Ilu on igavene ja mood on igavene rõivaste ajalugu on ju sama pikk kui inimkonna ajalugu. Targad uurijad on aga täpselt kindlaks teinud, millal sooja andvates kehaga teetes juba teadlikult rõivamoodi hakati nägema 1600 seitsmekümnendatel aastatel ja kus loomulikult Pariisis. 1670.-te Pariisist on targad uurijad tänapäevase hiigelmõõtmetega moetööstuse algeid leidnud. Juba olid olemas kõrgmoekliendid, rikas aristokraatia muidugi juba leiutasid hakkajad asjahuvilised uusi trende ja juba asut isegi moe hooaegu paika sättima. Võis olla 1670.-te aastate Pariisi mood. Aga palun laami kevadkostüüm 1678. aasta uuest kollektsioonist. Pits oli eriti moes, see kattis kogu kaunites voltides langevad tika kitse pihaga, Kletti küünarnokkideni pitskindad ja pitskaunistustega lehvik. Ja just see hooaeg tõi välja seitsmeteistkümnenda sajandi kõige revolutsioonilisem, rõivaeseme Manto siis kergelt kehasse töödeldud jääbki, mis oli tagant tunduvalt pikem ja mida kanti pitskleidi Peal krinoliinitur, nööridampiir Steel, kõik oli veel kaugel ees veel mitusada aastat ning lugematu hulk uusi moestiile ja vool tuli üle elada kuni 20. sajandi keskpaigani, mil prantsuse moepilti ilmusid taas kahara seeliku ja sipelgapihaga kleidid. Noil aegadel oli Christian Dior oma kümmekond aastat moemaailma kroonimata kuningas, kes oli pärit Prantsusmaa põhjarannikul Normandias asuvast Gran villi linnast. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Mood üks tühine ja teisejärguline asi, ütleb hulk tarku ja tõsiseid inimesi, neil on õigusrõivad, ei tee inimest, hing, mõistus ja inimlikkus küll, ainult et need omadused ei paista kohe esimesel pilgul välja. Välja paistab väline pool, mis parata, ka rõivad, mis Jomandage ma kandjast pajatavad, pealegi mood, rõivastumine, see on ju täitsa lõbus. Sel juhul, kui sa oma rahakotile mõtlema ei pea. Kõrgmood on kõrge mäng, täis luksust ja fantaasiat ning on üks äraütlemata kallis lõbu. Aga elu on näidanud, et tark naine oskab ka hoopis odavamalt moekas olla. Pariisi naistel näib küll moega mingi kummaline suhe olevat. Kõhe oskavad, stiilsed ja erilised olla Marimmardajanilisabeledja Salansid ja kõik teised, kes sulle tänaval vastu, et nad ei kanna ju marukallist kõrgmoodi, aga kogu nende välimust, rõivastust, olemust valitseb mingi kirjeldamatu ja seletamatu elegants. Raamatus minu Pariis kirjutab moeasjatundja Urmas Väljaots, et on olemas Pariisi naised ja Pariisitärid. Ja see ei ole teps mitte üks ja see sama Pariisiter, see olevat elustiil ja selle stiili keerulisse olemusse pole siin ja praegu mõtet hakata süüvima. Mis aga moodi puudutab, siis Pariis Hitleril olevat eksimatu stiili paistmis ei lasedele äärmustesse kalduda ega vigu teha. 19. sajandi lõpus ja 20. alguses oli ta koketne kurtisaan, kirjutab Urmas Väljaots Pariisitari kohta. 1000 üheksasajakümnendatel aastatel korsetist vabastatud muusa. 1900 kahekümnendatel julgemalt emand peeru poisid tärkokošanelli kehastuses. Sõja ajal endiselt Telegantsetes karusnahkades 1947. aastal aga selgelt Kristian teoorin. Oki sipelgapihaga oli 1938, kui 30 kolmeaastasel Christian teooril. Lõpuks ometi õnnestus siseneda teda nii ammu, kuid kestnud maailma üks tollase Pariisi moemaailma vägevaid Roberbike võttis ta oma moemajja tööle. Pariis oma suurte bulvarite ja kõige muuga see oli teooria unelm. Kogu moemaailm oli siin koos vägev Coco Chaneli moemaja, ehete töökoda ja tekstiilivabrikut, kus töötas juba noil aegadel oma 4000 inimest. Chanel armastas lihtsat ja praktilist Moody, tema rõivad said kogu sajandi ajatuks moeks. Aga siin oli Chaneli vaenlase kõrgestisündinud Elsa sky aparelli Maja tooda oli avangard, semine moodsam kui Shanel. Samas leegitsesid sky aparelli sürrealistliku mängleva trügivad vaid hetke olidki kustunud. Siin oli žürii partooni moemaja staardisainer Aliks krai kestrapeerisime kisama, kuulsad kliendid pehmesse kergesse siledasse Siitchersi kangasse kinnitas oma fantastilise loomuse nööpnõeltega. See oli Pariis. Siin oli kõike. Ja siis algas teine maailmasõda. Seroseid SA soon, Köödi diviis, SAAD, ALLA. Christian Diori sõjatee kuigi pikaks ei kujunenud, juba 1941. aastal oli ta Pariisist tagasi kuid tema kohal pike moemajas töötas siis juba keegi teine. Muidugi jäänud teod töötuks, ühe tõeliselt andeka loojaga ei juhtuks seda vist isegi sellises hiigellinnas nagu Pariis. Eriti kui tõeliselt andeka moeloojaga tegemist on. Sõja aastatel oli Christian teoorzyslus jälle longi moemajas üks peakunstnikke ning nägu võtatud, rõivastanud taga natsiohvitseride ning prantslastest kaasajooksikute naisi. Lõppude lõpuks on õde aastal 1946 kohtus Theo rikka puuvillavabrik kandi marsselbozzakiga, kelle abil täitus lõpuks teoori. Suur unistus sai omaenesemoemaja. Sõda oli möödas, päike paistis taas, ellujäämist tuli tähistada, aga millised nägid välja oma elegantsi poolest nii kuulsad Pariisi naised? Rätikud pähe seotud igavad kleidid, seelikud ja jakid, vöötatud õlakutega, mantlid, tüübid, seljas sokid ning madalad mehelikud kingad jalas. Kaunid naised käisid ikka oma sõjaaegsetes rõivastes ringi. Aitab, kuulutas Christian Dior. Sõda on möödas, mõni vormide ja sõdur naiste aeg olgu samuti. 1947. aasta kevadel näitas Christian Diori moemaja oma esimest kollektsiooni, mille nimeks oli Korol. Kaudselt on seda tõlgitud õie kroonleht, kuid üldtuntuks Christian Diori mood nime all. Uus ilme. Meister ise olevat öelnud. Ma lõin lill, naise naised said tema ülipeene piha ning avara kahara seelikuga kleitides taas naisteks. Need kleidid olid eredad ja rõõmsad, rõhutatult kauni naiseliku silueti. Ka need näitasid, et naistel on ka pärast hirmsat sõda kõik, mis olema peab. Rind, piht, puusad ja kaunid jalad. Pilti täiendasid fantaasiakübarad, pikad kindad, kerged, lihtsad Lidia tikk-kontsad naine oli tagasi kaunim Jahapram kui kunagi. Aga hullumaja sarnane Pariisi moemaailm ei tahtnud kuidagi kaunitele naistele rahus Christian Diori uut ilmet nautida lasta ega selle loojalen kuulsusesära soojendada. Juba siis vahetult pärast sõda Käis Pariisi mõjukate disainerite ning moemajade vahel pidev võitlus neuroli kindlalt üks juhtivaid aga juba olid tema kõrvale tekkinud näiteks balanssi aga Jean Shimoe majad. Sõjaeelse aja mõjukaim moelooja kakošanell aga ei olnudki Pariisis. Kool oli probleeme ligi kuuekümnesena oli too ekstravagantne daam armunud hea välimusega maailmamehest Saksa diplomaati, kelle nimi oli Hans-Gunter fondinclage. Paar elas rahulikult Pariisi Ritz hotellis. Kui aga Prantsusmaa vabaks sai ja kui Ameerikas Touril moodustasid Shanelli poekese ukse taha tohutu järjekorra parfüümi Chanel number viis järele siis saabus Ritso telliga kaks organisatsiooni Vaba Prantsusmaa liiget ja arreteeris Coco Chaneli, kui talle esitatud süüdistus lähedases tutvuses sakslase fondink laagega vastanud daam vihaselt. Kui minu eas naisel õnnestub armuke leida, siis ei hakkame ometi uurima tema passi. Ka 34 pääses avalikkust pea paljaks ajamisest häbistav saatus, mis tabas paljusid natsidega sõbrustanud prantslanna Sid sanellil lubati vaikselt Šveitsi lahkuda ning aeg-ajalt Pariisis käia. Küllap nautis Nell oma lühikesi sõite Pariisi, 40.-te lõpul ja 50.-te alguses tundis nostalgiat kohvikutes akordioni värsse kuulates ning nägi tänavatel promineerimas Christian Diori moe järgi rõivastatud nukulikult naiselikke naisi. Neil olid hästi kohevad krinoliin, seelikud, vöökohad sipelgapesaks kokku tõmmatud ja tikk-kontsad all. Nad olid haprad ja sensuaalset, just sellised millistena sõjast väsinud maailm neid näha igatses. See on naeruväärne, Salvanud Kokošanel kander rõivaid, mida on loonud mees, kes naistest midagi ei tea. Ainult igatseb olla üks nende seast. Kakao ja tema terav keel ei suutnud aeti takistada Christian Diori uue ilme võidukäiku moes. See elas pikki aastaid, jõudis oma naiselikkuse kõikjale, nii palju kui ma tean ka 50.-te lõpu Eestimaale, sest ega siingi ilma moeta hakkama ei saadud. Theory stiil ei lasku nii järgmised praktilisemat aegade muutumisest tingitud ideed selle tahaplaanile tõrjusid. Kuid ega ta kusagile ei kadunud. Christian teoori pärast raskeid sõja aastaid maailma õnnelikumaks muutunud moest on klassika saanud ja selle silueti ning detailid on moearengus spiraalis ning romantilistelt nostalgiaaegadel ikka ja jälle uuesti tagasi tulnud. Eriti kõrgmoes oma autobiograafiat alustanud Kristjan teooria järgi. Ilmselt oleksin tänamatu ja lausa valelik, kui ma ei kirjutaks suurte tähtedega sõna, õnn selle imelise seikluse algusse, milleks sai minu elu. Christian Diori õnnelik elu seiklus algas 21. juulil jaanuaril 1905 Gran Verlis Normandias La Manche'i väina Sant Mallo lahe ääres. Inglise kanal on siinkandis ohtlik. Rohkeid veealuseid kaljusid pole pinnalt näha. Ägedad voolused põhjustavad rannikul väga järske ning kiireid veetõuse ja mõõnesid. Siinsamas lähedal kõrgub graniitkaljul kaunisi. Meie vägev Monza Michelle'i klooster arvatud on, et just selle kloostri mungad rajasid 12. sajandil Gran villi linna, mille naabrid Briti saartelt mitmel korral endale vallutasid. Christian Diori vanemad olid põlluväetiste tootmise ja müügiga suhteliselt jõukaks saanud ning ostsid poeg Kristjani sünniaastal 1905 kelleltki vanalt kaptenilt kaljukünkal seisva kauni Inglise Normandia stiilis villa grandilis. Laeva omanik vööst ehitanud selle villa 19 Kümnenda sajandi lõpupoole ning pannud hoonele nimeks rumm. See on kõvasti merendusega seotud termin pida. Tark raamat järgnevalt seletab. Laeva suuna määramiseks on kompassi kaardil 32 kindla tähistusega rumbi niinimetatud tuulteroos. Merenduses on rumm sama mis ilmakaar. Jälle oleme targemad. Ja toosama 32 õielehe sakiga tuulteroos olevat kujutatud ka villasissekäigu põrandama. Säigil. Fotol näib Kahekordse ärkliakendega heledam fassaad väga romantiline, kahel pool esiletungivaid hoone tiibu kroonivad kolmnurksed katuseviilud. Ärkliakende all seisavad suured kinnised klaas, verandad ning etteulatuvad sisse käikuga defarigatus. Oma lapsepõlvekodust on mul mõttepalju õrnu ja kauneid mälestusi. Võiksin isegi öelda, et võlgnen sellele paigale maaelu kui kunsti. Need on Christian Diori sõnad. Koos kahe õe ja kahe vennaga elas Christian Dior Tuulte Roosi villas oma lapsepõlve. Hiljem sai sellest künkal seisvast majast puhkus, tee nädalavahetuste veetmise paik. Kaljupinnal seisev hoone oli päriselt meretuulte vallas, sest selle ümber ei kasvanud puid ega põõsaid. Teoori pereema madam teor oli aga kirglike aiandushuviline ning tal oli kindel soov sellesse karmi paika ilus aed rajada klassikaline inglise aed, kus kasvaksid roosid ja Smiinid. Isegi kui oleks vaja taimed talveks kasvuhoonesse ümber istutada, et neid mere poolt puhub külma tuule eest kaitsta. Esimestel aastatel niimoodi tehtigi. Kristjan oli lapsest peale emal abiks ja neil kahel võttis kauni õitsva aia ära. Peamine siin viljatul pinnal seisva Tuulte Roosi villa ümber oma 12 aastat. Christian näitas emale aede rajatava nelinurkse reisiroosidega basseini plaane teha ning aiamööblit ja heledast puust väänkasv ehitud lehklaid kujundada. Laia jalgtee kohal kõrguvaid hapraid puust kaari ehtiva õitsvate ronirooside tehniku, meisterdasid nad emaga koos. Kõik see on tänapäevalgi alles ja on väidetud, et Tuulte Roosi villaaiad mõjutasid Christian Diori moeloomingut rohkem kui ükski teine paik. Tuulte roosist said alguse nii minu elu kui minu loomingustiil. See hoone seisis kõrgel kaljul, tuul tele- ja tormidele avatuna ja selliseks kujunes ka minu enese elu, kirjutas Christian Dior aastal 1952. Nimelt tundnud pärast oma uue ilme kollektsiooni tohutut edu, et terve tema elu on pea peale pööratud. Moemaailma, kuulsust ja kära, oli tollel tavalise välimusega vaikust rahuarmastava mehel raske taluda. Tema eelistas pigem oma erinevate valduste aedades aega viita. Laskem end siis Briti ajakirjanikul käidžeplandil Gran villi, Tuulte Roosi villa aeda juhtida Christian Diori parfüümide aeda, nagu Keit kirjutab. Hiigelsuured õõtsuvad bambused piiravad sissesõiduteed nende vahelt, kord ilmuvad välja, siis jälle kaovad ahvatlevad vaated. Naer kli akendele, pikkadele korstnat telekasvuhoonele, kus õõtsevate lehviklehtede vahelt paistab kummalisi sepisrauast laevade roolirattaid. Bambusevarred on kavalalt paigutatud, nad mängivad tulijaga peitust ja juhivad sind edasi piki labürindilaadset. Üks puu ja sarapuuhekki, milles õitsevad kallad ja valged ka meeliad. Ja just siin armastanud oli pere lapsed sageli mängida. Sa jõuad niinimetatud Kaljo äärsetesse aedadesse. Siia tõusevad alumiselt Kaljo terrassilt mändide ja teiste okaspuude ladvad. Ma tean, teoor laskis kaljuservale peale kivivalli ehitada, et alumist metsikuvõitu kaldteed ülemistest kultuuraedadest eraldada. Kaugemal all on aga juba rand, kivi, kratt ja rohelusega raamistatud merevaated. Selge ilmaga paistvat siit kõrgelt kividel rassilt käte horisondil laiuv Jessi saar. Merel hõljub merekarpidest võrke, nende kahvatu hallil pinnal näib peegelduvat Christian Diori kujundatud tuultes Roosi villa, terrassipinkide ja lehtlejate värvitoon. Pidevast merelt puhumas, tuulest sissepoole paindunud mooruspuud moodustavad terrassi kohale loodusliku katuse. Seda piiravad viirpuu ja roosipõõsad samasugust pehmet roosat värvi õitega nagu villa jämedast krahvist seinad roosa ja hall. Need olid Christian Diori lemmiktoonid. Tema moesalong Pariisis oli kaunilt pärlhall ning meistri esimese kõrgmoe kollektsiooni olemust kõige paremini tabanud parfüümi teorissima. Karbi kujundas Dior kahvatu roosades ja hallides toonides. Lapsena pallinud Christian kataloogides taimi tuulteroosivillaaedade jaoks 15 aastasena kavandanud aga basseini ja lehtlat basseini. Lihtne neli. Kass seisab müüritud aias. Kaljupoolset nööri kaunistab jasmiini kuslapuu, pojengide kannatus, lilledel roosiõite maaliline segadus. Puust lehtla kõrval seisavad ploomipuud lehtla posti ehivad roosade õitega roniroosid. Basseinivees tõusvad papüüruse rosetid ja vesiroosid annavad päikesekiiri peegeldavale veele saladuslikult eksootilise ilme just säärase näoli Christian teoorselega kujundanud vaikne elegantne oaas Paikusse tahaksid kaua omapead olla, taustaks laine loksumine seal kaugel all. Õhus seguneb mere soolakas hingus rooside heli, atroopide jasmiini, Teeemm maikellukest lõhnaga. Selge, kust Christian Diori parfüümide luksuslik aroom pärit on. Teooria esimene parfüüm, mis teoor kujutab enesest hiina roosi teen ja, ja maikellukese lõhnadest segu. Ja see sai oma nime Kristjani noorema õe Katrini järgi. Tuulte Roosi villaaiad on kui väike, lõputult nauditav paradiis, mis siiski lõpp hingematvalt kauni roosiaiaga künka tipul. Siingi olevat kõik täpselt samamoodi nagu Christian teooria ajal. Sa kõnnid mööda aiateed roniroosidest, Arkadi all. Aias on kokku oma paarkümmend roosisorti, roose on kõikjal, kuhu sa ka ei vaataks ja kõik, need muudkui säravad ja õitsevad sel kunagisel paljal kaljukõrgendikul Altmerelt puhuvad tuulte kiuste. Tagasiteel möödutse taas basseini aiast. Järsu teejuht peatub merepoolse ja müüri lähedal ning lükkab kõrvale seal kasvavate kallade tumerohelised lehed. Ja sa näed varjulises aianurgas sadu õrnu maikellukesi oma väikest tegelukatega päid noogutamas ja leiad üllatudes imetluse ja vaimustuse varudest on ikka veel midagi alles. Siin on madam teooria Kristjani imepärane nüüd juba sajaaastane saladus. Väljet Tuulte Roosi villa Prantsusmaa põhjarannikul, Normandias Well-is ongi kõige rohkem Christian Diori parfüümide muuseum. Siinsetest aedadest on pärit kõik need vapustavad lõhnad, mis Christian Diori parfüümide tunnuseks on saanud meister ise, hinnanud kõige enam aroomi, mis sai nimeks teorissima. Just see, 1956. aastal loodud parfüüm seostus Diori meelest kõige paremini tema uue ilme rõivakollektsiooniga mis pärast tuttavat ja kurnavat teist maailmasõda naised taas kauniteks ja ahvatlevat eks oli muutnud. Teorissima põhiosaks on maikelluke, sellega n. Maikellukest on aga Prantsusmaal juba 16.-st sajandist peale õnnetoovaks lilleks peetud. Christian Dior kandis seda lille õige tihti oma pintsaku revääri nööpaugus ning tema Olli ehk uue ilme kollektsiooni herilasepihaga kleitide Kahareid seelikuid ehtisid teinegi kord samuti maikellukese õied. Kuid teooria jaoks oli sellel õrnal ja lihtsal lillel sügavam tähendus. Just maikelluke oli nii tema ja kui tema enese lemmiklill nende tuulteroosivillaaedades rammilis. Christian Diori Spedusele moegeenius avaldanud tema lapsepõlveaegadel just siinsamas Granvillis kus ta valmistanud õige fantaasiarikkaid kostüüme iga-aastaste karnevalide jaoks. Vanemad olid jaga otsustanud, et nende pojast veab hoopiski diplomaat saama. Niisiis õppis 105 aastat poliitikateadust koolis ja teenis kah kohustuslik prantsuse armees. Kuid kunst ja mood hoidsin noort meest 10 küünega kinni ja ta jõudis lõpuks niikaugele etavas koos sõbraga Pariisis 1928. aastal omaenesekunstigalerii. Aga seda õnne polnud kauaks. Aastal 1931, kui Christian Dior oli just 26 aastat vanaks saanud purunes tema maailm äkki ja ootamatult lausa mõne kuu jooksul tükkideks. Tema ema Marlen suri vähki. Isa kompanii läks pankrotti ja ta ise haigestus tuberkuloosi ning pidi loobuma tööstuma kunstigaleriis. Õnneks pro kes aitasid ja õnneks olid tal moejoonised, mida ta kogu aeg vaikselt teinud oli. Üks häid sõpru toimetas Diori moejoonised Pariisi moemaailma vägevate kätte. Aga see on juba jutustatud lugu. Kuid 1932.-le aastal, kui eluteooria jaoks äkki kildudeks oli purunenud, oli ta sunnitud loobuma ka oma tuulteroosivillast müra nullis linn ostis selle ära ja 38.-st aastast tulid villaaiad rahva jaksa avatud. Alles aastal 1997 rajati siin Christian Diori muuseum ning taastatega aiad sellistena nagu madam mad Läändjoor ning tema poeg Kristjan need 20. sajandi all veerandil rajanud olid. Läti. Keevee ebalähteteksti. 200 viiekümnendatel aastatel oli Christian Dior ilma igasuguse kahtluse varjutagi maailma kõige tuntum ja kuulsam maa, Elo ja tema liivakella siluett vaates vastu majajad kirjadest ning moenäituste poodiumidelt siin ja sealpool ookeani. Hilisem kuulus moelooja Christian Lagaa on meenutanud, et kui tema lapsepõlvest küsiti, kelleks ta suurena saada tahab, vastanute kõhklemata Christian Dior. Lühikest kasvu, päris tüse, läikiva kiilaspeaga närvilisevõitu Christian Dior oli aga oma loomult nii tagasihoidlik ja uje epidend kord pärast moedemonstratsiooni lausa sundima. Sa lähed nüüd publiku ette ja teed oma kummarduse niimoodi kirjutanud teooriuma mälestustes. Samas kuulusid tema klientide hulka sellised kuulsused nagu filmistaar, Evagaarner, printsess Margaret. Liive Marleen ise. Christian Diori imeline suur õnnelik seiklus siin maa peal. Pess liiga vara. 1957. aastal puhkas 50 kahene Christian teoori Itaalias maantee katiinis. Mõnede andmete põhjal tõmbas ta endale kalaluu kurku kokku ja sai südameataki. Ajakirjas taim ilmunud järelehüüdes on öeldud, et ta sai südamerabanduse pärast kaardipartiid ringles veel igasuguseid kuulujutte kuid üks oli kindel, moekuningas oli siit ilmast lahkunud. Tema nimi ei kadunud kusagile, see elab edasi ka 21. sajandil ning seda kandev moeimpeerium kasvab ja õitseb. Christian Diori moemaja Pariisis on õige mitmetest kätest läbi käinud. Seda on juhtinud iive. Kuni lõpuks, 1999. aastal võttis selle töö enda kanda tol ajal kolmekümneviiene Briti disainer, üliandekaks ektsentrikuks kutsutud Jon Liana. Raamatus minu Pariis, kirjutab Urmas Väljaots. Kui Diori moemaja 2005. aasta suvisel juubelietendusel kappasid lavale hobused. Ehtsa 19. sajandi tõlla ees jäi paljudel publiku hulgas istunud moemaailmaniiditõmbajad teile erutusest hing kinni ning pisarad tõusid silma. Nagu hilisemad meedia kommentaarid paljastasid austusavaldusena härradioorile, kelle sünnist näiteks 2005. aastal sajand oli moemaja peadisainer Jean Kaljana lavale orkestreerinud ühe viimaste aastate uhkeima etenduse. Vanameistri loome paremikule omas mees kummardust tehes tõestas ta taas kord iseenda kõrget fantaasialendu, väljustamatut, talenti ning filigraanselt meisterlikkust. Jäi mulje, nagu oleksid Hodgotüüri kõrgmoe kõrgajad uuesti käes. Urmas Väljaots, minu päris. Igatsust armastuse ja unelmate linna Pariisi on muudkui helistatud ja helistatakse edasi ja ta on seda väärt moepealinn muidugi on ta sedagi kümnete kaupa moemaju mannekeenid, poodiumitel, palavikulised, uue otsingud ja pöörasemaks muutuvad kõrgmoeetendused, kuid nägu kirjutatud elegantne prantslanna rõivastab ikka klassikalisse kostüümi või väikesesse musta kleiti kuigi ka nende rõivaesemete detailid on aegade jooksul muud tänud. Kõik mis moes, liialdatud ja ülearune, kaob aja jooksul iseenesest. Uus olevat aga unustatud vana. Spiraali mööda. Uutest aegadest tingitud muutustega on tagasi tulnud Christian Diori liivakella siluett. Kuulusson, elli kostüüm, erinevad moekümnendid, et mõneks ajaks tahaplaanile tõmbuda ja siis mingil mõistetuslikul kombel uuesti välja ilmuda. Seelikud ja püksid võivad pikeneda, laieneda või lõheneda, siluetti muutuda, moevärvid vahelduda. Aga lõppude lõpuks on inimesel ikka ju kaks kätt, kaks jalga ja keha, mis katet vajavad, sest muidu on külm. Ärgem seda siiski liiga lihtsaks mõelgem fantaasia, värvirõõm, lõbus, kõigile lubatud mäng. Maest võiks hoopis niimoodi mõelda. Ja kas poleks tore, kui moemaailm olekski just nii salapärane, põnev ja ootamatusi täis nagu ta kõrvalt vaadates tundub seesama moeklassi Christian Diori kadestamisväärne imeline õnnelik seiklus. Aga ajad on kõvasti muutunud.