Kui palusime Loomingu toimetajal Kalle kurel valida välja mõned proosaveerud selle kuu oktoobrikuu numbrist, mis peagi tulekul ulatas ta katkendi ott kooli novellist pidukate majas. Enne kui katkendit kuulama asuda, palume Ott Koolil mõne sõnaga märkida novellitegevuse aeg ja koht. Aeg ikkagi tänapäev, koht, maa, küla, mida ma arvan, et tunnen. Ja lugu ühest naisest, kes otsustab jääda maale oma kodumajja. Ta leiab, et nii on õige ja loodab, et poeg tuleb sinna tagasi ja. Probleem on võiks öelda selles, kuidas inimene jääb oma olnud elu alal hoidma alles hoidma. Te liigute niivõrd palju ringi maalid, kas teil on ka mingisugune ettekujutus, missuguseid raamatuid maainimesed armastavad, mis neid raamatuid nad ootavad mida hindavad, mida loevad? Sellele vastan kohe hea meelega hilja, kui me arutasime, hulk inimesi oli koos. Need, inimesed, kes teevad põllutööde, kes seda tööd juhivad, elavad maal ja nende soovi ma ütleks praegu edasi. Maainimene tahaks rohkem saada siukest yypilist laiema kõlapinnaga, niisugust teost, mis jääks meelde, mida saaks korduvalt lugeda uuesti. No midagi selles laadis nagu tõde ja õigus. Vilde romaanid, novellidest, peet, vallaku, novell. Ma ei ütle, et see aeg või need inimesed peaks olema. Aga, sest seal öeldi tookord selles vestluses, et see, mis praegu kirjanikud kirjutavad, on kuidagi rabe, informatiivne. Teda saab nii mõistusega lugeda, aga justkui hinge jaoks väheneb. Mari saadi jutustust Tõun valguses ja varjus tunnevad juba loomingu hoolsad lugejad. Aga eraldi raamatuna ootame ka seda teost mis kõneleb meie praeguse aja inimestest nende tööst pingutustest perekonna pärast, laste pärast, heitlustest haiguste ja muredega. Jah, see on ka teos üksilduses ja surmast ning läheduse vajadusest. Kui pikka puhkust kirjanik pärast sellise suurema töö lõpetamist vajab Marisaat. Minul läks puhkuse aeg liiga pikaks. Sai valmis, andsin sügisel selle üle ja nüüd on juba sügis käes ja pole õieti midagi veel tehtud, sest suvi tuli vahele ja suvi oli liiga kiire. Suvel ikkagi kirjutamise aega ka natuke oli. Ma kirjutasin ühe näidendi aga ma kardan, et see ei ole hästi välja tulnud, sellepärast et Ingo Normet meelitas mitmeid kirjanikke lõksu, ütles, et nad peaksid ikka näidendeid kirjutama, talgupärased näidendid on hädasti vaja ja et just see kirjanik nimelt saaks kindlasti väga hästi hakkama sellega ja suutis nagu uskuma panna, et võiks tõesti saada nii, et ma jäin hetkeks uskuma ja andsin lubaduse, aga aga siis, kui pihta hakkasin, siis, siis siis tuli selline tunne, et et see on liiga hull minu jaoks, ma pole üldsegi harjunud dialooge kirjutama ja meeldib kogu aeg mõtelda, ainult mõtelda ja kirjeldada. Tegelaste emotsioone ja ikka tema vormis ei suuda eriti hästi mõtelda minavormis ja ja veel kahekõnes ja nii et see oli minu jaoks väga raske. See õunapuu kujund, seda on ju meie kirjanduses hakkasime järele mõtlema. Kasvõi Tammsaarel nede õunapuuõied seal viiendas osas või Mats traadil Pommeri aias vana õunapuu, mille saatust jälgitakse, et kas läheb veel lehte või ei lähe. Isegi August Sanga, nii läks mu mõte selles luuletuses, kus ta jälle õunapuu all seisab ja elust ja surmast mõtleb. Ja ikka on see õunapuu olnud millegi hea ja võib-olla natuke mõistnud, aga igatahes millegi hea sümbol igal juhul. Ma pole sellele õieti mõelnud. Esimest karda, praegu mõtlen. Aga võib-olla on. Eesti eesti kirjanikel Se Õunap puu ja õun ja tihti alateadvuses. Väga vanasti meil just õunu ei kasvatatud, aga, aga nüüd, kust meie vanaemad ja vanaisad ja vana-vanaisad pärinevad? Sellest ajast on ju meil õuna palju kasvatatud ja minu vanavanematel oli suur õunaaed Muhus õun on nagu millestki. No meile nii kodune ja milleski jääb ta ikka natuke salapäraseks sellesama ümaruses ja ja meil saab üldse midagi nii, nii head ja mahlast kasvada siin meie kliimas või midagi sellist, mida temas aru ei saa, kuigi ta. On täiesti meie oma Ja nüüd on stuudios Paul-Eerik Rummo kirjastus Eesti Raamat kavatseb rõõmustada lugejaid Paul-Eerik Rummo luulekoguga. Aia pinde ajab. Ja veel on oodata valitud luuletusi. Kuidas teeb luuletaja valikut oma möödunud luule aastate tööst? Ega see päris päris nali ei ole küll jah, omas kohas väga tore, et selline võimalus on antud aga teiselt poolt asetatakse autoriga mingite raskust ette. Ja need on võib-olla sellist psühholoogilist laadi raskused, ma ei tea, kuidas, kuidas keegi, aga enda järgi pean ma küll ütlema, et et väga paljud varasemal ajal varasematel aastatel kirjutatud luuletused on kuidagi väga kaugeks jäänud. Ei oskagi nende suhtes võtta. Noh, ei, ei väga jatavatega väga eitavat seisukohta. Kuidagi nii ei oska nagu palju samadekski pidada ja ei oska päris hästi valida, mida võtta, mida ette. Aga toeks peaks olema see teadmine, et lugejat terved põlvkonnad on need niivõrd omaks võtnud. See on kena, kui see nii on, samas on mul kogu aeg tunne, et see on natuke abstraktsioon, selline suur asi nagu lugeja või terve põlvkond ikka lugejat koosneb üksikutest lugejatest, terve põlvkond on ka. Ei ole nii päris ühetaoline. Aga no üks üks tunne ainult kindlasti positiivne selle juures või mis, mis endale toeks või kasu sellest asjast on. Et tahtmine ühel või teisel kirjanduslikul viisil edasi töötada, edasi tegeleda, kasvab vanades asjades tuhnides ja, ja nendesse lõppkokkuvõttes ikka kaunis kriitilisel suhtudes. Tekib ikkagi umbes see tunne, et nad õnneks on meil loodetavasti mõni jagu eluaastaid ees kus saab siis? Olude soodsa kokkujooksmise korral teha seda, mida siis nooremast peast ei osanud teha. Nii ja kas juba nende mõtete vili on siis selles teises raamatus ajapind ajab? Seal on kõiksugu luuletusi, seal on jah, suhteliselt uuemaid luuletusi millest ma siin mõnesid ette loen, mis on ka ajakirjadest natukene ilmunud juba. Ja on ka väga varajasi luuletusi, nii 19 20 aastaselt kirjutatud selliseid pool tõmbutlevaid luuletusi mis ma olen sellega kaasa võtnud, nüüd on vahepealsed, mis on aastaid seisnud, osa nendest tuleks avaldamisele. Aga ma ei pea silmas tingimata ainult oma uuemat edaspidist luuletuste kirjutamist, keelse igasugust muud tegevust kirjanduse tegemisega kirjandusega tegelemise valdkonnas. Kuulame siis neid Paul-Eerik Rummo uuemat luulet tema enda esituses. Meri kui meie vait jääme, raadio kinni, keerame ja enam ajalehte krabistada nõudega kolistada meri. Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi läbi seinte, otsekui veidi kaugemal. Aga siiski, meri, magame, ärkame, töötame, sekeldame, ei pane tähelegi. Aga tema ikka ikka ikka. Asja eest teist taga. Siin on aken, ühel pool on puud ja teisel keegi inimene. Inimesel süda valutab, vähe maganud, üksjagu veini, joonud, muretsenud, mõtelnud mõnda kerglast, kuigi paistab vältimatult kokkulepet kergelt kahetsenud. Inimene, inimene, teispool topeltakent, puud, paari-kolme sorti küsitavast seisundis. Tuul neis ja päikese peegeldus nende taga taeval. Päike ise, maja taga, inimese selja taga, teise seina taga. Inimene paneb silmad kinni, tukub veidi, teab, et peab varsti lahti tegema jälle silmad, kui iga aknad. Tavaline hull, vaata peeglisse, kui hapetajad või huuli värvid, heida pilk ka lihtsalt möödaminnes vahel. Sina, sina ise oledki kas tahad või ei taha, tead või ei tea, hull, tavaline hull, kõige tavalisem, selliseid on palju, peaaegu kõik ja sellel püsib maailm ja üldse teatud osa elust pulmailm ja hullem osa hullust elust, inimelu juba ammu ei väärata su käsi põske kaapides ei veristada ennast ja su huulepulk ei hälbe kavandatud teelt. Ja möödaminnes su pilk ei õpeta. Sa oled pöördumatult hull, tavaline hulk ja niipeaaegu kõik. Kõik need, kes pole seda ebatavaliselt või keda juba alles veel ei ole tabanud hullumeelse setus. Märatsev hull, märatsev hull pole iialgi õppinud karateed, kuid näe, suurepärase löögiga ennast ja kedagi veristamata, ta purustab ukseklaasi ja väljas ta ongi. Sööstab läbi haiglapargi üle tänavate ja lehvi pidžaama paljajalu keskmärga mudast märga lund, jääd seisma, liiklusringil. Suur segadus, suur segadus. Õnn, et ei ühtki ränk avarii, Tõnnetti surnud haavatuid. Suuren veel suurem märatsema hullu üha korduvkiretulv, mis kurnab, kurnab teda ennastki, nii nagu elamine kunagi. Kuid mitte veel Velmite märatsev hull sibulaviil, kuivanud, heeringavõileival kuivav sibulaviil kuivatatav kuid mitte veel veel mitte ennem surm või vähemasti kogu elu. Normaalsed inimesed. See ainevald, see teema jäägu mõneks hoopis teiseks korraks. Siinkõneleja arvates see kuulub ulmeliste kilde. Muutlikud õhtused valgusmustrid suurte majade seintes. Mina või sina, sina või mina, elab korraga kõigis korteris ja süütab ja kustutab süütade, kustutab lampe. Tal on kiire, nii peab tasuma korraga igal pool. Igal õhtul peab ta lugema läbi kõik kogu maailma ajalehed, kõik, kõik oma aja paneb ta ajalehtede lugemisse. Midagi Aruda, nendest ei saa nende olemasolu mõtet tai mõista. Miski nendes ei meeldi talle miski, nendest, teda ei huvita ta midagi, midagi neist ei usu. Ei isegi kinokuulutusi, Paul-Eerik Rummo luuletusi ei kogu maailma porgandipiruka retsepti ei nööpide ette õmblemise erakordse meetodi õpetust. Elamine käib närvidele nii tihti elust, kas sellegipoolest loobuks? Hulk tuul näitab end vuhinal tolmu kujudes. Senima vaadaku kuni kõrvat täis Senima kuulaku, kuni silmad umbes. Mul on mu noorus ainult üksainus sõber, jäänud. Tal lihtne nimi, Raymond ei ida ega läänt, ta eelista, ei põhiai lõunat, kiret ka ei edelati kagumis loestki rääkida. Nii, sõber Raimond, elad sa siin, kuid kus ei tea. Sulveli längu sulad sul veidi püsti pea. Ja vahel ümberpöördult, Tulad üleval, kui nõutus, hämmelduses ja pea seal vahel all. Silm särab sul, oh, Raimond, kas on ka muretsul kolm väikest asja, ainult sünd armastuse surm. Kolm väikest asja, ainult sünd, armastus ja surm. Ja kui need saavad mööda, siis pole muret, mul. Oh, sõber, ära taha, et ära jäänuks sünd. Sest kust sel juhul ütleme, oleks tundnud sind ka armastus, las olla, ehk ta küll vaeva teeb. Ja surm võib olla seegi veel üks kord sobiv, leebe? Ei tea ju teada, vastas ei tea, ei tea, ei tea. Ja kadus ning ei näinud maa, kuis silm tal õlad pea. Aira kaalul on valminud uus köide kodunurga laastude pealkirjaga seitse tõtt ja seitse valet. Sellest kuuleme katkendi palast Kaneppeid koerastamas ja saateks ütleb autor järgmist. Vahel on nii, et kõlama jääb hoopis midagi muud kui see motiivi, mis sind kirjutama sundis. Sellepärast arvan, et autori seletus selle kohta, mis ta tahtis oma teoses ütelda, pole enamasti kuigi tähtis. Tähtsam on see, mis sealt välja loetakse. Erandid muidugi on olemas. Tahad näiteks kirjutada mingist ühiskondlikust probleemist, aga tuleb välja isikudraama või vastupidi, seda juhtub. Sest ka ühiskondliku eluprobleemid ja isiklik elu pole üksteisest raudseinaga eraldatud. Mis puutub minu laastu kanepit koerastamas, siis kirjutasin selle kutse kui leina lepituseks oma noorima õe Linda surma järel. Tahtsin veelkord jagada temaga seda lapsepõlveaega, mil suvepäevad olid nii pikad ja ilusad. Kas kõik oli täpselt nõnda, nagu ma seal kirjutan? Ei julge vanduda, aga meie keskkonnamentaliteeti elulaadi, kohaliku koloriidi püüdsin ülima täpsusega säilitada. Tahtsin esile manada seda soojuse tunnet, mis iseloomustas Lindaja minu sõprust lapsepõlves. Mälestused, mälestused. Siinkohal lubate mul tsiteerida Tammsaaret. Mälestus on lüli meie ja igaviku vahel, ütleb Tammsaare. Ehk on meis omibki midagi, mis seob meid endiste põlvedega ja annab lootust tulevikuks. Siis võiksime nukrusestki naeratada omastele, sugulastele, hõimlastele. Nüüd võin sirutada käed minevikku ja tuhanded miljonid käed ulatavad, mulle vastu. Tunda andes oleksin ma ei tea, kui väike ja tähtsusetu ometi olen mingisuguse suure määratu ja piiramatu osa. Tammsaare kirjutas seda 1915. aastal ja siiamaani ma ei tea kedagi, kes oleks meil mälestustele andnud nii suurejoonelise ja laialdase tähenduse. Ma ise muidugi kammiti.