Meri kumab purpur punaselt ja oliivipuud, tõusevad Kustova valguse tausta almust nendes esile. Minerva templi tagant kerkib suvine kuu. Hetk tagasi kuulsin Minerva linnujahti pideva öökull esimest hõiget, millise pika teema maha olen käinud. Nüüd tervitan oma salajastes mõtisklustes ja surma palge ees kõike, mille üle jumalad ilmas valitsevad ja võin endale tunnistada, et ihkasin just sellist impeeriumit, mille ma olen rajanud. Need on mul impeerium, kuid millise hinnaga? Ja mida ma olen saavutanud? Võis olla neljas või viies aasta pärast Kristuse sündi, kui Rooma rahu keiser, Isamaa isa, ülempreester tseesar Augustus, niimoodi arutles ja kuuldut, eks ta on pärit ajaloolase ning kirjaniku Allan mässi raamatust Augustus raamat sõnas viidatakse keiser augustuse kaua kadunud autobiograafia leidmisele 1984. aastal Makedooniast Püha Cyrillus jämetoodiuse kloostrist. Niisiis mässi raamatu näol olevat tegemist täiesti pentsete augustuse mälestustega, mis oma 2100 aastat tagasi kirja on pandud. Nüüd on mulle impeerium, kirjutas keiser Augustus, aga mida ma olen saavutanud? Ma pole tundnud ühtegi rõõmu, mida ei saadaks ka valu ja nii juba ligi 60 aastat olen ma elanud ilma ühegi tõeliselt rahulikult. Kettaimpeerium oli muidugi uhke küll, rooma vägev impeerium ulatus läänest itta, aitäh Hispaaniast üle kallija germaani ja taakia. Praegusel Põhja-Balkanil ja Türgi Armeeniasse ja juudamaale Araabias välja. Põhjast lõunasse, tanniast Aafrika rannikule. Siin kuulusid Rooma riigi koosseisu Mauretaania nomiidia, kere, Naika ja Egiptus. Kere Naikaks kutsusid roomlased tihti ka Liibüa põhjaalasid ning siinsel rannikul õitseb suur ja uhke Rooma linn. Lektis maagna, ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Araabiakeelne Liibüa paikneb Aafrika põhjaosas, läänepoolsetes, naabriteks on tal väike Tuneesia. Tohutu Alžeeria ida pool asub Egiptus. See on kõrbede poolkõrbed ja kuivadest Venemaa. Selle kaguosas laiub Sahara kõrbeosana Suur-Liibüa kõrb ja siin leiduvat kohti, kus aastate kaupa ühtki veepisarad taevast alla ei lange. Seetõttu on suur enamus Liibüa linnadest ja asulatest koondunud põhjarannikule Vahemere äärde. Siin asub pealinn Tripoli ja sealt mööda rannikut. Oma 130 kilomeetrit ida poole sõites jõuab rändaja Alguumi linna veel paar kilomeetrit ida poole ja oledki kohal. Läbi aastasadade oli kohalik rahvas siinsetest aegade liiva alla mattunud, varemetest ehitusmaterjali hankinud. Siin leidus lugematu hulk suuremaid ja väiksemaid kaljust välja tahutud kiviplokke ja ehituskive alles 1900 kahekümnendatel aastatel, kui Tripolitaania ja kürena ikka rannikualad Itaalia Liibüa kolooniaksaid, asuti siin väljakaevamisi tegema ning avastati uskumatult uhked iidse linna varemed. Leptis Magna oli see linn. Väljakaevamisi on 20. sajandi jooksul aeg-ajalt jätkatud, kui aega ja vahendeid on jätkunud. 1951 sai Liibüa iseseisvaks riigiks kuid professionaalseid arheoloogilisi väljakaevamisi leppis magnas, alustasid briti arheoloogid alles 1994. Tööd on jätkatud ja leitud kogu Vahemere rannikuala, kõige rikkalikumad ja rikkumatumad. Rooma impeeriumi aegse linna varemed. Enne roomlaste tulekut oli mahe Vahemere lõunarannik igasugust rahvast kohale meelitanud juba teisel aastatuhandel enne Kristust asunud sinna elama praeguste berberite esivanem Nemad liibüalased. Neil olnud tihedad sidemed kohe siinsamas kõrval paikneva Egiptusega. Nimelt püüdnud mõlemad riigid ikka ja jälle teineteist vallutada. Praeguse leppis Magnaaladele asunud umbes 1100 aastat enne Kristust finiiklased, kes siia ka linna asutanud kreeklased jõudnud siinsetel aladel kanda kinnitada Jakartas Jaago riik, mis neljandal sajandil enne Kristust Vahemere piirkonda valitses kuni kolmanda Puunia sõja lõpuni 146. aastal enne Kristust siis sai Aafrika põhjarannikust vähehaaval Rooma impeeriumi provints, kuigi leppis Magna püsis veel pikka aega iseseisva linnana ning sai Rooma riigi Aafrika provintsi osaks alles siis, kui Rooma keisriks sai Tiberius Julius tseesar Augustus. Well alaviita pisut ajalugu uurida, siis tundub, et Rooma valitsejate elu kuigi kaunis ei olnud. Jõuljast. Seederi tapsid vandenõulased senati trepil aastal 44 enne Kristust. Ööl vastu märtsikuu viieteistkümnendat päeva oli taevas Rooma kohal tulekerasid lennanud ning verd alla sadanud. See saar, kes oli oma leegionid ees kalja vallutanud ning britanniasse välja jõudnud, võttis oma sõjakäikude jaoks stsenaatoritelt nende varandused. Ta oli liiga kiiresti liiga palju võimu kogunud ja Roomas öeldud, et isegi päike tõuseb seetõttu, et tseesar seda tahab. Ja 60 senaatorit otsustasid, et see särbi absurema. Enamus neist võlgnes just temale oma positsiooni paljud isekeelu. Kuuria trepisammaste vahel tõmbasin nad oma valgete kuld ja purpur ääristega toogade voltide vahelt noad välja. Ja tseesar sai 23. Kasina pruutus. Julius tseesar oli augustuse onu ja viimasest sai siis järgmine tseesar. Rooma riigi keiser. Tiberius sündis aastal 42, tema ema Liivia Drusilla lahutas tema isast Tiberius Neerost ja abiellus Augustusega niisaidibeeriusest suure augustuse kasupoeg ja keisri tiitli pärija, sest tema väejuhtidest vennad ning paljud teised lähedased sugulased hukkusid. Lahingutes tapeti kõik Rooma heaks. Leegionid marssisid kogu Euroopas ringi, sest hiigelimpeeriumit tuli laiendada ja kindlustada Kaljas brit Tanjas Germaanias. Igal pool astusid tõrksad, kohalikud õed roomlaste vastu. Kaugemad provintsid olid rahul. Ikka sõjakäigud, ikka lahingud. Ja kodus. Roomas tegutsesid sisevaenlased, tapeti, peteti, reedeti lahutati abiellute tõik Rooma heaks. Ometi jõudsid roomlased keset pidevaid kodusõdu, võimuvõitlust ja vallutussõdu euroopama linnadega üle külvata roomalandeeniumisse London luteetsest, Pariis ja Aafrika rannikule kerkis leptismagna. Vallutatud maadele tõid roomlased kaasa oma elukorralduse usu, ideaalid, arusaamad ja muidugi oma arhitektuuri. Kreekas kaljas brit Tanjas või Aafrikas võidi rooma impeeriumi linnu küll kohalikest materjalidest ehitada, kuid ehitise tüübilt ja planeeringult olid need linnad päris sarnased. Iker roomalinnad. Farts Rooma Rooma jõud, need vägeva Rooma impeeriumi linnad ehitada arhitektuuriajaloolaste uurimuste kohaselt võrgukujulise plaani järgi. Linna keskmeks oli kahe peatänava, põhja-lõunasuunalise ja idele vene-suunalise tänava ristumiskoht just siia ehitada, et linna kõige tähtsamad rajatised, foorum, tempel, turg, jaan, videote peateedelt lähtuvate sirgete tänavate äärde ehitati aristokraatide häärberis ja lihtrahvaelamud. Sõjavägede piirkonnad ja hooned olid tihtigi müüride vahel. Rooma impeeriumi linnadesse rajati kaakveduktid, kui see võimalikuks sai, sest ehituste pahupidi päris kohutav olema, kui impeerium üha suurenes ning leegionid muudkui vallutasid uusimaid rahvaid köik Rooma heaks. Kirjutatud on küll, et Rooma impeeriumi linnad näinud vaid arhitektide plaanidel kenad ja kindlapiirilised välja Tegelikuses valitsenud naislinnades päris segadus ja kaos, sest linna voolas rahvast kogu suurest impeeriumist ikka paremat elu otsima. Rooma korravalvuritel võis üksjagu tegemist olla sellises urbanistlikus kaoses, elementaarsedki nii-öelda hoida, eriti impeeriumi lõunaprovintsides. Küllap oli ka Lätis Magna Vahemere lõunarannikul üks lärmakas räpane linn. Härjad vedasid kaubagaarikuid, kaupmehed pakkusid kõva häälega oma kaup. Osa linnakodanikke, TÖÖD tas osalogeles leegionäre sagis edasi-tagasi linnakeskuse uhke roomalik arhitektuur hajus kitsastesse tänavarägastik kesse, kuid üheski Rooma impeeriumi linnas ei puudunud lahtiste sammaskäik kude ja avalike hoonetega ümbritsetud foorum. Varasematel aegadel. Turuväljak. Roomas eneses oli kahtlemata kõige uhkem ja vägevam foorum mis kasvas kogu linnavõimu usu- ja ärikeskuseks just keiser augustuse ajal. Siin torkas kõigepealt silma lugematu hulk pikki sammaskäikude ridu. Tohutu sammaste küllus oli pärit Kree kast, need katsid käsuuri lagedaid müüre neid liigendades ja pidulikumaks muutes. Teinekord kaunistasid ühte ehitus nii ranged ja tugevatooria sambad alumisel korrusel. Joonia sambad, teisel ning kolmandal Korintose sambad, kapiteelid. Rooma foorumi sillutatud väljakutel seisid kuulsate roomlaste monumendid ja templid jumaliku Juliuse Hellenistlik tempel, mis aastal 29 enne Kristust jumalaks kuulutatud seesarile pühendati vestade pele Vesta neitsite maja. Nemad olid siis rooma preestrid, tarid, igavese tulehoidjad, kreeka mütoloogiast, rooma usundisse kandunud jumalate Kastori ja Polluxi tempel. Nemad kaitsevad Kaksikute tähtkujuna meremehi. Üks asjalik paik Rooma foorumil oli kaalude ja mõõtude kontor, jäika templeid, basiilikaid, võidugaari, raamatukogusid, uhked kõrged sambad, rooma jumalatel, keestritele ja väe pealikutele ning kõikjal pikad valged kolannadid. Siin foorumil veetsid Rooma kodanikud suurema osa oma ajast. Väärikad roomlased tulid siia raskes valges peenvillasest toogas mis kraatseliste Voitidena kogu keha kattis. Senaatorite toogali kuldse või purpuräärisega. Ühelgi teisel rahvusel polnud sellist rõivastust ja ühelgi välismaalasel polnud lubaseda kanda. Siin foorumil leidsid aset etendused, rahvapeod, koosolekud, usulised rongkäigud ja ka ohverdamised. Siin valiti juhte, peeti nõu ja tehti äri. Siin elas Rooma. Siin tehti ajalugu kõigis impeeriumi linnades olid oma foorumid, kuid nii uhket väärikat ja suursugust nagu Roomas polnud iseenesest mõista mitte kusagil mujal. Lätis Magna linn Liibüa rannikul Vahemere ääres kujunes õige varsti Rooma impeeriumi Aafrika provintsi tähtsaks keskuseks. Kaubanduslinnaks. Eriti hästi läks linnale aga siis, kui Rooma riigi valitsejaks oli saanud, leppis magnast pärit Lutsus septeemius. Severus. Septeemiasse veerus sündis, siis leppis magnas aastal 145 rikas ja väärikas perekonnas. Temast sai senaator, hiljem konsul ning aastal 191 sõjaväepealik Panoonias praeguses Horvaatias, kuid Roomas oli elu tollal päriselt pea peale keeratud. Võimutsesid ahnus, julmus, keiser mooduse kägistas vandenõu laste käsul. Tema maadlustreener ja keisriks sai eakas senaator Bertinaks kelle valitsusaeg kestis vaid kolm kuud, misjärel senatit valvavad sõdurid oma keisri mõrvasid. Sama saatus ootas Keyseri Jaanust oli aastasada 93, mida Rooma riigi ajaloos viie imperaatori aastaks hakati kutsuma. Imperaatoriks võis aga saada vaid see, keda toetas sõjavägi. Winda Boona praeguse Viini lähedal asuvas nuntumis kuulutasid leegionid keisriks oma pealikusse veeruse, kes keisrinna Carooma jõudis. Süüria leegionid toetasid aga oma pealikud, pessenius, niigerit. Tema kontrolli all olid ka Egiptuse osa asja provintsi Kuitsepteemiasse. Veerus oli esimesena Roomas ning marssis Siitama leegionidega ida poole niigeri vägedele vastu niigerzai kahes suures lahingus lüüa ja tapeti, kui ta partiasse püüdis põgeneda. Kuid niiger nimi tähendab musta polnud ainus, kes samal ajal Rooma riigi keisriks ihkas saada. Seda lootust hellitas ka Britannia provintsi väepealik Claudius albiinius. Nimi, mis kummalise kokkusattumusena valge tähendab. Alvinius leidis toetust ka kallis ning Hispaaniast ta oli 196. aasta sügiseks oma vägedega juba Alpide lähedusse jõudnud ja suuna Rooma peale võtnud Severus kiiruste samaleegionidega talle vastu. Ja nii seisis 197. aasta veebruaris dinortiumi linnal, see on praegune tuur, Kagu-Prantsusmaal seisis teineteise vastas kaks hiigelarmeed. Siin polnud tegu impeeriumi vallutamise, vaid sooviga impeeriumit valitseda. Mõlemad armeed koosnesid Rooma leegioni test ja lahing, olnud üks verisemaid raskemaid terves Rooma riigi ajaloos. Kogu lahinguväli olnud lõpuks meeste ja hobuste laipadega üle külvatud võidujumalanna olise veeruse poolel, kes lasknud oma vaenlase albiinuse pea teiba otsas rooma saada. Sellise hinnaga säiletis magnast päritsepteemiasse veerusest Rooma impeeriumi keiser. See veerus oli oma hingelt sõdur ja Rooma senat ei sallinud teda, sest ta oli sõjaväe abiga võimule tõusnud. Tunne oli vastastikune. Severus laskis tosinate kaupa senaatoreid hukata neid altkäemaksu võtmises ja keisrivastastes vandenõudes süüdistades. Ta suurendas leegionid arvu ja leegionäride palku ning Rooma rahvas pidas temast lugu kui ühest kõva käega valitsejast. Ja kõige rohkem peeti septeemiasse veerusest lugu tema kodulinnas leppis magnas. Leppis Magna seal kaugel impeeriumi Aafrika provintsis Vahemere rannikul oli rikas linn, seal kasvasid oliivipuud ja arvatud on, et neid pidi vähemasti miljon olema. Oliiviõli läks Vahemereäärsetel aladel juba siis igal pool ka lubaks. Rooma valitsejatele meeldisid rikkad provintsid, need tõid rohkem sisse. Aga neid ei tohtinud ka hooletusse jätta. Keiser augustuse ajal rajati Lätis Mannasse ussile teatud turuplats Marcello ning ehitati mitu templit. Augustuse järglase Tiberiuse ajal rajati mitmeid uusi ideid ja Fidiaater. Tänutäheks tõusis linna Siskaadibeeriuse võidukaar. Iga keiser püüdis oma nime impeeriumi linnadesse mingil kombel jäädvustada, kuid Lätis Magna puhkes tõeliselt õitsele siinsamas sündinud septeemiasse veeruse valitsemise ajal. Aastad 193 kuni 211. Keiser see v russo siis kõikvõimalike vahenditega oma sünnilinna leppis. Magna sai üha rikk kamaks. Siia tõusis uusi hooneid ja uhke pikkade sammaste ridadega foorum koos turuplatsiga. Nii et Aafrika provintsi linnadest suutsid, leppis magnaga võisteldavaid Kartaago Aleksandria. Rooma valitsejatel oli kombeks linnadesse ka omaenesefoorumeid püstitada, mis imperaatori üllust ja suurust tähistama pidid. Need olid sammas hallidega ümbritsetud hiigelväljakud, keskel seisis tavaliselt keisri ratsamonument ning väljaku tagaseina sulges imposantne tempel. Peategi püstitati Lätis Mannasse septeemiasse veeruse foorum, rääkimata Se veeruse uhkete sammastega basiilikast ning muidugi see veeruse pidulikust võidukaarest. See veeruse võidukaar tasuti tema sünnilinnas ehitama kohe pärast seda, kui selle linnapojast viie keisri aastal 193 oli Rooma impeeriumi valitseja saanud tohutu rist, võlviga kaetud kaar avaneb nelja külge ning seisab, leppis Magna kahe pika ja sirge peatänava ristumiskohal. Kardo on tänav, mis juhib linna keskusest sisemaale. Tegu manus on aga osa suurest rannikuäärsest teest, mis ühendab Aafrika provintsi teisi suuri linnu. Kartaago, Aleksandria. Võidugaar leppis magna keskel oli siis see punkt, kust algasid kõik linnast välja viivad teed ja kõiki vahemaid mõõdeti just sellest punktist. Tänane leppis Magna on muidugi varemete linn kivimüüride küljes vaid paar uhkelt kaunistatud kapiteelidega sammast. See veeruse basiilikasse lageda taeva all, foorumi sambad, ümara amfiteatrimüürid ja kõrgusse tõusvad kivipinki. Tere, head sambad ikka ja jälle samm. Iidsete villade varemed, hulkraid kujusid, nende seas kummaline leid keiser Tiberiuse esimese naise Vipsanya piina püst. Väga kaunis naine pole imetibeerius temast õieti kunagi loobuda ei suutnud, kuigi Augustus sundis ta abielluma oma tütre Juliaga. Kõik Rooma hüvanguks ja kivid muudkui räägivad oma lugusid. Aga hea tänasel päeval on Lätis Magna uhkete heledate varemete linn Vahemere lõunaranniku pilvitu taeva all kuid septeemiasse veeruse võidukaar on peaaegu päris terve. On teada, et selle alus ning osa rajatisest enesest kaevati välja 1900 kahekümnendatel aastatel ja puuduvad osad rekonstrueeriti nii täiuslikult kui osati. Seepärast seisab ta uhkelt oma kohal. Võib arvata, et seeni rahumeeli oma tööd teinud serveeruse võidukaare ehitajatel hakkas väga kiire kui selgus, et imperaator tor saabub koos perekonnaga oma kodulinna visiidile. Ühe allika järgi toimus see pidulik sündmus aastatel 202 kuni 203. Teise järg ihkaks 105. Kiireks läks igal juhul, sest keisritulekuks pidi võidukaar ometi valmis saama. Küllap saadigi ja ainult norib. Asjatundja võib kaare ehitustööde lõpufaasis kiirustamise märke avastada. Millel küll mitte mingit olulist tähtsust ei ole, sest seal ta kõrgub vägev ehitis, friisil sõna Concordia sõprus. Suur-kivine nelinurkne septeemiasse veerusegaar kõrgub neljal vägeval jalal mille nurki ehib kaks saledat sammast, kokku siis kaheksa sammast, mis lõpevad kõrgel üleval kummaliste teravnurksete kolmnurkadega. Need otsekui viitaksid kaart katva friisi arvuga vatele reljeefidele. Ühel neist Panther Severus oma poegadega rakallaja keeta kätt. Stseeni jälgib keisrinna jõuljandoomna ning kaugemal seisab jumalanna Rooma. Tulevane imperaator. Karakalla on selles stseenis alles nooruk ja 200.-te aastate alguses ta oligi umbes 16 kuni 17 aastat vana. Siit jälle viide võidukaare valmimise ajale. Reljeef ei leidu ainult friisil, vaid ka igasse suunda avanevaid kaari moodustavate sammas jalgade sisekülgedel. Nende loojad on asjatundjate meelest andekad kunstnikud olnud, kuid siiski mitte geeniused. Luurab. Tolmiore igas rajas kaasdosaator. Asjatundjad on veel kirja pannud, et septeemiasse veeruse võidukaare üldmulje jääb julgelt Paroclick, kui üllatavalt see ka ei kõlaks. Kaar avaneb nelja külge, mitte kahele poole ning tol ajal olnud sedasorti lahenduse üpris ebatavaline, kuid mitte ainulaadne. Nagu ka reljeefid, vangistatud barbarid sammaste alusplaatidel, võidutrofeed sammaste külgedel ning võitjad üle osadel troonimas. Ikka sõjad ja lahingud. Ikka võitjad ja võidetud. Rooma impeeriumi Aafrika provintsi leppis Magna linnas seisva septimjusse veeruse võidukaaremeistrid on tuunikas mantlis ning pükstes kujutatud ilmselt park jest pärit vangistatud kivist barbari kõrvale. Kivist välja raiutud viinapuu asetanud. Vastasnurgas seisab naisvange temagi kõrval viinapuu puud ja viinamarjad ise lammustasid, leppis magnat hästi sest üks linna kaitsejumalaid olnud foiniikia tervisejumalanna Šade rappa kedaga Dianüüdlusega kõrvutatud on siis selle jumalaga, kes veinikultust au sees hoidis. Viinamarju ja viinapuid leidus linnas kõikjal. Teine Lätis Magna kaitsja olnud mehelik Melcart, keda on seatud armastusjumalanna startega. Kreeklased ja roomlased uskusid, et Melcart polnud keegi muu kuule või Herakles keda samuti septeemiasse veeruse kaarel kujutatud anne. Keiser septeemiasse veerius lahkus siit ilmast aastal 211 ja kolmandal sajandil hakkas vähehaaval alla käima eluga tema soositud sünnilinnas Lätis magnas. Senini vilgas kaubanduselu tõmbus üha enam koomale ja neljandaks sajandiks oli suur osa linnast juba maha jäänud. Neetud linna ahne, ebaaus ametkond aitas allakäigule kaasa. Leppis Magna allakäik, peegeldas teada kehkogu Rooma hiigelimpeeriumi kokku komist. Viiendal sajandil oli 439 kui Põhja-Aafrikas rannikule senistesse Rooma valdustesse jõudsid vandaalid. Nende valitseja tegi oma pealinnaks Kartaago ning käskis, leppis Magna linnamüürid. Lamp oletada, et elanikud nende vahel vandaalide vastast väljaastumist ei saaks plaanida. Kuid aastal 533 vallutas väepealik pelis. Saarius leppis Magna Rooma nimel tagasi ning hävis, kas seal kanda kinnitanud vandaalide riigi leptisest sai Ida-Rooma impeeriumi Bütsantsi Tripolitaania provintsi pealinn, kuid oma endist hiilgust ei suutnud see linn enam iial taastada. Ja 650.-teks aastateks, kui araablased ripolitaania vallutasid, oli linn peaaegu päris tühjaks jäänud. Sopaas toetsotolda Volo. Ja siis juba 20. sajandil kaevati, leppis magna aegade liiva ja päris liiva alt välja. Päris viimased avastused on aastast 2005, kui Hamburgi Ülikooli arheoloogid leidsid Liibüa rannikult viis suurt värvilist mosaiiki. Mitte esimesest või teisest sajandist. Harukordselt hästi säilinud mosaiik-idel on selgetes kaunites värvides näha, kuidas sõjamees võitleb hirvega. Noormees maadleb metsiku pulliga ja kuidas kurnatud gladiaator omada pettud vastast vaatab. On kindlaks tehtud, et need mosaiigid kaunistasid ühe rooma villad Permide basseiniruumi seinu leppis magnas. Teadlased ja kunstiajaloolased on leidnud, et tundmatu meistri gladiaatorid kujutav mosaiik kui on üks kaunimaid ja meisterlikumaid töid kogu mosaiigi kunstiajaloos niimoodi ettevaatlikult ja vähehaaval avavad ammu igavikku kadunud ajad oma hindamatuid, saladusi ja aardeid. Shipaagolasse.