Kutsume teid kuulama valitud talu 2009. aasta personal saadetest. Saatejuht on Marieli. Pinistia omanimelise matkaklubi juht Alar Sikk, kes 2003. aastal vallutas esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Everesti tippu ja kes tänaseks on käinud kõikide kontinentide kõige kõrgematel tippudel. Kui palju sellest möödas on, kui te reisilaevalt meloodia ära tulite ja baarmeni tööga lõpu tegite? Kas on juba aasta? Oi, ma arvan, et poolteist tulin sealt ära vabatahtlikult, kuna lihtsalt teenindaja amet sai minu jaoks läbi. Mõtlesite kaua, kas lahkuda või mitte? Loomulikult sellepärast, et tänasel päeval üldse mingit töökohta omada on tegelikult tõeline õnn. Kui kaua te Tallinkis töötasite? Umbes seitse aastat, aga baarmeni kokku olen töötanud Vissast. Mis olid laeval töötamise eelised ja ja mis puudused? Jah, asjal on häid ja halbu külgi, tähendab hea on see, et lava peal, siis ei ole sul mitte mingisugust elu, muret, tööd sul on magamiskoht olemas, sul on seal kaaslased olemas, riie on seljas, söök on kogu aeg ees, kusjuures väga hea. Samas võib olla negatiivne pool on see, et, et sa oled ikkagi laevas kinni. Sa ei saa alati maha jalutada, nagu sa tahad. Ta on ikkagi nagu pisike kinnine ühiskond. Praegu on ikkagi aega palju rohkem ja selles mõttes on palju paremat. Teed seda, mis, mis meeldib. Ja ma arvan, et et selles mõttes ma olen küllalt õnnelik inimene, et minu töö on praegu minu hobi. Te olete maailmas väga palju ringi rännanud ja küllap olete külastanud ka paljusid paar, et vaadata, kuidas mujal töötatakse, kuidas kliente teenindatakse. Ma olen jah, tõepoolest kõik seitse kontinenti läbi käinud ja võib arvata, et väga palju olema viibinud ka erinevates paarides paar on maailmas nagu paar ikka, enamalt jaolt on ta ikkagi kõik üks noh, näiteks tänapäeva Eestis paljud kiruvad, Eesti teenindamine on halb ja võrreldes sellega, mis on välismaal näiteks mina seda ei ütleks. Ma leian, et meie teenindamine on, on täiesti maailmatasemel. Kuid meil on baarmen väheseks jäänud. Noored naised on põhilised leti taga. Jah, paraku ta niimoodi tihtipeale on, sest baariomanikud vana baarmeni päevad juba liiga targaks ja kavalaks ja siis tuleb võttagi see inimene just nimelt metsast. Aga tihtipeale sellega tehakse vigu, sellepärast et vana Ma arvan ikka vana, ma arvan, tahan kogemusi, tal on oskusi. Oskate inimestega suheldes. Loomulikult. Ma arvan, ma arvan, et ta toob paarile rohkem kasu kui kahju. Kui eestlase teenindamist võrrelda, nüüd ütleme lõunamaalase teenindamisega, siis Eesti teenindus on kindlasti palju täpsem, asjalikum samas kindlasti külmem lõuna poolika baarman näiteks sihukese naeratusega tuleb sind teenindama, et et meil seda ei näe. Aga, aga see ei ole nüüd näite, kuna sealgi oma halbu külgi. Kui Aasias ikka paarides käid, siis ega, ega euronõuded seal ei kehti. Ja näiteks kui ma käin mägedes siis üldjuhul ma ei luba grupi liikmetel eriti sihukesi urkaid külastada, sest esiteks saab kohe mingisuguse võõra bakteri endale sisse ja siis on, on tipu võtmine nurjunud. Et peale mäge võivad teha, mida tahavad. Everesti juures on üks koht, kus teie ei pea söögi ja joogi eest maksma. Mida see koht endast kujutab? Aitab ka see on katman, tõuse, restoran, rumm, tuul, mis peaks siis tähendama õieti jalajälge seal klubi Everesti tippu meesteklubi sinna kuulud, ei ole registreeritud sellesse restorani, siis klubiga Mart. Ja kui lähed sinna, näitad oma kaardi ette, siis peremees võtab lahti suure raamatus on sinu nimi, võrdleb sealsete andmetega sinu kaardi andmeid ja istud maha ja sööd, jood. Nii et kui ta jälle sinnakanti satute, siis restorani uksed on teie jaoks valla. No tahaks loota, aga ega kunagi ju ei tea, mis seal vahepeal juhtunud on, võib-olla on omanik vahetunud või? Seal võib mida iganes olla vahepeal toimunud? Millal te siis mööda maailma rändama hakkasite? Kui ma tulin sõjaväest, siis ma hakkasin käima mööda nõukogude liitu Kuriili saartest Sahha liinist kuni uurali, niisiis Turkmeenias karakkumis, kõrbematkadel igal pool, kus, kus vähegi sai. Aga siis peale seda, kui ma sain kokku Jaan Künnapiga see oli nüüd 98. aastal, siis ma tegin oma esimese suurema mäes, oli Elbrus. Nii et Jaan Künnap oli nõusteid oma meeskonda võtma vaatamata sellele, et teil ei olnud mingeid mägironimise kogemusi. Ja sellepärast, et nagu künnab, soovitab ja minagi, et Elbruse taoline mägi võikski olla inimesel üks esimene kõrgem mägi ja kohe ei maksa Everestile trügida. Nii et Elbruse saite te siis selle mäe maitse suhu? Jah, ütleme siis niimoodi, et saama, siis haigestusin sellesse. Mäehaigusesse kuus aastat on teil Everesti vallutamisest möödas. Tänaseks olete käinud kõikide kontinentide kõige kõrgematel tippudel. Kas olete nüüd tehniliselt kogenenum? Olete kusagil õppimas käinud? Noh, ma natuke Jaan Künnapi juures käisin õppimas ja ega ma suur tehninalpinist muidugi ei ole, aga midagi on õpitud näiteks tehnilistest mäetippudest. Minu jaoks oli kõige raskem muidugi korstnas püramiid papos kõrget püstloodis kaljuseinad ja seal läks neid tehnilisi oskusi vaja. Võib-olla mõne jaoks ei ole raske mägi minu jaoks väga raske mägi just sellepärast, et et ma kardan kõrgust just sedasama kaljusein. Tehnilise uskumus on nii palju, et, et teha neid igasugu tehnilisi asju seal. Aga just see kõrgusekartus tegi sellena minu jaoks just eriti raskeks. Alla ei tohi vaadata. Tohib ikka. Aga kas suudad? Üks kuule küsib, kas lumelaviini diaKivilaviinid on mägedes kõige suuremaks ohuks. Noh, eks ta tõsi on, et lumelaviin mägedesse kõige ohtlikum asi Kiviloviinid võib-olla mitte nii rusuvoolud sellepärast et nad on aeglasemad. Aga lumelaviin on välkkiire ja üldjuhul sealt ei pääse. Kindlasti on praod, kuhu kukkuda, sest ma ise olen mitmesse prakku kukkunud. Samas alpinismi õpetab tegelikult just seda mägedes õnnetusi vähem oleks. Ja kui sa kõiki reegleid täidad, siis neid õnnetusi on vähem. Näiteks kui prakku kukud, siis selles ei ole alpinismi midagi erilist, kui saad köites korralikult kinni, kõik sõlmed on korralikult tehtud, siis kukkumine, see on niisugune asi, mida olid, isegi ei tasu eriti meenutada. Neid pragusid ei ole siis näha, need on lumega kaetud. Sul on praod, mis on, on lahtised, mis on kinnised ja lahtine, praegu ei ole kunagi ohtlik, sa näed teda hüppeliselt üle, on nähtav. Aga ohtlikud on kingitused, laod, kus lumi on tuisanud, sihukese silla. Sa ei näe pragu, astud sinna peale ja see vajub läbi, et just need on ohtlikud praod, mitu meetrit kukkusite? Mingi viis, viis meetrit Queensis köid rippuma, aga prao sügavus oli, ma arvan, mingi 30 40 meetrit. Meil on natuke ohtlik olukord, kuna me olime ainult kahekesi käies. Nii et siis üks inimene hoidis mind. Rippusin tema hoidis lihtsalt ja üks 15 20 minutit. Kuna abilised jõudsid välja tõmbasid oli Pakistanis Gazprom 208000 meetrini. Mägi. No ma kujutan ette, et Everesti tippu minnes mõtleb inimene ainult sellele, kuidas elus püsida. Ja alati mu mägedes olen, siis ma tõepoolest vahepeal mõtlen, et misasja ma otsisin. Ja kui jõuad tippu, ega siis mingit eufooriat ei ole suurt. Esimene, et on, kuidas kiiresti alla saada. Ja võib-olla eufooria tekib just alles siis, kui jõuad alla, jõuad pubisse, võtad esimese öelda, siis on see eufooria. Mäletate ikka midagi sellest, mis Everesti tipus toimus? Natuke mäletan, aga mitte palju. Filmi vaadates tuleb meelde, mis seal ikka, jõudsid kohale, tegime paar pilti, natuke filmisime, mõtlesime lipu välja Eesti lipu ja kiiresti alla tagasi. Reinhold Mesmerile, kes on vallutanud kõik 14 8000 meetri kõrgusmäge meeldib üksi mägedes käia. Ta on öelnud, et tõelised alpinistiga on need, kes lähevad tippu ilma hapnikumaskita. Mida teie selle peale kostate? Tähendab, mis ma oskan kosta nüüd see oli minu esimene kaheksatuhandeline tipp ja kõige kõrgem, kusjuures maailmas meil oli rahvusekspitsioon. Ma polnud kunagi varem hapnikku tarvitanud ja ma ei riskinud minna ilma hapnikuta. Nüüd kui ma läheks uuesti Everestile, siis ma tõuseks sinna kindlasti ilma hapnikuta. Sest mis on hapniku, need plussid ja miinused? Niukses see hapnikuga minna mäetippu on äärmiselt ohtlik, palju ohtlikum kui ilma, sellepärast et kui hapnik näiteks lõpeb, ütleme, juhtub selle hapnikuballooniga midagi või maskiga või ja hapnik lõpeb otsa, aga sinu organismi hapnikuga harjunud siis tõenäoliselt sa sured ära, aga hapnikuta siis mingil hetkel sa lihtsalt ei jõua minna. Ja see, see tunne ei ole petlik. Sa tead, et edasi minna ei saa, lihtsalt tuled alla. Teine hapnikku miinus on see, et kui meie nüüd läksime Everestile, siis meil oli kolm ballooni. Balloon kaalub neli kilo. See on 12 kilo, pluss seljakoti, ütleme sul on raskust 15 kilo seljas. Kui sa lähed ilma hapnikuta, siis on sul ainult veepudel põues ja on palju lihtsam. Tähendab nüüd minuga juhtus niimoodi, et kõige hirmsam asi. Minu hapnik sai otsa Everesti tipus. Noh, teoreetiliselt oleks pidanud ära surema 15 minuti jooksul, aga, aga seda ei juhtunud. Noh, mul on headki matt ja ma tulin lihtsalt ilma hapnikuta alla. Nii et hapnik on oma plussid-miinused, et kui ma juhuslikult peaks järgmine kord minema, siis kindlasti ilma hapnikuta. Mägedes käimine on üks suur kannatamine, seepärast ei sobi näiteks sead sportlased alpinistideks. Nad tahavad ju teistest paremad olla. Nii olete öelnud ühes intervjuus. Kas alpinisti ei taha sisse teistest paremad olla? Jah, sportlastega on, tegelikult on mägedes pigem häda kui, kui abi. Sedasama kogenud, palju neil mitmed hädad. Ega iga sportlane üldiselt mägedes hakkama ei saa ja mille pärast see niimoodi on, ei oska päris täpselt öelda, aga üks põhjus on kindlasti psühholoogiline sportlane harjunud võistlema, aga tippu ronimine on grupitöö, kus kõik 11 aitavad, keegi on alati viimane, kes kontrollib kogu asja. Et kõik eluga alla tuleksid, siis sportlane, selle asemel, et minna tippu tegema, tahab kindlasti olla, esimene tahab teistele ära teha. Räägid või mitte, nad ei saa sellest üle. Nad peavad olema esimesed, et siis pärast kuulutada, et mina panin kellelegi ära, mina võitsin, aga mägedesse ei minda võitma mitte kunagi. Et see on üks põhjus, miks ta seal hakkama saanud, jooksevad ennast tühjaks, Nad arvavad, jube tugevad, aga Mägida kuma paraku võtab ja ja siis tuleb välja, et nad ei olegi nii kõvad ja siis enne tippu võhm väljas ja nad külmetavad ja tuleb need kas alla tuua või saavad nad ise kuidagi alla või. See on üks probleem. Teine probleem on kindlasti see, et paljud sportlased tarvitavad. See on nüüd minu isiklik arvamus, igasugu toidulisandeid, kõikvõimalikke puhtaid toiduaineid. Ühel hetkel mägedes sa pead kõik toitained kätte saama paljust riisist, võileivast aga siis, kui sinu organism on ära harjutatud, organism on niisugune asi, mis, mis on kaval kuidagi lihtsalt puhtalt kätte, siis tuleb laisaks ja siis rasketes tingimustes, kus sa peadki saama kõik selle kätte palju kriisist, et näiteks siis organism ei võta seda vastu. See on paljude häda, näiteks teine asi, matan, noored teevad sporti, ütleme, suusatavad, jooksevad, neil on sihuke vee, niisugune vöö on alati ühes natuke jooksevad, loovad, siis on hästi kasulik pidi olema. Mina näiteks teen kolm tundi trenni, ma ei võta suu sissegi, vett. Mägedesse jõuame kuigi palju kaasas ka vedada. Mina käin tipus näiteks ära, et ma ei ma joogi, mitte midagi, aga ütleme, sportlase seal vesi korraks otsa lõpetangi läbi ja lihtsalt. Mägedes nad üldjuhul hakkama ei saa. Aga muidugi erandid on ja ma ei tahaks üldist. Kas mägedes on ilusa ilmaga täielik vaikus või kostub ka mingisuguseid helisid, sahinaid, kohineid? Vaikse ilmaga on ikka vaikne, aga kui tuul, siis ikka vingub ja, ja mägedes ikka tuult palju. Samas kui me olime Antarktikas ja seal oli mingil päeval täielik tuulevaikus, siis siis sihukest vaikust maailmas üldiselt vist mitte kuskil ei saavuta, et ma arvan, et Eestis täielikku vaikust ei ole võimalik vist saavutada kuskil koobastes, ainult see häiris ka see häirib küll jah. Kui oled üksi, siis eriti, aga kui on grupp ümberringi, siis elul minu meelest ühe tipuga tegemisest näiteks inimene saab ikka sihukese elamused et sealt on, mida meenutada, mida teistele rääkida. Näiteks ma arvan, et mul ei ole midagi rääkida inimesega, kes on nüüd käinud näiteks Sharm el Sheikhis päikest võtmas ja mis ma ikka räägin. Võib-olla on tõesti aga, aga rääkida või mitte millestki. Inimene, kes on tippu teinud ja, ja natuke vaeva näinud ja. Tema uus ajaarvamine hakkabki sellest tipust tema elu enne tipum mõrv peale tippu, siis ta hakkab seda meenutama kui mingit suurt seiklust. Mine esineja on Maarja-Liis Ilus. Mari-Liis, te olete 25 aastat juba laulnud, kolmeaastaselt ju alustasite. Kuidas teile tundub, kas töö läheb iga aastaga kergemaks või ei ole see sugugi nii? Nii ja naa, mõned asjad lähevad kergemaks, mõned asjad raskemaks. Et kindlasti, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta võib-olla analüüsib asju ja ja mõtleb, muretseb kindlasti igaüks meistriteavet lapsepõlv on inimesel palju muretum. Aga üldiselt. Ma pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, et selliseid suuremaid tagasilööke mul karjäärialaselt ei ole olnud. Aastatega on töö ikka ise minuni jõudnud ja, ja, ja selles suhtes jah, need kurta ma küll ei saa, aga loomulikult mida aeg edasi, seda rohkem siin planeerida, seda rohkem ma proovin oma tegevust mõtestada, et iga võib-olla ka laevaga ka iga kuu iga aastaga jõuab see teadmine üha rohkem kohal, et aeg lendab linnutiivul. Kui sugulased vastavalt kokku tulevad, kas siis palutakse teil ikka klaveri taha istuda ja midagi laulda? Tavaliselt mitte. Minu lähedased juba teavad seda, et vanad nii läbi ja lõhki kogu aeg muusika sees ja, ja kui on sellised mõnusad koosviibimised, siis keegi ei tule mind ning paluma, et hakkan laulma, see on mõnes mõttes nagu seltskonnas oleks hambaarst ja keegi paluks, et aga järsku devate mu hambad või noh, et, et see on jah, selline nii ja naa, et loomulikult kui, kui vahel on olnud sellised üritused, kus on klaver ja mõnus seltskond ja pärast läheb laulmiseks, siis loomulikult ma lähen hea meelega kampa. Aga üldiselt jah, pere ja sugulaste ringis nii väga minul laulda ei palutagi. Teie emane lauluinimene Merlambre nime ja tema laule mäletavad ilmselt paljud. Kas te olete oma emaga kusagil koos laulnud? Emaga koos ma olen laulnud vist küll ainult koduseinte vahel täiesti jõuluvanale lauldes. Aga praegu mõtlengi silme eest lasen läbi kõik erinevad esinemised, aga minu arust me emaga küll kusagil koos laulnud ei ole, võiks ju proovida? Loomulikult, et miks ka mitte, aga ma usun, et, et isegi ma arvan, mina oleks rohkem selle poolt, aga ema on mul tegelikult üsna selline tagasihoidlik ja kodune inimene ja ja ka lavalaudadele ei kipu küll, et isegi vahel ta on väga nördinud, kui minuga tehakse intervjuu, tahetakse ka vanematega rääkida, siis ta üldse mitte ei armasta tegelikult nii väga kaameraid ja ja proovib ikka jääda oma igapäevatöö juurde, et ja tema laulud avalikkuse ees on siiski lauldud, tema laulud on meil fonoteegis olemas. Täiesti vahva ongi see, et ikka iga võimalus mälestada ja jäädvustada, sest mäluga on, nagu ta on, et minul on ka neid esinemisi nii palju olnud ja tegelikult ei mäletagi neid kõiki. Aga kihvt on just see, et ma ise mõtlen, et kui ma kunagi vana olen, et siis on neid tore tagantjärele vaadata, kuulata ja ema pool täpselt sama asi. Neid lindistusi on väga vahva kuulata neid, kes isa ja õde on ka muusikainimesed. Nad on musikaalsed, õde õppis samamoodi nagu mina laste muusikakoolis klaverit käis koolide kannatlikult lõpuni, aga peale kooli lõpetamist minu teada ta kordagi klaverit mänginud küll vist ei ole, et teist tüüpi tan rohkem ärilise mõtlemisega ja ja isa samamoodi väga musikaalne. Aga jah, tegutseb hoopis teises valdkonnas, kuidas teie koer Bianca, suhtub muusika tegemisse, kas tema häält kaasa, temast on väljunud sellised kummalised helid just siis, kui me Rein Rannapiga oleme minu juures proovi teinud ja see näiti naljakas, kuidas Rein tegelikult natuke pelgab koer ja minu koer on selline suur ja karvane, tan vana-inglise lambakoer ja tegelikult ei reeda küll kellelegi liiga, aga Reinuga on selline naljakas suhe, neile Trei natuke nagu justkui hoiab distantsi, aga nii kui Rein kõvemaid helisid hakkab klaverist välja võluma, siis pangaga kuluma kusagilt kõrgelt kaasa, et see on päris huvitav, vahel nagu väga-väga harva seda minul ka juhtunud, aga üldjuhul on just Rein, see, kes koera kõige rohkem liigutab oma klaverimänguga. Kas Bianca on teie esimene koer? Jah, meil ei ole isegi peres kunagi koera olnud ja koer on olnud minu suur suur unistus. Ja ma mäleta, Ta on väga-väga hästi seda, kuidas me ikka mitmeid kordi isale vihjasin, et äkki me kuidagi saaksime kokkuleppele, et võtame koera ja siis isa sellise mõnusa muigega alati ütles, et jah muidugi lapseke võtame dogi kohe, et milleks, milleks jäikest. Tegelikult me elasime väga palju aastaid 50 ruut meetrises korteris neljakesi ja loomulikult ei oleks koerdunud seal kõne allagi ja ja nii isa sarkastiliselt tegigi, sellist nalja minu kulul, aga, aga siis, kui ma eraldi kolisin vanematest, siis ma tahtsin need koer pakkuda üks mingil määral turvatunnet, sellepärast langesid ära pisikesed koeravariandid. Ja ma tahtsin, et keegi motiveeriks mind värskes õhus liikuma ja siis ma olin täiesti omaenda elu ja aja perenaine ja nii ma otsustasin koera võtta, nii et Kadrioru pargis võib teid koeraga jalutamas näha loomulikult, et iga päev ühe sellise pikema jalutuskäigu teeme kohe kindlasti ja siis vastavalt olukorrale. Aga tegelikult mulle meeldib autoga sõita Ta hoopis Viimsi poole ja, ja siis seal metsa, las ta koer lahti. Oli aeg, mil te olite Eestist väga kaua eemal. Elasite Rootsis, sõitsite ringi Aasia riikides, Lõuna-Ameerikas. Nägite maailma ja teenisite raha. See oli kindlasti üks huvitavamaid ja põnevamaid aegu teie elus. Millised päevad sellest perioodist ikka ja jälle meelde tulevad? Küsib üks. Kuule, see aeg oli väga kiire ja, ja põnev tõepoolest, ja tegelikult oli see aegliks lõputu kohvri otsas ja minema, mis peaaegu, nii kui ma koju jõudsin, ma jõudnud veel kohvreid lahtigi pakkida, kui juba oli vaja uude kohta minna. Hammas oli mul ka keskkooli lõpetamine pooleli, et nende reisidega olen, ma sain tohutu elukooli. Pidin palju olema eemal, oma vanematest nägin nii palju, et ei suutnud isegi seda kõike enda sisse ahmida, et mul oli tihti see mõte, et oleks vaimu vanemad siin või oleks mu pinginaaber siin, et ta näeks seda kõike, mida ma näen või või need toidud, mida ma seal sõin. Aeg oli täiesti uskumatu selles suhtes, et, et eriti suur kontrast oli selle elu vahel, mis oli siin Eestis ja ja mis mind ootas seal mujal tavaliselt need reisid olid viie nädalased, ma käisin palju kordi Aasias ja, ja palju kordi Lõuna-Ameerikas, seal läks plaadile hästi ja selle tõttu ka mind aina kutsuti tagasi ja ma ei ütleks, et see nüüd mingisugune raha teenimise periood oli, mul oli kõik kinni makstud plaadifirma poolt, aga ma ei teinud seal kontsertesinemisi, et pigem see liigi selline ajakirjanikega suhtlemine, plaadi tutvustamine ja esinemised olid tavaliselt nii, et kaks-kolm lugu, kas kusagil siis muusikapoes plaadipoes raadiojaamade sünnipäevadel, et selliseid hästi erinevad, vahvad ülesastumised kombel ongi kahju, et et mõnes mõttes ma olin siis nii noor, et, et ma ei teadnud täpselt ise ka, mida me tahtsime. Kahju näiteks, et mul ei olnud eesti muusikutest nii et see kõik oleks hoopis teine olnud, et olite, tihti, olid erinevad muusikud kaasas, oli rootslastest bänd ja ikkagi olnud nagu sellist inimest, kellega seda kõike jagada, et meil oli hästi vahva naisterahvas, alati Marii Rootsist oli minuga kaasas, kes oli siis universaali esindaja. Aga noh, ikkagi see ei olnud see, et ma mäletan, et koduigatsus oli, oli suur tihti maaga. Ma helistasin ja emaili siin ja siis Skype'i ei olnud tollel ajal, et helistamine ja kõik oli väga-väga kallis, aga lihtsalt päästeteha, et natukenegi seda kõike jagada kodustega. Ja ma mäletan neid muresid, kui mulle öeldi, et nüüd su elu läheb nii kiireks, et unusta kool üldse ära ja ja, ja kuidas ma nutsin telefonitoru otsas, Jeltsini isal, tead, et ma vihkan täitsa ilma hariduseta. Et ma jäängi siia pikemalt ja ja noh, vedajalt, et muresid oli palju, aga samas muidugi eriti praegu tagantjärele sellele perioodile tagasi vaadates, et et kordumatu kogemus samas kindlasti. Kas ma just praegu sellist elu enam tahaks? Ilmselt mitte. Aga aga see ongi jälle lahe, et, et ma sain, sain nagu üsna noorena sellise tohutu kogemuse endale ja ja samas ma sain kasele kripeldus lahendatud enda sees, et äkki kusagil mujal on parem tegelikult olles suure plaadifirma artist ja ja kui seal ühe plaadiga see promotuur on, on mitu aastat kestev ja samuti käid ja käid ja räägid ja räägid kogu aeg seda ühte, sama jutt, tegelikult see lõpuks täitsa hulluks ajada peast, et et ma kujutan ette, kui raske tegelikult kuulsatel artistidel on, tahavadki aastakümneid vahepeal nendest hittidest, mis neil on, muudkui laulavad neid erinevates paikades, et endale võib ka vahepeal segamini juba minna, et kus sa oled ja ja käinud oled ja kuhu sa järgmisena lähed, et see oli jah, päris selline pingeline periood, aga jällegi paksud fotoalbumid on sellest ajast mul riiulis. Aeg-ajalt sirvin neid ja, ja eriti kihvt on praegu nendesse riikidesse tagasi minna ja vaadata seda kõike hoopis teise pilguga, et ma mäletan, näiteks Hiina ja Hongkong olid nii erilised kohad ja ma mäletan Hiinas mulle absoluutselt ei meeldi, näevad siin, saaksime ainult kojusid minna. Praegu, kui ma Aasias ja Hiina seal on need ringi reisinud vaatangi teise pilguga ja ja oskan sellest jälle palju rohkem võtta ja oskan seda rohkem hinnata. Eestis on väga palju lauljaid. Kas teil siin kitsaks ei lähe, ei lähe, minu arust see on just hea, kui konkurentsi on ja mina hindan väga seda, mis meil Eestis olemas on, et eriti hea meel on mul selle üle. Ma olen jõudnud nii kaugele, et, et ma valin endale kõrvale muusikud, kellega koostööd teha. Ja lihtsalt kõige tähtsam ongi praegu hoida seda, mis meil olemas on. Ja, ja loomulikult see on väljakutse, aga, aga samas noh, muidu oleks oleks elu igav, kui kõike liiga lihtsalt tuleb. Ja konkurentsi ei karda, pigem see on ikkagi hea. Ja, ja loomulikult siis tulebki ennast rohkem sundida, tuleb ennast vormis hoida. Aeg läheb ja elu lõpuni ma kindlasti lavalaudadel ei ole, et selle võrra tulebki aega kasulikult kasutada. Te olete kaasa teinud? Mitmes muusikalis, kuidas teatritöö peale sattusite, küsib üks kuulaja. See on see Eesti väiksus, võib-olla mõnes mõttes, et ka poplauljatelt tekib võimalus osaleda muusikali rollides ja mõnes mõttes jällegi ma tunnen ennast väga õnnelikuna, et me just Eestis olen kasvanud sünnini saan oma karjääri teha, et tõesti neid erinevaid projekte on mul olnud tohutult palju ja ja ma leian, et, et laulja on väga palju rikkam, kui ta suudab erinevaid stiile hallata ja loomulikult ma ei pea ennast muusikalilauljaks, aga ma olen tohutult palju võitnud sellest, et, et mul on võimalus olnud neid rolle teha. Ja, ja kindlasti on mul näitlejana väga-väga pikk tee minna. Aga lihtsalt minu õnneks ongi see, et Eesti on väike ja, ja meil ei ole nii palju neid, neid näitlejaid, kes kõikide nende muusikaliste osadega hakkama saaksid. Need ulatusega on ikkagi üsna suured ja, ja väljakutsega lauljale. Et siis tänu sellele ilmselt ongi minu poole pöördutud, kui lihtsalt näitlejate seast ei leita sobivat oma esimese. Filmirolli tegite te muusikafilmis Õnneseen ja te olite siis kõigest. Nelja aastane, kas seda just filmirolliks saab nimetada, mõnes mõttes jah, et selline nimi, film ta oli ja ja noh, tegelikult seal näitlemisega polnud palju pistmist, et ma lihtsalt olingi üks väike tüdruk ja tegin neid asju, mida ma tavaliselt ka tavaelus teen ja ja otseselt seal selliste stsenaarium harjumit ette palun kirjutatud, et selline tore lastemuusikafilm ja ja jällegi tohutult kihvt seda praegu tagantjärele vaadata ja ennast seal näha, sest tegelikult ise ma ei mäletagi sellest enam peaaegu et mitte midagi lausete koos Jaanus Nõgisto ka ja et ma mäletan seda, kuidas ma kartsin väga Jaanus Nõgisto, kui ma väike olin ja jaoks ei ole see üldse lihtne temaga koos laulda, et kõik sellised suurele onule silmavaatamised, jäädoiti, laulmised ja ma mäletan, kuidas mu ema ikka julgustas, et noh, ole nüüd ikka tubli tüdruk, jaagu ikka toiti, laulad Epedika onule silma vaatama ja siis ma mäletan, kuidas Jaanus andis mulle ühe väikseks läbi, seal ei julgenud seda üldse vastu võtta ja ja kõik sellised naljakad asjad, mis meelde tulevad, kas pärast õnneseent on veel filmirolle pakutud? Jah, ühte seriaali taheti mind saada, aga see jäi küll soiku. Vist endale olid väga kiired rajad ja kuidagi ei klappinud see asi ja siis isegi ma ei hakanud pikemalt selle peale mõtlema, et kas jah või ei. Kui ma kaaluks sellist näitlemise võimalust, siis ta peaks ikkagi muusikaga seotud asi olema. Laulja George Michael, kes on üks teie lemmikuid, on öelnud, et kannatlikkus on kõige tähtsam asi tänapäeva maailmas. Kannatlikkus aitab meid kõikides asjades. Olete temaga nõus? Olen nõus loomulikult, ja, ja ma tean, et minu üks kehvemaid iseloomujooni on kärsitus täiesti teadvustan seda endale ja, ja proovin ennast kannatlikumaks muuta, et see on, see on kõigega nii, see on juba väga hästi näha näiteks ka koera kasvatamisel, et loomulikult on tohutu voorus olla kannatlik ja, ja suuta andestada ja kõik need asjad, mis misside Stahlis võiks olla kõik olemas, aga noh, paraku ei ole kõik ideaalsed inimesed. Aga loomulikult, eks selle kannatlikkusega on ka nii piirini ega selline lõpmatu kannatlikkuse C ka võib-olla ei vii vii sihile, et üldiselt tänapäeva maailmas on ikkagi tähtis ka seda tunnetada, et, et kuskil on piir ja samas see tänapäeva maailm mõnes mõttes sunnib võib-olla inimeste egoistlikku maks, et, et sa pead enda eest seisma vahel, et loomulikult kõige tähtsamad väärtused minu jaoks on minu pere ja lähedased. Aga samas ma arvan, et ma ei suudaks neile midagi anda, kui ma ei oleks ise õnnelik. Ja kui ma ei tegeleks asjadega, mida ma armastan ja mida ma tahan teha. Selles suhtes jah, ma arvan, et eriti artisti elukutse juures vahel on vaja teha karmimaid valikuid ja tuleb meeles pidada, et aeg läheb väga kiirelt. Loomulikult tavaelus ma tahaks, et ma oleks suuteline väga, väga kannatlik olema, aga paraku ma ei suuda seda ja väärimates võib-olla see ei ole alati kõige tähtsam. Kiriku- ja kultuuriloolane emeriitõpetaja bioloogiadoktor Toomas Paul. Ma sündisin dioloogia, üliõpilase ja velsker-ämmaemanda perre. See oli tartus, isa õppis usuteadust 39. aastal, ma olin mõne aja uhke, et ma olen vabana sündinud, aga tagantjärgi ma olen aru saanud, et polnud tol ajal enam nii väga vaba midagi. Baaside leping oli juba sõlmitud ja nii ta läks, et kui täna algas, siis sakslaste pommitamisel põles vanemate kodu Tartus maha ja isa mobiliseeriti siis, kui sakslased tulid algul tõrvas ja siis pärast Pärnus niimoodi sõjapõgenikena ja siis saadeti, kuna ta oli reservlipnik Saksamaale sõjakooli mõneks kuuks üks ja ta selle asemel, et rindele minna, läks metsa. Ja kui venelased tulid, siis arvas, et ta on õige mees. Tuli välja ja ausalt pani ankeeti, et ta on saksa ajal metsavend olnud ja väekargajad, kelle sakslased maha oleksid lasknud, aga venelased panid ta sõjavangi ja nii ta oli seal kuni 46. aastani. Vasalemmas oli, need kaugemale ei viidud. Siis kui ta tagasi tuli, siis ta oli kursis kolm-neli aastat kirikuõpetaja ja siis sealt edasi Rõuges, kuni 25-ks aastaks Siberisse saadeti. Siis ema jäi nelja alaealise lapsega ja loomulikult töötut, sest teda ei tohtinud ju kodanike juurde lasta. Need, kuigi tal oli halastajaõe kvalifikatsioon ei olnud võimalik teda tööle võtta. Kuidas te hakkama saite? Seal ministeerium, millele ma ei oska vastata, ta kolhoosi liikmeks ei astunud, teeks ta seal tööd tegijaga? Ta oli liiga aus inimene, nii et mul on meeles, et teised tulid ikkagi õhtul kartulikorviga koju, siis temale pidi tooma tema ei saanud sellega korda, et oleks riigivara varastanud. Aga ellu me jäime. Kui kaua teie isa tegelikult ära oli? Ta ei olnud väga kaua, sest ta eriti päev enne Stalini surma Ta oli viimane sats, 700 meest, kes Eestist läksid. Aga ta tuli tagasi irdelis elektrijaama ehitusel seitsme meetri kõrguselt tellingutega kukkus, tal oli põlves kild, nii et väga-väga raske käia. Seda ei saanud veerida ka Eestis, sellepärast et siis oleks pidanud paar kuud enne põletiku ravi ja muidu ei tohiks lõigata. Et kui ma mõtlen tema elule, siis seal ei olegi eriti ilusat aega olla. Kas ta oli pärast seda kannatuste rada murtud, mees? Ei, seda mitte, ta saadeti nii nagu kõik keegi saad oma vanasse kohta tagasi imeväikesesse Ridala kihelkonda. Ja see aeg 50.-te teine pool on olnud kõige suurem kirikute remontimise periood üldse sest siis tulid tagasi paljud, kes Siberis olid ja nad ei tahtnud kolhoosis tööd teha ja terve hulk juhatuse esimehi on sealt tulnud. Ja kuna see oli aeg ka, kus tagantjärele käidi kirikus lapsi ristima, siseleeris laulatamas siis ka mõnevõrra liikus raha rohkem, nii et oli ka võimalik ehitusmaterjali lavastajat töölistele maksta. Ja need aastad, et peaaegu kõikides kirikutes kasutati tõesti maksimaalselt ära, nii et katuse parandamise, mis siis olid tehtud nii nagu Ridala kiriku sky suuresti tagasihoidlike jõududega. Need pidasid ikka aastakümneid vastu murtud meest olnud, aga teda püüti edasi murda selles mõttes, et see oli see aeg, kui algas kiriku administratiivsete vahenditega väljasurumine. Kui isa proovis siga kasvatada, siis ta pidi poolteist seanahka andma, kus sa selle poole saada, kuni sa ei pea ainult ühte saiu, valetad. Ja see oli vasaku onu, nii et see ei olnud mingisugune isetegevuslik tagakiusamine, vaid niisugune oligi riiginorm. Kui sul on siga, siis poolteist nahkannad. Ema suri 2001. aastal. Isa 1960. Isalt jäi väga palju asju küsimata. Kahtlemata jäi palju küsimata, sest et kui palju ma üldse ei saa olnud, on kui ta ära viidi, ma olin siis kolmeteistaastane, kui ta tagasi tuli, siis ma olin juba tehnikumis ja pärast tööl ja vahetevahel ainult kohtusin. Nii et kui võtta kõik see sõjavangi sõjalaagrid, siis me olemegi väga vähe koos olnud. Te loobusite oma tööst tööstusprojektis ning pühendasid end kirikutööle. Kas see oli. Tantsus noh, kuidas võtta, ma olin selle kahe ja poole aastaga jõudnud vaneminseneriks tõusta ja töö mulle väga meeldis, istus seal, ei oleks võinud edasi olla, aga ootamatult, et isa töö jäi pooleli, sest 12 aastat enne teda oli seal tühi koht olnud, ainult hooldamas käidud, nüüd oli ta enamvähem selle hoone korda saanud ja ka mingil kombel koguduse liikmeid kokku kogunud. Ja see oleks jäänudki jälle. Ma nagu enne ja nii ma siis sinna läksin. Eelmik jutlustajana esimesed poolteist aastat, siis hakkasin teoloogiat õppima, siis ordineeriti aseõpetajaks ja nii, et hüppasin tundmatus kohas vette ja siis proovisin ujuma õppida. Te olite siis juba abielus, noor abielumees? Et mul on olnud ustav naine, kes on kõik need bet kaasa teete. Kui me sinna läksime, siis noh, algul laste juures ta ei pääsenud ära, kui need väikesed olid, aga kui me olime juba Valjalas, siis ta vastus kolhoosi liikmeks ja nii nagu saare naised toitis mehe ja kaks last, nii et meil oli seal suht lahe elada, sellepärast et tema toitis kirikuõpetaja palk oli väike, kirikuõpetaja palk ei saanudki olla suur, sellepärast et see oli progresseeruv. Poolselt tõusis, nii et senikaua kui said mõnikümmend rubla oli sellest veerand ära anda, aga kui juba 100, siis oleks pool olnud ja 200-st oleks olnud nii, et ikkagi ei saa rohkem kätte, nii et see oli tulumaksuastmes tikuga paika pandud. Ja Saaremaal oli nõnda, et see oli eraldatud piirkond ja mul õnnestus Tom Sawyeri kombel muuta see planguks, mille värvimine on omaette väärtus ja korjata sinna endast nooremaid mehi, kes tulid just selle seltskonna pärast, sest me olime muust ühiskonnast suuresti eraldatud ja seda olulisem on see omavahelist kontakti, nõnda et ma olin 12 aastat saarte praost ja tundsin ennast ikkagi täitsa isevalitsejana seal. Kes teil kui pika staažiga maa vaimulikul oli raske alustada teenistust Tallinna Jaani koguduses. Ta oli ümberkorraldamine loomulikult, sest kui maal pead ise kõike tegema, eriti mis meeste töid puutub ja iga sügistorm, kas une ära, sest ei tea, millised augud jälle on, mida rutem hommikul saad parandama, seda väiksemat kahju nad teevad, siis siin tuli pigemini olla see, kes koordineerib ja ühest küljest, kes saab rohkem keskenduda vaimulikule tööle, aga teiselt poolt nafta eeldas juhi karismat, millega panna kõik ühel meelel, et oma, aga loodan, et mingil kombel saime sellega korda ja mõne aasta pärast läkski selleks uueks ajaks lahti, kui tulid ka täiesti uued inimesed, nii et kui ma tulin siia, siis ma pidin olemasolevat, et ka leidma ühise keele. Aga varsti oli juba nõnda, et mina olin üks vanematest Millised on vanemate kirikuõpetajate eelised nooremate ees? Kas need eelised on, ei tea, aga vahe on selles, et noorel on energiat veidi ja kõik niisugust kahtlemata rohkem. Aga paljude inimeste jaoks, kes ei ole võib-olla iga pühapäevaselt kirikulised ja ka koguduse liikmed on ka siis, kui nad on ainult enda meelest seda. Aga kui sa oled ta kunagi laulatanud, ta lapse ristinud, siis peabki pidama sind oma õpetajaks, nii et need viis aastat ennerrituuris olnuna ikka on neid, kes arvavad, et mina olen see, keda nad peaksid kutsuma veel ühte last ristima või kedagi ära saatma viimsel teel. Te töötasite palju aastaid ka pedagoogina. Kuidas teile pedagoogitööriistu? Ei istu väga, sest ma ei ole võimeline eksameid vastu võtma. Ma pean seda tegema, aga mul on nii paha tunne, kui inimene on rumal ja ei suuda avastata. Ja on üsna tõsine, tõsine raskus olnud. Aga nii palju oli sellest kasu, et kui ma viis aastat tagasi emeriittuuri jäin, see šokk oleks olnud palju suurem, kui Ene Grauberg, Akadeemia nordi rektorina ei oleks mulle pakkunud korralise professorikoht kultuuriloos ja seal ma lugesin vabaainena postmodernismi paradoksid, tõlgenduse tants ja see osutus üllatavalt populaarseks. Kui ma teile helistasin, siis te ütlesite, et kuulate raadiot põhiliselt autos, nii et te sõidate väga palju autoga. Auto on liikumisvahend, milleta sealt veski Möldrist üldse pääsegi naljalt mujale. See ei ole küll kuidagi kokku viidav säästva eluviisiga, kui sõidad ühest kohast teise, siis juhtimine ja raadio kuulamine hakkavad küll kokku, aga ammu enne seda, kui ma maal olin, oli ikkagi mootorratas, et kui mitu kogudust teenida on mulle Ridala, lisaks tuli Martna ja rula, siis Martna omad kinkisid mulle külgkorviga mootorratta ja, ja siis ma sõitsin palju aastaid sellega hobustega olete sõitnud? Ustega olen sõitnud küll, aga see jääb juba veidi varasemasse aega, sest et kui ma ise uuesti pärast koole tagasi maale läksin, siis olid hobused kolhoosid praktiliselt juba likvideeritud, nii et sõjajärgsetest aegadest tuleb meelde näiteks, kuidas jõulukirikust kirikulised võidu kihutasid. Jäätunud Pedja jõel, tol ajal ei olnud veel kliima soojenemine nii kaugele jõudnud, nii et detsembri lõpus oli jõgi jäätunud ja seal sai üksteisest mööda kihutada. Või siis, kui ma lugesin niisuguse 10 aastase poisina Rõuge kiriku juures hobuseid kokku, see on minu mälestused, paarisajani jõudsin, siis läksid segamini, et nad ei olnud ilusti ritta pandud. Kui pika staažiga autojuht ja olete. Ma käisin 67. autokoolis ja murran kutselise load ja ühe suve olen ka ise kallutajaga alusturvast vedanud. Räägitakse, et kirikuõpetaja ja naisterahvaautot on hea edasi müüa sest need on väga korras. Autod. No kui ta on tööriist, siis ta peab olema korras ja kui sa oled selles ametis, siis esimese mulje jätad kisa, kas on kasitud või kasimata sõiduvahend, et peatest lihtsalt hoolitsema ja korras pidama. Te pole kordagi kahetsenud ette tööstusprojektist, lahkusite ja kirikuõpetajaks hakkasite? Aitäh ei, kahetsenud ei ole mingil juhul. Mis must siis oleks olnud üks tavaline Eesti Energia insener. Aga nüüd, mu elu on olnud lõpmata palju mitmekesisem ja all on hoopis teistsugune, kui siis olnuks. Kas võite öelda, et jumal on teid eluteel hästi hoidnud? Võin küll ja ühe kingituse eest olen ma loomulikult eriti tänulik, et mul niisugune abikaasa on, kes on kõiges selles mõistana kaasas käinud. Teate, mehe jaoks on kõige olulisem, teine temasse usub ja hea on, kui see naine ei ole keegi võõras, vaid oma naine. Te kuulete valitud palu 2009. aasta personal saadetest. Ehtekunstnik ja Tallinna vanalinnas asuva meistrite hoovi juhataja Jaan Pärn. Teeme nüüd kõigepealt väikese inventuuri. Vaatame, mis ehteid sina kannad. Sul on väga ilus käekett, mille vahele on pandud must kivi, mis kivis on. Mustaneks sõrmusel on samasugune kivi, täpselt sellepärast ma sulle kivi siia keti vahele paningi, kuna käsi läks paksemaks, kett jäi lühikeseks ja teises käes on sul ka üks sõrmus minu esimene töö kullas, kus on minu nimetähed. Aga see ei avane, siin ei ole mitte mingit kivi, see auk on lihtsalt tolmu kogumise koht. Kas sul kaelas ka midagi vist on, võtmed, telefon, aegs kett on ka. Tegelikult on vist nii, et ega Eesti mehed ehteid eriti ei kanna. Ja, aga minu puhul nagu reklaam maksab ka midagi, eks ole. Sinust võib aru saada, aga üldiselt ma julgeksin väita, Ühed lähevadedevamaks või tegelikult see ei ole mitte edevusest vaid, vaid väga paljud, minu kliendid peavad oma tööga seoses viisakad välja nägema talanud lipsunõelad, mansetinööbid, mis sobivad omavahel kokku kus on ka kõrval seisval näha, et ta ei ole lihtsalt seda kohustusest ostnud esimesest letist, vaid on mõeldud, mis talle sobib. See ei ole alati edevus. Üks kuulaja küsib, et kas sinu esimene sõrmus oli keskkooli lõpusõrmus? Jah, sa lõpetasid Sindi keskkooli 71, sel ajal oli kooli lõpusõrmuste kandmine väga moes aga nüüd neid ilmselt eriti ei tellitud. Tellitakse veel, aga mina ei ole neid teinud lihtsalt sellepärast, et 27 aastat tuleb neid täis, kui ma olen teinud unikaal ehteid. Ma ei kasuta valamist tehnikalt, May kasutas tantse reeglina. Ja lõpusõrmus ikkagi tähendab mingisugust iraaži. Sa oled lõpetanud ka Pärnu lastemuusikakooli õppisid viiulit. Kuidas siis muusika su ellu. Tuli no lugu on selles, et kunagi Sindi kooli laulmisõpetaja võttis mind kuue aastasena käega vale viis Sindis Pärnusse. Ütles emale, et viin poisi linnajäätis. Tegelikult lükkas ta mind ühest uksest sisse, käskis mõned laulud laulda ja sellega ma olin vastu võetud laste muusikakooli, mis tuli ka vanematele üllatusena. Kuidas sinule selline asi ei meeldi? Absoluutselt ei meeldinud, sellepärast et teised poisid mängisid õues pallima, pidin viiulit harjutama. Sa mängisid ka noorte viiuldajad ansamblis. See ansambel oli omal ajal väga tuntud. Olin neljandas klassis, kui ma võtsin osa esimesest noorte viiuldajad suvelaagrist Otepääl 64 käisin kaasas 70. aastal veel noh, see oli kolm aastat peale laste muusikakooli lõpetamist kui oli meil rahvusvahelise muusikaõpetajate kongressil esinemine Moskvas ametiühingute maja sammassaalis. Ma usun, et see oli ansambli üks tähthetki. Ega tegelikult viiuli peale seda mänginud ei ole. See kuulusid ka Eesti raadio poiste klubisse, mida juhtis Leho männiksoo. Kuidas sa selle klubi liikmeks said? Kuna olin kodus haige ja ma mäletan, oli mingisugune raadioviktoriin, mille ma vist võitsin, sellepärast et muidu ei oleks ma saanud kutset poisteklubi liikmeks astuda. Võib-olla ka mingi süü oli selles, et Leho männiksoo olid Sindis sugulased, kes elasid meie tänavas ja talle võib-olla tundus Sindi sümpaatse kohana. Raadiosse tööle ei kippunud. Nii et sinust ei saanud raadiomeest ega pillimeest. Vaid sinust sai hoopis kahe teise eriala mees. Kõigepealt õppisid sa arhitekt. Oktoobri see tuli puhtjuhuslikult sellepärast, et oma Sindi kooli lõpetasin. Siis tol ajal anti Iseloomustus soovitus keskkoolist kaasa kõrgkooli astumiseks, mina sain neid kaks kunstiinstituuti ja teise konservatooriumisse. Ma ei tea, miks. Mul unistus äkki ooperilauljaks saada. Aga see mõte kadus mul väga kähku peast ära. Ma käisin kantsis proovimas ka, ma ei tea, kas ma sisse oleksin saanud. Igastahes ma mäletan, Viktor Gurjev tahtis mulle ikka neid ääri-veeri selgeks teha, et minu eesti keele diktsioon ei vasta mitte ooperilaulja diktsioonile. Tegelikult üks päev peale eksameid. Ma sain aru, et mis ma siin teen kähku kunstiinstituuti tagasi, sellepärast et ma tegelikult tahtsin kogu aeg õppida ehtekunsti, ma olin seda vaikselt tegema kooli ajal nii palju, kui üldse seda mingis kooli kunstiklassis või käsitöö tunnis teha oli võimalik. Aga kui maalt tuleb poiss Tallinnasse ja kuuleb, et metallierialade konkurss on 10 inimeste ühele kohale, siis ma teadsin seda, et ma sinna sisse võib-olla kohe ei saa. Kui ma mujale kooli ei taha minna, siis Vene sõjavägi oleks see viimane koht olnud, kuhu ma oleksin tahtnud minna. Järelikult üks päev enne eksamite algust kunstiinstituuti, ma võtsin oma dokumendid metalliosakonnast, viisin arhitektuuriteaduskonda sisse järgmine Läksin esimesele eksamile, teadmata üldse, mis seal tegema peab. Esimene eksam oli joonestamine, ostsin hommikul kaubamajas mõningad kolmnurgad ja mingid tuši suled. Teistel olid välismaa sugulaste käest saadud uhke Trapido klahvid, millest me polnud undki näinud. Eksami ma ära tegin, ma teadsin, et matemaatika, füüsika on mul tugevad, seda väga hinnati kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas. Ja nii ma olingi vist pingereas teine, kes sisse sai. Kunstiinstituudis oleks olnud võimalik vahetada eriala, mille peale ma lootsin, aga kuna metalli ja ükski koht ei vabanenud siis olin ma sunniviisiliselt õppinud viis aastat arhitektuuri ja sain diplomi seitsmendal, kuuendal aastal, aga lootus jäi püsima iseenesest ikkagi kunagi metalli ka veel õppida ja tegelikult noh, nii ta siis läks. 78, läksime kunstiinstituuti tagasi. Kas oma esimesed auhinnad said sa juba kunstiinstituudis õppides? Instituudis õppimise ajal veel mitte. Mis puudutab ehtekunsti, enne seda auhinnad olin ma saanud juba keskkooli ajal, sellepärast Sindi koolis oli meil väga tugev kunsti klass mida juhendas väga tugev pedagoog Jacob suid. Ja ja siis, kui need õpilaste töid saadeti küll idabloki maades külvee DNH lähen Moskvasse kuhu iganes, siis sealt neid igasuguseid aukirju ja asju. Tuli, aga millised auhinnad tulid pärast instituudi lõpetamist? 83. aastal kõigepealt Tšehhoslovakkias seadlanessi tarbekunsti kongos näituselt. Minu tööde eest tuli kuldmedal 84, kui ma olin nii-öelda ehtekunstnikukarjääri jooksul jõudnud teha alles seitse ehet siis Moskva kunstnike liidu kaudu tuli palve saata selle kunstniku töödest fotod, kelle tööd võitsid Jablane siis kuldmedali, kuna üks inglise kunstiteadlane kaadis Elektrum Kalevi omanik andis välja 85. aastal New Yorg'is paksu albumi 20. sajandi juveelikunst. Ja, ja niimoodi minu seitsmest tööst kahe fotod võeti sinna sisse. Tol ajal olin ma selle üle nii uhke, et võiks kohe minna nagu pensionile. Et nimi kirjas ja kõigelt. Aastal, kui ma võtsin osa Saksamaa korraldatud suurest rahvusvahelisest konkursist, millega tähistati õudvasse liini viiesajandat sünniaastapäeva ja, ja sealt õnnestus mul kuuest medalist näpata ta ära üks. Nii et mul on suur bena nutusse liini hõbemedal kodus koos vastava tunnistusega, ülejäänud viis medalid läksid sakslastele. Mis asi see on? Ehe valgest ja kollasest kullast U19 Briandi ühes maraktiga. Ja oi-oi kui hea meel mul oli, kui möödunud aastal tarbekunstimuuseum sellega ära ostis? Jah, seda sa ei ole enam konkurssidel osalenud, ma olen laisk tegelikult huviks. Aga see nõuab kohutavalt pühendumist ja kuna mul on nüüd nii-öelda oma suure suure lapse sünnitamine käsi oli juba üle 10 aasta, no siis enam ei, ei jaksa pühenduda mingile konkursi osavõtule. Teine asi on see, et väga harvaks on jäänud personaalnäituste korraldamised selle pärast, et ka see nõuab väga tugevat organiseerimistööd. Neid, kus ma meistrite hoovi olen ehitanud juba kaheksa-üheksa aastat. Mul on omal kontor, mis on üksiti minu galerii, see ongi minu näitus. Nõukogude ajal tuli sinul mõte avada Soomes oma ateljee. Selline hulljulge idee tuli, tähendab seda tingis meie seadusandlus, sellepärast et kui me vaatame tollaseid kütusekatalooge, kus olid ehted kas valgest metallist või kollasest metallist, siis noh, jäi mulje, et ega see ehtekunstnik ise ka täpselt ei tea, millest tema tema tööd teeb. Selle taga oli seadus, mis keelas eraisikutel väärismetallide töötlemise teiste sõnadega omaenda diplomiga. Olime valmis kurjategija. 89. aastal tuli mul võimalus tutvuda Soomes kullasseppade tööga. Ma tundsin, et inimesi varem, kes olid Tallinnas tihti käinud 89. aastal oli üleüldse välismaal käimine lihtsamaks läinud. Ja kui mulle ettepanek tehti, tee avada Soomes oma ateljee ja kui ma leidsin, et see on seaduslikult ka võimalik, siis miks ma seda ei teeks. Ja niimoodi ma 89. aastal peale seda, kui mul oli esimene näitus Soomes ära olnud ja kuna see oli maa tillanderis, Aleksander mis on Skandinaaviamaade vaieldamatult kõige kuulsam nimi siis see oli väga hea stardipauk minu jaoks, et avada oma ateljee. No see on nii, lihtsalt ei käinud, see lihtsalt ei käinud, ma sellepärast pidin hankima kõikvõimalikke dokumente, mida Nõukogude Eestis ei tuntud ega teatud, kuna meil ju ei olnud eraettevõtlust. Ja 1989. aastal hakkasid siis edasi-tagasi käima. Tänaseks jah, 20 aastat juba sõelunud seda vahet, sul on väga suur. Klientuur sinu ehteid on kandnud ka presidentide abikaasad Helle Meri, Ingrid Rüütel. Hillary Clintonile kingiti sinu valmistatud rinnaehe. See on väga suur au ja samas ka suur reklaam sinu tööle. Ma ei tea, kui palju ma võin või peaksin avama, et telgitaguseid. Aga loomulikult, kui ikkagi mannekeeni, kes on vabariigi esimene leedi siis reklaamiväärtus ületab kaugelt selle ehteväärtuse, mida ta parasjagu kannab. See, mis puudutab neid kingitusi. Kena kunagi Hillary Clinton sai minu töö endale kingituseks. Samal ajal minu tehtud mansetinööpe vist peaaegu et tänase päevani annab Eesti vabariigi peaminister oma kolleegidele välismaal. Eks niikaua, kuni laostel võtan. Ja mul ei ole ju midagi selle vastu. Teine asi see, et et sellist kingitust on alati lihtsam viia, mis mahub püksitaskusse ega ei pea selleks eraldi lennukit tellima, näiteks Helle Merile olema tõepoolest ehteid teinud juba lausa 15 aastat. Ja ilmselt nii kaua, kuni ta neid vajab. Ma teen seda veel. Ma tean tema maitset, ma tean tema soove. Ja oleme alati teinud koostööd kunstnikuga, sellepärast et mul ei ole nagu vajadust või põhjust minna hiilgama oma uhke ehte ka ja siis katma, et äkki moekunstniku looming vajutab ära minu supersaavutuse. Täpselt samamoodi ei peaks moekunstnik katma, et ehelt vajutab tema looming, mida iganes. Tähendab, tähtis on lõpptulemus. Moekunstnik ehtekunstnik peaksid tegema koostööd, et see lõpptulemus selle inimese näol, kui tema läheb esinema selles uhkes kleidis ja uhkes ehtekomplektis oleks terviklik. Kuidas sinust Helsingis koorilaulja sai? Esimesed kaks aastat Helsingis olles oli minu töölaud sõbra juures, kus ta oli oma pood olemas oli ja kuna seal üks töötaja laulis Soome kaubandusülikooli meeskooris, siis puhtjuhuslikult tuli päeva jutuks, kui tema hakkas jälle minema, proovi, et näed, ma olen ka Tallinnas laulnud ja ja kui temal siis aastased. Ma olin laulnud meeskooris esimest tenorit tipi meeskooris ja siis, kuna esimene tenor on selline noh, nagu kaduv loodusvara, siis ta kamandas mind käekõrvale ja davai, lähme proovi kaubandusülikooli meeskoori dirigent, kui ta minu tausta kuulis, siis pani mind sinna ette ritta istuma isegi kuulamata, kas ma viisi pea, aga kuna ma Tallinnast tulin esimene tenor, siis järelikult peab viisi pidama ja nii edasi, kui ma ütlesin, et ma vabalt noodist loen, siis dirigent lubas, võta mind kahe nädala pärast välisreisile kaasa. Mida ma ta siis sain, see välisreis oli Tallinnasse. Ma tulin 90. aastal tooma Kaarli kirikusse soome laulukultuuri. Oi, ma olin õnnelik, ma kellelegi Tallinnas ei öelnud, see oli hästi üle, sellepärast et eks Tallinna kurijuhid tundsid mind nagu kirjut koera. Mõned tulid pärast kontserti altari taha vaatama, et kas sa olid ikka sina jääd viimases sõjas pilli käest ei näinud ka. Ja räägime nüüd Tallinna vanalinnas asuvast meistrite hoovist. Mida sa oled jõudnud 10 aastaga ära teha? Kaheksas majas seitse on valmis ja hotellitubades on sul pidevalt külalised. Minu juures on rohkem külaliselt need, kes väga palju maailmas ringi käivad ja ei taha enam olla selles samas betoonkastis või klaaskastis nagu need hotellid üle maailma väga ühtemoodi on. Ta tuleb keskaegsesse Tallinnasse, ta tahabki midagi teistsugust saada, võib olla. Kas sinu ateljee jääb meil Helsingisse, ma ei taha enam mitte mingisugust ajutist ateljeed Tallinnasse, kus ma peaksin hakkama oma logistikat paika panema kõike neid masinaid ja seadmeid ja asju, see on täitsa suur töö. Loomulikult tänapäeval keegi enam ei keela Eestis mul hõbedast ja kullast ehteid valmistada, aga, aga tähendab ma hoian seda soome ateljeed veel nii kaua, kuni ma pean ehitama meistrite hoovi, aga sedasama viimase maja, mis nüüd son sedasama maja keldrisse tuleb minu ateljee ja vot siis ma kolin soomes kõikide oma kolinat kuningatega tagasi ja enam ei pea seda vahet saagima, kes seal laulutekste kirjutanud veel väga vähe, kui väljusaleni kirjutanud. No neil võib mingisugune viis, 60 70 olla, võib-olla igastahes kaitse peab mind väga kenasti meeles iga kuu, kes on siis laulusena tellinud Rein Laaneorg sellest ajast, kui ta oli vitamiini-is, kui oli ansambel monarh siis peale tema tagasitulekut Kanadast ansambel president. Kuulame siis sinu sõnadele kirjutatud laulu, teine elu. Laevas vaevas mees. Too ta vääralt. Kui tallile õis tules sõber selle vere tee, kui Vahel. Lavastaja ja kauaaegne Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja professor Ingo Normet. Õhtuti, kui tööd ja tegemised on selja taga, on mõnus lisaks raadiokuulamisele ja televiisori vaatamisele raamatut lugeda. Mida teie Ingo õhtuti loete? No väga sageli ma loen raamatuid, mida ma pean lugema, mis on seotud otseselt minu käesolevat tööga, näiteks kui ma lavastasin Ugalas nii nagu taevasse Kaipollaki filmi järgi tehtud Lintsineeringut äsja tuli välja, siis ma lugesin dirigentide arvamusi muusikast ja niisuguseid asju ka. Aga praegu valmistun lavastama Huntlutsu sammati, Undi näidend Oskar Lutsu tegelastest niisugune kollaaž, mis esietendub veebruaris Vanemuises ja praegu jah, vaatan hunti ja lutsu ja aga samas mulle meeldib lugeda, aga ajakirja akadeemia õhtuti minu jaoks puhkus, see, kui ma saan lugeda midagi, mida mul vaja ei ole lugeda töö jaoks. Ilmselt selline mees, kes teeb lugemise ajal pidevalt märkmeid. Teil on kindlasti mingi kaust, kuhu te kogu aeg midagi kirjutate. Ma olen kahetsenud, et olen seda nii vähe teinud, olen teinud muidugi aastate ja aastakümnete jooksul päris palju väljakirjutusi. Neid oleks võinud olla rohkem ja noh, kui hakkad lugema, siis mõtled, et ei viitsi hakata kohe kirjutama ja pärast kahetsesin, et need päris hästi mäletagi, milles asi on. Loetud näidendite kohta. Kui te mõtlete oma lapsepõlvekodu peale, siis kuidas töötasid teie heliloojast isa ja kirjanikust ema? Kas isa oli teie arvates liiga palju klaveri taga ja ema kirjutuslaua taga? Ma mäletan, kui ma olin ikka päris väike kuskil kolme aastane või siis minu magamiskoht oligi klaveri Albraktivis nii kitsas elamine ja ma ei mäleta, et ma olin väga unetu. Isast ma mäletan rohkem seda, ta kirjutas väga palju, ta kirjutas artikleid, arvustusi, raadiosaateid, no see natuke hiljem, aga toona ka ja sama mäletama laua peal suur hunnik raamatuid, mida sa, kas seal, kus ta võttis väljavõtteid? Meelest see pilt ja emast, ma mäletan küll, jah, ta istus kirjutuslaua taga ka, kirjutas aga mitte nii palju, kui oleks võinud. Talle meeldis ka inimestega suhelda ja väljas käia ja teatrid kontserdimuuseumit. Kui ma olin mälestus, ma ütlesin talle, et noh, kirjuta rohkem, sa oled küllalt juba materjali ammutanud, need võiks rohkem kirjutada eide mõttes, tema tahab ikka vaadata ja kaasa elada ja osa saada ja noh, igaühel oma tee klaverimängu õppisite selgeks ei õppijad. Mul käis küll klaveriõpetaja kodus ja muusikakoolis, ma ei ole käinud ühte teist jah, nooti natuke loen ja võin ka midagi natuke mängida muusikakooli, kolmanda klassi tasemel võib-olla kuidas laulmisega viisi näete? No ma ei tahaks praegu proovima hakata. Natukene pean koolikooris ka, laulsin soolot, laulda. No isa laulu, puhkuse veedame kõik Viljandis laulaksid ära. Ma ei tea, mis peaks mind selleks sundima, aga põhimõtteliselt ehk saaks hakkama. Kui teie kooli ja teatritee peale mõelda, siis võib vist öelda, et te olete käinud Voldemar Panso jälgedes. Kõigepealt Nõmme gümnaasium, siis Moskva teatriinstituut kiitis ning siis kõrgem lavakunstikool. Selles mõttes küll sellel ega ka tema muidugi lõpetas teatrikooli Tallinnas ära, töötas Tallinna Saksa teatris sõja ajal ja edasi, et tema läks hitisesse, ta läks sinna olles juba vist oli üle 30, kui ta sinna läks, kas mina läksin Kitises, Moskva teatriinstituuti, kui ma olin 18? Ma olen rääkinud, et Panso, minu onu teatri mõttes sest minu õpetaja Anatoli Jefros ja Panso olid mõlemad Knebeli õpilased nende ühine ema ema ja siis Panso tõi seda asja siis kohe Eestisse ja efros andis selle asja edasi Kitises. Millal teie tantsuga tuttavaks saite? Ega ma ei olegi temaga väga lähedalt tuttav olnud. Jah, kui ma kitsi, siis õppisin juba siis Me trehvasime, paugud, rääkisime midagi. Lavakoolis ma siis ei töötanud ja samas teatris ka mitte. Nii et noh, me tervitasime, rääkisime midagi, aga mul ei ole temaga isiklikke kontakte olnud. Teil on olnud õnn töötada koos meie nimeka teatri, lavastaja ja filmirežissööri Grigori Kromanov iga. Tegite temaga koos filmi briljandid, proletariaadi diktatuurile, mis valmis 1975. aastal. Olite selle filmi teine režissöör, mis sellest ajast meenub? See oli päris pikk periood, see oli kaks aastat, mina olin seal ühe aasta, sest et siis minu jaoks see asi nagu ammendus. Aga kõigepealt minu arust väga huvitav, et ma sain, ütleme mööda nõukogude liitu ringi, otsida näitlejaid Moskva teatrites, suhtlesin seal kõikide vene teatrisuurustega refreemovi, smoktonovskija, Terehhov, Vassiljeva, Lanovoi näiteks ka Ukrainas Nende teatriinimestega lauljannadega pjeehaaja, seal kõik olid. Ja siis käisime otsimas materjali, see käsitles julgeolekutööd Nõukogude võimu esimestel aastatel käisin, istusin julgeolekuarhiivis, oli päris naljakas, ma olin siis habemega, pikkade juustega ringi istusid ja, ja siis ümberringi istusid niisugused kindral pagunitega mehed, mingit toimikut anti kätte ainult väga näpuotsaga. Me saime sinna sisse, kuna see autor oli noh, julgeoleku poolt, siis respekteeritud autor, ta kirjutas väga palju niisuguseid asju, julgeoleku, organid, mitte miinita tööst, siis sain loa seal vaadata, siis tegime seal fotokoopiat portreedest, aga Griša Kromanov, ta tajus kaasaega, ta tajus, mida ta tahab, samas ta oli väga närviline, ta ei suutnud väga otsustada, ta, ta piinas ennast ja teisi sellega, et ta ei suutnud kuidagi otsustada. Ja võtteplatsil vahest tuleb väga kiiresti otsustada, aga vot see otsustamise hetk, see võis venida ja venida. Aga samas Stahli kompromissitu ta näiteks ütles ära rollid Jefreemovile, mis tollal ei olnud üldse ette kujutada mingi väikse liiduvabariigi Tallinnfilmi režissöör ütleb ära Freemovile, sest nad lihtsalt ei sobinud see Mizzifreemov pakkusse talle ei sobinud, juba mingid võtted olid teinud ja loomulikult mina pidin siis minema Fremovi juurde seletama. Oleks ma siis käisin ja miks see töödeid ära tüütas? Ma arvasin, et mul saab olema loomingulisem töö ka koos näitlejatega ja niimoodi, kuid väga ruttu kujunes välja siiski see, et Cramo tegi näitlejatega proove ja stseene ise tegi kõike seda ja minule kui teisele režissöörile jäi niisugune suur organisatsiooniline töö. No võib nii öelda, kromonoph enda kõrvale ei usaldanud eriti, ta kutsus mu küll teiseks režissööriks, aga. Ta ei usaldanud. Kui palju olete hiljem filmide teinud? Filmi ei olegi? Televisioonis, ma olen teinud üsna mitu asja, ma olin isegi üks aasta teleteatri pearežissöör seriaal 191, aga enne seda ja ka pärast seda olen ma teinud telelavastusi. Praegu töötab teie poeg Mart Eesti televisioonis. Olete tema valikuga rahul? Tema töötab meelelahutussaadete juhina ja mul on hea meel, et ta saab end teostada ja talle see meeldib Pedam liikunud kõikide oma eelmiste töökohtade valikuga selles suunas, et ta praegu niisugusi saateid vastutab nende saadete eest. Eks näis, mis ta nüüd veel edasi teeb. Ta on üsna normees alles. Tee Ingo olete suure osa oma elust veetnud Pärnus. Algul olite Pärnu teatris lavastaja, hiljem peanäitejuht. Kas Pärnu teatris kohanemine võttis palju aega? Minu esimene esietendus oli veebruaris 1968. Ma ei oska öelda, kas Pärnus oli nüüd raskem või mitte raskem? Ma arvan, et nagu igal pool, sest no ikka promintsiaalsus ei ole mitte geograafiline mõiste, vaid hingeline mõista Tallinnas võib-olla niisugust provintsi aalsus, mis tähendab, et elatakse mingis oma suletus maailmas ei tunta eriti huvi, mis toimub ümberringi. Ei tähenda ka seda, et noh, peabki, panin käima vaatama, aga noh, kuidagi tekib niisugune suletud rahulolu ja mingid omad asjad, mingi toad, mängud, see võib tekkida sama hästi Tallinna Teatris kui mis tahes teises Eesti linnas asuvas teatris, nii et ma ei tajunud küll Pärnus, et ma olen kuidagi eksiilis või et ma olen seal ära lõigatud. Muidugi ma olin ise ka väga aktiivne nõele aastal, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel klappis seltskond just Tartus. Ma käisin väga palju Tartus, puhkepäevadel ja seal oli palju inimesi, kellega mulle meeldis juttu ajada, kellega me käisime läbi, kes meil külas, kes käisid ka Pärnus etendusi vaatamas ja kirjanikest oli seal Mati Unt, Vaino Vahing, Kaplinski, Runnel, teadlased, Linnart Mäll, Igor Tšernov, teatriinimesed siis Pärnus, meil olid sõprussidemed teatri ja Tõravere vahel, siis me käisime näitlejatega tähti vaatamas ja kuulasime ettekandeid. Tõravere rahvas, kes Pärnus teatrisse niisugune huvitav Kas te olete ise ka mõnes lavastuses kaasa teinud? Ja ükskord see oli Majakovski saunas, ma mängisin lavastajat ja see oli ka huvitav lavastus selles mõttes, et ta oli poliitiline, väga aktiivselt päevakajaline, Brežnevi aegne ja uskumatu, aga Majakovski saun oli tohutult populaarne, välja müüdud lavastused, kõik Pärnu teatri 600 kohaline saal välja müüdud. Inimesed tulid igalt poolt vaatama. Vära suri isal tühjaks, sest kadus hädasi Glavlaczpups. Tegelikult mõtetena mängida seda lavastust ja siis ma mängisin lavastajate praktid iseennast, kellele tehakse selgeks, milline peab kunstiteater olema. Pärast seda pole ta enam mitmeid lavastajaid ju mängivad oma lavastustes suuri rolle. Hermaküla oli suurepärane, kes mängis ise, Jaan Tooming on mänginud, see on raske, sellepärast kõrvaltpilku on ka vaja, kuigi väga head lavastajad on ka väga head näitlejad Lembit Peterson ja Elmo Nüganeni Hendrik Toompere ka Tiit Ojasoo no-teatrist on ju väga hea näitleja, nendeta käib väga harva laval. Rohkem lavastab Eestis on väga vähe lavastajaid, kes nüüd ei ole olnud näitlejad, Mati Unt, Merle karusoo, mina ja ma ei oskagi praegu kohe öelda, kes veel kindlasti on mõni veel, kes ei ole laval läinud. Ma teadsin juba kooli ajal juba keskkooli ajal, et ma lähen õppima lavastajaks, mitte näitlejaks, sest mõtlesin kogu aeg, et ega minust nüüd näitlejad küll ei tule. On ju ka selliseid rolle, kus tuleb öelda ainult proua, teile on kiri. Sellise rolliga saaksite juhatada. Hakkama noh, jah, kui seal mõtet on, aga olemas inimesi, kes seda teevad tunduvalt paremini kui mina. Ja tänapäeval üldse see roll muutub naljakaks, proua, teile on kiri. Tänapäeval saadetakse eks Messitš kõike need vaesed näitlejad, kes ütlesid, et proua, teile on kiri, nad jäävad kuidagi arvutimaailmas hätta. 1991. aastal lahkusite te Pärnu teatrist. Ja elus on teatud perioodid, mil tuleb, tuleb muuta, tuleb lahkuda, tuleb teha uus valik. Ja see ei ole absoluutselt, on ka inimesi, kes lähevad pärast ülikooli kuskile tööle ja pärast lähevad selle koha pealt pensionile ja miks mitte, kui neile ei sobi. Aga mina töötasin Pärnu teatris 23 aastat ja ja see oli küll täitsa viimane piir. Praegu ma töötan lavakunstikoolis niimoodi, et mul esimest korda võtsin kursuse 1990, kohe saab 20 aastat täis ja koolijuhatajal on olnud 15 aastat ja nüüd ma lahkun sellepärast, et see aeg saab ka täis. Kuidas te vaatate tagasi nendele aastatele, mil te olete kõrgemas lavakunstikoolis juhataja ametit pidanud? Väga huvitav aeg on olnud, väga palju on no ära teha ja väga palju on jätkunud energiat, väga palju on ideid ja mis on tehtud lavakunstikooli raamatukogu olen koos, tähendas üks parimaid eesti erialaseid teatri raamatukogusid on meil nüüd videotega suur hoone ümberehitus, pööningusaalide väljaehitamine, õppejõudude kutsumine, meil on väga head õppejõud, praegu väga erinevatel aladel ka noorte õppejõudude koolitamine, põhiline, mida koolijuhataja saabki teha, ongi see, et kooliprogramm õppejõudude kutsumine, sest muidu on akadeemiline vabadus, see tähendab seda, et kui õppejõud kutsutud ja tema töötab, siis tema töötab nagu tema oskab ja keegi ei sekku sellesse. 2002. aasta Postimehes kirjutab Mati Unt teie artiklite kogust, mis oli just siis ilmunud. Ta alustab seda artiklit, nii meenus tühi-tähi. Normet elas kunagi mu lähedal. Olin sinna äsja kolinud, 100. külma ja vastikut sügisvihma läbi pimeduse ja Bladina lähenes mulle jooksev inimkogu. Selgus, et normetegi hommikujooksu ja vihmaga. Kas see on talle iseloomulik? Iga asja saab tähtsaks teha, kuid midagi olulist saaksid hea tahtmise puhul siiski välja kaevata. Võiksime öelda, et Normet on visa ja süstemaatiline. Mida te selle peale kostate? Aitäh, ma elasin siis Kadriorus, ma ikka tegin jah, niisugust hommikujooksu praegu ma nagu enam joosta ei viitsinud, ma jalutan külvaest. Viljandis oli väga ilus jalutada lossimägedes. Aga Mati käis hommikuti leheputkas, talle ei meeldinud lehti tellida, talle meeldis hommikuga leheputkas ostmas. Trehvasin ta küll, ta oli väga varajane, sest tööjõudlus oli meeletu. Kui mõelda pidevalt lavastas, siis tal ilmusid kogu aeg kolumnist sirbis. Siis ta valmistas ette järgmisi lavastusi, ta kirjutas inseneeris lavakunstikoolist, ta õpetas dramaturgi tänu temale me üldse avasime selle eriala ja ta töötas hommikul kuskil viiest kuuest, kui teised hakkasid teatrisse tööle minema, sest tal oli juba üks pool tööpäeva läbi. Nii et ma tema jõudlusega küll ei ole. Visa olete, no ma mäletan, lapsepõlves elasime voolu tänaval, emaga ja õega ja siis ma mäletan, seal oli puuküte ja siis tuli puid riita laduda. Minagi niuke meesterahvas, perekonnas boss, 14 aastane või midagi sellist mobiilse laduma, suured riidad. Vaatasin lootusetu näoga neid puid, mis tuli panna riita, aga siis kuidagi tegid ja tegid ja tegid ära isand tüdineda ja lõpuks ta oli valmis ja vot see tunne on mul hiljem ka meelde tulnud, kui ma pean mingit tööd tegema, et ma teen ja teen ja teenijana kunagi ta saab ju valmis see puurida, tunne on mul ikka sees. Kuulame nüüd laulu teie lavastatud muusikaliste Sorbas esinevad liideedre Feliks Kark ja Aare Laanemets. Vanad mutid. Ma sind ei jäeta massi, kolmed vähemaks läinud on küllati, meil läks, et mind jäeti ta Macinge jääda. Jääd põlema Valtega tõotavad olla peale peale peale jääda. Ma ei tea, miks, jätab küll südameks. Küll, kuid nii see on. Miks peaks ta teid jätma? Eesti tervishoiu ekspert Afganistanis Anu Raisma. Te töötate riigis, kus on sootuks teistsugused kombed ja traditsioonid mida tuleb austada. Kas teise kultuuriruumi sisseelamine võttis kaua aega? Ei võtnud kaua aega, ma olen islamimaades varem tänud. Ma olen selle kultuuri ja selle religioon Nonii kohta ka täiesti sihipäraselt lugenud ja uurinud, selle tõttu ma teadsin, mis mind seal ees ootab ja see sisseelamine oli nüüd sellesse kultuuriruumi küll hästi sujuv. Kui ma sinna sõitsin, siis minul suur hirm oli, et sellises meeste maailmas nagu on Afganistani ja nagu on üldiselt kõik islamiriigid, et mind kui naist ei aktsepteerita, aga see oli nüüd küll täiesti asjata hirm, see sõltub ikka väga sellest, kes sa oled ja mida sa oled tegema sattunud. Mis on need elementaarsed asjad, mille vastu me ei tohi seal maal eksida? Meie põhjamaine viisakused ulatab tervituseks käe, ei tule seal kõne allagi, et ühelegi meesterahvale ise kätt ulatada ei tohi. Küll aga oli minu üllatus suur nendepoolne suhtumine oli nii palju aktsepteeri, austav, et nemad mulle kõik kättpidi teretlast. No ei ole mina elus mütsi kandnud. Lapsest peale ei ole armastanud mingeid mütse, et isegi siis, kui külm väljas oli siis meeldis mulle Käia puhta paljapäi, aga seal, kui ma lähen baasist välja, siis peab mu rätik peas olema, sest seal on väga solvav neile, kui uksed on katmata. Mida tuleb riietumisel arvestada? Ei riietuse poolest nüüd mingisuguseid erilisi nõudeid ei ole, küll aga see, et käed ja jalad peavad kaetud olema, see tähendab seda, et kui mul on jalas pikad püksid ja pika varrukaga sviiter või särk et siis sellest on täiesti küll. Kui kaua te olete Afganistanis olnud ja kui kauaks te sinna jääte? Ma olen seal praeguseks olnud üheksa kuud. Läksin mina Eestist Afganistani kuuekuuselepinguga. Mul ei olnud julgust võtta aastast lepingut, sest ma ei teadnud, kuidas ma selle olukorraga hakkama saan, kuidas mulle sobib ja ennast siduda aastase lepinguga täis ülemini, julguse. Esimese kahe kuu jooksul oli mul selge, et poole aastaga ei tee ma seal mitte midagi ära ja nii nagu ma siin Eestis oma kolleegidele lubasin, et ma võtan otsuse vastu esimese paari kuu jooksul, nii ma ka tegin ja ütlesin, et ma jään nüüd siis aastaks ja praeguse seisuga tundub, et ma pikendan oma tööd Afganistanis veel kolme kuu võrra ehk et kokku tuleb siis aasta ja kolm kuud ja tagasi tulema järgmise aasta maikuu lõpus. Selliseid töökogemusi nagu on, teil on vähestel eestimaa meedikutel. Eesti päästemeeskonna liikmena olete te sõna tõsises mõttes käinud läbi tulest ja veest, kus sellised vaprad naised sünnivad. Kus ma olen sündinud, ma olen sündinud Tallinnas, ma olen kasvanud Tallinnas vahepeal elanud 15 aastat Tartus peale kooli lõpetamist ja siis tulin Tallinnasse tagasi. Te õppisite Tartu meditsiinikoolis. Kuidas te sinna kooli sattusite? Ma olin vast kümneaastane või, või mõni aasta vanem, kui minu onu võttis mind kaasa anatoomikumi tart. Ta oli ortopeed ja ta oli Tartu ülikoolis ka õppejõud. Ja sellest ajast ma teadsin täpselt, et meditsiin on, on see, kust mina üle ega ümber ei saa. Kahjuks olin Mongoolias laisavõitu õpilane ja seda just eriti füüsika vallas, mis mulle sugugi ei meeldinud ja füüsika eksam ülikooli sissesaamisel jäi, jäi nii suureks komistuskiviks, et natukene jäi sellest sissesaamisest puudu 0,5 punkti. Sellega jäime ukse taha ja siis läksin õppima metõeks. Selle Metcoli ära lõpetasin ja see minu minu keskmine hinne oleks võimaldanud mul ülikooli minna ühe eksamiga siis ma korra selles suunas mõtlesin, et siis oleks ju hästi kerge üritada, aga siis oli mul poeg väike ja ma mõtlesin, et no kui kaua veel, ma saan talle öelda lõpmatult, et ole hea, mängi omaette. Ema õpib, et seitse aastat niisugust perspektiivi veel juurde võtta tundus kuidagi nii üle kohtusena, et ma otsustasin, et aitab nüüd küll ma teen seda tööd, mida ma õppinud olen ja mida ma oskan. Siis juhtus niisugune huvitav lugu, et USA lõi ühe programmi, mille alusel kutsuti Ameerikasse õppima endise N Liidu mõjusfääri meedikuid. Ja minul oli õnn selles programmis osaleda ja Ma olin kolm kuud Washington dissiis Washingtoni ülikooli juures täiendust kliinilise toksikoloogia erakorralise meditsiini alal ja Eestisse tagasi tulles. Parasjagu siis avati osakond, mille nimi oli katastroofimeditsiini keskus ja kus selle osakonna töö ühe osana hakati õpetama parameedikuid. See oli Eestis üsna uus asi ja tegelikult võib seda 90 kuuendat aastat lugeda aga Eesti erakorralise meditsiini alguseks. Sest enne seda ei olnud erakorralist meditsiini õpetatud ülikooli see imet koolis, et kõik, kes töötasid kiirabi peal, kes töötasid haigla vastuvõtuosakondades tegid seda tööd parema äratundmise järgi, aga kindel süsteem ja väljaõpe selleks tööks puudus. Nii et koos kolleegidega, kes me Ameerikas õppimas käisime, võiks küll öelda, et sellesse algus Eesti erakorraline meditsiin ossele õpetamisega tegin kiirabi tööd kuni afganistani sõiduni. Anu te lõpetasite ka Pedagoogikaülikooli, kuidas te küll selle aja leidsid? Aitäh kuluma selle erakorralise meditsiini õpetamisega olin tegelenud aastaid ja aastaid. Praktiline pool oli mul olemas, aga pedagoogika nii-öelda sellest teoreetilisest poolest ei teadnud ma midagi. Siis päeval ma mõtlesin, et nüüd on elutükk aega väga rahulik olnud, mida ei peaks ju ometi tegema ja kuna laps on nii suur, et seda enam iga päev utsitada ei ole vaja, jääd langevarjuhüppeid ma nüüd vaevalt sooritama lähened, siis läheks ülikooli minekuga läks mul iseenesest hirmus hästi, uurisin kõik väljalt, mida, kuidas ja kui palju õppida ja vaatasin, et õpe makski ei ole kallis ja ja saan hakkama. Aga peale sisseastumisteste vestluseid keskmiste hinnete arvestamise sattusin mina sinna üsna etteotsa. Nimekirjas ja nimekirja eesotsas üsna mitu kohta olid riigieelarvelised, nii et selles suhtes läks mul päris hästi, sain mina riigieelarvele selle kohale ja 2004. aastal ma selle pedagoogikaülikooli, siis oli ta veel pedagoogikaülikool, lõpetasin ütlemata huvitav aeg elus, et ma olin kohutavalt hõivatud, tegin oma õpetamise tööd ja, ja sõitsin kiirelt ja koolis ka õppisite kaugõppes. Jah, see iseseisva töö maht oli nii üüratult suur, et kui ma kolm aastat õnnelikult läbinud olin, ma lubasin, et rohkem ma enda elu enam nii keeruliseks ei tee, ma endale ühtegi puhkepäeva nädalas ei jäta. Ma pean ütlema, et ma ei ole oma sõna pidanud, sest praegune töö on täpselt samasugune, ma ei ole endale nädalas ühtegi puhkepäeva jätnud. Kuidas teist testi päästemeeskonnaliige sai? Peale seda, kui tulin minema Ameerikast õppimast sattusin Ühele katastroofimeditsiinikeskusesse, kuulsin, et luuakse päästemeeskond, mis alguses kandis nime Estonian Reskyfors ja pannakse niisugune meeskond kokku katastroofide ja kriisisituatsioonide jaoks koosneb ta siis erinevatest üksustest, kus on välihaigla ja kus otsingu- ja päästerühm ja ja selle tiimi meditsiinimeeskonna juhiks sai minu väga hea kolleeg Andrus Remmelgas, kellega ma sellel ajal koos katastroofimeditsiinikeskuses töötasin. Ja noh, absoluutselt esimesest hetkest teadsin mina, et mina tahan ka, vot see tunne oli nii tugev. Armastus esimesest silmapilgust võiks selle kohta öelda, aga paraku oli see meeskond ikka üdini maskuliinne ja nad kõik seletasid mulle, kuidas need olukorrad on nii rasked ja see tee on nii raske. Reisi niisugusele tööle ei võeta, ma näitasin üles üsna suurt jäärapäisust. Eesti päästemeeskonda, nii vabatahtlikult võetud kohustuseks oli, oli Eestis mitmetes ürituste turvamine, see oli teatud määral õppuset jälle oma nii-öelda see välihaigla püsti panna, küll mitte täies mahus ja täies varustuses, aga aga ikkagi lahti pakkida ja pärast kokku pakkida, et töö ja oskusi ikka näppudest püsiks. Ja mina täiesti vabatahtlikult kõik need ürituste valvet tegin kaasa, sellepärast et inimesi oli alati puudu, et kõik mitte ei saanud kas oma töö või, või isikliku elu tõttu, siis mina tahtlikult kõikidel nendel üritustel tööd tegin. Ja see minu kangekaelsus kandis vilja, kui 90-l üheksandal aastal minu kolleegid päästemeeskonnast küsisid mu käest, et neil tuleb nüüd Islandi lõpus, kas sa tahad sadul? Ma pean päris ausalt ütlema, et mulle vist ei ole elus tehtud suurimat komplimenti, sest ma tundsin, et see on see nii äraütlemata suur asi, et see on kõikide minu püüdlustes unistuste eesmärkide saavutamine. Olen nad nüüd saavutanud ja neid õppuseid tulija tuli ja, ja saime hulka kiidusõnu, kõik muudkui kiitsid ja imetlesid, et oi kui tubli haiglat Te olete kokku pannud ja minul oli küll niisugune tunne, et mina jõuan enne pidulikult pensionile minna, enne kui Eesti päästemeeskond kariaalsele missioonile satub. Ja siis see tuli 2005. aasta alguses sõitsite Indoneesiasse, kus oli toimunud suur looduskatastroof, tsunami. Jah, selle missiooni järgi võisin öelda, et mitte ühtegi õppust ei saa alahinnata. Ta oli niru õppus, Kulali niru õppusi saab õppida nendest vigadest, mis seal niru oli. Aga kui palju kordi nii minul kui ka minu kolleegidel oli tunne, et me oleme juba selles olukorras olnud ja me oleme seda juba teinud tänu nendele õppustele. Ja 2005. aasta sügisel sõitis teie meeskond Pakistani maavärina ohvreid abistama. Kas see pilt, mida te Pakistanis nägite erines palju Indoneesias nähtust? Kui need visuaalselt võrrelda, siis see, mida oli teinud tsunami oli kordi ja kordi hullem minu pilgule maavärina tagajärg, mis oli ka hull käisele tsunami purustuste kõrval tagasihoidlikuks kindlasti halvasti öeldud ja, ja meie otsingu- ja päästemeeskonna poisid kindlasti raputavad mu poole või tiibutavad, mul pole sõrme, et niimoodi ei saa võrrelda, aga see on nüüd küll puhtal kujul emotsionaalne võrdlus. Võib-olla selle tõttu, et me sattusime maapiirkonda, kus ei olnud väga kõrgeid hooneid, ei tundunud see nii katastroofiliselt, on küll, aga see kohutav hulk vigastatuid, kes olid, andis selgesti tunda, et see maavärin ka nendes suhteliselt madalates majades oli äärmiselt traagiliste tagajärgedega. Kui te Pakistanis olite, siis ei olnud ilmselt veel aimugi, et varsti-varsti tulete Pakistani naaberriiki Afganistani tööle. Ei, sellel. Kellel ei olnud mul mitte mingisugust mõtetki selle kohta, et ma võiksin sattuda kunagi Afganistani küllaga vastu Ta aasta veidi rohkem tagasi pikk vahemissioonidele ja mina niisugune rahutu, hakkasin konkreetselt otsima võimalust, kuidas afganistani tööle sattuda ja ainukene niisugune reaalne võimalus mulle tundus olema Eesti kaitsejõudude raames. Kuna ma kuulsin, et kaitsejõud korraldavad lühiajalise väljaõpped tsiviilmeedikutele, et neid kaasata militaarmissioonidel, siis panin ma ennast sinna kirja, saates ära oma jalanumbri ja pea ümber mõõdugi vormi saamiseks. Ja siis ühel päeval helistas mulle doktor Argo Parts, kes rajal töötas tervishoiunõunikuna Helmandi provintsis, et aeg hakkab varsti otsa saama. Kas sa ei tahaks tulla mind välja vahetama? See oli uskumatult ootamatu minu jaoks siin, et me oskagi sulle praegu vastata. Anna mulle paar päeva mõtlemiseks ja kui ta helistas tagasi tunni pärast. Küsimus on hoopis midagi muud, siis ma ütlesin, et ma juba mõtlesin valmis, Ma tulen. See otsus sündis niimoodi tunni jooksul. Ma täpselt teadsin, et Afganistan on see rikkam, Ma tahan sattuda. Ja ma olen hästi tänulik, et saatus mulle selle võimaluse ette tõi, et ma sinna pääsesin, see on. See on päris kindlasti üks huvitavamaid aegu minu elus. Kuidas teile tundub, kui palju on teid muutnud kõik see, mida olete kogenud Indoneesias, Pakistanis ja nüüd Afganistanis? Eks kõik need tööd on mind kuskilt kandist muutnud mingi jälje nad jätavad enda puhul ma pean ütlema, et Mulle mulle vähemalt tundub, et see jälg on olnud üdini positiivne. Tulles tagasi niisugustest kohtadest, mõtlen ma, et mille üle me siin viriseme? Me elame hästi, meil on kõik korras, meil ei ole aimugi muredest, mis mujal maailmas inimesi ümbritsevad. Oleme nagu loto täismängu võitnud sellega, et me elame regioonis, mis on teismeliselt rahulik, mida ei ähvarda värin ega üheksas laine, kus usk on nii tolerantne, et sellel pinnal sõda tulemas ei ole. Inimesed tegelikult elavad suhteliselt hästi, aga siin kohapeal kaua olles kipub see endal ka meelest ära minema ja igapäeva on elu toob kaasa ikkagi neid situatsioone, mis paneb nina kirtsutama ja, ja väikest viisi kaasa virisema, et vältida seda virisemist, tuleb vahepeal näha seda, mis on tõepoolest raske. Kuulsite valitud palu 2009. aasta personal saadetest. Saatejuht oli Mari Eli.