USD meil ei saa. Päike. Hingelgi laulab ja sirutab tiibu Shan Francisco soojas öös. Linn, mis nihutab müüre, paneb liikuma meeled, Erik pöörleni isiklik pühendus laul San Francisco linnale ja selle elanikele ning soovitus plastele lennake translav õhuliini kasutades kohale teie enda meelerahu huvides, siis ehk mõistate, milles siin küsimus. Maagiline San Fransisco oma lummavat, roheliste parkide ja kõige sinisema lahega KUHU udu müstiliste pahvakutena koguneb ning mille veepäeva hõõgus kalliskivide ja kulla peegeldustena virvendama paneb mängu trammide rahutute, küngaste ja suhkru Abaga kaetud piparkoogimajakeste linn mis õhtupäikeses, nii kenalt ja kreemialt puhtana paistab. Kõige hingematvam linn kogu maal kus on läbi aegade kunstitraditsioonide ja leplikkuse vaimus elatud unistuste taevalik sadam. Read määrafriinmani koostatud Johnist Chaplini elulooraamatust. Möödunud sajandi kuuekümnendatel saigi San Franciscost unistuste taevalik sadam tuhandetele noortele inimestele kõigist maailma nurkadest, kes leidsid just siit kõik selle, mida nad otsinud olid. Vabaduse, avatuse ja armastuse, lisaks rock n roll ja uimasteid, nii palju, kui hing ihkas. Selle maailmakeskuseks San Franciscos sai Heedeeessori piirkonda oma elegantset Victoria ajastu puumajadega. Siit leidsid lillelapsed mõneks lühikeseks aastaks plastilise õnnemaa, mida praegu käiakse temas. Kui minevikku vajunud hipiajastu muuseumi. Ilusat pühapäeva, siis taaskord. Raimo Seljamaa Aja jälg kivis. Valgus ja filmid on kogu saali üle ujutanud viis filmi, projektarit ja taevas ise teab, kui palju valgushall käid. Seina täidavad, pidevalt muutuvad abstraktsed värvilised kujundid, galaktikatevahelised, fantastilised mered, rooman, valju hääldajatega üle külvatud muusika kõlab igasse kõrva prožektorite kimbud leegitsevad kui hiigellühtrid. Uste kõrval vilgub punaseid ja kollaseid tulesid. Neoon, fluoressents, lambid, päevavalguslambid, psühhedeelne ruum, kus on raske taibata, kus lõpeb tõelisus ja algavad hallutsinatsioonid. Kummalisi inimkujusid oma nimetud õnnelikku tantsu. Kirjeldamatut fantaasiakostüümid, India peapaelad, lugematud pärlite read, käevõrude kaskaadid, sõrmused kõigis sõrmedes, lahedad puuvillased, Üürbid ning pits ja samet ministmaksini. Muudkui juuksed, lilled ja armastus. Marihuaanasuitsu mähkunud psühhedeelelised retked müstiliste elamuste otsinguil. Et vaid pääseda silmakirjalikkust tavalisest igavast maailmast. Allan Kinst lugemas oma loomingut, luulet, Cherry pluus, kirsipluus. Kuigi lillerahvas kuulutas meie hipid, oleme positiivsed peetnikud, olid negatiivsed Olibiit põlvkonnad, poeet Kinsberg kui üks kahe liikumise ühendaja, kes kutsus üles võtma rahu marssidele kaasa nii palju lilli kui võimalik lilli ja veel kord lilli, et valitseks lillevõim. Flower Baue. Teiste seas LSD Vilosoof professor Timoti leeri, Allangi legend, kiisi üks lendas üle käopesa, teose autor organiseerisid Californias San Franciscos nõndanimetatud hõimude kokkutuleku eeskujuks põliselanikud indiaanlased. Rahvast kogunes üle 10000, kes oli riietunud mustlas, eks kes mereröövliks 20.-te aastate filmi tahaks või tuletõrjujaks. Kõik see oli, kui end New Yorgi elavaks teatriks nimetav loovisikute seltskond. Ainult palju suuremas mõõtkavas ja uues kohas Öeldi andeka raund läks tripile asus teele. Vahetas rannikut. San Francisco pole kunagi eriti rahulik paik olnud. Metsik lääs see polnud naljaasi. Meeletu kollapalavik algas 19. sajandi keskel läänerannikule vooris pikivankrite karavane läbi metsikute Sierra Nevada mägede ja indiaanlaste hõimualade. Läände siginesid kui nõiaväel raudteed ning sügavatesse kanjanitesse peitunud jõgedele kerkisid tammid. Kõik tundus võimalik olevat aga veelgi varem. Veelgi varem, augustis 1775 sõitis läbi praeguse kuldvärava lahe väike Hispaania laev San Carlos pardal Hispaania kuningliku laevastiku leitnant don Juan Manuel Ayala esimene valge mees, kes merd mööda siia rannikule jõudis. Aasta hiljem seisis praeguse San Francisco kohal Hispaania asula Jerva põena. Ameerika-Mehhiko sõja ajal 1846 vallutasid selle asula ameeriklased ning aasta pärast nimetati paik ametlikult San Francis kaks. Ühendriikide lääneranniku lõunaosa ongi pühakute nimesid kandvate linnadega palistatud santeroosa San Mateo, Santa Klaara, Santa Cruz, lõuna pool, Santa Barbara ja Santa Monica Messost. Pühakuid esindavad San Diego juba päris Mehhiko piiri lähedal põhja poolsan house'i ja San Francisco. Assisi Franciscus oli see pühak sündis 1182 Itaalias Assisi linnas rikka kaupmehe peres kuid pärast kohtumist vaese keeriusega loobus kogu oma maisest varast, pühendas end jumala teenimisele ning kõndis kerjus mongana külast külla. Tema usk olnud nii tugev, et temaga ühinenud hulk teisi ning nii tekkinudki Francis Khani mungaordu kerjusmungad, kes kõndisid mööda Itaaliat ringi, jumalat ülistades jutlustades ning vaeste haigete eest hoolt kandes Assisi Franciscuse armastanud ja aidanud üksildasi alla surutuid eemale tõrjutuid. Samuti armastanud ta loodust, loomi ja linde ja nii sai temast looduse ja loomade kaitsepühak kogu Euroopas tuntud Püha Franciscus kes andnud oma nime ühele päris imepärasele linnale kaugel teispool ookeani. Ja varsti tuli San Franciscosse igasugust rahvast, siis kui läänerannikul kullamaardlad avastati. Kullahimus inimesed täitsid linnas põhjatud porised tänavad, väikesed hotellid, salluunid ja kiirelt kasvavad kasiinod. Elu kees ja raha voolas. San Francisco lahte hakati kuldvärava läheks kutsuma. Õllen käit, sest siit viis t California kullaväljadele. Tänu kullale ja raudteele kasvas San Francisco kiiresti Lääneranniku tähtsaimaks sadamaks. Kahju küll, seda varasemat õitsenguaega meenutavad linnas veel vaid vähesed paigad, sest 1906. aasta kevadel hävitasid maavärin ja selles süttinud tohutu tulekahju, suure osa kogu finants siis kast aga mitte kõik. HeitHässuri kunagine keskklassi poolt soositud linnaosa kaunilt viimistletud mitmekordsete puumajadega pääses üsnagi õnnelikult 1906 linna tabanud maavärinas ja sellele järgnenud tulekahjudest lühidalt lihtsalt heid jaguneb Ülem ja Alam linna jaoks alamlinna jagu asub merepinnast madalamal. Sellest siis see nimetus tõeliselt ränga hoobi siinsele elule aga andsid suure depressiooni aastad. Keskklass, kes oli end siin õdusat sisse seadnud, lahkus, kui vähegi võimalik. Heid hästori nimega mälestatud takse kohalikke tähtsaid mehi. San Francisco linnanõukoja liige ja esimesi suur poliitikuid Mandrov Ähcoriin. Heiti osas räägitakse kahest meest, kohaliku finantssüsteemi käivitajaid pankur Henri heid ja Henri hantli heid California 10. kuberner, kelle valitsemisajast ja lõpuks ometi avas uksed, kaua jutuks olnud California ülikool ja kes tegi lõpu kehtinud tavale, et siidi ja villatöösturid peavad toetama kohalikke kui võimu oma kaubaartiklitega. Linnaosa elu hakkas taas elavnema 50.-te 60.-te vahetuses. Madalad üürihinnad, tühjad majad meelitasid üha enam ligi boheemlikke kalduvustega seltskonda, vanemaid ja nooremaid, endisi piitnike ja tulevasi hipisid ja keda kõike veel tundma vabadust otsima oma teed. San Francisco heid äss, vööripiirkonna keskus, kunagise boheemlaslik elu tähtsaim kuulsaim süda on heiti asperi, tänavate ristumiskoht. Miks, miks just need kaks laia sirget tänavat, mida ääristavad madalad kolme nelja korruselised hooned ning kohati kaharat puud mis lillelapsed just siia tõi. Kas värvilised ennukulikud, Victoria ajastu majad tänavate ääres? Kuninganna Victoria valitses 1837.-st aastast alates tohutut briti impeeriumi tervelt 64 aastati eemalt kui kaua. Ja polegi siis üllatav, et tema ajal jõudis välja areneda ka senisest arhitektuuristiilist erinev Victoria ajastu ehitusstiil. Ameerikas kutsutud seda puuseppa kootikaks ja Californias leidus selle jaoks palju ehitusmaterjali, sest siin kasvas hulganisti punast puud. Rannikuse hoiak, mis oli väga tugev ja odav, kõrged, teravad katuseviilud, karniisid, räästad, nurgelised, tornikesed, armsad Korintose sammastega verandad nurgelised ärkliaknad. Muidugi segunes Victoria ajastu arhitektuuris mõndagi varasemat. Palju puust nikerdatud kaunistusi ja palju säravaid pastelseid värve. Täitsa toredad, julgelt kirjud majad. Kerge, õhuline, värviline ja kaunis, on öeldud San Francisco Victoria ajastu arhitektuuri kohta. Ühel heiti Jesperi tänavate nurgal, kadest seisab eriti tore maja, selle seinast eelduvad kahekorruselised nurgelised poolringid, teine ja kolmas korrus, mis hoone toredasti lainetavaks teevad. Tõenäoliselt sobis lillelaste vabaduse ja rahu ideaaliga ka heide spordi natuke muinasjutu meenute Velega värviline hoonestik. Usutavam on siiski, et neid meelitas kohale see, mis siin toimus. Lillelaste ebajumalad, Kreitholdeedžefessionäärblaini Chaplin elasid just siinsamas kuulsa ristmiku lähedal. Oli 1967. aasta suvi, armastuse suvi, teadagi mis sellega kaasas käis. Marihuaanat olid kõik kohad täis. Noored inimesed suitsetasid kõnniteedel istudes, kauplustes ja kohvikutes tänava äärtele pargitud autodes kuldväravapargirohul lamades. Peaaegu kõik heid, speri piirkonnas liikuvad noored olid Heedid slängisõna, mis tähendas uimast igavesed tajat. Marihuaana, LSD või mõlemad. Muidugi oli see seadusega keelatud. Muidugi liikus siinkandis ringi hulk narkootikumide salaagente, kes võisid astuda pahaaimamatu juurde ning süütult küsida, et kust natuke marihuaanat võiks saada. Naiivne, ausalt vastaja võis paar järgmist eluaastat vanglas veeta. Mõistetu tundmatule pärijale varsti enam ei vastatud, tõsteti kaks sõrme, öeldi piis man, Helongi ja edasi. Keegi ei tahtnud vanglasse sattuda. Nagu kirjutatud. Armastus oli heitessori parool, kuid paranoia oli selle paiga stiil ja muusika oli õhk, milleta ei suudetud elada. Tänava ja kääri bulvari nurgal seisis kontsertsaal Filma auditoorium psühhedeelse muusika kants, kus esines 1960.-te keskel hulk tol ajal veel nii noori kujundama publiku jaoks jumaldatud bände. Greid, Fuldeed, huugreemse, Jefferson Äärblain, Jimi Hendrix, pöörians, pink Floyd Doors ning Big Brother ande Howl, Ring, Kompanii, SenišoPliniga, Filmari hinge liikumapanev jõud oli mees, kelle nimi oli Bill Graham. Filmoroli üsna ilmetu välimusega punatellistest hoone. Selgelt on meeles meie esmaesinemine selles istekohtadeta paigas. Läksin enne kontsertisaali, et teada saada, mis õhkkond seal valitseb. Ja see vaatepilt oli uskumatu milline seltskond saali sisse voolas. Need, kes juba sees tantsisid, karglesid valju hääldajatest tuleva muusika saatel või siis lihtsalt lesisid põrandal. Pilgreeemm seisis saali uksel ja ulatas igale siseneda peale tohutu suurest tünnist ühe õuna kõikjalt üle maa, siia rännanud rahvas ja asjaolu, et seaduse võimulolijad ei üritanud mingil moel lämmatada nende noorte vajadust väljendada end muusika-luule- ja teatri kaudu on kogu põhjus, miks San Franciscost sai meka. Ma olin lugenud neid Grehemi mõtteid ja Pean ütlema, et sama avaralt taga ise tegutses. Kreemi korraldatud kontserdil võis samal õhtul laval vaadata Ta nii Chersoneer Preini kui kantrit show'd ja voodi, hõõrmani, orkestrit või Roland kööki või kuulata sitaari. See kõik oli geniaalne. Seal poeetide ande ground bändide linnas mängides tundsime end ka ise tõeliste pohheimlastena ja mulle tohutult meeldis sealne peaaegu et sõbralik läbisaamine kõigi vahel. Ütlen peaaegu seepärast, et osa sealsest muusikute seltskonnast näiteks Cheversoneer, Playni halvakspanuga singel Whit Rävid tõusis edetabelitesse, selge, nad on kommerts ja ega meidki just hea pilguga vaadatud. Vähemalt talgul meie muusika olla lisaks kõigele ka liiga tume, võrreldes Lill juustesse värgiga. Kreitzuldeedi Cherry karsija ütles. The Doors on 60.-te kõige süngem bänd. Kreitsulteedil aga oli kombeks poetada pooli sisse LSD-d. See oli jook, mida seal kontsertidel tasuta jagati. Ja nende heitHäsbori kodumaja oli kui ülevaade kogu hipiliikumise kirevusest tänaval liikudes. Kõik need uimastitest inspireeritud maalingud majade seintel, müüridel, aedadel kõikjal tekitasid lõpuks tunde, et liigud pidevalt justkui kaleidoskoobis. Ühel õhtul tegi Cherresson Erplaini pool kantner ettepaneku, et sõidaksime enne õhtust lavale minekut kuulama bändi nimega Big Brave ande holding. Kant pani, et nende naissolist on sedavõrd hea valgustati meid. Mäletan, mõtlesin, on ikka mehelik tüdruk, et endale sellise nime valinud suur vend ja valmistasin end ette pettumuseks. Kohale jõudsime poole laulu pealt. Pole, tõsi, mõtlesin see hääl laval olevale valgele tüdrukule küll ei kuulu. Olin valmis vanduma, et hääl kuulub mõnele vanale mustale bluus lauljale näiteks pessis, mis selles hääles oli kirge valvu. Kogu elu pärast läksime lava taha teda tänama uhke esinemise eest. Tema tänas kenasti meid ja pakkus sõõmu veinipudelist. Ta oli soe ja sõbralik ja tema sügav kähe hääl meenutas seda jõudu, mis lauldes esile kerkis. Heidi Kesnasse, see see oli, see polnudki nii lihtne sõna hip võiks kaudselt tähendada tarka või siseringi kuuluvat. Hipi oli see, kes tee ääres, mis tegelikult toimub ja oli sellega rahul. Hipid põlgasid võltsi valet ja teesklust. Nad tahtsid olla avatud, ausad, armastavad ja vabad. Nad põlgasid 20. sajandi plastmass Ameerikat, kõik tahtsid tagasi loodusse. Poliitika tähendas nende jaoks räpasevõitu mänge. Nad ei armastanud raha ja vihkasid igasugust vägivalda. Küllap olid need noored inimesed, kes ei tahtnud täiskasvanuks saada, vähemasti Te veel mitte veel seda kolledži töö, abielu, pere argipäeva nõiaringi, mida pealegi varjutas mõttetu sõda. Kusagil Vietnamis on fotosid ja filmikaadreid hipidest, kes oma sõjavastastel demonstratsioonidel neid laiali ajama kutsutud politseinikele lilli ulatavad. 1967. aasta oktoobris toimus hipide sõjavastane marss Pentagoni juurde. Sellest säilinud fotol on näha, kuidas pikkade juustega nooruk asetab sõjaväepolitsei püssitorusse. Neil Flower Power lillede jõud, lillelapsed. No ega see jõud midagi ei muuda võtnud, kuid kümned tuhanded noored inimesed said ometi oma veendumuste ning arusaamadega välja tulla ja heita Jesperi kandis lihtsalt elust rõõmu tunda. Mõned leidsid siin töö. Mõned kerjasid, nälga ei jäänud keegi. Kõige värvilisem ja uhkem hipišõu leidis tavaliselt asetheide Jesperi tänava nurgal apteekriga ühinenud kohvibaari ees. Siin käis lillelaste revüü nii päeval kui öösel. Üks number vaheldus spontaanselt teisega ja kõik olid rahul. Alati oli siin vähemalt üks pikkade juuste ja päikeseprillidega nooruk kes mingit puupilli puhus. Tal olid seljas kas Dracula kee tik budisti rüü võis ju indiaanlaste rõivad. Kindlasti oli seal seljale langevate juustega blond nooruk kauboikübar peas ning seljas litritega kaunistatud jakk mida vahest 1949. aastal kandis mõni tänavaparaadi trummimees. See tegelane mängis pidevalt Bongo trumme. Tema kõrval tantsis läbipaistvas pluusis plastikust miniseelikus piiga. Need kolm moodustasid sho põhituumiku. Toetas eriskummaline staaride seltskond põhjalikult pilves, kes kõikus ja tuikuse omaette muusika taktis kõnniteel, kusagil omaenese maailmas ja mitte kuigi õnnelik. Ja ikka seisis ümberringi publik, kellest mõni aeg-ajalt reviga ühines, kas siis mustades nahkrõivastes põrguingel või kaasloori mähkunud piiga või kõhn meeletute silmadega mees, kes üheksa päeva tagasi uimasti üledoosi oli võtnud ning ennast Kaarnaks muutnud. Kas ta kunagi veel siia maailma tagasi jõudis, pole teada, see kirjeldus on pärit Janseeveeczyfeiberis pappi raamatust. Esimene psühhedeeliline kauplus, Psaikadelik shop avas uksed 1966 ja samal aastal ilmunud, kus väljaande San Francisco oraakel esimene number. Nii nagu New Yorgist piitnikud oma raamatukaupluse kirjastusega piisay ning perioodiliste väljaannetega kuulutasid end vastusammuks sensatsioonihimust kammitsetud meediale, tegid seda ka hipid ja igat sorti trükiseid ilmus sedavõrd arvukalt, et asutajate ande ground, väljaannete kooslust keskus, ande, ground, press, Sindikeid. Aga et suuresti just tänu reklaamirahadele need väljaanded tegutsesid ja enamik reklaamide taga olid just tarbimist tagant õhutavad suurfirmad hakati aja jooksul üha enam järeleandmisi tegema, kuni asi kippus muutuma juba tavaliseks turu kaubaks. Kuid nagu ikka, On ka äraostmatud näiteks lendlehti levitav kommunikatsioonikompanii. Industrialiseerimine oli võitlus 19. sajandi ökoloogia vastu. Võiduks hommikusöök koos õhusaaste ja vaimuhaigustega. Sõjad ökoloogia vastu on enesetapp. Meie võitlus käib nende vastu, kes tahavad jätkata töö ja tarbimise kaost. Aga läheme nüüd San Francisco oraakli toimetusse ja kohtume siin 23 aastase reklaami mänedžeri George frantsiskaga, kes tutvustab end ise. Nii ma armastan kogu maailma, ma olen jumalik ema, osa Budast, osa jumalast osa kõigest ja kuidas sa siis elad? Ühest toidukorrast teiseni, mul pole raha ega mingit omandit. Raha on ilus ainult siis, kui ta voogab ja hõljub. Kui ta hunnikus on, siis on ta mõttetu. Me hoolitseme üksteise eest, nii palju leidub alati tõsta helmeid või riisi meie kõigi jaoks ja keegi kannab alati ka selle eest hoolt, et saaksin kätte madroloogid. Olin kord ka vaimuhaiglas, sest püüdsin kohaneda ja mängu kaasa mängida. Aga nüüd olen vaba ja õnnelik. Ka, et uimasteid tarbiti No küllaltki, kui ma segadusse satun, võtan doosi ainet. See on otsetee reaalsusse, see lükkab su pauguga sinna sisse. Igaüks peaks seda võtma, lapsed samuti. Miks nad ei võiks kohe varakult valgustust leida, selle asemel, et täiskasvanuks saamist oodata? Inimolend vajab täielikku vabadust, seal on jumal. Me peame maha raputama silmakirjalikkuse ebaausus, et eestluse ning lapse ja väärtuste puhtusse tagasi jõudma. Aga kas sa vahel ka palvetada? Ja ma palvetan hommikupäikese poole. See toidab mind oma energiaga, et ma saaksin jagada oma ilu ja armastust ja niimoodi teisi toite. Ma ei palu kunagi midagi enda jaoks. Mulle pole lihtsalt midagi vaja. Mind aitab minu, Sacramento, LSD, seks, minu värvid, minu muusika. See on mu püha armulaud, mõistad. Minu. Ajakirjanikuna polnud ma sugugi kindel selle mõistmise osas ja see sai avaldatud lootuses, et ehk mõni lugeja ikka mõistab. Mõistab küll. Veel oli aasta 1967 kui korraldati matusetseremoonia nimetuse all hipimassimeedia ustav poeg. Mõnede arvates Sorry tegu hea naljaga, teiste meelest oli asi tõsine. Heit hästori kommuun oli lagunemas. Kaupmehed otsisid uusi müügiartikleid. Üheks surma põhjuseks väideti olevat turism. Avati koguni bussiliin San Francisco heit, Häsbori hipi tuur. Justkui tegemist oleks suure väljanäitusele vabaõhumuuseumiga. See kõik aga ei tähendanud siiski andeka raundi surma. Aktiivsem ka agressiivsem seltskond siirdus järgmisele tasandile. Eivi Hoffmann pool Krasneri Jerry Rubin asutavad noort rahvusvahelise partei juh International paati lühend hip ja nii hakati neid nimetama oma hipideks. Endisi hipisid pyydnike, kirjanikke, muusikuid, pilvemehi. Ja tegemist oli nüüd tunduvalt jõulisema aktiivsema liikumisega. Cherry ruubin teeb teatavaks nende plaani nimetada presidendikandidaadiks iga ja seejärelsiga kohe ära süüa. Motoks. Parem on süüa presidendikandidaat enne ära, kui presidendikandidaat oma valijad ära söö. Aga see on juba teine lugu ja teised jäljed. Heedee spuri meeletutes aegadest on tänaseks mälestused järel ja paigad, mida lähevad vaatama need, kes teavad ja mäletavad see kõik on olnud ja kõik, mis kunagi olnud, mõjutab nii või teisiti seda, mis tuleb. Lillelaste ajastu muusikast on tänaseks rokiklassika saanud.