Suured ümmargused raudkivid ronivad Jassekate mändide vahel mere äärest siia künkale, rahvamaja juures. Rahulikult ja väärikalt, mõni juba kepile toetudes astuvad merd ja tuuli näinud kaptenid ja tüürimehed oma kunagisi kooliradu. Saatjaks naised, rannanaised, kes eluaeg merelt meest oodanud ja ikka jäänud lahke näoliseks. Nüüd aga kaalus tublisti juurde võtnud ümmargused heatujulised memmed. Tuleb ka noori poisse, kuid et vanadega koos kunagise merekoolipidu pidada. Käsmu rahvamaja saab neid otsast lõpuni täis. Lahemaaga pelde tantsulugu teataati memme ongi tantsupõrandal. Millal teie, Ernst Veidenberg, Käsmu merekooli lõpetasite a-, Käsmu merekooli astusin 1900 90. aastal. Kaks aastat käisin siin, järgmise aasta aastal läksin pallidesse. Ja saite siis kohe kaugsõidukaptenipabereid. Ei saanud kaugeldada tüürimaaga paraga, mis laevadega sõitnud olete purjela igavad ja purjelaevadel, jah, olen sõitnud. Esiteks sõitsin ühe Armeenia laagrisse Soboli laevas. Siis sõitsin kaks aastat triviaalne. Sagadi laev. Ja siis sõitsin ühe aasta salme peal soli Krišna purunidele. Käige valges meres ja nüüd täna olete siis siin, Käsmus, oma merekooli 100. sünnipäeval ja tulin vaatama Käsmu, tere koolipaberitega kaugsõidukapten Ernst Veidenberg. Et saate kolme aasta pärast 100 aastaseks. Veel kipute merele. Ja. Merre küll mu muidu tervis on. Ega ta kõige parem ei ole. Merele ei kõlba enam minna, aga meremehe hing on siiani, Soomeremehi on ja eks ta nii ole, eks ole, juba sisse on meremuuseumi direktor Ants Pärna Käsmu merekooli asutamisest möödub siis nüüd 100 aastat, täna on, siis koostasin kõik vanad merekarud telerite ettekande, missugust osa mängis, etendas Käsmu merekool üldse meie Soome lahe merenduses küllaltki suurt, sest Käsmu oli möödunud sajandil loodud Viru rannikul ainuke nii-öelda mere koolsest Narva jäi juba piiri peale ja Paldiski oli ju teiselt poolt ja taina merekool, mis loodi 1919. aastal, see siis hiljem oli nagu kesksel kohal tuliver autost suuremaks, aga Käsmu oli ikkagi möödunud sajandil oli ikka Käsmu põhiline sepikoda, kus tulid siis meie laevajuhid siia Viru ranniku tarbeks ja noh, ekstäitjad, kus mujale ka. Ja Käsmu olid üks selline suuremaid ja pidevalt töötavaid koole. Just, kes ilma vaheajata, sest teistel oli siin esimese maailmasõja ikkagi vaiksed perioodid ja, või siis loodi uuesti, aga Käsmu oli selline kool, mis töötas pidevalt, kuni tähendab 1884 kuni 1931. Kui palju paberitega meremehed selle künka pealt tuli Käsmu merekoolis neil aastal õppis siis 1667 õpilast oli nendel aastatel ja üks kolmandik tik umbes nendest natuke üle kolmandiku sai ka siis vastavalt paberid, sest noh, mani läks mujale, õiendas eksamid hiljem ja aga siin anti jah, umbes kolmandikule Käsmu merekool andis ka Käsmule oma näo, Käsmu hakkas arenema, muidugi Käsmu oli juba ennem selline meresõidu keskel, kus ja eks peremehi ja laevu siin ehitati juba vanast ajast. Ja möödunud sajandi lõpul muidugi see, et siin Käsmu merekool oli merekool ehitati siia, see andis sellise noh, omamoodi tõuke veel juurde, sest juba ikkagi haritud meremehed hakkasin juba pikemaid reise tegema, hõivad uusi kogemusi ja see soodustas ka hilisemat laevaehitus siin. Ja muidugi meresõitu ka tugevamalt, nii et selle tõttu nagu ikkagi üks tugev koolzin. Ja kuigi hiljem noh, mitu korda tehti neid katseid mere koolesid ära kaotada. Küll juba meie sajandi algul tahtsin üldhariduskooli teha siiski kohalikult Randlased just hoidsid oma merekooli, sest seda oli siin ikkagi vaja. Ja alles siis jah, 31. aastal, kui nüüd tainasse tehtud suurt sugev mere koolsi ja siis nagu sõi selle koodi välja. Nii palju purjelaevamehi korraga koos vist ei lähe, kui praegu siin Käsmus Käsmu rahvamaja saal on pidulikult ehitud käiakse Käsmu surnuaial, austamas vanu meremehi ja neid, kes kooliga seotud. Tuleb ikka neid mehi pidada, sest et siin on tõesti terve rida vanu meremehi, kes vanad, kes on läinud juba ammu manalasse, muidugi, kes selle merekooli loomise juures olid ja ka merekooli õppeõpetajad hilisemad. Sest et kaamera Karl Ahrens oli ju ligi 40 aastat siin merekooli juhataja. Ja see oli ikkagi pikk aeg ja tema ikkagi lõi tugeva aluse selle merekoolile ja peab ütlema ka kohalikud vanad peremehed ikkagi hoidsid seda kooli üleval. Ja Käsmu teame ju, Käsmu merekooli loeti üheks üheks paremaks tsaariajal lõpul, näiteks nii oma navigatsioonivahendite õppevahendite poolest kui ka õppetõepoolest oli üks tugevamaid koole ja siin muidugi tugev teene on siin õpetajatele jõududel, Perekooli juhatajal, Karl arenzil ja selle tõttu me siis nagu vaikselt jahustamega nende meeste mälestuste räägime muidugi ka kohaliku laevasõidu arengust siin endised meremehed, teised astuvad üles, kes siis räägivad, kuidas siinse meresõit toimus ja seal on kõik vahetult seotud pere kooligast, meresõitja, merekool, ühtsed asjad ja selle tõttu siis ka selliseid ettekanded siin ja muidugi gaasi. Tahame kuulda siis ka, kuidas see tänapäevane elu siis käib. Käsmus. Esineb Lahemaa rahvamuusikaansambel. On vist õige, et kõige auväärsema Käsmu kooli lõpetaja, aga peaks vist alustama. Kool kestis, kui kaua siis? Kool, kes kirakas esimesest oktoobrist kuni 15 aprillini mitu aastat kolm aastat maalasi käin, esimene siis teisel aasta sain ligisõidu tüürimehe ja kapteni käsi vahepeal Paldiskis, see oli 10. 11. aastal. Seal sõitsin kaudu tüürimehe, aga siis pärast käisin ekstra siin olime kuue või seitsme Käisi eksterjööri õpetajast. Gustav lepi oli ka seltsis ja kus sa kirjutad. Ja siis käime kaugesõidukapteni. Kõik nüüd ma olen teinud, need on teinud kõik Riias no ja sellepärast, et kvalifikatsioonitunnistuse või merediplomi andis välja Riia merekooli kõrgemale mere. Ja seal tuli teha erikomisjoni eksam, kus oli gümnaasiumi õpetajad, eksamikomisjonis Käsmus gümnaasium ei olnud ja siia gümnaasiumi õpetaja ei saanud ja sellepärast tuli Riias asi just. Nii ta lõpetas Tallinnast, oli norm ja mõjus. Minu vana jää kris metskaptenieksamit andmas ka Riias ja 1000 904. või viiendal viiendal diplom, see oli peale 1000 19 aastat, kui see uus merekordade määrust oli, siis sai Riias teha. Varem sai Tallinnas teha Tallinnas, praeguse esimese keskkooli juures oli sai seda eksamit teha, tema oli üks 12-st diplomiga metskaptenist Balti merele. Randadest jah, jah, need oli. Saalmann, oli seal teie Kazis peas? Käis enne, see oli minust vanem ja siis mina sündisin 31. mina sündisin sel ajal, eks ole, kui käsu mere pool kinni pandi, ah soo, nii kaua kinni 53 aastat kinni. Kevadel ja viimane oli siis. Niisiis seda juttu ajame Käsmu rahvamaja ees siin õuel ja need auväärsed mehed, kes Käsmu ja Käsmu merekooli teavad, kes on merd sõitnud, on siis kõige auväärsem, Ernst Veidenberg, kapten Paul teenime. Ja nüüd puhtalt läbi ja lõhki Käsmu mees, Käsmu Käsmu mees küll, aga, aga koolis ma käin Tallinnasse Kaliningradis pärast sõda, teine Käsmu meil, Karl-Kristjan, Brun, mina olen meremeeste perekonnast, mu isad ja vanaisad ja onut ja kõik meremehed olnud, aga mina elan üksi, valge vares, kes ei maale? Jah, aga ajalugu muidugi teate hästi, oma ajalugu peab igaüks teadma. Ajalugu, ma olen uurinud Meie kodu-uurija ja meremuuseumi merendusosakonna juhataja Bruno Pao kes ennast väga paljude merekoolidega üldse Eestis kursis paljudes üldse nimetada saab. Jah, neid koole on uuritud ja mind on huvitanud see küsimus mille tõstis omal ajal merekoolide isa Krisjanis Valdemarss. Et miks maa ehk rannaküla poiss peab minema suurde linna piima ja palju raha kulutama ja seal ka halvad kombed juurde õppima. Kui ta võib siinsamas külas edukalt Pedajase küla, saab sellest suurt kasu ja muutub, teiseks. Et kool peab tulema vastupidi külasse, küla juurde ja siin nende merekoolide loomine Eesti rannikul saigi teoks möödunud sajandi teisel poolel. Jaa, Käsmu kool, mis 100 aastat tagasi asutati, et õige siia Käsmu külla uue elu, sellepärast et enne ta oli tavaline küla kaluriküla niisugune noh muidugi oli väikelaevaomanike ja väikelaevadega puude vedu Tallinnasse ja, aga kõik metskaptenid ju harimata meremehi oli palju tahet, ehitate, suuri laevu ilma diplomite kuskile ei sõida ja sellepärast oligi vere kooli asutama, siin kohapeal sai õpilasi, et inimesed kodus elades odavalt said koolis läbi teha ja teisest küljest see kool oli, arendas seltsielu külas, esiteks Dali nõuandla konsultatsioonipunkt, siit said ju meremehed igasugu nõu kulaarenzi juurde, eks ole, kaptenid käisid ikka küsimus, et kuidas see seadusepunkt on, või loe sa seda kirja, sa tunned seda barreanijalarensoliivanaalitud. Ja sellepärast merekoolid andsid siin külaline tõuke ja nad tänapäeval tan üks osa Lahemaa merekultuuriliselt valgest. Miks just tekkis merekool siia Käsmu otsa leidis vist kõigepealt Kristjan Rosenberg tema ikka pihta, aga et tema nüüd oli vaja ühtki neist parema haridusega mees nagu leiti pärast mõnisada. Siis hakati sellega kampasse asjasid ajama, organiseeriti sind terve terve kari, kuni 86 meest olid 80. aastal allkiri alla kirjutasid ja nüüd tähendab 1000 880880 ala, minu isa oli ka olnud üks neist siin, aga mehed ärme unustame ühte huvitavat asja. 1879 asutati Linda selts Gustav Eslon Tallinnas linnaseltsi esimeheks sai ka sisse vehkinud mees ja Ma näitasin neile seda talu ka. Eszlon oli Eintrey Toomas intrey koolivend Kuuda seminaris. Eitrey kirjutas Valdemar sile kirja, et kuidas saaks Käsmu merekooli ja Valdemar hakkas seda asja ajama. Valdemars kirjavahetuse intrey, Adleri ja Valdemar, see kirjavahetus on väga huvitav seal Valdemar sil avaldatud ja tänu sellele, see hariduse nälg oli siin niivõrd tohutu. Aga ma pean ütlema veel seda, et see haridusmerehariduse saamise mõte liikus juba varem Käsmus küll ei olnud ühtki meest läinud Paldiski merekooli, kuid näiteks Käsmu merekooli juhataja Joosep Meybam talialti alt pärit ja tema vastus oli üks Paldiski merekooli esimesele pillasid minu vanaisa koolivend, esimesed Paldiski merekooli õpilased. Peale selle on läinud pihlastelt üks mees Kuutmann, siis on läinud üks liik ase-nimeline. Siis on Rommide perekonnast Johannes Romlex, Paldiski, mis oli kõik kena Käsmu merekooli, see näitab, et, et hariduse püüti ja merehariduse püüd oli juba tekkinud enne kaheksakümnendaid aastaid. Aga põhjaranniku merenduse arengu ongi hilisem näiteks kui Liivi lahe rannikul, kui heinastes jaga abis ja seal hakkas 20 aastat peaaegu varem seal 60. aasta algusel siin 80.-te aastate lõpul ja esimene suurem laev heide 1018. Ja Viru rannikulaevanduse purjelaevanduse areng saavutab kõrgpunkti vahetult enne esimest maailmasõda kui seal liivi randades hakkas alla käima. Käsmu asukoht ise nõuab seda, et siin on tõenäoliselt sajandeid merd sõidetud. Käsmu asutati ja üks 600 aastat tagasi siia kividele, rannale. Ja alguses oli muidugi kalapüük, oli põhiline puit, edaspidi hakkan puude vedu linna ja mõisnikud, suured puupaadid olid, millega Käsmu mehed hakkasid sõitma. Möödunud sajandi alguses juba muretsesid omale suuri puupaate. Siis osteti Parun Dellingshausen Käsmus metsa, raiuti talvel maha ja saiti küttepuudeks. Ja oma Puubio paatidega viide siis Tallinna, kus maha müüdi. Tallinnas oli puude nõudmine on väga suur. Ja nii see laevandus arenes 1800 64. 63. aastal lasti Soomes ehitada esimene tekiga laev sellele ehitada Toomas Christian Puusepa talu peremees. Joosep isa ja paari aasta pärast nimeks pandi veel saunas ka ja need väiksed laevad ehitati kõik Soomes maa peal ei ehitatud. Ei Altia mehe tõi Vergi mehed, Käsmu mehed, türgi meeste peamine ostukoht, Lavassaare, kus on, oli selle sõbrakaubanduse tagajärg, nad soomlastega nii hästi läbisid ja, ja soomlased käisid siin oma kala müüdmas ja Käsmus oli ju pärast ka eri eraldi punkt, kuhu soomlased said tulla, kas mul üks nendest punkt käsku särgis veel mahus ja siis aega möödase. Laevade alguses olid pisikesed kahemassilised jalad, nende suurus aeg-ajalt ikka suurenes, suurenes ja siis tekkis juba mõte muidugi juba suuremaid laevu tekkis mõte merekool asutada, et 100 haridus. Aga kas meestel oli peaaegu kõigil siin, nendel taluperemeestel olid suured perekonnad ja pojad kasvasid, eks mõtelnud, peale laevade mõtlesid oma poegadel need anda mereharidust. Ja nendest poegadest kagu Käsmu merekool hakkas tegutsema kõik vastused Käsmu, merekooli ja kõikidest said meremehed ja kaptenid. Merenduse all me tavaliselt mõistame neid mehi ja ka laevu, kes sõidavad suurtel ookeanidel tegelikult kaubandust, kuid eksid ikka kasutamisega siis Soomest tulevate kala siia toodud. Vale käis kogu aeg, kalapüük Käsmus oli. Igal perel olid kalapaadid. Ja kui mehed läksid kevadel merele laevadega, siis kalapüük jäi kõik naiste, laste ja vanade meeste hooleks. Aga igav sõiduki merele, kui ilm vähegi lubas. Ainult laupäeva õhtul oli see, kus mindi sauna ja merele ei minda tagant. Aga pühapäev peale lõunat juba kinnistati võrke ja mindi merele. Hiidlastel on jälle nii, et maal olid naised, mehed, kõik merel, siinses käisid ka naised merel. Naised käisid merel ja siin juhtus isegi hakkasid asjadest kolm naist läksid purjepaadiga ja seal kuradi saare lähedal. Tuulehiil tuli peale ja purjepaat läks ümber. Nende naiste nimed olid kõigil mari. Ja kõik olid meres. Õnneks üks kass, mu paat oli ka veidi eemal nägi, näitab hästi, sest nad on nüüd tagantjärele kiidame merekooli tema hea hariduse pärast, mis tingisid siit põhi alla meestele vaid ajalugu praegu ütleb ajalooga, ütleb seda, et nii-ütelda rahalise ja varandusliku põhja sai alla metsa müügiga metsaveoga Tallinna ja teiseks soolakaubandusega soola salakauba vedamisega. Muidugi see oli suur risk ja, ja palju oli sissekukkumisi ja käsna mehi kukkus ka sisse. Üks eriti suur sissekukkumine oli 1000 828. aastal. See on üldse Viru ranna üks suuremaid margi Päeval juhtusse. Randrüütlid said oma patrullkäigud, nägid jälgi tegelikult Vergia joriga, külamehe. Kolme paadiga tulid Käsmu palganeemele. Sealt toodi sool hobustega siia sepa tallu. Sepa talu peremehe markia juures peideti ära, aga rüütlid said sellele jälile. Tulid, tegid läbiotsimise, sool avastati ja Pole midagi parata. Sool toodi ära siia Käsmu kordonisse, sõda oli 15 hobusekoormat tünnides kottides. Ja tagajärg oli siis see, pärast oli kohtuprotsess. Need süüdlaseks sepa talu peremees, markia Bergia joriga, mehed viidi kohtusse ja kõigile määrati suur rahatrahv ja pealekauba veel sepa talu peremees, kui kõige suurem süüdlane saadeti Siberisse semartali, siis Joosep Jaakob Christian Broni vanaisa. Nii et siin on igasuguseid päevine igasuguseid päevi ja ja on palju merele, õnnetu sealgi hukkumisega alt ja mulle meenub ikka see yhe Käsmu merekooli asutajaliikme õnnetu surm 1000 887. aastal. Mihkel Einmann oli kapteniks laeva peal ja ja suure tormiga päris pea otsas, laev hukkus terve meeskonnaga ja paar päeva hiljem või, või oli seal rohkem, hiljem leiti rannast pudel, kus sees oli kiri. Jumalaga, maine, lapsed. Laev merehädas kapten Mihkel Einmann. Aga hiljem siis ajas selle laiba randa, nii et ta ikka saadi kätte, maeti iluma surnuaiale. Vaatamata sellele, et niisugused hädad ja raskused oli inimestel on ikkagi tung hariduse poole ja seda haridust oli raske saada, sellist pidi merekooli maksma, seda ei saanud niisamuti üldse ainelised olud olid rasked, aga inimesed õppisid tõsiselt ja see lühike lõppaeg esimesest oktoobrist 15. aprillini. See oli sisukas standart, leegi ei viilinud, kõik tegid tõsiselt tööd ja täideti kõik need kladet. Kons projektid, kõik need harjutused tehti ära ja õpiti praktilisi asju nagu tänapäeva kutsekoolis kutsekeskkoolis, praktiliselt kõik praktilised kohamäe, härra, mis ülesanded ja kõik see verekoolitöö oli puhtpraktilise sisuga seal eriti palju ballast tühiseid aineid ei olnud. Ma tahaks nüüd teie käest nende meeste käest küsida, kes merd just purjelaeva merd on sõitnud. Missugune on teil see kõige suurem torm olnud nende aastate jooksul? Kõige suurem torm oli Setlandi saate juures, kui läksime soola, lastiga Arhangelskisse siis lõhkus paadid ära, tekkis suuremat tormima Poola tants, Salmega laev pidas kenasti vastu staadionil ja labidas vastaga paadiga. Jah, mehed, kassiin Käsmu kandis ka suuri torme alla eksinuna, torm ei olnud ka teie laevaga hädas olete olnud? Ei, niisugust pole ostnud? Ei mäleta. Eks need tormis, aga ega neist mööda pääseme. Ma olen mitme meremehe käest küsinud, et kumb siis nüüd parem on, kas purjelaev või aurulaev. Eks merre meestele ühesugused. Purjelaevad on head ja, ja aurulaevad ja mootorlaevadel paremat. Praegu ütles vana kapten, et ilusamat aega tal ei ole elus purjelaeva aeg ega niisugust aega enam ei tulegi, kui purjelaevadega oli sõit meremeestel. See oli ikka meremehe sõit. Vaeva nägite sõiduga ka rohkem, kui seda vaeva oli ikka küll ja minu arust kõige paremalt aurulaev mootor, selle vastane ei ole. No siis lähete merele ka veel? Ei merele. Purjelaeval oli kõige raskem sõit, palju raskem, kui auru näha. Minu isa kord ütles õhtul täna ma olen nii väsinud kui pärast tormipurjelaeval. Te olete purjelaevamees, eks ole, ja olen külla vanem ametivend siin, ütles küll, et ega paremat sõitu ei olegi purjelaevas. Hullemad ka mitte. No kuidas seda võtta? Ilusa ilma ja tuulega jah, on küll. Aga kui silmi karvaseks läheb, siis on, siis kiita ei saa. Aga kui sa elu kutsus nendele valinud, siis siis sellega rahul. Sest muidu kas Käsmu veed armastavad purjelaeva või mootorlaeva? No ma nyyd ühti, laev liikus palju, isegi kala ei püüta omal ajal Käsmulatsin. Ja talvel puupüsti täis. Mina mäletan, 22. aasta sügise tulime siia talvekorterisse. Konnas purjelaev Merkuur Võrkonnas, sealt olime 62. laev Käsmu lahte ankrusse panna ja peale neid tuli kaks soomlast, kuuskümmendneli vaeva talitas seal, tallusin. Naarits ütles seda, et Käsmu laht on kõige parem varjusadam terves Eestis. Ja oli, oli küll ja ega ega ei no ütleme siit ida põhjatuul andis peale küll. Aga sellest liialt käsime sul hea merepõhi, mida Estanc Sainke tõstab üles. Olin võisin siin üle lahemine Võsu rannas natsi käsu. Julija läks 32. aasta suvel Kasendusele pruuni Karla käest. Suits läks, suits, läksime ja seal on ühesõnaga lendav liiv, kui tulevad merelt kõva tuul. Kui sa õigel ajal purje alla kangrud sõbrannaks või saada Narva lahes kuskil midagi ei viletsamad ükski konkse või seal. Ja varem ei olegi Narvast siiapoole tulles polegi varju kohta, kuidas ma ka ei ole kuskil terve selle pika otsa peal kõva noorte puhul ei ole kuskile periood ja ei jää midagi ei olnud teha. Põhi on niisugune, harva on sellega, et sa saad minema. Käsmu lahe kohal seisab vanadel merekaartidel juba ankur, tähendab, see oli vana ankrupaik juba keskaegse Padotele läksi Randroiks tormaninud Käsmus. Ja 24. aasta sügisel. Aga mis te tea, eks muidu ankur, kas oli üks ankur sees hoiul, jaksate? Ta oli ankrusse kava, torm tuli peale ja viis ja kas me alla anda ja selle kuulsa tormilinnulegendi poleks siis olnudki. Sest tormilind oli see laev kolmekümnendatel aastatel, kus veel merekoolipoisid said oma purjelaeva ikka ära teha, see oli viimane, on niisugune laev Eestis, mis andis mõõdud välja, mis käid kaugsõidus ja üks mõju siin, teised ka ega kaugelt sõitsin. No seda küll jah, oli huvitav, mehed olid, läksid parema meelega sõit, see osa, mis nõudluse võis ka ligiläinute tõhusust. Aga no kui käigus hoitakse põrandasse diplomi jaoks pidi tarvis ja see oli kohe korraga, jah, see oli. Ja ainult traagiliselt lõppes tormiline ja sõit hukkus. 37. aastal jooksis Soome rannakaljudel just just seda minagi, küll taks meie masti auklikest põhjavesi uksest sisse. Kapteniks oli Harribalberg purjelaeva tormiline ehitaja Rudolf Alberti poeg. Ja ta tahtis et saab ehk tuua veel eesti randa selle mesilastest lahjema. Teadis küll, et, et mõistet kallutavad laeva ümber kui vett täis, suhteliselt. Aga ütles, et isa, ehitatud laev, kus ma hakkasin maiste maha raiuma. Mõtlesin, et saan niisama pääst, ilm raiusast oleks niikuinii, aga, aga naistet kallutas laeva ümber ja, ja kõik läksid vette. Kolm meest uppus minu noorem vend Nende hulgas. Ja veel üks Käsmu mees. Teised siis said päästepaati ja, ja triivisid siia Hiiumaa randa naerusid lihtsalt sama põhjaga padi paša laudadega. No ja nendel läks päästepaati kasutada lisandunud päästepaati tormilipul paremal. Purde peal läks kummuli paelte peale. Niisugune töö. Ja pärast tehti ta ju mootor, murraks ta tädi mootor purjekaks ja, ja tema lõpp oli õieti teatagi, sattus sakslaste kätte sõjaaeg ja sakslased olid Norra fjordidesse. Ja pärast ma rääkisin ühe mehega, kes tormilinnu peal oli teeninud, ütles, et olevat nähtud helbepeol tulev laevana ja sealt viidi Kiili lahte ja 44. aasta septembrikuu siis kas üheksandal septembril sai tabamuse Kiili lahes ja kui inglased pommitasid saksa laevu ja uppus, tähendab, hukkus Kiili laes. Nii et 44. aastal lõppes tema meresõidud said otsa. Kõige ilusam purjetamine. Tehakse siin nii häid kui kurbi lugusid ja kõike just Käsmu merekooli meenutuseks ja nende meeste meenutuseks, kes siin on oma meremehe paberid saanud. Kui palju üldse täna nüüd hästi vanu kaptenid siin koos on, kes on austama tulnud oma vanakooli kaptenid ei olegi palju, sellepärast et Tallinna kaptenit paljud on juba ühel üks ja teisel teine häda ja nii kaugelt sõitu isegi ei saa kõik ette võtta. Just purjelaevakaptenid, ma mõtlen selleaegseid, mehi ja nooremaid kaptenit veel oleks, aga siin nendest vanemad mehed, ei, aga siiski võib-olla tänadreid siin kümmekonna on ehk Käsmus sündinud tapja, neid ei ole enam ühtki. Palju neid kokku oli Käsmus. Mul on Käsmu külas kaptenipabereid saanud tähendab merekooli lõpetanute diplomi, et 66 mees, see on vist väga tuur eesti sekka, niisugust teist Niukest küla Hiiumaal Jausa külamehed, ma lugesin kokku, Jausas oli 24 laevajuhi paberiga meest ja kui siia juurde veel mets kaptenil arvestada kes sõitsid vanasti möödunud sajandil, siis on üle 100, mis siis veel nüüdki parim, mis seal vahepeal ka tohutult ja siiski jah, küllaltki palju laeva juurde, nii et ei olegi vähe, ei ole vähegi. Käsmu elas ikka päris merele ja sain kõik oma elu ja sissetulek. Kas tänane Käsmu on siis põhiliselt ikkagi suvituspaik ja ilusa loodusega ja kivid tulevad suured raudkivid, tulevad koduõue välja. Aga tervezi vundament, mille peale see tänane Käsmu seisab, on meremeeste paika pandud. Eks Ajad, need kaunid ja huvitavad majad on siiski meremeeste poolt ehitatud, isegi seltsimaja siin, kus täna seda tähtpäeva tähistatakse on ju meremeeste poolt kokku pandud rahadega ehitatud. 1914 sai seltsi poolt tehtud ja, ja praegu rahuldan täielikult.