Umbes aastal 250 hukatud siinsel künkal varakristlike märkreid. Monsmartöörium, märtrit, emegi, Pariis, tollal veel roomlaste loteetseja oli seal kaugel all sääni jõesaarel jõe vasakul kaldal. Sajandil läksiidemon Maarter elas rahulikku külaelu määrinnaku, lopsakate Laasadel puude vilus, karjate tillekmi. 19. sajandil avastasid kunstnikud enda jaoks mon, Maatri värvid imelise õhu, erilise valguse ja võimaluse odavalt ära elada. Ja rõõmsalt, kui siia tekkisid tantsusaalid, kohvikud, püstrood, kabareed ning kogu Pariisi boheem, saabus nädalalõppudel mon Martrile. Kuuma nädalalõpukogemus tänasel mon Maartril on uskumatu, meeletu, väsitav ja äraütlemata põnev. Kõik kitsad ülesalla looklevad tänavad, terrassid, pikad trepid, väikesed väljakud, lugematu hulk Vellepocki ajastu pitseriga, kohvikuid, restorane, pistroosid ja kunsti ning suveniiripoode. Ka on paksult rahvast täis turistid ja nende meelelahutajad, kunstnikud, kes siin oma pilte teevad ja müüvad kunstnikud, kes sind ilmtingimata joonistada tahavad ja tänavamuusikud. Laulja hääl küll hoopis kõlatum ja kärisevam, kui siin taustal kõlav olendit peafil. Ent piisavalt tugev täidab terve väikese väljaku. Kleenuke keskeas lauljatar seisab keset maalilist kila-kola. Siin on ehtne vana, maalitud mustriga leierkastikäru. Selle küljes ripub klouni ninaga nukk ja veelgi nokke. Tänavasillutise tõuseb kerkivaid kunst liblikaid. Tillukesel tabureti hiilgab Vaskne, kohviga on stiilne. Aga kõige stiilsem on tädi ise elav, kui tulesäde ajab tantsides leierkasti vänta ringi ja muud laulab. Nüüd tuleb lähemalt uurida, mis suve jooksul hästi päevitunud lauljatari seljas on erepunane T-särk kaelas väike punase keri hõret, pikk helekollane vest, lillakasroosad poolase ääreni püksid ja sama värvi toresoni peas. Stiilne, väga värviline Pariisiter, igavavõitu turistide rõngas. Erid peab, tuli alati mustas kleidis lavale. Laiade vulvarite Pariisis kannavad Pariisiteleid ikka nii sageli musta. Kuidas see just nii kujunenud on? Jälle üldse, miks just Pariisil moega nii soe suhe anud. Ehk leiduvad mõned vastused ajaloo muuseumist, kalliera palees, ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Aja jälg kivis. Arees tuleb minna pika ja laia elu, Soone šansse oli see vasakul tänava poolel Concordi väljakul triumfikaare suunas ja pöörduda alla mööda Sharoni tänavat, mis peakihv käändesse vii, tänavaks muutub ja sildid juhivad samuti kalliera palee poole, kus Pariisi moe ja kostüümiajaloomuuseum oma koha on leidnud. Paleesse sobib see muuseumi tõesti kõige paremini, sest stiil, moodia, glamuur on läbi aegade sellele linnale näo andnud ning siinse elu kindlaks lahutamatuks osaks olnud stiil, mood, Milamuur, Jesensuaalsus. 13. ja 14. sajandi kunstnikud jota maalidel kannavad pühakut pikki Valtidena langevaid rüüsid, mis on ümber keha mässitud otsekui palakad, kuid ääristatud erivärviliste kantidega keskaegsetel rüütlit. Kell on juba värvilisi sukkpükse näha ja lühikesi vöötatu tüür. Et oleks parem hobuse seljas istuda, raudrüüsid samuti kõvenetsiana naise portreelambiga, juuksed otsmikul välja katkutud, et laup kõrgem paistaks nagu tollane mood nõudis ja seljas andaamil kaunilt ja peenelt tikitud pihik. Vanade meistrite tihti valdavalt religioosse sisuga maalid annavad tänapäeval ettekujutuse nende ammuste aegade rõivastest, mis aja kulgedes üha keerulisemaks muutunud on. Kunstiajalugu oleks siis ka natuke nagu moeajalugu kuni moest enesest rõivastus kunst saab, mis te arvate, kus selline asi juhtub? Pariisis iseenesest mõista? Mood on teadagi üks igavene nähtus, sest mingi moe järgi on inimesed alati rõivastunud. Kust see mingi maad tulnud on, seda teavad mu ajaloo uurijad. Paremini võiks arvata, et tegu on olnud nii praktiliste vajaduste ilumeele kui ka eri ajastute iluideaalidega. Teadliku moe sünniajaks peetakse aga 1600 seitsmekümnendaid aastaid. Juba siis nimelt olevat Pariisi kõrgmoeloojad avastanud, et moodi tuleb sellega tarbijatele tutvustada, tänapäevases mõistes reklaamida ja et moodi aitab müüa ikka seesama tav mikstuur, seksuaalsus ning kuulsad nimed. Kui siinsed moeloojad poleks seda juba seitsmeteistkümnendal sajandil ära tabanud, poleks Pariisist ilmselt moepealinna saanudki. On näiteks, et enne Pariisi 16. sajandil olnud läänemaade stiili ja moekeskus hoopiski Veneetsia, kus aga ei osatud oma kõrgmoodi levitada kadutvustada. Pariisis õpiti see kunst kärmesti ära. Esimene tuleks ikka siis öelda vist ajakirjanik, kes seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu Pariisi moemäe määrajate loomingut laiemalt tutvustama asus. Holland, keegi šandon noodewisey, kes asutanud ajalehe märkurgala kus ilmunud krabüürid, uus nimatest peentest tolettidest, kui noil ammustel aegadel olnud krabüüride ning trükiühteliitmine ülimalt kallis ja keeruline protsess. Nii et sellest loobuti õige varsti. Kuid Pariisi moodi laiemalt tutvustada oli ameti vaja, niisiis otsiti ja leiti muid võimalusi. Moenukud ja moetahvlid. Kaval, eks ole. Varasemad moenukud olid tegelikult juba ammu olemas ning valmistatud kindla eesmärgiga. Näiteks lasknud Andrei neljas juba aastal 1600 väikesed kujukesed viimase Pariisi moe järgi rõivastada ja oma mõrsjale Mariani meedidžile saada, et viimane teaks, mida prantsuse õukonda saabudes selga panna. Etikett olija tähtis. 600 seitsmekümnendatel, aga kui see Andon noodivi, see ajaleht veel ilmus, saatnud moeloojatel oma viimastes distesse rõivastatud väikesed nukk, mannekeenid Lewis ei lasknud, siis lõi Neljateistkümnenda lemmikdisainerile žanräänil nukud maha joonistada. Jooniste järgi said tehtud kraave üürid ajalehte. Mcuur kalad. Keeruline oli see protsess tõesti õige pea. Avastati, et hoopis lihtsam on saata need väikesed puust valmistatud ja väga hoolikalt rõivastatud inimjuustest varrukatega moenukud otse kauplustesse nii Prantsusmaal kui mujalgi. LEDid näeksid Pariisi viimaseid moode. Need umbes 60 sentimeetri kõrgused kauni mustri helistes krinoliinides klaassilmadega nukud olevat andnud lastele mängimiseks, kui nende missioon täidetud sai. Sest Moody muutus kui Londonisse jõudsid Pariisi viimast moodi kujutavad mannekeenid. Iga kuu jõudsid küll aeglasemalt, aga üle ookeani bostonisse ja New Yorki, kus moedaamid nende vaatamise uurimise eest päris kõvasti maksma pidid. Naine jääb läbi aegade ikka naiseks, kus ta ka ei elaks või oleks Pariisis mõisteti seda ülihästi siis juba seitsmeteistkümnendal sajandil ja leiti õige pea, et moenukk, kuid on siiski pisut kohmakas viis Uusimaade demonstreerida. Abiks võeti niinimetatud moetahvlid graveeüürid moekatestaamidest. Nende rõivastuse detaile võis piltidel muuta kui vaja ja, ja neid tahvleid võis teha nii palju, kui tarvis läks. Noil ammustel aegadel täitsid need tahvlid tänapäeva moefotode rolli ja õige pea avastati, et oluline pole mitte üksnes kostüüm ise. Tol ajal ülikeeruline rikkalikult follangide pitside ja tikanditega kaunistatud kostüüm vaid oluline on ka see, kelle seljas see kostüüm tollel ta elan. Mae tahvlid hakkasid demonstreerima siis ka müüma prantsuse aristokraatia elustiili. Tegid vaatajatele selgeks, et just Prantsusmaa hoiab oma käes moestiili, harituse ja luksuse monopoli. Niisiis iga uus hinnatud moelooja rõiva, kom, plekteerimus moetahvlile, mõne versais asuva õukonna kuulsa üldtuntud daami seljas. Mõelge vaid, kui põnev võis olla vaadata läikivas Tseedist, tikandite ja pitside ning pika Vedikuga rüüd Savoy printsessi õuedes raami madam Lagonteste Mayyseljas. Tõeline krahvinna ise, kes istub oma buduaaris tuliuue peeglilaua taga ja korrastab oma ehteid ja kreemitopse. Nii intiimne pilt suurest elegantses daamist rikkagraaf Temaiid naisest, kellele on sageli langenud osaks haruldane au sõita kuninglikus tõllas koos Louis Neljateistkümnenda endaga. Tuura kuudi osa tuur oo-oo, Viive rebasinane Viiverega Viiverebasime Viivere poodi. Kuid fassaad on õige sageli bet lik nagu teada ja nii olid lood ka ühega esimestest supermodellidest. Madam Temaiiga. Kogu õukond teadis, et too noor provintsi piiga saabus versaisse ilma ühegi Bennite taskus ning peab oma positsiooni eest ainuüksi oma näole mad andemontenoonile tänulik olema. Kes oli kuninga favoriit ning riigi kõige võimurikkam naine, päikesekuninga, õukonna sadadel liikmed, del polnud jubersais päevast päeva muud teha, kui intriige sepitsega ja kuulujutte levitada. Noh, kas umbes selliseid jutte, et Krahtemayinor proua, toonud provintsist oma provintslikud maneerid kaasa ja nii edasi proua, pingutanud kõigest väest ja kulutanud igal aastal parandused, sisustada oma niigi rikkalikke eluruume ning uuendada oma buduaari, mis nüüd õukondlaste itsitust saatel isegi moetahvlile jõudnud, oli lõpuks saanud kuningal sellisest raiskamisest villand ja ta ei andnud proua tema iile enam pennigi. Kõik äsja kuuldud, lugesin Joander raamatust stiili, põhiolemus, Pariisi, moe ja kostüümiajaloomuuseumi poole kõndides mõtlen, kui palju põnevaid lugusid veel sealt võiks leida. Ja ongi suur silt kalli ära palee ja läbi kõrgete sepisrauast väravate ongi näha suursuguse palee, heledad sammas, fassaad, naadi ning kaunist rohelist õu, aga väravad on kinni. Ei või ometi olla ongi kinni ja väraval silt seoses ekspositsiooni uuendamisega, sule Ta ütles. Kõik millal avatakse, pole öeldud. Nördinud sügava südamepõhjani nördinud, millal sa jälle Pariisi saad ja kui juhtub, okei, see õnn äkki uuendavad nad siis jälle ekspositsiooni? Meil siis ikka, vaadakem siis väljaspoolt seda kalliera paleed ja uurigem ikkagi välja, mis ehitus see selline on? Ajalugu ikka ja jälle ajalugu. Kalliera palee puhul küll mitte väga ammune lossi ehitamise aastaks on antud 1892 ja tegemist on renessansistiiliga prantsuse renessansi arhitektuuriajalugu võib alustada aastaga 1494, kirjutab Voldemar Vaga oma üldises kunstiajaloos. Kuid 19. sajandi Prantsusmaa kohta väidab ta järgmist. Romantiline elutunne, mis sajandi teisel veerandil maalikunsti ja skulptuuri klassitsismi kammitsatest vabastanud, oli TMK arhitektuuris lõpu klassitsismi ainuvalitsusele. Mingit romantilist diili ehituskunstis igatahes ei ole. Romantism avaldub siin ainult teiste ajalooliste stiilide võimulepääsemisest. Esimene etapp oli renessansielementide rakendamine. Siis ka valge renessanss palee, mis ehitatud 19. sajandi lõpul hertsoginna Mariede Ferrariga järele. Tema mees rahvajõele. Ferrari oli õieti Keeniast pärit rikas ärimees, kellele andsid hertsogi tiitli Paavst Gregorius 16. ja Itaalia kuningas Vittorio Emanuele. Teine kalliera hertsa kasutas Prantsusmaa krediitpanga, mis rahastas raudteede rajamist Prantsusmaalt, Itaalias, Austrias, Portugalis ja Ladina-Ameerikas, samuti ka Pariisi ümberehitamist Parun Hausmanni plaanide järgi. Kalliera hertsoginna Maria Debriniol, Salee oli Monaco printsessi nõbu ning suursaadikut tütar ilmselt siis igati uhked renessanss lossi väärt daam. Siiaga leere paleesse lootis ta tuua oma kunstikogu, skulptuurid, maalid ning muud väärtuslikud aarded. Kuid saatus tahtis teisiti. Hertsoginna lahkus siit ilmast 1894 samal aastal, kui palee valmis sai ning kunstikogu viidi tema synni linna geenasse. Kalliere palee omanikuks sai Pariisi linn. Oli 1907, kui ajaloolane ja kollektsionäär Morrison Aluaar Pariisis kostüümiajaloo seltsi asutas. 1920. aastal annetas ta kahest 1000-st esemest koosnev ajaloolise moekollektsiooni Pariisi linnale tingimusel, et linnavalitsus kostüümi muuseumi avab. Muuseum jõudis mittu paika läbi rännete, enne kui kalliera palees alalise koha leidis. Ja seda aastal 1977. Läbi kõrge suletuks jääva raudvärava paistab kalliera palee fassaad. Tore klassikaline poolga arest, sammastik, mille kohal kõrgub massiivse hoone keskosa. Sa jalutad mööda raudaiaga piiratud pargi äärt edasi ja avastad hoone taga avatud jalgvärava paleed ümbritsevasse kaunisse, aeda. Siin avaneb lossi tagumine fassaad, täies aus ja ilus. Kahel pool trepid ja lossitiibade ärkaadid ning keskel kõrge hele, õhulisena tunduv nelinurkne hoone. Vanus traadiga ümbritsetud ja kivifaasidega ehitur lamekatus selle all reljeefsed kivi ornamentidega rida ning selle all kolm vägevate sammastega eraldatud tohutu suurt peegelklaasist kaarakent mida peaaegu katavad hiigelpildid õhtukleitides daamidest. On kirjutatud, et metallraamidega suurteks piklikeks ruutudeks jaotatud peegelklaasist aknad on Gustav Eiffeli insenerikompanii konstruktsioon. Selle uhke tagakülje ees laiub suur ovaalne muruplats, millel lookleb väga kirev lillemuster. Selle kõrval tõuseb ovaalsest basseinist hapral postamendil õrn sinakasroheline naisekuju. Kahel pool kalliera palee tagumist fassaadipaargi ideedel seisavad sümmeetriliselt veel kaks raidkujudega. Saator ja lõvi ja paaniflööti puhuv poiss. Peaks ju küll olema üks väärikas paik maailma moepealinna moemuuseumi jaoks. Velliera palee moeajalookollektsiooni kuulub 90000 eset. Kolm sajandit moodi, 18. 19. ja 20. küllap nüüd juba 21. 18. sajandi kollektsioonis leidub rõivaid, mida kandsid kunagi Marii antu Anett ja lõi seitsmeteistkümnes 19. sajandi omas keisrinna Josephine kostüüme. Ja 20. sajand on oma lugema, ütleme, moeloojate ja ajalukku läinud kostüümidega juba väga põhjalikult esindatud. Siin leidub kõigi kuulsate disainerite loomingut, aga näiteks Kado klassikaks saanud väike must kleit, mida kandis Ta on filmis Hommikusöök Tiffany juures. Veljeera palees võib näha nii korsett tide kui Krinaliinide ajalugu ning tohutul hulgal kostüümide juurde kuuluvaid lisandeid. Ehteid, kübaraid, lehvikuid, salle, jalutuskepp, rahakotte, kindaid. Üht paari kandis kunagi näitlejatar Saara Bernhard. Ja lõpuks ka lugematu hulk päikese ja vihmavarje. Mõlemaid on aastasadade jooksul kõvasti vaja läinud. Ema. Salapära hingus jääb ümbritsema seda luksuslikku valget renessansihõngulist lossi keset väikest kaunist aeda. Väravad on kinni, kui sind juhitakse üht-teist väljapanekut vaatama. Jean Molaani muuseumi leidmine pole aga sugugi nii lihtne. Pärast pikka otsimist avastad uue kõrghoone Mompannas jaama lähedal ja lifti, mis sind selle hoone ülemistele korrustele viib. Siin leidub katusaedu, väljakuid ja igasuguasutusi ning lõpuks kadu Shan mullani. Muuseum. See on väike mälestustemuuseum. Šandmulaan oli Teise maailmasõja aastatel prantsuse vastupanuliikumise juht ja küllap nägi tegelik realisestams kõvasti teistsugune välja kui inglaste ülinaljakas allo allo telesarjas. Mees esijutustab see muuseuma ajast, mis niipea ei unune ja inimestest, kes ajal, kui alles jäävad hulk fotosid, kirjandust ning dokfilme suurtele ja väikestele taanidel, okupatsiooniaegade Pariisist ja sellest, kuidas prantslased neil rasketel aegadel hakkama said. Kuhu mujale, kui just sellisesse muuseumi sobiks näitus sõja aastatel rõivastest ja moest. Väga õpetlik väljapanek oli, see näitas, et kui hull olukord ka poleks leidlikud ja pealehakkajad inimesed tulevad sellest ikka kuidagi välja ja peavad vastu. Kummalisel kombel leedus stendidega ehtsaid karusnahku ja kalleid kostüüme. Enne hulle sõja aastaid olid prantsuse naiste elegantse stiili ju terves maailmas tuntud ja hinnatud. Mõningaid härrasmeeste tändilikke ülikondi oli samuti välja pandud kuid sõda kestis ja varsti oli elus kõigest puuduküttest, söögist, herijatest. Vanadest kleitidest õmmeldi uusi, ikka mitmest materjalist. Õlgedest punutud kübarate, ehiti, värvitud ja lakitud puu laastudest. Kaunistustega, mis kübara del efektseid kujundeid moodustasid. Kingatki olid isetehtud puust platvormtallad ning riidest või õlgedest punutud pealised leidlik prantslanna jäiga rasketel aegadel prantslannaks, kellel elegantsi tunnetus koos verega soontes voolab. Mood kui selline polnud sõjaeelse ajaga võrreldes muidugi muutunud, sest kes jaksas sääraste asjade peale mõelda. Kangaid tuli kokku hoida, rõivad olid praktilised ja näituse väljapanekud jutustavad sadu lugusid. Õieti võiks iga rõivakomplekti juurde selle kunagise kandja loo ette kujutada. Siis selline mälestuste näitus hämaras põnevalt valgustatud vitriinide ja kõrgete klaasilindritega liigendatud ruumis. Silindrites olid nimelt nad aegsed kostüümid paigutatud palju värve, kuid ka palju musta. Mis imelik asi küll musta värvi ja Pariisi vahel toimub. Soolo. EDT saabu la Teebloo. Mäletatavasti juhtus möödunud sajandi kuuekümnendatel selline uskumatu lugu, et kuulus šansoone lauljatar Juliet Greco andis Tallinnas kontserdi. Kaunis daam saabunud kohale üleni mustas, lihtne must sviiter, pikad mustad püksid. Laval oli ta väga lihtsas pikas mustas kleidis. Mäletan teleülekannet Moskvast, kus ime küll, esinesi montaaž tuli lavale, pluus ise mustades pükstes. Eriti esines Ta lihtsas mustas kleidis. Tänavu septembri lõpupäevadel kümbles Pariis kuumas päikeses ja enamus Pariislannadest kõndis ringi mustades pükskostüümides, kleitides ja jakkides ikka must, teinekord veidi valget juures pluusike või pisut kirevam sall, ikka must. Äkki on kookosmeelelisele värvi valdavaks kujunemisel ka oma väike osa? 1883. aastal Samuuri vaestemajas sündinud Gabriel Shannell nägi kõvasti vaeva, et end edukaks ja tuntud moeloojaks üles töötada. On arvatud, et pidev võitlemine vaesusega tema nooruse ajal kujundas lõppkokkuvõttes välja ka koosa neli stiili peamise tunnuse absoluutse lihtsuse, mille ta jäljendamatuksele kantsiks oskas muuta sinna, kus teised luksuslike tualettidega uhkeldasid võiscoco lihtsa musta jaki ja valge särgiga kaelusega ilmuda. Aastal 1926 sayszonelle lihtsast mustast napilt põlvini ulatuvas õhtukleidist moeklassika väike must kleit. Aastast 1935 on olemas Man Ray foto 52 aastasest elegantses ja saledast Shanelist. Lihtne must kleit, mitu rida valgeid pärleid ja väike must kübar. Neid ammuseid fotosid vaadates tundub lausa uskumatu, kui kaasaegne näib kokku oma lihtsates rõivastes siis umbkaudu seitse aastakümmet tagasi. Täiesti ajatu mood. Chaneli loodud rõivad olid ka väga praktilised. Nad sobisid liikuvale mõtlevale naisele, kuid jäid alati äärmiselt naiselik, eks. On arvatud, et õige palju oma kujundus ideesid leidis Kokošanell meestemoest. Mehi oli tema elus kogu aeg, kuid ta ei tahtnud neist sõltuda. Valerie Steel on kirjutanud ka, töötas välja omaenesestiili, toetudes oma meessoost kaitsjate riietusele mis kehastas meeste võimu ja aristokraatlikus sõltumatust. See oli sonelli ideaal. Ja nii sai hea välimusega saledest tumedate juustega Kokošanellist oma ja stiiliikoon, kelle lihtsus näis vapustavalt moodne. 1920. aastal lisandus tema rõivaloomingule veel parfüümi Chanel number viis. Ta olevat lasknud parfümeeriatööstur Ernst ööl mitmeid erinevaid lõhnasegusid luua, nuusutanud need kõik üle ja valinud viienda. Chanel number viis saabus müügile lihtsas neljakandilisest pudelis. Kuid selle lõhna koostist polnud sugugi lihtne ära arvata maailma kõige tuntum parfüümi ja esimene, mis kandis selle looja nime, seda veelgi kuulsamaks tehes. Maailmasõda lõppes kuid saksa saatkonna atašee fondinclage armukese naise onu Channel Šveitsist Pariisi tagasi tulla enne kui aastal 1954. Pariisis valitses moemaailma parasjagu Christian Diori liiva siluett, mida Ko silmaotsaski ei sallinud. Jälle on naised korsetti, ka kõnni nööritud, vihastas ta ja otsustas oma sookaaslased sellest hirmsast esemest vabastada. Tema esimene moeetendus ei õnnestunud. See, mida ta pakkus, polnud hetkel lihtsalt moodne. Kuid pikad peale hakkasid naised taas kokku lahedamaid rõivaid eelistama. Tal võttis vaid aasta, et moemaailma uuesti enda jaoks vallutada. Chaneli kostüümid, lihtsal lõiked, rikkalikud moeehted ja loomulikult väike must kleit võlusid ja kaunistasid ka ülikuulsaid kliente. Koose neli elus oli palju suhteid, kuid ta ei abiellunud ja tal ei olnud ka lapsi. Ta jäi mad, ma Serson elliks kuni kolmanda jaanuarini 1971 mil ta oma Pariisi Ritz hotellis sisustatud kodus suri. Kes teab, võib-olla oligi koosn LL oma osa selles, et Pariislannad nii väga musta närviarmastavad. Aga kes suudaks leida loogikat ja kindlaid seaduspärasusi säärase nähtuse seletamisel, nagu on seda mood ja milleks? Las ta areneb, kujuneb ja muutub andekate inimeste fantaasiast. Las ta teeb oma uperpalle keerukaid käike. Sest mõelge, kui kohutavalt kurb ja igav oleks maailm, kui kõik selle asukad ühesugustes vormirõivastes ringi käiksid. Moeloojad teevad oma tööd kindlasti rõõmuga, muidu nad seda ei teeks. Sest tänapäeval moe alal läbi lüüa on ilmselt päris keeruline. See on üks tõsine töö ja hullumeelne maailm. Meiesugused võiksid siis samuti moeloojate tööst rõõmu tunda ja võib-olla seda mitte liiga tõsiselt võtta. Sest maad võiks olla üks põnev mäng, kirev ootamatusi ja üllatusi täis. Nagu on seda moepealinn Pariis ise.