Tänases keskeprogrammis kuulete valitud palu 2003. 2004. ja 2005. aasta persona saadetest. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Tuntud geeniteadlane, Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor professor Mart Saarma. Mis teid 89. aastal soove kandideerima? Või noh, 89. aastal mäletate isegi, et olid väga huvitavad ajad? Ta oli päris selge Nõukogude liit sellisel kujul, kui ta oli 80.-te aastate algul, enam ei jätku mu enda arvamus tookord kuskil 88 80 ajaks oli see, et Eestiski tulevad suured muutused ja ma ise lootsin. Me võime saavutada midagi nihukest, rahva demokraatia, tükse Poola, Ungari staatuse. Mis teadvuses tähendas seda, et teadlased võivad reisida, võivad sõita välismaale ennast täiendama, post-dokiks või doktoritööd tegema, on võimalik koostöö välismaal laboratooriumit, aga ma olin enne seda 88 ja enne kui ma ise hakkasin mõtlema soome peale, olin ise päris palju kahe aasta jooksul reisinud ja püüdnud saata ka oma lähedasi kolleege välismaale ennast täiendama, enda labori kastata, et eelkõige just selle mõttega, et ei olnud ju päris selge, kui kaua need uksed on lahti, kui kaua võib vabalt reisidest oli olemas ka nagu musta stsenaariumi võimalus. Ja 89. aastal, kui tõepoolest paar kolleegi tegid pakkumise, et ma võiksin kandideerida selle Instituudi direktori kohale, kus ma praegu olen. Ma mõtlesin, et võiks proovida. Mu enda mõtte tookord oli see, et see kogemus näha lääneriigi teadus- instituuti seestpoolt näha, kuidas toimib, kuidas teadust administreeritakse vabas maailmas, et see kogemus kulub mulle hiljem Eestis marjaks ära. See oli üks motiiv ehk mingil määral ka soov vahelduse poole, mida pere arvas, tookord läheb, abikaasa oli ametlikult jäänud Estonia teatrist pensionile, tema oli Estonias baleriin ja seetõttu teda väga miski kinni ei hoidnud. Lapsed olid mõlemad koolis ja väga üllatav oli see, et poeg oli väga huvitatud tulema. Soome ja tütar oli risti vastu tütre, kõik sõbrad ja sõbrannad olid Eestis, temal püüdis leida sadat ja ühte argumenti, miks on mõttetu minna zoom siis lõppkokkuvõttes siiski paberite sisseandmine ei tähendanud ju midagi, seda enam, et enamik kolleege, kellega ma nõu pidasin, ütles, et sa võid need paberid sisse anda küll, aga et keegi valib ikkagi. Ma pean ütlema, et ega ma väga ei mõelnud selle peale, et kas mind valitakse või valita oli Eestis töökoht olemas ja mingit tohutut tungi Soome ei olnud. Tagantjärgi, kui ma nüüd ise olen selle instituudi juhataja, tean, kuidas käib näiteks direktori valik, kuidas käib asedirektorite valik. Mida rohkem ma seda tean, seda enam ma imestan, et nad mind valisid. NSV Liidu kodanikud. Läänes niisugustele postidele selleks ka minu instituudis direktori või siis uurimisdirektor ja mul on viis teadvus, direktorid, kes kõik nagu vastutavad oma suuna eest. Need valitakse avatud konkursiga. Kohad kuulutatakse rahvusvaheliselt avatuks ja siis kõik, kes soovivad taotleda, saadavad oma dokumendid. Tookord, kui mina taotlesin mind tõenäoliselt päästis intervjuu Alex ainult paberite põhjal valitud, siis vaevalt mind keegi oleks valinud. Ma olin tookord Eesti Teaduste Akadeemia töötaja ja selleks, et välismaale sõita, ma pidin küsima Teaduste Akadeemia luba. Teaduste akadeemia andis mulle loa kaheks aastaks ja noh, võin tunnistada, et tõenäoliselt olin argpüks. Mind oleks valitud viieks aastaks, aga ma palusin mitte määrata viieks aastaks, sellepärast et mind oli lubatud vaid kaheks aastaks. Ja kui päris aus olla, siis ma olen kaunis veendunud puhend kahe aasta pärast tagasi. Millal te hakkasite tundma ja tainas seal kindlana, millal hakkasin laabuma? Hakkas laabuma, kohe tundsin ennast üpris kindlalt, kohe selles ei olnud probleemi. Direktorid töös ma hakkasin ennast kindlamalt tundma alles paari aasta pärast. Ega ma ei tunne ennast päris kindlalt praegugi veel direktoreid, see on, see on väga suur vastutus praegugi, mul on instituudis 300 inimest kui õnnestusele instituudi finantseerimine. 300 inimest jäävad ilma tööta mõistetamine vastabki. Et Läks loomulikult nagu direktori ametis aega mitu-mitu kuud, ennem kui ma hakkasin enam-vähem aru saama, kuidas asjad liiguvad ja läks mitu aastat ennem, kui ma sain korralikult nendest võiks öelda, kuidas Läänes instituuti juhitakse, vot nendest printsiipidest korralikult aru. Aga et ma kindlalt tundsin, ma võin julgelt tõttu, sellepärast kohe esimesest päevast peale alustasin ka oma uurimisrühmaga ja teaduslikud osas ma tundsin ennast algusest peale väga kindlalt, mul ei olnud kunagi elus olnud nii häid töötingimusi ja mul oli õnn, et minuga tuli kaks mu Eesti kolleegi kaasa. Et ma ei alustanud päris nullist. Me käisime alguses väga tihti praktiliselt iga nädal Eestis magi, alustasin siis pool aastat, ma olin ilma pereta. Mõnes mõttes oli hea, sest ma sain teha pikki päevi ja seal küllalt raske aeg, et sisse süüvida täiesti uude süsteemi. Kõik uued inimesed, ma võin tagantjärgi öelda. Mul oli absoluutselt väär ettekujutus sellest, kuidas lähene instituudid töötavad. Mul oli palju, palju roosilisem ettekujutus nende finantsseisust, palju roosilisem ettekujutus sellest, et kui hõlpsalt kõik asjad seal lähevad, kui vähe neil on bürokraatiat ja nii edasi. Tegelikkus on see, et bürokraatiat on palju rohkem, aga ta on efektiivne. Kontroll on väga tugev, aga lane efektiivne ja ta ei ole tobe. Teil on väga edukas instituut, teist räägitakse, väga palju, kirjutatakse väga palju meie instituudis on väga heatanduslikutatutel osaleva instituut on tõesti teaduslikult väga tugev. Teie olete taha palju avastusi teinud, meil on läinud väga hästi, te olete saanud suuri preemiaid preemiatega, nirilised nendega, ta ei ole päris selge, mida nad tähendavad. Neid võib vaadelda planeelisat, kui antakse preemia, öeldakse, et noh hea mees, et sa oled nüüd oma töö teinud, hakanud vaikselt pakkima. Ma olen selles suhtes väga-väga tänulik, kes on vaieldamatult kuus südantsoojendav, et kui seal teises riigis vaatamata sellele, et sellises riigis, mis on mentaliteedilt jal looduselt ja Kaaessteetilistelt arusaamadel väga lähedane ja keeleliselt väga lähedane nad ikkagi välisvanulane või vähemalt sa arvad, et sa oled välismaalane ja ma pean ütlema, et mind ja minu kolleeg on väga-väga soojalt vastu võetud. Ma pean ütlema, et need intellektuaalid, kellega mina olen kokku puutunud, on alati eestlastesse ja Eesti teadlaste väga soojalt suhtunud ja siis on tõesti väga meeldiv tööd, mida sa oled teinud. Võiks öelda siiski võõras keskkonnas ära märgitaks. Et see on tõesti meeldiv olnud, et ega Soome Teaduste Akadeemia liige Soome Teaduste Akadeemia liikmeks olemine ei ole ehk nii suur saavutus, kui ta võib tunduda. Soome Akadeemia on oma liikmeskonnast palju palju suurem kui Eesti akadeemia. Sinna valimine on minu meelest palju hõlpsam. Aga tõsisanna siin aga valitakse ja, ja tõepoolest ma olen seal liige, mida te ise peate kõige suuremaks avastuseks, mida te olete Sammest teinud. No ma olen loomulikult väga rahul sellega, et aastal 1095 koos kolleeg Hanno Viola ja Urmas Arumäe terve rea muude kolleegidega avastasime närvikasvufaktori, mille nimi ongi, edeneb seda retseptor. Head leiud on vahest, eks seda eriti magusat ja nad on magusad just siis sellisel juhul, kui nad on ootamatud. Ja see leid oli ootamatult, sellepärast ta oli noh, kõikide oletuste ja loogilistel eeldustele vastu, aga ma olen siiski sedavõrd veel aktiivne teaduslikus töös. Kõige magusamad on siiski loomulikult nad kõige viimased talud. Moskva tankovi nimelise teatri näitleja Agnes Peterson Kui palju sellest nüüd aega tagasi algude Moskvasse tulite, oma kohvi maha panite ja siia jäite, oi taevas hoia ohvrima, panin maha. Isegi on väga hirmus ütelda, seda astud. Igatahes lahte Ankovi teatris töötanud juba 43. hooaeg, siis enne oli veel neli õppeaastat, see oli möödunud sajandil 1956 juulis ja te mõtlesite, et õpitasin sate diplome, tulete Eestisse tagasi? Muidugi, muidugi ma ei teadnud vene keelt. Vene keel oli meil noh, nagu ikka Eesti koolis ma ju õppisin Eesti koolis sellepärast et ma olen eestlane ja minu ema eesti keel. Aga igatahes ei, ma sõitsin Moskvasse selleks, et ma kindlasti õpin Laiema, sõidan tagasi Eestisse. Algul ma tahtsin sisse saada kinematograafia instituuti, sellepärast et teatriinstituutidest ma mitte midagi ei teadnud, mida teab taevas, hoia Eestis elav inimene teatrikoolist Moskvas. Nii et mina teadsin, et on olemas kinematograafia instituut ja siis hoidsin oma väikse kohvrikese kätte. Vene keelt, mida ma teiega tegema hakkab, no ja siis ma läksingi disesse. Alles paar aastat tagasi lõpetas Eesti stuudio ja ta ei, ei, ei, ei, mida, midagi ei tule sellest välja, me ei saa teid võtta sellepärast et meie ei kasvatab nagu vabariikide jaoks mingisuguseid kaadreid. Kitis oli kaunis lähedal vahtangu veekoolist zuccini nimelisest teatrikoolist. Ma läksin sinna ja siis, kui ma juba lõpetasin teatrikooli siis mulle vahtankovi teater tegi ettepaneku, et kas ma olen nõus jääma teatrisse või ma tahan sõita Eestisse, aga Eestist ei tulnud mingisuguseid kutseid teatrisse, draamasse või kuhugi. Aga sõita Eestisse, töötama teine draamasse ma ei tahtnud. Tankovi, teater oli väga kuulus, tead aga minu jaoks, kes ei võinud sellest üldse uneski näha, see oli muidugi ootamatu, kuidas kutsuti. Nii et tänapäevani veel mind niimoodi küsitakse. Estonski häiris publike võstatud ja Eesti vabariik, mida te siin teete? Te olete Ma teeneline kunstnik ja millal te selle tiitli saite? Selle ema sängiltsinilt tähendab kohe venemaa käest, mitte Nõukogude Liidust agressa, kui te tulite vahtankovi teatrisse, kas siis te olite juba Eesti filmis kaasa teinud veealused karid? Need olid õppimise aastatel, aga supernoova see oli siis, kui ma juba lõpetasin, sellest ongi jäänud kõige PM mälestus Eestist, võib-olla ainult see ongi minu jaoks just see niidikene, mis mind alati hoidjad Eestis, kuidas teil hakkas siis teatris minema, kas saite palju tööd? Noh, teate, ma arvan, et igal näitlejal ja üldse igal inimesel, kes töötab üldse kunstiradadel on igasuguseid perioodi olemas, on olemas ka häid perioode, on olemas selliseid aastaid, kus on lihtsalt mängid neid osi, mida sa valmistasid varem ja, ja sellised noh, ütleme kogumise perioodid, kus tähendab ei ole uut osa nagu arvad, et ah taevas hoia, ma nüüd lihtsalt seisan ja, ja ma ei lähe edasi mängides ainult vanu rolle, aga siis jälle jälle saatus toob uue osa jälle jälle lähed edasi ja ei ma ma isa öelda, et mu elu. Ei ma arvan, et ta oli isegi perioodidel kaunis õnnelik ja ma olen mänginud teatris ka suuri ja, ja huvitavaid uusi Tilon lavastused väga kaua repertuaaris. 43 aasta jooksul, mis ma töötanud teatris on olnud lavastusi daamid, jahu, Saarid, mida lavastas vabal ajal Aleksandra, mis ja kus mängis kuulus Jakovlev peaosa ja Jekaterina Raiki, näe, see on Arkadi Raikini tütar. Daamid Jausa, aga seda me mängisime 27 aastat, kes aebastas, seda me mängime igal kuul ja mängime juba 21 aastat, kujutate ette? Minu elule? On selles mõttes väga huvitav, et mul on olnud väga palju selliseid etendusi, mida ma mängin aastakümneid ja ära ei tüüta, eis ei tüüta, kostüümid kuluvad härra ju lõpuks. Aga siis need uuendatakse niimoodi, et vad, kes aevastades on juba kolmandat korda tehtud kostüümid, kostioneerijatel ja kunstnikel on teiega lihtne. Te näete niivõrd kena välja, tulete sale, tulete pik, teil on väga lihtne kostüüme õmmelda ja seda ja omale sel ajal, kui ma olin veel päris nooruke ja kui ma tulin teatrisse ja veel oli elus Rubensiimanov siis ta alati mulle rääkis, et kuulge, kas te ei tahaks minna modelliks? Ma võin teile teha, kus need sky must, see oli kuulus moemaja siis nõukogude liidus. Kukutada jah, aga ma ütlesin, et ei, teate, ma ikka tahan teatris töötada, et ma ei hakka, et sinna ja sinna minema. Te olete olnud ka pedagoog ja väga, väga kaua aastaid tema töötasin sügini nimelises teatrikoolis 10 aastat selles koolis, kus ma ise õppisin, ma kuidagi väsisin sellest õpetamisest, seal oli palju tööd teatris ja olid kontserdireisid jääb ja siis ma ütlesin endale, et oh, aitab nüüd aitab nüüd puhka sellest siis juhtus niimoodi, et mulle tehti ettepanek tulla pedagoogiks. Spets idealiseeritud instituuti on olemas veneval ainuke instituut vene keeles, see kõlab niimoodi spitseliseeruvanney instituut, Iskust, seal on inimesed, kellel on probleeme nägemisega kuulmisega, kes on tummad kunstnikud, kellel on probleeme jalgadega või invaliidsus ja tähendab vot selline on spetsialiseeritud instituut ja on inimesed, kes lihtsalt normaalselt räägivad ja nende Mul ei olnud pedagoogi ja siis mulle tehti ettepanek, et kuule, sul on juba selline kogemus, nii kaua töötasid. Kas sai, võtaks paar katkendit, Kassai teeks tööd, teate, mul oli siis nii kole ja ma kartsin ja ma ütlesin, et kuidas ma hakkan õpetama. Inimene mind ei kuule, taandum, kuidas ta siis räägib, kuidas temale midagi näitama hakkan. Aga siis on olemas tõlkija, neil on olevas žesti keel, nii et inimesed räägivad kätega ja ma räägin tõlkijale, näitan, mida ma tahan õpilaselt, mida ta peab mängima ja, ja see oli väga huvitav periood minu elus väga huvitav, see kestis ka umbes niimoodi kaks aastat peale selle juba mind sealt sellest instituudist ära ei lastud. Seal öeldi, et me teid väga palume, ärge minge, meie tahame võtta kursuse, kus tähendab hakkame õpetama sõnakunstnikke, kust tulevad välja sõnakunstnikud estraadile töötama ja siis juhtus nii, et isegi mind paluti võtta kursus, nii et ma olen isegi nüüd juba kursusejuhataja, minu lapsed õpivad juba teisel seal, nad peavad õppima viis aastat. Mina tähendab, siis õpetan neile sõnakunsti, nendel on niisugused väikesed probleemid silmanägemisega, sellepärast nemad on, õpivad nendes spetsialiseeritud instituudis. Aga Ma niimoodi, kui te vaatate neid lihtsalt ei aimagi, et sel inimesel on probleeme silmanägemisega ja ma üldse pean ütlema, et inimene, kellel on mingisugused probleemid, kas kuulmisega või, või on tal mingisugused teised haigused, iga kord ma näen, et kui saatus on midagi võtnud sellelt inimeselt, siis ta annab inimesele sellises südame nii palju soojust nii palju tahet õppida, teha paremini kui teised. Need on nii toredad õpilased, et ma lihtsalt iga kord, kui räägin nendega, ma mõtlen, taevas hoia, sul on sellised probleemid silmanägemisega, aga sa loed, sa loed, kodus, õpid neid teksterid, selleks on ju väga palju kodus vaja lugeda ja õppida ja nad kõike seda teevad. Stockholmi Eesti luteri koguduse õpetaja Ingo Tiit Jaagu. Te olete sündinud Taanis elanud Taanis kolm aastat. Siis elasid 37 ja pool aastat Argentiinas ja nüüd 19 aastat. Rootsis ma teenisin kohaliku luteri kiriku kogudust seal vanas ajalisi ja kõrval, siis ma loomulikult eesti kogudust, luteri kogudust, Sao Paulos ja siis käisin Sao Paulos, ütleme 10 aastat, kaks korda aastas käisin Sao Paulos Brasiilia kõige suurem linn Brasiilias on rohkem neid neid vanu eestlasi, tähendab, kui mina räägin uutest vanadest eestlastest, siis ma tahan sellega öelda seda, et need vanad eestlased saabusid enne teist maailmasõda ja need uued eestlased on peale teist maailmasõda, need uued tulnukad. Brasiillase said üsna palju, aga vaata, Brasiilias on, mul on ka niisugust juttu rääkinud, mõned eestlased Brasiilias oli pärast raske ikka Brasiilias oli liiga soe ja siis isegi Brasiiliast mõneda asusid pärast Argentiinasse. Kas Agnessaa Lutsuga kohtusite ka Brasiilias, kuid elas seal veel? Aa, seal aga selasse, Theodor Luts. Teodor ajas minuga piibujuttu hea meelega seda räägi sõjaväekoolis, kui ta oli aasta 1919 ja mis ta seal Soomes tegi, ta filmiga tegeles ja, ja ta oli väga mõnus mees, aga kahjuks alati voodis, kui ma käisin seal, ta oli haige ja noh ja siis tema tahtis ikka napsi saada ja ja siis ei tahtnud talle anda ja siis. Ja siis tema ikka vaata, ega kirik vapeta seene ja poole ole, ole kena ja ole lahke, ega tooja pakud emale. Mõtlesime pool klaasi konjakit, ajasime natuke juttu ja see oli tore. Hiljuti kohtasin ühte eestlast, kes elab seal Sao Paulos, ta oli küla Stockholmis ja no siis sain teada, üle pika aja on seal, paljud on jälle vahepeal ära surnud, keda ma, keda ma kohtasin, ma tundsin ja elu teeb oma tööd, aga ma olen juba 19 aastat olnud siin. Kas teil oli Argentiinas elades kirjavahetus ka Eestis kellelegiga? Minu vanemad olid ka, tähendab nemad. Nojah, ma ei saa natukese nagu see kartus ja kõik nad ei tahtnud isegi kokkupuutumist, tähendab vene saatkonnaga seal Argentiinas ja ma, miks ma seda räägin, ma räägin sellepärast, et mina olen võtnud osa minu olenemata laulatusest või ametlikust registreerimisest ja see sai ju väga toredasti olema. Nad vajasid paberid, vajasid Argentiinast, no kui nad läksid pensionile, et lihtsalt nad on abielus, aga no kus neid saada tuleb saatkonda minna, aga mu vanemad saatkonda ei taha minna. Siis nad käisid advokaatide käest küsimas ja selgitus saamas, siis öeldi väga lihtsalt, kui teie ei lähe saatkonda, te võite ennast registreerida Argentiinas abielurahvaks ja siis nemad tunnustasid, mindi olevid ka oma poegadele. Kas Eesti kirikuõpetaja tööd ikka on Rootsis? On küll on, küll, tähendab meid on vähe, õpetajad, meil on, ütleme, kolm õpetajad ja väga harva ütleme mõni üritus, mis on päris ainult eesti keeles, välja arvatud jumalateenistus. Jumalateenistused on need ainukesed, mis on olnud, aga ma vaatan, et me viimane leerilaager, mis meil metsakodus oli, see on, ütleme Stockholmist umbes 350 kilomeetrit eemal sunniti meie vabaõhukohtimis eestlastes skautidel on metsakodu ja see viimane laager oli kahekeelne. Seda pole kunagi ennem olnud. Ütleme need noored, kes tulevad ja kui nad suudavad ka eesti keeles eesti keel, mõnedel minimaalne. Mõnel on see päris hea, see oleneb, kui nad eesti koolis käivad, õpivad, aga paljud ei käi eesti koolis. Meil on nii, et tule siia, mine sinna ja istu ja ole vait. Pea oma suu ja padja, nii lühikesed laused ja, ja sellest ei piisa, kui hakkame rääkima lunastusest ja asjade kõrvastus, mis on nii, kui ma ükskord ütlesin ja et neid läkitati raputati peamisse läkita. Nad ei saanud aru, mis läkitamine tähendab, palun seleta, seletab need üritused on küll kahekeelsed, sest et ütleme, sageli tulevad Eestist laulatused tulevad 15 20 inimest siis peetakse kahes keeles ja see ei ole mingisugune probleem, võtab, ütleme, kui rohkem võtab pool tundi alla seda ja kõik on rahul, nii peigmees kui pruut ja kõik kahes keeles on öeldud ja laulud on ka kahes keeles ja matustel ja matusel on ka kahes keeles. Kuik mõistavad rootsi keelt, kõik valdavad rootsi keelt, siis rootsi keel on enamuses, aga siiski nad tahavad, et kuskil vaata, sa pead, nad kutsurmid leiavad mind ülesse, olgu nad kogu see liikmena, mitte ikka helistavad mulle. Ja mina ei tee vahet kunagi. Ma lähen alati kaasa lihtsalt et eesti keel oleks ka lahkunud, on eestlane ikka eesti keel, kuskil peab ikka kostma. Ei, ei, kus, kus muidu ei näi, ei, ei, ei. Mine otsisaldega. Stockholmis pole eestiõpetajana. Argentiinas oli eestlastel ja on eestlastel oma kirik Rootsis oma kirikuid. Ei ole, ei ole, igal asjal on oma plusseumeenus, tähendab, pluss eestlastele. Ma ei tea, kuidas olukord praegu Tänapäev Argentiinas on, nendel on oma kirikaga koloniani väike ja kuidas nemad üldsegi on saanud elada üle välja üürinud ühele ja teisele teistele üritustele oma tuba, oma luba, aga siis on suur mure ja meil oli talgupäevad. Lihtsalt siis pidime aknaid pesema, koristama kõik, ise pidime kõik tegema, tähendab, ja me tegime kõik seda kasutanud oma paleigist või fondi auruga. Aga siin, Rootsis mured ei ole sellest lihtsalt selle eest vaatab Rootsi kirik ja ainult me kasutame Rootsi kirikuid, aga see on niisugune koostööd, mõnes kohas on meile sümboolne summa maksta, mõnes kohas on täitsa tasuta, meile antakse, sest nemad teavad, et meie oleme luterlased samaaegselt ütleme enamus meie liikmetest on Rootsi kiriku liikmed, ka Jakobi kirik on jumalikust ilus kirik amptomahutab, ütleme 850 900 inimest, umbes esimene Kobuudus, mis sai, ütleme, asutatud Rootsis, see oli 42. aastal, see oli ennem kui see kõik see põgenikevool tuli. 44 tulid põgenikud. Aga Laretei oli seal ja siis olid teised ja siis nemad nagu asutasid selle koguduse ja hakkasid kasutama Jaagupi kirikut, tähendab sellest ajast Rootsi andis selle võimaluse. Te olete Argentiina kodanik? Ma ei tea, kas ma olen veel Argentiina kodanik, aga ma olen kunagi Argentina kodakondsust endale võtnud küll jah. Siis te olete Rootsi kodanik, olen küll ja Eesti kodanik olen nende kahe riigi kodanik, ma tean seda, ma olen Eesti tegelikult siis olete. Ole siit ja mina ei ole, mitte sealt, mina olen igalt poolt. No päris argentiinlane, ma ei ole, aga Ma seda hispaania keelt räägin, kui ma olen käinud ütlema mal Yorkas või Kanaari saartel või seal kuskil Tenerifel ja ma räägin siis siis mul on väga hea, sest ma olen nagu kala vees. Hispaania keel on soravalt suus veel. Aga Nemad kohe teevad selgeks, et kuule, sina tulid teiselt poolt lompi ja sina tuled Buenos Aireses nad kohe tunnevad ära. Mul on see Buenos Airese murrak hispaania keeles ja see on väga niisugune pehme hispaania keel, aga ma, argentiinlane, ma ka päris rootslaseks kunagi isa, sest et ma rootslane keelega tead, murra seda keelt. Tule Eestisse, ega sa päris eestlane ka pole, ma ei tea, mis maale juured on ikka kuskil siin Läänemerel kuskil ikka nad paiknevad siin. Lauluõpetaja ja laulja Margot Kiis Islandilt. On välismaal jah, kindlasti 100 protsenti, millal te tundsite, et see on minu kodu, mitte kohe alguses? Ma sain sellest aru siis, kui ma tulin aastal 2000 esimest korda Eestisse, kui ma olin ära olnud kaks aastat ja ma tulin Eestisse. Ma tahtsin õudsalt tulla. Mul oli meeletu koduigatsus. Ja kui ma tulin Eestisse ja olin siin jutiga kõik kolm suvekuud siis on koolivaheIslandil ka nagu siin. Siis ma sain aru, et minu kodu ei ole enam siin kodune issand, kas te võite öelda, et te olete seal õnnelik ja kindlasti Eestis see oli tol korral nagu ei ega ma ei oska nagu midagi muud tahta. Elu oli normaalne ja, ja, aga aga praeguse eluga võrreldes muidugi. Ma ütleks, et seal on ikka parem on tööd, on leiba ja tuleviku pärast ei pea niimoodi muretsen, on nagu siin, sest et Eesti muusikutel siin ja eriti džässmuusikutel ega neil kerge küll ei ole. Kust te pärit olete? Ma olen pärit Järvakandist, lõpetasin seal keskkooli ja peale seda tulin otsa kooli laulmist õppima, kus ma käisin siis kolm aastat paralleelselt otsa kooliga kutsus Mare Väljataga mind olümpto arretisse tööle. Seal ma laulsin viis aastat millele ma olen Marele väga tänulik, et ta, et ta meid sinna kutsus. Peale seda, kui kui olümpia varietee otsustati kinni panna kutsus Helmut Anniko mind oma ansamblisse, sealt hakkas mul džässlaulja teekond ja Helmut Anniko bändiga siis esinesingi laulsingi kuni aastani 98. September Me olime oma mehega Saaremaal, kes on ka muusik ja töötas ennem Estonia teatris tromboonimängijana. Tema on lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli ja toonase konservatooriumi ja Tal oli Saaremaal mingisugune mäng, Saaremaa sümfooniaorkester, selline projekt ja ta kutsus minuga kaasa ja Me jäime tookord praamist maha, kuna praamis oli palju inimesi, ühesõnaga ei mahtunud peale ja see sai saatuslikuks. Tänu sellele kutsus tema klassivend oma isa 50.-le juubelile ja seal juhuslikult seltskonnas tema klassivend mainis Valmar väljats, kes oli enne meid Islandil temale siis ainukene, kes enne meid oli seal Islandil, et see oli täiesti jutu sees, lihtsalt suusoojaks öeldud, et Valmar käis Eestis ja, ja ütles, et vaat kui tore, kui oleks üks eestlastest abielupaar. Et kes võiks õpetada seal laulmist ja puhkpilli. Aga need olimegi meie täpselt paras paar laskmine tookord ei olnud jaa midagi meid nagu ei takistanud, niiet kaldab, tema ütles kohe ja nüüd lähme, mina muidugi sõdisin vastu, kuna meil oli siin Elmut, Annikuga projektid pooleli ja plaat oli ilmumas ja ja, ja sõdisin vastu, ei tahtnud nagu minna ka, aga siis mõtlesime, et miks mitte, meil on plaanis algul minna ainult üheks aastaks, käime ära, proovime ära, tuleme, tagasi lähete. Kuule jah, luurele, kui me maandusime Kepvice lennu minna, siis oli küll masendav tunne, sest seal ei ole mitte midagi, seal on täiesti lage maa igivana, kuivanud laava ja mitte midagi, see oli niivõrd masendav, aga kui me hakkasime siis sõitma sõitma põhja poole, me elame põhja Islandil. Valmar väljas tuli meile autoga järgi. Vaat siis läks loodus ilusamaks ja mida rohkem põhja poole, seda ilusamaks mäed. Lumised tipud, jaat, avarus, avarus, avarus, metsa seal ei ole, muidugi on üksikuid puid. Aga noh, see pilt siis mis mis avanes ja iial ei lähe meelest ära siis hommikune tõusime, esimene hommik ja kui me aknast välja vaatasime, see oli midagi, mida, mida ei oska isegi kirjeldada, võeti meid väga hästi vastu, inimesed olid sõbralikud, tehti koosolek, lapsevanemad, vallanõukogu, kõik tuli kokku. See oli siis esimene kool, kus te töötasite praegu töötate teises kohas ja see oli esimene koht, kus me töötasime, kuus aastat. Rääkige oma esimestest päevadest esimestest tundidest. Oli õudne, sest esimene asi, mis selgus veel juba siin Eestis, et me ei pea ainult õpetama oma eriala ja sellest ma üldse ei räägi, sest me kumbki pole õpetanud Eestis meie õpetanud. Mina pidin õpetama, minu meelest see oli veel okei, aga minu mees, kes on elukutselt tromboonimängija, tema pidi õpetama klaverit, no see oli ka okei, kuna ta oli muusikakoolis Tallinna muusikakeskkoolis oli tal lisaainega klaver, nii et sellega ta sai hakkama. Aga siis selgus, et peale trombooni tuleb õpetada ka veel klarnetit, flööti, saksofoni, kõik need asjad ja see võttis meid ikka algul täiesti ahastusse ja lisaks sellele täiesti võõras keel. Muusikakool on avatud kõigile täiskasvanud inimesed, algkooli lapsed, keskkooli lapsed, kõik võivad tulla ka need, kes viisi ei pea ka need, kes viisib ja vot see on natukene vahest raske juhus, mullansata on olnud, ütleme, see nende aastate jooksul kolm sellist inimest, aga õnneks õnneks on nad lõpetanud üsna varsti, kuigi ma ei ütle, noh see ei olegi võimalik, et ütled inimesele, sinu koht ei ole siin, et sa peaksid tegelikult suure kaarega muusikakoolist eemal hoidma, aga nad kuidagi on siis aru saanud, et ikka nad ei saa sellega hakkama ja lihtsalt lähevad ise ära. Ja mis muideks on nagu märkimisväärne, et see küla, kus meie elasime kuus aastat oli ütleme ühtekokku 300 inimest Koosseis imikutega arvestades ütleme, seal on enamuses on siis taluinimesed, kes peavad loomi ja see küla on suhteliselt laiali puistatud 300 inimest koos imikutega ja 60 nimel muusikakoolis. Viimane aastal niimoodi 55 last oli koolis ja neist 50 olid muusikakoolis, see oligi tegelikult meie kool, hiljem tuli sinna veel veel kaks eestlast juurde õpetama, aga minu mees oli seal direktor, nii et me saime sellest koolist päris päris tugeva kooli, nii et asi on juba nii kaugele, tunniplaanides oli sees, mida mujal koolides ei olnud, ütleme siis näiteks matemaatika järgi tuli selline tund nagu solfedžo ja järgmine tund võis vabalt olla siis, kui muusika kuulamine, see on siis igasuguste intervallide diktaatorite tegemised, sellised asjad, mis, mis tegelikult Islandil on väga-väga armastus, saime nii kaugele, et tunniplaanis olid sellised tunnid ja lapsed tundsid nooti ja olid võimelised kohe noodist mängima ja selle üle me oleme küll uhked, miks te sealt külast ära tulite, siis? Sellepärast et minu mehele pakuti veel paremat töökohta, pakuti sõnaga asedirektori kohta Islandi suurimas muusikakoolis, kuigi ta asub Põhja-Islandil Põhja-Islandi linnas, ütleme Reykjavik on peale, mis on suurim linn, seal on palju muusikakoole, aga Akureis siis nüüd see linn, kus me elame, üks muusikakool ja see on suurim Islandil ja temale pakuti selline võimalus. Ja see on harukordne, sest et sellisele kohale kandideeris ka veel peale tema neli Islandast ja tema sai, et sellist juhust ei saa kasutamata jätta, saite teiega koha? Iga tingimused, et sellisel juhul pean mina ka saama tööd. Ja see ongi probleem, sest sellist eriala üldse Põhja-Islandil polegi olnud, nii et Islandil on ainult need kaks sellist kohta, kus õpetatakse džässlaulu Reykjavikis ja teine on siis mina, kes siis need õpetab selles Akurevi muusikakoolis, nii et teie tõite uuenduse ja kuni sinnamaani on olnud igal pool ainult klassikaline laul. Ennem olime korterid, ostsime endale maja, sest et oma on ikka oma ja rahulikus paigas inimesi elab seal 150 ja see ongi selline eramajade koht. Kas olete naabritega juba tuttavad, naabritega oleme tuttavad ja ikka islandlased on head, suhtlejad on küll, kohe kutsutakse külla, seal on eriline austusavaldus, on, kui kutsutakse õhtusöögile, mis tähendas siis ka seda, et, et peab nigga vastu võtma. No millised need nende vastuvõtud on, mida nad pakuvad, ütleme, kui kutsutakse õhtusöögil on, on reeglina lambaliha, lambaliha, on selline nende nende roog islandi põhitoit, lammas ja kala. Ja imelikul kombel just, mida kõige rohkem Islandil on, see on ka kõige kallim. Kala on kallis Jaan, kallis lambaliha on väga kallis, issand üldse kallis maa ja Island on kallis maa. Kas muusikute järgi lauljate järgi on suur nõudlus ka, on nendel tööd pakkuda? Mina nüüd räägin nagu endast, kui jäts muusikast, siis seal Põhja-Islandil nagu päris palju neid teha ei ole, puhtalt juba sellepärast, et Põhja-Islandil ei ole jäts muusikuid, muusikat küll, aga päris džässpillimehi ei ole nendest nagu vajaga. Kõik head pillimehed, nagu siin Eestiski on koondunud pealinna, on sealgi. Kõik on Reykjavikis, aga mingil määral nii-öelda mul käpp sees seal ja tunnen seal teatud muusikute ringkonnas, ma käin üsna tihti, käin Reykjavikis esinemas. Kuulsite valitud palu 2003. 2004. ja 2005. aasta persona saadetest.