Šotaan oli kauni, tasakaaluka terviku poolt kunstis suurtelt ja väikestelt nimedelt ühtviisi nõudis ta vormi ilu jäi tee üllust. Ühendades eneses ägedalt kirglikku karakteri ja samas üldiselt tunnustatud meeldiva oleku, liitus tema unelevale olemisele suur otsusekindlus. Hinnangu selgus, range nõudlikkus. Ta maitse oli väga valiv. Beethoveni teoste liig atleetlik ehitus. Vägeva väljenduslikus oli talle rõhu peaaegu piinlik. Schubert mõnigi kord üht kui argiselt lihtne ja liiga otsene. Isegi seiks piir ei sobinud talle kogu tervikus. Mõningad karakterid olid temale liiga elust kuulatud keel, mida nad kõnelesid liiga tõene. Ta eelistas eetilist lüürilist sünteesi. Tema ideaal oli Mozart. Igale tuntavalt kõlab praegu üks šotaadin Octurne muusikaööst inimeses töös, mõnikord ka ööst inimeses. Töö on šotaanile väga lähedane aeg päevast kõik näib mulle üleni meeldiva unenäona kirjutab ta kuskil 23 aastaselt. Nii et ma veel edasi aina tahaksin magada. Sageli vahetan päeva ööga ja ööpäevaga, kui sageli elan unes ja magan päeval kuid halvemini kui tõepoolest puhkaksin. Sest siiski tunnen sealjuures jõudude koondamise asemel, et piinlen ja nõrgenenud muusika on väljapeetud, selles veidi Jubas delikaatses tunde tunnis hoituses heli pitsiliseks nikerdatud. See on rahulikunelev endamisi tamine mille järgi tunnetame selles armastuse soojust, soprani, kirjuta programmilist, muusikat, järgitavaid lugusid. Intensiivselt Eskressiivo isiksusena suutis pääl tihedasti suletuna ennast varjata oma perekonna eest ka siis, kui järjest rängemini ründab teda haigus, mis teda ka üsna noorena ära viib. Aga kunagi ei hoidnud ta ennast tagasi helluses ja soojuses igatsuse avaldustes oma lähemate oma sõprade järgi. Šotaan oli oma maa puula teda sünnitanud aja poeet kirjutab lihtsalt lääni kohta. Ja samade tunnete väljendus läbib kõiki ta teoseid sõltumata nende vormist, nimest, ulatusest, tuhandekordselt. Aga ta ei jutusta loomingus vahetult jänesest ega millestki. Selle üldistatuse aste on tavaromantiliseks peetust suurem muusikaline mõju aga võib-olla sügavamgi. 19. sajandi eel ja ajal oli muusikutel eriti nooruses kombeks elada siin-seal kogu Euroopas eeskujuks eriti itaallased, aga ka slaavlased, eriti tšehhid, keda jätkus idast läände ja läänest itta. Meenutagem kas või Henderit, kes olulise osa oma elust Inglismaal veetis keda inglased tänini tahaksid pidada oma suurmuusikuks. Nende paljude valu kauge kodumaa pärast ei ole meile kuulda olnud. Ja me ei tea seda ka nende muusikast välja kuulata. Saab väed on õieti esimene ja üldse üks võib ehk öelda muusikuid, immigrante kelle seos oma kodumaaga ei väsi. Ta on Poolaga ja oma rahvaga koos ja tunneb talle kaasa. Teda jälitab põlev rahuldamatuks jää igatsus tagasi. Ja kõik see kõlab pingeliselt vibreerima kestva hilina, läbida elu ja läbida muusika koordiminal. Kord karjeks, paisudes. Ja seegi telge emotsioon ei kihastu süzeeliseks pihtimuslikuks. Samas juba noorukina kirjutab šotaan sõbrale et ta usaldab ennast ainult oma muusikasse. Paar noorus, sõpra, kirjad neile jäävadki meie jaoks Hothani hinge sündmuste vahendajateks. Kui tähtis on sõber talle ilmneb kasvõi pöördumisest kaaslase poole kirjas. Ütleks, on mu elu. Sõber Tiitus võttise Howskile avaldub Schottani tundelõõm. Mitmeid isikliku elupursked tungivad kirja paberile. Sest see oli sõber, kes oli tema jaoks mõõtu ja suunda andev, kuni pariisi aegadeni välja. Mõnikord on teda peetud peaaegu soprani, teiseks Minaks. Aga samas hiljem kirjutab ta Jandmatuschinskile. Sind Lacan armastamast vait, kooseluga. 1829. aastal ärkava kevadega tulite veel 19 aastase šotaani ellu esimene armastus. Kuidas see tunne tärkas või esile puskus, ei teata. Neiu oli riigi kulul õppiv noor lauljatar keda Varssavi lava jaoks koolitati. Üks tookord paremaid laulu õpilasi ja šotaan palju enam huvitatud laulust kui teistest instrumentidest peale klaveri. Võib-olla oma õnnetuseks on mul juba oma ideaal. Kuus kuud on möödunud, aga mina pole temaga, kellest iga öösi unelen, sõnakestki vahetanud. Kui karm on, kui pole kedagi, kelle juurde võiks minna kas või varahommikul ja jagada valu ja rõõmu kui kibe, kui meid rõhub koorem ja me ei saa seda kuskile maha panna. Klaverile usaldan seda, mida tahaksin sinule öelda. Temale mõeldes kirjutasin oma klaverikontserdi. Teist osa saab ta mõtleb siin oma praegu teiseks kontserdiks nimetatud tegelikult esimest kontserti deep faa minuris. Dema inspireeris selle muusika. Seda tavatses Sotaan ise sageli mängida. Selle põhifraas on imetlusväärselt laulev ja vaheldub pritsiti Kiieviga. Kõike seda kaunistab pidev šotaanlik figuratsioon. Kõik on ideaalselt terviklik, nõnda on seda nimetanud lihtoma kirjutise šotaanist. Kord särav, kord liigutav sisu asetab meid suurepäraselt valgust tulvil maastikku mis on kurva jutustuse elavaks seon raskest õnnetusest tabatud süda kauni looduse foonil. Helide sulamine, õrnimate toonidega mängimine. See oli väike lugu konstantset Ladkovskast. Me teame ju vaid selle poolteist aastat salajas hoitud noorusarmastuse eellugu. Paar kirja, mida enne teist liini reisu šopäen sai andmatuschinskiga saata. Neiuni põletas daam veidi enne oma surma, kuna, nagu ta ütles, ei tahtnud seda, mis jäi mu elu uhkuseks anda maailma uudishimu kätte. Tegelikult abiellus ta juba 1831. aastal ja aasta varem tundus open enesele tuhaks põlevat kiivuse piinades. Ah, kisun juuksed peast, kui mõtlen, et mind võib unustada. Täna olen hotella šotaani mäng, esines ta ju väga palju elu jooksul, aga peamiselt salongides olnud suveräänset üle publiku nagu list. Talle sobis mängida talle lähedaste sümpaatset inimeste keskel tavate jaoks. Ta sai vaimustusest haaratud, nagu tookord öeldi ja andis midagi saavutamatut kõigile teistele peenusi, nagu imepärane laulmine, klahvidele lõpmata rikkaid helivärve ja dünaamilisi astmeid, südamesse tungivat poeesiat. Aga ta sõltu sattumast, paarist tal oli raske suures saalis kontsentreeruda kannatas kuulajaskonna meeleolusegude pärast enda ümber. Ja muidugi mõjutas teda suuresti ka alati heitlik tervis. Kuivõrd šotaan oli sõltu publikust ja kuivõrd ta paljut hoidis enda jaoks. Seda kõlab kas või väikesest kirja katkendist. Ja lõpuks improviseerisin, mitte nii, nagu oleks lusti olnud. Aga see poleks olnud ka selle maailma jaoks. Šothani teine ehk juba küpsem, võib-olla tema elu jaoks tähtsam armastus oli seotud Maria Butšinski, aga midagi on selle loo alguses paralleelset Schumanni ja Clara varase nooruse aastatega. Ja sopran on üheksa aastat vanem. Ma saab tuttavaks veel laps Mariaga, kellele ta annab mõningaid klaveritunde ja keda ta juhendab. Heli loomingustki, otsinski tulid poliitilised pagulased, kes olid maandunud Genfi ja sinna siis šotaani kui vana tuttavat juba koolivaheaegadest Varssavi lähedasest mõisast kutsuti ka nüüd külla. Ja kui siis läheb mööda mõni aasta jõuab Zoltanini väike tervitus healt perekonnalt tillukese kompositsiooni katsetusega Maria poolt. Selle tänuks kirjutab Schopen rüütel likult väikese valsi pühendades selle mad Mosel marjale. 1835. aastal kohtub ta selle perekonnaga tookordse nimega Karl spadis Karlovy Varys Jaan vaimustatud õide puhkenud kaunitarist. Ta kirjutab. Kõik, mis ma kirjutan, seoseta. Parem pole täna vaja millelegi mõelda. Parem nautida seda õnne. Järgmise aasta suvi veedetakse koos ja sügisel palub šotaan oma imetel tuget. Noorel daamil pole küll imetlejatest puudu. Nende hulka kuulub isegi Napoleon, kolmas. Ma tahan voolzinska, suhtuks pääni väga soosivalt, nimetab teda kirjades oma neljandaks pojaks. Hoolitseb tema tervise eest võib-olla silmas pidades ka noore mehe ühist tulevikku tütrega. Aga Tanja andumusele vastab. Ihaldatu üsnagi ükskõikselt tema paljudele kingitustele ja hõiguvatele tundeavaldustele. Põgusalt ema kirjade sabas jahenedes ilmselt eemaloleku päevadel väga kiiresti. Robben ootab pingeliselt valusalt kutset ka järgmise aasta suveks. Asjatult. Võib-olla sellepärast on kirjad, mis võtavad kokku kogu selle pettumust, toonud loo sultani poolt kokku köidetud ja varustatud pealkirjaga majja peda. Šothani elu pikemaks kaaslaseks saab kummaline sügavasti meheliku mõistusega ja sügavasti naiselik mehe nimegi kandev kirjanik Pariisis Sorsanud. Nende esimene kohtumine on ebameeldiv, võiks öelda peaaegu sultanile. Liston Šveitsist tagasi pöördunud Pariisi. Tema juures peetakse muusikalisi pidusid ja ühe nendest mängivad nemad mõlemad kuulatakse muusikat. Äsja tutvustatud daami rõhutatud mehelik olek, isegi tema kantud pikad püksid ja sigar suus on sultanile vastumeelt. Missugune antipaatiad, naine On ta üldse naine? Kahtlen. Aga paar päeva hiljem. Järgmisel kodukontserdil on shop võidetud. Võib-olla Sorsandi muusika kuulamise viisi tõttu tema tumma andumuse pärast muusikale. Selle sügavuse pärast, millega naine teoseid enesesse ammutab ja tema öö tumedate silmade pilgu maagia pärast kõige üle, mida ta kuulas laiust, ta tuli see geeniuse paistus. Šotaani esimene külaskäik toob kaasa suurema kontakti, kui tavaline viisakuse akt. Lühikese ajaga on mõlemad teineteise võluvangis. Soos saan näeks šotaani juba 37. aasta suvelgi enda juures maal mõisas noanis aga šotaan ehk elab veel valusasti liiga valusasti üle oma pettumust. Aga järgmise aasta suvel võib rääkida juba nende vaba kooselu poeemi algusest. Sotaan püüdis alati väga hoolikalt vältida igasugust seltskondlikku platsi. Selle tõttu sõideti Pariisist välja erinevatel aegadel. Ja elati hiljem kas kõrvu korterites. Et luua siiski muljet teatud iseseisvusest šotaanoli väga kindla režiimiga inimene. Kaaslane kirjutab tema kohta Dali oma harjumuste ori. Iga vahetus iga muutus, selles oli teda sügavasti erutav. Huvipakkuva maid bänni loomingu poolest on nende ühine sõit läbi Marssey Barcelonasse ja sealt edasi Mallorca pealinna Palmasse alates juba looduse muljetest, öisel ülesõidul ja edasi Aafrika lähedase rikka taimestiku keskel veedetud küll paraku järjest rahutumaks minemast sügisest. Selle maastiku karakter on nii suur, rahulik ja lihtne. See on nagu roheline Šveits Kalabria taeval seotud oriendi, pidulikkuse ja rahuga kirjutab šopäen. Ma olen palmide, Seedrite kaktuste, oliivipuude apelsinipuude lohede granaatõunte puude all ja nii edasi. Mis selles meeletus paradiisiaias küll ei peitu ja see taevas nagu türkiis ja meri nagu lasuur ja õhk kui taevas päev, päike, kõik käivad suvekleitides ja on kuum ja öösi kõlavat tundide kaupa kitarrid ja laul. Tohutud palkkonid on kaetud viinamarjakasvudega. Maury müürid kõikjal, kõik näeb välja aafrika moodi imeline elu. Oh, ma elan siin rohkem kui kunagi. Ma olen lähedal sellele, mis on kõige kaunim tuulte maja, nende elukohamüüride niiskus aga hakkab valusasti häirima. Schopeni. Ma jäin väga haigeks ja kuigi ma nyyd olen terve ma ei saa lahti enam köhast, ärge rääkige seda inimestele, ma ei taha tagarääkimisi hiljem kirjutata. Ma olen aina köhiv, esind, armastav. Palju mõtlen sinule. Aga mul ei ole kirja sinult, neetud maa on see, mis puudutab posti, inimeste ausust ja mugavusi. Taevas on aga ilus, kui sinu hing ja maa must kui minu syda. Ma armastan sind alati. Nad lähevad edasi Valdemoosa kloostrisse elama keset kaljusid ja merd, see vägev mahajäetud klooster. Ja siin mina ühes nendest mungakambritest võid mind ette kujutada braseerimata, ilma valgete kinnasteta. Kaame nagu alati. Muremon, kõrge kirstu vormis. Tema võlvid on tolmunud aknad, väikesed. Voodi kõrval nelinurkne jalgadel värisev lauake, vaevalt saan sellele kirjutada sellel tinalambike mis tihti kustub siis küünal. Ja siis pohh, minu kritseldused. Vaikus võib töötada, aga tahaks ka valjult karjuda ja keegi ei kuuleks seda. Kummaline koht, kust ma sulle kirjutan, siin immivad Schottani preliidid millele on igale ühele peaaegu kuulajate poolt traditsiooniks saanud nimetusi antud. Olgu siis leinakellade prelüüd, kuues. Kõige tuntum ehk vihmapiiskade prelüüd kus Helge kujund läbi Schottani sisemise pinge rõhuvalt leinaliseks peale tungivaks rusuvaks muutub. Koju tulnud majakaaslased mäletavad, milliste meeletute silmadega šotaan neile otsa vaatas. Nad arvasid, et ta on haigestunud sottani tunde gammasse ei mahu ka kiivuse ka erutuse, ka viha puhul. Kättemaksuhimu ja vihkamine. Kuulates üksikuid kilde tema muusikast, me võime siit eraldada olemist iseennast helluses, kellelegi hoidmises, hea olemise säilitamise soovis kirjutatud hällilaulus näiteks. Aga on teoseid, kus avaldub järjekindel. Edasi rühkiv vältimatu vastapandamatu tahe, olgu kasvõi tema siini nooretiidis. Mõnikord on vastandlikud kujundid nagu kaks maailma pandud vastamisi, mõjuma. Kuulakem Valde, muuseas valminud Fama suur ballaadi. Milline õrn poeesia, milline hellus muusika enese vastu ja inimese vastu. Ja milline jõuline protest teose teispoolses kõlamaailmas? Aga kirglik meeletult valus kujund võib ka selleks alles kasvada meie silmade, meie kõrvade juures selleks saada 100 nii muusikas on väga oluline küll armastav valu poola pärast aga ei, mitte kunagi soov kellelegi tasuda. Ta ei armastanud külalisi. Me ei tahtnud lubada tavaliselt kedagi koju. See tuba, kus ta töötas, oli valgustatud vaid mõnest küünlast pleieli klaveril, mida ta eriti hindas nende pillide hõbedase samas veidi looritatud kõla ja kerge klaviatuuri pärast. Pimedates nurkadesse näis ruum nagu lõputusse avarduvat sulavat pimedusse. Sealt ta ei avaldanud kunagi oma pahameelt. Ta elu oli vaene, sündmustest reeglipäraselt tunnid kodus, looming ja siis õige korrapärane, tihti väsitav, seltskonnaelu. Kontserteerimine ei, silmapaistvaid tegusid ei draamasid. Tema kirg ei haaku teiste inimeste soovidesseiristu nendega ta taandub, mis kõike andma, küll aga ei anna iseennast. Ta nagu libiseks mööda aheldavatest sidemetest ja paljude kaaslaste keskel kipub jääma võõraks üksildaseks. Ta on löögivalmis tihti lõikavalt vaimukas või irooniline. Eriti teda armastati tema võime pärast tuntud virtuoos suurepäraselt matkida nende ilmes nende liigutuste mängus. Aga ta tulisemas diskussioonis võis ta vaikima jääda, oma mõtetesse vajuda või ainult siis pingeliselt kaasa elada mööda tuba ringi jalutades. Kui ta sisemiselt ägestus sai seda tunda vaid sellest, et ta kahvatu nägu muutus lausa laibalikult kaameks. Põhjustest ta tavatses mööduda šotaaneri men andestama, tai hoidnud viha, aga sügavale südamesse lõikunud haavad vaevasid teda varjatuna kaua. Tama patriootilistest tunnetest ei rääkinud ta otse isegi lähedastele. Ta ei armastanud meenutada, välja arvatud päris õele või perekonnale oma kodumaad. Ta ei ühinenud sealt pagenud vihkamisega, ta jagas nende kurbust. Kogu tema õrnus koondus perekonnale noorussõpradele ja Pariisis tunud rahvuskaaslastele. Lähim temale oli läbi elu Õdelud Viika, kes ka šothani surivoodil tema kõrval oli. Aga kes ka Poolast ei tulnud, oli teretulnud Schottani tihti suletud koju. Talle loovutati isegi õigus šotaanide harjumustest segada. Päris võõradki leidsid ennast ta juurest lõunasöögilt. Ta aitas rahaga või kuidas sai ja oli näha, kui meelsasti ta seda tegi ja kui õnnelik ta oli, kui sai rääkida emakeelt ja enese ümber tunda kodu atmosfääri. Ja lõpuks šotan, väsib oma elu viimasel ajal. Kauane vahekord shorzaniga on kustunud tolle perekonna ja laste probleemidesse ja kuku põrkamistesse, mis paratamatult Cashotaani kaasa tõmbavad ja häirivad. Ma ei mõtle ühelegi naisele ega võõrastele inimestele. Ma mõtlen kodule. Emale, õdedele kirjutab ta. Aga, kus on mu kunst ja mu süda, kuhu olen ta kaotanud? Vaevalt mäletan, kuidas lauldi kodumaal. See maailm läheb mööda kuidagi nii kiiresti. Unustan end, mul ei ole enam jõudu. Soprani muusikas on väga palju jõudu. Võib-olla siia on sulanud kokku kõik see, mida ta suutis koondada oma väga hapra kehajõududest jama, vaprast vaimust. Ta on kogu elu unenud päikesest harva on talle seda osaks saanud. Mõnikord annaksin paari tunni päikese eest mitmeid aastaid oma elust. Kirglike dramaatiliste teoste või teoste osade kõrval köidavad meid kuidagi eriti šopääni meditatsioonid. Muusikalised lõpmata rikkad harmooniliselt uskumatult huvitavad. Olulised. Arendused, nii nagu me seda kuuleme, kasvõi tema masurkas toodiesmi, noor.