Kuidas näeb välja üks metsamoor? Võimalusi on ilmselt küll ja veel, aga tänase saate peategelane vist esimese hooga küll ühtki neist ei meenuta. Teisisõnu astus tookord raadiomaja uksest sisse üks üsnagi linnamoeline noor daam kelle puhul ehk ainult ebaharilikult rõõsk jume reetis, et ta just igapäevaselt kontorilaua taga oma tööd siiski ei tee. Irje karjus on inimene, kes lõpetas Tartu Ülikooli folkloristika ja hakkas ühel hetkel maaelamist ka reaalselt igatsema. Et saaks loodusega sinasõbraks ning taimede väega nii omaenese kui teiste tervist turgutada, sama hakata. Tasapisi tekkis VTK talu ja selle perenaisel tekkis senisest sootuks erinev elamise viis. Temast saigi metsamoor. Mini, mis meeldis kohe jäägitult, sai peatselt ka laiemalt tuntuks, sest kes ei tahaks, et tema ihu ja hing oleksid terved. Arvata on, et seesuguste tahtjate hulgas on ka meie tänased head kuulajad ja jääb üle loota, et Irje karjuse alias metsamoori jutt mõjub teile sama soojalt ja kosutavalt nagu siin kõnelejalegi. Koos Jaan Söödi lauludega. Saate koosta Sally Normet-Saarna head kuulamist. Käin üksi vaikus, kõik tunded kaotanud. Sutt tasast naeru, tihti pean. Üht häält ma kuulen vast. Mõtte nukker Vii Isons. Sus peidus minu saatus. Mu salasoovid, kadunud lootus, üht häält ma kuulen kõike temast. Nuhkervi Isons. Tere, Irja Karjus, tere. Mina pean teid üheks erakordselt õnnelikuks inimeseks, mida ütlete? Ma arvan küll, et ma olen õnnelik, vähemalt niikaua, kui mul on see õnnetunne kuskil kuklas, et nii kaua ma olen rahul ja kui sära hakkab kaduma, siis järelikult on miskisugune probleem tulnud, et siis siis ma hakkan lahendama seda, aga jah, pidevalt õnnetunne olema, siis ma tean, et ma olen eluga hästi hakkama saanud ja saan edasi oma eluteed liikuda kuskile kõrvale teel ära eksid, siis annab ju elu, annab kohe märke ja siis ongi aru saada, et midagi viltu läinud. Et sellel seisukohal, et inimene on tulnud siia midagi õppima või kogema ja et kunagi see kõiksus ei taha halba, et kõik need õppetunnid, õnnetused, mis iganes probleemid antakse selle jaoks, et sa jõuaksid sinna tee peale tagasi. Kui sa oled ära eksinud, et et see ongi see, et ma võtan seda alati positiivsest küljest, et iga õnnetus võib olla positiivne. Selle lõpptulemus. Olete nõus, kui teie kohta öelda loodusterapeut, taimetark, loodusravitseja kõik sellised väljendid on õiged? Jah, et võib-olla mitte selles traditsioonilises tähenduses, pigem pigem loodusterapeut Ma tegelengi teraapiat küll, aga pigem see, et et ma püüan inimesi juhtida sellele teele, et nad ise vastutaks oma tervise eest. Ei, mõtleksid selle üle, et miks haigus siis tuli neil? No mulle tundub, et kunagi varem pole olnud sellises koguses kõikvõimalik, taimetarkust toitude ja loodusravialast informatsiooni, raamatuid, artikleid ja nii edasi ja nii edasi ja selles virvarris nüüd selliseks omanäoliseks tegijaks jääda pole ilmselt niisama lihtne. Nojah, et seda infot meie ümber hästi palju ja raamatuid on meeletult paljud raamatupoodi minna, sa võid sa sadade kaupa otsida, aga, aga mina olen näinud seda rada, et et kui ma sellel aastal otsustasin tegema hakata loengute sarja, hakkasin, kui panema neid teemasi, siis see kõik tuli selle 20 aastase kogemuse baasil ja ma ise ka imestasin, et, et nii palju, sest ma nende loengutel ei, ei räägi mitte sellest, mis mu raamatust lugenud olen, vaid just seda, mida ma ise kogenud olen. Julgen öelda, et mõne asja kohta seda ma ei tea. Ma ei ole seda kogenud. Ja, ja võib-olla mõni raamat, mida ma olen soovitanud, on ka just see, et ma olen ise teooriad läbi kogenud enda peale. Et sellises keskkonnas elamine nagu mina, et see on üsna palju õpetanud, et see ei ole tegelikult lihtne olnud, aga see on hästi põnev olnud, see elu olen ma ju täitsa metsas Võrumaa metsade vahele. Et see on täiesti niimoodi otse otsejoones öeldud, et ümber on järved, metsad, võsa, porised teed, kõik see halab ära, mis seal Lõuna-Eestis on, et et lähim naaber pool kilomeetrit, mets on küll vahepeal. Ja vot sellises keskkonnas seal elate Võrumaa metsade keskel järvede vahel ja nimeks on teil muuhulgas ka metsamoor, metsamoor, Alija Sirje karjus. No kuidas siis tekkis metsamoori kodu, kus inimesed ennast turgutamas käivad? No tekkis õige ammu aega tagasi, me olime linast kolinud sinna maale elama, sest meil oli visioon, et, et ka maal võib õnnelikult elada ja eksisteerida. Ja otsisime sõna otseses mõttes otsisime endale selle koha Me. Ja kui me sinna jõudsime, oli aprillikuu ja me jäime sinna kinni autoga pori sisse, linnainimesed kahekesi, nagu me olime tookord oma abikaasaga ja ratas tuli autol alt ära ja juhtus igasugu kummalisi asju tolles kohas. Ja millegipärast tuli sisse, selgusid, siia me jääme. Me läksime siis Tartusse vanematele ütlema, et me leidsime endale kodu ei saanud, mõtlesin, et natuke on ära keeranud see noorpaar vist, et ega ta ometi sinna niimoodi päriselt ei lähe. Ma olin üleni porised, sest me olime autot välja urgitsemine muda seest paar tundi ja tegelikult sistame selle aasta jooksul hakkas neile selgeks saama ja see täiesti sihuke kindel mõte meil sinna võssa minna. Võib-olla räägin siukse väikse seiga, et sel hetkel, kui siis vanematele oli selgeks saanud, et me tõesti läheme sinna metsa elama, isand otsustasid vaatama tulla? Jaa, muidugi me pildistasime kõike seda keskkonda said lagunenud varemed, hästi palju võsa ümberringi, selline tõeline padrik, kus andis läbi tungida, maime küll natuke pruukinud seda võsaga ikkagi oli täielik padrik ja lagunenud majad. Tegime pilte seal ja pärast hiljem, kui meid pilte vaatasime, siis see, mis sealt nagu piltide pealt slaidi pealt tookord siis vastu kumasse hästi kummaline, sest enne seda olime pildistanud, kuna me elasime Soomes mõnda aega Helsingis, seda kivikirikut ja talupilt oli sattunud sinna kivikiriku pildi peale ja pilt siis iseenesest nägi kokkuvõttes välja Seineselt võsa vaheldunud niuksed küünalde tuled. Noh, ühesõnaga sellised hinged, kes seal puude vahel on, või haldjad või et sihuke võsa, kastike varemed ja siis hästi palju küünlaid ümberringi seinaga küünaldega täis tikitud, et selline siin juba natuke sümboolne või müstiline pilt, nägi see välja, et selline me elu ongi olnud ja polnud kahtlustki, et see on õige koht, jah. Et tegelikult noh, me rääkisime, kuhu me läheme või mis me kavatseme teha, siis ega vanemad ei uskunud, aga see koha, energeetika niivõrd võimas isegi seal võsa sees, kus ei olnud praktiliselt näha, et seal vaba pind oleks meeter jagu astuda. Et see koha energeetika on niivõrd võimas, et. Ühel hetkel nad said aru sellest, et miks me seal olema ja praegugi on need inimesed ülevalt mäe pealt alla sõidavad siis kes on vähegi tundlikum, see tunneb juba sealt mäe pealt, et midagi niukasti võimastan seal ees. Ja, ja kui me pikkamisi neid puid maha võtsime, euroopisime seda võsa, siis hakkas see pilt seal niimoodi avarduma ja laiemaks minema ja tõesti seal õue peal seistes tekib selline hästi hästi huvitav tunne, et paljud inimesed ei kannata seda välja. Esimese ropsuga. Võib-olla näen seda, et kas hakkab pea ringi käima või valutama või nad lihtsalt tunnen seda ei oska seletada, lähevad, et nad ei, ei, et see kõik on nagu liiga võimas, et kuna need puud, mis me seal on ka saared ja tammed vaheldumisi, et need on kaks võimast juht, puud, mõlemad nad hiiepuud ka olnud, et neid on seal hästi palju, nad on hästi vanad, võimsad ja paljud inimesed ütlevad, et see esimene õhtu seal olla, aga noh, kes tulevad pikemaks ajaks, et et see mõjub niivõrd emotsionaalselt tugevalt, et ta võib hästi palju peavalu tekitada, näiteks inimene ei suuda vastu võtta. Ja siis teisel päevas hakkab siis nagu vaibuma ja kolmandal päeval siis nagu inimene tegelikult on, väga paljud on öelnud, sellepärast ma räägin, et on elu hakanud hoopis teisest vaatenurgast vaatama, et just need, kes on pikemalt naistelaagrite naised, näiteks pikemat aega meie juures võimas tunne, et võib-olla noh, inimesed on erinevad, et ei suuda seda kõike korraga vastu võtta. Häälune Weilist nüüd. Kord sinu suust tahaks tama. Kas ka samu peekrist veel joon? Ka unustuse jõel on kallas kahel pool. Ka unustuse jõel võib seisatada. Kord siin usu, tahaks tama. Kas möödunu silmi väls? Tagas matud nüüdki. Igavale vargsi sub. Ma arvan, et sinu suust tahaks hindama, kas päevadeks kevadel. Ka unustuse jõel. On kallas kahel. Ka unustuse jõel võib see sattuda kaunustuse ja. Karts silla no. Ja siis mu juurde jälle too. See alguste algus oli siis teil kuskil paarkümmend aastat tagasi jah, kuskil seal paarkümmend aastat tagasi. Praegu on metsamoori kodu nimeks veetkad, oh ja on olemas suur metsamoori park, kuhu te olete erie siis kaasanud ka ümberkaudsed talud ja seal käivad inimesed oma keha ja vaimu turgutamas ja ma arvan, et on rõõmsad ja tänulikud. No kuidas teil endal üks tavaline päev välja näeb? Siukest tavalist päeva, et teil ebatavaline? Et see sõltub täiesti aastaajast, et aastaajaliselt on täiesti erinev põhiliselt siis seal talus tegutseme ja, ja me oleme läinud selles mõttes nagu hooajaliseks, et kevad-suvi ja sügise poole talvel igaüks teeb oma tegemisi siis ja tegeleb muude asjadega. Aga suvine päev on nii, et meil käib hästi palju rahvast külas, gruppidena laagritena ja sõltubki sellest, et kes siis tuleb, et vastavalt sellele see päev läheb, et suvel on praktiliselt hommikust õhtuni ikkagi väljas ringi jooksmist. Vahest mõni inimene küsib, et kuule, sa üldse ei käi jõusaalides ja ja jooksmas, et kuidas sa nii hästi vormis oled, aga meil on seal ainult mäed ja orud. Ja kui sa oled niimoodi päevas paarkümmend korda käinud üle mäe, siis päris hea treening või muru niitnud või midagi sellist teinud, et selles mõttes kõik tuleb loomulikult mille poolest need inimesed siis rikkamaks saavad, kes juurde tulevad turgutuste kosutust saama, noh mis nagu põhiidee on see, et, et me püüame erinevates taludes neile seletada või näidata, et mis on erinevad võimalused, kuidas loodusest saada sellist jõudu ja, ja, ja abi ja, ja kuidas suhelda selle loodusega eest ära kasutades eestlaste vanu teadmisi, oskusi, et noh, minu juures on siis ravimtaimede pool ütleme see keskkonna tunnetamine, kuidas oma meeli avada, kuidas ta vastu võtta mingit konkreetset asja vaadata hoopis teise nurga pealt noh, näiteks, et käite inimestega ringi ja näitate kas mitte näitama ka näiteks, et kuidas sa saad näiteks maaga koos hingata, läbi maa, hingata, teete läbi harjutusi, siis siis räägin muidugi näitan neid ravimtaimi, mis kasvavad, aga ma püüan ka seletada nende ravimtaimedele loomust, et miks ta just kasvab seal ja et kuidas on nagu hästi palju sõltub sellest kõrval ta kasvab ja kas talle meeldib seal kasvada ja mida sa, Daini näide noh, no näiteks see, et et noh, kui me vaatame neid ravinud, mis, kas see on ju kõik näha, eks ole, põllu peal, et miks siin näiteks sellele taimele meeldib kasvada. Aga teises keskkonnas on ta hoopis teistsugune, et kas see, kas see nagu mõjutab selle ravimtaime omapäraga see pool, et noh, räägitakse väga palju räägitakse sellest, et taimed kasvavad inimesele appi. Et ta püüan seletada seda, et see ei ole mitte ainult see, et sinu koju peab mingi taim kasvama, et sa pead oma aias selle kaevama ja ära sööma selle taime vaid ka see, et kui sulle jääb mingisugune taim silma, et mida sa sealt välja saad lugeda, et, et just see, et kus keskkonnas Ta on, et kuidas see taim sulle appi tuleb, et kuidas ta saab väljendada inimese loomust mida ta räägib sulle, et kas tal on mahlased lehed, kas ta on niisugune lamanduv taim kas ta on niisugune tugev ja sitke taim nagu näiteks raudrohi, tugeva varrega ja tugeva õiega ja õitseb septembri lõpuni oktoobrini välja igasuguses pinnases, mida räägib sulle raudrohi näiteks ja mida räägib sulle näiteks vesihein, mis on hästi pehme ja madal. Et miks see ühel hetkel märkad neid taimi, infot, nad tahavad sulle anda, et see on ka see, kuidas nad tulevad sulle appi. Jää raudrohi on oma energeetikat ja elujõuga seotud taimed, see on see, et, et ma saan hakkama igasugustes tingimustes ja mind ei häiri see, mis mu ümber on, et ma olen mina ise ise teen oma elu seal raudrohi. Et, et see pool näiteks, et siis inimene saab vaadata sealsamas keskkonnas neid taimi. Ja mõelda enda siis läbi, et, et mis tunne tal tekib, kui ma näen seda Madarad, seal näiteks või tunne seda lõhna või nuusutame, jagatsume ja vaatame ja kasutame erinevaid meeli, siis, et et just see, et mida sa tunned praegu konkreetselt, et kui sa näed seda taime, mis sinu sinu hing sulle räägib, sel hetkel jagas Taima siis hingeline olend, vaid on hoopis vaimne olek. Et kas loom on hingeline olend või vaimne, olete inimene täpselt samamoodi. Kas teile tundub Irjet vahel käib seal ka seesugust rahvast või ütleme olgu või üksikuid inimesi, kes teevad küll rõõmuga selle päeva läbi või kaks päeva teil on seal, eks ole, päevased grupid käivad ja on ka inimesi, kes jäävad mitmeks päevaks. Kuidas need ekskursioonid ja matkad ja tutvumised on kavandatud, et nad käivad ära ja siis lähevad linna tagasi oma tavapärase elu juurde? Unustavad ära? Ei unusta, ma ei usu, et nad unustavad, et mul on niivõrd, võib-olla tõesti on, ma ei oska öelda niimoodi, inimesed on erinevad. Ma arvan, et nad ei unusta, et et ma ei tõesti harva kui ma näen, et kuna, kuna ma olen niivõrd kaua sellega tegelenud, siis grupp tuleb, siis ma ajan oma kombitsad laiali ja minu eesmärk on see, et kui ma räägin, siis 100 protsenti kuulab ja mõtleb kaasa, et kui ma tunnen, kas üks inimene ei kuula Vera kaasa, siis ma ei räägi. Ja ülejäänud 100 kannatab, see on päris, see on päris hea, selline selline kogemus mul olnud, aga, aga ma arvan, et ma olen saavutanud. Ja see tähendab seda, et, et ma arvan, et nad ei lähe ükskõikselt koju, neile kas meeldib või ei meeldi nad, kas nad võtavad omaks? Ei võta. Aga ma arvan, kas ühe asjana oma eluks vajalikuks kogemuseks saavad sealt, et sealt edasi mõelda, ükskõik, kas see siis on mingisugune. Et noh, millega nad nõus ei ole, nad mõtlevad seda edasi või siis mul on väga palju tagasisidet tulnud, näiteks kui varem olid meil rohkem lastegrupid, et siis ma mäletan, ma sain ühelt emalt kirja, et et mis te mu lapsega teinud olete, Tallinna laps tahab maale elama minna. Ma ei suuda teda ümber veenda, et selliseid on päris tihti nagu lastegruppide puhul, aga täiskasvanutega on ka niimoodi, et mul on väga palju tagasisidet tulnud, et ja, ja väga palju räägitakse edasi seda, et loomulikult võib olla negatiivseid mõtteid. Siis noh, inimesed on erinevad, ei saa. Kust on vähestele antud, kes igas asjas positiivset näevad, et palju asju või mitte. Nii me võib mitte nõus olla sellega, mida ma räägin, seda marati alguses ütlen, et see ei ole mingisugune 100 protsenti tõde, mis ma räägin, vaid ma annan teile mõtteid teie sisseediga, ehitage oma siis sellel baasil, mis teil on üles sama mõte. Keegi tulla võib matnud endasse kõik ööd udu, niisked, keegi tulla või pole tulemiseks teed. Kõik. Kuid mis sellest, kui seade? Et. Keegi tulla või kui Allast päev võitjaks keegi tulla võib? Millal käin õidele, ootan aastasadu nii ja ei tea, mis sedagi keskel tulemata. Keskendu. Ta mõju vist ikkagi keegi ootab nagu last kaugelt maalt. Emahe. Aga õnn ei soosi Mei õnni salli rohtunud. Ema kindlusesse. Ise lei. Te ise olete ilmselt ka see inimene, kes noh, peaaegu 100 protsenti usub loodusteraapiasse? Jah, seda küll mistahes häda puhul jah. Kindlasti, aga mõtlemisega, et mõte on ikkagi 99,5 protsenti, mis, mis mõjub, kui teile siin keegi praegu vastu vaidleks selle ja tolle raske haiguse puhul ei aita loodusteraapia, tuleb sammud seada apteeki või haiglasse, kus ravitakse mõnevõrra teisiti. Mis te selle peale kostate? See on inimeste vaba valik. Et ju ta ei ole valmis selleks, see tähendab kõigepealt seda, et inimene ei usalda iseennast. Aga seda on väga raske ka teha, sellepärast et meie ühiskonnas ja keskkonnas paraku on nii, et see vastutusvõime või õigusse võetakse inimestelt ära, aga kohe esimestel päevadel ja tal ei ole võimalik ennast usaldada. Aga ütleme, inimene võib-olla proovib ja ta on kogenud, et apteegist ostetud tabletid avaldavad kiiremat mõju, kui ma ütlen, nüüd huupi raudrohutee. Kindlasti avaldavad, aga nad ei ravinud leevendavad sest klassikalise meditsiini põhimõte ongi see, et kergendada inimese vaevusi ja, ja nadi midagi, et, et nad ravivad, keeraks või kui siis nad ravivad mingit haigust, siis kindlasti on, on järelmõju organismile selline kannatab mõni teine organ, et see kannatus teisele poole üle ja võib-olla inimesel seda teist kannatust on kergem taluda. Aga noh, mis on nagu klassikalise meditsiini ja loodusravi põhiline vahe, minu arust ongi see, et et kui klassikaline meditsiin ja ravimine ründavad otseselt haiguste haiget organit ja võitlevad sellega selle haigusega, siis seal loodusravi põhimõte on see tugevdada inimese elujõudu, mis tegeleks ise nende haiguste tervendamiseks. Saan ma õigesti aru, et ilmselt on teile siis ka lähedased, mitmed idamaised raviviisid, mis ju ka tegelikult jaatavad seda niisugust üldis inimese organismi tervendamist. Ma arvan, et inimene peaks teadma, mis need võimalused on. Aga ma arvan ka seda, et kuna me oleme põhjamaal meie keskkond ja meie mõtteviis ja meie organismid on hoopis teistmoodi üles ehitatud, nad on ehitatud sellisele suurele kliima vahele. Suvi talv, eks ole, aasta ajada kõik see, kuidas Me elustame võitlema sooja toa eest sooja toidu, noh et me saaks toitu kätte meile kukku banaan kuskilt puu otsast alla, eks ole. Et me peame ennast võitlema läbi tegelikult karmide elamistingimuste, et see on teinud meid hoopis teistsuguseks ja ja need idamaised raviviisid ei pruugi meile mõjuda või nad mõjuvad, nii et me ei saa enam siin keskkonnas hakkama, et me oleme ennast leevendanud nende ravimisviiside, kas me saaksime suurepäraselt sealt idamaades edasi elada hakkama. Aga meil on väga raske kohanduda siia põhjamaistesse oludesse tagasi, et selles mõttes on eesti rahval omal niivõrd suur varasalve et alati annab midagi üle võtta ja natuke külge pookida, aga, aga see filosoofia on natukene teistsugune. Ja loomulikult ma ei pidanudki mitte mingil juhul silmas üks-ühele ülevõtmisaga, ütleme, et see mõtteviis on lähedane, et inimene peab mõtlema kogu oma organismi peale. Seda küll. Jah, et, et inimene on tervik kogu oma, selle hinge ja vaimu ja füüsise ka, et see, see füüsis on inimese pesa ja kodu, hingepesa ja kodu, kus ta peab hakkama saama, mida mõnusam see kodu on, seda mõnusam on tal elada seal, et loomulikult see käib kõik nagu niimoodi käsikäes. Öelge. Kas teil seal Võrumaa metsa sees elades pole kordagi taas tekkinud igatsust suurlinna tuled järele? Ma ei ole küll päris suurlinnas Tartus elanud oma elu, see ei ole eriline, suur linn, aga aga. Ma ei, ma ei ole ennast sinna maale. Täna ei ole kunagi mõelnud, et ma eluaeg elanud seal, et ma lihtsalt vaatan, mis elu teeb ja ma käitun vastavalt sellele, mis tunne mul tule, aga mul ei ole tekkinud sellist vapustavat soovinud kuskile tagasi minna, et ei, ma olen seisukohal, et see, see kodu, kus me praegu elame. Et see alati jääb selliseks pesaks ja selliseks kodupesaks. Aga alati on kõigil võimalus sealt ära minna, teha seda, mis tal südamelähedane on, et et noh, see aasta näidanud, et millegipärast on elu mind just viinud linnadesse ja ma olen väga palju ringi sõitnud mööda Eestit ja ma ei taha küll nende loenguteks nimedega rääkinud inimestega ja selliseid tervisetunde teinud ja mulle meeldib see ja kui ma tunnen, et mulle meeldib see, siis järelikult on see õige ja mul läheb hästi, siis järelikult ma teen õiget asja, et selles mõttes ma ei ole ennast paika pannud sinna, et ma nüüd jään elu lõpuni alati, ta on niisugune koht, kuhu tagasi minna. Aitäh sulle ikka. Ülearust. Oli siin, helesinine, dub. Metsamägedel korraks tõttu liigub veelgi all. Tema Uusast tulitikatuudid. Loodusterapeut, Irje Karjus, te olete selline metsahaldjas natukene maine, kes räägib väga õigeid, helgeid ja armsaid asju, aga niukseid, kõige tavalisemaid, inimlikke möödalaskmisi on teie elus ka olnud, muidugi on olnud ja alati on, tähendab, on olemas ka nüüd ma nutan muuseas, hästi see ju ei olla ja ja ma mäletan, et, et esimesed aastad, kui me sinna kolisime, et, et see rant muutus, no mitte ränk, aga selles mõttes oli ta niivõrd nagu vapustas linnaelu ja maaelu. Me läksime täieliku pära kõrgusesse täielikku võssa, seal ei olnud mingeid majas ega mitte midagi ees. Et ma nutsin nagu Krõõt oma kirstu kohal tõepoolest, ja mul oli tunne ja et ma olengi see Krõõt ja ma ja ma olen loomulikult ma nutan ja mõtlen valesi asju, mingi periood oli see, kui ma märkasin, et millegipärast olen hakanud võtma valesi otsuseid vastu järjest niimoodi. Ja vot see oli see mark mulle, kus ma enam mõtlesin ma edasi ei taha enam siit minna midagi, ma olen valesti teinud. Et midagi, ma pean muutma oma elus igapäevast elu-olu puudutavaid otsuseid üleüldse, et ma võtan kogu aeg nagu midagi on nagu valesti kogu aega ja siis sisse sunnid nagu tead, et see nii ei peaks olema, et kui sa teed õigesti, siis kõik sujub, kõik asjad lähevad nii, nagu peab ja ütleme, kõik need asjad, mis ma olen ette võtnud, on ju üsna ebatraditsioonilised, et kunagi, kui me selle metsamoori perepargi tegime ja, ja me olime ühel maaturismikoolitusele, ma käisin selle mõtte välja, et esiteks see, et, et maaturism ei tähenda ainult majutust ja toitlustamist, vaid seal on põhiline osa elamused. Ei sega mind tõsiselt ju, ei võetud. See ei ole võimalik. No mis, ja kui ma rääkisin seda, et mina tahan teha sellist asja, et inimesed tulevad bussiga minu juurde tallu, vaatavad ringi, lähevad minema, ma ei pannagi neile süüa ja ei pane magama. Et sellel ajal seda nagu oli väga raske omaks võtta, aga nüüdseks siis ei läinudki palju aega mööda, kui tuli elamus turissis nagu päevakorda just selle nime all elamusturism elamusturism on isegi antud välja, siis tead õppematerjale selle kohta ja ja mina siis seal ees rindlasena, eks ole, kes oma siis lolli tookord siis lolli ideed nagu edasi oli tagunud ja koolitajate, vot see põhiline asi, mida nad siis pärast ära näitasid, oligi see, mitte et ma tundsin, et ma ei pakkunud seda, mida nõuti, vaid vastupidi ja siis ootasin, et kas inimesed võtavad selle vastu või ei võta. Ja vot see ongi see sisetunde küsimus, et kas sa võtad õige otsuse vastu, kas sa näed, et hakkab minema, siis sa teed seda edasi? Impulsiivne inimene, et kui mul tuleb mõte, et siis ma tahan selle kindlasti teoks teha ja tihtipeale need mõtted on siuksed, mille peale esialgu pead vangutatakse, et et see ei ole võimalik, kuidas sihukest asja deeda. Aga, aga kui sa tunned, et kõik nagu sujub, et kõik märgid näitavad seda, et et seal on nagu minekut ja, ja see pakub inimestele midagi, et see ongi see, et sa teed edasi, aga kui sa võtad vale otsuse vastu, sa tunned ju ära kohe, et kõik läheb halvasti kõik sellega seonduv nagu tuleb tagasi negatiivsel moel või või vastupidi, et selles suhtes ei ole ma nüüd küll mingi haldjas seal kuskil kännualgel, kõik on nagu hea ja helge ja helesinine, aga ma tunnen, et seal vat hinges on päike ja see särab niimoodi enamuse ajast, et aga te peate ikka natuke haldjas olema, kui teie tütar on vastanud küsimuse peale, kus ta elab. Haldjate maal lugesin ma välja ühest artiklist, aga tulles teie elu juurde korraks veel tagasi, siis võtame seesuguse tähtsa asja igapäevases elus, nagu seda on söömine. Et lapsed eelistavad iga kell nõgesesuppi friikartulitele ja ime ise iga kelm nõgesesupp sugugi iga päev. See on sümboolne, aga nõgesesuppi alla mahub kõik taimne toit, alko aga, aga ma ei tea, isegi mu koer armastab nõgesesuppi. Sõltub sellest, et kuidas sa selle nõgesesuppi teed, nägesuke kirvesuppi teha. Ja tegelikult kui kevad saabub, siis lapsed juba küsivad, millal nõgesesuppi saab, et et see on see, et, et võib-olla neil isegi oleks maitsnud. Aga kas see teadlikkus, mis see friikartul on või milles tehakse, mis seal krõpsude sees on? Et see on nagu see jutt, mis meil kogu aeg kodus käib? Jutud käivad selle ümber. Ma ütlen veel üks kord autoga sõitsime ja poisid ostsid mingisuguse pakipoest ja istusid autosse, hakkasite lahti tegema, tüdruk oli mul tollel ajal vist kaheksa aastane, küsisime ühest suust, et kas sa vaatasid, aga mis seal sees on, see tähendab seda, et kas sa lugesid ka, mis seal pakendi peale kirjutatud on, et sa ikka need eed sealt üle lugesid ja tead, et mis seal nagu sisaldus on selle fakki sees, et täiesti ühest suust, et see tähendab seda, et see kaheksaaastane laps siis tollel ajal tal oli see niivõrd omane, et ta loeb ja vaata et mis seal sees on, et ei võta niimoodi huupi, vaid see ongi see teadlik, et mis siis sai. Et siis me lugesime, vaatasime ja analüüsisime tegelikult, kui sa räägid lapsel ära, et milles asi on tehtud. Siin olid need seimi Oliveri saated, kui nad vaatasid, et milles need kanakrõpsud on tehtud, et kanakondid ja mis seal siis oli, eks ole, lastega tegid siis laste silma all ja rasvases praetud, et et lastesilmal tegid sellesama asja valmis, et siis see emotsioon tekib, et meil on kogu aeg kodus niimoodi. Räägime nüüd läbi, et millest see tehtud on, mis seal sees tegelikult on see punane värv, et see on tehtud kaktusetäidest, eks ole. Kas sa tahaksid ainult kaktusetäid ära süüa? Ja ikka ikka karmiinpunane värv, ei, 120 on tehtud punastest emastest kilptäidest Sis kaktusetäidest, mida pannakse suvaliselt siirupit, mahlade ja, ja väga niisugune kesknärvisüsteemi mõjutav aine või et noh, ütleme mingisuguseid glutomaadi seal, et et kui ma paneksin sellesama pulbri tavalise junni sisse ja seal tekib täpselt samasugune hea liha maitse nagu sa vorsti söödad, kas sa sööksid selle junni ära, kui sa teaksid, et maitse on küll hea, aga millest ta tehtud on? Täpselt samamoodi on selle vorstiga ka, et sinna lisatud igasugu värvained ja ütleme, lämmastik ühesõnaga igasugu kemikaale, et et ja naftasaaduseid tooteid, eks ole, et kas sa tahaksid seal ära süüa. Vaata ka, mida te siis kodus sööte, kas liha ei jõua üldse toidulauale, jõuab ses mõttes, et me sööme, aga neil on õnneks niimoodi, et meil on seal ümberringi selline hea ühiskond ja keskkond, et meil kasvatatakse vabalt jooksvaid loomi, veiseid, kes toituvad siis ise seal rahvuspargis, millest, mida nad, et saavad looduses ja kui loom, siis noh võetakse maha, et siis teatatakse, kes tahaks, siis saab endale osta, et selles suhtes on ta sihuke stressivabalt kasvanud loom ja mina isiklikult väga harva liha, et ma ei, ma ei, mul ei ole vajadust tema järgi tõesti väga harva. Ma ei ole taimetoitlane. Aga noh, see on siis, kui tuleb tunne, et nüüd ma tahan seda siia, aga see juhtub väga harva. Aga lapsed ikka, lapsed tegelevad intensiivselt spordiga, et nad ikkagi tahavad, et selles suhtes on küll, aga, aga ma olen õpetanud neid valikuid tegema. Tegelikult on võimalik poes valikuid teha näiteks või, või ütleme margariin välistatud, et aga ütleme, võide suhtes ja juustude suhtes, et selles suhtes noh, ma olen neile rääkinud, et mis, kus tehakse, kuidas tehakse ja nad teavad, mida valida. Ja ausalt öeldes tunnevad kohe ära, kui miskit on vale, kuna ta on harjunud loomuliku naturaalse toiduga siis neile niimoodi salaja näiteks määrida margariini leiva peal on võimalik, et nad tunnevad selle kohe ära see maitse ja muude asjadega samamoodi, et turu peal ikkagi vaadata võimalikult halli liha tehtud sinki või vorsti, et see võimalikult vähe punas sees oleks. Te ütlesite eri, et lapsed teevad ise ka süüa, poisid on juba suured ja, ja ikka ema eeskujul. Jah, et kuidagi neil on näinud ja neile meeldib see toidu tegemine ja vahest mind viimasel ajal üsna tihti ei ole, kodus ütlesime ka kuulemis hõrgutisi, nad on teinud ja näiteks et noh, näiteks viimati mul vanem poiss tegi siis liha mustsõstardega veini kastmes. Ja oli siis igasugu noh, meil on muidugi oma maitseained kodus, Santa Maria maitseained ei kasuta, et mul on siis nõgesepulber raudrohupull kärjeliivade pulber ja tehtud selline pulbri segu, siis mida maitseaineks kasutada peale, et et nendega nad oskavad väga hästi mängida, et kuhu läheb raudrohtu ja kuhu läheb liivateed ja kuhu punet ja näiteks erinevad koogid näiteks? Mul teine poiss ei ammu juba retseptiraamatut suurt ei vaata, seal tuleb see iseenesest, et et selline toiduga see mäng tegelikult. Ja kui lapsed seda lõbu ära võtta, et ta võib mängida siis harjumuseks ja nad ei tee rutiinselt ega kraadi taha, siis nad ei tee. Aga kui tuleb tunne, et nüüd võiks mõne hea toidu teha või küpsetada midagi või, või teha huvitavad, siis, siis on päris põnev vaadata, mida nad seal köögis kokku keedavad ja salateid näiteks väga huvitavaid teevad. Et loodus meie ümber on lõputu, mõõtmatu ja meisse heatahtlikult suhtuv, kui me oskame seda märgata ja kasutada nutikust ja leidlikkust, on vaja jah, et tegelikult kogu toit on ju suvel vähemalt olemas looduses, et tavalises takjas saab süüa teha ja nõgesest ja teelehtedest ja vesiheinast ja Maltsast ja kõigest tegelikult on niivõrd palju toitu ümberringi, et ei peaks poes käima. Ilm on harv ja imelik aga pahastab, süda jäi hiljaks. Minut ei paraku kipik lollilt elasid aastaid jääb väheks, minu naine, aegus murru, ainult ühte maa-alune läheks meieta minul lõpuni koos. Sina, mu taevas, sina sellessinastiirutav kui roosa arvule. Sunina päris tark ja vaid veidike pärast surma laeva ei vaju. Olles elus, ma palun su käest ära iial mind minema. Minu viimaseks laevaks sai päras laevaevad olles elus, ma palun su käest ära minema. Minu viimaseks laevaks. No nii need asjad korda on, et ühest inimesest saab korstnapühkija, teisest pagar, nagu vist ühes lasteraamatus oli ja ja kolmandas taimetark ning ausalt öeldes ei kujutakski teid Irje kellelegi teisele ette. Jah, tegelikult see väga kummalisel moel sai alguse, mina olen seisukohal, et juhuseid ei ole olemas, et kõik melonit antud, et nii peabki minema. Ja minu siis nii-öelda jutumärkides juhus, mis mind taimede juurde Iisraeli sein, et ma olin oma esimese lapse sünnitanud, siis 18 aastat tagasi aastasin Tartus ühte apteeki, vaatasin seal käsitsi trükitud marja, Trebeni ravimtaimede raamat ja tegin selle siis jälle suvalise koha peal lahti, nii nagu see käib, eks ole. Ja vaatan, et mulle vaatab vastaselt niisugune taim nagu kortslehte ja sünnitusega seotud, aga mina olin 10 päeva tagasi sünnitanud. Ja hakkasin huviga lugema, vaatan, et oi mis toredaid ja ma võin öelda, et meie peres ravimtaimi kasutatud isegi meie joonud piparmünditeed. Me elasime küll suvel maal vanematel olimaal suvila, alati olime suvel maal, ei kasutanud ravimtaim üldse kohe. Ja see kortsleht jutt niivõrd põnev ja kuna ma just sünnitanud, siis ma otsisin ta ülesse sealtmaalt siis vanemate suvilas, siis tookord. Ja hakkasin seda teed jooma ja selle toime oli niivõrd intensiivne, tugevam tookord dete mõjutas niivõrd palju minu organismi. Et ma olin täiesti nagu meeletu, et kuidas see võimalik on, mingid taimed, mille pääl ma kogu aeg olen kõndinud. Et need võivad niimoodi mõjuda. Ja siis juba hakkas perekond kasutama ja, ja ümberringi tuttavad ja ja siis ma hakkasin vaatama, et oi, et siin raamatus on veel huvit taimed, otsiks need ka ülesse, nii sai see päris algus hakkama. Ja tegelikult noh, kui me siiamaale läksime elama, siis see, et sa oled seal tõesti 25 tundi ööpäevas ja 13 kuud aastas seal seal maal, noh, kogu aeg ja, ja kogu aeg selles keskkonnas, et siis tegelikult sa kassatki ühte seal, et sa hakkad, sa hakkad tajuma neid asju teistmoodi, et mitte see, et kogu aeg on taevas sinine, päike paistab ja lilled lõhnavad mulgu nuusutaja linnud laulavad. Siin öeldakse väike seik, millele meelde, et see huvitav, et noh, mul endal võiks ka kunagi selline vaatenurk olla. Naistelaager oli kunagi keset suve juulikuu lõpus ja ja üks naine hommikul ärkab üles ja ütleb, et kuule, Irje, miks teil linnud siin elaula? Ma ütlesin, aga miks nad laona peaksid, kas sa tead, miks linnud laulavad? Et siis, kui nad endale kaaslast otsivad, siis käib see jube Kädin hommikuti ja paaritumine ja kõik, see ei ole niimoodi, et nüüd hommikust õhtuni nad rõkkavad Etnalile nagu mingisugune eesmärk ka sellele laulule. Ja minul sama moodi, et, et see seina aegapidi kõik tuli ja ma sain iga aasta-paari taimega tuttavaks, ma ei võtnud niimoodi raamatut ette, ei hakanud sealt pähe tuupima neid taimi. Et seda teed ei läinud, aga märkasin, et iga aasta mingisugune taim tuli intensiivsel moel minu juurde, et ma hakkasin aru saama sellest taimest ja mitte ainult tõesti seda, et et ma panen ta enda sisse, siis on ta minu omade mõjutab minda. Vaidite mõjutab teistmoodi ka ja kui sa elad ja näed, et, et kuidas see mõju nagu tuleb ja ja avaneb ja, ja, ja see, et siis noh, iseenesest paratamatult kui sa elad selles keskkonnas sõltuvuses keskkonnast ja see tuleb nagu ja kõik need teised meeled, mis siis avanevad, et see on kõik selles keskkonnas elamise tulemuse, miskit muud siin ei olegi mõnes linnas olnud ja vahetevahel käinud nädalalõppudes seal ei peaks teistmoodi olnud säiluma. Missugune võiks olla teie uusaastaloits? Olete ise öelnud, et loits pole midagi müstilist ega nõidusliku, vaid tahk ja enesekindluse sisendus. See ongi see tunne täpselt, et ma teen õigeid asju, et et seesama õnnetunne, et kui inimene tunneb, et tal see õnnetunne hakkab ära kaduma, siis tuleb oma elus natuke selle pilguga ringi vaadata ja võtta vastu otsuseid, mis võivad tunduda rängana. Et kui inimesel kaob pära loomisvõime, ei suuda enam luua ükskõik mise loomingule looming, võib olla ka näiteks maja ehitamine või raamatu kirjutamine või muusika kuulamine mõttega koose või taimeriigi tundma või taimeriigi tundma, õpin nagu inimesel kaob ära see Loomingu tunne, et ei taha enam mitte midagi luua. Vot siis on midagi lahti inimese sees või, või kui temal intensiivsete tunnete asemel tuleb ükskõiksus, tal on ükskõik, mis mu ümber on. Et siis tulebki vaadata selle pilguga, et ükskõik kui ränk see otsus võib olla, mida ma tahan vastu võtta akuma, et ma, ma toimin oma sise hääle kaudu, et see, mis mul sees on, et see ütleb, et see on õige ja ma katsun selle järgi toimetada, et siis ma arvan, siis see õnnetunde võimalikkus on, on palju tugevam, et rutiin on see, mis tapab tegelikult. Ja kui ma elan oma igapäevast elu puhtalt inertsist, et ma teen seda asja, mida ma olen korduvalt teinud ja mul mugav aga see mulle ei paku mitte midagi. Et ma lihtsalt vegeteerin siin, et inimene vegeteerib küll oma elus, aga niikaua, kui ta on ema kõhus, siis ta Väigeteerib. Kui ta juba sünnib, siis peab ta hakkama elama oma elu. Irje korjuse oli metsa mooriga, kohtus Haldi Normet-Saarna saates laulis Jaan Sööt, helirežissöör oli Maristomba kuulmiseni. Talv tuleb soe ja röövib puudelt raske lugeda. Siinsamas sügis, lehesajus tormab üleme kus kevadel tõi isegi peretuul vastu. Nii muutub maa häälanki tulemust kähe. Lähedaluiskuvad udu hommikuti hall. Nägu lendab, on seegi üksnes nainimaks. Mõtlem võrdlus võrratu või ma mõtlen metafoor. Uus tuleb kevadel kilju rohi tõuseb halliks. Sinu silme ees aasta puutumist ei näe. Talv tuleb soe Järvik puudelt raske lume. Siinsamas sügissajus tormab üleme kus kevadõisi äretulvastume.