Tere, minu nimi on Tiit Kikas ja teie kuulate uunikumi. Juba nelja-aastaselt viiuliõpingutega alustanud Tiit Kikasest on saanud Eesti huvitavamaid hinnatumaid multiinstrumentalist kes mängib hoopis rohkematel pillidel kui viiul. Justamendi liikmena on ta aegade jooksul kaasa löönud mitmetes teisteski projektides. Kuidas muusika tema peal toimib ja milline lugu eriliselt korda läheb, sellest Tiit Kikas nüüd räägibki. No selle muusika kuulamisega on vahest nagu probleeme selle koha pealt, et kas ma suudan nagu tavalise kõrvaga kuulata, et tegelikult ongi natuke nii, et seda muusikat kuulan, siis hakkan ma kohe kuulma igasuguseid noh, võime öelda niimoodi jutumärkides natukene apsakaid või, või mingit probleemi mis sealt nagu siis salvestusest välja kostab, aga kui niisama muusika kuulamisest rääkida, siis kuulan päris palju erinevat muusikat ja püüan nagu vabadel hetkedel ennast ikka nii-öelda haridat. Et muusika kuulamine ei jääks väga üheülbaliseks ühes žanri piires, et niimoodi naljaga pooleks polkast rokini, et katsuks ikka igalt poolt nagu teada saada, mida, mida maailmas heade huvitavad tehakse tänapäeval, kus on väga palju võimalus ennast ka mingite muude kanalite vahendusel nagu muusikalised haridet, pigem ikkagi nagu kontserdi peale võib-olla võib-olla panustaks, et on selge, et seda emotsiooni, mida sa saad tardilt, sul ei ole võimalik ühegi plaadi või? No üldse helikandja vahendusel nagu saadet, et see on ikkagi nagu vahetu kontakt artistiga, seal hakkavad mängima hoopis mingisugused muud nagu aspektid, et kuidas seal muusiku energia liigub. Kuidas tagasi saab energiat publiku käest ja sellised asjad, mis tegelikult kõlavad nagu tobedalt, võib-olla isegi, aga midagi ei ole teha, et see tegelikult töötab. Loomulikult on see minu jaoks tohutult keeruline lähteülesannet, kui, kui palun võtta nagu üks lugu välja. Et see nagu tõesti ajab pea vägagi pulki täis sest lemmikmuusikat on tohututes kogustes ja tõesti, mulle väga väga meeldib muusikat kuulata ja, ja väga paljud nendest ka loomulikult, see on siis mulle väga meeltmööda. Aga, ja kui nüüd mõelda ikkagi, et mis see võiks olla siis aastatetagusest ma mäletan, et üks minu nii-öelda muusikalist karjääri elu muutnud salvestus oli vendade Juhandenide plaalidaat lugu Mu süda, ärka üles. Ja see oli, ma ei tea isegi, miks, aga kuidagi ma kuulsin seda lugu täiesti suvalises kontekstis ja kuidagi see avardas mu maailmavaadet muusika koha pealt. Ma olin seda lugu enne ka kuulnud ja kuskil keskkoolis umbes laulnud muusikatunnis ja siis ma nagu nägin, kui vaatseti, kui armsad seda lugu on võimalik lihtsalt Aranseerimisega ja natukene teistmoodi esitamisega ümber teha, sellesse, siis võib-olla minu suur armastus igasuguste teistmoodi tegemiste vastu ja ümber Arranseerimiste üldse organiseerimise vastu, et see lugu võlusin nagu ära. Aga teistsugusena tegelikult ei ole nagu väga palju sedasama lugu nüüd juhtunud kuulama, aga, aga kui, kui see kuskilt kõlav või tuleb, siis igal juhul ja võtan selle aja endale, et et seda siis hoolikalt nagu kuulata, mis seal salata, ma ise ka koos Tõnismäe Ma tegin sellest loost ka siis oma versiooni kunagi ammu mingi mingi albumi. Et see on kuidagi nagu läbi aegade mul selline lemmiklugu olnud. Kirikukoraal Mu süda, ärka üles, põhineb seitsmeteistkümnendal sajandil elanud Paul-Gerhard i värss tekstil voughav und Singe. Eesti keelde tõlkis laulu seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus tõenäoliselt Otepää kirikuõpetaja Adrian Virginias ning esmakordselt avaldati see teadaolevalt 1690. aastal lõunaeestikeelses lauluraamatus Tartuma keele lauluraamat. Üldise tuntuse saavutas laul kindlasti juba 18. sajandi teisel veerandil. Lool oli toona mitmeid viiside isendeid. Laulu tuntust suurendas Cyrillus Kreegi kooriseade 1980.-te aastate lõpus esitasid kooride laulu nii kreegi seades kui ka ühe häälsena. Väga sageli valiti just see laul kava esimeseks palaks või nimetati nii kogu programmi. Folgisõprade hulgas võitis lugu populaarsust vaata Mart ja Jaak Johansoni esituses kõlades ka nende kogumik kassetil põhja vahemäng. See sündis 1993.-le juba jõnglastena pereringis koos laulma hakanud Jaak ja Mart Johansoni eest kostab nüüd jaak, kes räägib, kuidas sellise ajalooga pala nende repertuaari sattus. Meile puutust kõrvu ilmselt vanalinna muusikamajas, mis läks niimoodi tasapisitegevusse 85 86. See oli ju siis kosmost ja perestroika aeg seoses avalikustamisega. Avalikustus kohe noh, igasuguseid asju ja üks üks väga suur kummalisi vaimulike rahvalaulude teema, millega seal tegelesid ühelt poolt tollane seltskond, mida vedas Taivo Niitvägi ja siis teiselt poolt Mikk Sarv. No vot ja noh, kuna nad olid ikka vahepeal nagu täiesti maha salatud kaudu nagu avanes noh, nagu mingi mingi tohutu maailm meie jaoks sellel hetkel kössis paralleelis iiri rahvalauludega kogu selle maailmaga see mingil moel väga-väga sügavalt puudutas sellest ajast saati seda Mu süda, ärka üles nendest noh, nagu kõige tuntum nimetatakse tavaliselt kreegi vaimulikest rahva lauludeks. Aga iseenesest Mu süda, ärka üles, riigi poolt üles kirjutatud Pühalepast, Hiiumaalt Madli oli see rahva laulikeleta selle üles kirjutas. Ja meie ei laula seda kreegi seades, seal oli väga palju neid oletusi ja mõtlemist, et kuidas siis neid ikkagi külakirikutes lauldi. Et millest see traditsioon nagu seisnes. Ja täpselt nii, nii ta millegipärast pärast nagu ta lihtsalt tuli niimoodi. Ja see, see mardi poolt lauldud kõrgem teine seal ma ei tea, kus temal see tuli, mulle endale see variant nagu ka väga meeldib. Noorte mee salvestasime selle eest, see oli 92. aasta talv, mis oli ka väga lumine. Ja siis me tegime seda plaati ikkagi, lõpuks otsustasime salvest julga oma laule. Plaadi nimeks põhjarannikul salvestasime tohutu lume sees. Me jäime lumevangi. Jaan Tamm kirjandusmuuseumis makiga. Batmakesi sellist ei olnud saadaval kirjandusmuuseumis, üks oli kirjandusmuuseumitehnikaga salvestatud, millega kogurtiga rahva laulis. Arhiveeriti neid, siis jäime sinna lumevangi kinni mitu päeva, siis klient on nii-öelda täiesti otse salvestatud kaminatoas seal vanaisast jäänud majas otse mere ääres, suure paksu lume sees. Selles mõttes ta on kuidagi üsna üsna siiras ja ehe.