Nõnda härtsakalt lõpetas 21. augustil Estonia kontserdisaalis oma esinemise Schleswig-Holsteini festivalil Ester Christoph SN Bachi tusel meie festivalil Klaaspärlimäng kontserdijärgses arvustuses tituleeris kriitik Evi Arujärv Essen Bachi täiuslikuks klaaspärli mänguriks. Tsiteerin pärast saksa dirigendi Christoph SN Bachi jalustrabavat. Tšaikovski tõlgendust on ilmselt üsna piinarikas järgnevat keskmises headuses ja toonuses muusikat kuulata. Festival Klaaspärlimäng tekitas erakordse ehk isegi hooaja absoluutse tippsündmuse. Hessen Bachi dirigendistiil on paradoksaalne. See ühendab filigraanselt kujundustööd ja pulbitsevast väljendusstiihia. Sellest kõneleb ülinõudlikkust, detailide kontrollist aga ütleb erineval moel üht ja sama kurbus, joobumus Se keha tunnesse, piiritu ruum, see eluhetk, see valu. On imeline. Tundus, et veelgi karismaatilisemalt mõjus dirigent noortel orkestrantide-le, kelle vanusepiir oli 26 eluaastat ning kes olid valitud orkestrisse läbi tiheda konkursisõela. Kuuldavasti 30 inimest kohale. Dirigent Tiiumaldades ja koos musitseerimist nautides andis igaüks oma parima ning kontserdi eel ja vaheajal kasutati iga hetke oma partiid ülima täiuslikkuseni lihvida. Noored on lähemas tulevikus maailma tipporkestrite orkestri randid ning taolised kogemused hindamatu väärtusega. Dirigent Christoph Essenbachiga sain jutule vahetult enne kontserti. On imetore, et selles orkestris on tõesti erakordselt andekad ja osavad oskustega noored, kes on siia tulnud kokku 29-lt maalt, kogu maailmast ja tunnevad end koos muusikalise perekonnana kaheksa nädala vältel. Nad õpivad koos mängima, õpivad orkestri mängu, mida on raske konservatooriumis omandada. Nad elavad koos, sõbrunevad, kuulevad üks testi ja respekteerivad 11. Seltsielu, mis siin tekib, on otsekui näide tükikestest maailmast, kuigi poliitikast tuleb teha alailma kompromisse, aga muusikas ei saa kompromisse teha. Musitseerida tuleb kompromissideni ja nad armastavad 11 kompromissideta. Kontserditurneel musitseeris orkester koos maailmakuulsa viiuldaja, samuti noorte suhtes missioonitundliku muusiku Gidon kreemeriga. Gidon on minu parim muusikasõber, oleme andnud koos palju kontserte ja teinud rohkesti salvestisi. Oleme ka varem koos Tallinnas käinud. See oli 1992. aastal koos Bambergi sümfoonikutega ja esitasime Beethoveni viiulikontserdi. Praegu oleme väga õnnelikud, osutus võimalikuks tema koostöö Schleswig-Holsteini festivaliorkestriga. Seekord esitati koos son Sibeliuse viiulikontsert. Christoph on sündinud 20. veebruaril 1940. aastal Saksamaal. Press laus. Praegu on see Poola linn, Ratslav. Klaveri pättust sai ta emalt. 10 aastaselt võitis Hamburgis Steinway konkursi. Seejärel õppis Kölnis Hans Otto Smit nihausi Hamburgis Elisa Hanseni juures klaverit ja Wilhelm trükknerrüügebergi juures dirigeerimist. 1962. aastal võitis ta saksa raadiojaamade aardee konkursi, kus vaheline karjäär algas 1965. aastal võiduga lutsernist klaar rahaasityli konkursil. See tõi toona 25 aastasele pianistile kaasa sooloesinemisi kogu maailmas peamiselt Beethoveni ja saksa romantikut, aga Kasopäenija partoki loominguga. Issembachile meeldis esitada turneedelsama repertuaari. See annab mulle püsiva pingetunde. Ma usun, et mu interpretatsioon saab sellest vaid kasu, on pianist väitnud. Lapsepõlvest domineerisid minu muusikaelus kaks giganti furt Vengler ja Edwin Fischer Fort Vengler olis säravisi isiksus. Ta musitseeris uskumatult. Kuulasin tihti Beethoveni viiendat sümfooniat ja mäletan Fortran Clary esitusi. Need on mul siiani värskelt meeles samalifisheriga tähtis mõju oligaklara Haasikkelile. Seejärel tuli George sell, kelle juures ma õppisin aastail 1967 kuni 69 järgnesin talle Viinist, Salzburgist, Berliini ja New Yorki. Nõnda reisisin ma kahe aasta jooksul, kuhu iganes ta läks, et saada tõelisi muusikalisi interpretatsiooni õppetunde ja mõista, mis muusika üleüldse on. See oli uskumatult huvitav. Nende kujundit pole mitte vähem olulised, kui kõlakujundid tulevad teie juurde, kui teil on fantaasiat. Mina arvan, et ma olen fantaasiaallikas. Kui ma mängin, ilmuvad igasugused kujundid, need kutsuvad esile teisi kujundeid. Lõpuks saame esituse, mis on kujundite pidev vool. Mõnes mõttes polegi tehniline teostus oluline. Artist töötab erinevail tasandil eesmärgiga teha palast ilus muusika. Muusika peab minema otse läbi keha hinge. Muusikateos on nagu hoone osa arhitektuurist. Seda tuleb analüüsida, just nagu see oleks masin. Võtad selle tükkhaaval lahti ja seejärel kruvid selle tagasi kokku. Mulle meeldib näha, mis seal sees on, mis on teisel pool lehekülge. Muusika on nagu muuni kupar, mulle meeldib seda avada ja selle vormist läbi tungida. Ma tahan jagada oma avastusi publikuga, teadvustada kuulajale neid teadlikke püüdlusi ja mõtteid, mis helilooja on oma teosesse pannud. Hessen Bachi pianismis hinnatakse tema virtuaalsust ja poeesiat. Kaheksakümnendail aastail, millesse keskendus dirigeerimisele, oli ta tegelikult sõjajärgse Saksa mad tuntuim pianist ning hinnatud Mozarti spetsialist. Hessen Bachi jätkab, leian end toetamas uurijat, et Mozart kasutas viimistlust ja kaunistust lihtsalt selleks, et varjata vahemaad pikkade nootide vahel. Klavereid kõla kestvus ei ole piisav, teised ilustused olid tingitud praktilisest vajadusest. Need ei sobinud meloodilise kavatsusega. Modernse klaveriga esitades muutuvad mõned Mozarti liinid ülearuseks. Mozarti F-duur sonaadi, finaal oivaline näide tema interpretatsioonis plaaniline elav mäng, pianismi absoluut. Sageli esines SN Pahkus Herbert von Karajan jäsoosselliga. 1968. aastal mängis ta esiettekandes temale pühendatud Verner Hendseteist klaverikontserti ja siis on paha, on teinud palju salvestusi soolorepertuaariga, aga ka teoseid kahele väärile koos Justus frantsiga, kellega oli eriti intensiivne koostöö 80.-te alguses. Nende ühiseid esinemisi tervitati tormiliste kiiduavaldustega Londonis, Viinis, Hamburgis. Tuntuim salvestist nende ühisest koostööst on Mozarti Kontsert kolmele klaverile küsseli numeratsiooni siis 242, mille ettekandel osales ka Saksamaa ekskantsler Helmut Schmidt. Hessen-pah armastab tööd stuudios mikrofoni ees tean ma täpselt, kus ma olen. Sellele on eelnenud kriitiline kodutöö ja analüüs, millest on kasvanud välja teose kontseptsioon kus on tema salvestuste hulk tohutu nii interpreedi kui dirigendina. Ta on salvestanud firmadele teelarcochi International, vöötsin classic soni Iiemmai piklik International Harjoolaja Deutsche grammofon, kokku ligi 70 CDd. 966. aasta novembrist salvestas SN Bach esmakordselt oyczecaramofonile. See oli Beethoveni esimene C-duur kontsert. Muide, Karajan oli sel korral esmakordselt selle teosega stuudiotingimustes osale Grand Prix aukartust äratava sõrmeulatusega oktavi klisse andudele järgneb arendatud kadents. Christoph SN Bach ei ole andnud eriti palju intervjuusid, siis on aukartust äratav kogu tema muusikaline tegevus salvestiste ja orkestrite hulk, keda ta on juhatanud. See nimekiri on tõesti pikk, ent kõnekas. 1969. aastal toimus SN Bahia Ameerika debüüt koos George sellijat Clevelandi orkestriga esitades Mozarti klaverikontserti Es-duur füüsiline operatsioonist 413. Selle juhtimisel jätkas ta oma dirigeerimist pinguid ning nagu SN ennist mainis Assisteeristasselli tema turneedel kuni maestro surmani aastal 1970. Tegelikult alustas ta ju dirigeerimisega juba klaveritudengina kõigepealt klaveri tagant, see näis talle väga pingele sena. Pianist pidi kohanduma dirigendiga, dirigent aga pidi nõudma seepärast hiilistas ta juhatas Ta ta klaverit mängides. Nõnda sai ta ühendada mõlemad pooled. Alustasin küll pianistina, kuid õppisin dirigeerimist paralleelselt klaveriõpingutega. Tahtsin saada dirigendiks, kuna olin võlutud musitseerimisest koos teiste inimestega koos harjutamisest ja suhtlemisest muusikas. Dirigeerimine annab selleks enim võimalusi. Olen õnnelik, et saan seda teha. Kõige kaunim viis muusikat teha nõnda, kui muusikud ei ole mitte spetsialistid, vaid lihtsalt muusikud. Ma ei pea ennast spetsialistiks, mulle ei meeldi see sõna, tunnen lihtsalt sümpaatiat heade heliloojate vastu. Muusika on hea, kuulub ta igasse aega. Kui ma spetsialiseerunud, siis võiks öelda, et spetsialiseerunud heale muusikale. 1900. kuulge, me teisel aastal toimus Eeessen Bachi enda dirigendidebüüt Hamburgis Bruckneri kolmanda sümfoonia moniaga. Põhja-Ameerikas debüteeris ta dirigendina 1975. aastal San Francisco sümfooniaorkestri ees. Ooperidebüüt toimus aga 1978. aastal. Ta armastati ooperiteatris Verdi Traviaat, aga 1981. aastal nimetati SN pahl Londoni Filharmoonikute ja TsÜS-i toon Halla orkestri peamiseks külalisdirigendiks. Juba järgmisel aastal sai ta viimati nimetatu peadirigendiks. 1983. aastal juhatas ta esmakordselt Houstoni sümfooniaorkestrit ning viis aastat hiljem nimetati ta selle orkestri muusikadirektoriks. Sellel ametikohal oli ta kuni 1999. aastani ning ta tõstis orkestri taseme hoopis uuele kõrgemale nivoole. Viis orkestri turneedele Jaapanisse, Euroopas basse Ameerika ühendriikidesse, sealhulgas toimusid kontserdid Ameerika esindussaalides, Khanegi hoolis ja refišerhoolis. Samal ajal käis SN Bachi juhatamas parimaid orkestreid Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sealhulgas Berliini, filmima Monikuid kõiki Londoni orkestreid, prantsuse rahvusorkestrit, Chicago, Philadelphia, Bostoni, Clevelandi orkestreid viimase kategi turnee läbi kogu Ameerika Ühendriikide. Lisaks juhatas ta veel Pittsburgh'i San Francisco, Toronto Montreali sümfooniaorkestreid sageli kesta juhatamas kabiini sümfooniaorkestrit ning juhatas seda ka kontsertturneele, Jaapanisse ja Ameerika ühendriikidesse. Lisaks on ta juhatanud Iisraeli Filharmoonikute ja tegelikult kõiki saksa raadiote orkestreid. 1994. aasta 27. septembril nimetati ta seitsi osava jamsilewaini järel ravinja festivalil muusikadirektoriks. Tema debüüt ravinja festivalil toimus 1973. aastal klaverisolistina koos Chicago Sümfooniaorkestriga dirigendidebüüt aga sama orkestriga 1978. aastal. Enne austavat festivali muusikadirektori nimetust oli ta sel festivalil eelnevalt 16-l korral esinenud küll soolopianistina kammermuusikuna klaverisolistina koos orkestriga ja dirigendina. Ja nüüd on ta juhatanud Ameerika tähtsamatel suve, muusikafestivalidel teentellwoodisclossamis, hoolivust põulis ja Mozarti festivalidel New Yorg'is Jahjustonis. Euroopa festivalidest tuleks nimetada tuuri festivali Prantsusmaal ja Schleswig-Holsteini festivali, mille intendant ja kunstiline juht on aastast 1999. Ja see on seotud ka Austraalia kate orkestriga ning juhatanud neid turneedel Austraalias ja Euroopas. 1998.-st aastast on ta Põhja-Saksa Raadio orkestri peadirigent, aastast 2000 orkestrite Parii muusikajuht. Hiljuti määrati taga Philadelphia orkestrimuusikadirektoriks. Sellele ametikohale asub ta Wolfgang savalisse järglasena aastal 2003. Kuna SN Bachi lon kogemusi orkestrite ka üle maailma, küsisin, kas erinev juhatada näiteks Suumani muusikat Hamburgi orkestri ees võrreldes Houstoni orkestriga. See ei ole erinev, kuna muusika keel on rahvusvaheline ning seal sarnaselt mõistetav nii ameeriklasele, sakslasele, eestlasele kui jaapanlastele seal intonatsioonide keel, mida igaüks võib mõista. Christoph SN Bach on ka hinnatud kontsertmeister, lauljatele. Pikaajaline koostöö seob teda saksa baritoni tiitrifisserdiscauga. Kuulsime Christoph Essempašediitrifisserdis ka koostööst kevadööd Robert Schumanni lauluringist. Hessen tahan töötanud ka baritoni depoos, koobu siia tooma sämpsoni ning tenori Peterson laieriga. Ameerika sopran René Fleming on tunnistanud, et tema Schuberti album valmis vaid tänu Kristo Feszenbachile, kellega tal õnnestus koos töötada ja osa saada tema muusikalises Telegantsist, stiilitundest ja Schuberti muusikas sügavast tundmisest. Kontserttegevuse kõrval on Christoph Essen pastava külaline ka rahvusvahelistes ooperimajades. Justoni ooperis juhatas ta suure eduga Mozarti ooperit Don Giovanni Cosi fan tutte Figaro pulm Richards Straussi Elektra ning Richard Wagneri Parcifalija loengrini Robert Wilsoni lavastuses. Küsisinessenbachilt. Millised ooperiheliloojad on talle lähedasemad? Raske on öelda, kes on mu lemmikud, kuid kõige rohkem olen dirigeerinud Mozartit. Meeldib ka Wagner, kuna see on täiesti uus tee ooperiteatris ja muidugi Verdi. Mulle on väga lähedane ka Alban Berg, tema Woodsek ja luuaastal 2000 debüteeris Hessen Bach Arcifaliga Baeratis. Huvitusin ka tema Bayroti kogemusest ja sellest ei rääkinud Essen pahaga kuigi meelsasti, kuna tal oli seal probleemen tähtedega ning ta oli häiritud ka praegu Baerates valitsevast õhkkonnast. Muidugi meeldib mulle paarcifali muusika, mis on kirjutatud spetsiaalselt selle saali jaoks ja mis kõlab siin maagiliselt. Loodetavasti hakkab edaspidi ka koostöö paremini laabuma. Juhtkond leiab ühise keele ning lõpevad spekulatsioonid ja viha selle võimsa festivali ümber. Kuulame Richard Straussi ooperist kapridža kuuvalgusmuusikat Christoph SM Bachi juhatamas Viini Filharmoonikute. Dirigendina on essents, mitmekülgne ja põhjalik, tema repertuaar ulatub Verdist tšekkovskist, maalerist kurtwaheli sümfoonilistest teostest ja uus viini koolkonnast läbidakemiitsubratsiendi, Materi Messi jääni Duranga Lila, John Adamsi ja Filipp klaasi plagheri Eeki Lieberman ja Penderetski teoste esiettekanne. Teni pianistina on ta hoolimata ekskursioonidest 20.-sse sajandisse märksa reserveeritud, pühendunud peamiselt saksa viini romantikut ja klassikute meistriteostele. Uut Vasta tuhandet alustas Kristo Fessen väga erilisel ja looval viisil, paludes seitsmel rahvusvaheliselt tunnustatud heliloojal kirjutada uus teos. Selle idee realiseeris ta maratonkontserdil teisel jaanuaril 2000, kus solistide, koori ja Hamburgi raadio sümfooniaorkestri esituses kõlasid pingheri, Reimanni, riimi, Rosissengi ja tööneitsi teoste maailma esiettekanded. Idee tekkis juba aastaid tagasi alustada uut sajandit uue muusikaga, mida ei ole varem kuuldud, et teosed said tellitud just seitsmelt heliloojalt oma tähendusega. Sellest kujunes maratonkontsert, mis kestis viis tundi. Publikut oli aga 2000 inimese ümber ning pärast kontserti kestsid püsti seisva publiku ovatsioonid tervelt 45 minutit. Kuna kõigi seitsme helilooja muusika oli väga tugev, üksteisest väga erinev. Kogu õhtu jooksul polnud ainsatki igavat hetke. Pean tõesti kiitma orkestrit, kes tegid korralikku eeltööd jõuluajal ja uue aasta eel. Nad tegid seda pühendunult kõrgelt, hinnates uusi heliteoseid neid uurides. See oli tõesti igas mõttes imeline sündmus. Pärast sellesuvist turneed noorteorkestriga juhatas dirigent Christoph Essenba Schleswig-Holsteini festivali lõppkontserti, kus ta esitas koos hamburgeri raadio orkestriga Mahleri kolmanda sümfoonia ja seejärel avas Pariisis akest debarii hooaja ning Hetkel viibib ta Pariisi orkestriga Bukarestis enescu festivalil. Kolmapäeval esineb taga Bonnis rahvusvahelisel Beethoveni festivalil nii pianisti kui dirigendina, osaledes koos Borodeni kvartetiga Šostakovitši klaverikvintetti ettekandel ning juhatades Põhja-Saksa sümfooniaorkestri ees Beethoveni kolmandat sümfooniat. Seejärel sõidab Eeessen pahl Londonisse, kus tal on juhatada kaks kava London. Vahendusel oli aga võimalus juba Lemondi kultuurileheküljelt lugeda, et 20. septembril play eeli saalis mängisid SN Bahia Pariisi orkester maaklerit nagu jumalad. Nimelt oli Pariisi orkestri kavas püssi sent Sebastiani Martööriumi kõrval kolmas vaatus Wagneri Parcifalist, kus dirigent koos orkestriga hoidnud 45 minuti jooksul muusikat ühtlases tus tõusujoones, üleva kõlaga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Kontserdi eel palun SN üht mälestushetke Ameerika tragöödia ohvritele. Samas ei pidanud ta vajalikuks publikule teada nõnda et tal endal oli alles hiljuti õlaoperatsioon pärast suvist kukkumist Helsingis TPS-i muusika ajal olnud märgata tema vasaku käe ebaharilikku jäikust ja üllatuda mitmest ootamatust parema käega antud rõhuasetusest. Tähelepanelikumad SN Bachi austajad said sellele küsimusele seletused aga mitte hetkekski ei vähendanud see Parcifalis saksa dirigendi suurepärast partituuri lugemist, mida ta suutis täielikult edasi anda igale orkestri liikmele, kes mängisid tooli serval istudes magnitiseerituna dirigendist, kes neid armastab ja keda nemad armastavad, kirjutas remondikriiti Reno Massaa. Christopher stseen Bachi autasudest võiks nimetada saksa föderaalse vabariigi presidendi Richard von vaest Sakkeri saksa teenete ordenit, mille ta sai teenete eest nii pianisti kui dirigendina. Aastal 1900 1993. aastal sai taga Leonard ja auhinna passific Music festivali eest, mis oli Bernsteini rajatud auhind TSN Bachile Bernsteini pärandi parima edasikandmise eest. Kuid usun, et ka dirigendile endale on ülim autasu tema käe all mängivate muusikute armastus ja publiku vaimustus, mida tal on olnud võimalik kogeda maailma suurimates ja uhkemates. Kontserdisaalides. Saate lõpuks pöördugemaga tagasi Tallinnas ja minul isiklikult ka Helsingis kogetud elamuse juurde. Tallinnas klaaspärlimängufestivali raames esitatud Tšaikovski pateetilisest sümfooniast kirjutas Evi Arujärv. Vapustus ja vabanemistunne, mille tekitab mõra mingis fikseerinud tõeluse kujundis. See on kunstiloomingus ülim hetk ja harv külaline Hessen. Ta sai sellega hakkama Vene romantikud tundestis ja said kõlalise vormi, millel on kõik spektri värvid siis, kuid mahedus pehmendamas. Ideaalne voolavus, sisemised tõmbejõud ümaruse lõpetatuse suunas, püüdlemas Tšaikovski puhul sageli rõhutatud nutuse, meelose või kõikehaarava üld katuse asemel oli esituses esiplaanil hoopis faktuuri sädelus. Virtoosne kangakudumine, vaimustav tasakaal orkestrirühmade suhetes. Ideaalne läbipaistvus, jumalikud, piano, hääbumised, Taime paindlikkusega ja õrnusega muusikast välja kasvavad soolorepliigid ja üle kõige dirigendi karism, nootiline esik sisse sõidetud, kannatuslugu elujõuga täitmas. Tšaikovski maailmat reamiaal. Tõlgendus põhineb kujutusel sellest, kuidas tunne ahistavast vormist välja ja üle ääre voolab ja justkui peabki voolama. Sellest on sündinud palju ülilopsakaid ja ülevoolavat tõlgendusi. SN Bach vangistab tunde nii kaunilt viimistletud vormi, et see igivana dualism kaotab oma tähenduse. Nõnda kirjutas Evi Arujärv. Tallinna sõitis noorteorkester edasi Riiga, sealt Helsingisse, kus esineti kuulsatel Helsingi pidunädalatel. Orkester lõpetas turneed Kopenhaagenis. Julgeksin Öelda, et Helsingis oli orkestri esinemine veelgi mõjusam. Siin mängis kindlasti kaasa erakorraline olukord seoses dirigent Christoph Essempachiga, kes oli hotellis hommikupäikest kardinaga varjama tõtanud ning toolilt kukkunud ja vasaku käe nõnda õnnetult vigastanud, et see oli liikumisvõimetu ning dirigent juhatas kogu kontserti vaid parema käega, mis pani noori muusikuid eriliselt kokku võtma, pingutama ja endast maksimumi andma. Muidugi sai see toimuda seetõttu, et dirigent juhatas kogu kava partituurita peast. Nagu muide Tallinnaski. Ka selle kontserditähtteos ja suurim elamus oli kahtlemata Tšaikovski pateetilise sümfooniat ettekanne. Selle eriline tundlikkus pingestatus ühe käeliselt dirigendilt ja viimseni pingulolek kestrilt, kus tõesti kahel korral lausa pillikeeled katkesid. Ning pärast kolmandat osa marssi hakkas publik impulsiivselt plaksutama mitte harimatusest, vaid hetke erakordsusele, reageerides tänase saate erakordsest dirigendi isiksusest. Kristofessen Bachist koostas Kersti Inno ja salvestas Helle Paas. Saate lõpuminutid on aga Tšaikovski Eeessen Bachi ning oma dirigendist ja muusikast vaimustunud noorteorkestri päralt.