24, Tallinn. Kogume arvamused ja ettepanekud kokku ning konsulteerimise järel keele inimestega valides ka välja ühe parima vastuse. Ja selle esitajale siis väärt raamatuauhind. Nii palju tänaseks kõigile keelehuvilistele kohtume nädala pärast, ootame seni aga teie aktiivset sekkumist eesti keele ellu saate panid kokku Anna Marie korrel ja Mart Ummelas.