Lugupeetud Karl Ader Lubage meenutada ühte raamatut. Karl Ader. Õpi arvutama. Pahurad sead. Ants oli väike poiss, ta käis seakarjas. Sigu, oli tal kahte sorti viisi roosat ja viis musta. Teie muidugi, nüüd vist teate, kui palju sigu Antsul kokku oli. Ants ise aga ei teadnud, sest ta oskas lugeda ainult viieni. Ands luges oma sigu sõrmedel. Selleks oli tal üks käsi pestud teine aga pesemata. Pestud käe sõrmede arv vastas roosadele sigadele. Pesemata käsi oli aga mustade sigade lugemiseks. Kui iga sõrme jaoks iga oli alles, siis oli asi korras. Kui aga mõni puhta või musta käe sõrm jäi ilma seata, siis oli kohe teada, mis sordist siga oli kapsasse pugenud või muidu paha tee peale sattunud. Ants oli siis kohe kannul ja karistas valusti. Kord kuuma ilmaga läksid kõik Antsu sead porilompi püherdada. Ansule tegi see palju nalja. Kuidas sead seal mõnuga rõhkisid ja tulistasid. Kui sead aga viimaks lombist välja tulid, olid nad kõik üleni porised. Ja ühte värvi. Antsu arvutuskunst läks nüüd segi, sest kuidas sa aru saad, milline siga on roosa ja milline must. Seda kasutasidki kaks siga ja pugesid kapsast. Aga alguses ei saanud midagi aru. Aga täierist teate, mitu siga Antsu juurde jäi? Varsti läks veel kaks siga teistele järele. Palju neid nüüd alles oli ja palju kapsast tuhnimas. Ants ei märganud ikka veel midagi. Aga kui siis veel kaks pahareti plehku panid, taipas anski, et asi pole korras, sest ühe käe jaoks jäi üks põrsas puudu. Ja teise jaoks ei olnud enam ühtegi alles. Kui palju ands nüüd sigu kapsast välja ajas? Seda peate teie lugeda aitama. Ants ise oli arvutustega väga kimbus. Viimaks tuli ta heale mõttele. Ta pistis mõlemad käed poris. Nüüd oli jälle hea sigu lugeda. Nii palju sigu kui palju sõrmi. Aga siis tuli tal veel paremate käed puhtaks pesta ja arvutamine selgeks õppida.