Tere jälle head kuulajad. Stuudios on David Vseviov, Jaagule rollis Terje Soots ja küllap olete juba harjunud teema. Katariina, teine niivõrd huvitav mitmekülgne naine, et me ei saa kohe kuidagi, kui venitame, venitame seda juttu. Aga täna on rõhuasetus siis, millel. Täna võiks rääkida Katariinast kui võib-olla no on vist palju öelda filosoofist, aga inimesest, kes tunneb selle vastu sügavat huvi kes on ikkagi tolle aja Euroopa helgemate peadega olnud pikas ja põnevas kirjavahetuses ja ka tõstetud nende kõrvale. Nii et jutt võiks olla Katariinast kui, kui mõtlejast Katariinast, kui kui niisugusest üldtunnustatud valgustatud monarhi, st see on tõesti nii, et iga kord oleme need viimased saated Katarinast rääkinud, on niisugune tunne, et see on viimane, et peaks lõpetama, sest tõesti, me oleme ta peal väga pikalt peatunud ja nüüd vist oleme rääkinud temast tõesti tunduvalt rohkem kui teistest 18. sajandi naismonarhidest aga tantsida väärt kindlasti on ta seda väärt ja ja aina rohkem anda väärt ka nende sündmuste valguses, mis tänapäeval Venemaal toimuvat, nii et Katariina, oma kirjavahetus on ju nii kuulsate meestega meile kõigile tuntud meestega nagu Al Täär, Titrooja teistega. Nii et see on tõesti inimene kes pakub sellistele hiilgavatele mõistustele huvi partnerina ka lõputult ei kirjutaks ju, kui ei saaks vastuseid, mis neid just huvitavad, mis on neid mehi väärt või on enam-vähem samal tasemel, seega on see erakordselt põnev ja huvitav kirjavahetus, näiteks kirjavahetus vääriga algab Katariinal vahetult peale seda, kui ta saab troonile. Nii et see on väga pikk, väga põhjalik. Ja ta on tõesti peaaegu kõiki küsimusi hõlma, nii et see on väga lai temaatika. Nendel, mida nad käsitlevad ja näiteks väga tihti ajalooraamatutest tuuakse ära prantsuse ajaloolase Rembo arvamused selles kirjavahetuses. Katariina oli nagu noor neiu kes koolipõlves oli salaja lugenud luuletusi ja armunud poeeti, unistanud temast ja neid oli tal lõpuks avanenud võimalus temaga isiklikult kirja teel suhelda, nii et see oli niisugune noh, niisugune igavese õpilase kirjavahetus oma unistuste õpetajaga kuidagi vot nii võiks, võiks seda käsitleda. Lõpuks sai siis kirjutada nüüd oma sellele unelmate kangelasele ning tõesti on näha, et see, see kirjavahetus, teda rõõmustada, see ei ole mitte nisukene kohustus ja aga mõnikord on ka kirjutanud oma oma nendele ütleme, kirjasõpradele, filosoofidele, et, et juba mitmes päev näiteks on tal vastamata kiri mõnele kuningale, aga see on talle kohustus, aga vot teile ma kirjutan suure rõõmuga ja see pakub mulle naudingut. See on minu jaoks väga meeldiv toiming, et seda on ta ise kirjutanud. Ja näiteks taju oma kirjasõprade arvamusi. No võtab väga tõsiselt, respekteerib või kuidagi. No hindab, ütleme nende arvamusi kõige kõrgemalt, et kui nüüd võrrelda näiteks oma õukond lasta ja siis kasvõi Wolt ääri arvamusi või, või paru grimmi arvamusi, kellega ta hambast kõige põhjalikum mas kirjavahetus, siis sellesse ta suhtub hoopis kuidagi teisiti. Ja kui need tema suur kirjasõber Voltar lõpuks siis 1778 sureb siis see on talle äärmiselt kurb uudis, ta laps seda väga raskelt üle. Et see on tõesti üks niisugune meeldiv meeldiv suhe kirjade tasandil. Kas sa jäigi kirjandi tasandile? See jääbki kirjade tasandile ja see on ka väga huvitav moment, millele muuseas juhivad tähelepanu mitmed uurijad, kes on seda kirjavahetust eraldi teemana käsitlenud. Ega ju? Katariina pole nisuke valitseja, mida saaks hõlmata ühe uurija poolt täiesti jaotatav, täiesti erinevateks valdkondadeks on tõesti olnud inimesi, kes on tegelenud kogu tema kirjavahetusega ja just nimelt kirjavahetusega nende mõtlevate suurustega ja võib-olla isegi huvitav, pole ju niivõrd Katariina kui mõtleja, aga väga huvitavad on need teised mehed, mida nemad talle kirjutavad, nii et see on ka mitmepoolne ja mitmekülgne, siin ei ole taga mitte ainult vene ajaloolaste huvi, siin on ka prantsuse, ütleme, teadusajaloolaste, filosoofia, ajaloolaste ja nii edasi huvi selle kirjavahetuse vastu. Ja kui see huvi püsis, siis pidi see olema enam-vähem võrdsete vahel. Just nimelt, aga sellest uurimisest on ka välja tulnud, nagu ikka, tuleb välja just selle inimese iseloom või tema vajadused ja Katarina hakkab meile juba pikapeale üsna tuttavaks saama, me oleme nagu juba enam-vähem hakkame, me hakkame enam-vähem taipama, mis on tema jaoks oluline. Ja ka selle kirjavahetuse juures on välja toodud just nimelt see pragmatis. See ei ole lihtsalt niisama kirjavahetus, see on kirjavahetus koos kindla arvestusega, et see on kirjavahetus just nimelt Euroopa helgemate peadega. Ja kui me oleme nii palju rääkinud sellest, et Katarina ju enne veel seda tükk maad enne seda, kui üldse oligi lootus troonile pääseda, kuidas ta valmistab seda ühiskondlikku arvamust, et kuidas ta arvestab kogu selle selle maailmaga, kuidas ta mäletab, istub nende vanemate prouade kõrvale ja räägib nendega elust ja ilmast ja tervisest. Vot täpselt samuti arvestab ka ta nüüd juba troonil olles mitte enam neid vene ühiskondliku arvamusega, vaid terve Euroopa ühiskondlikku arvamust. Ta ja arvestas juba siis, kui te Jelizaveta Sarga juures istus Just nimelt kas või nädalaid ja alates sellest ja sellele eelnevatest momentidest ja lõpetades siis neid kõige sellega. Ja kuskilt võib-olla ei ole seni, aga, aga paistab, et ikka kumab läbi see tema ebaseaduslik positsioon troonil. Vot nüüd monarhi naa teiste Euroopa monarhide seas vajab ta tunnustust enam mitte ainult Venemaa mastaapides, vaid üleeuroopalist tunnustust ja ei ole parimat teed selle tunnustuse saavutamiseks, kui just nimelt kirjavahetus, suhtlemine, Nende noorespekteerituut, vaimsete suurustega, mis tõstab ta, vot võib-olla ta neid sellel dünastilisel verereal ei kuulu sinna, tan seal usurbaator. Aga vot see teine tasand, see nisugune vaimu poolt kroonitud pead sinna, ta kuulub oma oma potentsiaali oma võimete poolest. See nagu tõstab tedavad samale positsioonile lahendab võima probleemi läbi vaimu, mingis mõttes mingis mõttes tõesti on ka tunnetavet kõik need, kes nagu ei respekteeriseda või ei tunnusta tema positsioon, need langevad tema lihtsalt viha alla. Ja on juhitud tähelepanu, kuivõrd näiteks tema kirja betoon muutub. Kui ta nüüd pahandab kellelegi ka, kes teda ei hinda. Ja siis tulevad sinna kirjavahetusse sisse sõnad, mida tavaliselt ei kasuta. Mida ta kellelegi kohta, et kas me oleme rääkinud, kuivõrd arvestav ta oli, kuidas ta seda no üsna halbu sõnu kasutavat admirali vastu võttis inimesi, keda taluma jaa, kuid kes teda jumaldasid, mis siinsed kasutades, teisisõnu. Aga need, kes seda ei teinud, vot nõnda aadressil kasutab ta näiteks ise väljendeid, kaabakas, lurjus. No loom, täitsa nii, et harjumatud harjumatud väljendit temas. Muidugi, kui te eelmisel või üle-eelmisel korral rääkisite, et kirjutamine oli Katariinal üks elamisviis, et ta ei saanud tindipotist ja valgest paberist mööda minna, siis ilmselt oli see tallaga lausa vajalik. See oli talle vajalik, kuid tuleb arvestada ühte aspekti. Katarina ei ole siin mitte erand. Meil ei ole aega sellest rääkida, aga üldiselt on juhitud tähelepanu, et 18. sajand on kirjade 100-lt ja kirjutamise sajand vist mitte ühelgi sajandil pole kirjutatud nii palju kirju ja kirjutatud päevikuid. Ja seda on võib-olla isegi pandud kuidagi ühte näiteks sellele sajandil nii väga iseloomulike peeglitega sanga, peeglite sajand, kui nüüd kujutada etteruum, see on niisugune pidev tahtmine ennast jäädvustada, ennast peegeldada. No see on väga pikk, selle ajastu iseloomustus ja tõesti meil ei ole aega sellel põhjalikumalt peatuda, aga Katariina ei ole mitte erand. Kirju kirjutavad nendel aastatel kõik, vot see on mingi niisugune üleüldine üleüldine tegevus, juhitud just nimelt tähelepanu sellele, et kirjad ei lähe mitte ainult adressaadile, vaid kirjad lähevad ka tulevikku. Ja see on Katariina jaoks erakordselt oluline, vot see enda jäädvustamine. Ja muidugi noh, väga tark on ju teada, et teise inimese kaudu peegelduvad kõige paremini. Just nimelt ja selles mõttes näiteks valikuna Wolt Täär, kes on üldtuntud skeptik tolleaegses Euroopas, kelle teravad ütlemised ja teravad nos suhtumised on ju üldtuntud alates religioonist lõpetades inimestega ja vot nüüd suhelda rahulikult, vot sellise inimesega muuseas on ka vene kirikuringkonnad Katariinal ette heitnud. Ja ta on otseselt vastanud, et see kirjavahetusate Eestiga on tegelikult tähendab, see ei loe midagi, see ei ole ohtlik Venemaale, sest see kasu, mis ta selle läbi toob, et Voltar vene Maat ülistab tänu Katariinal on tunduvalt suurem ja Venemaal olulis, nii jätkavad nisukene patriootiline noot, et nagu ikka Katariina puhul kõlab siit läbi. Ja teisest küljest muidugi ei ole välistatud, et närilasse kirjavahetus on mingis mõttes pragmaatiliselt kasulik. Ikkagi tegemist on ju monarhiga, kui meie praegu saaksime olla kirjavahetuses, mõne kroonitud peaga on ka üsna meeldid, aga tolleaegses maailmas selle tähendus on ikka hoopis midagi muud. Nii et see on mingis mõttes ja sellele on ka juhitud tähelepanu, see on mingis mõttes mõlemapoolne mäng, kasulik mäng eriti muidugi Katariina jaoks arendav mäng ja arendab loomulikult. Ja mis nüüd näitab, et see on ikkagi mingil tasemel mäng, no me võime panna siia jutumärgid, see on fakt, kui lõpuks olevat valt Täär ikkagi otsustanud külastada Peterburgi. Ja Katariina ju otsustavalt lükkab selle ettepaneku tagasi, Talevad seda üldse vaja. Vot niisugune niisugune tunne, et no lõpuks kirjasõber kirjasõber saabub. No mis võiks olla veel oodatum sündmus, mitte midagi sellist, vastupidi, Katariina teeb kõik, et Wolt ei saabuks Peterburi-Tal ei ole seda otsest kontakti mitte millekski vaja. Ja väga mitmel põhjusel ilmselt noh, esiteks Volta ära on ju üldtuntud tolleaegses Euroopas kui läbinägelik inimene. Tal on ju kuulsus. Kui kõike, no läbinähtavast mehest, tähendab bluffida ei saa kogu see hiilgav olukord, kogu see mulje, mida Katarina on jätnud endast ja Venemaa, mis tal on ju nii oluline, see võib ju kõik puruneda. Kuivaltar saabub Peterburi ja näeb neid tegelikke olusid. Tähendab distantsilt saab ju talle kirjutada no igasuguseid uudiseid või jätta ja maalida ükskõik millise pildi Venemaast, näiteks Katariina kirjutab talle, et vene talupojad söövad kogu aeg kanaliha. Ja no kohe on kätte saabumas aeg, kus nad hakkavad sööma kalkuniliha. Nii et pole vaja, pole vaja otseselt Pealtnägijat, hoopis parem on see variant, kui Katariina teatab, mis Venemaal toimub, Voltäär, tuginedes sellele informatsioonile, siis lööb trummi üle terve Euroopa. Kuidas siis Venemaa õitseb niisukese filosoofist? Peaaegu Marcus Aurelius taolise valitseja käe all. See on oluline, vot nii see variant töötab. Töötaski võtabki jah, ta ei tulegi Peterburi. Ja muidugi Katariinal oli veel üks niisugune natuke kurvavõitu kogemus. Kunagi varem külastas Peterburi Titroo. Katariina olevat, et ilma eriliste raskusteta, siis mässinud ta ümber sõrme või ajanud talle kärbseid pähe. Nad pikalt arutasid näiteks olukorda Venemaal maal, pärisorjus on ju ikka tolle aja Euroopa jaoks midagi üle mõistuse käivat ajast ja arus on ju mingi barbaarse ajastu rudiment. Ja Katariinal olevat õnnestunud talle väga edukalt selgitada. No selle selle nähtuse või selle olukorra positiivseid külgi nisugune patriarhaalsus ja no nagu ta on, et põhjendused on ju kõik tuntud ja teada. Ja tema ütles väga edukalt. Nii et tal õnnestus tõesti maalida Titroo olevat selline pilt, Potjomkini küla. Me võime juba öelda, kuid see Köik lõppeb hiljem küllaltki kriitiliste Titroo kirjutistega kui ta saabub kodumaale. Nii et vot mingisugune võib olla ohumoment on siin ka. Aga see tüdroo ja niisugune soov külastada Venemaad ja konkreetselt Titroo kärbeste pähe ajamine meenutab ju nii väga hästi väike neid visiite, mida sooritasid enne teist maailmasõda väljapaistvad mõistused Venemaale, Stalini juurt ja kuidas täpselt samuti õnnestus ju neile kõikidele kärbseid pähe ajada ja kuidas nad kõik lahkusid Venemaalt nisukesed teatridekoratsioonid silmi ees ja rääkisid pärast jutte õitsvast riigist ja, ja, ja õitsvasse demokraatiast Venemaal. Nii et selles mõttes vot see juhtum jooga ja, ja hilisemad juhtumid Euroopas nähtusena on väga sarnased, et alati on olnud neid ja just nimelt intelligentne ja see on ka küllalt huvitav inimesed, kes peaksid nagu aru saama kõigest, kes on kirjutanud fantastilisi raamatuid ja kellele nagu ei peaks jääma mitte midagi kahe silma vahel, need on tegelikult võimu poolt üsna lihtne petta, eriti siis, kui nad tahavad petta saada. Ja ilmselt väga tihti niisugused inimesed on seda tahtvat, nad on endale maalinud mingisuguse niisuguse pildi Venemaast ja siis hea meelega tavadki seda pilti, mis on neile juba kuidagi ette maalitud. Aga noh, see on natukene teine teema. Igatahes vot see märk suhetes Katarina ja Voltarri vahel näitab, et see ei ole mitte nisukene absoluutne sõprus, et selles sõpruses on, on väga suur osa, aga just nimelt külma arvestust nii iseloomuliku Katariinal Ja kui neid üldse rääkida tema suhtumisest teadusesse ja filosoofiasse, siis see on ka väga huvitav. Ta ju ülistab filosoofiat ja üldse ülistab teadust. Ja näiteks ta on lasknud kõhklemata ennast ja troonipärijat vaktsioneerida rõugete vastu, see oli sügisel 1768. No kuivõrd on see revolutsiooniline ja kuivõrd on see julge samm tol ajal? No võrdluseks lihtsalt aasta arvana, ma loodan, et ma ei eksi, nisugune massiline või üldine vaktsineerimine Venemaal muudetakse kohustuslikuks alles 1811. Nii et 50 aastat varem Teisest küljest näiteks nii et ühest küljest on siis inimene, kes astub sammu teaduse viimaste saavutustega, julgeb riskida, julgeb riskida, tõsine risk. Äsja ju on lehtedes ilmunud karikatuurid, mis nende inimestega juhtub, keda vaktsineeritakse, kuidas neil hakkavad sarved peast kasvama ja nii edasi. Ja nii, et seda julged sammud väga julged, sa paistab esimesel pilgul, et inimene arvestab teadusega, usub teadusesse, respekteerib teadust konkreetsel juhul on tegemist meditsiini kui teadus. Teisest küljest on ju väga hästi tuntud Katariina suhtumine näiteks sellesse samasse arstiteadusse. Ta nimetab ju arste šarlotaanideks. Ja üldtuntud on tema kuulus lause, mis, mis mõnikord ma unustan ära, et on Katariina oma, kuigi ei ole välistatud, et keegi ütles seda enne Katariina, vähemalt Venemaal on ta läinud ajalukku tänu Katarina suule Katarina keelele ja see on nimelt kõik, arstid on lollid. Nii et ühelt poolt me ei teagi, kui palju tsiteeritakse Katariin Evelt ja võib-olla just antud hetkel peaaegu igas polikliinikusse ja nii edasi, aga nii, et ühest küljest meditsiini viimaste saavutuste aktsepteerimine, omaksvõtt ja teisest küljest kõik arstid on lollid. No vot siit need tekibki küsimus, et kuidas see võimalik. Ja kas sellele on juhitud tähelepanu, et see vaktsineerimine on pigem jälle Katariina poolt vaatamata riskile nagu ta õieti ütles, et see on ju küllalt riskantne samm, mis oleks võinud ju lõppeda ka väga kurvalt, väga paljud inimesed ju leidsid, et seal hullumeelsus, see on hukatuslik, peab olema ikka hullumeelne inimene, kes vabatahtlikult tahab jääda haigusesse, mis lõpeb, jutt olla rajal sageli surmaga. Oota, ta lihtsalt laseb ennast ennast nakatada, ehk selliseid juhtumeid oli küll ja neid oli ka. Nii et igasuguseid variante on. Nii et, et suur risk, miks ta siis seda teeb? Kui ei ole usku meditsiini lõpuni, kui seesama vaktsioneerija on loll, kes teda parajasti vaktsioneerib? Väidetavalt selle taga on ikka sedasama populaarsus ikka seesama imidž ikka seesama üle eurole Bubba line kuulsus, mida on võimalik selle riskantse sammuga saavutada. Vot taan Algis niisukesele riskile, pragmaatilisele riskile, võimeline oma veendumuste vastaselt talitada, kui vaja, eks ole, just nimelt ja ta teeb seda Need tänu sellele sammule, mida see tähendab, võib-olla mõnikord võiks ju seda kokku võtta kas või mõne ühe lausega, no nii nagu suhtumine arstidesse kuidagi on kokku võetav ühte lausesse vot täpselt samuti see, et ta oli nüüd selle sammu astunud, annab talle võimaluse öelda näiteks teise lause. Ja see lause on tehtud peale aastat 1774 kui sureb Lui, 15. prantsuse kuningas. Ja lause oli umbes järgmine. Minu arvates peaks olema 18. sajandil prantsuse kuningal Pi surra Rõugetesse, see on ju barbaarsus. Vot umbes nii, kõlab Katariina laus, tähendab vägev prantsuse kuningas, barbar, eelmise ajastu esindaja kuulub kuskile sügavasse minevikku. Kuskil jookseb seal suur joon vahel Katariina ja, ja Loui Viieteistkümnenda vahel. Üks esindab siis uut maailma teaduse, maailma progressi maailma tulevikumaailma ja teine siis seda minevikku barbaarsus. Ja selle juures ju veel oluline on see, et väidetavalt Katariinal on mitmeid kompleks. Üks on muidugi üleeuroopaline kompleks, see on köigil välja arvatud, ütleme sellel samal Loi 15., see on kogu Euroopa kompleks ja eriti Katariina kompleks Pariisi suhtes. Vot väidetavalt olevat ennast ikka kogu aeg tundud, no provintsid tarina provintsist tuntud kompleksid ja tolle aja maailma pealinn, suur pealinn Pariis. Ja nüüd öelda siis, kuidas me ikka tahame, vot selle objekti suhtes, mille vastu on meil sügavkompleks leida, et vot on valdkond, kust, kust me oleme lihtsalt paremat. Ja seal võib olla veel olla näitlikum, kui nüüd selle keskuse esindaja on sügav barbar. Nii et vot ühest küljest niisugune pisike sammukene. Seotud muidugi suure riskiga, nagu, nagu oli jutt, see vaktsineerimine ei ole tehtud tegelikult ja ajendatud mitte võib-olla niivõrd vot usaldusest meditsiini vastu, kuivõrd võimalusest olla uue kandja uue esineda. Ja läbi selle siis no kuidagi ka realiseerida ennast siis sellesama pariisi suhtes vaata elada välja sedasama oma kompleksi nii tüüpilist kompleksi ka sellele piirkonnale, kust ta pärit millele ta on küll kriipsu peale tõmmanud nendele väikestele Saksa vürsti riigikese Need saneks tuntutama nisukene komplekse, eks tuntud tema tema no ütleme, toimetamise aiend väga keegi ei pane talle seda pahaks. No raske on seda asja üldse pahaks panna. On muidugi inimesi, kes näevad teda läbi nagu ikka. Ma ju kõik natuke blufimäe ja ikka on kedagi, kes meid läbi näeb. Aga on inimesi, kes suhtuvad nendesse kuidagi väga rahulikult nendesse läbi nägijatesse, aga Katariina neid ei salli silmaotsaski. Need tekitavad temas, nagu me rääkisime, nisukesi, vihapurskeid. Kuid kui tulla näitama nende komplekside juurde tagasi, siis võib-olla teine ka küllalt huvitav, tema puhul on välja toodud ja nimelt see on mingi nisuke kompleks tõeliselt haritud inimeste suhtes. Ja siit ka see kirjavahetus veel üks põhjus, miks, miks seda on vaja. Mis rahuldus pakub mina, kes ma nagu ei ole kuskil süsteemselt haritud, minuga peavad need mehed vajalikuks kirjavahetust pidada. Vot teiega nad seda ei tee, kes te olete nii kõrgelt haritud, aga minuga teevad ja vodka, see ümbrus, mis Katariina kõrval on? Ta on ju tõesti Venemaal, no enamusest ikka peajagu kõrb. Ja väga paljud neist on formaalselt hoopis haritumad, kuid tema ja vot see tunne, see, mida ta väga tihti annab mõista, et Te olete neid küll haritud, aga vaadake, mida mina olen ära teinud, mida mina suudan teha. Nii et vot kuskilt on see vajadus kogu aeg rõhuda sellele vot täpselt nii nagu see suhe soe, et provints, haridus või harimatus, provintslikus ja kompleks, vot siit tuleneb komplekse, need on kaks niisugust olulisemad kompleksi, mis Katariina puhul on välja toodud. Ja seda mudelit annab tõsta igasse aega ka meie tänasesse päeva. Ja kuidas kompleksid töötavad just ja näiteks need kirjad viivad ju Katariina no ütleme, paintellektuaalsesse tippu. Palju siis neid on seal väga kitsas ring, kes omavahel suhtleb, see on niisugune klubiline tegevus, tähendab, ta kuulub kuskile ikka ikka väga kõrgele. Tänu millele tema kiitmine ja ülistamine on ju, on ju üleeuroopaline. Ja jälle, kui ütlesite veerida Wolt Tääri, siis no kuskil enam ütleb ta ju, et Katariina on kõige säravam põhjala täht. Ja Katarina teab väga hästi, et see, see lause läheb lendu üle Euroopa öeldud nii kriitilise mehe suu läbi need sellist informatsiooni, seda talle kõigil kõike väga vaja ja sellega ta tõsiselt arvestab, tajub, pidevalt, võrdleb ennast muuseas oma kaasaegsetega, jaga Venemaa suurt valitsejatega minevikus. Niiet kogu aeg huvitab tema positsioon. Vot see tema imidž juba nendes samades päevikutes kirjavahetuses kunagi ta ju otseselt kirjutab, et teda väga huvitab, et vot need, need, need inimesed arvaksid temast vot nii, nii teda isegi huvitab see, mida need talunaised, kui ta peatub kuskilt teekonnal ja külastab külakirikud, arvavad seda, teab kuidas see informatsioon levib ta, ta suhtlemine või ta ütleme, arusaamad on väga tänapäevased, kui me nii võime üldse öelda tegeleb enesereklaamiga ja näiteks ta võrdleb käänast peeter suurega ja eriti ei häbene tulemaks järeldusele, et mitmes valdkonnas on ta Peetrist üle. Et tema saavutused on, on suuremad. Ja ta ei häbene ju ka hoobelda oma saavutustega, näiteks kirjades kirjutab kohe, no lihtsalt hoobeldes võitudest oma saavutustest, oma reformidest. Ja aastatega hakkab ju kaotama igasugust huumorimeelt kiitmiste suhtes helistamiste suhtes. Kusjuures siin on lubatud kõikvõimalikud liialdused. Nii et pikapeale vot kuidagi see sepp, kiituste atmosfäär ja kriitika, sallimatus, see hakkab tekitama niisugust vatist õhkkonda, kiidulaulud õhkkonda. Ja inimesed teavad, et selleks et midagi temaga saada õeta lahendaks mingi küsimus, satud kõigepealt teda ülistada ja kiita. Nii et pikapeale see on väga huvitav, väga mõistlikud inimesed ja ta pole ainus valitseja, nad hakkavad lihtsalt kaotama seda reaalset pilti. Tõesti, nende saavutused on tohutud. Aga nad ei suuda nagu eristada seda tegelikkust juba sellest välja mõeldud kiituste maailmast. Katariina on üks tüüpiline, näid. Kuid üks võib olla erand, mis Katarina puhul kindlasti vajaks alla kriipsutama vist on see, et oma kuulsuse jahil ka siin jääb ta ikkagi ratsionaalseks jääb ta Katariinaks näiteks mis teda eristab ju paljudest niisugustest suurtest valitsejatest, näiteks tal ei ole mitte mingisuguseid maailmavallutuslike plaane. Noka konkreetselt, kui talle tehakse ettepanekuid, näiteks no toetada vene kaupmeeste tegevust Põhja-Ameerikas, siis ta teatab, et Venemaa on niigi suur. Ta, ta, ta laiendab ju Venemaad, ta ambitsioonid on väga suured, see suund on peamiselt Lõuna-aga, need ei ole nisust, imelised, hullumeelsed ideed. Ta ei ole ju side, me vist paljud kuulajad teavad ideed, mida on Venemaa üks oluline poliitik Žirinovski esitanud India ookeani kohta ja, ja jalgade hoidmist soojas India ookeanivees. Neid ettepanekuid on tehtud ka Katariinal vallutada India ja ta on lükanud need kõik tagasi. Ta, tal ei ole nisukesi hullu meelset maailmavallutuslike plaan. Ta näiteks ei salli ka ausambaid. Ja tal ei ole vaja ka õukonnaajaloolasi, kes eelistaksid tema tegusi. Vot nendes punktides on ta enamusest valitsejatest tunduvalt targem. Ta saab väga hästi aru, et ausambad kaovad koos valitsejatega siis on väga kahju, et sellest kuidagi aru ei saada, need lihtsalt võetakse maha, ei ole mõtet raisata, aga nende püstitamise peal ausambad ja ausambaid endale rajale saab püstitada hoopis teisiti. Katariina mõistab seda ajalugu saab ka ringi kirjutada, kui nad on õukonnaajaloolaste poolt niisuguses roosas vahus kirjutatud, nad lihtsalt kaovad. Ja seadused, reformid, riigi pööramine uutele rööbastele, kust ta enam tagasi ei ole, teed, vot need on need, need sammud, millega ta tahab ennast teadlikult jäädvustada ajalukku. Ja tõesti, no meil ei ole veelkord ütlen aega ja tahtmist ja see ei ole üldsegi meie. Me saada vaata ülesanne süveneda näiteks Venemaa reformidesse ja Venemaa ütleme seal haldusstruktuuridesse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, aga väga palju sellest, mis kehtib kuni impeeriumi lõpuni. Selle aluspanija on Katariina Ka rajanud endale tõesti niisugusesse sajanditeks ausamba, eks seegi monument just nimelt ja, ja hoopis tõesti targemalt, nii et see on jällegi teadlik ühe targa inimese teadlik enese jäädvustamine tulevikku. Kui ta unustatakse, siis vääri ei unusta kunagi mitte keegi ja alati on inimesi, kes uurivad vähemalt poolt ärikirjavahetust ja paratamatult puutuvat siis ka selle teise adressaadiks, kukk, vot see on tema pragmanud siis see ei ole mitte alati niimoodi istudes nüüd laua taha ja võttes käte sule, on mu mõte, et nüüd ma jäädvustan ennast ajalukku, nüüd ma kohe kirjutamist kellelegi konkreetselt, vaid kirjutan kirjandusmuuseumile või arhiivile vaevalt nii, aga läbi kogukat Katarina elu, vot kumab see nisukene arvestus. On olemas, teda vallutussõjad ei huvitanud, see on vist küll puhtalt seepärast, et ta oli naine. Ei, teda huvitavad väga vallutussõjad, näiteks needsamad sõjad, millest me rääkisime Türgiga, tan joovastuses selles sõja, aga ta ei lähe ise sõtta. Ei, muidugi ta ei ole mitte mitte nii nagu Katariina esimene mõnikord Peetriga ja paistis silma niisuguse külmaverelise käitumisega, aga ta lihtsalt pragmaatikuna saab aru, mis on reaalsed võimalused, mis tõeliselt toob kuulsust, mis katuslik. No näiteks on tema puhul öeldud, et kui aastal, siis ta võib-olla aasta pole hea, aga ütleme, kui nüüd viimaseks Vene keisriks jällegi ei ole hea, sest see ei oleks siis olnud viimane keiser, aga ütleme siis nii, et kui Nikolai teise asemel oleks olnud Katariina teine, poleks midagi midagi sellist vanemale juhtunud. Teine tasand, teised arusaamad, teine mõistus. Nii et ja kui need temast veel võib-olla siis tänapäeva sündmuste aspektist mõne lausega rääkida, siis Katarina ideaaliks, no jällegi, need on tänapäeva mõisted ja võib-olla me kanname, nad ei saa aega üle, aga ka kiip tema ideaaliks on no inimliku näoga absolutis. Vot nii nagu kui vahepeal oli inimliku näoga sotsialism, siis temal võiks olla inimliku näoga apsalutis. Mis on need Katarina ei tee ja kuivõrd võib-olla on see sobiv Venemaale? See on riigi hoolitsus oma alamatele eest riik, riik absoluutse monarhi näol, riigi peamine funktsioon, see on hoolitsus, no vot, seesama, mis puudub, mis viib siis inimesi Venemaad tänavatele, riik ei hoolitse, riik ei maksa, riik ei toeta, riik ei toida, riik ei kata nii edasi, seda peab riik tegema. Selle eest on siis vastutänuks kuulekus, absoluutne kuulekus ja mis neid eristab Katariinat, sest niisugusi absolutismi propageerijaid on ju väga palju. Katariina Se apsalutism on seadus, lik, kõik peab olema seadustega paika pandud. Seadused on esmased, seadused reguleerivad kõik ja seadusele peavad kuuletuma köik kunises tipuni vall. Vot siit tema suur huvi seadusloomes. Ta tahab üles ehitada niisuguse seadusele tugineva hierarhia. Mis see tähendab, meie mõistes, see on jälle sõna nii tuttav igal pool loosungitega, kas või sama tänapäeva enamast son kord seaduslik kord. Ja väga oluline riigi funktsioon siis siia juurde. Katariina on veendunud, et Venemaale on sobilik ainult ise valitsemine. Vabariik ei sobi, ta ise nimetab ennast vahele, ta hingelt on vabariiklane. Aga olles Venemaa patrioot, see on väga huvitav mõttekäik, oleks tema poolt kuritegu Venemaale vabariigi juurutamine saaks kuritegu ja nisugune illustratsioon siia juurde, mis tähendab vabariik, mis tähendab vabadus, mis tähendab see niisugune korra puudumine, see on temale ju olemasse näide sumpugatšovi ülest. Pugatšova ülestõus, 73 75700 mille tulemuseks on siis ainult röövimine ja tapmine. Nii et vot niisugune vabadus kontrollimatusse kutsub välja ainult Venemaal madalaid emotsioone. Ja sellepärast on isegi pärisorjus Katariina arvates Venemaal kuigi pahe aga õigustatud, sest ta hoiab vot just nimelt vaos neid halbu, neis pesitsevaid emotsioon. Seega näiteks mõisnik on no isa niisugune hea hoolitsev isa ja talupoeg peab olema hea poeg või hea tütar. Ja vot sellest vaatevinklist ongi nii oluline haridus valgustatus tähendab seda isa peab kogu aeg kasvatamata, ta peab koolitama teda peab õpetama, et oleks parem isa. Ja seda lapsukest peab samuti õpetama, et oleks hea laps ja vot siis puhkeb õitsele niisugune patriarhaalne, hea sõbralik, teineteist toetav perekond. Ja see kõige suurem isa nende kõikide laste kohal ongi riik. Ja niisugune isassümbol või antud juhul ema sümbol ongi siis antud konkreetsel juhul Katariina muidu monarh, monarh, kelle peamine ülesanne ongi olla ja isa ja ema. Ja vot see on neid, no väga lihtsustatult see skeem, mis ainsana Katariina arvates saab Venemaal töötada. Ja väga paljud tänapäeva sündmused näitavad, et paistab, Katariinal vist on ikkagi õigus. Väga paljus, ta kohta on ju väga palju legend Katariina kohta, tema humaansusest näiteks tema jällegi nisust praktitsistlikust humaansusest on, no mis meelde tuleb, väga tihti on ka ära toodud, näiteks. Ühe küla talupojad tapavad oma mõisniku ja siis tehakse ettepanek hukata, kõik need selle mõisniku talupojalt karistuseks Katariina on otsustavalt selle vastu. Ja jällegi väga praktilistest kaalutlustest lähtuvalt see lihtsalt tekitab mass tekitab vastuhakk. Nii et ta saab kõigest aru. Ta saab sellest situatsioonist Venemaal arunädal on oma konkreetsed retseptid, oma konkreetsed variandid, kuidas seda kõike noh, muuta või teha paremaks. Ja võib-olla täna võttes kokku neid Katarina nisukesed, ütleme olulisemad riigimehelikud või naiselikud nisukesed, mõisted või lähenemised võiksid olla järgmised. No loomulikult mitte kõik, aga mis omavad igalt poolt läbi tema tema seisukohtadest, esiteks võiks olla tema kindel veendumus ja väga sümpaatne ja väga kena veendumus tuleb alati jääda öeldu juurde. No poliitikutele oleks võib-olla niisugune kohe silt kabinet kuld kirjakult kirjas. Teine nisukene Püha reegel, tema jaoks reegel endale on. Suuri tulemusi on võimalik saavutada ainult läbi väikeste tegude, tähendab lihtsalt kivihaaval saab seda maja ehitada, ei saa püstitada tohutult. Ühesõnaga, need on populismi vastane üleskutse. Põhimõtteliselt tee midagi fundamentaalset snemalt. Järgmine on tema enda reegel, kuldne reegel igale poliitikule. Vajalik reeglev, kes sõda ei ole omandanud, see on määratud läbi kõrbe, mis selle see on? Kõike tuleb teha nii, et rahval jääks mulje, et see, mida tehakse, on just nimelt see, mida nad tahavad. No ma ei suutnud seda lauset hästi formule veerida, aga enam-vähem peaks olema selge. Ühesõnaga kes meile midagi teeb, meil peab olema mulje, et ta teeb vaat seda, mida me ootame temalt, ta peab jätma. Ma ei ole sellesse mulle, et see on nüüd meie soov, mida tehakse, ja viimane võib-olla nisukene Katarinat kui inimest iseloomustav lause iseloomustav lähtemoment on see, et tuleb omada hundi hambaid ja rebasesaba. Nii et kaks niisugust Rooma, mis on tema pappi, loomad, kus ta siis võtab eeskuju ja, ja nii ta ka toimib. Ja mis siis muud kui õpime ajaloost ja mis me praegu teha saame, Lähme kirju kirjutama. Jah, ja paistab, et Katareemiaga ma jälle ei suutnud lõpetada, aga järgmine kord kindlasti üritame seda teha. Nii et kohtute meiega nädala pärast