2008. aasta lõpus sai Eesti dokfilmimees Riho Västrik oma filmiga muskusveise tagasitulek vene dokumentaalfilmide suurim auhinna Kuldse loorberioksa. Riho Västrik on saanud Venemaalt veel ühe suure auhinna. Ta on ka Läänes korduvalt pärjatud, aga täna on ta meie saatekülaline. Räägime temaga kahest viimasest filmist. Et Riho Västrik on olnud minu lähim kolleeg ka siin Eesti raadios, siis sinatame teie teist. Aga esimene küsimus temal on, ta tahab ennast nimetada loominguliseks produtsendiks, kes on loominguline produtsent? No ma nimetan ikka ennast produtsendiks, aga mõte on jah, et aga et see ei ole mingisugune administraator, raamatupidaja, see loominguline produtsent, vaid ta on ikka koos režissööriga selgelt filmi autor, kaasautor. Aga produtsent tänapäeva turumajanduses tähendab seda, et tema hoolitseb selle asja rahalise ja, ja niisugusse edukuse külje eest. Kas sa selle eest, aga ta hoolitseb selle eest, et lugu saaks jutustatud eelkõige nii, et see oleks hea lugu ja et sellel oleks kuulajaid ja vaatajaid siis filmi puhul? Jah, põhiliselt selle, et aga mitte üksinda loomulikult tallandis loominguline kollektiiv veel sealjuures, aga tema on ikkagi dirigent. Kas võib öelda, et on kaks dirigenti filmi autor ja produtsent või on üks dirigent? Ütleme siis mitte filmi autor, vaid ütleme, filmirežissöör, sest et kui me räime filmi autorid, siis me mõtleme põhimõtteliselt ühe mehe bändi ja mõtleme režissöör, operaator, produtsent ühes isikus või vähemasti režissöör operaatorit. Aga noh, räägime niimoodi, et režissöör on muidugi loomingulises kollektiivis selle peaprodutsent ja siis mingil hetkel, kui idee on sedavõrd heaks kiidetud, et seda võib hakata filmima, siis loomulikult annab need volitused täielikult ele režissöörile. Aga noh, siin tuleb silmas pidada, et produtsent võtab selle filmi asjas kohustusi ja annab välja lubadusi. Selleks, et seda filmi läks sellel režissööril võimalik üldse teha ja, ja lõppkokkuvõttes, kui need, kellele lubadusi on antud ja kes on otsustanud seda filmi finantseerida, hakkavad küsima, et miks ei ole film tulnud selline nagu oli lubatud, kuhu meie raha on kulutatud, siis vastast küsitakse prodotsendilt, mitte režissöör, et järelikult peab olema produtsendi režissööri vaheline suhe reguleeritud nii, et produtsent ei jääks hiljem häbisega. Sa oled seda väga küll lühidalt, aga väga värvikalt kirjeldanud olukorda, kus, no ma ei tea, kas kaamera kukkus sohu või kaamerad või helikopter läks katki või tegijaid jäid haigeks. Et mida siis finantseerijatele öelda, kuidas neil? Kui vaadata suurte projektide puhul on tänapäeval kombeks muidugi kindlustada mitte üksnes tegijad ja tehnika, vaid ka see looming ise. Et see, selle mõte ongi selles, et kui tõesti pannakse mängu suured rahad räägime ikka miljonitest kroonidest, siis lääne kaastootjatele partnerite puhul on isegi kohustuslik, sa pead kindlasti on aga toota, mis, mis tähendab seda, et noh, siis lähed uuesti, kindlustus maksab sulle selle kinni ja kui on võimalik, siis minnakse uuesti või, või makstakse raha tagasi finantseerijatele. Minu ta õnneks midagi taolist pole juhtunud. Võib-olla kõige teravam olukord, kus ma ise hakkasin mõtlema selle peale, et kui nüüd midagi meiega juhtub, siis kolme aasta töö ja suures osas kulutatud raha on juba läinud. See oli Taimõri poolsaarel üsna maailma põhjaosas. Kui me olime sunnitud sellise kerge sõiduvahendiga ületama Taimõri järve küll ühes tema kitsamas kohas, aga mingisugune 10 kilomeetrit lainete vahel. Selleks hetkeks oli meil filmitud nii palju materjali, et ma teadsin minu idee teha film Middendorfi jälgedes. Oleks võimalik ära lahendada selle materjaliga, mis mul juba olemas on, kuigi meil oli plaanis veel tükk maad edasi sõita siis mul, kui ma nägin meie Ravdi taha kinnitatud kummipaat, tee, mis kõik, kas sedasi väga suure amplituudiga siis mul tekkis mõte, aga me võime siin rajad ümber minna. Upuvad ära ka kassetid, mille peale ta ikka oli filmitud, mul ei olnud kahju nendest kaameratest sellel hetkel, sest et kaamerad maksumus oli kordades väiksem kui kogu filmi eelarve ja film oli juba võimalik selleks hetkeks. No muidugi, ma mõtlesin ka seda, helikopter asub 500 kilomeetri kaugusel ja meil on küll satelliittelefon. Aga kui see ka, kui me isegi peaksime kätte saama kuidagimoodi sealt veest suutma külmast veest välja tuua. Et siis lootused, helikopter jõuab enne kohale, kui meie ära külmume on ikkagi õhkõrn, et tegelikult tühjenest kassetid, eks me oleks ise ka sama teed läinud. Kui tavaline on tänapäeval, see tehakse tõesti neid ühe mehe filme, nagu sa nimetasid, et et filmi autor, režissöör on ka Kaameramees võib-olla ütleme Eesti kontekstis vähem kui 90.-te aastate saate alguses ja miks nii sellepärast et Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ka kukkus kokku ka siin filmitootmise süsteem kukkusid kokku Tallinnfilmi ja Eesti telefilm ja jäi nii-öelda katuse alt välja hulk professionaalne kes olid selle ajani tegelenud ainult filmide tegemisega, ei kujutanudki ette, et nad võiksid midagi muud teha. Seoses sellega, et videotehnika oli ka muutunud odavamaks ja kättesaadavamaks siis muidugi otsustasid paljud neist omal käel õnne proovima hakata ja olla ise siis endale nii tööandja kui kui see töö tegija. Aga tänapäeval selle finantseerimise süsteemiga, mis on Euroopas rakendatud, ei ole väga võimalik suuri asju teha ühene bändidel. Missugune on tavalisem skeem, kas televisioon tellib tegijatelt mingi filmi või tegija teatud etapil hakkab seda pakkuma, teeb ta filmi valmis ja siis ta hakkab seda. Erinevatele firmadele pakkuma, põhimõtteliselt on olemas neli kõige levinumat viisi, kuidas toodetakse filmi näiteks meie stuudio vesilind üritab ikkagi oma asju tootega rahvusvahelisele turule kõige parem tootjale finantsilisest seisukohast on tõesti telekanal, tellib mis tähendab, lepitakse kokku, sisu, lepitakse kokku selle tootmise eelarves ja siis telekanal maksab selle 100 protsenti kinni ja saab selle enda tooteks. Loominguliselt natukene ahistab tootjat, sest et rohkem kui ükskõik millisel muul juhtumil tuleb telekanaliga arvestada. Aga üldjuhul ega see nii kontimurdev ka ei ole, siis teiseks hea variant on kaastootmine mõnedele jaamaga, mis tähendab seda, et telejaam lihtsalt nimetatakse selle filmi kõvest toetakse, ta paneb päris suure hulga raha sinna sisse ja tal on jällegi üksjagu sõnaõigust selle lõppmontaaži ja kogu asja suhtes. Aga mitte sajaprotsendiline sõnaõigus, et ikkagi vastavalt siis ka sellele, kui palju tema osalus seal on. Kolmas variant. Ta on, kui sõlmitakse mõne telejaamaga kas tootmises olevale filmile või siis alles idee tasandil filmile ette müügi vetolepingule, kelle poolt vaadata. Ja siis, kõige kehvem on see, kui sul on film valmis põhja, sa käid sellega, kassett näpus, lähed seda pakkuma telejaamadele, et nii naljakas, kui see ka ei ole siis selle eest makstakse tegelikult kõige vähem. Kuigi see telejaamale kõige kindlam kaup näevad juba, mida nad ostavad. Põrsast kotis, aga, aga nii see kahjuks on ostja turg jah, ja neid valmistooteid tegelikult ringleb ju väga palju turul. Et jõuda üldse selleni, et keegi sinu filmi hakkaks vaatama, et see on juba omaette kunst, aga noh, mõnevõrra isegi ma ütleks, et ta on lihtsam jõuda vastavalt spetsiifilistele kanalitele oma ideega juba selle otsustajani, kes siis kaasatakse varasemas protsessis, kui mingi saksa kanali ütleb, et meie vaataja on keskmiselt vanuses 40 pluss. Nii et ärge nii radikaalset noorte pärast ideed meile pakkuge ja, ja sul on valik. Kas sa tahad seda filmi teha ja noh, natukene kerpidama radikaalseid mõtteid või sa tahad jääda sirge säiliseks, aga sa ei tee seda filmi, sest et sul ei ole seda raha. Läheme nüüd konkreetseks sa käisid hiljuti Türgis käisid Ararati mäel, mis nüüd kuulub teatavasti Türgi koosseisu. Te tegite seal filmi, et meenutada kummardus Friedrich parratele, kes oli esimene inimene, kes astus Ararati mäetipu, me teame, et Ararat don armeenlastele püha mägi, aga ta on ka Osuliselt, et ütleme siis noh, niisugune komplitseeritud objekt, alustame piiblist ja on ju ka teada, et väga suured eelarvamused on olnud sinna mäe peale ei tohi ronida, sinna ei saa ronida, seal keegi ei ole käinud ja nii edasi, nii edasi. See meie Tartu Ülikooli tolleaegne õppejõud Friedrich Parrot võttis selle ette ja tegi selle teoks. Ta sai muidu pärast ka ise kolmeks aastaks rektoriks. Nüüd tekib kõigepealt küsimus, kas oli riiklik ettevõtmine, ta sai mingisuguseid toetusi. Siis, kui ta sinna läks, oli see puhtalt tema enda initsiatiiv. Aga kuna see ekspeditsioon osutus väga edukaks, siis tagantjärgi riigistati see idee ära, nii et tema ise ja temaga kaasa tulnud üliõpilased said mõnevõrra isegi tagantjärgi makstud. Aga et ma siin kommentaariks selle pika sissejuhatuse peale, et esimene inimene tõenäoliselt ikkagi oli noa, kes aastas sinna nõlvale või noh, arvatavalt. Ma arvan, et siis oli tänapäevane ja lääne lääne päritolu inimene võib olla, kus me täpselt teame, võib-olla mõni talupoeg või karjakasvataja otsustas seal ka varem ära käia, kuigi see on väga ebatõenäoline. Üldiselt kohalikud inimesed ei hakka tühja-tähja pärast kusagile ronima, kui neil selleks asja ei ole, nii nagu ka saamid ütlevad, et miks ma peaksin sinna mäe otsa ronima, minu põhjapõdrad ja seal ei käi. Et sama ilmselt kurdidega, et miks ta peaks sinna ronima, sest vaadata siit ei tundu see kutsevana ei tundu sellise kohana, kuhu oleks mõnus jalutada, et pigem ikka vastupidi, et tekitab aukartust. Oma reisikirjas ta ütleb, et tuli korduvalt raielda astmeid jäässe, ühesõnaga et see mägi pidi ikka olema küllaltki järsk osa nendest tõusudest. Tähendab, kui sa pead juba raiuma astmeid, siis on oht, et sa hakkad seal ka näiteks selle raiumise käigus näiteks alla veerema. See oht on täitsa olemas. Nendega juhtus. Barretega ühel katsel veereski alla ja rikas oma kaasa võetud riistabaromeetri, millega ta tegelikult mõõtis ka selle mäekõrguse esimest korda ära, et seniajani oli seda silma järgi ainult hinnatud. Jah, muidugi kõik mäed, millel on liustik, on selles mõttes ohtlikud, et sõltuvalt ilmaoludest sõltuvalt päevast võib seal olla kergelt Otsa leida. Tundub, et mis see on nagu kelgumägi, aga ta ei võta neid mastaape, mis on olemas, et lõpuks sa korjad sellise hoo sisse, piisab väikesest kivist tee peal ees, mille vasta, sabaks kukkuda. Kui sa juba ikka veerema hakanud, siis on asi ikka väga tõsine, muidugi siis on minek selles mõttes, et kui nad emal ei olnud ka tänapäevast kirkalt olemas, millega iga alpinist oskab ennast liustikul pidurdada lihtsalt siis ega jah, tal ennepidamist ei olnud, kui, kui miski vastu tuli. Nad võtsid kaasa, puus suure puust risti paigutasid selle alguses, no ütleme natukene allapoole päris tipuna jõudnudki sellel korral pärast ikka jõudsid. Aga kuidas ta ise vastu pidas sellele katsumustele? Teadaolevalt teda päris lõpu eel ikkagi saatjad natukene toetasid ka, ma ei tea siis kas küünarnuki alt või õelalt, aga need või no ma ei kujuta päris seda ette, kuidas on võimalik kedagi seljas kanda, et see ei ole, ei ole väga tõenäoline, aga ega ega sellest keegi täpselt täna ei räägi. Aga ta ise ütles, teda toetati. Noh, ma kujutan ette, et kui tänapäeval sellist juttu oleks, siis tähendab, pannakse köis ümber teise ümber ja keegi tõmbab eest ja keegi tagant julgetab midagi, seal oli, et tal endal ka päris lõpu eel oli, oli raskusi. No ja ilus suur must rist sinna üles pandi, mis on tegelikult ju asitõend selle kohta, et asjad käisid. Tegelikult üles pandiks väiksem rist, teine teine rist ja selle esimese risti nad ikka panid sinna platoobiale ära, kuhu nad esimese katsega jõudsid teise tegema. Tegelikult kõigepealt ta tegi üksi saatesari sihukene prooviminek, sel korral jäi aeg lühikeseks, pinnad panid selle suureristasin ära juba ja siis kolmanda, siis nad said muidugi aru ka, et sellise suure, kahemeetrise või isegi vist kõrgema puust ristiga ei ole ikkagi väga otstarbekas ronida sellise mäe tippu, kus keegi pole käinud välja, mille kohta öeldakse, et see on vallutamatu, nii et nad tegid oluliselt väiksema risti. Lõpuks. Üles nad jõudsid, nad tulid Armeenia poolt ja nüüd teie ekspeditsioon, et tähistada seda 100 kaheksakümneaastast tähtpäeva, ütleme te läksite Türgi poolt võttegrupiga, et neid samu kohti vaadata, jäädvustada ja seda õhku sisse hingata, mida tema oli hinganud. Kas saada Türgilt luba, sinna minekuks oli kerge. Võimudelt need kõik load, me saime iseenesest, mina ei tea, kas oli kerge või raske, et natukene saatkonna töötaja aitas ka üks asi on saada sinna luba ronimiseks ja teine asi, et ikkagi Türgi filmi teha, tänapäeval ikka ka tuleb veel luba võtta, nii et kui ma tegin ka kultuuriministeeriumile mingisuguse tootlase vormi ära ja see alguses jäi ka nagu mutiauku kuskile kaduma ka siis, kui Eesti saatkonnas Ankaras tehti väike telefonikõne, siis ma sain kohe need load kätte. Ei mingit selles mõttes mul probleeme ei olnud, keegi, mult neid kunagi ei küsinud seal, aga noh, olles nõukogu ta ekse treeninguga inimene ja töötades igal aastal Venemaal, ma tean, kui tähtsad paberid taskus. Ja kui keeruliseks võib olukord minna, kui neid ei ole seal Taskas, siis nad ikka olid mul alati kaasas või ei ole päris need, mida on vaja. Jah, ka see on võimalik, aga põhimõtteliselt ma olen mõnes mõttes türgi suhtumine pidavat olema küllalt sarnane selle Venemaaga võtamisega, mille heaks kujukaks, näiteks on see kategoorilisuse mõista, et kõik asjad on kogu aeg kategooriliselt keelatud. Aga mõneks ajaks siiski võib. Et noh, see on nii, et kasutatakse sõna kategooriline ja devalveeritakse särada. Kõike saab läbi rääkida. Kas te seda varianti uurisite, et minna lõuna poolt Armeenia poolt aga see oleks olnud originaalne? Küll, aga siin ei ole midagi uurida, et see on kõigile teada. Ei ole praegu võimalik, piir on kinni, ei ole võimalik praeguse ja, ja muidugi meie oma filmi käigus lähevad Armeeniasse kevadel. Sest et isegi rohkem kui pool materjalist on plaanis Armeenias üles võtta. Sest just paraadiga seoses ka Ararati ka seoses. Aga nüüd küll just meie sealoleku ajal toimusid esimesed tõsiselt võetavad lähenemiskatsed Türgi ja Armeenia riikide vahel. Ja on välja öeldud ka, et on algatatud pikaajaline protsess nende suhete reguleerimiseks, mille tulemuseks siis ühel päeval peaks jälle kahe riigi vahel piir avanema ja tõenäoliselt siis saab ka seda originaalmarsruuti mööda Äraritele tõusta, aga see ei toimu nii kiiresti. Igal juhul. Ma loodan, et film on enne valmis, kui kui need asjad nii kaugele jõuavad, ütleme ära, et see mägi on 5100 meetrit kõrge laiastik 137 on see madalam pakutud kõrgus. Nonii aga kui massiline on selle tippu tõusmine praegu sinna minnakse muidugi koos, eks giidide saatjatega julgestustega on see nüüd niisugune. Pühapäeva alpinisti. Ta ei ole väga keeruline marsruut tõesti, et ega seal mingit julgestustehnikat eriti vaja ei lähe, lihtsalt varustus peab olema korralik kassid, kepid, võib-olla kirka, aitab kassidest keppidest reaalselt tarvet köit kasutada, noh, sõltub ilmaoludest, et kõik, see võib olla väga erinev, et meie puhul oli küllaltki selline värske lumekiht peale sadanud, et ta ei olnud jäide. Küll aga ma kuulsin, et viis aastat tagasi, kui Eesti grupp, kes 170 viiendad vallutamise aastapäeva tähistamas oli olnud täitsa jäine söödik. Et siis ei oleks nagu mitte mingisugust võimalust ilma kassideta seal peal olla. Aga meil, ma arvan, et isegi üle poole inimestest pooled ei pannud kassi alla, mis oli võimalik, see ei olnud nii mõtlematu tegu, et täitsa oli võimalik minna ka ilma kassideta. Kuigi mina panin tassi talle, et alati, kui sa oled kassidega harjunud käima, siis see annab nagu kindlusetunnet. Aga jah, midagi sellist räägi kaljudel turnimist otseselt ei ole, rajadki lähevad suht järsku nõlva mööda kivide vahelt veereb päris palju asju seal. Seda küll. See giid, kes teid saatis, olevat sel hooajal teinud juba oma kolmekümnendat reisi, see on juba niisugune tükitöö toim. Ta ongi tal tükkide, tuleb arvestada, et selles piirkonnas, kus ära tasub, on siis Türgi idaosas Armeenia, Iraani piiride kolmnurgas, Türgi, Armeenia, Iraani piiride kolmnurgas on kurdide tuumikala ja küllaltki kesine elatustase. Ütleme nii, et kurdid on traditsiooniliselt karjapidajad seal aga noh, ega siis tänapäeva maailmas Türgi on suhteliselt euroopalik riik, tänapäeval ma kujutan ette, lääneosas jah, seda kindlasti, aga tegelikult ma olin esimest korda Türgis ja ma olin ikka kohutavalt üllatunud, kui euroopalik ta ikkagi ongi. Et mulle alati tundus, et mis asja on meil Euroopa liitu ütlesin ja Aasia riike ja kes on alati Euroopat pigem ähvardanud oma Aasia riike nii-öelda noh, ma ei oska öelda kultuuri ja muude põhimõtetega, siis ma olin tõesti üllatunud, et see kogu meie teekond Istanbulist, et sinna Bayasiti 1500 kilomeetrit, et tulime mööda maanteed, seda tegime palju peatusi ja sõõri järjeteks, üllatas ahel. Aga jah, selles kohas olevat just konkreetselt seal Ararati ümbruses ei ole väga kõrge elatustase ja kurdide, noh nad on selgelt allasurutud rahvas. Nende rahvuspüüdlused on viinud ilmselt selleni, et ka tegelikult majandusel pigem kiratseb, kui õitseb. Siis Ararat annab teatud seltskonnale sealsetest elanikest loomulikult elatist. Ta on võib-olla ainuke kõige tähtsam objektidesse, mille ümberturism võiks keerelda, no seal on ka seissapasa palee, kuhu me selle näituse panime, kus käib ka tuhandeid kümneid tuhandeid külalisi aasta jooksul, aga aga selge see, et ta on märgiline objekt ja, ja tänapäeval vastupidiselt Parrot ajal on ta alpinismi saanud inimeste vaba aja veetmise täiesti aktsepteeritud, massiline Normet, et seega loomulikult, kes siis ei tahaks minna mäele, kas kunagi Noa laev maabus? Kas seda kurdide, türklaste, niisugust ka vaimset ja, ja igapäevaelus ettetulevat vastuolu, kas sina tajusid? See aju siin kindlasti ja selgelt, et no ütleme nii, et selles piirkonnas tegelikult eladki kurdid ainult. Ja kuna Sergei, kurdi Tööpartei selline, eks aktiivsusalasid, siis, kui nad olid natuke rohkem aktiivselt kui täna siis ainsad türklased, keda näha, on sõjavägi. Aga seda on siis näha nii võimsalt. Vot see on tõeline selline psühholoogiline jõudemonstratsioon, mis peab võtma igasuguse isu proovida mingisuguseid väikseid rünnakuid, noh, kas või toome näiteks tankidivisjon, pakk on selle üksuse nimeks üle 50 suure toru, siis on pargitud kõigile nähtavalt selle tee äärelinnas torud suunatud, neljas ilmakaares, noh, põhimõtteliselt Eestis pole ühtegi tanki ja seal on linna äärelinnas on mingi 50 60 tanki niimoodi, et tõmmatakse kate pealt ära ja kohe sõidavad välja. See on meeldetuletus, no see on, see on meeldetuletus ja neid kohti me läbi sõitsime seal laagri provintsis, kus siis tasub neid oli ikka, oli palju ja, ja, ja pidevalt ringi sõitvad transportööri sõdurid Peol täisrelvastuses autoteede veeres täiesti nagu euroopalikud autopaanid, normaalsed inimesed ümberringi ja regulaarselt kusagil tulevad ette sellised kindlustatud punktid, jällegi kus kuulipildur reid vaatavad igas neljas ilmakaares üle mingi segase oru, mis lõpeb kusagil mäe ahel, aga et see oli, no mina käsitlen seda kui jõudemonstratsiooni. Aga samas ma möönan, et minu kontakt selle riigiga on olnud liiga üürike, et midagi põhjapanevat siit järeldada. Võrdluseks Eestiga Eesti elatustase on umbes sama, mis Türgis mingites statistiliselt. Võimalik üks asi, mida tuleb siis ikkagi ka veel seda võrdlust välja tuues silmas pidada, Türgis elab kusagil 70 miljonit inimest ei eksi, suurusjärk on ja, ja, ja ka sellest samast Togoboya site linnas, mida tuleb käsitleda nagu küla 70000 inimest või isegi rohkem nad ise ka täpselt ei tea, sest noh, kurtidel oli ka üks tendents, et nad oma arvukast kippusid nagu väga suurusjärkude võrra sedasi erinevalt välja ütlema, et kui päris täpselt keegi teagi, neil on ikka jätkuvalt veel väga suured perekonnad kuni kaheksa last seal peres ja, ja siis see on ka üks suureks saamise selliseid põhimõtteid, nii palju lapsi, et siis meid on palju. Et noh, kui palju maailmas kurde tänapäeval on, et need arvud ka kõiguvad seal 40-st miljonist kuni 70 miljonini. Muidugi nad siis on nelja riigi vahel suurelt jaolt ära jagatud, aga no selge see, et et nii suure rahvaarvuga natsiooni maailmas, kellel pole omariiklust, et mul ei tule praegu ette, teist oleks ja minu meelest nendega rääkides ma ei näinud seal mingit kompromissi, soovi, et me endale on ainult üks soov oma riiklas jäi vähemalt üldine seisukoht, see küll jäljega ja meil õnnestus muidugi tõesti, me suhtlesime selliste võib-olla radikaalsemate aga kes olid üldse võimelised muidugi inglise keelt rääkima. Aga jah, nende seisukoht oli küll selline ja ma nägin ka neid õhtusi. Meeste tantsu üritasid, tantsiti, koos lauldi Kurdistani. Et ilmselt mitteametliku hümni. Sealt küll tundus, et nagu köeti ennast päris ägedalt üles. Tõsi, ka väikese alkoholi toel. Nonii, teie läksite sinna, et filmi teha, filmi jaoks materjali koguda, te üleval käisite, Eesti rühm oli koos siis teiste üles ronijatega. Teil oli kaasas ka Tartu Ülikooli rektor. Tartu Ülikooli rektor ei olnud kaasas mäenõlval, Tartu Ülikooli rektor käis avamas barretile pühendatud näitus, et selles juba kord mainitud lihtsalt palees. Aga meil oli kaasas Tartu Ülikooli vanemteadur ja siis mitmed vilistlased, on nagu mina isegi ikka jätkuvalt oma materjalile mõtlen, kui mingeid selliseid projekte ette võtta, mis käsitlevad jälle mõnda meie ülikooli kuulsat tegelast. Et rektor Kell andis lubaduse, et kui hakatakse kahesajandat aastapäeva tähistama kord siis tema järeltulija ronib koos teistega. Aga nagu me hiljem oleme rektoriga rääkinud, siis see mõte ta võiks ka meiega tulla, tuli tema jaoks liiga hilja. Et selleks valmis, kuigi ta oli oma sõnul isegi huvitatud sellest mehe juurde tulekust. Jah, me mäetipuüritusest. Ühesõnaga, nagu sa lubasite, lähete Armeeniasse ja siis selle kahe sõidu põhjal pannakse kokku film Arraratist hariv film, ajalugu, meenuta film ja eestlaste enesetunnet tõstev film. Peame meeles Parrot, kuigi ta ei olnud ju vere poolest eestlane. Parati mäkke minek rajas aluse Venemaa alpinismile Vene riigi alpinismile ja teiseks oli esimene üle 5000 meetrini tõus. Kes selle viimase fakte asjas muidugi on, erimeelsusi väidetavalt keegi ikkagi Elbrusel käis mõned kuud varem ära, aga noh, üldiselt ja armastatakse öelda, et see oli esimene üle 5000 meetri olla nagu teadliku sportlikku alpinismi isa kindlasti Vene impeeriumis ja seega siis ka Eestimaa erinevates kubermangu edes mis oli impeeriumi osad. Kindlasti oli ja, ja ma arvan, et tänapäeval võiks juba hakata muidugi mõtlema selle Eestimaa tänapäevase Eestimaa ajaloost juba teistmoodi, kui see seitsmesajaaastase orjapõlvejärgne aeg dikteerida, et siis loomulikult üritati baltisakslase ajalugu selgelt lahutada eestlaste või siis tolleaegse nimetusega maarahva ajaloost. Aga noh, tänapäeval ma usun, et suurem osa ajaloolasi on selle vaate ümber mõelnud ja ümber sõnastanud, et ikkagi Eestimaa praeguse Eestimaa ajalugu sõltumata sellest, milline administratiivne üksus siin läbi aegade on olnud erinevates kohtades on ikkagi meie ajalugu ja, ja need inimesed, kes siin on elanud, olgu nad sakslased, rootslased, taanlased, eestlased ega siis eestlasi ju ei olnud olemas näiteks 14. 15. sajandil rahvusena olid olid, lihtsalt oli maarahvas või alamseltskond ja ülemseltskonda härrasrahvas, kes tolleaegsete arusaamade järgi ei saanudki eesti keeles rääkida ja ei rääkinudki loomulikult isegi veel 19. sajandil, kui mõni sünnijärgselt eesti keelt kõnelev isik suutis oma isikuomadustega jännata murda sinna Rahva võrdse staatusesse, siis juba järgmine põlvkond tema suguvõsast ei rääkinud enam seda maakeelt. Sest nii ei olnud kombeks, et seega võib julgelt öelda, parrot on kindlasti ka Eesti alpinismi isa. Millal sa film valmis? Loodan järgmise aasta lõpuks kindlasti valmis saada, võib-olla isegi sügiseks. Häda. Nagu kuulaja aru saab, dokfilmi tegemine võtab aega, käiakse ka mitu korda materjali kogumas, siis enne välja sõitmist ja pärast välja sõitmist kõik kokku nõuab aega. Aga nüüd, Riho Västrik, sinu eelviimane filmireis oli Leena ülemjooksule, kui ma õigesti nüüd ütlesin, vist? Jah, täpselt nii, siin jälle sedasama asja, kas lubade saamine Venemaale seal oli, eks ole. Looduskaitsepiirkond, kas see asjaajamine on vaevaline, on see muutunud kergemaks? No lubade saamine on, eks ta ikka on keeruline jätkuvalt, aga lihtsalt minu asjaajamine on selle võrra veidikene libedamalt läinud, et ma ei aja enam asja ise. Et ma töötan juba aastaid koos vene filmimehe, Vassili Saranaga ja jumalale tänu, ma ei pea enam ise kogu selle bürokraatiaga tegelema, et alguses, kui ma Taimööril hakkasin Middendorfi filmi tegema, siis ma tegin küll kõike seda ise. Ja tõesti ta ei võõrali passi, keelutsoon oli või noh, passirezhiimi tsoon, Nad ütlevad sissesõidukeeluga piiritsoon. Et see oli hirmus peavalu ja ükskõik kui aegsasti ma ei hakanud oma sisse sõido paber vaid ajama. Nad said valmis ikka päev pärast seda, kui mina lennukisse istusin, ükskõik kui haarama ei hakanud, seda tehti spetsiaalselt niimoodi, et ta ei saanud kunagi valmis. Aga jatena mul õnneks on natuke. Sama olukord, kas sulle tundub, et need maavarad on põhjuseks, et sinna ei taheta võõraid või on seal sõjalised põhjused, et raketid võib olla? Põhjuseid on sõltuvalt kohast, et noh, see on see kategoorilisuse selline faktor ka kultuuris ikkagi üks skulptuur armastab omale rohkem seada kategoorilise keelde ja teine vähem, et noh, nende jaoks on, aga see, see on nii pannakse, keerub peale kogu lugu ja siis kogu ülejäänud elu käib selles võtmes, kuidas nendest keeldudest ikkagi oleks võimalik ümber käia. Samas võiks ju teha niimoodi, et ei pane nii rangeid, keeldusid ja mõistus reguleeriks asju, et no ma ei kommenteeri. Taimõri puhul on muidugi tegemist ühes piirkonnas vägevate maavaradega aga mis puudutab seda tohutut territooriumi seal kusagil arktilises tundras ja sellest ma küll aru ei saa, kelle vastu seal piiritsoon kehtestatud on seal isegi jää. Ma arvan, et ei ole, et tõesti ei ole mingit piiri. Tõsi, ta on keeruline selles mõttes, et kui midagi inimestega juhtuma peaks, siis päästeekspeditsioon läheb kohutavalt palju maksma, et tõenäoliselt peaks mingi deposiidi sisse võtma, et helikopteri päästeoperatsiooni helikopteriraha näiteks deponeeritakse, kui sa kusagile otsustab minna. Aga mis puutub siia piiritsoon, sellest ma ei saanudki aru, kolm aastat ma seal töötasin ütleme ka siis terminina, küsimus, võib-olla lihtsalt? Jah, jah, no tõenäoliselt on ikkagi mingid traditsioonid ja tulevased maavarad on seal põues peidus, aga kas ma siis lähen labidaga neid sealt välja kaevama? Ma ei, ma ei saa sellest päris hästi aru. Riho Västrik kirjelda natukene seda seisundit, seda psühholoogilist tunnet, kui sa oled pikka aega, kas päris üksi Taimaaril või oled sa kahekesti. Kas on olnud mingeid erinevaid seisundeid kriisiolukordi, räägi natuke sellest. Mina ei ole päriseks, ei olnud, et päris eksi, oli meil nüüd sellel aastal Leena ekspeditsioonil, Joosep Mattias, meie noor. Teda me jätsime kaks korda 10-ks päevaks või umbes nii täiesti üksinda see, nii kui nii, siis noh, mina käisin kogu marsruudi läbi, panin mehed paika erinevatesse Ta kohtadesse, aga Joosep pidi olema kaks korda täiesti, eks ju, et noh, temalt oleks hea küsida, kuidas ta tunnetas, mina ei ole päris üks, ei olnud, et ma olen ikka alati kahekesi, vähemalt kahekesi on ka eriline. Jah, ei, väga mõnus on olla looduses. Ausalt öeldes. Sellistel inimestel on aga levinud arusaama kohata teist inimest, näiteks tundras kus see peaks olema, teie inimesi on pigem halb kui hea. Sest need on sellised kohad, kuhu tänapäeval peaaegu ei pääse üldse. Ja kui sa seal kedagi peaksid kohtama, see on vähetõenäoline, isegi ärakaranud vang ei saa sinna minna. Ta oleks loll, kui ta sinna läheb, ta sureb ära, kui talv peale tuleb, aga sa peaksid kedagi nägema, et siis pigem on halb, et sinu sellist julgeolekut võidakse häirida. Meil oli eksjuht, võmm Schenki jõe ääres, jällegi Mittendorf nimetas Põhja-Tai müüril erinevaid geograafilisi kohti Tartu ülikooliga seotud erinevate loodusteadlaste nimede järgi, et see on fenomenaalne. Ta sõidab mööda mingit Venemaa Kaug-Põhja ja näed seal saksakeelseid nimesid, mille noomida. Isegi venelased ise ei tea, miks, miks ometi on seal mingid raudtee patareid ja, ja Schenkide sellised nimetused. Aga meie nägime ühe tolli peal suitsu tõusmas umbes 10 kilomeetri kaugusel ja no tõesti, meil oli ülevaade, et seal ei tohiks olla praegu ühtegi inimest. Ja, ja siis noh, kolleeg Vassili ütles, siin ei saa olla häid inimesi. Et homme läheme, kontrollime olukorda. Ja õnneks oli tegemist isesüttinud lademega selle väga huvitav vaadata, muidugi täielik põrguvärav, seda siin maa sees lõõmab, tuli üks noor muskusveis oli sinna tõenäoliselt gaaside kätte ära lämbunud, surnud. Selline tunne, need, kaugele sa tohid üldse minna, seal maa sees põleb, et vabalt võib see kõik kokku kukkudes võid sinna lõhesse sisse kukkuda. Aga jah, ei inimesi ikka ei olnud. Teie reis oli Leena selle Siberi kõige jõulisema jõe ülemjooksule. Te tahtsite läteteni välja jõuda, see oli teie eesmärk, eks ole. Jõudsime lätteni ja te jõudsite lätteni, seal on isegi tähistatud. Kas mingisuguse palvele kabeliga tähistatud, selle alati vaielda. Kui nüüd nirekesi palju kokku tuleb, et mis see nüüd siis on ja siis sina seisid seal siis selle natukese kohale. Lasen geograafiline arutelu, kus on täpselt jõe, algas ühelt poolt Baikali vajaliku koonduvad kõik nire baikali järve ja teiselt poolt selle koha peal, ükskõik kus nad ka ei hakka, jõuavad lõpuks Leena jõkke välja. Ja noh, muidugi on seal vaieldavad, milline nire on kõige kõrgemal või kaugemal ja tegelikult ju neid mäe seest välja pressivaid, allikaid ja sulavesi tekib ja lokkab vastavalt aastaaegadele. Et noh, see ei ole nagu selles mõttes. Ta on nii oluline küsimus. Teatud seltskond on kokku leppinud, et see koht on seal, Leena algas ja mis seal ikka see kabel kell ju iseenesest võib öelda, et seal otsas on nagu mingi selline järveke, et võiks ju minna otsida veel mingid sealt järvest edasi, võib-olla mingi kraav tuleb veel sinna sisse. Me töötasime selles orus, kus algab suur Siberi jõgi, Leena, mis on üle 4000 kilomeetri pikk mis oma laiemates kohtades küünib üle 30 kilomeetri ja mille delta on fenomenaalne, see on läbimõõduga 150 kilomeetrit maailmast, teine delta, aga kuna ta on arktiline teelt, siis noh, ütleme linnuparadiis täielik, et, et see, see on. Mis teeb Leino erilise Ja need metsikud mudavood, mis ta kaasa toob ja mis siis selle piirkonna loodusringset määravat mõju avaldavad. Üks meie kontseptsioon ongi see, et sellest nirest, mis võib-olla talvel seal kusagil paksu lumekihi all vaikselt ainult tiksub, kasvab selline hiiglane välja, kes tassib kogu seda materjali, vat sealtsamast, alates sellest Baikali ahelikust võtab neid osakesi Põhja-Jäämerre välja, moodustades siis seal selle tohutu delta aja. Ja veel muidugi need veed lähevad Põhja-Jäämerre ka otsaga välja, need magedad ja teise temperatuuriga veed, põhjustades veel seal suure arktilise laevanduse. Aga noh, see on juba nagu teise seeria lugu. Teine seeria viibki meid deltas Leena üle, mäeotsal on täpselt nii. Jõgi ise on kaks korda pikem kui linnulennul kilomeetreid, et selle ma mõõtsin ilusasti GPS-i ära. Ja kui helikopteriga lendasime üle sealt ka, et siis on näha kohe, kuidas ta täielikult niimoodi ongi, et ta nagu spiraal, selline uss s-i kujuline läheb ühele poole, teisele poole, ühele poole, teisele poole teed. Jõudsite mingisugusesse iidsesse vene külla ja hakkasite sealt minema paatidega ülespoole. Ja need paadid olid tehtud alumiinium tahvlitest. See on muidugi huvitav madalapõhjalised paadid, ilmselt siis mootorid. Peal, ja, ja need on väga geniaalsed, insenerileiutise näevad välja nagu piroogid, tegelikult ta näeb välja nagu küna, millel on väike selline piraagi graatsia isegi jah, ta, isegi see esiots on lame nagu seanina ja geniaalsus seisneb selles, et tal ei ole kiilu, aga ta on piisavalt lai keskelt, et tal on püstivas ja piisavalt pikk. Ta on ka stabiilne, kusagil kuus meetrit keskelt läbi, annab pikad, mõni teeb veel pikema ja siis praktiliselt tõesti on võimalik nendega kärestikus üles ronida. Ma arvan, et kui on vähemasti 30 sentimeetrit vett, aga kohati on väga palju seal leetseljak, hoid ja madalaid kohti, nii et 30 senti teevett on juba küll läbi läheb mootor peab läbi mootoriga ja läheb läbi, et tõesti meie loeta kasutas plastlabadega vinti, mis ei olnud nii kapriisne, millel labasid, siis sai korrigeerida, kui ta jälle oli kuskilt platsu kivilt saanud. Aga no lihtsalt, kui läheb kuskile madalasse, on tarvis mootor kõrgemale tuua, siis reisijad, kes seal on lisaks paadimehele jooksevad kähku ninasse, aga muidu on asi nii tehtud, et kui me istuksime kogu aeg nina, siis hakkab vesi sisse tulema. Et paaril korral kogemata juhtuski, üritasime Servjueerisi istudes filmida, ta vajutab nii alla, tõmbub laine sisse. Väga huvitavad leiutised tõesti. Aga teil tekkis ka probleem kokkulepitud kohas, kus te pidite kohtuma hobusemeestega hobusemehi. Tulnud eelmisel aastal, jah, selline asi oli täiesti. Aga sellel aastal oli kõik nagu peab, hobusemees tuli ja see oli isegi päris huvitav. Hobustega minek esimesel aastal tõesti hobusemehed ei tulnud ja see oli meil luureretke, siis me olime sunnitud kõik hädapärase selga võtma täiesti. Ehk siis optimeerisime oma toidumoona peaaegu riisiteralise täpsusega, seal täna kulub meil 250 terakest lõunaks ja nii edasi ja, ja tassisime selle seljas siis sinna kolm päeva jalgsi matta üle kuru. Aga sellel aastal oli hobusemees kohal kahe hobusega seal isegi veel varss kaasas ja see oli veel täiesti omaette kogemus, kuidas hobused lähevad läbi soode oli raskusi, nad isegi mitmel korral kippusid uppuma. Selliseid dramaatilisi hetki selles loos, mis muidugi filmi seisukohast on eredad, aga kohapeal olles oli küll päris südantlõhestav vaadata, kuidas hobune kukkus rinnuni turba ja siis ja silmaga täiesti sellised, et mu kordselt ta saab infarkti lihtsalt. Aga kõik lõppes hästi, kuidas teda välja tõmmati, eelkõige vabastasime ta koormast, võtsime sadulakotid maha ja üldse kõik maha. Ja siis ta sumpa sisevälja. Sadula küljes on lihtsalt lisaseadmed kahel pool konksud kuhu asetatakse sadulakotid, selliseid presidendist kotid ja siis need kotid juba moodustavad sellise laia platvormi, mille peale siis saab veel asja siduda ja tõmmatakse siis nendesamade konksude tagant, kõik asjad seotakse kõvasti kinni, no alguses eriti lendasid need kotidmeelselt, et ikka korduvalt maha küll. Muidugi ta ei lähe ja puude vahelt niimoodi läbi, nagu inimene läheb, et tegemist on taiga soo, taiga, soo, taiga, soo, puude vahel. Loomulikult teejuhtraiest teed ette, kohati maadelt hobused läbi läheks, aga ikka nad jäid kinni ja tõmbasid neid kotte maha ja nii ta oli. Kui tuleb ettetehnikuid olevad ettepuud, kus oksad on, eks ole, maadlikki laiali sealt oli vist ikka läbi murda, ikka suure vaevaga. Noh, ütleme nii, et kui on võimalus, siis ju ei murra, siis lähed ringi ja just eritega veel hobustadata, aga mis on inimesele ebamugavad kasvukohad seal piirkonnas on sellised madalad põõsastikud, kus on siis madalkase, kas näiteks kõige vastikum on tegelikult Kasedel nad on noh, nii tihedalt, et sa lihtsalt hõõrud sealt seest ennast läbi ja riided narmendavad lõppkokkuvõttes ja, ja hobusele jällegi seal ei ole mingit probleemi astuda. Et ütleme, et hobuse järele oli isegi lihtsam seekord nüüd minna, kui sinna kasetehnikasse jõudsime. Jah, taigas muidugi kui on selline tihedam koht, siis tuleb otsida kõrvalt ja me liikusime mööda loomaradasid, ega loom ka lollijale loom ju ka aja jooksul käib ikkagi kohad sisse, kus tähendab läbi, miks ta peaks minema sealt, kust ei pääse. Otsetee ei ole kõige mõistlikum tihtilugu. Tihti ei ole te ootasite tükk aega kohtumist karuga, lõpuks kohtusite. Eelmisel aastal õnnestus ühel vihmasel päeval tagasiteel tabada teda teolt kui ta oli just vöötorava Lado lahti kraapima, sed juba puhastatud seeder pähkleid kätte saada. Teda üllatasime sellega, et seal on jah, selline toiduahel on päris huvitav ja kõik see tiirleb tegelikult seedermännipähklite ümber. Et nii linnud kui loomad, nii või teisiti sõltuvad sellest pähklist. Jah, vöötoravaid purunduk, teda mainisin, tema korjab, tema on see, see põhitöö tegija, kes teeb tööd, aga samas on ta mänsak lind, kes väga palju teebki ladusid omale ja jällegi aitab seda seethermendil levida. Ta tihtilugu unustab ära kohad oma lao tegi ja siis need pähklid hakkavad hiljem idanema. Aga siis tuleb jakk aru ja ta on hull, lausa nende pähklite peale kaevab selle vaese purundokiloo. D ja, ja on kui väike Me siseselt jõuab jalga lasta, noh, karu muidugi, kui tal on pähkleid seal saada, siis ta ei hakka selle väiksel rotile suure hiiretaolise väravaga tegelema. Pähkli pistab küll nahka ja kas nüüd on inimesega söödavad sõitjaneid? Seedripähkleid loomulikult, see on ju Nõukogude ajal levis ikka siia Eestisse ka. Sealses kandis on see nagu selline eriline kultuse toit või delikatess või nojah, kuidas võtta, et ausalt öeldes mina erilist vaimustust ei tunne, et tüütan need puhastada ja ja käed on seal kogu aeg, haigused ja sealt tüütud tegevuse tulemusena saad mingi väikse tuuma kätte. Samas on olemas ka veel üks teine liik, on selline põõsas seeder et selle pähkleid on koos koorega söödavad, et neid on palju mõnusam jahvatada. Lihtsalt kogu aeg lükkad suhu, neid ei mingit puhastamist. Karu on ka inimesele selles mõttes töötavaid, ta näeb ka tema toidu tagavarade kallale. Kuidas ta seda teeb? Noh jah, loomulikult praktiliselt ta mitte üks meetod, isegi vōi aidad või sammas aidad, mida ka meie seal tee peal oli ehitatud, kus mina armastasin magada ma ei teeks, et mulle ei meeldinud talionnis magada, kus õhtul köeti liiga kuumaks, sest et öösel läheb külmaks. Aga siis ma käisin oma paksu magamiskotiga nendes sammas aitades magamas, aga jah, kõrvest Ta ei pea, sest tal on ikka nagu öeldud, mitmejõudu ta tambib seal nii kaua, kuni ta lõhub need asjad lihtsalt maha. Siis väidetavalt on ainult üks tõesti pidav meetod, et kuidas saab ka aru, et toiduaineid ja, ja ka muud tagavara varjatan, tuleb lihtsalt kaks võimast tüve leida ja sinna kusagile 10 meetri kõrgusele vintsidega tõmmata trossi vahele need tünnid. Et siis ta ronib sinna, öö proovib käpaga seda trassi peksta, aga kuna see on nii kõva, seda puruks ei suuda lüüa, siis siis ta kahjuks jääb pika ninaga kõik ülejäänud meetodit ei ole abiks. Et noh, alalõpmata nendest tali jonnides, kuhu alati jäetakse järgmisele tulevale rännumehele mingisuguseid toidutagavarad, see komme ei ole kadunud, ei ole kadunud ka meie jätsime ka meie tarvitasime sellele eelmisel aastal, kui meil oli endal piiratud koguses toiduvarusid, meie tarvitasime ka võib-olla viis aastat seisnud nuudleid seal, aga noh, seal midagi halvaks ei lähe, talved on külmad ja õhk on puhas ja et see kõik on isegi isegi kuivanud leiba võib võtta jumal teab, mitu aastat ta seal seisnud on. Nüüd need karud, see esimene kohtumine tema metsloomana märkastet ilmselt esimesena, mis oli tee reageering siiski vestikama. Käisime teda esimesena, viskasime pikali maha, aga selle peale märkas temaga meid. Tegelikult tegime midagi mõttetudki ära ja läinud ta oli, aga ta ei rünnanud meid veidike, põgenes ära, APišarlidel kaasas, püsse oli meil kaasas ja Gennadi meie geniaalse teejuhini. Tema on selle looduskaitsealainspektor metsnik ühes isikus ja temal on ametirelv ja seal on isegi nii, et need inimesed, kes on teinud ära spetsiaalse eksami, need inspektor mesinikud saavad mitte tsiviilrelva, vaid saada tegelikult, et tal on teise maailmasõjaaegne karabiin. Mis vahe on selline, et ühe laskeulatus on ainult mõned sajad meetrit, see, mis nendele, kes ei suuda eksamit ära teha, on mõeldud ja teisel on ikkagi põhimõtteliselt oma poolteist kilomeetrit on see ulatas, kus ta veel täiesti taparelv. Ega seal muud ei olnudki, ta lõikas instinktiivselt lihtsalt kaitseraua Mae kuuli rauda ja sellest piisas, karu. Ega siin muud ei olnud ja kui suur oli oht, et karu pöörab teie poole? Raske on kommenteerida, sest minu poole toru kunagi ei ole pööranud. Olen kohtunud karuga ka Eestis, aga näiteks Vassili poole ta on pööranud ja on löönud kaamera statiivilt maha ja et meile Nad on erinevad suhtumised sellesse. Ühe mehe arvates oli ainuõiget püssi lükata kuul rauda täis, arvates oleks võinud sellega oodata ja püüda pigem kaamerad välja otsida ja vaadata, mis edasi hakkab juhtuma, et noh, raske on öelda, et kuni ise ei ole kogenud sellist olukorda, siis siis on muidugi hea öelda, et ei maksa rabeleda. Mis tundus sinule kõige raskem või keerulisem hetk Jelena ülemjooksul, nüüd nende kahe käigu ajal minule ei tundunud seal midagi liiga keerulist, aga sellel aastal lihtsalt mina olin kuu aega ära ja olin sunnitud tulema ära koju, sest koolis filmikooli sealhulgas õppetöö ja pidin sellega seoses koju tulema, aga teised mehed jäid sinna ja erakordselt vara tuli lumi maha. Et kui ma ise hakkasin neljandal septembril paadile tulema, siis hakkas lumi sadama ja Vassili ja siis Eesti aparaat Raivo Vilu olid seal ülem Jaksel plaanile jääda sinna kuu lõpuni, ehk siis septembri lõpuni. Ja nende elu ootas loomulikult totaalselt lumi tuligi maha ja jäi selline alguses põlve Baxona ja hiljem järjest paksem, et kõik meie plaanid seal need kõik variandid, mis me karujaks ehitasime, need praktiliselt minetasid oma mõtte. Ja ehk kõige keerulisem oli see siis septembri lõpus, neil tuli evakueeruda sealt kogu selle kolaga, mida me olime osaliselt helikopterile viinud ja, ja osaliselt hobustega. Siis noh, me kutsusime ikkagi selle hobusemehe uuesti tagasi ja siis tõesti see viimase kuru ületas toimas umbes vööni lumes. Meil ei olnud sellist varustust inimestel seljas nagu meie siin eelnevalt Arradist rääkisime, et jalanõudeks ikkagi olid kummikud, mis on taigas ja tundrates põhilised käima vahendid. Et see oli poistele päris tõsine katsumas. Mina tean kirjeldusi ära näinud materjale nii foto- või video ja ja, ja ausalt öeldes teades seda, nemad saabusid üks päev enne meie sõitsime Arraretile ära, siis see mul nagu tiksus peas. Äraräti tõusu oli ja mingil hetkel mul sõrmeotsad hakkasid päris kohutavalt külmetama. Või siis ma mõtlesin, et mida asja, minu poisid on praegu tulnud kummikutega rinnuni lumest läbi, mis mingi sõrme külmetamine, et ei, ei saa isegi mõelda sellisest asjast tagasi pöörduma. Aga kui sa tulid oma paadiga allavoolu sealt teie laagripaigast, siis seal olid päris üksi või koos kenaadiga. Päris üksi ei ole ikkagi lubatud seal Sammennelikke kohtusse saata ei ole mõttega ega ei ole ka mingit mõtet, sest seda paati ei oska igaüks juhtima. See läheb kohe ümber sellega vale liigutust teha, et see, see, kuidas Need jätavad meelde 200 kilomeetrit jõe teed milliseski olles, millises kohas on leed, seljakad või kivid varitsemas, et see on fenomenaalne, lihtsalt Nad on põhimõtteliselt valmis ka pimedas seda teed läbima, nad neid on treenitud selleks, et nad tahavad ka hämaras pimedas hakkama sellega. Kas need on mehed, kes niisuguse elustiili jaoks? Nad on sinna sündinud, ma ei tea, kas nad selleks selle jaoks on siin nad on sinna sündinud ja nad on seda emapiimaga sisse imenud endale, et see võimalik, et me jätkame kunagi oma filmitegemist veel sellele, et teeme sellest geminaadist veel filmi, et ta niivõrd värvikas tegelane, et on muidugi ka selles Leena lätte filmis ka üks oluline osaline ekraanil, aga aga see mees tema põhimõtet temaga käituda, mine kõik see, need teadmised, sünnipärane iga inimene, et see kõik väärib muidugi põhjalikumat käsitlemist. Oled sa sõnastanud, kas Riho Västrik on sündinud reisimeheks filmimeheks või oli mingi tõuge, mis siin? Suunas sinna ei, ma ei ole sündinud filmimeheks. Ma olen oma elus pidanud vähemasti kahtekümmend ametit ja õppinud isegi päris mitmel erialal erinevates ülikoolides, nii et. Ma arvan, et ma olen leidnud oma kutsumuse läbi nende huvitavat rännakute, millest noh, viimased paarkümmend aastat küll on vaikselt toetanud kogu aeg seda teed, et jõuda lõpuks selle arusaamiseni, et et ma tahan väljendada filmikeeles Kuuldud saate külaline oli tuntud eesti dokfilmimees Riho Västrik. Küsitleja rollis oli Martin viiranud saate helirežissöör Ali Maristamba.